Abordist

Eluhetked puudutab aborditeemat, millest on ka pisike kirjutanud.
Küllap on see igas peres kõneks olnud, kui palju lapsi ja millal rohkem ei taheta ja kes siis peab mida tegema.

Tõesti on enamasti naine see, kes peab hoolitsema selle eest, et ta rasedaks ei jääks: kas neelama tablette või laskma paigaldada spiraali.
Abielus tundub kondoomi kasutamine vähelevinud olevat, ma ei tea, kui paljud seda kasutavad.
Ja selge on see, et ükski vahend ei anna tegelikult 100%-list garantiid.

Mina olen terve elu olnud abordivastane. Olen nõus, et alati võib olla selliseid olukordi, kus abort on ainuvõimalik lahendus, kuid siiski pean loomulikuks, et abort EI OLE sündimuse reguleerimise vahend.

Tänapäeval on kõigile kättesaadavad erinevad ja sobivad vahendid, et rasestumist ära hoida, olgu need siis naise või mehe poolt kasutatavad.

Ma tegelikult ei näe midagi imelikku selles, et naine kasutab tablette või spiraali, sellega on meid aastate vältel nii ära harjutatud, et see tundub täiesti loomulikuna.
Ehkki ma ise ei kasuta neist ühtki:) ja just seetõttu, et ma ei pea neid tervisele ohututeks. Kuigi see ei pruugi nii olla.

Küll aga on loomulik, et juhuvahekorras kasutatakse kondoomi, see on elementaarne, ja mitte ainult raseduse ärahoimiseks.

Statistika väitel on väga paljud naised teinud aborti mehe nõudmisel. See on asi, millest ma hästi aru ei saa. See on ju MINU laps ja MINA otsustan, kas ma teen aborti või mitte.
Ma ei välista, et mehe ähvardused ja hirm hakkamasaamise ees võivad olla kaalukeeleks, aga ikkagi on mul raske seda mõista.

Minu mees nõudis ka aborditegemist, tema seda last ei tahtnud. Kui ma keeldusin, siis meie suhted läksid tunduvalt halvemaks. Ma ei ole terve elu jooksulgi kokku nii palju nutnud kui selle raseduse vältel. See oli kohutav aeg.
Mitu kuud pärast lapse sündi suhted küll normaliseerusid... kui nii võib öelda....
Aga meie elu muutus väga-väga palju.