Kui ma oli eile lõpetanud Paulo Coelho "Veronika tahab surra", siis pidasin enesega võitlust: üks pool minust ütles, et ma pean enne lugema läbi raamatukogu raamatud, nagu olin enesele lubanud, sest veelkord (vist juba kuues või seitsmes kord?!) tähtaegu pikendada oleks enam kui piinlik. :) Teine pool minust aga keelitas alustama uut äsjasaadud raamatut "Teie alateadvuse jõud", tuues põhjuseks, et eelkõige on vaja ikka tegelda oma mõttemaailmaga, väga tähtis on see tasakaalus hoida, et ennast hästi tunda.... jne. samas vaimus. :)
No mul õnnestus end veenda! :) Et esmatähtis on mõttemaailmaga tegelda ja siis tulevad muud asjad... :)
Ma olin raamatut eelnevalt juba siit-sealt lugenud ja sirvinud, nüüd alustasin algusest. Väga huvitav raamat, aga alustus oli pikk: saatesõna, eessõna ja sissejuhatus... Siis alles algas I peatükk.:)
Ei-ei, ega ma ei kahtle, see kõik on vajalik eelhäälestuseks... ainult et kui oled juba tagantpoolt huvitavamad kohad ära lugenud, siis on algne eessõna pisut... noh, ütleme, mitte nii oluline , vähemalt mina tundsin, et pika sissejuhatusega oli üle pingutatud...
Aga see on ainult minu probleem, tähtsam on, et raamat ise on väga huvitav ja asjalik ja just see, mida vajan.
Mulle meeldib, et rõhutatakse just nimelt seda, et inimene ise saab enda heaks väga palju ära teha, mitte ei pea virisema, miks keegi teine ei tule meie elu heaks tegema, et kõik on pahasti (khm, mina ise sealhulgas virisen aeg-ajalt samamoodi, kui ei ole oma mõtlemisega õige järje peal! :D), vaid et meie endi kätes on imerelv, mis saab meie elu muuta - mõtlemine. Lihtne ja kättesaadav, ometi ei usu paljud sellesse ja ei viitsi sellega tegelda.
Minu enda lähikondsed sealhulgas. Ma räägin ise ja soovitan vastavat kirjandust lugeda, aga see on kui kurtidele kõrvadele räägitud. Kurb, kui inimene ei saa aru, et tema enda mõtteviis on see, mis tekitab temas pingeid ja stressi, ja et väga lihtne oleks enda heaoluks üht-teist teha.
Mina teen ja kavatsen ka edaspidi teha, see on kindlasti üks raamatuid, mis minuga kaasas hakkab käima ja öökapil olema, et taas ja taas lugeda ning kinnitust saada, et olen õigel teel.
Vahel on seda hädasti vaja, kui kõik ei lähe päris nii nagu vaja. Aga heade sõprade ja toetajate ning raamatute abil saab jälle hakkama. :)
Wednesday, October 31, 2007
Imeline vihmane ilm
Täna sajab vihma.
Mulle meeldib selline ilm.
Kolleegid tavaliselt nurisevad, et kole ja märg ja unine ilm, aga minu arvates ei ole ilmal midagi viga.
Ikka inimeses endas on kurvad meeleolud, mis ei lase näha vihmases ja sombuses ilmas midagi ilusat.
Ja kummaline on kuulata nurinaid ilma kallal, justkui tooks see leevendust inimese enda pahale tujule.
Milles küll ilm süüdi on??!!
See on ju loomulik, et vahel sajab lörtsi, vahel vihma, et vahel on sombune ja vahel päikseline, et aastaajad vahelduvad ja et pimedad sügisõhtud on paratamatud...
Ei saa ju loodust süüdistada omaenda ebaõnnestumistes ja möödalaskmistes ja tujutuses!
Parem naudi imelisi pimedaid õhtuid, kus tuul vilistab akende taga, vihm põristab katusel ja sina istud soojas toas, nautides ahjusooja või kaminatuld või hubisevat küünlaleeki... mõtiskled ja oled iseendaga... See on ju nii imeline!
Veel imelisem on olla koos armsa inimesega teineteise jaoks, tunda rõõmu aja rahulikust kulgemisest, vaadata koos elavat tuld, vestelda, jagada õrnust ja hellust....
Ja mõelda, kui hea, et on pikad ja pimedad õhtud, mis jätavad teineteise jaoks nii palju aega....
Mulle meeldib selline ilm.
Kolleegid tavaliselt nurisevad, et kole ja märg ja unine ilm, aga minu arvates ei ole ilmal midagi viga.
Ikka inimeses endas on kurvad meeleolud, mis ei lase näha vihmases ja sombuses ilmas midagi ilusat.
Ja kummaline on kuulata nurinaid ilma kallal, justkui tooks see leevendust inimese enda pahale tujule.
Milles küll ilm süüdi on??!!
See on ju loomulik, et vahel sajab lörtsi, vahel vihma, et vahel on sombune ja vahel päikseline, et aastaajad vahelduvad ja et pimedad sügisõhtud on paratamatud...
Ei saa ju loodust süüdistada omaenda ebaõnnestumistes ja möödalaskmistes ja tujutuses!
Parem naudi imelisi pimedaid õhtuid, kus tuul vilistab akende taga, vihm põristab katusel ja sina istud soojas toas, nautides ahjusooja või kaminatuld või hubisevat küünlaleeki... mõtiskled ja oled iseendaga... See on ju nii imeline!
Veel imelisem on olla koos armsa inimesega teineteise jaoks, tunda rõõmu aja rahulikust kulgemisest, vaadata koos elavat tuld, vestelda, jagada õrnust ja hellust....
Ja mõelda, kui hea, et on pikad ja pimedad õhtud, mis jätavad teineteise jaoks nii palju aega....
Tuesday, October 30, 2007
Sunnismaine imedeootaja
Täna seisab ees tähtis toiming.
Toiming, mis lahendab mehe probleemid ja paneb mind sunnismaisesse seisu. Aga see on tema jaoks ka ainus väljapääs, muid variante ei ole. Kahjuks.
Noh, tegelikult oleks teine variant olnud küll, ma rääksin talle seda juba ammu, seda enam, et talle mitu korda suisa pakuti seda. Aga tema ei võtnud mind kuulda, ma ei saa aru, valehäbi või piinlikkus või hirm, et teda peetakse luuseriks, kes ei saa ise hakkama - igatahes ei teinud ta pisimatki liigutust, et asja ajada.
See oli asi, mida mina poleks saanud kuidagi teha, seda pidi tema ise tegema.
Kui suur häda käes, siis lõpuks ikka uuris ja tundis huvi, aga selge see, et miski ei käi päevapealt, sellega oleks läinud vähemalt kevadeni. Siis oli ta jälle löödud.
Loomulikult ei öelnud ma talle, et "aga ma ju ütlesin, et..."!
Mis mul siis muud üle jäi - ülejäänud ainuvõimalik variant, kui ka kõik muud võimalused olid ära langenud.
Püüan sellele mitte mõelda, mida see minu jaoks tähendab. Sellele mõtlemine ju midagi ei lahenda ega muuda.
Lootus jääb imele...
Ehkki ma ühes eelnevas postituses avaldasin arvamust, et imesid ei sünni, siis - sündis küll! :) Näiteks toetasid mind Kukupai ja Anonymous, kes oli valmis mind aitama, et ma ihaldatud kontserdile saaksin... Kas pole see siis ime?! Ja nii südantsoojendav!
Niisiis võtan tagasi sõnad, et imesid ei juhtu - juhtub küll.
Toiming, mis lahendab mehe probleemid ja paneb mind sunnismaisesse seisu. Aga see on tema jaoks ka ainus väljapääs, muid variante ei ole. Kahjuks.
Noh, tegelikult oleks teine variant olnud küll, ma rääksin talle seda juba ammu, seda enam, et talle mitu korda suisa pakuti seda. Aga tema ei võtnud mind kuulda, ma ei saa aru, valehäbi või piinlikkus või hirm, et teda peetakse luuseriks, kes ei saa ise hakkama - igatahes ei teinud ta pisimatki liigutust, et asja ajada.
See oli asi, mida mina poleks saanud kuidagi teha, seda pidi tema ise tegema.
Kui suur häda käes, siis lõpuks ikka uuris ja tundis huvi, aga selge see, et miski ei käi päevapealt, sellega oleks läinud vähemalt kevadeni. Siis oli ta jälle löödud.
Loomulikult ei öelnud ma talle, et "aga ma ju ütlesin, et..."!
Mis mul siis muud üle jäi - ülejäänud ainuvõimalik variant, kui ka kõik muud võimalused olid ära langenud.
Püüan sellele mitte mõelda, mida see minu jaoks tähendab. Sellele mõtlemine ju midagi ei lahenda ega muuda.
Lootus jääb imele...
