34 !!!

Üks väga naiselik asi mind eile isegi rõõmustas - mõelda vaid, mulle läheb selga kleit nr. 34!!!!!
Sellist asja minuga vist rohkem ei juhtu ka, sest ma kahtlustan, et see kleit on lihtsalt mingi praakeksemplar... :D:D:D

Sest minu tavaline number on tunduvalt suurem - no kohe VÄGA tunduvalt suurem - , sellist suurust (34) ma poes isegi ei vaata! :D

Peatage maakera!

Kõige tipuks tuli proovis mulle kaela teadmine, et mina olen KÕIGE eest vastutajaks määratud, et järgmine proov on HOMME, mil mul juba on üks teine proov kirjas (mis omakorda tähendab, et kõhutantsu ma ju ei jõua!!!), et ka muid teatritegemisega seotud asju pean mina ajama - no tere, talv!!!

Kas minu käest ka keegi küsis? Kõik on praktiliselt tagaselja otsustatud, ja selles valguses, et ma olen isegi end lõhki rebimas ega taha enam ühtki ülearust kohustust, omandab kõik minu jaoks väga musta värvingu.

Peatage maakera, ma tahan maha minna!!!!

Oeh, minu ainuke päästev moment tundub olema järgmise nädala Suuremast Linnast veel Suuremasse Linna sõit, kus ma saan kaks õhtut veeta rahus... vähemalt ei saa ma tegelda tööasjadega. Ma vähemalt LOODAN, et ei saa, sest ma ei taha mitte midagi näha ega kuulda. Ehk on mul vähemalt Väga Suures Linnas võimalus kaduda sellesse Väga Suurde Linna, nii et keegi mind ei leia.
See-eest on mul järgmine laupäev tööpäev...
Ja pühapäeval jälle proov...
See tähendab - taas ei ühtegi vaba päeva...

Lootusetu, trööstitu, kohutav... Praegu küll päikesekiirt ei näe.

Paratamatud valikud

Milline võrratu hommik!!!!
Päike paistab, linnud laulavad ja rõõmus on olla.
See on just üks selliseid hommikuid, mil ma igatsen oma aeda, kus hommikukohvi juua!

Loomulikult saan ma ka rõdul juua ja kaunist kevadet nautida, aga see pole päris see...

Tore oleks mõnuleda pühapäevas, mõnus oleks minna jalutama ja lihtsalt OLLA, aga õnnetuseks on mul kõik nädalavahetused täis tööd, proove ja loenguid, ja nüüd, kus mul enam MITTE ÜHTEGI VABA päeva pole jäänud, hakkab see mind juba häirima.

Kui aeg-ajalt mõni laupäev või pühapäev hõivatud oli, siis ei morjendanud see mind, kuid nüüd, kus pole enam ühtki sellist päeva, kus ma saan lihtsalt olla ja planeerida päeva enda äranägemise järgi, hakkan vaikselt üle keema.

Vähemalt ÜKS päev peaks inimesele tema enda jaoks olema.

Ma ei saa öelda, et mu vabad päevad oleksid sisustatud ebameeldivate asjadega (vastupidi ju!!), kuid ikkagi häirib mind kasvõi seegi, et ma ei saa mõnuleda voodis just nii kaua kui tahan, seal lugeda ja rahumeeli aega venitada, sest pole kusagile kiiret.
Või nagu tänagi - imeilus ilm ja ma läheksin heameelega koos mehe ja koeraga matkaradadele jalutama, kuid ma ei saa seda teha, sest pean jõudma lausa mitmesse kohta.

Mis mul viriseda - need on mu enda valikud ja teada on, et kevad läheb alati hirmus kiireks, seda enam, kui mitu lavastust on soolas, ise võtsin endale veel täiendõppe lisaks, tööl tõotab suisa hullumaja tulla...

Niigi pean tegema rasked valikud. Või noh, mis nad nüüd nii rasked, tegelikult on näitlemine ikka alati olnud esikohal, teisi asju olen tahtnud kõrvalt harrastada, aga praegu, kevadel, seisan silmitsi tõsiasjaga, et kõhutantsu pean sinnapaika jätma, sest ma lihtsalt ei jõua proovidesse, ka seal tulevad esinemised, aga minul hakkavad kõik proovid kokku langema.

Lavastuste proovid pean juba ainuüksi sellepärast esikohale seadma, et seal on ka teised inimesed, kellega pean arvestama, kõhutantsus pole hullu, kui mõni ära jääb, see rohkem mu enda kaotus.
Ise mõtlen, kas ma suudan üksi midagi tasa teha ja järgi teha - vist mitte. Tehnikaid harjutada ja mehaaniliselt tantsusammud ära õppida - seda küll, aga lihvida ja koostööd - seda ma ei saa.
Ja millal mul olekski aega veel üksigi kõhutantsu harjutada??? Sellist aega lihtsalt ei ole, kui ma jõuan koju tavaliselt õhtul kell kümme või üksteist.
Nii olen enda jaoks PEAAEGU leppinud tõsiasjaga, et kõhutants on minu jaoks jälle varjusurmas... Hirmus kahju on, kohe väga kahju, aga valikute tegemine pole kunagi kerge, ikka on midagi kaotada ja midagi võita.

Reedene maraton

Reede oli täielik hullumaja.
Reede hommik kulges kenasti ja tavaliselt, mõlgutasin veel mõtteid, et nädalalõpp, pagen natuke varem töölt ära, hurraaaa, juba reede!!!

Aga võta näpust! Juba lõuna ajal hakkas tulema infot, mis eeldas kiiret reageerimist. Koheselt teavitasin oma parimaid koostööpartnereid, kes edasi tegutsesid. Kui tegutsemise tulemus nende juures oli, läksin ka sinna ja algas maraton.

