Eelmisele sissekandele jätkuks: mees ärkas õnneks üles ja me läksime jalutama.
Ooooooo, see oli nii ilus, et mul tuleb sõnadest puudu, et kirjeldada kõiki emotsioone!
Päikesepaiste, lindude vidistamine, vaikne linn, imeline järveallee, peegelsile järv, rähni tõristamine, pardid järvel, kalade sulpsutamine ja - luiged!!!!
See oli nii ootamatu vaatepilt, sellel järvel pole me veel luiki näinud! Neid on olnud küll teisel järvel, kuid siin - see oli vapustav elamus!!!
Mul oli niiiiiii kahju, et polnud fotoaparaati, tegin küll mobiiliga ühe pildi, aga see oli jama, sest tuli kaugelt ja ei väljendanud tegelikult seda, mida me nägime.
Aga nägime imeilusat luigepaari, kes tegutses pisikesel saarekesel, siis ujusid nad järvel ja see oli eriliselt kaunis vaatepilt, kuidas nad järvepinnal peegeldusid - ah, milliseid pildiseeriaid oleks sealt saanud!!!
Ei, ma PEAN endale fotoka muretsema, ma ei saa lubada, et sellised hetked jäävad jäädvustamata! Milliseid poose nad võtsid, kuidas peegelpilt mängis! See on kirjeldamatu!
Olen veel praegugi selle vaatepildi lummuses.
Istusime järve ääres pingil ja nautisime imelist hommikut ning vaimustavat vaatepilti.
Kahju oli ära tulla.
Ja samas nii hea meel, et pole sellist hommikut maha maganud. :)
Sunday, May 4, 2008
Imeline hommik
Imeline hommik!
Tahtsin rõdule kohvi minna jooma, aga hommikumantlis oli külm. :)
Ometi nii mõnusalt karge õhk, linnulaul, päikesetõus - ah, kas saab midagi ilusamat olla?!
Fantastiline!
Ma ei raatsi meest äratada, aga kui ta ärkab, siis teen ettepaneku jalutama minna, kasvõi ümber järve üks tiir teha, kui just pikemale matkarajale ei viitsi minna.
Kummaline, tavaliselt on ta kohe ärkvel, kui mina voodist ära lähen, aga täna, mil mul on plaan teda välja jalutama vedada, ta ei kõssagi!!! :D:D:D Aimab halba??!! :D:D:D
No tegelikult meeldib talle endale ka selliseid jalutuskäike teha. Ja hommik on tõepoolest vaimustav.
Tahtsin rõdule kohvi minna jooma, aga hommikumantlis oli külm. :)
Ometi nii mõnusalt karge õhk, linnulaul, päikesetõus - ah, kas saab midagi ilusamat olla?!
Fantastiline!
Ma ei raatsi meest äratada, aga kui ta ärkab, siis teen ettepaneku jalutama minna, kasvõi ümber järve üks tiir teha, kui just pikemale matkarajale ei viitsi minna.
Kummaline, tavaliselt on ta kohe ärkvel, kui mina voodist ära lähen, aga täna, mil mul on plaan teda välja jalutama vedada, ta ei kõssagi!!! :D:D:D Aimab halba??!! :D:D:D
No tegelikult meeldib talle endale ka selliseid jalutuskäike teha. Ja hommik on tõepoolest vaimustav.
Ilma pealkirjata
Samal ajal kui kogu Eesti puhastas meie ilusat isamaad, oli meil suur pidupäev.
Koos laada, kultuuriprogrammi, tantsuõhtu ja ilutulestikuga.
Mina käisin vaid hommikupoolikul, vaatasin meie omade etteaste ära ja rohkem palavuse käes ei talunud olla ka.
Ehkki see oli parem kui näiteks vihmasadu. :)
Kuna pärastlõunal oli vaja külla minna, siis nuputasin, mida kingituseks viia. Istikuid nähes tuli mõte midagi väga jäävat kinkida - kingiks õige puu??!!
Kuna on maakoht, siis mõni kohake ikka ühe puukese jaoks leidub.
Mul on küll oma lemmikpuu, aga arvasin, et see on ehk liiga tavaline, kingiks ikka midagi erilist, mida tal endal ka kindlasti ei ole.
Lõpuks valisin välja huvitava puu, mille õitsemine näeb vähemalt pildil väga kena välja - alpi kuldvihm.
Siis hakkame igal kevadel külas käima vaatamas, kuidas ta õitseb. :)
Mees ei olnud vaimustuses ei tööle minemisest ega sellest, et mina kodust ära lähen, aga ta ei hakanud mind keelama ka, viis meid külla ära ja läks ise tööle, lootuses, et me paari tunni pärast tahame juba koju tagasi minna. :)
Maakoht oli väga lage, ainult põllud ümberringi - no sinna oleks pidanud kohe suuremal hulgal istikuid viima!!! :D
Minu jaoks, kes ma elan praktiliselt metsas (ehkki linna keskel:D), oli hämmastav näha sellist lagedust, see tundus kuidagi nii ebaeestilik.
Maja keset põldu.
Ehkki vanasti nii ilmselt oligi - ikka põllud ümber maja, kus siis veel!
Aga mulle meeldivad puud ja põõsad ja metsa peab ikka ka olema.
Algul oli palav, aga pärast läks päike ära ja lagedal väljal oli üsnagi tuuline, lausa jahe hakkas.
Kui neli tundi möödas oli, siis mees vist vaatas, et minu helistamist võib ootama jäädagi, helistas ise, kas me koju ei tahaks juba minna. :)
Eks ikka tahtsime.
Kodus keerasin kohe diivani peale pikali ja uni tuli momentaalselt. Küllap oli selles oma osa ka uimastavatel jookidel, mida ma tarbinud olin. ;) Minimaalselt muidugi. ;)
Tunnikese pärast toimetas mees mu voodisse ja uni läks edasi - küll oli hea magada!
Kella kaheksast magama jääda - seda ei juhtu iga päev!:)
See-eest olin juba veerand viis üleval ja tunnen end täiesti väljapuhanuna.
Ega asjata öelda, et õhtune uni on terviseuni ja enne südaööd magatud 1 tund võrdub 2 tunni pärast-südaöise unega.
Ma kohe TUNNEN, et see ON nii. :D
Koos laada, kultuuriprogrammi, tantsuõhtu ja ilutulestikuga.
Mina käisin vaid hommikupoolikul, vaatasin meie omade etteaste ära ja rohkem palavuse käes ei talunud olla ka.
Ehkki see oli parem kui näiteks vihmasadu. :)
Kuna pärastlõunal oli vaja külla minna, siis nuputasin, mida kingituseks viia. Istikuid nähes tuli mõte midagi väga jäävat kinkida - kingiks õige puu??!!
Kuna on maakoht, siis mõni kohake ikka ühe puukese jaoks leidub.
Mul on küll oma lemmikpuu, aga arvasin, et see on ehk liiga tavaline, kingiks ikka midagi erilist, mida tal endal ka kindlasti ei ole.
Lõpuks valisin välja huvitava puu, mille õitsemine näeb vähemalt pildil väga kena välja - alpi kuldvihm.
Siis hakkame igal kevadel külas käima vaatamas, kuidas ta õitseb. :)
Mees ei olnud vaimustuses ei tööle minemisest ega sellest, et mina kodust ära lähen, aga ta ei hakanud mind keelama ka, viis meid külla ära ja läks ise tööle, lootuses, et me paari tunni pärast tahame juba koju tagasi minna. :)
Maakoht oli väga lage, ainult põllud ümberringi - no sinna oleks pidanud kohe suuremal hulgal istikuid viima!!! :D
Minu jaoks, kes ma elan praktiliselt metsas (ehkki linna keskel:D), oli hämmastav näha sellist lagedust, see tundus kuidagi nii ebaeestilik.
Maja keset põldu.
Ehkki vanasti nii ilmselt oligi - ikka põllud ümber maja, kus siis veel!
Aga mulle meeldivad puud ja põõsad ja metsa peab ikka ka olema.
Algul oli palav, aga pärast läks päike ära ja lagedal väljal oli üsnagi tuuline, lausa jahe hakkas.
Kui neli tundi möödas oli, siis mees vist vaatas, et minu helistamist võib ootama jäädagi, helistas ise, kas me koju ei tahaks juba minna. :)
Eks ikka tahtsime.
Kodus keerasin kohe diivani peale pikali ja uni tuli momentaalselt. Küllap oli selles oma osa ka uimastavatel jookidel, mida ma tarbinud olin. ;) Minimaalselt muidugi. ;)
Tunnikese pärast toimetas mees mu voodisse ja uni läks edasi - küll oli hea magada!
Kella kaheksast magama jääda - seda ei juhtu iga päev!:)
See-eest olin juba veerand viis üleval ja tunnen end täiesti väljapuhanuna.
Ega asjata öelda, et õhtune uni on terviseuni ja enne südaööd magatud 1 tund võrdub 2 tunni pärast-südaöise unega.
Ma kohe TUNNEN, et see ON nii. :D
Saturday, May 3, 2008
Autosugestioon või enesepettus
Iseenesest sisulist vahet ju nagu pole, küll aga on õige see, et ikkagi oleneb, mismoodi ise mõtled. Kasvõi enesetunde jaoks.
