Wednesday, April 30, 2008

Ei mingit lõbu

Teadsin, et täna on kiire päev ja pean mitmed asjad enne niigi lühikese tööpäeva lõppu ära tegema, sest vahele tulevad pühad, mil ma ei taha tööasjadele mõelda, aga no ega ma sellegipoolest väga hoolas tööpatrioot küll ei olnud... :D
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. ;)

Igatahes oli meil täna lühike tööpäev ja linna koristamine.
Meie inimesed olid väga hoolsad koristama, meie rühm käis metsaaluseid koristamas. Õigemini ühte paljudest meie metsaalustest.
Aga see inimene, kes on mitmendat aastat järjest samasse kohta koristama sattunud, ütles, et võrreldes esimeste aastatega on sel aastal metsaalune palju puhtam.
Rõõm kuulda!

Sest ma ei saa aru inimesest, kes oma prügi kodust välja viib ja poetab selle kas teisele poole väravat või tassib metsa alla.

On lootust, et suurem tähelepanu loodusereostajatele sunnib inimesi oma prügi ikka prügikasti viima, mitte ilusat loodust reostama.

Minul ei tõuse käsi tänavale kommipaberit, nätsu ega õunasüdantki viskama, poetan selle käekotti või taskusse, et siis kodus ära visata või oodata, mil jõuan esimese prügikastini. Rääkimata sellest, et tahaks pabereid visata metsa, kus ma sageli jalutamas käin. Kuidas saaksin seda teha??!!

Aga mõni tassib metsa oma olmeprügi, sest ei raatsi maksta prügiveo eest.

Absoluutselt arusaamatu.

Igal juhul oli meil väga suur hulk vastutustundlikke noori inimesi, kes kõik tegid hoolsalt tööd ja pärast oli võimalus ka natuke lõbutseda.

Meie oleme oma puhastusaktsiooni ära teinud, laupäeval korrastame igaüks oma majaümbrust ja kodu.
Usun, et üle-eestiline koristusaktsioon ongi meist alguse saanud, sest meie traditsioon on juba aastaid kestnud, alguse saanuna rohujuure tasandilt.
Igal juhul oli eeskuju järgimist väärt! ;)

No see oli muidugi minu enda visioon asjast ja mu enda arvamine, m ei pretendeeri sellega mingile tõele. :D
Lihtsat loogiline tundub. :D

Lahedaid ideid oli seoses selle üritusega, elasime kõigele häälekalt kaasa.
Mina muidugi nii häälekalt, et rahvas mu kõrvalt natuke kaugemale tõmbus. :D:D:D

Õhtuks oli vaja veel proovi jõuda.
Nii palju siis minu volberdamisest - ei mingit lõbu! :(
Aina töö, töö ja veelkord töö.

Praegu on üle Eestimaa lõkked süüdatud, inimesed istuvad õues ja grillivad, naudivad mõnusat kevadõhtut.
Sellistel hetkedel olen kurb, et endal niisugust võimalust ei ole.

Lausa paljalt

Mul on viimastel päevadel hirmus isu heeringa järgi. Ma tahan kogu aeg soolast ja see peab olema just heeringas.
Tulen koju ja muudkui pistan seda lausa paljalt (mitte alasti!!! :D), ilma leivata. Lihtsalt söön. Hommikul ja õhtul. Päeval tööl pole mul seda kuskilt võtta, aga kui koju jõuan, siis on esimene asi heeringat süüa.

Ma loodan, et see arusaamatult tekkinud isu ei räägi millestki, millest ma vaimustatud pole. Nüüd enam mitte.

Piirangutest nii ja naa

Kellele meeldiks, kui talle seataks kõikvõimalikke piiranguid igas asjas? Vist mitte kellelegi. Ometi on meie elu neid täis.
Lastele on vanemate poolt kehtestatud piirangud, mida lapsed üritavad pidevalt katsetada neid ületades ja piire nihutada. Vahel õnnestub, vahel mitte, oleneb vanematest.

Täiskasvanud peavad appi võtma kaine mõistuse, eetika, moraali, väärtushinnangud ja mis kõik veel, et enda jaoks paika panna, kust läheb piir lubatavuse ja keelatu vahel.

Ja siis saab ka piire nihutada, kui see enda jaoks vajalikuks peaks osutuma. Või kui oskad endale ära põhjendada, et tegelikult on soovitu/tehtu/tahetu väga väärt kogemus, mis sellest, et oled varem hoopis vastupidi mõelnud.

Vahel seavad teised inimesed piiranguid ka täiskasvanutele. Vahel otseselt, vahel oma käitumisega märku andes, et see või teine tegevus pole aktsepteeritav. Siis oleneb juba asjaosalisest, kas ja kui palju suudab ta ennast analüüsida, oma käitumisele teiste tagasiside kaudu hinnangut anda ja endale piiranguid seada, et mitte konflikti sattuda.