See oli päris raske maraton. Meile kõigile. Et üldse mingitki infot kätte saada, oli vaja aega ja kannatust.
Lõpuks hakkas pilt kooruma, ehkki algselt oli tahetud jätta hoopis teistsugust muljet, ometi ei ole ma veendunud, et me veel päris tõeni jõudsime ja kindlasti on veel lahtisi otsi.

Sellega algab pikk protsess. Asi jätkub esmaspäeval, sest nädalavahetusel ei õnnestu meil midagi teha.
Eilseks lõppes lugu selliselt, mida üks osapool kohe kindlasti ei oodanud. Ja ega ta oma arvamust siis vaka all ei hoidnud.
Aga meie süda oli rahulikum, sest algse versiooni järgi talitades poleks ma küll kindel olnud, et uuesti midagi ei juhtu.

Koju jõudsin poole seitsme paiku, just nii kauaks, et sain midagi suhu pista ja suurema nälja peletada, et siis bussile tormata ning veel Suurde Linna proovi jõuda.

Aga ma tundsin, et see juhtum tõmbas mind emotsionaalselt nii tühjaks, ma olin kohutavalt väsinud.
Hea, et mees ära ootas, tal venis päev küll pikaks, aga see oli tema enda valik. Ega minu päevgi lühem polnud.

Teatrielamused koos mehega

Kui ma eile hommikul mehele ütlesin, et läheme õhtul tütrega teatrisse, siis oli ta üsna mossis. Ei öelnud küll midagi, aga ma nägin, et ega talle ei meeldinud, et ma teda polnud kutsunud.

Mõtlesin ja mõtlesin, siis küsisin tööl teatrikülastuse organiseerijalt, kas tal veel äkki mõni pilet üle on. Ühe sain. Siis helistasin mehele ja küsisin, kas ta tuleks minuga teatrisse. Kuulsin kohe, et tal oli hea meel, ütles, et tuleb küll.

Ajalooline hetk, sest käisime koos perega teatris!!!:):):) No olgu - poole perega... :D
Selle üle, et ka mees teatrisse tuleb, imestasid suuremad lapsed eriti! See, et mina teatris käin, pole mingi uudis, aga et ISSI TEATRISSE läheb - no see on küll hämmastav! :):):)

Mehele meeldis see etendus ka ja ta tegi teatrielamust enda jaoks huvitavamaks, kabistades mind iga kord, kui laval pimedaks läks. :D:D:D
Teise vaatuse ajal tegin mina sama temaga, esimesel korral ehmatas see teda niivõrd, et ta lausa karjatas! :D:D:D
Nii et meil oli eriti lõbus! :)

Tagasiteel bussis ütlesin mehele, mida ma teha tahaksin. Ta ütles: jajah, tahaks küll, ja hakkas siis rääkima hoopis mingist tagasilla puksist, mis pidi tema kuulmise järgi häält tegema!!! :D:D:D
Appi!!!
Vaat kui valesti võib meestest arvata! Arvad, et temal on ka ainult üks mõte peas, eriti veel pärast nii otsest omapoolset sooviavaldust - aga tema mõtleb hoopis puksidest!!! :D:D:D
Aga võib-olla olen mina lihtsalt väga võhiklik, vahest on tegemist eriti seksikate mootoriosadega... :D:D:D

"Börs ja börsitar"

Eile käisime siis teatris.

Ott Aardam
"Börs ja börsitar"

Ugalas

Lugu kahes vaatuses
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Osades:
Karol Kuntsel, Laura Peterson, Tanel Ingi, Hilje Murel, Andres Tabun, Jaanus Kask, Leila Säälik, Arvo Raimo, Kata-Riina Luide

Naljakas, kuid ühtaegu kurb lugu.
Nalja sai muidugi ja naerda tublisti, aga tegelikult oli tegemist üsna kurva looga sellest, kuidas naiste bioloogiline kell tiksub ja tiksub ning kui kolmekümnesena veel üksi oled, siis vähe sellest, et ise hakkad lootust kaotama, on see ka vanemate suur peavalu.
Aga õiget mees leida on vägagi raske, ikka satuvad ette õnneotsijad, seiklejad ja friigid. Sest paremad isendid on juba endale pere loonud.
Kurb lugu üksiku naise otsingutest, lootustest leida oma ja õiget.

Ma ei ole küll olnud sellise olukorras, aga ma suudan üsnagi selgelt ette kujutada, mida see naisele tähendab.

Mehed on õnnelikumas seisus, nende jaoks bioloogilist kella ei eksisteeri ja pole midagi hullu, kui kolmekümnendates mees alles alustab enda jaoks õige naise otsinguid.

Nii lihtne see ongi

Ma arvan, et meil on juba nii palju igasuguseid eneseabiraamatuid, et mitte kedagi ei üllata minu väide, et mõttel on tohutu jõud.
Sellest on kirjutatud meeletul hulgal raamatuid, selliseid olen ise kinkinud teistele ja on mulle kingitud - ole vaid usin ja loe!
Ja mõtle ennast õnnelikuks.

Teooriaid on igasuguseid, aga K. on mind eriti hea materjaliga õnnistanud. Loen ja muudkui mõtlen, kui palju tegelikult tehakse oma mõtlemises vigu. Ometi on kõik nii lihtne, käepärane ja kättesaadav.

Mõtte jõud on tohutult suur. Tavaliselt inimesed ei usu seda. Eriti need, kel pole kogemust mõtlemise jõust, kes ise pole proovinudki midagi oma mõtlemisega peale hakata - need peavad seda suisa tühikargamiseks ja mõttetuseks.