Ehkki ma ühes eelnevas postituses avaldasin arvamust, et imesid ei sünni, siis - sündis küll! :) Näiteks toetasid mind Kukupai ja Anonymous, kes oli valmis mind aitama, et ma ihaldatud kontserdile saaksin... Kas pole see siis ime?! Ja nii südantsoojendav!
Niisiis võtan tagasi sõnad, et imesid ei juhtu - juhtub küll.
Auhinda valimas
Nagu varem mainitud, pälvisime kahepeale auhinna. Kinkekaart. Aga - raamatupoodi on suhteliselt mõttetu minna 250 krooniga... Me otsisime ja tuustisime, lehitsesime ja lappasime, võtsime kätte ja panime käest - no ikka oleks tahtnud rohkem...:) Ei suutnud valida ja otsusele jõuda, milline valik oleks parim.
Mul oli kindel soov, mida tahtsin, aga esialgu tundus, et seda ei olegi. Õnneks lõpuks leidsin suure otsimise peale! Loomulikult oli see ainus eksemplar! Teist raamatut, mida ka tahtsin, igatahes küll ei olnud.
Siis maabus kauplusse kohalik kultuuriboss ja lubas armulikult meie limiiiti tõsta... 50 kr. võrra nina peale. Asi seegi. Siis tegime kiiresti oma valikud ära, et keegi enam ümber ei mõtleks limiidi kahandamise suunas. :)
Aga Joseph Murphy "Teie alateadvuse jõud", mida olin juba tükimat aega igatsenud, on mul nüüd olemas! :)
Ma jõudsin seda vaid lehitseda, sest tõotasin enne läbi lugeda laenutatud raamatud, et need lõpuks raamatukogusse tagastada, aga muidugi ma ei suutnud kiusatusest hoiduda...:) Eeeee, ma olen juba öelnud, et minu puhul on parim viis kiusatusest jagu saada talle järele anda... ;)
Kusjuures mulle meeldib lugeda raamatust omaenda arusaamu ja mõtteid, veelkordne tõestus mulle, et olen õigel teel oma mõtlemises. :)
Armasta ja andesta - see on imelihtne! :)
Mul oli kindel soov, mida tahtsin, aga esialgu tundus, et seda ei olegi. Õnneks lõpuks leidsin suure otsimise peale! Loomulikult oli see ainus eksemplar! Teist raamatut, mida ka tahtsin, igatahes küll ei olnud.
Siis maabus kauplusse kohalik kultuuriboss ja lubas armulikult meie limiiiti tõsta... 50 kr. võrra nina peale. Asi seegi. Siis tegime kiiresti oma valikud ära, et keegi enam ümber ei mõtleks limiidi kahandamise suunas. :)
Aga Joseph Murphy "Teie alateadvuse jõud", mida olin juba tükimat aega igatsenud, on mul nüüd olemas! :)
Ma jõudsin seda vaid lehitseda, sest tõotasin enne läbi lugeda laenutatud raamatud, et need lõpuks raamatukogusse tagastada, aga muidugi ma ei suutnud kiusatusest hoiduda...:) Eeeee, ma olen juba öelnud, et minu puhul on parim viis kiusatusest jagu saada talle järele anda... ;)
Kusjuures mulle meeldib lugeda raamatust omaenda arusaamu ja mõtteid, veelkordne tõestus mulle, et olen õigel teel oma mõtlemises. :)
Armasta ja andesta - see on imelihtne! :)
Sunday, October 28, 2007
Ebameeldivused
Vahel ei lähe kõik nii nagu tahaks. Siis jääb asjast paha maik.
Lükkasin ühte asja edasi nii kaua kui võimalik, aga enam ei olnud võimalik. Olin sunnitud selle ette võtma.
Mõne inimesega asju ajades ei tunne ma end sugugi mugavalt. Ma ei tea, mis see on - kas mu enda eelarvamused, teise inimese hoiakud või mu enda taju, et minusse ei suhtuta hästi...
Ma ei oska oma tunnet defineerida ja ma ei tea, miks ma end halvasti tunnen, aga sellistel puhkudel ma lükkan ka pakilisi asju edasi. Ma tean, et see on halb, aga mul läheb enda ületamiseks palju aega ja energiat.
Ehkki tean, et õigem oleks ebameeldivad tegemised kiiresti kaelast ära saada.
Võtsin siis lõpuks end kätte ja tegin, mis tegema pidin. Aga sellest jäi väga paha tunne.
Ma ei saa midagi teha, aga mind häirib, kui keegi püüab kõrvale hoida oma kohustustest. Ja püüab laveerida, oma tingimusi esitada ning kaubelda järeleandmisi. Ja lõpuks teeb mulle etteheiteid.
Ma võtan alati kriitika omaks, kui see on õigustatud ja ka siis, kui see ei ole minu arvates õigustatud, inimeste arvamused võivad ju väga erinevad olla.
Mul ei ole raske vabandada, kui ma olen midagi valesti teinud või kedagi tahtmatult solvanud.
Ka nüüd vabandasin, sest teise inimese arvates olin tema suhtes lugupidamatult käitunud, ehkki ma põhjendasin, miks asi niimoodi välja kukkus, minu arvates olid olemas objektiivsed põhjused, tema arvates mitte.
Aga loomulikult ma vabandasin, kui tema tundis end solvatuna. Ma ei saa eitada, ega ma ise ka rahul ei olnud, aga isegi kogu vabandamisest ja kõigest hoolimata jäi paha tunne.
Paha tunne sellest jutuajamisest, paha tunne kogu suhtumisest ja üldse....
Ma pean ilmselt endaga rohkem tööd tegema. Suhtlemise käik oleneb ju ennekõike iseendast.
Kui mina ise ei suuda üle saada mind valdavast ebamugavustundest, siis on ju selge, et see kajastub minu vestlustoonis, kõnemaneeris, silmast silma vestlusel ka silmavaates, näoilmes ja kehakeeles, tekitades pingeid ja vastureaktsiooni.
Mul on arenguruumi.
Lükkasin ühte asja edasi nii kaua kui võimalik, aga enam ei olnud võimalik. Olin sunnitud selle ette võtma.
Mõne inimesega asju ajades ei tunne ma end sugugi mugavalt. Ma ei tea, mis see on - kas mu enda eelarvamused, teise inimese hoiakud või mu enda taju, et minusse ei suhtuta hästi...
Ma ei oska oma tunnet defineerida ja ma ei tea, miks ma end halvasti tunnen, aga sellistel puhkudel ma lükkan ka pakilisi asju edasi. Ma tean, et see on halb, aga mul läheb enda ületamiseks palju aega ja energiat.
Ehkki tean, et õigem oleks ebameeldivad tegemised kiiresti kaelast ära saada.
Võtsin siis lõpuks end kätte ja tegin, mis tegema pidin. Aga sellest jäi väga paha tunne.
Ma ei saa midagi teha, aga mind häirib, kui keegi püüab kõrvale hoida oma kohustustest. Ja püüab laveerida, oma tingimusi esitada ning kaubelda järeleandmisi. Ja lõpuks teeb mulle etteheiteid.
Ma võtan alati kriitika omaks, kui see on õigustatud ja ka siis, kui see ei ole minu arvates õigustatud, inimeste arvamused võivad ju väga erinevad olla.
Mul ei ole raske vabandada, kui ma olen midagi valesti teinud või kedagi tahtmatult solvanud.
Ka nüüd vabandasin, sest teise inimese arvates olin tema suhtes lugupidamatult käitunud, ehkki ma põhjendasin, miks asi niimoodi välja kukkus, minu arvates olid olemas objektiivsed põhjused, tema arvates mitte.
Aga loomulikult ma vabandasin, kui tema tundis end solvatuna. Ma ei saa eitada, ega ma ise ka rahul ei olnud, aga isegi kogu vabandamisest ja kõigest hoolimata jäi paha tunne.
Paha tunne sellest jutuajamisest, paha tunne kogu suhtumisest ja üldse....
Ma pean ilmselt endaga rohkem tööd tegema. Suhtlemise käik oleneb ju ennekõike iseendast.
Kui mina ise ei suuda üle saada mind valdavast ebamugavustundest, siis on ju selge, et see kajastub minu vestlustoonis, kõnemaneeris, silmast silma vestlusel ka silmavaates, näoilmes ja kehakeeles, tekitades pingeid ja vastureaktsiooni.
Mul on arenguruumi.
Saturday, October 27, 2007
Iglesias mind igatahes ei näe!
Tahan Iglesiase kontserdile!
Kui ma julgesin sellest rääkida, noh, arvestades järgmisel nädalal toimuvat, siis saadi väga tigedaks... No ma ei saa aru, miks küll ometi?!
Kas oleks nii ilmvõimatu minna? Ta on üks mu lemmikuid, kuulan teda väga hea meelega.
Aga nojah... ime olnuks see, kui oleks mu arglik ettepanek hurraaa-hüüetega vastu võetud! Ma ju teadsin seda ette, miks ma siis niiväga üllatusin?!
Küllap ikka ootasin imet... mida siiski ei sündinud.
Imesid vist üldse ei sünni.
