Kui ma eelmist sissekannet tegin, siis tõmbasin mõttes enda jaoks veel paralleele koolides lastega, kellel on probleeme, ja lastega, kes saavad väga kenasti hakkama.
Tavapäraselt kipub olema nii, et õpetajate aur läheb nende rüblikute peale, kes ei saa ise endaga hakkama (psühholoogilises mõttes) ning tekitavad pahandusi teistelegi, ja selle tulemusena saavad need tublid lapsed vähem tähelepanu ja tegelemist, kui nad tegelikult vajaksid. Ka nemad tahavad kiitust ja tähelepanu, aga õpetajad on hädas paharettidega ning ei jaksa siis enam tublide, vikside ja viisakatega tegelda, sest - nemad on ju tublid ja saavad niigi hakkama!
Milliseid üüratuid projekte kirjutatakse selleks, et tegelda lastega, kellel on probleemid ja kellega on probleemid, neile mõeldakse välja põnevamaid ja huvitavamaid tegevusi välja, peaasi, et nad ikka osaleksid ja et nad saaksid kõikvõimalikku tegelemist ja enam lollusi ei teeks ja loodetakse, et neist tulevikus ühiskonnale ikka kasu tõuseb, mitte et nad riigi rahakotti ei tühjenda erinevate sotsiaaltoetuste näol.
Raske on inimestele selgeks teha, miks siis tublidele ja andekate tarvis selliseid projekte ei kirjutata ja miks neile igasuguseid eksklusiivseid tegevusi välja ei pakuta. No ikka sellepärast, et nemad on niigi tublid! :S
Nii tulebki välja, et need lapsed, kelle huvitegevusse ja sportimisvõimalustesse on vanemad maast-madalast investeerinud, kelle jaoks vanemad alati aega leiavad ja kelle tegevuste vastu huvi tunnevad, jäävad ühiskonna poolt tähelepanuta, nendele lisahüvesid pole ette nähtud.
(Õnneks on küll nende lisahüveks positiivne tähelepanu suuremate saavutuste korral ja kuna nad on väga tublid, siis kasvavad neist väga tublid inimesed, kellest rõõmu perel ja ümbritsevatel ja kes maksude näol nii palju raha riigile toovad, et saaks ka mitte nii tublisid toetada...)
Kuid need, kelle vanemad panustavad vaid töösse ja kelle arvates lapsed kasvavad suisa ilma vanematetagi, kellel pole aega laste jaoks ja kes ei teagi, millega nende lapsed tegelevad, need lapsed saavad vähemalt ühiskonna huviorbiidis olla, nende päralt on kogu õpetajate tähelepanu ja närvikava, nende pärast palgatakse koolidesse sotsiaaltöötajaid ja psühholooge, et ikka rohkem ja rohkem inimesi tegeleks lapsega, kes tegelikult vajab vaid omaenda vanema armastust, aega ja huvi....
Tänases Postimeheski räägib ka Margit Rosenthal, et "meil oleks palju rohkem iseseisvaid puudega inimesi, kui nende vanemad toetaksid neid juba lapseeas rohkem".
See haakub ka minu eelmise kirjutisega puuetega laste teemal, kuid ka siinse jutuga tõmban paralleele, et kõige olulisem on lapsele tema vanema armastus, tähelepanu, tegelemine ja huvi.
Mida rohkem laps seda saab, seda iseseisvam, tublim ja vastutustundlikum inimene temast kasvab, olgu ta puudega laps või tavalaps.
Aga jäta laps (olgu siis puudega laps või tavalaps) ilma oma ajast, armastusest ja huvist tema tegemiste vastu, siis annad lapse sujuvalt üle riigi kätesse, kes hakkab siis investeerima temasse aega ja raha.... aga tihti pole sellest enam väga palju kasu...
Eh, ega ma nüüd väga pessimistlikuks ei läinud? Vaat mis mõtteid võib tekitada telesaade ja töine päev ja meediauudised ja arutlused kolleegidega...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Ei sa ei läinud pessimismiga liiali. Täitsa nii ongi nagu sa kirjeldasid. Ja seepärast on tõesti oluline, et vanemad ka oma andekaid ja häid ja kuulekaid lapsi ikka ei unustaks tunnustada selle eest, et nad sellised head ja andekad ja kuulekad on. Sest ühiskond tõepoolest üritab kompenseerida vaid seda mis lapsel oma vanemate käest puudu on jäänud. Ise õpetajana ka paratamatult vahel olen lootnud, et tublid lapsed saavad ehk tõesti vähemalt kodust oma tunnustuseportsjoni kätte - sest tõesti läheb palju auru nende probleemsete peale ja tublid jäävad nende kõrval tagaplaanile - jaksad küll vahel kiita ja püüan alati tublidust kasvõi sooja naeratusegagi tunnustada, aga jah, loodad siiski, et kodus laps sellele veel täiendust saab. Mul endal õnneks on selline laps, kes on ühtlasi nii tubli kui probleemne (hea peaga ja kiire taibuga - aga igavene rahutu ja isepäine niheleja). Tema saab siis tunnustust ja tähelepanu mõlema asja eest :P.
Aitäh, Trulla!:)
Post a Comment