Aga ei ole ühti.

Pruugib end vaid kätte võtta ja tegelda oma mõtlemisega, kui tulemused tulema hakkavad.
Proovimine ei maksa midagi.

Kui tahad olla õnnelik, alusta mõtlemisest.
Mõtlemine on elu alus.

Pead vaid teadma, kuidas ja mida mõelda.

Nii lihtne see ongi.

Rase naine on ilus naine

Eile nägin Suures Linnas tuttavat, kes ootab last.
Oi, ta oli nii armas ja ümmargune!!! Ja nii õnnelik!!!

Tundsin, kuidas mul kohe tuli tahtmine ise samasugune olla!!! Armas, ümmargune ja õnnelik!

Ma jumaldan rasedust, mulle meeldib rase olla, ma oleksin KOGU AEG rase, kui ainult saaksin!!! :)

Minu jaoks oli see parim aeg, kui ma rase olin! Noh, kui ma mitu korda rase olin. :)

Pärast viimast last pidin hakkama endale selgeks tegema, et nüüd aitab küll, aga mul oli päris raske endale kinnitada, et see oli viimane rasedus ning nüüd tuleb ikkagi punkt panna.

Sest ma oleksin tahtnud aina rase olla, sest tundsin end selles seisundis väga hästi. Minu jaoks on rasedus nii loomulik ja õnnestav seisund.

Rase naine on ilus naine. Tema eriline seisund teeb ta õnnelikuks ja ilusaks.

Hää, et niigi läits

Vähemalt õhtupoolik ja õhtu kulgesid normaalselt.
Proov oli ja mees helistas, kas ta peab mind ära ootama. Ise helistas. Ma ütlesin, et EI PEA, kui ei taha. Aga ta tahtis.
Autos ei rääkinud me endiselt sõnagi.
Aga see ei häirinud mind.

Lihtsalt olen ja mitte millelegi ei mõtle ja südamesse ei võta. Nii on hea.

Eks mul ole heameel ka õnnestunud aktsioonidest - saapad sain ära vahetada, kostüüm läheb keemilisse puhastusse ja vihmavarju eest sain raha tagasi. :)

Kui ma olin arvanud, et keegi ei usu, et ma ise jõupingutusi varju kallal ei teinud, et teda ära lõhkuda, siis tegelikult oldi väga abivalmid ja kuulati ja usuti küll, et esimesel kasutuskorral katki läks. Tahtsin teist samasugust asemele, aga seekord targu proovisin, et kuidas töötab - ja täpselt sama jama! Ei tahtnud hästi kinni minna, mina ei julenud enam proovida, müüja ei saanud ka hakkama ja mul oli isegi hea meel, et ka see vihmavari kinnitas kaudselt minu juttu - oligi praak!

Siis ei leidnud ma sellest poest enam endale sobivat mudelit ja mulle maksti raha tagasi.

Saapapoes rääkisin ka oma mure ära, jõudsin veel viimasel hetkel, sest saapad olid juba ära pakitud, valmis ärasaatmiseks. Otsiti siis minu mudel üles, õnneks oli olemas - ja sobis hästi, ei mingit probleemi!
Ei jõudnud õnne tänada, et nii hästi läks!
Ma oleksin ju varem juba tagasi läinud, kui ma poleks vahepeal mitu päeva piiri taga olnud ja laupäeval matustel, aga rõõm-rõõm, et veel viimasel hetkel jõudsin asja korda ajada.

Kostüümiga on kõige jamam, eks pean ta vist keemilisse viima, ehk siis saab sellest ebameeldivast kangalõhnast lahti. Müüjad ei tundnud muidugi midagi, ju see ainuüksi minu kiiks ongi....

Aga täna lähen küll vara magama, ma ei jaksa enam nii kaua üleval olla...

Kõik mõtted ei ole

Kõik mõtted ei ole mõtlemiseks.
Kõik mõtted ei ole ütlemiseks.
Kõik mõtted ei ole usaldamiseks.

Kallis Kuldar jälle abiks!

Sõber Kuldar kutsub taas üles blogimisel ellu jääma!
Jumala eest, mulle tundub, et Kuldarist on saanud minu isiklik ihukaitsja ja kaitseingel, sest kuidas ma muidu mõistusle tuleksin ja suudaksin adekvaatsel ajal oma blogimised lõpetada ning magama minna?!
Lõppude lõpuks on ta mu mõistuse hääl, kes kutsub mind korrale - ma pean ikka magama ka, mitte ennast surnuks blogima! :)

Ja selles pole vähimatki irooniavarjundit, kui keegi siit seda otsima peaks! Mõtlen seda tõsiselt.
Sest olen ennegi maininud, et pole normaalne nii vähese unega pikka aega läbi ajada, tore, et Kuldargi sinnakanti juttu tüürib.
Mul on tõepoolest hea meel, et Kuldar Kullasepp on bloginduse oma valvsa pilgu alla võtnud! ;)

Matkasellid

Täna käisime matkal.
Sellisel pisikesel ja lühikesel, aga ilm oli ilus ja olemine mõnus.

Mõned küll viilisid ega tahtnud tulla, aga suurem enamus oli kohal ja see tegi mulle heameelt.

Üks lõkkeplats, kuhu suunduda tahtsime, oli juba hõivatud, marssisime siis teise juurde, seal oli vaba ja päikest palju.

Usinamad hakkasid kohe lõkkega mässama, saidki tule üles, grillisime vorstikesi ja viinereid.

