"No kui keegi tahaks minu pärast ennast oksa tõmmata, siis mina olen nii sitt mees, et minu pärast andku minna, mina küll kätt ette ei pane ja selle pärast süümekaid ei tunne!"
Vat selline mees.
Mina enesetapja-tüüpi ei ole.
Aga noore neiuna tahtsin õnnetu armastuse pärast kloostrisse küll minna. Jäi minemata. Võib-olla oleks ikka pidanud minema. Siis jäänuksid hilisemad südamevalud olemata. Oleksin kloostris rahulikult oma päevakesi palvetades mööda saatnud ja poleks midagi teadnud patusest maailmast, kus on võimalik nii palju haiget teha.
Mõned inimesed kalduvad õnnetu armastuse tõttu enesetapule. Või siis manipuleerivad sellega. Tegelik elu näitab, et suurem osa jääbki manipuleerijateks, et saada soovitud armastust ja et neid maha ei jäetaks.
Kummaline on minu silmis see, et selline asi toimib. Küllap mitte kõigi juures. Näiteks ülaltsiteeritud mees ilmselt ei laseks endaga niimoodi manipuleerida.
Aga see ongi tavaliselt nii, et manipuleeritakse nendega, kes seda lubavad teha. Kui näitad oma kindla suhtumisega, et pole mõtet ähvardustega midagi nõuda, jäädes kindlaks oma sõnale, siis reeglina sellist manipulatsiooni ja ähvardust enam ei katsetata.
Aga kui lased endaga niimoodi manipuleerida, siis jäädaksegi seda tegema, sest see töötab ju ideaalselt.
"Sa ei tee, nagu mina tahan? Siis ma tapan ennast ära!"- "Ei, ei, palun ära tapa ennast, ma teen kõik, mis sa tahad!"
Kui palju selles armastust on? Minu arvates ei kübetki, vaid hirm mahajäetud saada ja mittearmastatud olla.
Aga mõned inimesed peavad seda suureks armastuseks.
Suhetes kõige halvavam on klammerdumine. See rikub peaaegu alati ka kõige ilusama suhte. Kahjuks on see nii. Klammerdumine ei pea alati olema seotud ähvarduste ja manipulatsioonidega. Ka kõige suurem ennastunustav armastus võib osutuda klammerduvaks ja lämmatavaks.
Paradoksaalne, aga mida rohkem üks pool armastab, seda vähem teine pool talle samaga vastata tahab. Ja mida vähem üks oma armastust välja näitab, seda rohkem teine teda armastab.
Mitte ei saa aru, miks see nii on? Liiga palju kindlustunnet, et sind armastatakse? Nii kindel, et see muutub tüütuks? Kummaline... Ometi peaks see ju üha enam armastust kasvatama, mida rohkem mind armastatakse..? Või...?
Loogikareeglitele see vist ei allu...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Vahepeal aga ongi just selles täiuslikkuses midagi, mida ei taha. Kui kõik on hästi, kui kõik on kindel, kui tõesti ei oskagi midagi rohkemat tahta, tekib mingi imelik tung. Tung, et tahaks ära. Tahaks midagi muud.
Kuigi kõik, mida tegelikult on vaja, on olemas.
Paigalseis hakkab jalgu, keha kuhugi sisse tõmbama ning vajatakse liikumist.
Ma ei tea.
Ma ise olen ju samasugune.
Hing ihkab jahti, liikumist? Võibolla.
Või siis olen lihtsalt jonniv jõmpsikas, kes tahab muud.
Klammerduvad sageli need inimesed, kelle enesehinnang on madal. Hirm mahajätmise ees paneb lollusi teema.
Aitäh, Rupert, küllap see nii on, et liigne ideaalsus muutub imalaks ja tahaks vahepeal muud kah... Ometi olen arvamusel, et kui armastatakse, siis ei pea kõik muutuma rutiiniks, vaid saab oma elu ootamatuste ja põnevusega vürtsitada, nii et suur armastus ei muutuks tüütuks, vaid tekitaks uusi ja erutavaid elamusi, mis on seda hinnatavamad, et neid saab jagada kõige lähedasema ja armsamaga.
Või mõtlen ma valesti?
Või on pigem nii, et mehele on ka oma naine koheselt ahvatlevam, kui näeb, et teda teisedki ihaldavad ja tema peale ei või päris kindel olla, vaid peab kartma, et äkki naisel mõni parem silmapiiril on, et saaks naise pärast võidelda???
Tänan, Kukupai, see on ka minu mõte ja sellele on ammu enne meid psühhoanalüütikud jõudnud, et klammerdumine on madala enesehinnangu tulemus ja suhteid ei oska luua, hoida ja lõpetada need inimesed, kes esimesel eluaastal armastusest ilma on jäänud.
Kuna ma ise ka suhetega kimpus olen olnud, siis on mulgi mõtteainet ja kuna ma eriti soovitud laps ei olnud, siis võib see viimane teooria (esimese eluaasta kiindumusisiku puudumine ja armastuse vajakajäämine)tõele vastata küll.
Post a Comment