kui asi puudutab minu isiklikke tundeid ja isiklikku elu.
Eilsest jõulurahust ei tulnud midagi välja.
Tegelikult oli terve päeva jooksul olnud pärimisi vanas heas tuntud stiilis "kes helistas", "kes saatis sõnumi", "kas ta käis siin" ja nii edasi ning vihjeid, vihjeid, vihjeid küll otse ja kaudselt.
Eks ma siis ise ka valasin õli tulle takkakiitmisega ja demonstratiivselt kõigega nõusolemisega. Sest see asi viskab üle.
Ja mis tahtmine peaks mul olema temaga intiimselt olla, kui ma muud ei kuulegi kui ainult nõmedat juttu. Kohe üldse ei taha. Olen teda juba tükimat aega tõrjunud.
Siis tuli ikka oma jutuga, kuidas ta mind armastab, kohe niiväga armastab. Ma tähendasin, et olen seda kuulnud viimase aasta jooksul rohkem kui terve meie abielu vältel kokku. Tema selle peale, et aga ta on mind kogu aeg armastanud. Nojah, aga naised armastavad kõrvadega. Lisaks muule. Ja kui ma seda ei tunne, kui ma midagi ei saa vastu (emotsionaalselt muidugi, mitte materiaalselt!!!), mis paneks mind tundma armastatuna, siis lihtsalt enam ei jaksa. Kõrvadega olen armuavalduste asemel paraku rohkem muud kuulnud. Ja minu sees ei ole enam midagi. Siis selle peale uurib ja pärib, kas ma olen talle truu olnud.
Ma ei suutnud kuidagi valetada, et mina armastan teda ka meeletult, no ma ei oska sellist nägu teha, kui ma tegelikkuses midagi ei tunne.
Siis hakkas tulema, kui vastik ma olen, ta ei taha minuga elada, kuidas ta mind vihkab jne. See kõik jättis mind külmaks, sest tema mulle enam sõnadega haiget teha ei saa, see on ilmne märk sellest, et ta ei ole mulle tõesti oluline inimene. Ja pealegi olen neid sõnu aastate vältel kuulnud oi kui palju, see ei üllata mind enam sugugi. Vahe on vaid selles, et varem tegid need sõnad haiget, nüüd enam mitte.
Ma olin nõus sellega, et olengi vastik (no tegelikult ka, ma oleks ju võinud talle armunult otsa vaadata ja talle heameelt teha sõnadega, et mina armastan teda ka) ja et ma olen valmis kohe lahutama, palun väga, lähme lahku.
Siis käis ja istus tund aega autos, mõtles elu üle järele. Mina läksin magama.
Hommik algas kõige ebameeldivamalt, mida on võimalik sellises olukorras ette kujutada. Kas tõesti mõtleb ta, et kui on õhtul mulle öelnud mitte just meeldivaid asju ja mina talle ka, siis on kõige õigem niimoodi lepitust otsida?
Püüab olla hea, eilsest ei sõnagi (nagu see tavaliselt alati on!) - järelikult on tema kõige suurem hirm ikkagi see, et äkki ma lähengi tema juurest ära.
Tema neelab alla kõik, on kõigega nõus, ja mina olen endale vastik, et ma seda asja ära ei lõpeta. Aastaid olin mina sellises olukorras nagu tema praegu, nüüd on kõik ümberpöördult - ja ma tunnen ennast väga lollisti ja tõeliselt vastikuna, et ma ei suuda teda armastada nii nagu varem, ja et panen teda sellisesse seisu, kus tema ennast ka halvasti tunneb.
Jõulud pole vist just parim aeg ennast hurjutada ja sõidelda, aga ma ei saa endasse ka väga hästi suhtuda.
Raske on olla.
Õnnest ja rahust on need jõulud minu jaoks küll kaugel.
Kõige hullem, mida teha saab, on otsustamatus. Ja just seda ma teengi. Ja see teeb mind endale väga vastikuks. Enda eest ei ole ka kuhugi põgeneda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Ajastus on jah kõige kehvem võimalikest. Aga mingil momendil pidi see ju kõik välja lööma. Ma ei hakka parem nõu andmagi, need võitlused pead ise pidama ja ise oma otsused tegema. Võin ainult olemas olla, kui Sul vaja.
Oma kogemustest - see jutt, et ma olen nii armas ja oluline, hakkas meie peres ka siis, kui mehele kohale jõudis, et ma tõesti võingi lahutuse sisse viia (ja siis veel enam, kui asi juba käigus oli). Järelikult on tõesti hirm harjunud elukorralduse muutumise ees see, mis paneb rääkima. Ainult - ei saa nõuda, et üks osapool täielikult teise järgi end painutaks. Abielu on kahe inimese projekt ja selle õnnestumisse peaksid mõlemad panustama. Kui ei taheta KOOS kasvada, on lõpuks mõlemad õnnetud, emotsionaalselt ja füüsiliselt rahuldamata.