Naiivne on see, kes neid ootab.
Kui ma julgesin sellest rääkida, noh, arvestades järgmisel nädalal toimuvat, siis saadi väga tigedaks... No ma ei saa aru, miks küll ometi?!
Kas oleks nii ilmvõimatu minna? Ta on üks mu lemmikuid, kuulan teda väga hea meelega.
Aga nojah... ime olnuks see, kui oleks mu arglik ettepanek hurraaa-hüüetega vastu võetud! Ma ju teadsin seda ette, miks ma siis niiväga üllatusin?!
Küllap ikka ootasin imet... mida siiski ei sündinud.
Imesid vist üldse ei sünni.
Naiivne on see, kes neid ootab.
Mõttetu
Tuntud eesti klassikat parafraseerides:
Kui ma eile öösel koju jõudsin, oli mõni inimene juba väga vihane.
Mitte otseselt minu peale, aga kuna mina olin nüüd käepärast, siis sain ka mina oma koosa. Ja üleüldse sai ta siis mulle üht-teist valusat öelda, et ma end väga hästi ei tunneks.
Minu süü oli antud hetkel vist liiga roosiline meeleolu.
Jäi üle vaid õlgu kehitada. Mõttetu oli midagi öelda või rääkida, sest juba esimese piuksu peale sain sellise sõnavalingu, et pidasin paremaks suu kinni hoida.
Oeh... Eks ma loodan, et kui järgmisel nädadal mõningad asjad lahenevad, siis saabub ka stabiilsus mõne inimese ellu, et ta ei peaks enam närveerima ja stressis olema. Ehk läheb siis olukord rahulikumaks.
Ehkki ma tean, et virisemist jätkub nagunii - ei jõua tööd teha, raske on, pikad päevad, kõik tahavad ainult raha, kõik on nii kallis, puhkepäevi lubada ei saa...
Kui inimene tahab, siis võib ta oma elu väga vastikuks mõelda ja niimoodi elu lõpuni haliseda ning endale mitte midagi lubada, sest maailma kukub ju kokku, kui tema tööd ei raba ja raha kokku ei kühvelda!
Kuigi praegu on elu talle väga ilmekalt tõestanud, et tema mõtteviis ei pea paika, sest tegelikult ei juhtu ju midagi erilist, kui ta tööl ei käi, aga ta ei tee sellest üldse järeldusi. Noh, mis parata, küllap peab elu siis talle veel õppetunde andma, et ta hakkaks asju ka teise kandi pealt nägema - et raha ei ole jumal ja virisemisega elu õnnelikumaks ei tee.
(Piinlikkusega meenutan enda virisemisi!:D)
Nagu Peep Pree tänases "Arteris" ütleb, et ainuke õige investeering on investeering endasse. Olgu need siis õpingud, puhkus, enesetäiendus, harrastused vm. See annab endale rahulolu ja hea enesetunde, mida saavad nautida ka lähedased. Kui oled ise rahulolematu, siis ei lähe ei tööl ega eraelus hästi ja pole ka teistele endast midagi anda.
Ka Th.Gordoni perekoolituses antakse edasi "täis-tassi-teooriat": kui sinu enda tass on täidetud, siis on sul sealt ka teistele jagada, aga kui enda tass on tühi, pole ka perele midagi anda.
See tähendab, et lapsevanem peab ka enda jaoks aega leidma, et ennast täiendada, harrastustega tegelda, enda vajadusi rahuldada, siis on ta lapsevanemana õnnelikum ja rahulolevam, konflikte tekib vähem ning ollakse parem abikaasa, lapsevanem, kolleeg.
Ühesõnaga - olukord on suhteliselt terav ja närviline.
Kui ma eile öösel koju jõudsin, oli mõni inimene juba väga vihane.
Mitte otseselt minu peale, aga kuna mina olin nüüd käepärast, siis sain ka mina oma koosa. Ja üleüldse sai ta siis mulle üht-teist valusat öelda, et ma end väga hästi ei tunneks.
Minu süü oli antud hetkel vist liiga roosiline meeleolu.
Jäi üle vaid õlgu kehitada. Mõttetu oli midagi öelda või rääkida, sest juba esimese piuksu peale sain sellise sõnavalingu, et pidasin paremaks suu kinni hoida.
Oeh... Eks ma loodan, et kui järgmisel nädadal mõningad asjad lahenevad, siis saabub ka stabiilsus mõne inimese ellu, et ta ei peaks enam närveerima ja stressis olema. Ehk läheb siis olukord rahulikumaks.
Ehkki ma tean, et virisemist jätkub nagunii - ei jõua tööd teha, raske on, pikad päevad, kõik tahavad ainult raha, kõik on nii kallis, puhkepäevi lubada ei saa...
Kui inimene tahab, siis võib ta oma elu väga vastikuks mõelda ja niimoodi elu lõpuni haliseda ning endale mitte midagi lubada, sest maailma kukub ju kokku, kui tema tööd ei raba ja raha kokku ei kühvelda!
Kuigi praegu on elu talle väga ilmekalt tõestanud, et tema mõtteviis ei pea paika, sest tegelikult ei juhtu ju midagi erilist, kui ta tööl ei käi, aga ta ei tee sellest üldse järeldusi. Noh, mis parata, küllap peab elu siis talle veel õppetunde andma, et ta hakkaks asju ka teise kandi pealt nägema - et raha ei ole jumal ja virisemisega elu õnnelikumaks ei tee.
(Piinlikkusega meenutan enda virisemisi!:D)
Nagu Peep Pree tänases "Arteris" ütleb, et ainuke õige investeering on investeering endasse. Olgu need siis õpingud, puhkus, enesetäiendus, harrastused vm. See annab endale rahulolu ja hea enesetunde, mida saavad nautida ka lähedased. Kui oled ise rahulolematu, siis ei lähe ei tööl ega eraelus hästi ja pole ka teistele endast midagi anda.
Ka Th.Gordoni perekoolituses antakse edasi "täis-tassi-teooriat": kui sinu enda tass on täidetud, siis on sul sealt ka teistele jagada, aga kui enda tass on tühi, pole ka perele midagi anda.
See tähendab, et lapsevanem peab ka enda jaoks aega leidma, et ennast täiendada, harrastustega tegelda, enda vajadusi rahuldada, siis on ta lapsevanemana õnnelikum ja rahulolevam, konflikte tekib vähem ning ollakse parem abikaasa, lapsevanem, kolleeg.
Ühesõnaga - olukord on suhteliselt terav ja närviline.
Käib töö ja vile koos
Eilsest õhtust.
Tööd tegin veel õhtul. Tegelikult mind häiris, et mul endal hakkas aeg tiksuma ja pidin kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta jõudma.
Arvestasin tunniga, aga oleks läinud poolteist või rohkemgi, sest tajusin, et algul oli vaja lasta inimesel rääkida, et oleks üldse võimalik rajada mingitki usaldust või et üldse hakata tungima kaugematesse tagamaadessse.
Küll aga kumas jutust välja autoritaarsust ja närvilisust. Kui ta ennast unustas, siis sekka ka huvipakkuvaid nüansse, mida ilmselt varjata taheti, kuid tahtmatult avaldusid. Mis omakorda näitab mõttemaailma ja käitumismalli. Palju õigustamist ja teiste süüdistamist, mis samuti räägib inimesest väga palju.
Üldse - keeruline ja raske tegelemiseks ja ma ei tea, kuidas minu koostööpartnerid asjasse suhtuvad ja seda enda vaatevinklist käsitleda saavad.
Aga töö pole ainuke, mida eile õhtul tegin.
Edasi läks peoks! Ja igati vahva oli, sest mul õnnestus end tundmatuseni maskeerida, mind ei tuntud ära ja see oli parim! :)
Me tegime koos idee autoriga fantastilise šõu õhtu esimese poole vältel ning pälvisime parima kostüümi auhinna! Super! :)
Siis tuli esineda ning ka seal kasutasin maskeeringut paruka ja liigse meigi näol - jälle huvitav kogemus, ka selles rollis jäin nii mõnelegi tuttavale tundmatuks! Taevake, kuidas on võimalik ennast tundmatuseni muuta!
Esinemine läks üsna hästi. Kuigi tundus, et vastuvõtt oli kuidagi leige... kas ei oodatud meilt midagi sellist?:) Või ei jätnud me muidu head muljet? Ei tea... Igatahes paistis, nagu olnuks publik hämmastuses... Tühja sest, see-eest tuleb esinemiste pakkumisi mujalt ja vastuvõtt on elavam. :)
Aga kolmandal korral ilmusin juba iseendana. Kolm "mina" ühe õhtu jooksul - hea väljaelamisvõimalus! :)
Tantsida sai meeletult ja see oli superhea punkt meeldivale õhtule. Ma polnud nii ammu tantsida saanud!!!
Ja ometi on see asi, mida ma niiväga armastan, kuna see võimaldab emotsioone välja elada ja oma pingeid maandada.
