Nädalavahetusel muredele ei mõtle!

Rõõmuga tõden, et on juba neljapäev. Esmaspäeval tundus nädalavahetus kuidagi trööstitult kaugel, aga see viga paranes õnneks iga päevaga! :)

Mul ei olnud isegi midagi kirjutada, sest kõik tundus nii tavaline ja sündmustevaene, mõtted olid vaid nädalavahetusel.

Homme sõidan ära.

Ma tahaksin tegelikult juba asju pakkida, aga mehe juuresolekul on mul seda väga ebamugav teha. Ta seirab kahtlustavalt, ta kommenteerib, ta on sarkastiline, ta vihastab - miks ma just selle või teise asja kaasa võtan, mida ma sinna tegema lähen... jne.
Ah, see tundub nii tühine ja jabur, kui ma seda kirjutan, aga TUNNE on seletamatu, seda ei suuda ma edasi anda. Võõrad inimesed ei saa sellest aru.

Aga - mul on ees nädalavahetus enda jaoks, ma näen mind huvitavaid asju, näen, mida teised teevad ja kuidas teevad, saan võrrelda, hinnata, muljeid vahetada... Ühesõnaga - naudin ette põnevaid elamusi.
Programm on ilmselt piisavalt tihe, igavust loodetavasti tunda ei saa! :) Jõuaks vaid endas kõiki muljeid talletada!


Igapäevase poole pealt:
mees sai komisjonidest rohelise tule, selles mõttes on õnneks korras, nüüd lõpeb see arutu tablettide neelamine, mida ta paberitest ilma jäämise hirmus lausa kolme- ja neljakordsetes annustes manustas.

Nüüd on tal veel mõned nipet-näpet asjad korda ajada, siis saab ta igapäevasesse rütmi sukelduda. Aga ega see veel ei tähenda, et ta rahulik oleks - oh ei! Närvitseb asjade pärast, mille pärast ei ole minu meelest üldse mõtet närvitseda - noh, näiteks, et mõned asjad veel venivad ja ei saa koheselt lahendust. No närvitsemine ei aita juuuu! Soovitan tal jätkuvalt rahusteid süüa.

Ja mina ootan jõuluaega. Sest siis saab natuke aega puhkust.

Treeninguid teeme hoolega, sest esinemiste pakkumisi tuleb meile järjest ja see on vahva! :) Ja jõuluaeg on veel ees... ;) Vihjan nimelt lootusele rohketele esinemistele... :)

Meil on päris suur trupp ja vahel tekitab see muret, aga tegelikult oleme saanud testida ka väiksemates kohtades esinemise ära - mahume küll! Ja alati on varuvariandiks kolme-neljakaupa esinemine... aga seni pole seda vaja läinud. Ainult transpordiga on teinekord jama, kui kahte autosse ära ei mahu... Me juba otsustasime endile bussi osta! :)

Täna oli põhjust meeles pidada mu häid koostööpartnereid - inimesed, kelle poole võin alati pöörduda, kellega on hea mureküsimusi arutada ja kes alati aitavad.

Mul on põhjust olla tänulik, et olen üleüldse ümbritsetud nii toredatest inimestest, ükskõik kuhu ka ei vaataks või kuhu ei pöörduks - alati on mu ümber äärmiselt häid kolleege, sõpru, tuttavaid... Kasvõi siin blogis - võõrad inimesed, kes hea sõnaga toetavad ja seeeläbi enam justkui polegi võõrad... :) Aitäh, pean ka teid meeles! :)

Kas pole siis põhjust olla õnnelik?

Muidugi on. Kui vaid inimene oleks alati rahul sellega, mis tal olemas on, ja ei mõtleks nii palju sellele, mida (või keda) tal ei ole...

Ja mõned puudujäägid eraelus tekitavad ka töisel pinnal rahulolematust - ma nimelt tajun, et mõni inimene tahab oma vastutusest kõrvale hiilida ja oma ülesanded minu õlule laduda... Ja kui ma talle seda nimetan, kuidas mulle tundub, siis tuleb sealt vastuseks, et mina ei tahtvat asjaga tegelda. Ma ju tegelen heameelega, aga ma ootan, et esmatasandi töö oleks tehtud, ja pealegi on meie ülesanded erinevad.

See ärritab mind, tunnen end lausnõmetsemise ees kaitsetuna. Ja ma ei talu, kui mulle ründavalt peale hüpatakse. Selles osas olen paraku ülihaavatavaks tehtud.

Vist olen väga tundlik. Liiga tundlik. Tuleb paksem nahk endale selga kasvatada. :)

Tegelikult ma tean, et kõik on omavahel seotud: pruugub vaid isiklikus plaanis väga hästi kulgeda, kui tööprobleemid ei ole enam mingid probleemid ja mind ei häiri ka demagoogitsevad ega mind ärakasutavad kolleegid...

Aga seni, kuni isiklikus plaanis nii hästi ei kulge, need paraku häirivad mind.


Mul tuleb nüüd kirjutamisel ilmselt paaripäevane vahe, aga pühapäeval olen tagasi ja usun, et siis on mul palju muljeid ja emotsioone, mida jagada tahan.

Ilusat nädalavahetust kõigile! :)