Poolik elu

Kui suur peab olema armastus, et anda vabaks armastatud inimene, et tema leiaks oma õnne? Minu arvates VÄGA SUUR.

K. kirjutas mulle pikalt sellest, et ta ei taha hoida kinni armastatud naist, kes ilmselgelt armastab teist. Oh, need on nii keerulised lood, aga ma hindan temas seda, et tema jaoks ei ole oluline poolik elu - saada naine, kes aina mõtleb teisele. Milleks?! Mis mõte sel on?!

Parem anda armastatud naisele võimalus olla õnnelik sellega, keda ta ise tahab, kui leppida vastamata armastusega.

Ma ise ei sooviks vaenlaselegi sellist poolikut elu. Ma tean, mida see tähendab.

Ja ma ei tahaks, et keegi peaks niimoodi elama. See oleks vale. Nagu K. ütles, et soojätkamiseks kõlbaks selline elu küll ja saaks ju hakkama, aga see pole see, mida tema vajab. Ka lapsed saavad aru, kas vanemate vahel on armastust või mitte, see paistab ju igati välja.

Niisiis on ta otsuse teinud. Ma usun, et see on ainuvõimalik samm. Tema armastus ON nii suur, et soovida oma armastatule õnne. Ta võib ise olla väga õnnetu, et lahkub armsast inimesest, aga ta teab, et oleks veel õnnetum, kui teeks õnnetuks kõige kallima.

Armastav inimene saab olla õnnelik vaid läbi armsa inimese õnne. Nii lihtne see ongi.

Elu ilma vastuarmastuseta pole mingi elu, võid armastada teist nii palju kui tahes, aga kui armastust vastu ei saa, siis lõpmatuseni niimoodi vastu ei pea. Aja küsimus, kauaks niimoodi kokku jäädakse.
Või ma ei tea... Kannatlik ja pikameelne eestlane talub paljugi.

Ma ise ei taha sellist poolikut elu, aga... no ma ei kommentaari...