Ikka on neid, kes valjuhäälselt deklareerivad, kui ausad ja otsekohesed nad on ning mingit valskust ja ümbernurgakeerutamist ei salli, nemad ei kavatse oma otsekohesust vaka all hoida, vaid ütlevad otse ja ausalt välja kõik, mida mõtlevad. Ei huvita teiste tagasiside ega hinnang, et kõik on ju vaadeldav vaid väga subjektiivselt ning ei saa arvata, et ainult ühel inimesel on aus ja õiglane silmavaade ning ainuõige arvamus.
Sellised inimesed ei arvesta teiste tundeid ega suuda end teise inimese olukorda asetada, lahmivad oma pseudotõdede ja subjektiivsete hinnangutega, materdades kõike ja kõiki ning kuulutades oma tõearmastust. Nemad ei lase endale teiste poolt piiranguid seada.

Ometi on tuntud tõde, et vihkame teistes just neid omadusi, mis meil endil on olemas, ja mida valjemalt me midagi deklareerime (nt. ei salli pugemist), seda rohkem on alust arvata, et antud jooni ka endas on.
(Tean üht inimest, kes alati teistele väga teravalt ütles, uhke veel pealegi, et tema on nii otsekohene ja aus - ometi nägin teda "mett moka peale määrimas" kellelegi, kellelt tal eluliselt vajalikku teenet oli vaja. Sellele inimesele ei öelnud ta ilmselt kunagi midagi "ausalt ja otsekoheselt" ja küllap valis ka hääletooni väga hoolikalt... :D:D:D)

Hm, ma ei taha ju ometi kahtluse alla seada asjaolu, nagu oleks tõearmastus tegelikult halb joon? Ei, seda nüüd küll mitte.
Tahan vaid öelda, et ka tõde (tegelikult vaid meie visiooni tõest, meie arusaama) saab öelda igatmoodi - nii, et teisel inimesel oleks seda võimalik vastu võtta ja ta ennast halvasti ei tunneks, või siis maatasa tehes.
Valik on meie.
Või siis meie sisemised piirangud, mida ja kuidas öelda, et teine inimene ka ellu jääks, mitte kiirabiga minema ei viidaks ning talle vahest veel suuremaid probleeme kaela ei kukuks.

Mulle ka ei meeldi piirangud, ometi tunnistan, et need peavad olema, vastasel juhul võiksin teha midagi, mida kahetsen ja mida enam parandada ei saa.
Ega me ju alati ei mõtle ette, mida üks või teine meie samm endaga kaasa toob ja millised võivad olla tagajärjed.
Seetõttu on sisemised piirangud eriti olulised.
Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse.
Lihtne.
Aga ma pole alati selle lihtsa tõe järgi käinud.

Mõned piirangud häirivad mind, sest pean end piirama asjades, milles end piirata on raske. Lõpptulemusena kuhjub minus rahulolematus, sest puudub väljund, puudub võimaluski väljundiks neis vormides, mida senini kasutada olen saanud.

Aga need piirangud on vältimatud, mõistusega saan sellest aru (loen ennast siiski analüüsivõimeliseks inimeseks :D), ja kui mitmed valusad kogemused on andnud õppetunni ja olulise tagasiside, siis oleks väga rumal ikka ja uuesti peaga vastu müüri joosta ning mitte teha enda jaoks põhjapanevaid järeldusi.

Samas on need vältimatud piirangud tõeline enesepiinamisvahend.

Ma arvan, et igaüks, kes püüdnud end milleski piirata (kasvõi magusasöömises!:D või suitsetamise mahajätmises :D), teab, kui raske on kiusatusest loobuda.

Ja vahel on lihtsam kiusatusele järele anda kui kogu elu selle kiusatusega elada. :D S.t. lihtsam ennast mitte piirata kui kogu aeg piirata ja piirata ja piirata...

Aga - need kõik on väga erinevad asjaolud, mis sunnivad meid endale piiranguid seadma.

Mina olen paisu taga kinni ja kinni ma jäängi.
Aga sellega vist harjub, ma arvan.

Tuesday, April 29, 2008

Igas seltskonnas usaldusaluseks

Õhtul oli vaja külla minna. Parema meelega poleks läinud kuskile, aga sellest kutsest ei saanud ära ka öelda.
Koeraga ma pikale jalutuskäigule ei jõudnud, pissiring jäi väga lühikeseks võrreldes sellega, mida ma tegelikult oleksin tahtnud teha - noh, nii umbes paaritunnine jalutuskäik oleks parim olnud!

Uni tuli peale, jõudsin 15 minutit tukastada, aga tänu sellele tundsin end natukenegi paremini.

Tegelikult oli ju külas tore, aga ma ei olnud eriti seltskondlikul lainel.

Sellest hoolimata valis keegi vanem naisterahvas mu enda vestluspartneriks ja hakkas pikalt-laialt rääkima oma murest, mis seotud laste ja lastelastega, kes elavad Kanadas ning kelle juurde neil on plaan mehega elama asuda, sest ei suuda kannatada lastest eemalolekut.

Jah, võib küll olla väga üksildane elada siin, kus pole ühtki sugulast, ning igatseda laste ja lastelaste juurde, kelle kasvamist muidu ei näegi ja kes vanavanematest võõrduvad.

Loomulikult on võõrsil algul raske, eriti kui ollakse juba eakad ja kohanemine üldse raskem kui noorena, aga usun, et neile annab jõudu just laste lähedus ja võimalus olla oma kõige kallimate juures.
Kalli inimesega lähed või maailma lõppu ja silm ka ei pilgu, pole hirmu ega kahjutunnet, kõige olulisem on kalli inimese lähedalolek, siis saab kõigist raskustest üle.