Päike paitas mõnusalt, tuultki ei olnud, nii mõnusalt soe - imeilus pärastlõuna!
Siis olid mõned natuke vallatud, panid õrnema soo vetevangi, no õigemini porivangi, kuni ma isiklikult neid päästma läksin! :)

Mul oli muidugi eriliselt hea matkavarustus - kõrged saapad ja mantel, aga ma kahjuks ei jõudnud enne kodust läbi lipata. :)
ma ei lasknud ennast sellest häirida, sain hakkama.

Eriti tore oli, et kostus arvamusi, et võiksime teinekordki sellist matka ja grilimist korraldada.

Ja kollaseid liblikaid nägin ka! :)
Igal juhul tuleb kuldne suvi! Vot!

Mida teeksin teisiti

Kukupai andis mulle teatepulga.
Pani mind päris mõtlema.... :)

Mida ma siis 16-aastaselt teisiti teinuksin oma praeguste elukogemuste juures? Võtaksin seda eluaastat siiski tinglikult, laiendaksin seda natuke siiapoole ja sinnapoole antud vanust - teie lahkel loal. ;)

1. Pärnu Draamastuudiosse sissastumiskatsetel edasisaanuna läheksin rahumeeli edasi järgmisse vooru, mitte ei kuulaks kadeda sõbranna (kes edasi ei pääsenud) veel kadedamat keelitamist tagasi koju sõita.

2. Aasta hiljem mehega tutvudes ei laseks ma ennast kammitsaisse panna, vaid paneksin paremini tähele neid märke, mis minus võõristust tekitasid.

3. Kaks aastat hiljem prooviksin lavakunstikateedrisse sisse saada, mitte ei jääks peigmeest sõjaväest koju ootama. Kahtlustan, et see oli vaid ettekääne, TEGELIKULT oli mul hirm minna kodust kaugele võõrasse linna, mida ma ei tundnud ja kus ma kuhugi minna ei osanud, ja hirm läbi kukkuda... Ehkki kindlasti ka hirm, et kui ma lähen pealinna, siis ei suuda ma oma lubadust pidada ja meest ära oodata.... Ei olnud vist endas kindel. :)

4. Ei oleks oma päevikuid ära põletanud, nüüd oleks neid väga huvitav lugeda.

5. Ei oleks armunud oma õpetajasse, sest see tekitas mulle igatsust ja südamevalu veel palju aastaid.

6. Oleksin vähem protestimeelne ja isepäine, kuna tekitasin sellega pidevalt konfliktiolukordi tollase klassijuhatajaga, olles talle tõeliseks kirstunaelaks. Tegelikult oli ta tore inimene.

7. Õpiksin rohkem inglise keelt, inglise keelt, inglise keelt!

8. Võtaksin ise ette selle, mis minu ema õigel ajal tegemata jättis.

9. Küsiksin vanaemade käest rohkem minevikku ja sugupuud puudutavaid asju, mida mul praegu enam võimalust küsida ei ole. Rääkimata muudest elutarkustest, mida tollal küsidagi ei osanud.

10. Vaataksin ära KÕIK "Vanemuise" etendused ning laulaksin kooli laulukooris ja ansamblis.

Teatepulga annan edasi Kristiinale, Eluhetkedele, Ajakajale, Põrgukizile, Jospelile, Lendavale Konnale.
Head nuputamist! :)

Minu kogemused fotograafia vallas

On olnud küllalt hetki, mil olen kahetsenud, et mul pole fotoaparaati.

Kõigepealt olen kahetsenud siis, kui minu kodukohas mõni maja lammutamisele läks ja tänavapilt muutus.
Siis oli kahju, et ei saanud jäädvustada endist pilti, kuidas kõik varem välja nägi. Olnuks ilus mälestus oma kodukohast.

Siis olen kahetsenud fotoaparaadi puudumist, kui olen sattunud mõnele eriliselt ilusale loodusvaatele - kahju, et ei saanud jäädvustada.

Minu esimene fotoaparaat oli vist SMENA 8M - kas oli ikka selline olemas? :) Selle kinkis mulle minu praegune mees, kui ta mu südant võita tahtis. :)
Mind huvitas fotograafia väga ja kord juhtusin seda mainima - ja tema läks ja ostis mulle fotoaparaadi!!!
Oeh, see maksis tollal kohutavalt palju, tervelt 15 rubla!!!:)
Ma ei tahtnud kingitust vastugi võtta, sest ega ta (tulevane mees) mulle niiväga ei meeldinud. :) Siis ütles, et see on tal enda vana fotokas, aga tema enam pilte ei tee, võtku ma aga endale.

Aga ega ma uskuma jäänud, läksin poodi ja küsisin järele, kas sealt on lähipäevil fotoaparaati ostetud - muidugi oli! :) Väikese koha asi, ega neid fotoaparaate siis massiliselt ei ostetud! :)

Aga no lõpuks võtsin ikka fotoaparaadi vastu, sest kiusatus oli ikka ka. Lubas mulle pildistamist õpetada ja puha. Ostis veel lisaks ilmutamiseks vajalikud tarbed - teadagi, ilmutatakse ju pimikus....:P Küllap tal oma tagamõte sellega oli... :P:P:P

Minu jaoks oli selle fotokaga pildistamine üks igavene tegemine - no ei osanud ma sugugi kaugust õigeks sättida! Ikka kippusid mul udused pildid tulema, sest minu silmamõõt oli väga mööda! :)

Aga tollal tehtud pilte on meil praegugi veel igavene suur hulk kodus olemas. Ja lastestki on tehtud meil endil pildid, kui neid ei oleks, siis polekski esimestest lastest pilte. :)

Kui Smena aeg ümber sai, siis polnud meil kaua aega fotoaparaati, enne kui mingisuguse "seebikarbi " saime, isegi ei mäleta, kust ja kuidas.