Tean ju küll, et tegu on enesepettusega, nii nagu see ikka sundmõtete puhul tegelikult on, aga kummaline on, et see ju aitab.
Isegi teadmine, mis see sisuliselt on, ei muuda tõsiasja, et ta toimib.
Loomulikult on endale parem, kui võtad seda autosugestioonina või positiivse mõtlemisena kui et sundmõtete või enesepettusena.
Kõlab lihtsalt ilusamini.
Aga mõte on sama.
Ja elu on ilus.
Ja mul läheb hästi ning iga päevaga üha paremini.
Ja kõik need muud asjad ka.
Mõttel on suur jõud.
Rumal, kui seda enda heaoluks ära ei kasuta, eks?
Tean ju küll, et tegu on enesepettusega, nii nagu see ikka sundmõtete puhul tegelikult on, aga kummaline on, et see ju aitab.
Isegi teadmine, mis see sisuliselt on, ei muuda tõsiasja, et ta toimib.
Loomulikult on endale parem, kui võtad seda autosugestioonina või positiivse mõtlemisena kui et sundmõtete või enesepettusena.
Kõlab lihtsalt ilusamini.
Aga mõte on sama.
Ja elu on ilus.
Ja mul läheb hästi ning iga päevaga üha paremini.
Ja kõik need muud asjad ka.
Mõttel on suur jõud.
Rumal, kui seda enda heaoluks ära ei kasuta, eks?
Friday, May 2, 2008
Mina kui lavastaja - tulevikuvisioonis
Kui ma täna lavastuse koha pealt sõna võtsin ja oma visioonist rääkisin, siis tuli mulle silme ette visioon endast kui lavastajast ja esimest korda mõtlesin, et äkki ma isegi saaksin ka ise lavastamisega hakkama.
Olen seda mõtet kogu aeg tõrjunud, sest mulle on tundunud, et mina ei oska ega saa sellist protsessi juhtida, lavastajad on minu jaoks väga eriliselt andekate inimestena tundunud, et hakata end nendega ühte ritta seadma.
Ometi tundub, et ma siiski näen, kui miski on väga sobimatu lavastusse, ja mul ju ometi tekib pilt silme ette, millisena ma lavastust näha tahan. Ja kui mul juba on visioon, siis ju ma ju tean, mida ma tahan.
Järelikult pean ma oskama seda ka näitlejatelt kätte saada.
Ei, ma ei ole veel lavastamise mõtet maha matnud.
Sest minu idee on endiselt tagataskus ja ükskord teen ma selle teoks niikuinii.
Kummaline, millist tõuget on vahel eneseusuks vaja.
Olen seda mõtet kogu aeg tõrjunud, sest mulle on tundunud, et mina ei oska ega saa sellist protsessi juhtida, lavastajad on minu jaoks väga eriliselt andekate inimestena tundunud, et hakata end nendega ühte ritta seadma.
Ometi tundub, et ma siiski näen, kui miski on väga sobimatu lavastusse, ja mul ju ometi tekib pilt silme ette, millisena ma lavastust näha tahan. Ja kui mul juba on visioon, siis ju ma ju tean, mida ma tahan.
Järelikult pean ma oskama seda ka näitlejatelt kätte saada.
Ei, ma ei ole veel lavastamise mõtet maha matnud.
Sest minu idee on endiselt tagataskus ja ükskord teen ma selle teoks niikuinii.
Kummaline, millist tõuget on vahel eneseusuks vaja.
Täna ja homme
Mees oli nii armas ja ootas mind ära, ehkki tal oli pikk-pikk päev.
Aga see-eest mõtles ta minu peale. :)
Armas temast.
Proov kulges nagu ikka, täna tegime mõlemat vaatust.
Aga nalja sai nabani.
Kohati on ikka ühe tegelase poolt halba isetegevust. Täna rääksin sellest natuke pikemalt ja juhtisin tähelepanu, mis mõjub hästi ja löövalt. Ei saa hakata nalja tegema, sellega rikutakse kõik ära. Ja labaseks ei saa minna, sest tekst on kohati niigi labane, seda enam tuleb olla kogu asja juures tõsine.
Oeh, mina ju ei ole lavastaja, aga millegipärast räägin ma asju, mida peaks lavastaja rääkima. Lihtsalt mulle tundub, et asi läheb käest ära. Mõned kohad häirivad mind.
Siiski võttis ka lavastaja täna sõna.
Tekstisse puutuvalt. Mul oli hea meel, et mul oli täna tekst peas. :)
Homseks on väike esinemisproov, meil on kohalikud päevad käimas, eks siis tuleb natuke reklaami teha.
Kauplesin enda asemele teise inimese, sest tema stseen on huvitavam ja atraktiivsem, minu stseen jääb reklaami jaoks natuke lahjaks. Arvasin ma ise. Lavastaja küll nii ei arvanud, aga oli lõpuks minuga siiski nõus.
Veel sai homseks planeeritud üks külaskäik.
Ma olin kindel, et mees tahab tööle minna, siis oleks mulle hästi sobinud natuke küla peale minna. Või no tegelikult ei olnud mul homse suhtes väga suurt entusiasmi, kui mulle meelde tuli, et on kohalikud kodukandipäevad tähistamisel, ma oleksin parema meelega neist täiel rinnal osa võtnud, aga ei tahtnud kokkuleppest ära ka hüpata.
Aga kui mees ütles, et tema ei lähe tööle ja tahab hoopis minuga koos olla ja pidustustest osa võtta - siis tundsin end küll pahasti.
Ja mõtlesin, kui oluline on oma sisetunnet usaldada - miski minus ütles, et see ei ole hea päev külaskäigu planeerimiseks.
Aga ma ei teadnud, mis see on.
Nüüd sain teada.
Ma tahaksin ka parema meelega kodus olla ja temaga koos, aga me vist leidsime kompromissi. Praegu ei viitsi selle peale isegi mõelda, me mõtleme selle peale homme.
Aga see-eest mõtles ta minu peale. :)
Armas temast.
Proov kulges nagu ikka, täna tegime mõlemat vaatust.
Aga nalja sai nabani.
Kohati on ikka ühe tegelase poolt halba isetegevust. Täna rääksin sellest natuke pikemalt ja juhtisin tähelepanu, mis mõjub hästi ja löövalt. Ei saa hakata nalja tegema, sellega rikutakse kõik ära. Ja labaseks ei saa minna, sest tekst on kohati niigi labane, seda enam tuleb olla kogu asja juures tõsine.
Oeh, mina ju ei ole lavastaja, aga millegipärast räägin ma asju, mida peaks lavastaja rääkima. Lihtsalt mulle tundub, et asi läheb käest ära. Mõned kohad häirivad mind.
Siiski võttis ka lavastaja täna sõna.
Tekstisse puutuvalt. Mul oli hea meel, et mul oli täna tekst peas. :)
Homseks on väike esinemisproov, meil on kohalikud päevad käimas, eks siis tuleb natuke reklaami teha.
Kauplesin enda asemele teise inimese, sest tema stseen on huvitavam ja atraktiivsem, minu stseen jääb reklaami jaoks natuke lahjaks. Arvasin ma ise. Lavastaja küll nii ei arvanud, aga oli lõpuks minuga siiski nõus.
Veel sai homseks planeeritud üks külaskäik.
Ma olin kindel, et mees tahab tööle minna, siis oleks mulle hästi sobinud natuke küla peale minna. Või no tegelikult ei olnud mul homse suhtes väga suurt entusiasmi, kui mulle meelde tuli, et on kohalikud kodukandipäevad tähistamisel, ma oleksin parema meelega neist täiel rinnal osa võtnud, aga ei tahtnud kokkuleppest ära ka hüpata.
Aga kui mees ütles, et tema ei lähe tööle ja tahab hoopis minuga koos olla ja pidustustest osa võtta - siis tundsin end küll pahasti.
Ja mõtlesin, kui oluline on oma sisetunnet usaldada - miski minus ütles, et see ei ole hea päev külaskäigu planeerimiseks.
Aga ma ei teadnud, mis see on.
Nüüd sain teada.
Ma tahaksin ka parema meelega kodus olla ja temaga koos, aga me vist leidsime kompromissi. Praegu ei viitsi selle peale isegi mõelda, me mõtleme selle peale homme.
Tekst, tekst, hakka pähe!
Tänane päev on selline imelik, et osadel on kindlasti vaba päev, osadel tööpäev. Kuidas kuskil korraldatud on.
Meil on vaba päev ja see on ütlemata tore. Neli päeva vabadust on justkui pisike puhkus.
Täna hommikul ei olnudki und niipalju kui eile, aga päev on alles ees, küll jõuab veel mõne uinaku teha. :)
See-eest jõudsin juba natuke teksti vaadata ja selles osas on vaja veel hoolega tööd teha, mõlemad tekstid on nõrgavõitu.
