Ei mäletagi teist nii toimekat päeva, mil ma päeva lõpus isegi enam rääkida ei taha, sest olen lihtsalt väsinud.
Pikad jutuajamised, rääkimine, rääkimine, rääkimine.... Ainus, mis ma teha saan, ongi rääkimine, rääkimine, rääkimine...
Ja see, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, ongi rääkimine, rääkimine, rääkimine... :D
Nüüd tahan ainult vaikust ja rahu... õigemini rahu ja head muusikat ja lihtsalt kaisus olla. Heas suures soojas turvalises kaisus.
Ma võin saada rahu ja head muusikat, kaisuga on omaette ooper ja üleüldse pean homseks ühe erialase raamatu läbi lugema.
Seega pole tööpäev veel lõppenud.
Kuid siiani kulgenud päevaga olen rahul. Selline klassikaline seis, et väsinud, aga rahul.
Ehkki tegemata asju on veel terve kuhi ja rahuloluks iseenesest ju pole põhjust, kuid ikkagi tunnen, et võin ennast kiita.:)
Pealegi on juba kolmapäev. Kaugel see nädalalõppki! :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Naised pididki 5x rohkem meestest rääkima.
Novaat, siis ongi selge, miks naised alati kõigest rääkida, rääkida, rääkida tahavad ja mehed seda eriti teha ei taha... :) Eriti just selles osas, mis puudutab igasuguste probleemide lahkamist. Sest muus osas on vist mehed ju ka altid rääkima, kui asi puudutab nende hobisid või igasugustel muudel neid huvitavatel teemadel vestlusi... ?
Post a Comment