Vedasin ennast ikka trenni. Jalg jala ette. Mingi mõte kiskus tagasi kodu poole, kinnitades, et teeksin õigesti, kui otsa ringi pööraksin, aga jalad vedasid kangekaelselt edasi. Nii ma siis endamisi võideldes kohale sain. :) No kui juba alustatud sai, siis polnud enam hullu, läks laiskuski minema, pärast oli hea meel, et laiskusele järele ei andnud. :)
Sellest moraal - tuleb vahetevahel ennast tagant sundida ja teha teinekord ka selliseid asju, mida vahel puhtalt mugavuse pärast tegemata jätaks. ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Ma ei viitsi nii vahel ujuma minna. Kui aga ükskord vees olen, siis on endine laiskus kadunud. Trenn on siiski midagi muud kui näiteks töölkäimine. Sinna viimasesse sunni vahel end või vitstega, aga kohalolekuga midagi paremaks küll ei muutu. Siin meeldib küll mõtlemine, et kui töötegemine hakkab magamist (vahel ka viinavõtmist) segama, siis nuin...j selline töö.
Noojaaaah, töölkäimisega on jah teine ooper! :) Selle puhul on raske end sundida,aga superkohusetunne veab iseenesest kohale, kuigi on küsitav, kas ma siin midagi mõistlikkku teen ja enesetundele kah eriliselt hästi ei mõju... :D:D:D
Post a Comment