Wednesday, November 14, 2007

Tavalised tööpäevad... ei midagi põrutavat

Eile
meeldis mulle, et sain juba poolest päevast ära minna ja ametivendadega kokku saada. See on alati lõõgastav.
K-ga rääkisin pikalt, aga mul on raske talle erapooletult midagi öelda, ma ei saagi tegelikult midagi öelda, kõik vastused on inimese sees olemas, mina saan ainult kuulata ja talle pöialt hoida, et tal hästi läheks...
Tean, kui raske on teha kardinaalseid pöördeid, kui ikka on lootuskiir ja paljud märgid näitavad, et kõik oleks siiski võimalik... Lootus on tohutu jõud. Aga - takistus samuti. Ohh, raske... raske.... Aga ma loodan, et tal läheb hästi ja üha paremini. Lootust ju on...

Pärast käisime K-ga söömas, kahjuks jäi aeg väheseks, rääkida olnuks veel nii palju! Küllap teinekord jälle...

***********

Täna oli tihe päev.

Hommikust saadik olen tegutsenud ja rabelenud nagu orav rattas.
On olnud kokkupuutumist ebameeldivate inimestega, kes on lärmakalt mingeid olematuid õigusi taga ajanud. Ebameeldiv kogemus.

Olen pidanud politsenikku mängima ja uurimistööd läbi viima, kusjuures mind üllatab inimeste valelikkus.
See on kohutav. Hämmastav jultumus.
Ja kui ma rahulduksin esimese variandiga, mis mulle ette söödetakse, siis nii jääkski. Aga ma olen juba piisavalt targemaks saanud ja mõistnud, et mitte iial ei saa uskuda ega usaldada sinisilmselt kedagi, tagusin aga tulist rauda ja kui mulle oli räägitud ka teist, kolmandat, neljandat, viiendat ja kuuendat varianti, siis hakkas asi isegi juba suhteliselt tõepäraseks muutuma. Nii et seitsmes lugu hakkas mulle juba isegi meeldima. :)

Aga masendav oli. Väga masendav teadmine, kui külma kõhuga on inimesed valmis valetama.

Kummaline, aga see väsitas.

Kuid hea oli, et päeva lõpuks sain rääkida hea sõbraga, kellega vesteldes sain endalegi ikka ja jälle oma seisukohta ja usku kinnitada, et ma olen õigel teel, olen teinud õiged otsused ja olen suuteline endale kindlaks jääma. See andis hea kindlustunde.

Veel oli ootamatuid asju, mida ma ei osanud arvata ega oodata. Seda meeldivamad. Kuigi seetõttu jookseb mul kolm üritust ühtekokku ja mina saan valida ainult ühe.
No näis, mis sellest edasi saab. Kas jääbki nii või... Seda näitab elu.

Aga praegu ma muidugi aitan, kuidas võimalik, ja teen, mis minu võimuses.

5 comments:

valgeseelik said...

Loen oma kirjutist ja jään mõtlema - kas ma ise ei valeta jultunult ja külmavereliselt???!!!!
Siin see nüüd on - esimene kivi visaku see, kes ise patuta...

Pean vist häbenema...

Nii see ju paraku on, et me vihkame teistes kõige rohkem neid omadusi, mis meis enesteski olemas ja millega me rahul pole...

kukupai said...

Said kokku ametiVENDADEGA? Kas ametiõdesid siis pole?
Mul sama lugu ju.

valgeseelik said...

Nii-nii... kui ma seda kirjutasin, siis käis peast mõte läbi küll, et ametiVENNAD ei ole just kõige õigem termin :), aga ei hakanud parandama ka...
Ja nüüd Sa haarasidki sõnasabast kinni! :)

Tegelikult on mul ikka rohkem ametiõed.... :)

Morgie said...

mind hämmastab hoopis, kui mõttetud on enamus valesid, kui kasutud ja oma eeldatavale eesmärgile vastukäivad...
aga mina pole muidugi politseinik, ma olen rohkem selliste lollvaletajatega kokku puutunud.

Tõsi, üks nendest lollvaletajatest orgunnis endale pärast minust lahkuminekut ka kriminaalasju kaela ja lõikas enne seda oma valedest musta tulu, niiet ehk võin ma öelda, et minu pihta suunatud lollvaled olid tema jaoks väikesed harjutusülesanded. Kuiv trenn.

valgeseelik said...

Politseinik ma ei ole, aga valetajatega puutun kokku küll... :)