Eile sain ise suure rumalusega hakkama. Ei osanud piiri pidada. Eks nüüd tuleb püksirihma pingutada.
Kõige ebameeldivam on muidugi asjaolu, et ma pean ka pisiasjadeks mehelt raha küsima või siis loobuma nt. treeningutest või lõunasöögist.
Samas ei oska end süüdistada ka. Lõppude lõpuks ei saa ma lasta lapsel paljalt ringi joosta ja üleüldse - minu suhe rahasse on hoopis teine kui mehel.
Temal ei ole isegi siis raha, kui 1000 krooni rahakotis, iga sendi väljaandmine valmistaks talle justkui füüsilist piina ja temalt rahaküsimise teeb ta nii ebameeldivaks kehakeele, näoilme ja vihase pobinaga, et pead end tundma kohutava süüdlasena, kui raha on vaja.
Mina olen teisest puust. Lähtun filosoofiast, et kui aina kordad, et raha ei ole ja midagi osta ei saa, siis nii ongi. Mõtte ja sõna jõud on tohutu! Kui ma endale pidevalt korrutan, et mul ei ole raha, siis ei ole ka.
Aga kui on midagi vaja ja parajasti raha on, siis tuleb vajalik asi ära osta, mitte põdeda ja kõhelda ja siis nuriseda, et ei saa seda ega teist. Raha saab otsa ka siis, kui teda kangesti hoida püüad, ainult et siis kulub ta kuidagi märkamatult, ilma et arugi saad, mille peale täpselt.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See on ikka nii. Lihtsalt ei tohi raha pärast muretseda.
Nii et minul rahaprobleemi ei eksisteeri - kui raha on, siis kulutan, kui ei ole, siis ei kuluta. :) Mõlematpidi saab hakkama.
Hea küll, ma saan aru, et selline jutt ajab kokkuhoidlikult majandavad ja korralikult eelarvet planeerivad inimesed närvi, aga küllap ka mina majandaksin hoopis teisiti, kui ma peaksin vaid endale lootma. Kuna praegu veel ei pea, siis on lihtsalt nii nagu on.
See pole ka selline asi, mille pärast peaks oma pead hirmsasti vaevama.
See on ju ainult raha. Maailmas on palju tähtsamaid asju kui raha. Ja minu jaoks on asju, mis lähevad mulle rahast palju rohkem korda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
mulle meeldib Sinu suhtumine! :)
Kui kõik inimesed nii mõtleks, oleks elus ilmselt palju vähem probleeme, kuna rahaarmastus on teatavasti kõige kurja juur!
Aitäh!:)
Kurb on küll, kui raha muutub ebajumalaks. Päris ilma ju ei saa, aga ei maksa seda ka üle tähtsustada.
Ma ka aru saanud, et kui kogu aeg hädaldada, etraha pole, siis teda pole ka ja paljudest vajalikest asjadest jääd ikka ilma. Kui igast sendist ei kipu endale peavalu tegema, siis jätkub kõigeks ja saab veidi mõnuleda ka.
Just nimelt! Teinekord lubad endale midagi väga mõnusat ja näpud on põhjas, aga kummalisel kombel siis, kui häda kõige suurem, ikka kuskilt mingil ootamatul moel raha tuleb.... Ja katki pole midagi - alati saab hakkama!
Kõik on ikkagi suhtumise küsimus.
Kõige koledam aeg oli sõltumine mehe rahakotist - siis oli ka menstrueerimine kohutav kuritegu, sest sidemete peale kulub ju nii palju raha!!!!!!!! :)
Post a Comment