Aga ma olen jätkuvalt optimistlik. :) Ehkki varsti on esietendus. :) Hea oleks ikka ilma tekstiraamatuta lavale minna. :D
Ja täna õhtul on proov - oleks ju kah tore lõpuks tekstiraamat nurka visata ja ilma teksti piilumata otsast lõpuni mängida.
Aga ma täheldasin enda jaoks huvitava tõsiasja, et üks tekst on kuidagi väga loogiline ja hästi meeldejääv, teine seevastu kuidagi ...hm...punnitatud? Või ma ei tea, mis sõna siia sobiks, aga ta ei ole kuidagi loogiline, ikka on mingi nüanss, mis ei taha meelde jääda. Tundub ootamatuna antud kontekstis.
Aga võib-olla on asi siiski minu enda kehvas mälus ja siis ma otsin ettekäändeid ja vabandusi. :)
Meil on vaba päev ja see on ütlemata tore. Neli päeva vabadust on justkui pisike puhkus.
Täna hommikul ei olnudki und niipalju kui eile, aga päev on alles ees, küll jõuab veel mõne uinaku teha. :)
See-eest jõudsin juba natuke teksti vaadata ja selles osas on vaja veel hoolega tööd teha, mõlemad tekstid on nõrgavõitu.
Aga ma olen jätkuvalt optimistlik. :) Ehkki varsti on esietendus. :) Hea oleks ikka ilma tekstiraamatuta lavale minna. :D
Ja täna õhtul on proov - oleks ju kah tore lõpuks tekstiraamat nurka visata ja ilma teksti piilumata otsast lõpuni mängida.
Aga ma täheldasin enda jaoks huvitava tõsiasja, et üks tekst on kuidagi väga loogiline ja hästi meeldejääv, teine seevastu kuidagi ...hm...punnitatud? Või ma ei tea, mis sõna siia sobiks, aga ta ei ole kuidagi loogiline, ikka on mingi nüanss, mis ei taha meelde jääda. Tundub ootamatuna antud kontekstis.
Aga võib-olla on asi siiski minu enda kehvas mälus ja siis ma otsin ettekäändeid ja vabandusi. :)
Thursday, May 1, 2008
Ma jään oma lemmikust ilma :(
Üks mure on mul ka.
Teatavasti pean ma varsti jälle Väga Suurde Linna minema. See, et mul pole vajalik töö tehtud ja mul sellega üldse probleem on (pole veel suutnud töö pealkirja ja sisugi välja mõelda!!!), on ainult pool häda. Ja üldse mitte suur häda, selles osas olen optimist. :)
Palju ebameeldivam on minu jaoks asjaolu, et tööülesannete tõttu ei saa ma minna esimesel päeval loengutesse, kusjuures kõige õnnetumaks tegev on seejuures asjaolu, et just sel päeval on TERVE PÄEV lektoriks mu LEMMIKLEKTOR, kelle esinemist ma tõeliselt naudin ja keda on väga hea kuulata.
Ma olen VÄGA õnnetu... :( :( :(
Rääkisin oma murest ülemusele, aga selles osas ei saa ta midagi ette võtta, ehkki korraks jäi mulle mulje, et ta vist enam ei tahagi mingeid parandusi ja muudatusi teha, see on piisavalt ebameeldiv ettevõtmine tema jaoks.
Ja nii olen ma juba ette väga õnnetu, et ma ei saa täielikult oma täiendusele pühenduda (pealegi veel ilma jäädes oma lemmiku loengust!).
Loomulikult saan ma materjalid paberkandjal, aga see pole ju hoopiski seesama! Absoluutselt teine asi on kuulata vaimustavat esitust väga huvitavatel ja olulistel teemadel, pealegi jääb kõik palju paremini meelde, kui loeng on pikitud huvitavate näidetega ja esitus ise emotsionaalne ning meeldejääv. Siis pruugib vaid materjale lugeda ning kohe tuleb meelde, mida lektor siia või sinna juurde rääkis.
Eelmisel korral täiendusel olles just rääkisime ühe kaaslasega sellest, et kohalikud kipuvad ikka pärastlõunastest loengutest minema hiilima, kas siis tööülesannete tõttu või muudel põhjustel, aga kaugemalt tulijatel on õnneks aega ja võimalust kõigest maksimumi võtta, mingid tööasjad ei kummita ja ka pere ei oota, et õhtul koju peaks ruttama.
Ja nüüd olen ise olukorras, kus ma ei saa ühel päeval üldse osaleda!!! :(
Mind pahandab ka see, et tegelikult olid ju minu täienduse kuupäevad ammuilma teada, seda oleks saanud ju arvestada ning teha vastavad parandused, sest neid parandusi on juba nagunii mitu korda ja mitut puhku tehtud.
Küllap neis mitmekordsetes vahetustes ongi asi, et neid enam teha ei taheta.
Ja mina olen õnnetu. :(
Teatavasti pean ma varsti jälle Väga Suurde Linna minema. See, et mul pole vajalik töö tehtud ja mul sellega üldse probleem on (pole veel suutnud töö pealkirja ja sisugi välja mõelda!!!), on ainult pool häda. Ja üldse mitte suur häda, selles osas olen optimist. :)
Palju ebameeldivam on minu jaoks asjaolu, et tööülesannete tõttu ei saa ma minna esimesel päeval loengutesse, kusjuures kõige õnnetumaks tegev on seejuures asjaolu, et just sel päeval on TERVE PÄEV lektoriks mu LEMMIKLEKTOR, kelle esinemist ma tõeliselt naudin ja keda on väga hea kuulata.
Ma olen VÄGA õnnetu... :( :( :(
Rääkisin oma murest ülemusele, aga selles osas ei saa ta midagi ette võtta, ehkki korraks jäi mulle mulje, et ta vist enam ei tahagi mingeid parandusi ja muudatusi teha, see on piisavalt ebameeldiv ettevõtmine tema jaoks.
Ja nii olen ma juba ette väga õnnetu, et ma ei saa täielikult oma täiendusele pühenduda (pealegi veel ilma jäädes oma lemmiku loengust!).
Loomulikult saan ma materjalid paberkandjal, aga see pole ju hoopiski seesama! Absoluutselt teine asi on kuulata vaimustavat esitust väga huvitavatel ja olulistel teemadel, pealegi jääb kõik palju paremini meelde, kui loeng on pikitud huvitavate näidetega ja esitus ise emotsionaalne ning meeldejääv. Siis pruugib vaid materjale lugeda ning kohe tuleb meelde, mida lektor siia või sinna juurde rääkis.
Eelmisel korral täiendusel olles just rääkisime ühe kaaslasega sellest, et kohalikud kipuvad ikka pärastlõunastest loengutest minema hiilima, kas siis tööülesannete tõttu või muudel põhjustel, aga kaugemalt tulijatel on õnneks aega ja võimalust kõigest maksimumi võtta, mingid tööasjad ei kummita ja ka pere ei oota, et õhtul koju peaks ruttama.
Ja nüüd olen ise olukorras, kus ma ei saa ühel päeval üldse osaleda!!! :(
Mind pahandab ka see, et tegelikult olid ju minu täienduse kuupäevad ammuilma teada, seda oleks saanud ju arvestada ning teha vastavad parandused, sest neid parandusi on juba nagunii mitu korda ja mitut puhku tehtud.
Küllap neis mitmekordsetes vahetustes ongi asi, et neid enam teha ei taheta.
Ja mina olen õnnetu. :(
Välja puhanud
No täna on küll kõvasti magada saadud!
Tõeline puhkepäev! :)
Jalutamast tulles käisime poes ära, tegime süüa, sõime kõhud täis ja siis läksime magama. :)
Sellist luksust pole ammu olnud, et oleks saanud päeval magada. :)
Lausa naudin mõnu, et pole vaja kuhugi kiirustada.
Magasime paar tundi, hea tunne on, täiesti väljapuhanud olemine.
Siis õppisin isegi oma teksti ja kavatsen seda täna veel teha. Vahest pole see väga produktiivne õppimine, aga ma vähemalt tegelen sellega. :)
Tõeline puhkepäev! :)
Jalutamast tulles käisime poes ära, tegime süüa, sõime kõhud täis ja siis läksime magama. :)
Sellist luksust pole ammu olnud, et oleks saanud päeval magada. :)
Lausa naudin mõnu, et pole vaja kuhugi kiirustada.
Magasime paar tundi, hea tunne on, täiesti väljapuhanud olemine.
Siis õppisin isegi oma teksti ja kavatsen seda täna veel teha. Vahest pole see väga produktiivne õppimine, aga ma vähemalt tegelen sellega. :)
Surnuaial
Poja juures käisime ka. Istusime seal tükk aega.
Meie surnuaed on ilus, tahetakse kujundada rohkem metsakalmistut. Liivakääpad ei sobigi sinna metsa alla, palju ilusam on roheline muru, minimaalselt lilli ja hauaplaat.
Meil on ammune mõte istutada hauale väike kääbusvormi puuke, aga me pole selleni ikka jõudnud.
Surnuaia äärealal oli silmariivav vaatepilt mahaloobitud küünlatopsikutest. Küllap olid lähemal olevate haudade hooldajad põlanud pikaks teed prügikastide juurde ja nii oli iga väikese maa tagant kokkukraabitud okaste-okste hunnikud, mida "kaunistasid" küünalde topsid.
