Sooh, minu suur unustamine on saanud saatuslikuks!
Eile haarasin Suurde Linna minekuks vihmavarju kaasa, kuna ennustati ja lubati lakkamatut sadu. Nagu ikka - kui vihmavari kaasas, ei siis sadu tule! Loomulikult unustasin ta sinna, kus käisin. Minu puhul tüüpiline! :)
Aga täna, mil jälle vaja välja minna ja mu lemmikvihmavarju pole, sajab nagu oavarrest!
Saan küll nn. hädavarianti, s.t. teist vihmavarju kasutada, aga see ei meeldi mulle hoopiski nii palju kui mu hea suur ja punane vihmavari.
Iseenesest mulle vihmane ilm meeldib, aga ma eelistan siis käia mõnusalt varju all, mitte nii, et peanupp on küll kaitstud, aga vihm jooksb mööda õlgu ja selga alla...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Tõmba mantel üle pea, siis ongi nagu vihmavari.
Juhtub... Ma ei armasta üldse vihmavarjuga käia, mul peavad käed vabad olema. Aga ilma ka ei saa, siis prillid märjad ja ei näe midagi (nii et vihmakeebi variant mulle ka ei sobi...)
Jaaah, Alleks, mantel üle pea küll, aga siis on tagumik märg... :):):)
Kulla Kukupai, ega mulle ka vanasti ei meeldinud vihmavarjuga käia, aga nüüd ma naudin seda, et olen varju all siiski suheliselt kuiv ja make-up ei lähe ka laiali. :)
Post a Comment