Viimase peal inimesed

Eile käisin siis kaugemal toredal peol.
Mees oli nii kuri, et läks isegi tööle nii, et ei jätnud hüvastigi, sellist asja on meil ette tulnud ainult siis, kui meil on väga suur riid majas olnud, noh, mõned korrad ehk. Sest väiksemate tülide puhul ikkagi öeldakse hüvastijätuks paar sõna, niisama ei astuta uksest välja.
Mingil hetkel saatis sarkastilise sõnumi, millele ma vastasin, et kui ta arvab, et ta tunneks end seal hästi, eks siis tulgu kaasa. Tean, et see ei kõlanud hästi, niisugune mokaotsast kutse viimasel momendil. Aga ta ei vastanud sellele, millest ma järeldasin, et tal oli vaja lihtsalt oma solvumist välja elada, tegelikult ta ei tahtnudki tulla, aga ootas, et oleksin teda kutsunud.
Kui juba teel olime, siis helistas ja oli küll väga leebe ja armastav, ma küsisin, kas ta mu vastuse sai kätte ja miks ta siis ei tulnud. Tema polnud mingit vastust saanud. Hmmm... No igal juhul oli ta vist oma solvumisest üle saanud või oli see hea strateegiline samm olla hea ja leplik, sest tema arutluskäik võis käia ka seda rada, et kui ta on mu peale vihane ja sarkastiline, siis võin mina kasvõi jonni pärast jääda nt. ööseks ja üldse mitte koju tulla ja võin tema arvates "paha peale minna". Aga kui ta on hea ja armastav ning pole pahane, annab kaasa head sõnad, siis on palju tõenäolisem, et naine tuleb rutem koju tagasi ning ei tee midagi paha. :)

Kohapeale jõudsime enne väljakuulutatud kellaaega, aga üllatusega kuulsime, et juba kella kolme ajal oli piiripunktis tore kontsert olnud, kus laulis E ja rahvast oli päris palju olnud. Kahju oli, et meie sellest ei teadnud, oleksime end varem kohale sättinud.
Igal juhul asjad viibisid, algus venis, sest tehnikat ei saadud paika, aga kuna mina olin läinud ikka pidulikule vastuvõtule pidulikus kleidis (:D) ning külmetasin, siis aeti meid P. juurde sooja hernesuppi sööma. P. oli küpsetanud veel kohutavalt hea koogi ja köök oli nii mõnus soe ja me olimegi valmis end seal nii koduselt tundma, et poleks tahtnudki ära minna. :) Pärast tuli E ka hernesuppi sööma, ma arvasin, et ta on õhtul ka peoesineja, aga nii polnud see mõeldud.

Ah, kui tore oli näha kõiki tuttavaid!!! Nii ehe mõlemapoolne rõõm, et meilgi ei jäänud kahtlust, et meid tõesti väga oodati - imetore!
Ja kõige toredam oli see, et korraks nägin ka J-i, seda polnud lootnudki, aga seda vahvam üllatus see oli! Kuid tal oli kiire ja ta läks tagasi Pealinna, nii ei saanudki temaga pikemalt kõnelda.

Vahva oli see, kuidas A ütles, et ega neil seal pole Eesti aeg, vaid m*aeg, küla värk, aega küll ja kuhugi kiiret pole, alustatakse siis, kui kõik on valmis ja tähtsad külalised (meie!) kõhud täis söönud. :)
Ja tõepoolest oli kena kõiki näha, nendega juttu ajada, kuulata sealseid uudiseid ja mõtlesin tõesti sellele, mismoodi mu mees ennast seal oleks tundnud. Kukupai kirjeldas oma kommentaaris väga täpselt tõenäolist stsenaariumi - mul olnuks raske end jagada mehe ja külarahva vahel, ta olnuks pahane, et ma aina teistega vestlen ja temale tähelepanu ei pööra. Aga näha üle hulga aja neid toredaid inimesi ja nendega mitte kõnelda - see olnuks ilmvõimatu! Ja ebaviisakas pealegi.