Mõistetamatu käitumine minu jaoks.
Okstehunnikust saan ma veel aru, need ei riiva ka nii silma, ikkagi looduslik materjal, aga just need võõrkehad - veepudelid, küünlatopsid - olid südamele valusad vaadata, eriti just praeguse koristuskampaaniate valguses.
Mis toimub küll nende inimeste hinges, kes niimoodi oma lähiümbrust reostavad?
Meie surnuaed on ilus, tahetakse kujundada rohkem metsakalmistut. Liivakääpad ei sobigi sinna metsa alla, palju ilusam on roheline muru, minimaalselt lilli ja hauaplaat.
Meil on ammune mõte istutada hauale väike kääbusvormi puuke, aga me pole selleni ikka jõudnud.
Surnuaia äärealal oli silmariivav vaatepilt mahaloobitud küünlatopsikutest. Küllap olid lähemal olevate haudade hooldajad põlanud pikaks teed prügikastide juurde ja nii oli iga väikese maa tagant kokkukraabitud okaste-okste hunnikud, mida "kaunistasid" küünalde topsid.
Mõistetamatu käitumine minu jaoks.
Okstehunnikust saan ma veel aru, need ei riiva ka nii silma, ikkagi looduslik materjal, aga just need võõrkehad - veepudelid, küünlatopsid - olid südamele valusad vaadata, eriti just praeguse koristuskampaaniate valguses.
Mis toimub küll nende inimeste hinges, kes niimoodi oma lähiümbrust reostavad?
Vaba päev üle hulga aja - ah, kui MÕNUS!!!!!!
Oehhhhh...
Kui ütlemata mõnus on hommikul magada ja voodis olla just nii kaua kui tahad, mitte mingit kiirust ega sundust ei ole, mingid kohustused ei kiirusta takka - ah, kui hea!!!
Ma ei mäleta, millal ma viimati sain niimoodi mõnuleda, et mul polnud puhkepäeva hommikul vaja kuhugi kiirustada.
Natuke pärast südaööd saime voodisse ja ligi pool üksteist ärkasin. Kui hea!!!!!!
Naudin täiega tõeliselt vaba päeva!
Olgu, ma tean, et tegelikult on mul küll kohustus õppida teksti, aga seda ma ju TAHAN teha, eks?! ;)
Hommikupoolikul (õigemini küll lõuna lähedal) läksime jalutama. Mees, koer ja mina. Ilus päev, soe, lindude laul, metsavaikus...
Tegime kahetunnise tiiru meie metsades ja järvede ümbruses - see oli vapustavalt nauditav jalutuskäik!
Ehkki tean neid radu, on alati justkui üllatus, kui ilus on meie mets, kui ilusad on meie järved, kui ilus on meie loodus - nii puutumatu ja natuke metsik, aga oma ja armas.
Meie jalutusring oli vast umbes viiekilomeetrine, ma oleksin isegi rohkem pakkunud, aga mees arvas, et rohkem küll ei olnud.
Kutsu oli ka väsinud, vahepeal kadus meil lausa ära, kuna ta on üsna kaitsevärvi, selline liivakarva ja täpselt männiokastega teeraja värvi. Vaatame, kus ta on? Kadunud?! Kutsume - eh, teine siinsamas, puude taga, aga nii märkamatu! :D
Ja kui palju lilli!!! Ma ei ole muidugi mingi taimeteadlane, aga ülaseid, võililli, paiselehti, kannikesi ma ikka tunnen :)...
Mingid karukellade moodi lilled olid ka olemas, see oli minu jaoks küll uskumatu vaatepilt, minu arvates on nad suvisemad lilled, aga loomulikult olen ma võhik ja lihtsalt ei tea, mis on mis ja millal tavaliselt õitseb. :)
Ja kui palju jänkukapsaid!!! Metsaalune lausa valendas!!! Lapsepõlves sai neid isuga söödud. Mees nimetas neid küll konnakapsasteks - no mina ka ei tea, kuidas neid nimetatakse, minu lapsepõlves olid need jänkukapsad. Selle peale arvas mees, et ühed hüppajad mõlemad, olgu jänesed või konnad. :D Kui kõrvu näha pole, siis vahet polevat. :D:D:D
Me jalutasime ikka päris kaugele, sinna vist eilsed koristajad ei jõudnud, igatahes oli näha, et kuskil on remonti tehtud, vana materjal oli metsa alla visatud.
Kurb vaatepilt.
Mõnus puhkepäev. Hea on olla.
Kui ütlemata mõnus on hommikul magada ja voodis olla just nii kaua kui tahad, mitte mingit kiirust ega sundust ei ole, mingid kohustused ei kiirusta takka - ah, kui hea!!!
Ma ei mäleta, millal ma viimati sain niimoodi mõnuleda, et mul polnud puhkepäeva hommikul vaja kuhugi kiirustada.
Natuke pärast südaööd saime voodisse ja ligi pool üksteist ärkasin. Kui hea!!!!!!
Naudin täiega tõeliselt vaba päeva!
Olgu, ma tean, et tegelikult on mul küll kohustus õppida teksti, aga seda ma ju TAHAN teha, eks?! ;)
Hommikupoolikul (õigemini küll lõuna lähedal) läksime jalutama. Mees, koer ja mina. Ilus päev, soe, lindude laul, metsavaikus...
Tegime kahetunnise tiiru meie metsades ja järvede ümbruses - see oli vapustavalt nauditav jalutuskäik!
Ehkki tean neid radu, on alati justkui üllatus, kui ilus on meie mets, kui ilusad on meie järved, kui ilus on meie loodus - nii puutumatu ja natuke metsik, aga oma ja armas.
Meie jalutusring oli vast umbes viiekilomeetrine, ma oleksin isegi rohkem pakkunud, aga mees arvas, et rohkem küll ei olnud.
Kutsu oli ka väsinud, vahepeal kadus meil lausa ära, kuna ta on üsna kaitsevärvi, selline liivakarva ja täpselt männiokastega teeraja värvi. Vaatame, kus ta on? Kadunud?! Kutsume - eh, teine siinsamas, puude taga, aga nii märkamatu! :D
Ja kui palju lilli!!! Ma ei ole muidugi mingi taimeteadlane, aga ülaseid, võililli, paiselehti, kannikesi ma ikka tunnen :)...
Mingid karukellade moodi lilled olid ka olemas, see oli minu jaoks küll uskumatu vaatepilt, minu arvates on nad suvisemad lilled, aga loomulikult olen ma võhik ja lihtsalt ei tea, mis on mis ja millal tavaliselt õitseb. :)
Ja kui palju jänkukapsaid!!! Metsaalune lausa valendas!!! Lapsepõlves sai neid isuga söödud. Mees nimetas neid küll konnakapsasteks - no mina ka ei tea, kuidas neid nimetatakse, minu lapsepõlves olid need jänkukapsad. Selle peale arvas mees, et ühed hüppajad mõlemad, olgu jänesed või konnad. :D Kui kõrvu näha pole, siis vahet polevat. :D:D:D
Me jalutasime ikka päris kaugele, sinna vist eilsed koristajad ei jõudnud, igatahes oli näha, et kuskil on remonti tehtud, vana materjal oli metsa alla visatud.
Kurb vaatepilt.
Mõnus puhkepäev. Hea on olla.
Wednesday, April 30, 2008
Ei mingit lõbu
Teadsin, et täna on kiire päev ja pean mitmed asjad enne niigi lühikese tööpäeva lõppu ära tegema, sest vahele tulevad pühad, mil ma ei taha tööasjadele mõelda, aga no ega ma sellegipoolest väga hoolas tööpatrioot küll ei olnud... :D
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. ;)
Igatahes oli meil täna lühike tööpäev ja linna koristamine.
Meie inimesed olid väga hoolsad koristama, meie rühm käis metsaaluseid koristamas. Õigemini ühte paljudest meie metsaalustest.
Aga see inimene, kes on mitmendat aastat järjest samasse kohta koristama sattunud, ütles, et võrreldes esimeste aastatega on sel aastal metsaalune palju puhtam.
Rõõm kuulda!
Sest ma ei saa aru inimesest, kes oma prügi kodust välja viib ja poetab selle kas teisele poole väravat või tassib metsa alla.
On lootust, et suurem tähelepanu loodusereostajatele sunnib inimesi oma prügi ikka prügikasti viima, mitte ilusat loodust reostama.
Minul ei tõuse käsi tänavale kommipaberit, nätsu ega õunasüdantki viskama, poetan selle käekotti või taskusse, et siis kodus ära visata või oodata, mil jõuan esimese prügikastini. Rääkimata sellest, et tahaks pabereid visata metsa, kus ma sageli jalutamas käin. Kuidas saaksin seda teha??!!
Aga mõni tassib metsa oma olmeprügi, sest ei raatsi maksta prügiveo eest.
Absoluutselt arusaamatu.
Igal juhul oli meil väga suur hulk vastutustundlikke noori inimesi, kes kõik tegid hoolsalt tööd ja pärast oli võimalus ka natuke lõbutseda.