Hm, imelik, aga teiste muresid kuulates unustan ära, et tunnen end halvasti ja et enda meeleolu pole just parim ja et üleüldse pole päris hiilgevormis... :)

Oleks võinud ju külas kauem olla, aga koduigatsus tuli peale ja me olime mehega päris ühel lainel, ühekorraga vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime - lähme koju!

Kodus on hea.
Ja nüüd ma lähen magama. Ehk saan end välja magada. Loodetavasti mitte sisse magades. :)

Ja homme on väga pikk, toimekas ja hullumeelne päev, mille ma sellest nädalast hoopis maha kriipsutaksin ja vahele jätaksin.

Vaenlane number 1

Mõtlemine on inimese suurim vaenlane. Võiks öelda, et lausa vaenlane number 1!!! :)

Alatasa käib inimeses tige võitlus, kus ühel pool on pealetungivate jõududena vaenulikud mõtted, millel on kuri plaan inimene hävitada ja maatasa teha, teisel pool aga kaitsvate jõududena mõtted, mis panevad pealetungijatele VETO peale, keelates neil siseneda ohtlikku tsooni, ja püüdes produtseerida hoopis õnne ja rahu sisendavaid mõtteid.

Edasine sõltub ainuüksi sellest, millised jõud on parajasti tugevamad - kas pealetungijad või kaitsjad.

Üks kaotatud lahing ei tähenda veel sõja kaotust.

Aga ka üks võidetud lahing ei tähenda veel sõja võitu.

Tööloom surnud

Ei, minust EI OLE täna töölooma, no EI OLE!!!!
Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda, ehkki tean, et peaksin tänase päeva jooksul vähemalt paari pakilise asjaga valmis saama.
Aga ei suuda.
Ja ei taha ka.
Vägisi sunnin end natukesehaaval ikka midagi tegema, aga ei tunne sellest ise ka rõõmu.
Ja paha on olla.
Vist vähesest unest tingituna.
Sest muud põhjust ju ei ole.
Aga see-eest on ilm ilus.
Seda ma ju ometi märkan.
Järelikult siiski elan.

Monday, April 28, 2008

Minu uus nõrkus

Kui ma Väga Suures Linnas käisin, siis sattusin ühte väga mõnusasse pisikesse sukapoodi. Loomulikult ostsin ma sealt suuremal hulgal sukkpükse, mille kohta müüjanna tegi suured silmad ja küsis üle, et kas ikka tõesti nii palju osta tahan.

Pärisin vastu, ega neil ometi mingit ostulimiiti pole kehtestatud??!! :D:D:D
Tänu taevale, seda siiski ei olnud! :D:D:D

Ah, kuidas mulle meeldivad igasugused erilised ja mustrilised ja värvilised sukkpüksid!!! Mul on lausa nõrkus nende vastu, kui midagi erilist näen!!!

AGA - ma tahtsin hoopis sellest rääkida, et mulle hakkab vist uus nõrkus siginema - SUKAD!!! :D

Mmmmm, kui ahvatlevaid ja ilusaid ja pilkupüüdvaid sukki on müügil!!!
Minu varasem kogemus sukkadega polnud just eriti meeldiv, ikka kippusid nad natuke lönti vajuma, ülemine äär polnud just eriti kindel sukka ülal hoidma, siis oleks pidanud ilmselt ka sukahoidjat kandma, aga tollal tundus see tarbetu ja suht koledana.

Praegu vaatan sellistele "lisavidinatele" hoopis suure vaimustusega ja sukad tunduvad eriliselt paeluva riietusesemena... või oleks targem öelda - aksessuaarina??!! ;)

Tööl ma sukkade kandmist muidugi endale lubada ei saa, aga vabal ajal ei saa mulle keegi nende võlu keelata! :D

Igal juhul tundub, et mu süda hakkab sukkadele sama tuliselt tuksuma kui erilistele sukkpükstele, millest ma kuidagi rahulikult mööda astuda ei saa. :):):)

Laisa inimese mõttelend

Ma PÜÜDSIN olla täna töine, aga ega hästi ei õnnestunud. Millegipärast ei mõju teadmine poolikust töönädalast kohe üldse innustavalt, vaid hoopis vastupidi - siis on tunne, et mis ma ikka raban, nagunii on varsti puhkepäevad...
Laisa inimese mõtteviis! :)
Noojaaaah, eks ma homme pean ennast takka kihutama, sest kolmapäev on üsna poolik päev ja sellega ongi töönädal läbi, ees terendab neli vaba päeva!!! Jehhhuuuu! Kas pole tore!!??

Nojah, mis nad nüüd nii vabad, sest ikka on proovid ja esinemised... aga tööasjadest tahan end eemal hoida... ehkki on üks väga tülikas asi, mis oleks vaja kiiremas korras ära teha, olen sellega isegi väga hiljaks jäänud ja asi on suht mõttetuks muutunud... Sellest hoolimata ei päästa mind sellest kohustusest keegi.

Õhtune proov kulges kenasti, ehkki minu jaoks on probleemiks ühe tegelase interpreteering oma rollist, mulle tundub, et ta peaks olema väga tõsine, mitte hakkama nalja tegema. Ma küll aeg-ajalt juhin tema tähelepanu sellele, aga tegelikult peaks see lavastaja öelda olema. Aga vahest on minul vildakas arusaam ja lavastaja arvates peabki nii olema? Ma ei tea. Aga minule hakkab kohati üht-teist vastu.
No lõppude lõpuks ei ole ju mina lavastaja! Mis ma siin ikka õiendan ja protesteerin, ega mina seda lavastust ei tee!

