Tavalised tööpäevad... ei midagi põrutavat

Eile
meeldis mulle, et sain juba poolest päevast ära minna ja ametivendadega kokku saada. See on alati lõõgastav.
K-ga rääkisin pikalt, aga mul on raske talle erapooletult midagi öelda, ma ei saagi tegelikult midagi öelda, kõik vastused on inimese sees olemas, mina saan ainult kuulata ja talle pöialt hoida, et tal hästi läheks...
Tean, kui raske on teha kardinaalseid pöördeid, kui ikka on lootuskiir ja paljud märgid näitavad, et kõik oleks siiski võimalik... Lootus on tohutu jõud. Aga - takistus samuti. Ohh, raske... raske.... Aga ma loodan, et tal läheb hästi ja üha paremini. Lootust ju on...

Pärast käisime K-ga söömas, kahjuks jäi aeg väheseks, rääkida olnuks veel nii palju! Küllap teinekord jälle...

***********

Täna oli tihe päev.

Hommikust saadik olen tegutsenud ja rabelenud nagu orav rattas.
On olnud kokkupuutumist ebameeldivate inimestega, kes on lärmakalt mingeid olematuid õigusi taga ajanud. Ebameeldiv kogemus.

Olen pidanud politsenikku mängima ja uurimistööd läbi viima, kusjuures mind üllatab inimeste valelikkus.
See on kohutav. Hämmastav jultumus.
Ja kui ma rahulduksin esimese variandiga, mis mulle ette söödetakse, siis nii jääkski. Aga ma olen juba piisavalt targemaks saanud ja mõistnud, et mitte iial ei saa uskuda ega usaldada sinisilmselt kedagi, tagusin aga tulist rauda ja kui mulle oli räägitud ka teist, kolmandat, neljandat, viiendat ja kuuendat varianti, siis hakkas asi isegi juba suhteliselt tõepäraseks muutuma. Nii et seitsmes lugu hakkas mulle juba isegi meeldima. :)

Aga masendav oli. Väga masendav teadmine, kui külma kõhuga on inimesed valmis valetama.

Kummaline, aga see väsitas.

Kuid hea oli, et päeva lõpuks sain rääkida hea sõbraga, kellega vesteldes sain endalegi ikka ja jälle oma seisukohta ja usku kinnitada, et ma olen õigel teel, olen teinud õiged otsused ja olen suuteline endale kindlaks jääma. See andis hea kindlustunde.

Veel oli ootamatuid asju, mida ma ei osanud arvata ega oodata. Seda meeldivamad. Kuigi seetõttu jookseb mul kolm üritust ühtekokku ja mina saan valida ainult ühe.
No näis, mis sellest edasi saab. Kas jääbki nii või... Seda näitab elu.

Aga praegu ma muidugi aitan, kuidas võimalik, ja teen, mis minu võimuses.