Sellega sai ka tükk aega pilte tehtud, ta oli ikkagi samm paremuse poole Smenaga võrreldes, fotograaf ikka ütles, et uskumatult head pildid sellise kesise fotoaparaadiga.

Lausa pidu oli aga siis, kui "Olympose" ostsin! (Professionaalsed fotograafid võivad muidugi naerda selle üle, aga ma pole end kunagi professionaalide kilda arvanudki! :D) Milline mugavus! Ei mingit käsitsi teravustamist, kvaliteetsed pildid - olin vaimustuses ja ei lahkunud fotoaparaadist praktiliselt üldse. Ükskõik kuhu läksin, igal pool oli kaasas.
Fotoateljees olin iganädalane külaline, muudkui klõpsutasin filme täis ja lasin ilmutada. :)

Sellest ajast on mul tohutul hulgal pilte, praegu on neid päris tore vaadata. :)

Eriti huvitav on minu jaoks vaadata enda arengut pildistamisobjektide osas.
Algul olin huvitatud inimestest. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks pildistanud lapsi, teisi pereliikmeid, sugulasi, sünnipäevalisi, külalisi, tuttavaid, igat sorti seltskonnaüritusi jne.

Siis hakkasid inimesed mind tüütama, see muutus väga üheülbaliseks, ikka sattusid ühed ja samad inimesed mu kaamerasilma ette ja minu jaoks polnud enam huvitav. Seda enam, et kiputi poseerima, aga mulle meeldis teha ootamatuid võtteid, tulemus oli põnevam. :)

Hakkasin rohkem loodust pildistama. Ilus pihlakas, lumetriibud mändidel, vikerkaar, sinine taevas, aurav järv... nii palju ilusat oli ümberringi ja kõike sai jäädvustatud.
See paelus mind tunduvalt rohkem kui inimeste pildistamine.

Jalutama minnes oli fotoaparaat alati kaasas. Kord olin fotoka koju unustanud, aga tulin suveõhtul kodu poole - milline imeilus punaste triipudega taevas!!!! See pilt on mul siiani silme ees, aga fotoaparaati polnud nagu kiuste käepärast, küll tormasin ummisjalu koju, haarasin fotoka ja tagasi õue, aga see ilus vaatepilt oli juba läinud...

Praeguseks on pildistamine unarusse vajunud. Mul on sellest kahju.
Olen küll mõelnud digifotoka soetamisele, kuid pole selleni ikka veel jõudnud.

Eriti kahju on siis, kui mõni eriliselt kaunis looduspilt silme ette jääb.
Siis mõtlen, et mu järgmine ost on digifotokas!
Aga ikka tuleb midagi muud vahele....

Puudega laps peres

Kukupail oli väga hea viide ühele Delfi artiklile.

Lugesin ja mõtlesin. Kummaline, aga aeg oleks nagu seisma jäänud. Vähemalt mõnes küsimuses küll.
Muu elu justkui on edasi läinud, aga puuetega laste ja puuetega laste perede probleemid on ikka samasugused kui paarkümmend aastat tagasi.

Kuidas see ometi võimalik on???!!!

Kas puuetega lapsi pole nii palju nagu vaja, et mingeid kardinaalseid muutusi oleks saanud toimuda??!! Kõlab väga julmalt, aga tundub tõsi olevat.

Kui palju peab olema puuetega lapsi ja puuetega laste peresid, et nende heaks midagi tehtaks, et neid märgataks, et neile vajalikku abi ja rehabilitatsiooniteenuseid osutataks??
Ja seda ilma, et vanemad ise peaks mööda ilma otsima ning paluma, kust mida vajalikku oma lapsele tema tervise heaks võimaldada saaks, rääkimata sellest, et vanemad ise oma olukorras psühholoogilist abi saaksid.
Inimesed, kelle peres ei ole kasvanud puudega last, ei tea, mida see pere jaoks tähendab.

Kas muutused saavad toimuma alles siis, kui mõne otsustaja peresse sünnib puudega laps ja ta peab läbi käima tavapärase kadalipu, millega praegu puuetega laste vanemad kokku puutuvad??!!!
Elu ei pea olema ometi nii julm?

Kõige ilusam koht

Meil on üleskutse kirjutada oma kodukohast kirjanduslikke üllitisi. Loomulikult ei ole see kohustuslik, aga mina tahtsin ka osaleda.
Mulle meeldib mu kodukoht.
Mõned, kes otsivad siit suuri kaubamaju ja eliitseid söögikohti, leiavad, et see koht siin on üks igavene urgas, kus pole mitte midagi teha.

Mina nii ei arva. Kui ma tahan suurde kaubamajja minna või kuskil peenemas kohas söömas käia, eks ma siis sõidan Suurde Linna, aga käe-jala juures on mul palju rohelust ja ilusaid järvi.

Astun koduuksest välja ning olengi metsas, ehkki elan kesklinnas - no kas see pole siis rikkus??!! Mul on alati võimalus jalutada ilusas metsas või kauni järve ääres, ilma et peaksin selleks kusagile kaugele sõitma.

Ei vaidle vastu - Eestis on väga palju ilusaid linnu, alevikke ja asulaid. Eks igaüks on oma elukoha patrioot. Ja mulle meeldivad teised kohad Eestis ka, kogu meie maa on imeilusaid paiku täis, ükskõik kuhu lähed.

Aga minu kodukoht on ikkagi KÕIGE ilusam!!! :)

Minu peidus pool

Alatus, kadedus, õelus, egoism, tagarääkimine, eneseupitamine, virisemine, enesehaletsus, ärapanemine, valetamine... rohkem ei tule esimese hetkega meeldegi - kõik pahelised, aga väga inimlikud omadused.
Kes saaks öelda, et ta neist vaba on?