Nii oligi, et kui ma pika sõidu peal mõlgutasin mõtteid, et kas tegin hästi või halvasti, et meest kaasa ei kutsunud, siis kohapeal sain aru, et õigem oli üksi tulla. Ma poleks ise end hästi ja vabalt tundnud, kui oleksin pidevalt kontrollivat pilku kuklas tundnud, et kellega ja kui palju ma räägin ja miks ma neid kõiki kallistan tervituseks jnejnejne. Ja neid pärastisi etteheiteid! Oeh, neid poleks jõudnud ära kuulata!

Vaadati videosid tehtud lavastustest, eelmise aasta uut lavastust ma polnud kahjuks näinud, seega oli see minu jaoks huvitav. Aga isegi meie enda etendus oli tore kaeda, videos nägi ta täitsa hea välja, pean ütlema, et palju dünaamilisem ja parem kui möödunudsuvine uuslavastus. :) Tuntud tõde on see, et ennast vaatad ikka väga kriitilise pilguga, aga joodud šampanja vist vähendas mu kriitikameelt, polnud väga vigagi. :)

J. tutvustas selle suve plaane - vapustav! Plaanid on suured, aga kui need täituvad, siis tahan ma kindlasti minna kõike seda sinna nautima, sest näha ja kuulata seal midagi nii suurejoonelist - seda ei saa maha magada! See keskkond ja ümbrus ise on nii fantastilised, ja kui juurde panna veel imeline muusika, siis.... selle kirjeldamiseks tuleb sõnadest puudu!
Ma olen igal juhul valmis elama öid ja päevi telgis (kui majades ööbimisruumi ei peaks jätkuma!), et sellest mitte ilma jääda.

Siis oli suupistete aeg, P ja A olid valmistanud suure hulga suupisteid, need olid nii toredad kodukootud palakesed, väga rahvuslikud ja kindlasti maitsvad. Mina eriti ei saanudki neid mekkida, sest kõht oli hernesuppi ja hääd kooki nii täis, et peale šampuse midagi sisse ei läinud. :)

Siis hakkas ansambel end lavale seadma ja läks tantsuks. R ja M ei lasknud mul seina ääres müürilille mängida, kohalik rahvas ei olnud väga tantsualdis, kuigi mõned tantsud ikka tehti. Mina oleks veel tantsinud (polnud ammuilma tantsida saanud!!!), aga R-l oli muidugi kiire, sest muidu ei tea, mis P kõik teha võib ja mis seisukorras ta tagasi jõudes P eest leiab - jõkke hüpanuna või ülespoonuna. Oeh, no on asi, millest ma aru ei saa, aga see on minu probleem. Eks iga mees pea ise oma risti kandma.

Jätsime rahvaga hüvasti, neilegi tuli ebameeldiva üllatusena, et mu JUBA ära läheme! Aga A lubas ikka teatrisse tulla ja käia meie suveetendusi ka vaatamas, nad toona ikka käisidki "Vaeseid ja patuseid" vaatamas ja neile väga meeldis.

Nii saimegi suhteliselt varakult koju, igal juhul varem, kui mina olin arvanud. Muidugi oli kahju, et ei saanud pikemalt jääda, sest pidu läks veel edasi ja rahvast tuli aina juurde. Oleks ju saanud ka ööseks jääda, aga ma poleks kuidagi tagasi kodu pole saanud. Ehkki R lubas, et ta tuleb siis mulle hommikul järgi. :D:D:D Küllap oleks meeski järgi tulnud, ega ta mind hädasse ikka ei jäta. :)
Aga noh, seekord siis oli sedapidi. Allusin enamuse tahtele.
Eks mehelgi oli hea meel, et nii vara koju jõudsin. Ja pahane ta ka polnud.