Koju jõudsin alles kümne ajal - jälle päev hiiglama pikk ning 14 tundi kodust eemal. Neid pikki päevi muudkui tuleb ja tuleb... Sel nädalal on siiski lootust ka ÜHELE vabale päevale!!! :)

Sunday, April 27, 2008

Õueõpe :)

Proov oli õues. Soe ja mõnus oli. Päikese käes vähemalt. Niipea kui päike puulatvade taha varjus, hakkas jahe.
Aga igal juhul hakkab asi ilmet võtma. Uusi nüansse lisandub, uusi ideid ja naljakaid lahendusi. Mõned ideed said hoopis ümber lavastatud ja esialgsest mõttest ei ole midagi järgi jäänud.
Koht ise inspireerib väga palju.
On lootust huvitavale ja naljakale lavastusele, publikupuudust ei tohiks olla. :)

Kurb on vaid see, et kohalikke tegijaid jääb väheks, eriti suur on meestepuudus! Naistega saab hakkama, väga suure hulga naistega pole kah midagi peale hakata, pole selliseid näidendeid, kus kõigile naistele rolle jätkuks.
Aga meestest on puudus, neid tuleb kogu aeg "sisse vedada". :) Kohalike meeste põud on ikka kohutav! Pole selliseid, kes tahaksid ise kaasa lüüa ja julgeksid üles astuda. Sellest on väga kahju ja see seab päris suuri piiranguid ka meie tegevusele.
Usun, et muidu võiks ka repertuaarivalik ja iga-aastane tegevus palju mitmekesisem olla.

Elu näitab

Eile oli kena õhtu.
Loodan, et mitte ainult minu arvates.
Elu näitab.

Saturday, April 26, 2008

Peaaegu sain jäätist

Kui ma koju jõudsin, tuli tütar kallistama ja ütles:"Emme, ma ostsin sulle selle jäätise, mis sulle nii kangesti maitseb, see topsis ja maasikamoosiga, aga tead, see sai natuke otsa... " :D:D:D

Wednesday, April 23, 2008

Täna rahuldasin oma himu

Mul oli see himu juba ammu, no ikka ei saanud ma midagi ette võetud, et seda rahuldada. Täna enam ei kannatanud välja. Eks ma ju tean ka, et kui ma seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi teine ka minu heaks.

Võtsin kätte ja tegin valmis taigna ning hakkasin pannkooke küpsetama! Oi, mul oli isu, oi, ma sõin neid meeletult, ma arvan, et vähemalt kümme pannitäit läks minu nahka!

Oeh, kui head need olid, tõstsin pannilt ja kohe vitsutasin, mmmmmmm, kui maitsvad!
Vaat mis tähendab, kui harva saad!!!
Siis ei jõua kohe isu rahuldadagi!

Ei saa ega saa neist küll!

Ei mäleta aastatki, millal viimati pannkooke tegin! Patuasi muidugi, neid võiks ju iga laupäev või pühapäev küpsetada.
Aga siis vist tüütaks ruttu ära ka.

Teen parem endiselt väga harva, kui enam kiusatusele vastu panna ei jõua - vaat siis on nad kõige paremad!!!

Tuesday, April 22, 2008

Hetked iseendaga

Koju jõudsin hilja. Terve pere juba magas. Nii istungi veel arvutis ja ega und polegi. Sai veel õhtul kohvi joodud.
Tööpäev venis pikale, lõpetasin kuue ajal, siis kiirelt proovi ja sealt edasi järgmise proovi.
Pole parata, tähtajad pressivad peale.

Üksi vaikselt olla - see on ka asi, mis mulle meeldib. Keegi ei räägi, keegi ei sega... sellist omaette oleku aega ei raatsigi käest lasta.

Varem meeldis mulle just seetõttu teistest kauem üleval olla, et nautisin öist vaikust ja rahu.
Ja kuna praegu on terve päeva kestel suhtlemist niigi ülearu, siis tunnen, et vajan taas niisuguseid iseendaga olemise hetki.

Sunday, April 20, 2008

Sitaks seksikas!

Tänane päevakompliment oli just seesama väljend.:D
Oma mees leidis ka, et olen seksikas, aga ta väljendus natuke viisakamalt. :D:D:D

Imelik oli täna see, et mul olid jalas madalad kingad! See on minu puhul harukordne, ma ei käi reeglina madalate kingadega, sest ma lihtsalt ei tunne end nendega mugavalt.
Hämmastaval kombel ei tundnudki ma madalakontsalisena end väga pahasti.
Kuna mul oli vaja ülehelikiirusel mööda metsaaluseid tormata, siis olin sunnitud kasutama ebatraditsioonilisi jalatseid.

Tulemus oli ülalnimetatud kompliment! :D:D:D

Vahest olekski aeg oma imidžit muuta???

34 !!!

