Kiiruga, kiiruga paar rida.
Mulle meeldis, kui mees hommikul kallistades ütles, et ma ei kardaks tema kallistuste taga tagamõtteid ja et ta ei pressi midagi peale. Korraks käis peast läbi, kas ta on mu blogi lugenud??!!! :O
Mulle meeldib ka kallistada, aga see on eriti terav vajadus väga kalli inimese puhul, siis tahan kaissu ja kallistada, mehega vahepeal seda tunnet ei tekkinud, pigem tahtnuksin distantsi hoida.
Aga ma kallistan teda heameelega, kui sellega ei oodata minult kohe n.-ö. "vastuteenet". Kui asjad sujuvad loomulikult ja ma ei taju survet, siis meeldib mulle kõik. Aga niipea kui tajun teatud ootust või tagamõtet, siis on blokk ees. Tean, et see tuleneb ainuüksi minu mõtlemisest, aga paraku on mõned võrdlused ikkagi minus nii tugevalt sees, et raske on neid tahaplaanile suruda.
Ju näeb, mis edasi saab.
Aga mulle meeldib, kui ta saab aru, et mul on natuke keeruline tema soovidele igal hetkel vastu tulla, ja meeldib, kui ta on valmis samm-sammult astuma ega püüa kiirustades lahinguid võita.
Ma ütleksin, et see annab talle juba rohkem šansse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
asjad paranevad? tore.
Post a Comment