Mina küll mitte.

Ei arva ma, et olen hea ja tore ja tubli ja kõik teised halvad mu ümber. Pigem vastupidi. Enesekriitiliselt leian, et minus on kõik need loetletud omadused olemas ja kindlasti veel teisigi, mida praegu kohe meelde ei tule, kõik võtan omaks.

Vahest ei ole ma üdini paha, aga minus on halvemaid pooli, mis vahetevahel minus välja löövad ja millega ma teistele inimestele võin põhjustada ebameeldivusi.

Ma ei ole selle üle uhke, aga ma olen selline ega püüa end paremaks teha kui olen.

Kindlasti ei avaldu need halvemad pooled alati, vaid ainult teatud olukordades.
See on pime ala ja peidus pool, mida ma ka ise ei tunne, vaid õpingi tundma tänu kriitilistele olukordadele, kriisisituatsioonidele ja inimestele, kes mulle neis olukordades tagasisidet annavad.

Olen tänulik, kui seda on tehtud mõistvalt ja arusaamisega, et minagi pole ideaalinimene, vaid tavaline lihast ja luust olevus oma vooruste ja puudustega.

Tajun minagi teinekord ärapanemist ja peeni vihjeid otseütlemise asemel, aga siis mõtlen enesekriitiliselt, et küllap mu enda käitumine on seda tinginud. Suhted pole kunagi ühepoolsed, ikka kahepoolsed.

Kuulates vahel enesehaletsusenootidega meest kõnelemas, siis lähen trotsi täis ja ei suudagi (loe: EI TAHAGI!!!) väga mõistev olla, nii vastu hakkab selline ennast haletsev väljenduslaad.

Ja kui ma ise niimoodi käitun, miks ma siis teistsugust suhtumist endasse ootan? Pole ju põhjust. Teistel viskab samuti selline käitumismaneer ära ja parema meelega torgiks veel lisaks ja tegelikult ei tahakski sellise inimesega niiväga suhelda.

Kui oma käitumist ja teistesse suhtumist kriitiliselt ei jälgi, siis võibki ühel hetkel avastada, et ollakse üsna üksi jäänud ja polegi kellegagi rääkida...

Häbiga saab läbi?

Kui ma laps olin, siis vahel juhtus asju, mille pärast oli hirmus häbi, aga midagi polnud teha, tuli üle elada ja elu õppetunnid ära õppida.
Aga sellised seigad, mis seotud tugeva häbitundega, on siiani meeles.

Praegu pole ju tegelikult mitte midagi muutunud.
Ikka teeme ju vigu ja arvame, et võtame õppust, tihtipeale siiski nii ei ole.
Kui aga juhtub midagi, mille pärast on kohutavalt häbi, siis on lootust, et see jääb elulõpuni meelde.
Vähemalt ma väga-väga loodan seda.

Sest mõningatele inimestele ei jõua miski kohale, enne kui ta pole oma nahal tundnud häbi, põletavat häbi oma mõtete, sõnade või tegude pärast.

Öeldakse, et häbiga saab läbi. Vahest ehk saab kah, aga see on üsna piinarikas, ja hea, kui seda vältida õnnestub...

Lavastajat minust vist ei saa...

Kui ma eelnevas postituses rääkisin Mati Põldre lavastaja-väljakutsest, siis tegelikult kripeldab mul endal ka üks asi juba pikemat aega, aga no mina pole Mati Põldre ja mina ei julge väljakutset vastu võtta... :(

Umbes paar aastat või poolteist aastat tagasi tuli mulle mõte ühest teemast, mille kohta ma arvaksin, et see oleks midagi sellist, mis võiks huvitada laiemat rahvahulka, sest usun, et sellega on väga palju kokku puutunud, kuid sellest ei taheta rääkida.

Mul on mingid visioonid lavakujundusest ja lavastuse ülesehitusest, mul on temaatika, mul on tekstid, millel lavastus põhineks, aga mul ei ole lavastajat, kes selle ära lavastaks.

Olen sellest ideest rääkinud mitmele inimesele, mõnedele on meeldinud, mõni on ärgitanud mind ennast lavastama, mõni on võtnud mõtlemisaega, kuid materjali väga rusuvaks pidanud - asjast asja pole siiani saanud.

Ma ei ole seda mõtet maha matnud. Olen endiselt seda meelt, et temaatika huvitab laiemat üldsust, sest sellega kokkupuutuvaid inimesi on väga palju. Kuid valusatest asjadest ei taheta rääkida, seda enam on vaja seda teha teatri kaudu.
Lavalt on võimalik paljutki öelda ja mõtlema panna.

Teater peab raputama, igasugust tilu-lilu on meie ümber niigi palju.
Ehkki mulle öeldi just vastupidi - ei taha midagi rasket ja rusuvat mängida, sest elu on isegi raske ja rusuv.

Hm... kuidas keegi ümbritsevat näeb... Minu jaoks on oluline öelda sõnumit, mul peab olema öelda midagi, mis inimestele korda läheb ja neid puudutab.

Ma ei tea, kas ma suudan ennast niipalju usaldada, et ma saaksin lavastamisega hakkama. Ma ei ole endas kindel.
Olen veendunud, et lavastajad on eriline kontingent teatriinimesi, neil on terviku nägemise võime, nad suudavad näitlejalt kätte saada selle, mida nemad tahavad, nad suudavad oma mõtte välja tuua nii, et see saab ka teistele arusaadavaks.

Ma pole kindel, et mina seda suudaksin.

Ainuüksi ideest on vähe.

"Tähelaev" Mati Põldrega

Tänane "Tähelaeva" saade oli Mati Põldrest.
Minulgi on kokkupuuteid temaga olnud.
Väga meeldiv ja aristokraatlik inimene.

