Paistab, et on totaalne madalseis.
Millest ma seda järeldan?
Sellest, et ma kannan musta!
Ma ei kanna tavaliselt musta värvi rõivaid, need isegi ärritavad mind, vahel harva on musta värvi aksessuaarid, aga praegu otsin garderoobist aina musti toone.
See ON minu juures ebatavaline.
Mina, kes ma käin ringi ainult valgetes ja heledates toonides, olen praegu kui surnumatja.
Tööl juba küsiti, kas mul on keegi surnud, kas ma leinan kedagi. :(
Aga juba hommikul ON selline tunne, et vajan enda ümber musta, ei tahagi olla valges, lihtsalt ei tunne end "heledalt".
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
11 comments:
Värvid on tõesti mõnikord meeleolu näitajad (mitte alati).
Must on tegelikult värvi puudumine. Kui vähegi tahad meeleolu paremaks muuta, otsi mõni värviline lisand juurde, see aitab.
Kusjuures näiteks mind must masendusse ei vii ...
Aga kummaline ongi see, et ma EI TAHA meeleolu paremaks muuta, mul ei ole mingit soovi värviliste lisandite järele. Kummaline, aga see käib mul tõesti meeleolude põhjal - vahel tahan väga igasuguseid lisandeid, teinekord üldse mitte.
Ma ei saa öelda, et must mind masendusse viib, vaid ma kannan musta millegipärast siis, kui olen tasakaalust väljas ja meeleolu alla nulli. Siis, kui ma ei tunne ennast enesekindlalt ega hästi.
Üks kunstnik mainis kunagi, et must värv pidavat energiat hoidma. Et siis selline kaitserefleks hoopis ehk? Tundliku inimesena alateadiikult kaitsed end ja kogud vaikselt jõudu, et masenduse ja lootusetuse tundega võidelda. Hoia end!
Hm... See on küll huvitav mõte... Võib see tõesti hoopis kaitserefleks olla? Ja tead, mulle meeldib see mõte palju rohkem kui masendusemõte! :) Aitäh!
kui sa ei taha oma meeleolu paremaks muuta, miks sa siis selle üle kurdad?
hmm. ma kannan üsna pidevalt musta, ja pole märganud, et see mu meeleoluga kuidagi seotud on. samas, olen täheldanud, et viimasel ajal, kui mul must auk olnud on, pole ma eriti mustas ringi käinud, või kui, siis vahel. nii et ei oska neid kahte asja kuidagi sidudagi kohe nüüd... ja Sul on ju valge seelik :P
Jah, Anonymous, anna andeks, ma vist väljendasin end valesti - ma ei saa ei öelda, et EI TAHAKS meeleolu paremaks muuta, vaid ma EI SUUDA enda külge panna midagi värvilist, et selle kaudu meeleolu tõsta, kui mul enda sisemuses sellist tunnet ei ole. Mul käivad sellised asjad sisetunde järgi. Ilmselt tundub see imelik ja kummaline teiste inimeste jaoks, aga mu enda TUNNE ütleb mulle, mida ma tahan ja mida ma ei taha enda seljas näha.
Ehee, Jospel, mul on valgeid seelikuid palju, ma olen lausa valgete-seelikute-haige :):):), aga praegu ei suuda neid selga panna.
Mis juhtus?? :O
Alles me igatsesime Sinuga värve näha.. Värve kanda ja värvidesse sulanduda. Ma arvan, et Sul on samasugust kommunikatsioonivaba puhkust vaja nagu mul oli, mäletad?
(Ma üritan jõulude ajal seda jälle :))
mis on imelikku kurtmises, et on paha ja ei tahagi, et parem on? täiesti naiselik ju :)
lubatagu ka augus, energiata, pahatujuline olla. selle üle kurta ja mitte nähagi vaeva väljatulemisega.
sest ilma selleta ei oleks ka postiivseid asju. elus on tasakaal.
energia hoidmises on oma mõte täiesti. energiavaestel päevadel riietun minagi värvivaeselt ja silmatorkamatult.
aga täna, panen end küll halli ja musta, aga see-eest kasutan ohtralt punaseid aksessuaare. kompromiss :)
Räägi meiega, kullake!:)
Oh, Joodikupoeg, no ma ju tahangi rääkida, aina rääkida!:):):) Aitäh! ;) Saan seda küll vaid blogi vahendusel teha, aga abiks seegi...
Ei teagi, Mannu, mis lahti. Vahel ei saa isegi aru, mis lahti on. Lihtsalt kurb ja õnnetu olemine. Kommunikatsioonivaba olemine mulle vist praegu ei sobiks, tahan inimestega rääkida. Tunnen puudust sellest, kui ei saa suhelda mulle oluliste inimestega... See on ju tegelikult üks masenduse põhjusi... :(
Aitäh, Myself, Sinu sõnades on nii palju lohutavat, et mul ongi õigus olla kurb ja masendunud, kui ma seda tahan olla! :)
Post a Comment