Meie oleme oma puhastusaktsiooni ära teinud, laupäeval korrastame igaüks oma majaümbrust ja kodu.
Usun, et üle-eestiline koristusaktsioon ongi meist alguse saanud, sest meie traditsioon on juba aastaid kestnud, alguse saanuna rohujuure tasandilt.
Igal juhul oli eeskuju järgimist väärt! ;)
No see oli muidugi minu enda visioon asjast ja mu enda arvamine, m ei pretendeeri sellega mingile tõele. :D
Lihtsat loogiline tundub. :D
Lahedaid ideid oli seoses selle üritusega, elasime kõigele häälekalt kaasa.
Mina muidugi nii häälekalt, et rahvas mu kõrvalt natuke kaugemale tõmbus. :D:D:D
Õhtuks oli vaja veel proovi jõuda.
Nii palju siis minu volberdamisest - ei mingit lõbu! :(
Aina töö, töö ja veelkord töö.
Praegu on üle Eestimaa lõkked süüdatud, inimesed istuvad õues ja grillivad, naudivad mõnusat kevadõhtut.
Sellistel hetkedel olen kurb, et endal niisugust võimalust ei ole.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. ;)
Igatahes oli meil täna lühike tööpäev ja linna koristamine.
Meie inimesed olid väga hoolsad koristama, meie rühm käis metsaaluseid koristamas. Õigemini ühte paljudest meie metsaalustest.
Aga see inimene, kes on mitmendat aastat järjest samasse kohta koristama sattunud, ütles, et võrreldes esimeste aastatega on sel aastal metsaalune palju puhtam.
Rõõm kuulda!
Sest ma ei saa aru inimesest, kes oma prügi kodust välja viib ja poetab selle kas teisele poole väravat või tassib metsa alla.
On lootust, et suurem tähelepanu loodusereostajatele sunnib inimesi oma prügi ikka prügikasti viima, mitte ilusat loodust reostama.
Minul ei tõuse käsi tänavale kommipaberit, nätsu ega õunasüdantki viskama, poetan selle käekotti või taskusse, et siis kodus ära visata või oodata, mil jõuan esimese prügikastini. Rääkimata sellest, et tahaks pabereid visata metsa, kus ma sageli jalutamas käin. Kuidas saaksin seda teha??!!
Aga mõni tassib metsa oma olmeprügi, sest ei raatsi maksta prügiveo eest.
Absoluutselt arusaamatu.
Igal juhul oli meil väga suur hulk vastutustundlikke noori inimesi, kes kõik tegid hoolsalt tööd ja pärast oli võimalus ka natuke lõbutseda.
Meie oleme oma puhastusaktsiooni ära teinud, laupäeval korrastame igaüks oma majaümbrust ja kodu.
Usun, et üle-eestiline koristusaktsioon ongi meist alguse saanud, sest meie traditsioon on juba aastaid kestnud, alguse saanuna rohujuure tasandilt.
Igal juhul oli eeskuju järgimist väärt! ;)
No see oli muidugi minu enda visioon asjast ja mu enda arvamine, m ei pretendeeri sellega mingile tõele. :D
Lihtsat loogiline tundub. :D
Lahedaid ideid oli seoses selle üritusega, elasime kõigele häälekalt kaasa.
Mina muidugi nii häälekalt, et rahvas mu kõrvalt natuke kaugemale tõmbus. :D:D:D
Õhtuks oli vaja veel proovi jõuda.
Nii palju siis minu volberdamisest - ei mingit lõbu! :(
Aina töö, töö ja veelkord töö.
Praegu on üle Eestimaa lõkked süüdatud, inimesed istuvad õues ja grillivad, naudivad mõnusat kevadõhtut.
Sellistel hetkedel olen kurb, et endal niisugust võimalust ei ole.
Lausa paljalt
Mul on viimastel päevadel hirmus isu heeringa järgi. Ma tahan kogu aeg soolast ja see peab olema just heeringas.
Tulen koju ja muudkui pistan seda lausa paljalt (mitte alasti!!! :D), ilma leivata. Lihtsalt söön. Hommikul ja õhtul. Päeval tööl pole mul seda kuskilt võtta, aga kui koju jõuan, siis on esimene asi heeringat süüa.
Ma loodan, et see arusaamatult tekkinud isu ei räägi millestki, millest ma vaimustatud pole. Nüüd enam mitte.
Tulen koju ja muudkui pistan seda lausa paljalt (mitte alasti!!! :D), ilma leivata. Lihtsalt söön. Hommikul ja õhtul. Päeval tööl pole mul seda kuskilt võtta, aga kui koju jõuan, siis on esimene asi heeringat süüa.
Ma loodan, et see arusaamatult tekkinud isu ei räägi millestki, millest ma vaimustatud pole. Nüüd enam mitte.
Piirangutest nii ja naa
Kellele meeldiks, kui talle seataks kõikvõimalikke piiranguid igas asjas? Vist mitte kellelegi. Ometi on meie elu neid täis.
Lastele on vanemate poolt kehtestatud piirangud, mida lapsed üritavad pidevalt katsetada neid ületades ja piire nihutada. Vahel õnnestub, vahel mitte, oleneb vanematest.
Täiskasvanud peavad appi võtma kaine mõistuse, eetika, moraali, väärtushinnangud ja mis kõik veel, et enda jaoks paika panna, kust läheb piir lubatavuse ja keelatu vahel.
Ja siis saab ka piire nihutada, kui see enda jaoks vajalikuks peaks osutuma. Või kui oskad endale ära põhjendada, et tegelikult on soovitu/tehtu/tahetu väga väärt kogemus, mis sellest, et oled varem hoopis vastupidi mõelnud.
Vahel seavad teised inimesed piiranguid ka täiskasvanutele. Vahel otseselt, vahel oma käitumisega märku andes, et see või teine tegevus pole aktsepteeritav. Siis oleneb juba asjaosalisest, kas ja kui palju suudab ta ennast analüüsida, oma käitumisele teiste tagasiside kaudu hinnangut anda ja endale piiranguid seada, et mitte konflikti sattuda.
Ikka on neid, kes valjuhäälselt deklareerivad, kui ausad ja otsekohesed nad on ning mingit valskust ja ümbernurgakeerutamist ei salli, nemad ei kavatse oma otsekohesust vaka all hoida, vaid ütlevad otse ja ausalt välja kõik, mida mõtlevad. Ei huvita teiste tagasiside ega hinnang, et kõik on ju vaadeldav vaid väga subjektiivselt ning ei saa arvata, et ainult ühel inimesel on aus ja õiglane silmavaade ning ainuõige arvamus.
Sellised inimesed ei arvesta teiste tundeid ega suuda end teise inimese olukorda asetada, lahmivad oma pseudotõdede ja subjektiivsete hinnangutega, materdades kõike ja kõiki ning kuulutades oma tõearmastust. Nemad ei lase endale teiste poolt piiranguid seada.
Ometi on tuntud tõde, et vihkame teistes just neid omadusi, mis meil endil on olemas, ja mida valjemalt me midagi deklareerime (nt. ei salli pugemist), seda rohkem on alust arvata, et antud jooni ka endas on.
(Tean üht inimest, kes alati teistele väga teravalt ütles, uhke veel pealegi, et tema on nii otsekohene ja aus - ometi nägin teda "mett moka peale määrimas" kellelegi, kellelt tal eluliselt vajalikku teenet oli vaja. Sellele inimesele ei öelnud ta ilmselt kunagi midagi "ausalt ja otsekoheselt" ja küllap valis ka hääletooni väga hoolikalt... :D:D:D)
Hm, ma ei taha ju ometi kahtluse alla seada asjaolu, nagu oleks tõearmastus tegelikult halb joon? Ei, seda nüüd küll mitte.
Tahan vaid öelda, et ka tõde (tegelikult vaid meie visiooni tõest, meie arusaama) saab öelda igatmoodi - nii, et teisel inimesel oleks seda võimalik vastu võtta ja ta ennast halvasti ei tunneks, või siis maatasa tehes.
Valik on meie.
Või siis meie sisemised piirangud, mida ja kuidas öelda, et teine inimene ka ellu jääks, mitte kiirabiga minema ei viidaks ning talle vahest veel suuremaid probleeme kaela ei kukuks.
Mulle ka ei meeldi piirangud, ometi tunnistan, et need peavad olema, vastasel juhul võiksin teha midagi, mida kahetsen ja mida enam parandada ei saa.
Ega me ju alati ei mõtle ette, mida üks või teine meie samm endaga kaasa toob ja millised võivad olla tagajärjed.
Seetõttu on sisemised piirangud eriti olulised.
Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse.
Lihtne.
Aga ma pole alati selle lihtsa tõe järgi käinud.
Mõned piirangud häirivad mind, sest pean end piirama asjades, milles end piirata on raske. Lõpptulemusena kuhjub minus rahulolematus, sest puudub väljund, puudub võimaluski väljundiks neis vormides, mida senini kasutada olen saanud.
