Kui mu laps jonnis ja kuri oli ja oma tuppa läks ja ukse kinni pani ja valjuhäälselt nõudis, et ma ta rahule jätaksin, siis läksin natukese aja pärast tema juurde ja võtsin ta sülle ja kallistasime kõvasti-kõvasti ja hoidsin teda kaisus ja siis istusime kaua aega niimoodi, et sõnagi ei rääkinud, aga me olime teineteisel olemas. Ja pärast oli päike väljas.
Mul on praegu samasugune tunne. Kuigi ma käran ja olen tige ja ütlen, et tahan üksi olla ja ei taha mitte kedagi kuulda ega näha, siis tegelikult on igatsus hoopis muu järele. Ma tahan olla heas soojas tugevas ja turvalises kaisus tugevasti hoituna, ma ei tahagi midagi rääkida, tahan, et mind lihtsalt hoitaks. Siis mul oleks hea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
tell me about it...
Ja kui sa saadad maailmale valesid signaale, siis kuidas arvad sa, et maailm peaks sinusse suhtuma?
Kalli!
ehh anonymous. minumeelest see signaal on väga paljudele naistele omane. teatud väsimus-tüdimusastmes tulebki selline uhke jonn peale - ent sisimas on just kalli ja kaissu vaja.
selle vastu võidelda on raske. ma olen kindel, et enamik ei teadvustagi seda niimoodi. posserdatakse niisama ja imestatakse, miks kalli ei tehta.
ma ikka tuletan mittejonni hetkedel oma partnerile meelde, et kui ma jonnin, siis olen hoopis nõrk ja pisike - ning enamasti ongi see tal siis meeles ;)
Aitäh, kallid Jospel, Anonymous, Joodikupoeg ja Myself.
Sulle, kallis Myself, eriline tänu, sest Sa oled ära öelnud kõik, mida ma pidanuksin Anonymousele vastama, ja Sa oled seda teinud paremini kui mina seda oskaksin - aitäh! Täpselt nii ongi!
Sul on äsjane raske vaimne pingutuspoint selja taga. (See vestlus ja oma olemisega uuele tasandile nihkumine.) Selge ju, et pärast sellist tunnete kõrgpunkti ja emotsionaalset palangut peabki ühel hetkel väsinud ja depressiivne tunne tulema. Tunded mõõnasid tagasi pärast seda pingutust ja sa oled vaimselt väsinud toimunu tagajärjel (tegelikult oli see jutuajamine ilmselt palju suurem tundealane palang kui sa isegi hinnata julgeks). See mida siin postituses kirjeldad, ongi tunnetealane tagasilöök - pingul kummipael lõdvenes ja võitluseks vajaliku adrenaliinitulva asendas väsimus. Ja arvesta julgelt, et neid tuleb veelgi. See on inimorganismi normaalne reaktsioon vaimsele/emotsionaalsele pingutusele. Ilmselt hakkad selliseid tundeid tundma (ehk siiski kergemas vormis) ka seoses psühholoogi külastamisega, kui peaksid otsustama selle ette võtta. Igasugune enda avamine, intensiivne pingutus oma tõeliste tunnete välja toomiseks väsitab. (Sest sees on selle käigus ju suur segadus.)
Aga sa ravid seda täiesti õigesti. Lasta end natuke lõdvemaks, kui organism seda nõuab, teha midagi mis enesetunnet tõstaks - see peaks väsimuse puhul omajagu aitama kül. Kallid muidugi oleksid ka kõigiti abiks - samas kui on mehega probleem, siis võivad tema kallid ka probleemsed olla. (Hea tunne ja süütunne ja oma vastsaavutatud iseseisvuse tunne ühendatuna asuvad sees võitlema.) Aga sellegipoolest oleks kallid abiks muidugi.
Jaksu sulle oma seesmise segadusega toime tulekuks. Eks see võtab aega ja raskeid hetki tuleb ikka jälle, aga ajapikku, kui suudad asjad endale sobivamasse korda sättida / kokku leppida, peaks ka meeleolude tõusud-mõõnad madalamaks ja vähemkurnavaks muutuma.
PS! Ma ise võtsin ühel hetkel pool aastat psühholoogi kirjutatud rohtu - väsimusest tingitud seisundi ravimiseks. Ei saanud lihtsalt alguses ühtegi seanssi nii oldud, et peale esimest kümmet vestlusminutit pisarad voolama poleks hakanud. Olin kõigist oma jamadest nii hirmus väsinud tolleks ajaks kui sinna psühholoogi jutule lõpuks minna otsustasin. "Läbi põlenud", nagu üks mu samuti psühholoogiks (küll lastepsühholoogiks) õppinud sõbranna hindas. Oma jõududega vist ei olekski sellest korralikult üle saanud - käisin kodus ka aeg-ajalt vannis nutmas, et keegi ei kuuleks. Mulle igatahes oli too Nycofloxi kuur abiks tookord küll.
Jaksu!
Aitäh Sulle, Trulla, kena toetuse eest!
Post a Comment