Üks väga naiselik asi mind eile isegi rõõmustas - mõelda vaid, mulle läheb selga kleit nr. 34!!!!!
Sellist asja minuga vist rohkem ei juhtu ka, sest ma kahtlustan, et see kleit on lihtsalt mingi praakeksemplar... :D:D:D

Sest minu tavaline number on tunduvalt suurem - no kohe VÄGA tunduvalt suurem - , sellist suurust (34) ma poes isegi ei vaata! :D

Peatage maakera!

Kõige tipuks tuli proovis mulle kaela teadmine, et mina olen KÕIGE eest vastutajaks määratud, et järgmine proov on HOMME, mil mul juba on üks teine proov kirjas (mis omakorda tähendab, et kõhutantsu ma ju ei jõua!!!), et ka muid teatritegemisega seotud asju pean mina ajama - no tere, talv!!!

Kas minu käest ka keegi küsis? Kõik on praktiliselt tagaselja otsustatud, ja selles valguses, et ma olen isegi end lõhki rebimas ega taha enam ühtki ülearust kohustust, omandab kõik minu jaoks väga musta värvingu.

Peatage maakera, ma tahan maha minna!!!!

Oeh, minu ainuke päästev moment tundub olema järgmise nädala Suuremast Linnast veel Suuremasse Linna sõit, kus ma saan kaks õhtut veeta rahus... vähemalt ei saa ma tegelda tööasjadega. Ma vähemalt LOODAN, et ei saa, sest ma ei taha mitte midagi näha ega kuulda. Ehk on mul vähemalt Väga Suures Linnas võimalus kaduda sellesse Väga Suurde Linna, nii et keegi mind ei leia.
See-eest on mul järgmine laupäev tööpäev...
Ja pühapäeval jälle proov...
See tähendab - taas ei ühtegi vaba päeva...

Lootusetu, trööstitu, kohutav... Praegu küll päikesekiirt ei näe.

Paratamatud valikud

Milline võrratu hommik!!!!
Päike paistab, linnud laulavad ja rõõmus on olla.
See on just üks selliseid hommikuid, mil ma igatsen oma aeda, kus hommikukohvi juua!

Loomulikult saan ma ka rõdul juua ja kaunist kevadet nautida, aga see pole päris see...

Tore oleks mõnuleda pühapäevas, mõnus oleks minna jalutama ja lihtsalt OLLA, aga õnnetuseks on mul kõik nädalavahetused täis tööd, proove ja loenguid, ja nüüd, kus mul enam MITTE ÜHTEGI VABA päeva pole jäänud, hakkab see mind juba häirima.

Kui aeg-ajalt mõni laupäev või pühapäev hõivatud oli, siis ei morjendanud see mind, kuid nüüd, kus pole enam ühtki sellist päeva, kus ma saan lihtsalt olla ja planeerida päeva enda äranägemise järgi, hakkan vaikselt üle keema.

Vähemalt ÜKS päev peaks inimesele tema enda jaoks olema.

Ma ei saa öelda, et mu vabad päevad oleksid sisustatud ebameeldivate asjadega (vastupidi ju!!), kuid ikkagi häirib mind kasvõi seegi, et ma ei saa mõnuleda voodis just nii kaua kui tahan, seal lugeda ja rahumeeli aega venitada, sest pole kusagile kiiret.
Või nagu tänagi - imeilus ilm ja ma läheksin heameelega koos mehe ja koeraga matkaradadele jalutama, kuid ma ei saa seda teha, sest pean jõudma lausa mitmesse kohta.

Mis mul viriseda - need on mu enda valikud ja teada on, et kevad läheb alati hirmus kiireks, seda enam, kui mitu lavastust on soolas, ise võtsin endale veel täiendõppe lisaks, tööl tõotab suisa hullumaja tulla...

Niigi pean tegema rasked valikud. Või noh, mis nad nüüd nii rasked, tegelikult on näitlemine ikka alati olnud esikohal, teisi asju olen tahtnud kõrvalt harrastada, aga praegu, kevadel, seisan silmitsi tõsiasjaga, et kõhutantsu pean sinnapaika jätma, sest ma lihtsalt ei jõua proovidesse, ka seal tulevad esinemised, aga minul hakkavad kõik proovid kokku langema.

Lavastuste proovid pean juba ainuüksi sellepärast esikohale seadma, et seal on ka teised inimesed, kellega pean arvestama, kõhutantsus pole hullu, kui mõni ära jääb, see rohkem mu enda kaotus.
Ise mõtlen, kas ma suudan üksi midagi tasa teha ja järgi teha - vist mitte. Tehnikaid harjutada ja mehaaniliselt tantsusammud ära õppida - seda küll, aga lihvida ja koostööd - seda ma ei saa.
Ja millal mul olekski aega veel üksigi kõhutantsu harjutada??? Sellist aega lihtsalt ei ole, kui ma jõuan koju tavaliselt õhtul kell kümme või üksteist.
Nii olen enda jaoks PEAAEGU leppinud tõsiasjaga, et kõhutants on minu jaoks jälle varjusurmas... Hirmus kahju on, kohe väga kahju, aga valikute tegemine pole kunagi kerge, ikka on midagi kaotada ja midagi võita.

Saturday, April 19, 2008

Reedene maraton

Reede oli täielik hullumaja.
Reede hommik kulges kenasti ja tavaliselt, mõlgutasin veel mõtteid, et nädalalõpp, pagen natuke varem töölt ära, hurraaaa, juba reede!!!

