Ma olen ennast tihtipeale üsna sandisti tundnud, kui suhetega midagi sassis on.
Aga nii santi tunnet pole mul tükk aega olnud, noh, vähemalt ca novembri keskpaigast saadik...
Nüüd saan ma aru, mida Kukupai oma blogis mõtles, kui ta sellest rääkis.
Mina olen ka sellesse ämbrisse astunud, et olen arvanud, et mul on õigus midagi öelda, kui tegelikult võiks oma suu kinni hoida.
Ma olen eluaeg olnud emotsioonide ajel tegutseja, seda on minus küll kiidetud ja küll pahaks pandud, paradoksaalsel moel vahel koguni ühe ja sama isiku poolt. Eks siis vastavalt sellele, kas emotsionaalsus parajasti meeldib või mitte ja kas see parajasti jamasid kaela toob või mitte.
Inimese kõige suurem hirm on olla mitte armastatud. Iga inimene vajab armastust. Mina ka.
Väga vastik tunne on, kui Sinuga enam ei taheta rääkida. Ega lapsed ilmaasjata ütle, et palju hullem löömisest on ignoreerimine, boikot.
Ma tean, kui õudne see on.
Seda praegugi endas kandes ja läbi elades kartsin täna tõsiselt, et olen veel ühe enda jaoks olulise inimese kaotanud ainuüksi oma emotsionaalsete tegude ja sõnade tagajärjel.
Kaotada kaks inimest lühikese aja jooksul on minu taluvusele liig mis liig.
Mul pole ka kedagi süüdistada, ainult ennast.
Olen ennegi liigsete sõnadega endale hauda kaevanud, ikka arvanud, et on hea, kui saab kõik välja öelda - oh ei!
Sõnad on suurimad vaenlased, sõnadega teeme nii palju haiget. Tänu sõnadele, sõnadele, sõnadele on inimesi, kes ei taha minuga enam üldse rääkida.
Ometi olen ise öelnud, et ühtegi putru ei sööda nii tuliselt nagu seda keedetakse, laseks siis asjadel natuke jahtuda, ootaks pisut, kui kibedad sõnad alla neelatud, siis saavad ka paremad sõnad tulla ja on ruumi arusaamisele, et polnudki põhjust midagi öelda.
See on nii vastuoluline, eks?
Aga nii see ju ongi, et puudused, mida teistes näeme ja mis meid häirivad, on tegelikult meis endis tugevalt esindatud.
Ma olen õnnetu ja kurb, et ma ei õpi mulle antud õppetunde ära. On asju, mis enam ei muutu, on inimesi, kes minuga enam ei räägi... - aga mida ma teha saan?
Ainult nutta ja loota, et ükskord keeravad asjad paremusele, ainult palvetada, et mul niipalju mõistust oleks, et suudaksin oma suu kinni hoida ja mitte rääkida sõnadega endale rohkem boikotte karistuseks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
11 comments:
Kle, aga igal asjal on ju kaks otsa: sa parem vaata selle boikoti head poolt, kui et näed selle halba otsa.
:-)
Mis see hea pool küll võiks olla, kui minuga ei räägi keegi, kellega ma ise väga tahan rääkida? :S
Mõnikord ei ole asi ka sõnades, vaid selles, et see, kellele need mõeldud on, saab aru midagi muud kui Sa öelda tahtsid. Ja kui me juhuslikult sama asja silmas peame, ongi seekord vist nii läinud...
hmm... miks see nii meeletult tuttav ette tuleb, huvitav? sest et ma ise samas seisus olen? no on ikka aeg... mis ma oskan öelda, pai. ja noh, virtuaalne õlg ka muidugi, nagu ikka.
No räägi siis, kes see küll keelata saab.
:-)
muide, Tiiu, saab küll keelata. ja mitte vähe. mind vähemalt saab. ja alati ju ei tahetagi kuulda, eks. ja see on vist see kõige hullem. iga vastus on ju parem kui täielik ignoreerimine. usu, ma tean, millest ma räägin. Seelik, aga võib-olla aitab ootamine? õige aja ootamine, ja siis saab rääkida? mina vähemalt loodan sellele.
Aitäh teile, Tiiu, Kukupai ja Jospel. Paraku pole tõesti võimalik suhelda, kui teine inimene ei ole sellest huvitatud. Eks ma loodan ise ka haavu parandavale ajale, aga ma kardan, et minu juhtumil ei ole isegi see lahendus...
Õnneks on eilse ja tänase lahkheli lahendus positiivne, nii et ma pole vähemalt ühest olulisest inimesest n.-ö. "eemale tõrjutud", aga teine mure ripub ikkagi nagu hunnik õnnetust pidevalt mu pea kohal, ei anna asu ega lase elada.
Kõigepealt...pai Sulle. Küll tulevad paremad ajad!
Julgen omast kogemusest öelda, et kui kassiahastus möödas ning suudad asju taas pisut distantsilt ja terviklikult vaagida (valusatest hetkeemotsioonidest üle olles), siis suudad ka oluliste inimestega rahu sõlmida. Olulised inimesed mõistavad ja andestavad... Tingimusteta mõistmine, mida sõbralt ja armastatult ootame.... Aga jah, rahu iseendas vaja kõigepealt saavutada.
Armastusel on eri vorme ja kuna ma üsna sarnaseid tundmusi nagu Sa oma blogis kirjeldad, ka ise tundnud, läbielanud, julgen öelda et kõike on võimalik taastada, kui on piisavalt motivatsiooni ja tahet. Alusta väikestest (tegelikult suurtest) küsimustest: kas Sa tahad?... Siis tulevad ka lahendused.
Ilmselt rikkusin nüüd Kukupai Palvet, ent tõesti... kuidagi väga tuttavlik... Vabandust, kui moraliseerivana mõjusin - see polnud eesmärk.
Aitäh, Metsapiiga.
Selle küsimuseni pean jõudma - kas ma tahan? Õigemini siis vastuseni. Sa räägid taastamisest... vaat seda ma ei tea... Aga ühe väga olulise inimesega tahan küll rahu sõlmida.
Ootan paremaid aegu, oi, kuidas ootan...
Mina räägin ikka, isegi kui kuulda ei taheta - siis lihtsalt kirjutan kirja. Rääkima peab, see näitab ka, et hoolid.
Paraku olen mõned asjad suure rääkimise ja kirjutamisega ära rikkunudki.... :(
Post a Comment