Hea tunne jäi sellest õhtust. Koju sain pärast ühte.
Tööd tegin veel õhtul. Tegelikult mind häiris, et mul endal hakkas aeg tiksuma ja pidin kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta jõudma.
Arvestasin tunniga, aga oleks läinud poolteist või rohkemgi, sest tajusin, et algul oli vaja lasta inimesel rääkida, et oleks üldse võimalik rajada mingitki usaldust või et üldse hakata tungima kaugematesse tagamaadessse.
Küll aga kumas jutust välja autoritaarsust ja närvilisust. Kui ta ennast unustas, siis sekka ka huvipakkuvaid nüansse, mida ilmselt varjata taheti, kuid tahtmatult avaldusid. Mis omakorda näitab mõttemaailma ja käitumismalli. Palju õigustamist ja teiste süüdistamist, mis samuti räägib inimesest väga palju.
Üldse - keeruline ja raske tegelemiseks ja ma ei tea, kuidas minu koostööpartnerid asjasse suhtuvad ja seda enda vaatevinklist käsitleda saavad.
Aga töö pole ainuke, mida eile õhtul tegin.
Edasi läks peoks! Ja igati vahva oli, sest mul õnnestus end tundmatuseni maskeerida, mind ei tuntud ära ja see oli parim! :)
Me tegime koos idee autoriga fantastilise šõu õhtu esimese poole vältel ning pälvisime parima kostüümi auhinna! Super! :)
Siis tuli esineda ning ka seal kasutasin maskeeringut paruka ja liigse meigi näol - jälle huvitav kogemus, ka selles rollis jäin nii mõnelegi tuttavale tundmatuks! Taevake, kuidas on võimalik ennast tundmatuseni muuta!
Esinemine läks üsna hästi. Kuigi tundus, et vastuvõtt oli kuidagi leige... kas ei oodatud meilt midagi sellist?:) Või ei jätnud me muidu head muljet? Ei tea... Igatahes paistis, nagu olnuks publik hämmastuses... Tühja sest, see-eest tuleb esinemiste pakkumisi mujalt ja vastuvõtt on elavam. :)
Aga kolmandal korral ilmusin juba iseendana. Kolm "mina" ühe õhtu jooksul - hea väljaelamisvõimalus! :)
Tantsida sai meeletult ja see oli superhea punkt meeldivale õhtule. Ma polnud nii ammu tantsida saanud!!!
Ja ometi on see asi, mida ma niiväga armastan, kuna see võimaldab emotsioone välja elada ja oma pingeid maandada.
Hea tunne jäi sellest õhtust. Koju sain pärast ühte.
Friday, October 26, 2007
Torssis tigedik tahab tegelikult väga vähe...
Siin ma nüüd istun ja ootan. Varsti tegelen tööasjadega.
Seni teen seda, mis mulle südamelähedane - kirjutan.
Ma olen viimastel päevadel ikka väga kannatamatu ja närviline olnud ja üldse mitte arusaaja ja rahulik. Muidugi on igasuguseid asju kuhjunud, kuid üha enam hakkab mulle tunduma, et võtmeks on hoopis läheduse ja helluse puudus.
Eluhetked kirjutas just hoolitsusest ja hoidmisest (ma kahjuks ei saa viidata temale ilma tema nõusolekuta) ja ma tunnen, et sellest on mul kohutavalt puudus.
Füüsiline lähedus on minu jaoks väga oluline, aga kaisus olemist ja kallistamist pole üldse. See tähendab, oleks ikka, kui ma tahaksin, aga .... Ma ei kommenteeri seda siin ja praegu.
Ja kogu olemus hakkab protestima sellise ebaloomuliku oleku vastu.
Gunnar Aarma õpetuse kohaselt tuleks kallistada vähemalt üks kord tunnis! Mõelda vaid, millest ma siis ilma olen!
Ja kuidas see mõjub! Väga halvasti, ütlen ma!
Ma võin eksisteerida neutraalselt koos, aga kui kõige normaalsemad lähdusvajadused on rahuldamata, siis hakkab see ikkagi märku andma. Keha ja vaim tunnevad, et midagi väga olulist on puudu. Lõppude lõpuks on inimene sotsiaalne olend ja vajab teist inimest.
Ja ma tahan ise jagada hellust ja õrnust, sellest on ka puudus! Ja see teeb mind ka pahuraks.
Ja ma olengi üks pahur ja torssis tigedik, kes millegagi rahul ei ole. Ainuüksi sellepärast, et puudub oluline lüli, mis on vajalik rahuloluks ja õnneks.
Ooooh, ja kuidas ma ei taha selline tigepuss ja rahulolematu olla!
Ei, ma tahan õnnest särada ja kogu maailma armastada! Tahan olla rõõmus ja rahulolev. Tahan kallistada mulle kallist inimest ja tunda rõõmu temale rõõmu valmistamisest. Tahan olla hoitud ja armastatud.
Tahan ju tegelikult nii vähe...
Seni teen seda, mis mulle südamelähedane - kirjutan.
Ma olen viimastel päevadel ikka väga kannatamatu ja närviline olnud ja üldse mitte arusaaja ja rahulik. Muidugi on igasuguseid asju kuhjunud, kuid üha enam hakkab mulle tunduma, et võtmeks on hoopis läheduse ja helluse puudus.
Eluhetked kirjutas just hoolitsusest ja hoidmisest (ma kahjuks ei saa viidata temale ilma tema nõusolekuta) ja ma tunnen, et sellest on mul kohutavalt puudus.
Füüsiline lähedus on minu jaoks väga oluline, aga kaisus olemist ja kallistamist pole üldse. See tähendab, oleks ikka, kui ma tahaksin, aga .... Ma ei kommenteeri seda siin ja praegu.
Ja kogu olemus hakkab protestima sellise ebaloomuliku oleku vastu.
Gunnar Aarma õpetuse kohaselt tuleks kallistada vähemalt üks kord tunnis! Mõelda vaid, millest ma siis ilma olen!
Ja kuidas see mõjub! Väga halvasti, ütlen ma!
Ma võin eksisteerida neutraalselt koos, aga kui kõige normaalsemad lähdusvajadused on rahuldamata, siis hakkab see ikkagi märku andma. Keha ja vaim tunnevad, et midagi väga olulist on puudu. Lõppude lõpuks on inimene sotsiaalne olend ja vajab teist inimest.
Ja ma tahan ise jagada hellust ja õrnust, sellest on ka puudus! Ja see teeb mind ka pahuraks.
Ja ma olengi üks pahur ja torssis tigedik, kes millegagi rahul ei ole. Ainuüksi sellepärast, et puudub oluline lüli, mis on vajalik rahuloluks ja õnneks.
Ooooh, ja kuidas ma ei taha selline tigepuss ja rahulolematu olla!
Ei, ma tahan õnnest särada ja kogu maailma armastada! Tahan olla rõõmus ja rahulolev. Tahan kallistada mulle kallist inimest ja tunda rõõmu temale rõõmu valmistamisest. Tahan olla hoitud ja armastatud.
Tahan ju tegelikult nii vähe...
Kiire sai läbi
Kiire sai läbi ja ehkki mul on kergendus sellest, siiski jäi millegipärast paha tunne... Mõned asjad ei läinud just nii nagu oleks tahtnud.
Aga ma ei taha täna enam mitte millegagi tegelda, tean, et õhtupoolikul on üks raske asi, aga ma ei taha ka selle peale mõelda.
Ma ei taha üldse mitte millegi peale mõelda. Teha oleks ju veel ühte ja teist, aga ma tahan koju magama. Magaks paar tunnikestki, ehk läheks paremaks...
Ehkki tegelikult on vist pigem nii, et natuke und teeb hoopis hullemaks, siis on rohkem kapsastunud olek.
Kõik on kuidagi vaikne.
Unelen homses hommikus, mil magan nii kaua kui tahan ja ei pea vara ärkama ega midagi kohustuslikku tegema - oo, see on õnnis teadmine! :)
Ametlikud asjad
Eile pidin veel jõudma Ametiasutuses käia ja vajalikud toimingud teha. Jõudsin ja tegin.
Nüüd on see tehtud. Teisipäeval on veel sellega seoses üks käik ja siis on lootust mõnel inimesel depressioonist lahti saada.
Aga kas minul sellega seoses depressioon tuleb või läheb, see ei huvita eriti kedagi ja ega ma seda kuulutama ei lähe kah.
Mis seal ikka, ei võta see mul tükki küljest ja ma lohutan end sellega, et kui ikka vaja, küll saab hakkama. Ma ei tee sellest endale lisastressiallikat.
On olulisemaid asju, millele mõelda.
Nüüd on see tehtud. Teisipäeval on veel sellega seoses üks käik ja siis on lootust mõnel inimesel depressioonist lahti saada.
Aga kas minul sellega seoses depressioon tuleb või läheb, see ei huvita eriti kedagi ja ega ma seda kuulutama ei lähe kah.