Aga need piirangud on vältimatud, mõistusega saan sellest aru (loen ennast siiski analüüsivõimeliseks inimeseks :D), ja kui mitmed valusad kogemused on andnud õppetunni ja olulise tagasiside, siis oleks väga rumal ikka ja uuesti peaga vastu müüri joosta ning mitte teha enda jaoks põhjapanevaid järeldusi.
Samas on need vältimatud piirangud tõeline enesepiinamisvahend.
Ma arvan, et igaüks, kes püüdnud end milleski piirata (kasvõi magusasöömises!:D või suitsetamise mahajätmises :D), teab, kui raske on kiusatusest loobuda.
Ja vahel on lihtsam kiusatusele järele anda kui kogu elu selle kiusatusega elada. :D S.t. lihtsam ennast mitte piirata kui kogu aeg piirata ja piirata ja piirata...
Aga - need kõik on väga erinevad asjaolud, mis sunnivad meid endale piiranguid seadma.
Mina olen paisu taga kinni ja kinni ma jäängi.
Aga sellega vist harjub, ma arvan.
Lastele on vanemate poolt kehtestatud piirangud, mida lapsed üritavad pidevalt katsetada neid ületades ja piire nihutada. Vahel õnnestub, vahel mitte, oleneb vanematest.
Täiskasvanud peavad appi võtma kaine mõistuse, eetika, moraali, väärtushinnangud ja mis kõik veel, et enda jaoks paika panna, kust läheb piir lubatavuse ja keelatu vahel.
Ja siis saab ka piire nihutada, kui see enda jaoks vajalikuks peaks osutuma. Või kui oskad endale ära põhjendada, et tegelikult on soovitu/tehtu/tahetu väga väärt kogemus, mis sellest, et oled varem hoopis vastupidi mõelnud.
Vahel seavad teised inimesed piiranguid ka täiskasvanutele. Vahel otseselt, vahel oma käitumisega märku andes, et see või teine tegevus pole aktsepteeritav. Siis oleneb juba asjaosalisest, kas ja kui palju suudab ta ennast analüüsida, oma käitumisele teiste tagasiside kaudu hinnangut anda ja endale piiranguid seada, et mitte konflikti sattuda.
Ikka on neid, kes valjuhäälselt deklareerivad, kui ausad ja otsekohesed nad on ning mingit valskust ja ümbernurgakeerutamist ei salli, nemad ei kavatse oma otsekohesust vaka all hoida, vaid ütlevad otse ja ausalt välja kõik, mida mõtlevad. Ei huvita teiste tagasiside ega hinnang, et kõik on ju vaadeldav vaid väga subjektiivselt ning ei saa arvata, et ainult ühel inimesel on aus ja õiglane silmavaade ning ainuõige arvamus.
Sellised inimesed ei arvesta teiste tundeid ega suuda end teise inimese olukorda asetada, lahmivad oma pseudotõdede ja subjektiivsete hinnangutega, materdades kõike ja kõiki ning kuulutades oma tõearmastust. Nemad ei lase endale teiste poolt piiranguid seada.
Ometi on tuntud tõde, et vihkame teistes just neid omadusi, mis meil endil on olemas, ja mida valjemalt me midagi deklareerime (nt. ei salli pugemist), seda rohkem on alust arvata, et antud jooni ka endas on.
(Tean üht inimest, kes alati teistele väga teravalt ütles, uhke veel pealegi, et tema on nii otsekohene ja aus - ometi nägin teda "mett moka peale määrimas" kellelegi, kellelt tal eluliselt vajalikku teenet oli vaja. Sellele inimesele ei öelnud ta ilmselt kunagi midagi "ausalt ja otsekoheselt" ja küllap valis ka hääletooni väga hoolikalt... :D:D:D)
Hm, ma ei taha ju ometi kahtluse alla seada asjaolu, nagu oleks tõearmastus tegelikult halb joon? Ei, seda nüüd küll mitte.
Tahan vaid öelda, et ka tõde (tegelikult vaid meie visiooni tõest, meie arusaama) saab öelda igatmoodi - nii, et teisel inimesel oleks seda võimalik vastu võtta ja ta ennast halvasti ei tunneks, või siis maatasa tehes.
Valik on meie.
Või siis meie sisemised piirangud, mida ja kuidas öelda, et teine inimene ka ellu jääks, mitte kiirabiga minema ei viidaks ning talle vahest veel suuremaid probleeme kaela ei kukuks.
Mulle ka ei meeldi piirangud, ometi tunnistan, et need peavad olema, vastasel juhul võiksin teha midagi, mida kahetsen ja mida enam parandada ei saa.
Ega me ju alati ei mõtle ette, mida üks või teine meie samm endaga kaasa toob ja millised võivad olla tagajärjed.
Seetõttu on sisemised piirangud eriti olulised.
Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse.
Lihtne.
Aga ma pole alati selle lihtsa tõe järgi käinud.
Mõned piirangud häirivad mind, sest pean end piirama asjades, milles end piirata on raske. Lõpptulemusena kuhjub minus rahulolematus, sest puudub väljund, puudub võimaluski väljundiks neis vormides, mida senini kasutada olen saanud.
Aga need piirangud on vältimatud, mõistusega saan sellest aru (loen ennast siiski analüüsivõimeliseks inimeseks :D), ja kui mitmed valusad kogemused on andnud õppetunni ja olulise tagasiside, siis oleks väga rumal ikka ja uuesti peaga vastu müüri joosta ning mitte teha enda jaoks põhjapanevaid järeldusi.
Samas on need vältimatud piirangud tõeline enesepiinamisvahend.
Ma arvan, et igaüks, kes püüdnud end milleski piirata (kasvõi magusasöömises!:D või suitsetamise mahajätmises :D), teab, kui raske on kiusatusest loobuda.
Ja vahel on lihtsam kiusatusele järele anda kui kogu elu selle kiusatusega elada. :D S.t. lihtsam ennast mitte piirata kui kogu aeg piirata ja piirata ja piirata...
Aga - need kõik on väga erinevad asjaolud, mis sunnivad meid endale piiranguid seadma.
Mina olen paisu taga kinni ja kinni ma jäängi.
Aga sellega vist harjub, ma arvan.
Tuesday, April 29, 2008
Igas seltskonnas usaldusaluseks
Õhtul oli vaja külla minna. Parema meelega poleks läinud kuskile, aga sellest kutsest ei saanud ära ka öelda.
Koeraga ma pikale jalutuskäigule ei jõudnud, pissiring jäi väga lühikeseks võrreldes sellega, mida ma tegelikult oleksin tahtnud teha - noh, nii umbes paaritunnine jalutuskäik oleks parim olnud!
Uni tuli peale, jõudsin 15 minutit tukastada, aga tänu sellele tundsin end natukenegi paremini.
Tegelikult oli ju külas tore, aga ma ei olnud eriti seltskondlikul lainel.
Sellest hoolimata valis keegi vanem naisterahvas mu enda vestluspartneriks ja hakkas pikalt-laialt rääkima oma murest, mis seotud laste ja lastelastega, kes elavad Kanadas ning kelle juurde neil on plaan mehega elama asuda, sest ei suuda kannatada lastest eemalolekut.
Jah, võib küll olla väga üksildane elada siin, kus pole ühtki sugulast, ning igatseda laste ja lastelaste juurde, kelle kasvamist muidu ei näegi ja kes vanavanematest võõrduvad.
Loomulikult on võõrsil algul raske, eriti kui ollakse juba eakad ja kohanemine üldse raskem kui noorena, aga usun, et neile annab jõudu just laste lähedus ja võimalus olla oma kõige kallimate juures.
Kalli inimesega lähed või maailma lõppu ja silm ka ei pilgu, pole hirmu ega kahjutunnet, kõige olulisem on kalli inimese lähedalolek, siis saab kõigist raskustest üle.
Hm, imelik, aga teiste muresid kuulates unustan ära, et tunnen end halvasti ja et enda meeleolu pole just parim ja et üleüldse pole päris hiilgevormis... :)
Oleks võinud ju külas kauem olla, aga koduigatsus tuli peale ja me olime mehega päris ühel lainel, ühekorraga vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime - lähme koju!
Kodus on hea.
Ja nüüd ma lähen magama. Ehk saan end välja magada. Loodetavasti mitte sisse magades. :)
Ja homme on väga pikk, toimekas ja hullumeelne päev, mille ma sellest nädalast hoopis maha kriipsutaksin ja vahele jätaksin.
Koeraga ma pikale jalutuskäigule ei jõudnud, pissiring jäi väga lühikeseks võrreldes sellega, mida ma tegelikult oleksin tahtnud teha - noh, nii umbes paaritunnine jalutuskäik oleks parim olnud!
Uni tuli peale, jõudsin 15 minutit tukastada, aga tänu sellele tundsin end natukenegi paremini.
Tegelikult oli ju külas tore, aga ma ei olnud eriti seltskondlikul lainel.
Sellest hoolimata valis keegi vanem naisterahvas mu enda vestluspartneriks ja hakkas pikalt-laialt rääkima oma murest, mis seotud laste ja lastelastega, kes elavad Kanadas ning kelle juurde neil on plaan mehega elama asuda, sest ei suuda kannatada lastest eemalolekut.