Sa ei peaks enesele etteheiteid tegema. On loomulik oodata ja loota, et kõik saab korda. Mõnikord aga mitte sellisel viisil, kui arvad, vaid hoopis teisiti.
Kui naine on jõudnud otsusele, et dalše neekuda, siis leppimist ja ilusat elu tulevikult oodata on kahtlane. Mina oma keerulise ja siiruviirulise eluga pole muidugi miskit nõuandja....
No ütlen´d välja - armunud, jah?:)
põgeneda ei saa. aga kõigega saab hakkama. rahu Sulle... mina hakkan rahunema...
Aitäh, Kukupai, Sulle sõnade eest, millest tuge saan, sest ma ise arvan endast halvasti, et ma ei suuda teha midagi, mis mulle vastu hakkab. Sina annad mulle teadmise, et ma ei toimi valesti ja ma ei pea end süüdi tundma, kui tunnen nii, nagu parajasti tunnen.
Hea teadmine on ka see, et selline käitumine mehe poolt tundub olema tüüpiline, seotuna hirmuga, et äkki midagi muutub.
Just nii ma ennast tunnengi - õnnetune ning emotsionaalselt ja füüsiliselt rahuldamata, ja ma arvan, et tema ka.
Ma ootan tõesti, et kõik laabub kuidagi iseenesest, aga tegelikult ei tea me kunagi, KUIDAS täpselt lahendused tulevad. Ja vist ei saa loota, et ilma minuta midagi toimuma hakkaks.
Aeg näitab.
Tänan, Joodikupoeg, minu poolt on praegu küll kahtlane oodata ilusat tulevikku praegusest seisust, ma ei saa ennast sundida tundma seda, mida mees minult ootab.... Kahjuks. Paistab, et Sina tead väga hästi, mida räägid... ja ongi raske mingit nõu anda, ükskõik milline elu ka seljataga on, sest kõik elud ja olukorrad ja inimesed on erinevad ja igaüks peab oma vead ja eksimused ise läbi tegema, kes siis teiste vigadest õpib... :) Ehkki hea oleks teada, mis nõu Sa siiski annaksid? :)
Ja no mida Sa nüüd siis pinnid armumise kohta?! :):):) Siin on ka Sinu rikkalikud elukogemused mängus, jah? :D
Vaata, sellega on nii, et võid elada kuidagiviisi loksudes ja mitte midagi teada, et on võimalik elada ka teistmoodi ja tunda midagi hoopis erinevat sellest, millega igapäevaselt harjunud oled, ja et suhted võivad olla ka hoopis teistsugused ja et on võimalik ka see, et Sind hinnatakse ja osatakse näha sellest küljest, et oled midagi väärt, et Sind ei peetagi lolliks, kui Sa midagi arvata julged, ja kui Sinus endas tekivad sellised tunded, mida Sa usud endas mitte kunagi olevat olnud ja mitte kunagi enam ei arvanud tekkivat, siis... Kas sul endal pole sellist asja olnud? Ja siis tunned, et ei saagi enam vanaviisi jätkata, ehkki kõik on lõppenud ja puha, aga siis tunned, et senine elu ei rahulda, kui on võimalik ka muudmoodi elada ja tunda ... See on nagu narkootikum - oled korra tundnud seda tunnet, ja jääd terve elu igatsema sedasama õnne ja kaifi, mida siis tundsid... Mida Sina teeksid?
Veider aeg nõuab veidraid inimesi ja veidraid tegevusi, ka veidraid mõtteid ... Ma arvan, et jõuluaeg keerab inimeste hinge kuidagi pahupidi... Ennast pole mõtet süüdistada, teised teevad seda niikuinii. Pealegi on süütunne kõige mõtetum tunne- ei aita kedagi, ei lahenda midagi, ainult uuristab hinge seest... Soovin Sulle rahu hinge...
oh kui tuttav. mitte nüanssides, aga üldpildina.
valikuid on: kas jätta nii ja harjuda või minna edasi. mõlemil on omad plussid ja miinused.
Õnnetuseks on jah valikud sellised, et raske valida... just nimelt, et plussid ja miinused kokku panduna ei tee kah asja kergemaks... Ja pidev rahulolematus endaga, et ei suuda teha nii, nagu ma südames teha tahan. Keda ma siis sellega kaitsta püüan?
mu ema ütles mulle pühade ajal: olulistes otsustes peab igaüks mõtlema eelkõige endale, siis lastele ja siis teistele enda ümber. kaasa arvarud sugulased.
kui palju asju jääb selle taha ju, et "mida mu vanemad/õed/sõbrad mõtlevad?".
ja tal on õigus.
sest kui me ei kaitse iseennast, ei kaitse meid keegi.
Ohates nõustun Sinuga ja Sinu emaga...
Kui ma ise enda peale ei mõtle, siis ei tee seda keegi.
Post a Comment