Täna lähen arsti juurde, aga mu enesetunne on kehvemast kehvem ja ma ei taha üldse tööle minna.
Kahtlustan, et selle teadmise pärast, et homme pean tööpostil olema, ongi mul nii kohutavalt paha. :)
Ma tahan hoopis kodus olla, ei taha näha ühtki inimest, ei taha kuulda midagi tööprobleemidest, ei taha näha tegemata töö virna kabinetis...
Ooooh, ma juba tunnengi ennast kohe märksa halvemini, olen kohe palju haigem ja pea hakkas ka valutama... - ei, mina vist küll veel tööleminekuks küps ei ole. :)
Must madalseis süvenab aina, kui ma ise seda luban ja üha mõtlen ebasoovitavatele asjadele. Minu enda võimuses oleks see ära lõpetada, aga olen piisavalt nõrk, et vastu punnida pähe pressivatele mõtetele.
Palun võta end käsile, see muutub juba naeruväärseks!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Paar aega tagasi ei suutnud ma end ennem ööriietest välja tulla, kui õhtul poole 5 ajal. Periood "tahan-puhata-ja-mängida-rohkem-küll-ainult-puhata-ja-mitte-midagi-teha-kuig-ma-pean-olema-kohutavalt-asjalik". Vahepeal peab olema nii. Mitte end käsile võtma ja lihtsalt... olema.
Maailm on niigi nii kohutavalt kiire tempoga liikuv, keha ei pea sellele vastu. Ei saagi pidada. Sest inimene on siiski... kõigest inimene :)
Sul on õigus,Rupert, keha on targem kui alalõpmata end tagant sundiv "pean jõudma seda ja seda teha ja sinna minna jne." ning kohutavalt pealepressiv aeg. Kui ikka jaks on otsas, siis on ta otsas ja tuleb aeg maha võtta.
Tegelikult ei juhtu sellest ju midagi hullu, meile endile ainult meeldib mõelda, et "mina küll ei saa haigeks jääda, siis kukub maailm kokku".
Ei ta kuku ühti.
Post a Comment