Aga võta näpust! Juba lõuna ajal hakkas tulema infot, mis eeldas kiiret reageerimist. Koheselt teavitasin oma parimaid koostööpartnereid, kes edasi tegutsesid. Kui tegutsemise tulemus nende juures oli, läksin ka sinna ja algas maraton.

See oli päris raske maraton. Meile kõigile. Et üldse mingitki infot kätte saada, oli vaja aega ja kannatust.
Lõpuks hakkas pilt kooruma, ehkki algselt oli tahetud jätta hoopis teistsugust muljet, ometi ei ole ma veendunud, et me veel päris tõeni jõudsime ja kindlasti on veel lahtisi otsi.

Sellega algab pikk protsess. Asi jätkub esmaspäeval, sest nädalavahetusel ei õnnestu meil midagi teha.
Eilseks lõppes lugu selliselt, mida üks osapool kohe kindlasti ei oodanud. Ja ega ta oma arvamust siis vaka all ei hoidnud.
Aga meie süda oli rahulikum, sest algse versiooni järgi talitades poleks ma küll kindel olnud, et uuesti midagi ei juhtu.

Koju jõudsin poole seitsme paiku, just nii kauaks, et sain midagi suhu pista ja suurema nälja peletada, et siis bussile tormata ning veel Suurde Linna proovi jõuda.

Aga ma tundsin, et see juhtum tõmbas mind emotsionaalselt nii tühjaks, ma olin kohutavalt väsinud.
Hea, et mees ära ootas, tal venis päev küll pikaks, aga see oli tema enda valik. Ega minu päevgi lühem polnud.

Friday, April 18, 2008

Teatrielamused koos mehega

Kui ma eile hommikul mehele ütlesin, et läheme õhtul tütrega teatrisse, siis oli ta üsna mossis. Ei öelnud küll midagi, aga ma nägin, et ega talle ei meeldinud, et ma teda polnud kutsunud.

Mõtlesin ja mõtlesin, siis küsisin tööl teatrikülastuse organiseerijalt, kas tal veel äkki mõni pilet üle on. Ühe sain. Siis helistasin mehele ja küsisin, kas ta tuleks minuga teatrisse. Kuulsin kohe, et tal oli hea meel, ütles, et tuleb küll.

Ajalooline hetk, sest käisime koos perega teatris!!!:):):) No olgu - poole perega... :D
Selle üle, et ka mees teatrisse tuleb, imestasid suuremad lapsed eriti! See, et mina teatris käin, pole mingi uudis, aga et ISSI TEATRISSE läheb - no see on küll hämmastav! :):):)

Mehele meeldis see etendus ka ja ta tegi teatrielamust enda jaoks huvitavamaks, kabistades mind iga kord, kui laval pimedaks läks. :D:D:D
Teise vaatuse ajal tegin mina sama temaga, esimesel korral ehmatas see teda niivõrd, et ta lausa karjatas! :D:D:D
Nii et meil oli eriti lõbus! :)

Tagasiteel bussis ütlesin mehele, mida ma teha tahaksin. Ta ütles: jajah, tahaks küll, ja hakkas siis rääkima hoopis mingist tagasilla puksist, mis pidi tema kuulmise järgi häält tegema!!! :D:D:D
Appi!!!
Vaat kui valesti võib meestest arvata! Arvad, et temal on ka ainult üks mõte peas, eriti veel pärast nii otsest omapoolset sooviavaldust - aga tema mõtleb hoopis puksidest!!! :D:D:D
Aga võib-olla olen mina lihtsalt väga võhiklik, vahest on tegemist eriti seksikate mootoriosadega... :D:D:D

"Börs ja börsitar"

Eile käisime siis teatris.

Ott Aardam
"Börs ja börsitar"

Ugalas

Lugu kahes vaatuses
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Osades:
Karol Kuntsel, Laura Peterson, Tanel Ingi, Hilje Murel, Andres Tabun, Jaanus Kask, Leila Säälik, Arvo Raimo, Kata-Riina Luide

Naljakas, kuid ühtaegu kurb lugu.
Nalja sai muidugi ja naerda tublisti, aga tegelikult oli tegemist üsna kurva looga sellest, kuidas naiste bioloogiline kell tiksub ja tiksub ning kui kolmekümnesena veel üksi oled, siis vähe sellest, et ise hakkad lootust kaotama, on see ka vanemate suur peavalu.
Aga õiget mees leida on vägagi raske, ikka satuvad ette õnneotsijad, seiklejad ja friigid. Sest paremad isendid on juba endale pere loonud.
Kurb lugu üksiku naise otsingutest, lootustest leida oma ja õiget.

Ma ei ole küll olnud sellise olukorras, aga ma suudan üsnagi selgelt ette kujutada, mida see naisele tähendab.

Mehed on õnnelikumas seisus, nende jaoks bioloogilist kella ei eksisteeri ja pole midagi hullu, kui kolmekümnendates mees alles alustab enda jaoks õige naise otsinguid.

Wednesday, April 16, 2008

Nii lihtne see ongi

Ma arvan, et meil on juba nii palju igasuguseid eneseabiraamatuid, et mitte kedagi ei üllata minu väide, et mõttel on tohutu jõud.
Sellest on kirjutatud meeletul hulgal raamatuid, selliseid olen ise kinkinud teistele ja on mulle kingitud - ole vaid usin ja loe!
Ja mõtle ennast õnnelikuks.

