Thursday, January 31, 2008

Vürtsid veel sordiini all

Ei ole vist mõtet hellitada lootusi, et meie abielus algab uus ajajärk ja argirutiini hakkavad vürtsitama huvitavad tegemised ja põnevad ettevõtmised.

Kui ma kuulen teisi inimesi end liigutamas ja perega seda-teist-kolmandat ette võtmas, siis saan aru, et minu mehe jutt jääbki ainult jutuks (tasand - peaks, võiks, tahaks, oleks...) ja tegelikkuses ei toimu mitte kunagi midagi sellist, et ta tuleb ja ütleb: "Nüüd sõidame sinna päikeseloojangut vaatama" või "Selle nädalalõpu veedame mere ääres" või "Täna õhtul läheme kinno" või "Homme läheme tantsima" vms.
Olgu-olgu, olen ülekohtune - ÜKS kord ta viis mu välja sööma! Kuid tajun, et tema hoiak on siiski pigem selline, et tahaks kodus olla, ei viitsi kuhugi minna, mis meil siingi viga. Nii joomegi pigem kodus veini kui kusagile kodust välja läheme.

No ega ma ehk ei peakski eeskujuks võtma eeskujulikke peresid, kus palju aega koos veedetakse ja lastega nädalalõppudeks kuskile kaugemale sõidetakse. Aga ikka tuleb mõte, et oleks ju ka tore....

Puhh-puhh-puhh, tean, et mõttetult rumal on viriseda ja rahulolematu olla... Aga ega ma kogu aeg siis niimoodi ei mõtle, lihtsalt vahel tulevad niisugused mõttevälgatused...

Ja võib ju olla, et olen eksiteel. Vahest muutused veel tulevad?

3 comments:

Segasumma Saara said...

See võtab aega ja vaeva, kinnitan ma sulle - ja lõppude lõpuks jääb kolmveerand initsiatiivist ikkagi selle poole kaela kes väljaskäimisest rohkem huvitatud on. Aga kui veerandigi tema initsiatiiviks nihutada õnnestub, on sul juba edusamm tehtud. Ja seda sammu saab muidugi vaid visa ja osava töötlusega.

Iseenesest ma ei näe SELLES väga suurt probleemi. Küll aga mõjus häirivalt sinu kirjeldus, et saun su mehe tujukaks muudab ja ta seda siis sinu kraesse maandab. SEE on juba tõeliselt negatiivne nähe.

Anonymous said...

ma ei suuda vait olla, aga midagi öelda ka ei taha.

sest ma ei oska Sulle midagi postiivset öelda praegu.

valgeseelik said...

Aitäh, Trulla ja Myself!
Kulla Trulla, ma olen alatasa püüdnud teha ettepanekuid ja initsiatiivi üles näidata, aga kui ei taheta, siis pole parata, ju me siis oleme nii erinevad.
Lihtsalt vahel hämmastab, et ehkki ta on aru saanud, et mul on kardinaalse elumuutuse plaaniga tõsi taga olnud, ei pane isegi see teda põhjalikult prioriteete paika panema ega sunni tegema mööndusi oma mugavusele.
Kulla Myself, ma saan aru, et Sa tahaksid kommenteerida, aga ega Sa ei peagi midagi positiivset ütlema, kui on vajadus öelda midagi negatiivset. Kuulan heameelega Sinu arvamust.

Noh, ma saan ise ka aru, et minust on rumal olla rahulolematu, aga ma võin ju vahel oma rahulolematust avaldada. Temale olen seda öelnud ja enam ei ütle, sest ma ei taha ühe asja pärast kogu aeg ta kukil vinguda, mõtlen sellest omaette. Sest tundub nii tobe temale ühte ja sama asja pidevalt heietada. Siin võin seda teha. :)