Mis seal ikka, ei võta see mul tükki küljest ja ma lohutan end sellega, et kui ikka vaja, küll saab hakkama. Ma ei tee sellest endale lisastressiallikat.
On olulisemaid asju, millele mõelda.
Ei saa mitte vaiki olla - ikka vägivallast....
Üleeile jätkus seesama vägivalla lugu.
Ma hämmastusin tõepoolest, kui sarnased on vägivallatsejate käekirjad! See on uskumatu, aga nad vist kõik kasutavad samu skeeme, sama sõnavara, sama mõttemalli... - hmh, loomulikult kasutavad nad sama mõttemalli!
Aga ka sõnavara ja situatsioonid... - hämmastav!
Kui palju haiget saab teha sõnadega! Kas seda on nii raske mõista?! Miks peab oma lähedastele inimestele nii halvasti ütlema, neisse niisuguse põlguse ja vihaga suhtuma?! Ma ei saa sellest aru...
Füüsiline vägivald on igal juhul taunitav, aga emotsionaalset vägivalda nagu ei peeta õieti millekski, see oleks nagu normaalne ja lubatav.
Täna seisab ees veel raskem probleem... Kolleeg ei soovita mul üksi n.-ö. vastu astuda, aga mul ei ole valikut.
Ja ega ma ei kardagi. Millegipärast usun ikkagi inimeste intelligentsusesse ja võimesse rääkida sõnadega, mitte kätega. Ehkki antud juhul on asi intelligentsusest kaugel.
Aga sõnadega ei saa ükski suvaline inimene mulle haiget teha.
Igal juhul olen optimist.
Ma ei arvagi, et mingi maniakk minu sõnade peale ümber kasvab, ta vajab väga pikaajalist teraapiat ja abi, aga ometi on lootus, et asjade käik teda natukenegi mõtlema paneb.
Mind paneb aga mõtlema hoopis see, kui palju meie tutvusrigkondadeski on selliseid inimesi, kes teiste ees teevad näo, et kõik on parimas korras, aga peresiseselt on täielikud türannid, sadistid, vägivallatsejad... Ja keegi ei tea midagi....
Ega saagi teada, sest enamasti sellistest asjadest ei räägita. Valehäbi ja hirm on suur.
Selle juhtumi jääb lootus, et ehk siiski asjad hakkavad liikuma ja juletakse astuda samm edasi teistsuguse elu poole.
Mina igatahes toetan.
Ma hämmastusin tõepoolest, kui sarnased on vägivallatsejate käekirjad! See on uskumatu, aga nad vist kõik kasutavad samu skeeme, sama sõnavara, sama mõttemalli... - hmh, loomulikult kasutavad nad sama mõttemalli!
Aga ka sõnavara ja situatsioonid... - hämmastav!
Kui palju haiget saab teha sõnadega! Kas seda on nii raske mõista?! Miks peab oma lähedastele inimestele nii halvasti ütlema, neisse niisuguse põlguse ja vihaga suhtuma?! Ma ei saa sellest aru...
Füüsiline vägivald on igal juhul taunitav, aga emotsionaalset vägivalda nagu ei peeta õieti millekski, see oleks nagu normaalne ja lubatav.
Täna seisab ees veel raskem probleem... Kolleeg ei soovita mul üksi n.-ö. vastu astuda, aga mul ei ole valikut.
Ja ega ma ei kardagi. Millegipärast usun ikkagi inimeste intelligentsusesse ja võimesse rääkida sõnadega, mitte kätega. Ehkki antud juhul on asi intelligentsusest kaugel.
Aga sõnadega ei saa ükski suvaline inimene mulle haiget teha.
Igal juhul olen optimist.
Ma ei arvagi, et mingi maniakk minu sõnade peale ümber kasvab, ta vajab väga pikaajalist teraapiat ja abi, aga ometi on lootus, et asjade käik teda natukenegi mõtlema paneb.
Mind paneb aga mõtlema hoopis see, kui palju meie tutvusrigkondadeski on selliseid inimesi, kes teiste ees teevad näo, et kõik on parimas korras, aga peresiseselt on täielikud türannid, sadistid, vägivallatsejad... Ja keegi ei tea midagi....
Ega saagi teada, sest enamasti sellistest asjadest ei räägita. Valehäbi ja hirm on suur.
Selle juhtumi jääb lootus, et ehk siiski asjad hakkavad liikuma ja juletakse astuda samm edasi teistsuguse elu poole.
Mina igatahes toetan.
Kiired päevad
Eilne päev oli nii kiire ja toimekas, et mul ei olnud tõepoolest aega isegi ühtki sissekannet teha, ehkki paar asja hingel kripeldas.
Kiire polnud mitte ainult tööl, vaid kodus ka.
Täna on esinemine. Õmbleja sai mulle õnneks eilseks puuduolevad detailid valmis, aga mul oli vaja ju nendega veel edasi tegelda! Nii ma siis alles natuke aega tagasi lõpetasin selle meeletu nikerdamise, aga tulemusel pole väga viga, ajab asja ära.
Lisaks esinemisele on muidu-pidu kah, karnevali temaatika! Vahva, et väga hea tuttav K. käis välja idee ja sellest hargnes meil väga kihvt mõte, kuidas me ennast maskeerime ja mida teeme.
Oi, mulle meeldib selliseid üllatusi teha! :) Kord marssisin isegi tööle maskeerituna ja lõin laineid ning tekitasin elevust - kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee?!
Seega otsisin kostüümid ja aksessuaarid välja - einoh, tulemus on igatahes pilkuköitev! :)
Tegelikult peaksin veel tööd tegema, aga ma lohutan end sellega, et ehk jõuan hommikul ka veel teha.
Ma parema meelega kirjutan blogi kui tööasju. :)
Tänane päev tööl on ka veel kiire ja pakiline, kardan, et päev venib nii pikale, et pean otse töölt pidusse tormama. Aga see-eest pidutsen siis täie raha eest ! :)
Tunnen, et pean ennast välja elama, ehk läheb siis natuke kergemaks ja ei mõtle nii palju kurbi mõtteid.
Ja ma pole nii ammu tantsida saanud!
Kiire polnud mitte ainult tööl, vaid kodus ka.
Täna on esinemine. Õmbleja sai mulle õnneks eilseks puuduolevad detailid valmis, aga mul oli vaja ju nendega veel edasi tegelda! Nii ma siis alles natuke aega tagasi lõpetasin selle meeletu nikerdamise, aga tulemusel pole väga viga, ajab asja ära.
Lisaks esinemisele on muidu-pidu kah, karnevali temaatika! Vahva, et väga hea tuttav K. käis välja idee ja sellest hargnes meil väga kihvt mõte, kuidas me ennast maskeerime ja mida teeme.
Oi, mulle meeldib selliseid üllatusi teha! :) Kord marssisin isegi tööle maskeerituna ja lõin laineid ning tekitasin elevust - kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee?!
Seega otsisin kostüümid ja aksessuaarid välja - einoh, tulemus on igatahes pilkuköitev! :)
Tegelikult peaksin veel tööd tegema, aga ma lohutan end sellega, et ehk jõuan hommikul ka veel teha.
Ma parema meelega kirjutan blogi kui tööasju. :)
Tänane päev tööl on ka veel kiire ja pakiline, kardan, et päev venib nii pikale, et pean otse töölt pidusse tormama. Aga see-eest pidutsen siis täie raha eest ! :)
Tunnen, et pean ennast välja elama, ehk läheb siis natuke kergemaks ja ei mõtle nii palju kurbi mõtteid.
Ja ma pole nii ammu tantsida saanud!
Tuesday, October 23, 2007
Varjatud vägivald
Tänane lugu pani mind sisimas õudusest judisema.
Kuidas on võimalik niimoodi käituda oma lihase lapsega?! Ma ei suuda mõista, ei suuda... Ometi saan aru, et inimene vajab ise abi, ta ei oska käituda teistmoodi. Aga vist ka väga ei taha. Ja see on kohutav.
Enda minevik tuli meelde. Kohati vägagi tuttavaid seiku räägiti ja silme ette kerkisid mälupildid samasuguste sõnadega, väljenditega, löömistega, situatsioonidega...
Aga mul ei olnud siiski nii hull... ja mitte nii pidevalt. (Või tahan ma end õigustada, et ei teinud omal ajal kardinaalseid otsuseid? Mis otsuseid on suuteline tegema mahatambitud naine, kui tal pole kellelegi toetuda?! ) Kõik on subjektiivne, kõrvaltvaatajale tunduks ka minu kogemus piisavalt jube. Ma lihtsalt enam ise ei mõtle sellele.
Näen, et inimesed on suutelised muutuma.
Aga kas ka tänase loo puhul nii juhtub, ei tea. Kuid olukord on väga tõsine. Tajun sisimas, et see puudutab mind isiklikult rohkem kui ükskõik milline varasem lugu, vist oli liiga palju paralleele.
Loodan, et suudan asjaosalisele näidata ka natuke laiemaid võimalusi kui must auk, kust pole pääsu. Tal on vaja tuge, et et uskuda endasse ja oma võimalustesse hakkama saada.