Teooriaid on igasuguseid, aga K. on mind eriti hea materjaliga õnnistanud. Loen ja muudkui mõtlen, kui palju tegelikult tehakse oma mõtlemises vigu. Ometi on kõik nii lihtne, käepärane ja kättesaadav.

Mõtte jõud on tohutult suur. Tavaliselt inimesed ei usu seda. Eriti need, kel pole kogemust mõtlemise jõust, kes ise pole proovinudki midagi oma mõtlemisega peale hakata - need peavad seda suisa tühikargamiseks ja mõttetuseks.

Aga ei ole ühti.

Pruugib end vaid kätte võtta ja tegelda oma mõtlemisega, kui tulemused tulema hakkavad.
Proovimine ei maksa midagi.

Kui tahad olla õnnelik, alusta mõtlemisest.
Mõtlemine on elu alus.

Pead vaid teadma, kuidas ja mida mõelda.

Nii lihtne see ongi.

Rase naine on ilus naine

Eile nägin Suures Linnas tuttavat, kes ootab last.
Oi, ta oli nii armas ja ümmargune!!! Ja nii õnnelik!!!

Tundsin, kuidas mul kohe tuli tahtmine ise samasugune olla!!! Armas, ümmargune ja õnnelik!

Ma jumaldan rasedust, mulle meeldib rase olla, ma oleksin KOGU AEG rase, kui ainult saaksin!!! :)

Minu jaoks oli see parim aeg, kui ma rase olin! Noh, kui ma mitu korda rase olin. :)

Pärast viimast last pidin hakkama endale selgeks tegema, et nüüd aitab küll, aga mul oli päris raske endale kinnitada, et see oli viimane rasedus ning nüüd tuleb ikkagi punkt panna.

Sest ma oleksin tahtnud aina rase olla, sest tundsin end selles seisundis väga hästi. Minu jaoks on rasedus nii loomulik ja õnnestav seisund.

Rase naine on ilus naine. Tema eriline seisund teeb ta õnnelikuks ja ilusaks.

Tuesday, April 15, 2008

Hää, et niigi läits

Vähemalt õhtupoolik ja õhtu kulgesid normaalselt.
Proov oli ja mees helistas, kas ta peab mind ära ootama. Ise helistas. Ma ütlesin, et EI PEA, kui ei taha. Aga ta tahtis.
Autos ei rääkinud me endiselt sõnagi.
Aga see ei häirinud mind.

Lihtsalt olen ja mitte millelegi ei mõtle ja südamesse ei võta. Nii on hea.

Eks mul ole heameel ka õnnestunud aktsioonidest - saapad sain ära vahetada, kostüüm läheb keemilisse puhastusse ja vihmavarju eest sain raha tagasi. :)

Kui ma olin arvanud, et keegi ei usu, et ma ise jõupingutusi varju kallal ei teinud, et teda ära lõhkuda, siis tegelikult oldi väga abivalmid ja kuulati ja usuti küll, et esimesel kasutuskorral katki läks. Tahtsin teist samasugust asemele, aga seekord targu proovisin, et kuidas töötab - ja täpselt sama jama! Ei tahtnud hästi kinni minna, mina ei julenud enam proovida, müüja ei saanud ka hakkama ja mul oli isegi hea meel, et ka see vihmavari kinnitas kaudselt minu juttu - oligi praak!

Siis ei leidnud ma sellest poest enam endale sobivat mudelit ja mulle maksti raha tagasi.

Saapapoes rääkisin ka oma mure ära, jõudsin veel viimasel hetkel, sest saapad olid juba ära pakitud, valmis ärasaatmiseks. Otsiti siis minu mudel üles, õnneks oli olemas - ja sobis hästi, ei mingit probleemi!
Ei jõudnud õnne tänada, et nii hästi läks!
Ma oleksin ju varem juba tagasi läinud, kui ma poleks vahepeal mitu päeva piiri taga olnud ja laupäeval matustel, aga rõõm-rõõm, et veel viimasel hetkel jõudsin asja korda ajada.

Kostüümiga on kõige jamam, eks pean ta vist keemilisse viima, ehk siis saab sellest ebameeldivast kangalõhnast lahti. Müüjad ei tundnud muidugi midagi, ju see ainuüksi minu kiiks ongi....

Aga täna lähen küll vara magama, ma ei jaksa enam nii kaua üleval olla...

Monday, April 14, 2008

Kõik mõtted ei ole

Kõik mõtted ei ole mõtlemiseks.
Kõik mõtted ei ole ütlemiseks.
Kõik mõtted ei ole usaldamiseks.

Kallis Kuldar jälle abiks!

