Lähisuhtevägivald

Sain täna ühe hea tuttavaga kokku. Üle tüki aja sain temaga jälle rääkida. Õigemini rääkis küll tema.
Hea, et tema on avatud inimene ja vähemalt räägib, ka nutta suudab - see on abiks.
Pealtnäha pere, kus kõik on korras ja mitte midagi vägivaldset ei oskaks kahtlustadagi.

Aga mis toimub tegelikult, teavad vaid vähesed. Naabrid, kes aeg-ajalt politseid kutsuvad. Lähimad sõbrad, kellele naine rääkida julgeb.

Me ei tea kunagi, millal võib tulla murdumispunkt. Ja me keegi ei tea, kuidas me käitume sügavas kriisis olles.
Võib-olla põgeneme surmasõitu tehes iseenda eest, teadmata, mida teeme.
Võib-olla paneme endale käe külge.
Võib-olla valame oma viha välja süütute kõrvalseisjate peale.
Võib-olla põgeneme nii kaugele, et ei oska enam tagasi tulla.
Võib-olla...
Küllap on võimalusi tuhandeid, mida võivad teha sügavas kriisis inimesed, kes oma olukorrast väljapääsu ei näe.

Ja ma sain uue mõtte.
Ma sain kinnitust ka sellele, et ma ei tohi oma IDEED maha matta. See on nii aktuaalne ja see on asi, mida hoitakse varjul, sest häbenetakse.
Tegelikult täiesti asjatult.

Sellistele naistele oleks vaja tugigruppi, et saada julgust rääkida asjadest nii, nagu nad on; et kuulda - ka teistel on samasugused probleemid; ka teised püüavad toime tulla oma jõududega; millised abinõud on aidanud; jagada kogemusi; mitte olla üksi.

Ma PEAN oma idee ellu viima.
Kasvõi selle naise pärast. Ja nende nelja naise pärast, keda tema tunneb, kes samasuguse vägivalla all kannatavad.
Ja minu enda pärast. Mis sellest, et minu elus on see minevik (ma vähemalt loodan), aga ma olen ise kogenud asju, mida tahaksin unustada.

Ma PEAN oma idee teoks tegema.