Ühesõnaga - KÕIK on halvasti! :(
Ma arvasin, et see nädal on kiire küll, aga ma ei uskunud selliseid jamasid ja raskeid asju kaela sadavat. Aga neid tuleb järjest!
Tööl ajab üks asi teist taga, meeletu hulk kiiret tegutsemist nõudvaid asju.
Hobi poole pealt on aina halvad uudised ja see morjendab palju rohkem kui tööasjad.
Olen alati öelnud, et ma saan tööga hakkama ja miski ei häiri mind, kui muud asjad on korras.
Esimene asi hobi poole pealt, nagu öeldud. Kurvaks teeb ja rivist viib välja. Paha on.
Teiseks on kodus depressioonis mees, keda ma püüan rahustada, et võtku aeg maha, praegu nagunii ei saa midagi teha - järelikult tuleb lõõgastuda.
Aga ta ei suuda, selle tulemusena on tervis seisus, mis ei luba vajalikke dokumente korda teha, sellest kohe tal järgmine stressiallikas.
Kolmandaks annab tunda ühe olulise asja puudumine.
Neljandaks tahan lihtsalt kaissu ja ei taha mõelda mingitele muredele.
Tahan, et asjad oleksid hästi, tahan, et kõik laabuks kõigi kolme (isiklik, hobi, töö) kandi pealt, aga praegune seis on paraku vastupidine - absoluutselt KÕIK on nii jama, kui veel olla saab.
Ja mul on jälle tunne, et tahan kaugele jäämägede vahele... või vähemalt teki alla peitu pugeda ja mitte kedagi ega midagi näha ja kuulda.
Tuesday, October 23, 2007
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
12 comments:
Punkt 3 ja 4 kattuvad minu soovidega, paraku on neid minu puhul arvatavasti märksa raskem täita....
Edu Sulle, Valgeseelik!
Aitäh Sulle... Jah... ohhh, ma saan Sinust väga-väga hästi aru... Anna andeks, et ma siin virisen, Sinu olukorraga võrreldes peaksin oma suu kinni hoidma ja mul ei tohiks tulla sellist mõtetki, et mul on midagi pahasti...
Mul on Sinu ees häbi.
Aga mõtteis olen Sulle toeks ja vahel on abiks teadminegi, et keegi mõtleb Su peale...
Sina ei saa ka kuskile põgeneda reaalsuse eest - ei jäämägedele ega tekki üle pea tõmmata, sest Sul on keegi, kelle eest pead vastutama ja kelle jaoks olemas olema igal hetkel... Jõudu vastupidamiseks.
Võimatu, et kõik on nii halvasti, et puudub lootuskiir
Kui mõtled veidi, leiadki selle...
Tänan, Ralf, kindlasti on momente, kus lootuskiir piilub pimedusest. Minu jaoks on lootuskiir mu lootustes ja unistustes, reaalsuses on raskem oodata midagi positiivset.
Tegelikult on ju kõik ikkagi meie eneste mõtlemises - õnn on eluviis teatatvasti.
Kui kõik kehvad asjad kokku jooksevad, siis vahel tundubki, et tahaks kiiruga pöörleva maailma eest varjule pugeda ja kõike hoopis kõrvalt vaadata.
vahel peavad asjad kokku jooksma. vahel peab raske ka olema.
sest siis on teadmine, et läheb paremaks jälle ja et siis oskad seda paremust hinnata.
mind aitab see mõte ka kõige lootusetumatel hetkedel. aga siis taob peas ka see, et millal ometi läheb paremaks?
See on õige küll, et vahel tuleb ka kehvamaid aegu üle elada, et õnnelikke momente hinnata oskaks... Hmh... kui ma nüüd järele mõtlen, siis kas võib nii olla, et kuna olen elanud kohati vägagi trööstitut elu, siis oskan hinnata, kui juhtub midagi väga-väga head ja ilusat... ainult et - paraku ei taha selle trööstitu elu juurde siis enam tagasi pöörduda...
Vaata nii või naa, igatepidi on praegu jama... aga ma ikka ootan, millal läheb paremaks....
Lootus sureb ju viimasena:):):)
Alati läheb paremaks. Ja seda kindlamalt, mida kauem on juba halvasti läinud. Teatavasti käib kogu elu lainetena ikka üles-alla. Nii et mina hakkan alati siis kergelt muretsema, kui juba liiga kaua on hästi läinud... Kui on halvasti, siis on absoluutselt kindel, et varsti läheb jälle paremaks. Mida rohkem sellesse usud, seda kiiremini see juhtuda saab.
Sa oled väga naiseliku hingega naine. Tahaks ka endale sellist.
Jah, ma usun ka, et elus käib kõik üles-alla, hästi-halvasti... Ainult et kui hästi läheb ainult unistustes, siis on ka kurb... Eh, mis ma ikka nurisen, küllap on mul lihtsalt väga vähe muresid, et hakkan oma elu üle kurtma... :)
Kui ma astun kõrvale ja neutraalse pilguga oma elu kaen (teadmata midagi oma sisemuses toimuvast), siis on patt olla rahulolematu. Ma tean seda. Ja püüan endale teadvustada ning kõike mõistusega võtta.
Aga mu suurim viga vist ongi see, et ma ei ole mõistuseinimene, vaid tunneteinimene, lähtun mitte mõistuse-, vaid südamehäälest.
Aga anonymousele aitäh - võtan seda kui komplimenti. Naiselik hing - see kõlab hästi...
Ja kuidas sul siis vahepeal läinud on? Hakkasin igatsema.
Kui armas on teada, et keegi tunneb minu tegemiste vastu huvi ja lausa igatseb mu üllitisi lugeda... Väga ootamatu ja väga südantsoojendav. Aitäh!
Ma oleksin juba peaaegu täiesti vastutustundetult magama läinud, aga niisuguse avalduse peale ei saa ma seda kohe kuidagi teha...:)
Niisiis - kirjutama!
Post a Comment