Tulin esinemast.
Me nimelt olime üllatusesinejateks! :)
Igal juhul läks meil hästi! Meid võeti väga hästi vastu ja saime äärmiselt positiivset tagasisidet. :)
Ise olime kangesti elevil - enne esinemist pabinas ja pärast esinemist õnnejoovastuses, et nii hästi läks! :)
Mulle endale meeldib see, et iga etteastega saame järjest rohkem enesekindlust ja julgust üles astuda erinevates olukordades.
Mees oli vihane, talle ei meeldinud, et "mingi privaatpidu" ja "teadagi, mida seal tehakse" - noh, kui tema mõttemaailm nii piiratud on, siis on sellest kahju.
Võiks ju olla nii, et pereliikmed tunnevad huvi selle vastu, mida teed, toetavad ja tunnustavad, mitte ei ironiseeri ja ei halvusta ning ei mõtle rumalusi kokku.
Aga - meil läks hästi ja see on peamine! Pärast oleks võinud veel peolegi jääda, aga kahjuks oli meie hulgas neid, kes kiiremas korras lahkuda tahtsid.
Osa meist oli küll valmis veel pidutsema, mina nende hulgas :), sest oleksin tahtnud tantsida ja end välja elada. Viimati sai tantsitud nädalpäevi tagasi - aga tundub, nagu oleks see juba väääääga ammu olnud! :)
Seltskond oli meie meelest väga meeldiv, ei mingeid labaseid viinaninasid, vaid väga kenad ja viisakad inimesed.
Järgmine esinemine juba paari nädala pärast! :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Pidusid on igasuguseid ja pereliikmeid on ka igasuguseid.
Mõne inimese kontrollivajadus dikteerib talle arusaama, et kui teda kohal pole, teeb teine pool teadagi mida ja seda arusaama pole võimalik kummutada.
Kahjuks küll... Aga minul tegi vahel meele kurvaks, kui ma nägin, et minu tegemised ei lähe absoluutselt korda inimesele, kellele võinuks korda minna...
Ma ise arvan küll, et kui mulle lähedane inimene millegagi tegeleb ja selle raames esineb või midagi avalikku toimub, siis ma kindlasti olen huvitatud, hoian talle pöialt, elan kaasa, käin vaatamas ja olen tulihingeline fänn, mitte ei mõnita, ei tee maha, ei kahtlusta teda surmapattudes, ei ole ükskõikne ja hoolimatu.
Enam ei tee see haiget, ma lihtsalt teen oma tegemisi ja ei lase tema suhtumisel oma hobitegevusi mõjutada.
Mul on see faas elus läbi käidud. Ei saa ju teise inimese pärast täielikult iseendast loobuda. Siis on õnnetuid juba rohkem. Kurb muidugi...
Jah... mul võttis päris kaua aega, enne kui hakkasin ennast kehtestama ja julgesin olla MINA ISE, julgesin hakata tegema asju, millest olin unistanud terve elu, ega lasknud end enam mõjutada ega survestada.
Selle eest olen tänu võlgu paljudele headele inimestele, kes minusse uskusid ja nägid minus nii erilisi andeid ja häid külgi ja imeteldavaid loomuomadusi, et hakkasin lõpuks ise ka uskuma, et olengi täitsa tore inimene ja saan paljude asjadega hakkama... :)
Post a Comment