Hea oli tuttavaid inimesi ja kohti näha.
Tema oli üks protsessis osaleja, tänu kellele sai jäädvustatud tehtud töö.

Kena oli kuulda, kuidas ta oma teise abikaasa kohta ütles, et see on tema tõeline armastus ja see tunne ei ole siiani kadunud. Armas.
Ja ma usun küll, et võibki olla nii, et see armastus, mille kohta saad öelda "tõeline armastus", võib olla teine või kolmas või neljas või viies. See ei pruugi üldse olla esimene armastus ega see armastus, mis esimese abieluni on viinud.

Armastused on nii erinevad. Erinevaid inimesi armastame erinevalt. Milline neist on see tõeline, seda saame ehk alles tagantjärele öelda.
Ja vahel võib tunduda, et armatame mitut inimest korraga. Küllap pole selleski midagi võimatut.

Veel meeldis mulle Mati Põldre jutust uute väljakutsete vastuvõtmine. Kui talle pakuti lavastamist, siis haaras ta sellest võimalusest kinni ja tulemuseks oli suvelavastus Nava laval.

See lavastamisejutt pani mul südame kripeldama, sellest pean kohe eraldi rääkima!

Öelda tahan aga seda, et väljakutsed rikastavad meie elu ja võimaldavad meil end proovile panna uudsetes olukordades. Õnnelikud inimesed, kes pole peitu pugenud, vaid on need vastu võtnud ja endast maksimumi andnud.
Meeldis, kuidas Ela Tomson Mati Põldrest rääkis, nii kiitvalt ja positiivselt.
Küpsed inimesed näevad teineteist hoopis teisiti kui verinoored. Seda erinevust tõi ka Ela Tomson välja.

Hea saade, seda enam, et olen nende inimestega ka ise kokku puutunud ja neid ehedalt näinud, siis on vastuvõetav informatsioon hoopis teistmoodi kui täiesti võõraste inimeste puhul.

Kuidas oleks punapeaga?

Punapea-teema on ikka veel päevakorral.
Juuksuriga konsulteerisin, tema arvates on halb see, et mul kasvavad juuksed väga kiiresti välja ja ma pean liiga tihti värvi uuendamas käima.
Samuti on küsitav, kuidas jääb punane värv peale minu praegu eri värvi juustele, loogiliselt võttes erinevalt. Seega ei pruugi ka tulemus olla mulle meeldiv.

Ometi on telekast reklaamigi vaadates ikka isu punase pea järele.

Täna istusimegi koos teleka ees, kui tuli just see juuksevärvireklaam, kus oli tulemuseks ilus punapea.
Küsisin mehelt, kuida talle meeldiks *****da punapeaga.
Ütles, et pole proovinud, aga võiks huvitav olla. :P:P:P

Hmmm, no siis mul ei jää ju muud üle kui punapea elu proovida...?
Nojah, parukas aitaks kah hädast välja... :D:D:D

Sest mis ma siis teen, kui ta ütleb, et tead, punapea ikkagi ei meeldi, blondi-pruuni-kirju oli parem??!! :P:P:P

Järjest ja järjest ämbrisse

Eilne matusele sõit oli väljaspool igasugust arvestust.
Tegelikult oli mul plaan hoopis tegelda kaubanduses tagastamisprotseduuridega.

Millegipärast olen ma viimasel ajal oma ostudega ämbrisse astunud. Ja lausa järjest.
Paistab, et mõned päevad ei ole ostlemiseks üldse head, kehv kuuseis või mis iganes. :D

Igal juhul tuli mulle kohe meelde see, et Kukupai andis mulle kunagi ammu teatepulga selle kohta, et kirja panna oma parim ost ja oma halvim ost (vabandust, see oli nii ammu, et ma ei oska enam viite jaoks õiget kohta otsimagi hakata...).
Tollal mõtlesin ja mõtlesin, aga ei osanud midagi välja mõelda, tundsin piinlikkust, et ma teatepulga ripakile jätsin ja Kukupai usaldusega nii hooletult ringi käisin. Palun vabandust, Kukupai!

Nüüd ütlen küll, et mu kehvim ost sai tehtud möödunud nädalal kokkupandava vihmavarju näol.
Sain seda vaid ühe korra kasutada, kui mingi mehhanism nii kapitaalselt katki läks, et plastmassitükid laiali lendasid! Einoh, ja ma ekstra valisin kallima vihmavarju, et mitte odavate julladega jännata!
Loomulikult on neil alati võimalus öelda, et mina ise olen tootega valesti ringi käinud ja kõike valesti teinud, aga ma siiski ei ole rahul sellega, et ese puruneb esimesel kasutuskorral, ja ma pole nõus sellega, et ma olen NII maalt ja hobusega, et ei oska õigesti käsitseda lahtikäivat vihmavarju... :D

Igal juhul oli mul plaan sellega kauplusse tagasi minna ja asjast vähemalt rääkida. Mitte et ma ei tea mida loodaksin, aga ma ei taha seda ka niisama jätta. Minu jaoks on see praegu mahavisatud raha.

Järgmine asi, millega ma tahtsin poodi tagasi minna, olid mu taevanikiidetud saapad, mis ma möödunud kolmapäeval ostsin ja mille üle niiväga rõõmustasin, et sain endale korralikud ja mugavad saapad!
See paar, mis mulle tagant laost toodi, oli mul loomulikult proovimata, mina sain proovida vaid riiulil olnud paari. Pakiti siis saapad mulle kenasti sisse ja mida ma kodus avastasin - jalgapanemisel pöördus sisemine õmblus tagurpidi ja tekitas väga suurt ebamugavust, ainus võimalus saabast jalga saada oli saapalusika abiga. Mis tähendaks, et peaksin seda igapäevaselt käekotikeses kaasas kandma!!!

