Sinule, kulla Hundiulg, ja teistele ka

Lugesin eelmise postituse juures oleva Kukupai ja Jospeli kommentaari viite peale blogi Hundiulg, kus ta ühes postituses otseselt minust räägib.
See oli üsna huvitav arutlus, ehkki esimese korraga ei saanud ma aru, mida öelda tahetakse. :) Lugesin veel ja püüdsin arutleda.
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et iga arvamus on ainuüksi üks vaatenurk paljudest võimalikest.
Täpselt samuti on ka minu arvamus sellest vaid üks paljudest võimalikest arvamustest ja ma ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele.
Sulle, Hundiulg, tundub, et inimesed on üksikud. Küllap see nii on. Paistab, et Sinagi kuulud nende üksikute hulka, kes arvutis oma aega veedavad teiste blogide lugemisega ja enda oma kirjutamisega. On selles midagi paha?
Mina ei saa kuidagi väita, et selleks, et rohkem internetis istuda, jätaksin ma käimata huviklubides või teatris või mistahes seltskonnas.
Usun, et sama saavad öelda teisedki inimesed, internet lihtsalt avardab suhtlemisvõimalusi. Ehk pole mul võimalik hea sõbraga teisest linnast igal hetkel kokku saada, kuid mul on võimalus temaga msn-i vahendusel vestelda. On see halb?
Ma arvan, et me kõik oleme vähem või rohkem edevad, tunnistame seda endale või mitte. Ka Sina, Hundiulg, kirjutad ju avalikku blogi arvatavasti ikkagi selleks, et inimesed seda loeksid.
Mul ei ole olnud eesmärki pürida blogide topi tippudesse, ma hakkasin blogi kirjutama lihtsalt taaselustades oma vana harjumust uues vormis, ma tahtsin kirja panna oma mõtteid ja arutlusi, kirjutada asjadest, mis mind puudutavad ja mulle hinge lähevad.
See, et mu blogi loetakse, näitab ehk ka seda, et samad teemad puudutavad paljusid, nad on sellega kas kokku puutunud või elavad ise sellist elu. Järelikult pole ma ainus. Ja arvukaid blogisid lugedes võib näha, et minusuguseid "hingestrippareid" (nagu Hundiulg väljendub) on blogimaastikul palju.
Kas see on imelik? Ei ole ju tegelikult. Pole midagi kummalist selles, et tahame jagada oma rõõme ja muresid.
Lihtsalt ajad on muutunud ja võimalused-vahendid selleks teisemad kui vanasti. On see paha? Minu arvates mitte. Mina pean küll ütlema, et mul on hea meel, et mul lubatakse sisse astuda teiste inimeste mõttemaailma, aimu saada nende maailmapildist ja mõtetest. Kui see mulle meeldib, siis ma loen teda veel ja veel ja jäängi lugema. On's raamatud kuidagi teistmoodi lugemisvara kui blogid? Samamoodi kujunevad välja oma lemmikirjanikud ja -teosed. Hundiulg võrdlebki blogindust ilukirjandusega - see pole üldse paha võrdlus. Minu arvates kenasti öeldud. Küllap see nii ongi, et blogikirjutaja on teiste inimeste jaoks virtuaalne kirjanduslik tegelaskuju, sest me ju sageli ei tea, kes blogikirjutaja nime taga peitub.
Ma arvan, et see ongi üks põhjusi, miks inimesed on nii avameelsed "hingestripparid". Lähimate sõpradega saame nii avameelselt rääkida nagu anonüümselt blogis, kuid alati pole lähimaid sõpru käepärast, blogikirjutamise võimalus aga on.

Ma ei saa olla nõus väitega, et üksindusest tekkinud või seda kompenseeriv kirjutamisvajadus muudab inimesi veelgi üksildasemaks. Arvaksin hoopis vastupidi - mina olen küll just sellesama blogi vahendusel saanud tundma häid inimesi ja osasid neist võin lausa virtuaalsõpradeks nimetada. Olen ma siis üksildasem? Ei, kindlasti mitte.
Ja blogisid lugedes ei saa küll kuidagi arvata, et kõik blogipidajad on kohutavalt üksikud edevust ja armastusvajadust rahuldada püüdvad inimesed, eks ole seegi arvamus üks paljudest.
Selle üle, kas ma kirjutan naistekat või tõesti elulist päevikut, jätan kõigile vabaduse ise otsustada. :) Ma ise poleks selle peale tulnudki, et selles osas võiks kaksipidi arvamusi olla. :) Kuid on väga kena, kui leitakse, et see on stiilselt kirjutatud ja köidab lugejaid - aitäh! Eks ma hakkan siis mõtlema selle avaldamisele! :) :) :)