Jah, võib küll olla väga üksildane elada siin, kus pole ühtki sugulast, ning igatseda laste ja lastelaste juurde, kelle kasvamist muidu ei näegi ja kes vanavanematest võõrduvad.
Loomulikult on võõrsil algul raske, eriti kui ollakse juba eakad ja kohanemine üldse raskem kui noorena, aga usun, et neile annab jõudu just laste lähedus ja võimalus olla oma kõige kallimate juures.
Kalli inimesega lähed või maailma lõppu ja silm ka ei pilgu, pole hirmu ega kahjutunnet, kõige olulisem on kalli inimese lähedalolek, siis saab kõigist raskustest üle.
Hm, imelik, aga teiste muresid kuulates unustan ära, et tunnen end halvasti ja et enda meeleolu pole just parim ja et üleüldse pole päris hiilgevormis... :)
Oleks võinud ju külas kauem olla, aga koduigatsus tuli peale ja me olime mehega päris ühel lainel, ühekorraga vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime - lähme koju!
Kodus on hea.
Ja nüüd ma lähen magama. Ehk saan end välja magada. Loodetavasti mitte sisse magades. :)
Ja homme on väga pikk, toimekas ja hullumeelne päev, mille ma sellest nädalast hoopis maha kriipsutaksin ja vahele jätaksin.
Vaenlane number 1
Mõtlemine on inimese suurim vaenlane. Võiks öelda, et lausa vaenlane number 1!!! :)
Alatasa käib inimeses tige võitlus, kus ühel pool on pealetungivate jõududena vaenulikud mõtted, millel on kuri plaan inimene hävitada ja maatasa teha, teisel pool aga kaitsvate jõududena mõtted, mis panevad pealetungijatele VETO peale, keelates neil siseneda ohtlikku tsooni, ja püüdes produtseerida hoopis õnne ja rahu sisendavaid mõtteid.
Edasine sõltub ainuüksi sellest, millised jõud on parajasti tugevamad - kas pealetungijad või kaitsjad.
Üks kaotatud lahing ei tähenda veel sõja kaotust.
Aga ka üks võidetud lahing ei tähenda veel sõja võitu.
Alatasa käib inimeses tige võitlus, kus ühel pool on pealetungivate jõududena vaenulikud mõtted, millel on kuri plaan inimene hävitada ja maatasa teha, teisel pool aga kaitsvate jõududena mõtted, mis panevad pealetungijatele VETO peale, keelates neil siseneda ohtlikku tsooni, ja püüdes produtseerida hoopis õnne ja rahu sisendavaid mõtteid.
Edasine sõltub ainuüksi sellest, millised jõud on parajasti tugevamad - kas pealetungijad või kaitsjad.
Üks kaotatud lahing ei tähenda veel sõja kaotust.
Aga ka üks võidetud lahing ei tähenda veel sõja võitu.
Tööloom surnud
Ei, minust EI OLE täna töölooma, no EI OLE!!!!
Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda, ehkki tean, et peaksin tänase päeva jooksul vähemalt paari pakilise asjaga valmis saama.
Aga ei suuda.
Ja ei taha ka.
Vägisi sunnin end natukesehaaval ikka midagi tegema, aga ei tunne sellest ise ka rõõmu.
Ja paha on olla.
Vist vähesest unest tingituna.
Sest muud põhjust ju ei ole.
Aga see-eest on ilm ilus.
Seda ma ju ometi märkan.
Järelikult siiski elan.
Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda, ehkki tean, et peaksin tänase päeva jooksul vähemalt paari pakilise asjaga valmis saama.
Aga ei suuda.
Ja ei taha ka.
Vägisi sunnin end natukesehaaval ikka midagi tegema, aga ei tunne sellest ise ka rõõmu.
Ja paha on olla.
Vist vähesest unest tingituna.
Sest muud põhjust ju ei ole.
Aga see-eest on ilm ilus.
Seda ma ju ometi märkan.
Järelikult siiski elan.
Monday, April 28, 2008
Minu uus nõrkus
Kui ma Väga Suures Linnas käisin, siis sattusin ühte väga mõnusasse pisikesse sukapoodi. Loomulikult ostsin ma sealt suuremal hulgal sukkpükse, mille kohta müüjanna tegi suured silmad ja küsis üle, et kas ikka tõesti nii palju osta tahan.
Pärisin vastu, ega neil ometi mingit ostulimiiti pole kehtestatud??!! :D:D:D
Tänu taevale, seda siiski ei olnud! :D:D:D
Ah, kuidas mulle meeldivad igasugused erilised ja mustrilised ja värvilised sukkpüksid!!! Mul on lausa nõrkus nende vastu, kui midagi erilist näen!!!
AGA - ma tahtsin hoopis sellest rääkida, et mulle hakkab vist uus nõrkus siginema - SUKAD!!! :D
Mmmmm, kui ahvatlevaid ja ilusaid ja pilkupüüdvaid sukki on müügil!!!
Minu varasem kogemus sukkadega polnud just eriti meeldiv, ikka kippusid nad natuke lönti vajuma, ülemine äär polnud just eriti kindel sukka ülal hoidma, siis oleks pidanud ilmselt ka sukahoidjat kandma, aga tollal tundus see tarbetu ja suht koledana.
Praegu vaatan sellistele "lisavidinatele" hoopis suure vaimustusega ja sukad tunduvad eriliselt paeluva riietusesemena... või oleks targem öelda - aksessuaarina??!! ;)
Tööl ma sukkade kandmist muidugi endale lubada ei saa, aga vabal ajal ei saa mulle keegi nende võlu keelata! :D
Igal juhul tundub, et mu süda hakkab sukkadele sama tuliselt tuksuma kui erilistele sukkpükstele, millest ma kuidagi rahulikult mööda astuda ei saa. :):):)
Pärisin vastu, ega neil ometi mingit ostulimiiti pole kehtestatud??!! :D:D:D
Tänu taevale, seda siiski ei olnud! :D:D:D
Ah, kuidas mulle meeldivad igasugused erilised ja mustrilised ja värvilised sukkpüksid!!! Mul on lausa nõrkus nende vastu, kui midagi erilist näen!!!
AGA - ma tahtsin hoopis sellest rääkida, et mulle hakkab vist uus nõrkus siginema - SUKAD!!! :D
Mmmmm, kui ahvatlevaid ja ilusaid ja pilkupüüdvaid sukki on müügil!!!
Minu varasem kogemus sukkadega polnud just eriti meeldiv, ikka kippusid nad natuke lönti vajuma, ülemine äär polnud just eriti kindel sukka ülal hoidma, siis oleks pidanud ilmselt ka sukahoidjat kandma, aga tollal tundus see tarbetu ja suht koledana.
Praegu vaatan sellistele "lisavidinatele" hoopis suure vaimustusega ja sukad tunduvad eriliselt paeluva riietusesemena... või oleks targem öelda - aksessuaarina??!! ;)
Tööl ma sukkade kandmist muidugi endale lubada ei saa, aga vabal ajal ei saa mulle keegi nende võlu keelata! :D
Igal juhul tundub, et mu süda hakkab sukkadele sama tuliselt tuksuma kui erilistele sukkpükstele, millest ma kuidagi rahulikult mööda astuda ei saa. :):):)
Laisa inimese mõttelend
Ma PÜÜDSIN olla täna töine, aga ega hästi ei õnnestunud. Millegipärast ei mõju teadmine poolikust töönädalast kohe üldse innustavalt, vaid hoopis vastupidi - siis on tunne, et mis ma ikka raban, nagunii on varsti puhkepäevad...
Laisa inimese mõtteviis! :)
Noojaaaah, eks ma homme pean ennast takka kihutama, sest kolmapäev on üsna poolik päev ja sellega ongi töönädal läbi, ees terendab neli vaba päeva!!! Jehhhuuuu! Kas pole tore!!??
Nojah, mis nad nüüd nii vabad, sest ikka on proovid ja esinemised... aga tööasjadest tahan end eemal hoida... ehkki on üks väga tülikas asi, mis oleks vaja kiiremas korras ära teha, olen sellega isegi väga hiljaks jäänud ja asi on suht mõttetuks muutunud... Sellest hoolimata ei päästa mind sellest kohustusest keegi.
Õhtune proov kulges kenasti, ehkki minu jaoks on probleemiks ühe tegelase interpreteering oma rollist, mulle tundub, et ta peaks olema väga tõsine, mitte hakkama nalja tegema. Ma küll aeg-ajalt juhin tema tähelepanu sellele, aga tegelikult peaks see lavastaja öelda olema. Aga vahest on minul vildakas arusaam ja lavastaja arvates peabki nii olema? Ma ei tea. Aga minule hakkab kohati üht-teist vastu.
No lõppude lõpuks ei ole ju mina lavastaja! Mis ma siin ikka õiendan ja protesteerin, ega mina seda lavastust ei tee!
Koju jõudsin alles kümne ajal - jälle päev hiiglama pikk ning 14 tundi kodust eemal. Neid pikki päevi muudkui tuleb ja tuleb... Sel nädalal on siiski lootust ka ÜHELE vabale päevale!!! :)
Laisa inimese mõtteviis! :)
Noojaaaah, eks ma homme pean ennast takka kihutama, sest kolmapäev on üsna poolik päev ja sellega ongi töönädal läbi, ees terendab neli vaba päeva!!! Jehhhuuuu! Kas pole tore!!??