Minul oli sellest omal ajal puudus.
Kuidas on võimalik niimoodi käituda oma lihase lapsega?! Ma ei suuda mõista, ei suuda... Ometi saan aru, et inimene vajab ise abi, ta ei oska käituda teistmoodi. Aga vist ka väga ei taha. Ja see on kohutav.
Enda minevik tuli meelde. Kohati vägagi tuttavaid seiku räägiti ja silme ette kerkisid mälupildid samasuguste sõnadega, väljenditega, löömistega, situatsioonidega...
Aga mul ei olnud siiski nii hull... ja mitte nii pidevalt. (Või tahan ma end õigustada, et ei teinud omal ajal kardinaalseid otsuseid? Mis otsuseid on suuteline tegema mahatambitud naine, kui tal pole kellelegi toetuda?! ) Kõik on subjektiivne, kõrvaltvaatajale tunduks ka minu kogemus piisavalt jube. Ma lihtsalt enam ise ei mõtle sellele.
Näen, et inimesed on suutelised muutuma.
Aga kas ka tänase loo puhul nii juhtub, ei tea. Kuid olukord on väga tõsine. Tajun sisimas, et see puudutab mind isiklikult rohkem kui ükskõik milline varasem lugu, vist oli liiga palju paralleele.
Loodan, et suudan asjaosalisele näidata ka natuke laiemaid võimalusi kui must auk, kust pole pääsu. Tal on vaja tuge, et et uskuda endasse ja oma võimalustesse hakkama saada.
Minul oli sellest omal ajal puudus.
KÕIK on halvasti! :(
Ühesõnaga - KÕIK on halvasti! :(
Ma arvasin, et see nädal on kiire küll, aga ma ei uskunud selliseid jamasid ja raskeid asju kaela sadavat. Aga neid tuleb järjest!
Tööl ajab üks asi teist taga, meeletu hulk kiiret tegutsemist nõudvaid asju.
Hobi poole pealt on aina halvad uudised ja see morjendab palju rohkem kui tööasjad.
Olen alati öelnud, et ma saan tööga hakkama ja miski ei häiri mind, kui muud asjad on korras.
Esimene asi hobi poole pealt, nagu öeldud. Kurvaks teeb ja rivist viib välja. Paha on.
Teiseks on kodus depressioonis mees, keda ma püüan rahustada, et võtku aeg maha, praegu nagunii ei saa midagi teha - järelikult tuleb lõõgastuda.
Aga ta ei suuda, selle tulemusena on tervis seisus, mis ei luba vajalikke dokumente korda teha, sellest kohe tal järgmine stressiallikas.
Kolmandaks annab tunda ühe olulise asja puudumine.
Neljandaks tahan lihtsalt kaissu ja ei taha mõelda mingitele muredele.
Tahan, et asjad oleksid hästi, tahan, et kõik laabuks kõigi kolme (isiklik, hobi, töö) kandi pealt, aga praegune seis on paraku vastupidine - absoluutselt KÕIK on nii jama, kui veel olla saab.
Ja mul on jälle tunne, et tahan kaugele jäämägede vahele... või vähemalt teki alla peitu pugeda ja mitte kedagi ega midagi näha ja kuulda.
Ma arvasin, et see nädal on kiire küll, aga ma ei uskunud selliseid jamasid ja raskeid asju kaela sadavat. Aga neid tuleb järjest!
Tööl ajab üks asi teist taga, meeletu hulk kiiret tegutsemist nõudvaid asju.
Hobi poole pealt on aina halvad uudised ja see morjendab palju rohkem kui tööasjad.
Olen alati öelnud, et ma saan tööga hakkama ja miski ei häiri mind, kui muud asjad on korras.
Esimene asi hobi poole pealt, nagu öeldud. Kurvaks teeb ja rivist viib välja. Paha on.
Teiseks on kodus depressioonis mees, keda ma püüan rahustada, et võtku aeg maha, praegu nagunii ei saa midagi teha - järelikult tuleb lõõgastuda.
Aga ta ei suuda, selle tulemusena on tervis seisus, mis ei luba vajalikke dokumente korda teha, sellest kohe tal järgmine stressiallikas.
Kolmandaks annab tunda ühe olulise asja puudumine.
Neljandaks tahan lihtsalt kaissu ja ei taha mõelda mingitele muredele.
Tahan, et asjad oleksid hästi, tahan, et kõik laabuks kõigi kolme (isiklik, hobi, töö) kandi pealt, aga praegune seis on paraku vastupidine - absoluutselt KÕIK on nii jama, kui veel olla saab.
Ja mul on jälle tunne, et tahan kaugele jäämägede vahele... või vähemalt teki alla peitu pugeda ja mitte kedagi ega midagi näha ja kuulda.
Monday, October 22, 2007
Ei midagi erilist
Esimene päev sel nädalal läbi. Oleks ma siis ka midagi mõistlikku teinud - töö mõttes! Teha olnuks palju, aga minu aeg kulus hoopis muudele olulistele asjadele. :) Valikute küsimus, millal oma tööasjad korda teen.
Ootasin helget momenti.
Aga ega neid saagi nii tihedalt kah tulla. :) Helged momendid ongi sellepärast helged, et nad külastavad meid väga harva. Kui külastaks tihti, siis ei saaks enam arugi, et on helgem moment kui tavaliselt. :)
Trennis käisin. Kuna eile oli meil lisatrenn, siis läks täna suhteliselt normaalselt.
Tulin koju ja siis oli mul vaja üks väga oluline asi üles otsida. Selle otsimise käigus sai suurem koristamine ette võetud ja leitud asju, mida olin juba jäädavalt kadunuks arvanud! :) Nii et igati tulus otsimine oli. :)
Veel õnnestus kogu selle askeldamise käigus lamp ära lõhkuda, purunes teine tuhandeks killuks. Ei tea, peaks see õnne kah tooma? Tuhat korda õnne?
Sobiks küll....
Ootasin täna veel midagi. Sest midagi kindlat veel ei ole. Mina eriti ei pabistagi, aga mõni teine on juba üsna närviline. Aga midagi ei juhtunud.
Homme ka päev.
Ehk on homme parem päev - igas mõttes.
Ootasin helget momenti.
Aga ega neid saagi nii tihedalt kah tulla. :) Helged momendid ongi sellepärast helged, et nad külastavad meid väga harva. Kui külastaks tihti, siis ei saaks enam arugi, et on helgem moment kui tavaliselt. :)
Trennis käisin. Kuna eile oli meil lisatrenn, siis läks täna suhteliselt normaalselt.
Tulin koju ja siis oli mul vaja üks väga oluline asi üles otsida. Selle otsimise käigus sai suurem koristamine ette võetud ja leitud asju, mida olin juba jäädavalt kadunuks arvanud! :) Nii et igati tulus otsimine oli. :)
Veel õnnestus kogu selle askeldamise käigus lamp ära lõhkuda, purunes teine tuhandeks killuks. Ei tea, peaks see õnne kah tooma? Tuhat korda õnne?
Sobiks küll....
Ootasin täna veel midagi. Sest midagi kindlat veel ei ole. Mina eriti ei pabistagi, aga mõni teine on juba üsna närviline. Aga midagi ei juhtunud.
Homme ka päev.
Ehk on homme parem päev - igas mõttes.
Sunday, October 21, 2007
Halvad uudised
Mõned uudised on head, mõned halvad.
Mina sain igatahes halbu uudiseid.
Päris kole on, kui sõltud kellestki, kes sind ei salli.
Kellestki, kes on armukade (ja täiesti ilma põhjuseta!) ja vaevleb vaid vaenulikkuse ja vihkamise küüsis. Kellestki, kes ei suuda minevikku selja taha jätta ning armastades õnnelik olla.
Õigemini sõltub sellest minu võimalus tegelda millegagi, mis mind huvitab ja mida ma jumaldan.
Ja ma ei saa mitte midagi teha.
Ainult andestada sellele inimesele kurjus ja viha, mida ta minu vastu tunneb.
Mina sain igatahes halbu uudiseid.
Päris kole on, kui sõltud kellestki, kes sind ei salli.
Kellestki, kes on armukade (ja täiesti ilma põhjuseta!) ja vaevleb vaid vaenulikkuse ja vihkamise küüsis. Kellestki, kes ei suuda minevikku selja taha jätta ning armastades õnnelik olla.
Õigemini sõltub sellest minu võimalus tegelda millegagi, mis mind huvitab ja mida ma jumaldan.
Ja ma ei saa mitte midagi teha.
Ainult andestada sellele inimesele kurjus ja viha, mida ta minu vastu tunneb.
"Jutt jumala õige"
Õige küll, käisin ju teatris ka.
Miina Piir
"Jutt jumala õige"
Lavastaja minu mälu järgi Peeter Volkonski.... loodan, et ei eksi... :)
Ants Anderi ühemehetükk.
