Saturday, November 17, 2007

Kas on rohtu, mis avitab

Ei saa aru, mis seis *-l on. Einoh, saan aru küll - keeruline on. Mul on hea meel, et ta vahel räägib mulle, mis tal südamel on. Üksi seda koormat kanda on päris raske.

Ja eriline heameel seetõttu, et meie suhted on väga normaalsed, mida ma mingil hetkel ei suutnud uskuda, et meil on veel üldse võimalik niimoodi suhelda. Aga tema sõnul olen ma ainus, kellele ta sellest rääkida saab. See on suur tunnustus.

Näen, et ta on üsna vaevatud, ta ei jaksa niimoodi vastu pidada. Ehkki ütleb, et head on ju ka.

Probleem on ju tegelikult laiem, mille tõttu minagi seekord reedel appi läksin, kui ta palus, kas mul on võimalik hädast välja aidata. See pole ju esimene kord, kui paljud sõltuvad x-inimese kapriisidest

Aga ma ei saa talle ka erilist nõu anda, sest kui ma kõrvaltvaatajana mõistlikku nõu annangi, siis ikkagi tundub see omakasupüüdlik ja ma ise tunnen end seetõttu halvasti.

Loomulikult peab ta ise jõudma otsusele, kuid ta on piisavalt pehme loomuga ja mõjutatav ning leiab, et peab vastutama teise inimese eest.
Kuid lõpuks ütleb tema end tervis üles, mille kohta ta arvas, et see olekski kõige parem lahendus. Selle eest küll hurjutasin teda, see pole lahendus, vaid põgenemine.

Aga inimesed, kes ei julge või ei taha otsustada, tahavad alati põgeneda, arvates selle kergema tee olevat.

2 comments:

kukupai said...

Tundub, et oled üsna delikaatses olukorras. Kui varem on olnud mingid teistlaadi suhted, siis on nüüd üsna raske aitaja või nõuandja olla ja sellel teisel inimesel on väga raske Sind kõrvaltvaatajana ja erapooletuna võtta. Ehk oleks parem, kui ta leiaks kellegi teise, kellega rääkida.
Põgeneda ei saa, asjad lihtsalt kuhjuvad ja ühel momendil käib selline pauk, et tükke on peaaegu võimatu kokku koguda. Aga kui inimene pole otsustamiseks valmis, lükkab ta seda muidugi edasi.
Teise inimese eest vastutamine on võimalik ainult teatud piirini, mingil hetkel peab see teine ise vastutuse võtma. Aidata saab ainult neid, kes on valmis abi vastu võtma, tead ju isegi...

valgeseelik said...

Tundub, et tema võtab mind rohkem erapooletuna kui ma ise.
Aga võib-olla ma eksin.

Kuid kindlasti ei saa ma öelda, et ma ei kuula teda, vaid ma püüan hoiduda kindlapiiriliste nõuannete jagamisest, sest otsusteni peab ta ise jõudma, mina lihtsalt püüan talle tema olukorda kõrvaltvaadatuna näidata.

Absoluutselt nõus, et vastutada saab teatud piirini ja aidata saab ikkagi vaid seda, kes tahab abi vastu võtta. Aga mitte kõik inimesed ei mõista seda.