Kas see ongi nii, et mida rohkem tahetakse, et Sa kedagi armastaksid, seda vähem teda tegelikult armastad?
Kui mu käest kogu aeg nuiatakse, kas ma ikka armastan, ja kui ma midagi ei ütle, siis märterlikult ohitakse: noojaaah, kus siis nüüd mind armastatakse! või : teadagi, keda siin armastatakse! - siis ei saa ma kuidagi öelda, et see mu armastust kuidagi suurendaks.
Ega ma sellepärast enda üle uhke ei ole. Vastupidi - üsnagi vastik on olla. Aga vägisi ei saa ma kuskilt midagi tekitada. Ja valetada kah ei taha.
Sest nagunii valetan ma selles, et sellist elu edasi elan vastu enda tahtmist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Valetada ei taha, tõtt rääkida ei saa või ei julge? Raske olukord. Pluss veel kellegi omandiinstinkti väljalöömine....
Tõtt rääkida ei julge - see oleks õigem... :(
Ikka ootan mingit ekstra-õiget momenti, mida ei tule ega tule...
Tegelikult on see omaenda hirm, et mis mu sõnadele siis järgneks...
Vaat see julguse asi oli minul ka pikka aega - iseenda turvalisuse pärast. Kui see ära langes, polnud enam mingit probleemi
Ma elasin ka kunagi sellise kas-sa-armastad-mind-terrori all.
Õnneks ma olin nii noor ja teotahteline, mõttes mõlkus vaid "ma olen väärt paremat!!" ja siis ühel päeval.. majalutasin lihtsalt minema.. nii raske kui see ka ei olnud..
Soovitan Sul tõsiselt filmi The Waitress vaadata ;)
Post a Comment