Mulle meeldis naturaalsus: kui praadis muna, siis ikka praadiski muna, mitte ei teinud seda "mängult". Ja kui sõi, siis sõigi iskukalt, mitte ei punnitanud vägisi sööki sisse. Endalgi tuli praemuna isu :) !
Vahepeal läks natuke igavaks ka, aga see võis muidugi tulla mu enda väsimusest, millegipärast kippus silm looja vajuma.
Üksi laval olla üle tunni aja ja rolli köitvalt mängida on päris raske.
Kohati läks staatiliseks, aga kui mõelda, et tegu oli 97-aastase papiga, siis on ju selge, et ta ei peagi oma kodus meeleheitlikult ringi ratsutama... :)
Usutav oli.
Miina Piir
"Jutt jumala õige"
Lavastaja minu mälu järgi Peeter Volkonski.... loodan, et ei eksi... :)
Ants Anderi ühemehetükk.
Mulle meeldis naturaalsus: kui praadis muna, siis ikka praadiski muna, mitte ei teinud seda "mängult". Ja kui sõi, siis sõigi iskukalt, mitte ei punnitanud vägisi sööki sisse. Endalgi tuli praemuna isu :) !
Vahepeal läks natuke igavaks ka, aga see võis muidugi tulla mu enda väsimusest, millegipärast kippus silm looja vajuma.
Üksi laval olla üle tunni aja ja rolli köitvalt mängida on päris raske.
Kohati läks staatiliseks, aga kui mõelda, et tegu oli 97-aastase papiga, siis on ju selge, et ta ei peagi oma kodus meeleheitlikult ringi ratsutama... :)
Usutav oli.
Saturday, October 20, 2007
Muinasjutt
Elas kord Üks Naine, kes ei olnud oma eluga rahul.
Tal polnud põhjust rahulolematuseks, sest kõik oluline oli tal olemas - tal oli perekond, töö, eluase.
Tal oli palju võimalusi eneseteostuseks ja ta kasutas mitmeid erinevaid teid oma elu rikkamaks muutmisel.
Ja ikkagi ei olnud ta rahul. Tema elus puudus miski, mis oleks andnud talle sügava õnne- ja sisemise rahulolu tunde.
Algul ei saanud ta aru, mis see on, sest oli piisavalt asju (mitte materiaalseid!), mis pidanuksid teda õnnelikuks tegema.
Elu otsustas kinkida Naisele ühe kogemuse. See muutis Naise elu pöördumatult, tuues ühtlasi selguse, mis oli see MISKI, mis tema elust puudus.
Naine teadis nüüd, mida ta elult tahab ja mis on see, mis annab elule õnne ja rahulolu.
Aga mida see teadmine talle annab, kui ta ei tegutse selles suunas, et saavutada õnn ja rahulolu?
Muinasjutt lõpeb õnnelikult: Naine mõistis, et õnne ja rahulolu saavutamiseks peab ta tegema oma elus kardinaalseid muutusi - TA ALUSTAS UUT ELU, MIS OLI TÄIS ARMASTUST JA ÕNNE.
Muinasjutu lõpp.
Tal polnud põhjust rahulolematuseks, sest kõik oluline oli tal olemas - tal oli perekond, töö, eluase.
Tal oli palju võimalusi eneseteostuseks ja ta kasutas mitmeid erinevaid teid oma elu rikkamaks muutmisel.
Ja ikkagi ei olnud ta rahul. Tema elus puudus miski, mis oleks andnud talle sügava õnne- ja sisemise rahulolu tunde.
Algul ei saanud ta aru, mis see on, sest oli piisavalt asju (mitte materiaalseid!), mis pidanuksid teda õnnelikuks tegema.
Elu otsustas kinkida Naisele ühe kogemuse. See muutis Naise elu pöördumatult, tuues ühtlasi selguse, mis oli see MISKI, mis tema elust puudus.
Naine teadis nüüd, mida ta elult tahab ja mis on see, mis annab elule õnne ja rahulolu.
Aga mida see teadmine talle annab, kui ta ei tegutse selles suunas, et saavutada õnn ja rahulolu?
Kõik, mis sa seni õppinud oled, omandab mõtte alles siis, kui see ellu rakendada. Elus on tarkusel väärtus alles siis, kui see meil mingeid takistusi ületada aitab.
Paulo Coelho "Maagi päevik""Kui mulle mu tööd ja tegemised meeldivad, on tore. Kui ei, on alati võimalus teisiti teha. Kui ma laseksin muutustel toimuda, saaks minust viljakandev põld, kuhu loominguline kujutlusvõime oma seemneid külvab."
Paulo Coelho "Maagi päevik"Muinasjutt lõpeb õnnelikult: Naine mõistis, et õnne ja rahulolu saavutamiseks peab ta tegema oma elus kardinaalseid muutusi - TA ALUSTAS UUT ELU, MIS OLI TÄIS ARMASTUST JA ÕNNE.
Muinasjutu lõpp.
Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"
Mõned mõtted "Maagi päevikust"
Oma teel pead tuge leidma kõikehõlmavas armastuses, sest armastus on see, mis juhib ja õigustab igat sinu sammu.
Agaape on suurem kui meie tavalised inimlikud arusaamad ja kõik janunevad selle järele.
Et agaape õitseks (sinise sfääri harjutus!), ei tohi karta muuta oma elu. Kui mulle mu tööd ja tegemised meeldivad, on tore. Kui ei, on alati võimalus teisiti teha. Kui ma laseksin muutustel toimuda, saaks minust viljakandev põld, kuhu loominguline kujutlusvõime oma seemneid külvab.
Kõik, mida ma sulle õpetanud olen, kaasaarvatud agaape, omab tähtsust ainult sel juhul, kui sa endaga rahul oled. Kui mitte, siis panevad õpitud harjutused su paratamatult uuendusi otsima. Kui sa ei taha, et kõik need sinu vastu töötama hakkavad, tuleb lasta neil juhtuda.
See on kõige raskem hetk iga inimese elus – kui ta on tunnistajaks võitlusele, mis toimub õige asja eest, kuid ei suuda teisenemist omaks võtta ja lahingusse astuda. Nii pöördub inimese tarkus tema enda vastu.
Sageli on inimesed sunnitud saatuse poolt peale pandud muudatustega arvestama, aga ma ei räägi sellest. Ma räägin tahteavaldusest, soovist astuda kõige vastu, mis igapäevaelus rahuldust ei paku.
Elu jooksul tuleb kõigil ette raskesti lahendatavaid ülesandeid, aga tuleb ka ette olukordi, mis eeldavad valimist kahe asja vahel. Kõik need väikesed tegemist vajavad otsused võivad osutuda elu ja surma küsimuseks.
Miski ei toimu põhjuseta.
Vähesed suudavad omaks võtta võidukoorma: enamus ütleb lahti oma unistusest hetkel, kui selgub, et need võivad teoks saada. Nad loobuvad võitlemast õige asja eest, sest nad ei tea, mida oma õnnega peale hakata, nad on selle maailma asjade vangid.
Unistused täituvad alles siis, kui ma tean, mida nendega peale hakata.
Õnnelik olemine ei ole patt. Õnne otsing on igaühe isiklik tee ja ei ole ühest retsepti, mis sobiks kõigile.
Suurepärane idee
Täna tuli mulle üks mõte, mille ma ilmselt teoks teen.
Ma olin päris rõõmus, kui sellele mõttele tulin, minu arvates on see suurepärane! :)
Ma olin päris rõõmus, kui sellele mõttele tulin, minu arvates on see suurepärane! :)
Ei mõtle järgmisele nädalale
Laupäeva õhtu meeldib mulle rohkem kui pühapäeva õhtu.
Homme õhtul pean mõtlema järgmisele töönädalale, täna õhtul ma seda teha ei taha. Mul on hea meel, et saan seda edasi lükata.
Sest järgmine nädal tööl on väga hullumeelne ja ma tahan, et see võimalikult kiiresti läbi saaks.
Tegelikult on see üsna ettearvamatu minu jaoks, ma pole just kõige optimistlikumalt meelestatud, oodata võib kõige hullemat.
Seetõttu on kõik järgmise nädalaga seotu minu jaoks ebameeldiv.
Tahaksin, et oleks midagigi head tasakaaluks, aga seda on vist palju tahetud.
Jääb lootus, et ka järgmine nädal millalgi läbi saab.
Homme õhtul pean mõtlema järgmisele töönädalale, täna õhtul ma seda teha ei taha. Mul on hea meel, et saan seda edasi lükata.
Sest järgmine nädal tööl on väga hullumeelne ja ma tahan, et see võimalikult kiiresti läbi saaks.
Tegelikult on see üsna ettearvamatu minu jaoks, ma pole just kõige optimistlikumalt meelestatud, oodata võib kõige hullemat.
Seetõttu on kõik järgmise nädalaga seotu minu jaoks ebameeldiv.
Tahaksin, et oleks midagigi head tasakaaluks, aga seda on vist palju tahetud.