Nii jätsin saapad reisile jalga panemata ja tahtsin need kauplusse tagasi viia, et proovida mõnda teist paari.

Kolmas asi, mis mulle ebameeldivusi põhjustas, oli ostetud natuke varem, aga ma polnud seda kandnud, seetõttu polnud miinused avalduda jõudnud. ma ei olnud varem sellise asjaga kokku puutunud, seepärast ei saanud ma algselt üldse aru, milles asi on. Aga riie, millest oli valmistatud ostetud kostüüm, haises. :(
Sõna otseses mõttes. Ma ei arva, et ma oleksin just ülitundliku koeraninaga persoon, aga teatud lõhnad mind tõesti häirivad.
Hommikul panin kostüümi selga ja tööl tundsin, et miski haiseb. Mina???!!! :(
See muutus üha häirivamaks ja häirivamaks, otsisin põhjust, kartsin, et minu keha on mingit jubedat haisu levitama hakanud!!! :D, kuni ma lõpuks oma pika taibuga jagasin, et see on RIIE, mis haiseb ebameeldivalt.
Minu elus on see esmakordne juhtum, et uus riietusese võib nii ebameeldivalt haiseda, selgaproovimisel ma seda ei tundnud.

Ega ma ei kujuta ka ette, mida sellega teha annab ja ma ei taha ka uskuda, et keegi mult seda tagasi ostab, aga ometi ei saa ma kanda riiet, mis mind nii häirib, et ma ei suuda seda haisu kannatada.

Kahju. Nii olen oma ostudega järjest puusse pannud, ei tea, kas see on märk sellest, et ma võiksin vähem sisseoste teha? :D

Superisa

Eile jõudsime Eesti teisest otsast tagasi hilja õhtul.
Lahkunust räägiti häid mälestusi, paljud tahtsid sõna võtta, ta oli kõikide südamesse jäänud kui Inimene suure tähega parimas mõttes.
Kõige parem oli ikkagi see, mida rääkis poeg.

"Paljudel on isa olemas, kuid ta on justkui ainult paberil, ta on, aga ta ei osale su elus niimoodi nagu üks isa osalema peaks. Sa tead, et sul on isa, kuid see on formaalne teadmine. Kuid minu isa oli superisa selles tähenduses, et ma ei kujuta ette, et üks isa võiks veel enamat oma lastele anda ja nende heaks teha ja veel toetavam olla. Mul oli ideaalne isa, parim, keda võib ette kujutada, parim, keda võib tahta."

Õnnelik inimene, sest tal oli selline isa.

Nagu Suur Lenin :D:D:D

Täna öösel magasin nagu nott, 10 tundi järjest. Pluss veel eilne bussis magamine ca 2-3 tundi.
Nüüd vist sain oma magamata ööd tasa teha.

Tegelikult olen natuke mures oma tervise pärast, sest ega need magamata ööd hästi ei mõju.
Ma võin ju arvata, et organism ongi vähese unega harjunud, aga tegelikult ei ole see normaalne, kui ma magan öösiti vaid 4-5 tundi.


Ehkki - mulle on meelde jäänud kusagilt loetud kirjandusest, et suur Lenin magas öösiti vaid 5 tundi!!! :D:D:D Sest ta tegi nii palju tööd ega vajadnudki rohkem und, sellest kirjutati nii suure uhkusega kui erilisest suure inimese tunnusest! :D:D:D

Niisiis, ma olen nagu Lenin!!! :D:D:D


Hakkan arvama, et peavalud võivad olla tingitud just sellest pidevast arvutis istumisest ja vähesest unest, lisaks sellele pidavat krooniline magamatus põhjustama närvisüsteemihäireid, mäluhäireid ja jumal teab mida kõike veel...

Mis tähendab, et ma pean oma päevaplaani mahutama vähemalt 8 tundi kvaliteetset und, et oma tervise eest heaperemehelikult hoolitseda.

Lõppude lõpuks on uni hea tervise alus.

Punane Cadillac

Reisi ajal ilusaid kohti nähes liikus minu mõte seda rada pidi, kui hea oleks käia neis kohtades kahekesi, nautida imeilusaid vaateid ning käest kinni jalutada. :)
Need pole üldse sellised suure hulga turistidega läbijooksmise kohad. See on minu arvamus.

Muuseumides käisime ka. Ühed, mis olid ette nähtud, olid ju ka huvitavad, aga üks, mis oli väljapool plaani, jättis mulle kõige sügavama mulje.
Nimelt automuuseum. Tegelik nimetus on tal vist küll teine, aga sel pole tähtsust.

Oooooh, ma olin vaimustuses!!! Punane Cadillac oli esimene, mis mu meeli kohe võlus - nii võimas!!! :) Mulle tundus ta nii oma ja armas, ta kohe oleks mulle sobinud!!! :)

Ja kõik need teised vanad autod - Audid, BMW-d, Mercedesed, Brežnevi kollektsiooni kuuluvad autod, Stalini auto (no oli ikka võimas kuulikindel klaas!! :D)....
Kui lahedad need praegused tänavapildis nii tavalised automargid on kunagi välja näinud!!!

Vaat selles muuseumis oli mul küll kahju, et mul polnud fotokat!!!

Olin tõelises vaimustuses! Minust võiks saada täielik uunikumide fänn, no tõesti - need olid lihtsalt fantastilised!!!!

Sinna muuseumi tahaksin tagasi minna! :)
Minu süda jäi küll sinna maha.. :D:D:D