Kuna rääkimise ja omavahelise suhtlemise teema on mul praegu aktuaalne, siis lugedes Paolo Coelho raamatut "Zahir", leidsin sellised sõnad:
--- Ta ütles: kõigis inimsuhetes on kõige olulisem rääkimine; kuid inimesed ei tee seda enam - ei istu maha, et rääkida ja teisi kuulata. Nad käivad teatris, kino, vaatavad telekat, kuulavad raadiot, loevad raamatuid, aga omavahel peaaegu et ei räägigi. Kui me tahame maailma muuta, peame tagasi minema aega, kus sõjamehed lõkkeplatsi ümber koos istusid ja lugusid jutustasid.
See toob mulle meelde ühe lektori sõnad narkomaaniateemalisel loengul (palun vabandust, ma ei mäleta kahjuks enam, kes need sõnad ütles), et kõige olulisem narkomaaniat ennetav faktor on pere ühised õhtusöögid ümber laua. Kui pere tuleb koju, istutakse koos sööma ja vesteldakse päevast, räägitakse olulistest asjadest, kuulatakse üksteist, arutletakse ühiskondlikel teemadel, tööl või koolis ettetulnud suhtlemiste teemadel jne.
Mis on siis oluline? Pereliikmete tugev side, võimalus üksteisega vestelda ja üksteist kuulata, kõigi jutt on tähtis, ei ole nii, et lapsed olgu vait ja ärgu segagu täiskasvanute tarka juttu. Kõik on ühtviisi olulised ja kõigi jutt on ühtviisi oluline.
Muidu võibki juhtuda, et elad koos abikaasagaja lastega, aga siiski nii üksi. Ja palju hullem on koos elades üksi olla kui ollagi päris üksinda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
noogutan kaasa.
nii see on.
Aitäh! :)
Absoluutselt õige!
Aitäh! :)
Jah, aga rääkimisest üksi on vähe, kuulamine sama oluline (mitte lihtsalt kuulmine). Seinaga võid ju ka rääkida, aga mis sellest kasu?
Jah, mulle ei meeldi, kui minuga rääkimise ajal, s.t. kui ma inimesega räägin, on ta ninapidi arvutis või telekas ja ei vaata mulle otsa. Siis ma parem ei räägi.
Post a Comment