Jääb lootus, et ka järgmine nädal millalgi läbi saab.
"Aeg ei liigu alati sama kiirusega. See, kui ruttu ta edasi läheb, sõltub meist endist."
Paulo Coelho "Maagi päevik"
Raamatukiiks
Täna oli suhteliselt rahulik päev ja just selline, kus ma sain teha endale meelepäraseid asju - lugeda, arvutis olla ja mitte midagi teha.
Selline laupäev mulle meeldib.
Raamatukogust tuli jälle meeldetuletus, et mul on taas raamatute tagastamise tähtaeg. Mul on juba arvepidamine segi, mitu korda ma neid tähtaegu pikendanud olen. :)
Püüdsin siis vähemlt paargi raamatut tagastada, et olukord väga trööstitu poleks. Ülejäänutele sain veelkord pikendust.
Mul on selline imelik kiiks, et ma tahan teha raamatutest mulle olulistest kohtadest väljakirjutusi. Kui raamat on mu enda oma, siis ma kriipsutan alla, aga raamatukogu raamatutega ma niimoodi toimida ei saa.
Kuid ma märkasin, et "Maagi päevikus" oli keegi teinud punktikesi oluliste kohtade äramärkimiseks. :)
Nii armas on kohata samasuguse kiiksuga inimesi! :)
Selline laupäev mulle meeldib.
Raamatukogust tuli jälle meeldetuletus, et mul on taas raamatute tagastamise tähtaeg. Mul on juba arvepidamine segi, mitu korda ma neid tähtaegu pikendanud olen. :)
Püüdsin siis vähemlt paargi raamatut tagastada, et olukord väga trööstitu poleks. Ülejäänutele sain veelkord pikendust.
Mul on selline imelik kiiks, et ma tahan teha raamatutest mulle olulistest kohtadest väljakirjutusi. Kui raamat on mu enda oma, siis ma kriipsutan alla, aga raamatukogu raamatutega ma niimoodi toimida ei saa.
Kuid ma märkasin, et "Maagi päevikus" oli keegi teinud punktikesi oluliste kohtade äramärkimiseks. :)
Nii armas on kohata samasuguse kiiksuga inimesi! :)
Friday, October 19, 2007
Uus on unustatud vana :)
Kummaline on kohata kedagi, kellega oled suhelnud, kes on sul külaski käinud, aga keda sa ei tunne ära ja isegi mitte niipalju, et temas üldse midagi tuttvalikku ette tuleks!
Mina vist nii palju muutunud ei olnud, sest tema tundis minu ära, ta hakkas meenutama, kas pole võimalik, et oleme varem kohtunud.
Kuna mina olen tegelenud nii paljude asjadega ja mul on väga erinevaid tutvusringkondi, siis hakkasime tuletama, millisega neist võiks tegu olla. Abiks oli tegevuste ja hobide kaudu tuletamine, aga välja mõtlesime!!! :)
Küll aga on hämmastav, kuidas inimene võib nii palju muutuda! Nojah, kui soengu kaudu oma väljanägemist muuta, siis võib päris eksiteele viia...
Ma saan aru, et mul on halb mälu paljude asjade suhtes ja nägusid ei suuda sageli meenutada, kuid millegi poolest erilised inimesed jäävad ikkagi meelde ja nimed jäävad meelde.
Kui tema mulle nime ütles, siis teadsin raudselt, et olen seda nime varem kuulnud ja teadnud. Nii tasapisi hargnema hakkaski.
Igal juhul oli see tore ja üllatav kohtumine. Loodetavasti mitte viimane.
Mina vist nii palju muutunud ei olnud, sest tema tundis minu ära, ta hakkas meenutama, kas pole võimalik, et oleme varem kohtunud.
Kuna mina olen tegelenud nii paljude asjadega ja mul on väga erinevaid tutvusringkondi, siis hakkasime tuletama, millisega neist võiks tegu olla. Abiks oli tegevuste ja hobide kaudu tuletamine, aga välja mõtlesime!!! :)
Küll aga on hämmastav, kuidas inimene võib nii palju muutuda! Nojah, kui soengu kaudu oma väljanägemist muuta, siis võib päris eksiteele viia...
Ma saan aru, et mul on halb mälu paljude asjade suhtes ja nägusid ei suuda sageli meenutada, kuid millegi poolest erilised inimesed jäävad ikkagi meelde ja nimed jäävad meelde.
Kui tema mulle nime ütles, siis teadsin raudselt, et olen seda nime varem kuulnud ja teadnud. Nii tasapisi hargnema hakkaski.
Igal juhul oli see tore ja üllatav kohtumine. Loodetavasti mitte viimane.
"Jooksvad kulud"
Siis oli veel teater!
Õnnestus käia piilumas... :) Arvake, mida tahate! :)
Kuna kavalehte veel ei olnud, siis ei ole meeles autorit ja kõiki näitlejaid ka nimetada ei oska (mõni oli minu jaoks väga uus nägu!), aga vaata siit!
Niisiis -
"Jooksvad kulud"
Sadamateatris
Esietendus 20.10.2007
Väga aktuaalsed teemad - raha, laenud, võlad, valikud raha vs laps, kunstlik viljastamine...
Puudutab meid kõiki.
Algas intrigeerivalt ja ootamatult - publiku seast.
Kohati oli muidugi naljakas, aga see oli ka naer läbi pisarate ja siis oli tunne, et miks nad ometi naeravad, see on ju nii traagiline!?!
Lavastus on väga huvitavalt tehtud, vahepeal pisut staatiline, aga üldiselt jooksis kenasti. Näitlejatööd head, peategelane mängis väga hästi. Lavakujunduseks suur pöörduks, mida sai aktiivselt kasutada erinevates võtmetes. Finaalis oli väga hea leid väljapääsu otsimine.
Häid leide oli teisigi.
Pärast oli võimalus ka oma arvamust öelda ja lavastaja oli huvitatud tagasisidest.
Kõik oli arusaadav ja sümbolid mängisid, ainult üks koht, nagu selgus, ei olnud päris see, mida meie arvasime. :)
Ja minu arvates on ihu paljastamine odava populaarsuse tagaajamine.
Millegipärast leitakse, et väga kaasaegne ja edumeelne on teatris alasti inimest näidata, aga mulle endale tundub, et siis on lavastajal fantaasiavaegus, kui ta leiab, et selleks, et lavastus oleks hea, tuleb inimene paljaks võtta.
Ja kui on erootikataotlus, siis on selleks hoopis teisi võtteid - ka riietes võib vägagi seksikas välja näha ja osaliselt paljastatud keha on hoopis erutavam kui täiesti alasti.
Või nojah, eks see ole maitseküsimus ja suhtumise küsimus. Vaielda võib selle üle alati ja kui on selleks väga hea põhjendus, küllap on siis ka aktsepteeritav alastus laval.
Õnnestus käia piilumas... :) Arvake, mida tahate! :)
Kuna kavalehte veel ei olnud, siis ei ole meeles autorit ja kõiki näitlejaid ka nimetada ei oska (mõni oli minu jaoks väga uus nägu!), aga vaata siit!
Niisiis -
"Jooksvad kulud"
Sadamateatris
Esietendus 20.10.2007
Väga aktuaalsed teemad - raha, laenud, võlad, valikud raha vs laps, kunstlik viljastamine...
Puudutab meid kõiki.
Algas intrigeerivalt ja ootamatult - publiku seast.
Kohati oli muidugi naljakas, aga see oli ka naer läbi pisarate ja siis oli tunne, et miks nad ometi naeravad, see on ju nii traagiline!?!
Lavastus on väga huvitavalt tehtud, vahepeal pisut staatiline, aga üldiselt jooksis kenasti. Näitlejatööd head, peategelane mängis väga hästi. Lavakujunduseks suur pöörduks, mida sai aktiivselt kasutada erinevates võtmetes. Finaalis oli väga hea leid väljapääsu otsimine.
Häid leide oli teisigi.
Pärast oli võimalus ka oma arvamust öelda ja lavastaja oli huvitatud tagasisidest.
Kõik oli arusaadav ja sümbolid mängisid, ainult üks koht, nagu selgus, ei olnud päris see, mida meie arvasime. :)
Ja minu arvates on ihu paljastamine odava populaarsuse tagaajamine.
Millegipärast leitakse, et väga kaasaegne ja edumeelne on teatris alasti inimest näidata, aga mulle endale tundub, et siis on lavastajal fantaasiavaegus, kui ta leiab, et selleks, et lavastus oleks hea, tuleb inimene paljaks võtta.
Ja kui on erootikataotlus, siis on selleks hoopis teisi võtteid - ka riietes võib vägagi seksikas välja näha ja osaliselt paljastatud keha on hoopis erutavam kui täiesti alasti.
Või nojah, eks see ole maitseküsimus ja suhtumise küsimus. Vaielda võib selle üle alati ja kui on selleks väga hea põhjendus, küllap on siis ka aktsepteeritav alastus laval.
Subscribe to:
Posts (Atom)
