Kui lugesin siit blogist kaassõltuvusest, siis olin sunnitud endale küll diagnoosi ära panema, sest mul olid suuremal või vähemal määral kõik tunnused esindatud. :)
Jääbki mulje, et absoluutselt kõike saab tõlgendada kui kaassõltuvuse sümptomeid. Nii tuleb alati mõelda, kas inimese riietus või käitumine võiksid viidata kaassõltuvusele. :)
Hirmutav, väga hirmutav.
Samas on see asi, mille peale mõelda ja mida tähele panna. Kui ei tea, siis ei oska ju ka tähelepanu pöörata.
Nüüd on mul vähemalt mõtlemisainet rohkem kui küll.
Peaksin hakkama tegema märkmeid enda kohta, millal ilmnevad mul kahtlased sümptomid ;) , ehk saan veel ennast kuidagi aidata... :)
Aga nagu Myself ise kommentaaris ütleb, siis jah, olgem ausad, teineteisega arvestamine ja hoolitsemine on suhtes ju väga normaalsed, raske on tõmmata piiri, et siin on kõik normaalne, aga siit algab juba kaassõltuvus.
Inimesed on ju erinevad, mõnele meeldib hoolitseda, teine ei taha seda üldse jne. Küllap on kõiges võimalik kokku leppida, mida ja kuidas tehakse, et kumbki pool ei tunneks end ahistatuna või sunnismaisena.
Igal juhul väga väärt mõtteaine. Minu jaoks küll.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
ohjah. ma olen alati arvanud, et hüpohondria on kõige levinum haigus üleüldse :) no offence, seelik :)
aga kui tõsiselt rääkida, siis võib igasuguste artiklite ja käsiraamatute ning muu taolise lugemisel ennast täiesti haigeks ja ebanormaalseks mõelda, pole vist eriti palju 'sümptoomisid', mida endale kiiresti kohaldada ei annaks. masendav, kui vilets see inimese ajumasin ikka on :)
Hoolimine on väga armas ja huvitav iseloomuomadus... Ma arvan ka, et see on kaassõltuvus... aga see polegi ju halb... Me kõik sõltume kellestki või millestki... tunnistame me siis seda või mitte:)
Hirmutav on see siis, kui kaaslastest see ainult ühte tabab... ja tavaliselt sellele, kellel ükskõik:D
Post a Comment