Kummaline on see, et kui ma kirjutasin eelmist sissekannet, siis pidasin silmas üht konkreetset inimest, aga praegu on see vihkamise lugu aktuaalne ka veel hoopis teise inimesega seotuna.
Ja see teeb mulle hoopis rohkem haiget.
Eelmisel puhul oli mul sellest inimesest kahju, kuid sellel juhul on mu sisemuses halb tunne.
Ma ei muuda oma otsuseid, kuid ma ei taha olla vihatud. Ehkki tean, et olen selleks ise kõik teinud, et see nii oleks... Mitte küll minu vaatenurgast nähtuna, aga ma saan aru, kui teine inimene niimoodi asju näeb. Ma võin seda mõista. Ja ma mõistangi.
Aga see ei tähenda, et oleks vähem valus.
Ma tahan minna OMA teed, aga mul oleks hea teada, et minu peale mõeldakse vähemalt soojade mõtetega ja et poleks vaenutsemist.
Vahest on aeg hea abimees asjade selginemisel ja lahenemisel, nagu ka hea sõber K. arvas. Võib-olla tõesti.
Jõuaksin ma vaid selle aja ära oodata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Kui Sa ise tunned, et Sinu tehtud otsus on õige, siis pole midagi parata, kui teine inimene seda asja nii ei näe. Tuleb talle lihtsalt aega anda ja loota, et ka tema Sind hakkab mõistma.
Huvitav, mul on lähikonnas (mitte otseselt minu endaga küll) üsna sama seis. Ja mina saan lihtsalt olemas olla ainult.
Aitäh Sulle. Olen kindel, et mu otsus on õige, kahetsen vaid, et seda ei teinud juba varem... Ehk oleks siis kõik hoopis teistmoodi.
Aga ma ei saa seda muuta.
Ma püüan olla kannatlik ja loodan, et jõuan oodata ära selle aja, mil kired on vaibunud ja saan inimesega harmoonilises sõbralikus suhtes olla.
Väga loodan, et see aeg tuleb.
Post a Comment