Mul on ju tegelikult kõik hästi.
Patt oleks nuriseda.
Läbisaamine mehega parim, mida üldse aegade vältel olnud on.
Mees teeb ise ettepanekuid, kuhu võiks minna ja mida ette võtta, et rutiinist välja murda. Ta tahab ise selles osas initsiatiivi näidata.
Minu palvetele ei vastata enam jämedalt ega solvavalt. Minu ettepanekuid kaalutakse. Ma tunnen end inimesena, kellega arvestatakse ja kes pole loll, kui arvab teistmoodi.
Vahest ei ole ma suutnud veel kõiki hirme endast minema peletada, vahel on ikka kartus, et äkki... Aga siiani on kõik hästi läinud.
Ma olen ju ise teinud selle valiku ja tegelikult pole ma kahetsema pidanud, mees on tõesti väga-väga palju muutunud.
Ometi on mul vahel sellised kahtlusehetked, kas ma tegin õigesti.
Siis ma kinnitan endale, et loomulikult tegin ma õigesti, inimesed ei peaks ju kohe lahku tormama, vaid ikka tuleks püüda ja proovida ja kui mõlemad tahavad, siis saab kooselust asja ka.
Kinnitan endale, et armastus teiseneb ning loomulikult pole see enam selline liblikad-kõhus-tunne (mida ju nii kangesti tahaks!!!), vaid see on hoolimine, hoidmine, turvalisus, teineteisega arvestamine... Mõned käitumismallid on endisest ajast alles, mis polegi muutunud - musid ja kallid kodust minnes ja koju tulles, aknalt lehvitamine tööle saates.... Vahepeal siiski olid need pinnapealsed või jäid teinekord hoopis ära, kuid siiski on need nüüd taas kindlal kohal ja needki aitavad tunda, et asjad laabuvad.
Õnn peitub ju mõtlemises. Täpselt nii nagu ma mõtlen, täpselt nii ka on. Või pole see nii??
Kui ma ei mõtle enam asjadele, mida varem paratamatult võrdlusena kasutasin, ja keskendun praegusele kooselule, siis on mul kergem endale kinnitada, et ka selles abielus on võimalik saavutada harmooniat ja sisemist rahu, mida ma vajan.
Mees teeb selle mulle ka kergemaks oma suhtumisega. Kui ma näen tema käitumist sellisena, mida võiks ideaalseks pidada, siis on mul lihtsam endale selgeks teha, et ma teen ju õigesti, et ei torma õnne mööda maailma otsima, kui tegelikult võin seda ise siinsamas sepistada koos inimesega, kes tahab mind selles aidata.
Ma arvan, et kui ma juba kord olen teinud otsuse, siis on minu kohus ka selle järgi käia ja oma sõnast kinni pidada, seda enam, et teine annab maksimumi. Seda see tähendabki, et ma PEAN mõtlema lähtuvalt vastuvõetud otsustest ja mitte lubama endasse neid mõtteid ja tundeid, mis võiksid mind kõrvale kallutada.
Ma ei saa väita, et ma suudaksin alati kindlalt rajal püsida, miks muidu mul vahel kurb on ja kahtlema kipun..., aga kaalukaussidele asetan ju kaaluvihid ise...
Millegipärast on südames raskustunne.
Mis kaalub mille üles, kui olud ja suhtumised hakkavad võrdsustuma?
Patt oleks nuriseda.
Mul on ju tegelikult kõik hästi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Kulla inimene, loomulikult Sa kahtled. Kõik on ju alles nii uus ja värske, Sa pole isegi jõudnud nende muutustega harjuma hakata. Ja kõike seda, mis olnud halba, ei saa korraga unustada. Seda on ilmselt olnud palju ju. Ja tegelikult ei unune need asjad kunagi, mingi virvendus pinna alla jääb.
Hetkel on küsimus selles - mida Sa tunned? Kas on veel midagi sellest mehest, kellesse Sa kunagi armusid ja kellega abiellusid? Kas temas on ka praegu niisuguseid väärtusi, mida Sina hindad?
Ilmselt on ees veel pikki rääkimisi ja mitutpidi mõtlemisi. Mõnigi asi tuleb ümber hinnata, mõnest asjast võib-olla loobuda, võibolla saad vastu midagi uut. Ja ikkagi - plaanisid psühholoogi. Seda oleks vaja nüüdki. Võtab aega, enne kui selgusele jõuad endas ja oma vajadustes. Kas need saavad rahuldatud?
Pea laiali õnne otsima joosta - vist enam mitte. Kui aga selgub, et siiski jääb midagi puudu ja ei tule kooselust midagi välja, saate te mõlemad siiski öelda, et te olete püüdnud ning säilitada lugupidamise ja austuse teineteise vastu ning jätkata oma elu eraldi (ja seotud olete te mingil kombel ikkagi ka tulevikus, kasvõi ühiste laste kaudu). Tegelikult esimene asi, mida peaksid küsima, ongi - kas on austus ja lugupidamine alles?
Väga lühikese ajaga olete isegi palju saavutanud.
Aitäh, kallis Kukupai, mul on hea meel, et leiad, et kahtlused on täiesti normaalsed ja loomulik osa kohanemisprotsessist.
Kui Sa küsid, kas midagi on alles sellest mehest, kellesse kunagi armusin ja kellega abiellusin, siis nii imelik kui see ka ei ole - ma polnud sellele isegi osanud mõelda -, aga ma olen tagasi saanud selle mehe, kellega ma kaua aega tagasi tutvusin ja kellega abiellusin. Sellisena mäletan teda tollest ajast, nagu ta praegugi on. Nii et armas taaskohtumine!:)
Ja ma ise arvan ka, et oleme päris palju saavutanud. Siit annab edasi minna küll.
Aga ikkagi ei tähenda see, et vahel nutt kurku ei tuleks...
vot selles see häda ongi, et vahel tuleb. kuradi hästi tean, millest Sa räägid...
Võibolla uuele põlvkonnale on musi-kalli ja lehvitamine väga vajalik. Mina(-uga) pole kunagi nii olnud. Abielu ajal on igasuguseid asju olnud, olen teda alul 1 x kvartalis kasvatanud, tõsi alles siis kui perre laps tuli. Oli lihtsalt vajadus. Eesti mehejurakad enamuses ei pea ega tea romantikast suurt midagi. Peamiselt mõeldakse oma välimuse, töö ja oma-arvates tõeliseks meheks olemise peale, nii kuidas kellelgi ta välja tuleb. Kooselus tuleb hooti lihtsalt teineteist taluda, inglid pole me keegi ju.
Kallistama peab iga päev mitu korda. No ja musi käib sinna juurde. No kle anonymus, mis jutt see on, et uuele põlvkonnale on see vajalik? On see tegevus mingi uuema aja moevool? Kahju, et sinuga see nii pole olnud. Ning ka seda, et oma abikaasat ajuti taluma pead. Kõigil see nii siiski ei ole.
Aitäh, Jospel, Anonymous ja Alleks kommentaaride eest.
Ma olen ka seda meelt, et kallistamine ja musi ei ole moesuunad, ilmselt mõnedes abieludes on see algusest peale nii olnud, mõnedes vist mitte, küllap see siis tundub imelik.
Aga musid ja kallid on vajalikud, need ei pea käima ainult koos voodieluga, vaid kuuluma igapäevase kooselu juurde vältimatu osana.
Kuid nii nagu igas asjas, on ka siin arvamusi seinast seina ja inimeste arvamused ses osas erinevad. Küllap oleneb sellest, kui palju lähedust vajatakse.
Post a Comment