Mingid asjad kogunevad ja kogunevad ja moodustavad kokku suure negatiivse kogumi, millega ma ei oska muud peale hakata, kui et tahaks kuskile ära ja mitte kedagi näha ega kuulda.
Tuttav tunne vist nii mõnelegi.
Juba eilsest kääris minus nii palju asju, mis tahtnuksid väljapääsu, aga mille pidin alla neelama. Häiris, et tahtsin rääkida oma probleemidest, millega maadlesin, mõtetest, mida tahtsin jagada, aga kellelgi polnud õieti aega kuulata ja mul endal oli sahmimist, ja tegelikult tean, et niimoodi ei saagi ühtki asja arutada, aga minusse kogunenud segadused vajasid väljapääsu.
Ja siis oli täna mitu häirivat seika ja vääritimõistmist, mis tundub juba lausa normiks saavat, ja see kõik häirib mind.
Mõistusega saan aru, et igaühel on endagagi tegemist ja oma asjadki kuhjuvad ülepea, saati siis veel aega teiste muredega tegelemiseks, mõned tegelevad hoopis heategevusega ja mõtted on suuri üllaid ideid täis. Isegi kui püüan nendega kaasa minna, olen ikkagi tundlik mingite pisiasjade suhtes ja eelmise päeva segased mõtted kerkivad sisemuses pinnale.
Ja üleüldse ei ole keegi kohustatud kuulama minu mõttetut jama.
No blogi vahendusel olen vägagi häid nõuandeid saanud. Aga minu puhul on mõistusepool üks asi, hoopis teine asi on tundmustepool - ja tunnengi end vastikuna, solvununa ja tigedana ja märterlikuna, brrrrrr - ometi ei taha mitte selline olla!!! Olen plahvatusohtlik ja tülinoriv. Parem on minuga mitte tegemist teha.
Psühholoogi juurde saamisega läheb natuke aega. Äkki saan sealt mingeid selgusehetki enda jaoks. Lootma ju peab.
Ja äkki on siiski tegemist läbipõlemisega, sest tööle ei taha ikkagi minna?
Või kõik kokku - isiklikud pahupidipööramised ja tööasjad, millele ei taha mõelda?
Tahan ära jäämägede vahele ja olla seal ihuüksi külmas lumises vaikuses. Ei taha kedagi ega midagi näha ega kuulda. Punkt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Nii, siin on siis mitme asja koosmõju.
Ma ei ole küll paberitega psühholoog, aga olen seda õppinud ja samalaadsete asjadega oma töös kokku puutunud. Mõned soovitused võin anda.
Esiteks - kui oled sellises meeleolus, siis oleks hea seda ka kodus öelda mehele ja lastele: vabandust, ma pole korralikult maganud, mul on mitu asja tööl kukil ja ma ei tunne end hästi, võin öeldust valesti aru saada ja plahvatada. Palun laske mul rahulikult olla. Kui nad tõesti tahavad, et Sinuga korda saaks, siis nad püüavad seda arvestada.
Teiseks - praegu pole õige hetk mingeid tõsisemaid arutelusid ette võtta ja plaane teha, reaktsioonid ei pruugi adekvaatsed olla (ja kindlasti ei ole ka).
Püüa hetkel tegelda sellega, mis Sulle endale huvi ja rahuldust pakub. Või siis millegi niisugusega, mis erilist mõtlemist ei nõua, nt kudumise (kui Sa seda üldse teed) või koristamisega või millega iganes.
Psühholoogi juurde teadagi on järjekord. Samuti ei maksa kohe mingeid tulemusi loota. Esimene kohtumine läheb niikuinii tutvumise peale. Sul peab selle psühholoogiga ka mingi side tekkima, et Sa teda üldse usaldada suudad.
Arvesta sellega, et psühholoog võib esitada väga valusaid küsimusi, millele Sa ei ole kohe valmis vastama. Võibolla isegi vihastad. Samas see vihastamine võib panna asjadele hoopis uue pilguga vaatama, sellepärast ehk ka niisugused küsimused.
Mehele ei meeldi, et Sa öösel kaua arvutis istud ja suhtled - tema on ju sellest suhtlusest välja jäetud ja võibolla kardab, et Sa räägid just temast (kuigi ntx räägid sõbrannaga teatriproovist või uuest koogiretseptist). See on muidugi probleem ja tuleb kuidagi lahendada. Aga küsi, kas on parem, et Sa pool ööd niisama vähkred ja hommikul jälle pahas tujus oled. Kui asjad laabuma hakkavad ja teil omavahel millestki jälle rääkida on, jääb ka arvutisistumist ju vähemaks. Või kas pole võimalik nii, et lähete küll samal ajal voodisse, Sina aga ntx loed mõnda aega, tema võib ju magama jääda.
Ei saa olla, et ainult Sina oma harjumusi muudad, ta peab Sulle poolele teele vastu tulema, on ju nii?
Muide, kas see meiliaadress, mis siin ühes kommentaaris oli, on ka Su MSN aadress? Kui jah, kas tohiksin Sind oma kontaktidesse lisada? Otse suhelda on vajaduse korral ju lihtsam.
Aitäh, kallis Kukupai, väärt nõuannete eest. Eks olen isegi kõike seda õppinud, kuigi pole kah paberitega psühholoog :), aga enda puhul kaovad kõik teadmised ja õpitud tarkused ei-tea-kuhu. Väga armas, et Sina kõrvaltvaataja pilguga saad mind aidata - võtan Su nõu kuulda mitmeski osas.
Kommentaaris vilksatanud meiliaadress ei ole mu msn-i aadress, kuigi gmailis saab ka vestelda, aga kui Sa mulle meilile saadad oma meiliaadressi, saan saata Sulle oma msn-iaadressi. Või saadad meilile oma msn-i aadressi, siis saan Sind lisada. Aitäh Sulle!
Post a Comment