Nojah, mis nad nüüd nii vabad, sest ikka on proovid ja esinemised... aga tööasjadest tahan end eemal hoida... ehkki on üks väga tülikas asi, mis oleks vaja kiiremas korras ära teha, olen sellega isegi väga hiljaks jäänud ja asi on suht mõttetuks muutunud... Sellest hoolimata ei päästa mind sellest kohustusest keegi.
Õhtune proov kulges kenasti, ehkki minu jaoks on probleemiks ühe tegelase interpreteering oma rollist, mulle tundub, et ta peaks olema väga tõsine, mitte hakkama nalja tegema. Ma küll aeg-ajalt juhin tema tähelepanu sellele, aga tegelikult peaks see lavastaja öelda olema. Aga vahest on minul vildakas arusaam ja lavastaja arvates peabki nii olema? Ma ei tea. Aga minule hakkab kohati üht-teist vastu.
No lõppude lõpuks ei ole ju mina lavastaja! Mis ma siin ikka õiendan ja protesteerin, ega mina seda lavastust ei tee!
Koju jõudsin alles kümne ajal - jälle päev hiiglama pikk ning 14 tundi kodust eemal. Neid pikki päevi muudkui tuleb ja tuleb... Sel nädalal on siiski lootust ka ÜHELE vabale päevale!!! :)
Sunday, April 27, 2008
Õueõpe :)
Proov oli õues. Soe ja mõnus oli. Päikese käes vähemalt. Niipea kui päike puulatvade taha varjus, hakkas jahe.
Aga igal juhul hakkab asi ilmet võtma. Uusi nüansse lisandub, uusi ideid ja naljakaid lahendusi. Mõned ideed said hoopis ümber lavastatud ja esialgsest mõttest ei ole midagi järgi jäänud.
Koht ise inspireerib väga palju.
On lootust huvitavale ja naljakale lavastusele, publikupuudust ei tohiks olla. :)
Kurb on vaid see, et kohalikke tegijaid jääb väheks, eriti suur on meestepuudus! Naistega saab hakkama, väga suure hulga naistega pole kah midagi peale hakata, pole selliseid näidendeid, kus kõigile naistele rolle jätkuks.
Aga meestest on puudus, neid tuleb kogu aeg "sisse vedada". :) Kohalike meeste põud on ikka kohutav! Pole selliseid, kes tahaksid ise kaasa lüüa ja julgeksid üles astuda. Sellest on väga kahju ja see seab päris suuri piiranguid ka meie tegevusele.
Usun, et muidu võiks ka repertuaarivalik ja iga-aastane tegevus palju mitmekesisem olla.
Aga igal juhul hakkab asi ilmet võtma. Uusi nüansse lisandub, uusi ideid ja naljakaid lahendusi. Mõned ideed said hoopis ümber lavastatud ja esialgsest mõttest ei ole midagi järgi jäänud.
Koht ise inspireerib väga palju.
On lootust huvitavale ja naljakale lavastusele, publikupuudust ei tohiks olla. :)
Kurb on vaid see, et kohalikke tegijaid jääb väheks, eriti suur on meestepuudus! Naistega saab hakkama, väga suure hulga naistega pole kah midagi peale hakata, pole selliseid näidendeid, kus kõigile naistele rolle jätkuks.
Aga meestest on puudus, neid tuleb kogu aeg "sisse vedada". :) Kohalike meeste põud on ikka kohutav! Pole selliseid, kes tahaksid ise kaasa lüüa ja julgeksid üles astuda. Sellest on väga kahju ja see seab päris suuri piiranguid ka meie tegevusele.
Usun, et muidu võiks ka repertuaarivalik ja iga-aastane tegevus palju mitmekesisem olla.
Saturday, April 26, 2008
Peaaegu sain jäätist
Kui ma koju jõudsin, tuli tütar kallistama ja ütles:"Emme, ma ostsin sulle selle jäätise, mis sulle nii kangesti maitseb, see topsis ja maasikamoosiga, aga tead, see sai natuke otsa... " :D:D:D
Wednesday, April 23, 2008
Täna rahuldasin oma himu
Mul oli see himu juba ammu, no ikka ei saanud ma midagi ette võetud, et seda rahuldada. Täna enam ei kannatanud välja. Eks ma ju tean ka, et kui ma seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi teine ka minu heaks.
Võtsin kätte ja tegin valmis taigna ning hakkasin pannkooke küpsetama! Oi, mul oli isu, oi, ma sõin neid meeletult, ma arvan, et vähemalt kümme pannitäit läks minu nahka!
Oeh, kui head need olid, tõstsin pannilt ja kohe vitsutasin, mmmmmmm, kui maitsvad!
Vaat mis tähendab, kui harva saad!!!
Siis ei jõua kohe isu rahuldadagi!
Ei saa ega saa neist küll!
Ei mäleta aastatki, millal viimati pannkooke tegin! Patuasi muidugi, neid võiks ju iga laupäev või pühapäev küpsetada.
Aga siis vist tüütaks ruttu ära ka.
Teen parem endiselt väga harva, kui enam kiusatusele vastu panna ei jõua - vaat siis on nad kõige paremad!!!
Võtsin kätte ja tegin valmis taigna ning hakkasin pannkooke küpsetama! Oi, mul oli isu, oi, ma sõin neid meeletult, ma arvan, et vähemalt kümme pannitäit läks minu nahka!
Oeh, kui head need olid, tõstsin pannilt ja kohe vitsutasin, mmmmmmm, kui maitsvad!
Vaat mis tähendab, kui harva saad!!!
Siis ei jõua kohe isu rahuldadagi!
Ei saa ega saa neist küll!
Ei mäleta aastatki, millal viimati pannkooke tegin! Patuasi muidugi, neid võiks ju iga laupäev või pühapäev küpsetada.
Aga siis vist tüütaks ruttu ära ka.
Teen parem endiselt väga harva, kui enam kiusatusele vastu panna ei jõua - vaat siis on nad kõige paremad!!!
Tuesday, April 22, 2008
Hetked iseendaga
Koju jõudsin hilja. Terve pere juba magas. Nii istungi veel arvutis ja ega und polegi. Sai veel õhtul kohvi joodud.
Tööpäev venis pikale, lõpetasin kuue ajal, siis kiirelt proovi ja sealt edasi järgmise proovi.
Pole parata, tähtajad pressivad peale.
Üksi vaikselt olla - see on ka asi, mis mulle meeldib. Keegi ei räägi, keegi ei sega... sellist omaette oleku aega ei raatsigi käest lasta.
Varem meeldis mulle just seetõttu teistest kauem üleval olla, et nautisin öist vaikust ja rahu.
Ja kuna praegu on terve päeva kestel suhtlemist niigi ülearu, siis tunnen, et vajan taas niisuguseid iseendaga olemise hetki.
Tööpäev venis pikale, lõpetasin kuue ajal, siis kiirelt proovi ja sealt edasi järgmise proovi.
Pole parata, tähtajad pressivad peale.
Üksi vaikselt olla - see on ka asi, mis mulle meeldib. Keegi ei räägi, keegi ei sega... sellist omaette oleku aega ei raatsigi käest lasta.
Varem meeldis mulle just seetõttu teistest kauem üleval olla, et nautisin öist vaikust ja rahu.
Ja kuna praegu on terve päeva kestel suhtlemist niigi ülearu, siis tunnen, et vajan taas niisuguseid iseendaga olemise hetki.
Sunday, April 20, 2008
Sitaks seksikas!
Tänane päevakompliment oli just seesama väljend.:D
Oma mees leidis ka, et olen seksikas, aga ta väljendus natuke viisakamalt. :D:D:D
Imelik oli täna see, et mul olid jalas madalad kingad! See on minu puhul harukordne, ma ei käi reeglina madalate kingadega, sest ma lihtsalt ei tunne end nendega mugavalt.
Hämmastaval kombel ei tundnudki ma madalakontsalisena end väga pahasti.
Kuna mul oli vaja ülehelikiirusel mööda metsaaluseid tormata, siis olin sunnitud kasutama ebatraditsioonilisi jalatseid.
Tulemus oli ülalnimetatud kompliment! :D:D:D
Vahest olekski aeg oma imidžit muuta???
Oma mees leidis ka, et olen seksikas, aga ta väljendus natuke viisakamalt. :D:D:D
Imelik oli täna see, et mul olid jalas madalad kingad! See on minu puhul harukordne, ma ei käi reeglina madalate kingadega, sest ma lihtsalt ei tunne end nendega mugavalt.
Hämmastaval kombel ei tundnudki ma madalakontsalisena end väga pahasti.
Kuna mul oli vaja ülehelikiirusel mööda metsaaluseid tormata, siis olin sunnitud kasutama ebatraditsioonilisi jalatseid.
Tulemus oli ülalnimetatud kompliment! :D:D:D
Vahest olekski aeg oma imidžit muuta???
Subscribe to:
Posts (Atom)
