Mees tuli eile hommikul kell 8 koju ja tegi näo, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tema pole minu telefonis nuhkinud, tema pole mulle laste juuresolekul mitte midagi inetut, halba ega solvavat öelnud, tema pole öösel kella 1 ajal kodust sõnagi lausumata ära läinud... ühesõnaga - kõik on kõige paremas korras.
Kahjuks ei võtnud ma vedu ja ei jaganud sellist asjade mahavaikimist, ma leidsin, et olen vähemalt vabandust väärt, kui mulle ka suuri sülemeid roose või tohutusuurt kommikarpi lepituseks ei toodud.
Haaa, no oma meest tundes ei tasu mul küll iial loota, et minu peale raha kulutataks, isegi kui ollakse ükskõik kui suure sigadusega hakkama saadud, leppimise märgiks või andeks palumiseks juba rahakoti raudu tema ei ava! :)
Nii et midagi sellist ma ei oodanudki, aga vabandussõnu ja andeks palumist küll. Kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud.
Lõpuks minu külmust nähes vihastas ja turtsus - kujuta ette, ma ei olnudki rõõmus ega karanud talle kaela, et ta koju tuli ja enam mind solvama ei hakanud!
Ma ei ole ennast pahaks inimeseks pidanud, ehkki ma pole ka kaugeltki ingel, kuid sellise matsluse puhul ei suuda ma ka leebem olla. No ei lubanud mu süda asjale läbi sõrmede vaadata ja teha koos temaga nägu, et mitte midagi ei juhtunud ja kõik on kõige paremas korras.
Ilmselt sai ta järele mõeldes ise ka aru, et tegelikult polnud mulle midagi ette heita ja ma pole teinud midagi sellist, milles ta mind süüdistas, aga tema uhkus ei lubanud ka end minu ees "alandada" ja oma süüd tunnistada ning vabandust paluda.
Mis siis ikka - kui ei, siis ei. Ega meil polegi siis millestki rääkida.
Õhtul läksime sünnipäevale. Arvasin, et ehk sellepärast tal oligi vaja head nägu teha, muidu ma äkki keeldun temaga sünnipäevale minemast ja kuidas ta siis oma sõpradele seletab, miks mina ei tulnud!?
Kuna ma ka peol tema suhtes ei sulanud, siis hakkas ta sõprade ees tegema mulle taas labaseid ja inetuid märkusi, mille peale ma reageerisin vaid haletsust väljendava pilguga - vaene mees, sa oled valmis langema nii madalale, et püüad mind alandades ennast kõva mehena näidata, tegelikult ainult alandad ennast.
Tema ei saa sellest muidugi aru, loomulikult tundsid ka sõbrad end ebamugavalt.
Ma ei oskagi midagi enamat öelda. Meil pole nagunii millestki rääkida, nüüd seda enam. Kui ta arvab, et võib minu suhtes niimoodi käituda ja ei pea vajalikuks isegi mitte vabandada - las talle jääb tema arvamus.
Minul on minu arvamus - ma ei ole sellega nõus ja ei aktsepteeri sellist käitumist enda suhtes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
9 comments:
Ma ei saa ka aru, MIS on mõnedel meestel (võibolla ka naistel, aga selliseid naisi ma ei tunne, mehi küll) viga, et vot ei saa vabandatud kui mingi jama on kokku keeranud. Vingerdavad, pritsivad tatti ja pigem kasvõi lasevad endid oksa tõmmata kui et suu paotuks tõdemuseks, et: "Vabanda, ma eksisin / toimisin valesti."
Ausalt, ma ei mõista seda. Mida head on uhkuses kui see on vale asja üle? (Seeläbi paratamatult upsakuseks transformeerudes.)
(Mitte et mul oma mehega seda häda oluliselt oleks - võibolla aastaid tagasi olid mõned taolised juhtumid - aga tunnen tõesti päris paljusid mehi kes põhimõtteliselt ei vabanda, isegi kui tõesti väga valesti on käitunud ja tõenäoliselt ise ka seda mõistavad.)
(PPS! Üldse minumeelest tänapäeval kuidagi vähem õpetatakse lastele vabandamist, kui nad mingi pahanduse on teinud. Mina lapsena küll pidin iga kord tõsiseltvõetavalt vabandama, kui mingi jama oli olnud - enne ei saanud elu rööbastesse tagasi minnagi. Aga mida aeg edasi seda vähem kuuleb vabandamist isegi tõesti halbade tegude eest. Või siis tuleb mingi sooja õhu puhang irvitusega koos, et: "Oih, vabandust, ma enam ei tee." - Kasvatuse allakäik?)
Oeh Trulla,
mõnikord kui vabandamine asjakohane, olen seda teinud palju-ja kaunisõnaliselt. Mingeid sulamismärkke ei kusagil.
Hiljem olen aru saanud, et rääkisin küll, kuid iseenda sees, helitult.
Kui te naised teaksite, kui palju meie, mehed, iseendaga räägime.
Kurb, aga naised pole ju mõtetelugejad. Kui mees kuskil sisimas vabandab, aga väliselt ühtki märki sellele ei viita, siis ei saa ju seda vabandust kuidagi vastu võtta. Vana ütlus on, et mees armastab silmadega, naine kõrvadega. Selles on tõtt väga palju.
ei, ei, eiiiii! mu mõistus tõrgub aru saamast. miski ei õigusta eesti meeste mühaklikkust, tee suu lahti ja vabanda, kurat! ükski tõeline mees ei alanda oma naist koduseinte vahel, ammugi siis teiste juuresolekul. tundub, et pigem on tal endal mingid kompleksid, mida sinu peal välja elab. edu sulle!
Aitäh. Edu on tõesti vaja.
ohjaa, alati on naised kõiges süüdi, muidugi.
tore, et ta Sulle praegu selgeks ei tee, et Sa ise käitusid nii, et temal ei jäänud valikuid.
tegelikult on vist päris palju suhteid, kus umbes nii käitutaksegi. aga lihtsalt elu on läinud nii, et lahkuminek pole ka lihtne samm astuda.
ole tubli!
Aitäh, just nii ongi...
puhtalt õigel hetkel õigete asjade ütlematajätmise pärast olen ma praegu sellises augus, kus ma elu sees pole olnud. ja tean täpselt, et vaja on selliseid sõnu, mis ka kuulda on, sisemisest monoloogist pole palju abi...
Õigete asjade ütlematajätmine + liigselt ütlemine = sassis suhted
Post a Comment