Sõber Kuldar kutsub taas üles blogimisel ellu jääma!
Jumala eest, mulle tundub, et Kuldarist on saanud minu isiklik ihukaitsja ja kaitseingel, sest kuidas ma muidu mõistusle tuleksin ja suudaksin adekvaatsel ajal oma blogimised lõpetada ning magama minna?!
Lõppude lõpuks on ta mu mõistuse hääl, kes kutsub mind korrale - ma pean ikka magama ka, mitte ennast surnuks blogima! :)

Ja selles pole vähimatki irooniavarjundit, kui keegi siit seda otsima peaks! Mõtlen seda tõsiselt.
Sest olen ennegi maininud, et pole normaalne nii vähese unega pikka aega läbi ajada, tore, et Kuldargi sinnakanti juttu tüürib.
Mul on tõepoolest hea meel, et Kuldar Kullasepp on bloginduse oma valvsa pilgu alla võtnud! ;)

Matkasellid

Täna käisime matkal.
Sellisel pisikesel ja lühikesel, aga ilm oli ilus ja olemine mõnus.

Mõned küll viilisid ega tahtnud tulla, aga suurem enamus oli kohal ja see tegi mulle heameelt.

Üks lõkkeplats, kuhu suunduda tahtsime, oli juba hõivatud, marssisime siis teise juurde, seal oli vaba ja päikest palju.

Usinamad hakkasid kohe lõkkega mässama, saidki tule üles, grillisime vorstikesi ja viinereid.

Päike paitas mõnusalt, tuultki ei olnud, nii mõnusalt soe - imeilus pärastlõuna!
Siis olid mõned natuke vallatud, panid õrnema soo vetevangi, no õigemini porivangi, kuni ma isiklikult neid päästma läksin! :)

Mul oli muidugi eriliselt hea matkavarustus - kõrged saapad ja mantel, aga ma kahjuks ei jõudnud enne kodust läbi lipata. :)
ma ei lasknud ennast sellest häirida, sain hakkama.

Eriti tore oli, et kostus arvamusi, et võiksime teinekordki sellist matka ja grilimist korraldada.

Ja kollaseid liblikaid nägin ka! :)
Igal juhul tuleb kuldne suvi! Vot!

Mida teeksin teisiti

Kukupai andis mulle teatepulga.
Pani mind päris mõtlema.... :)

Mida ma siis 16-aastaselt teisiti teinuksin oma praeguste elukogemuste juures? Võtaksin seda eluaastat siiski tinglikult, laiendaksin seda natuke siiapoole ja sinnapoole antud vanust - teie lahkel loal. ;)

1. Pärnu Draamastuudiosse sissastumiskatsetel edasisaanuna läheksin rahumeeli edasi järgmisse vooru, mitte ei kuulaks kadeda sõbranna (kes edasi ei pääsenud) veel kadedamat keelitamist tagasi koju sõita.

2. Aasta hiljem mehega tutvudes ei laseks ma ennast kammitsaisse panna, vaid paneksin paremini tähele neid märke, mis minus võõristust tekitasid.

3. Kaks aastat hiljem prooviksin lavakunstikateedrisse sisse saada, mitte ei jääks peigmeest sõjaväest koju ootama. Kahtlustan, et see oli vaid ettekääne, TEGELIKULT oli mul hirm minna kodust kaugele võõrasse linna, mida ma ei tundnud ja kus ma kuhugi minna ei osanud, ja hirm läbi kukkuda... Ehkki kindlasti ka hirm, et kui ma lähen pealinna, siis ei suuda ma oma lubadust pidada ja meest ära oodata.... Ei olnud vist endas kindel. :)

4. Ei oleks oma päevikuid ära põletanud, nüüd oleks neid väga huvitav lugeda.

5. Ei oleks armunud oma õpetajasse, sest see tekitas mulle igatsust ja südamevalu veel palju aastaid.

6. Oleksin vähem protestimeelne ja isepäine, kuna tekitasin sellega pidevalt konfliktiolukordi tollase klassijuhatajaga, olles talle tõeliseks kirstunaelaks. Tegelikult oli ta tore inimene.

7. Õpiksin rohkem inglise keelt, inglise keelt, inglise keelt!

8. Võtaksin ise ette selle, mis minu ema õigel ajal tegemata jättis.

9. Küsiksin vanaemade käest rohkem minevikku ja sugupuud puudutavaid asju, mida mul praegu enam võimalust küsida ei ole. Rääkimata muudest elutarkustest, mida tollal küsidagi ei osanud.

10. Vaataksin ära KÕIK "Vanemuise" etendused ning laulaksin kooli laulukooris ja ansamblis.

Teatepulga annan edasi Kristiinale, Eluhetkedele, Ajakajale, Põrgukizile, Jospelile, Lendavale Konnale.
Head nuputamist! :)

Minu kogemused fotograafia vallas

On olnud küllalt hetki, mil olen kahetsenud, et mul pole fotoaparaati.

Kõigepealt olen kahetsenud siis, kui minu kodukohas mõni maja lammutamisele läks ja tänavapilt muutus.
Siis oli kahju, et ei saanud jäädvustada endist pilti, kuidas kõik varem välja nägi. Olnuks ilus mälestus oma kodukohast.

Siis olen kahetsenud fotoaparaadi puudumist, kui olen sattunud mõnele eriliselt ilusale loodusvaatele - kahju, et ei saanud jäädvustada.

Minu esimene fotoaparaat oli vist SMENA 8M - kas oli ikka selline olemas? :) Selle kinkis mulle minu praegune mees, kui ta mu südant võita tahtis. :)
Mind huvitas fotograafia väga ja kord juhtusin seda mainima - ja tema läks ja ostis mulle fotoaparaadi!!!
Oeh, see maksis tollal kohutavalt palju, tervelt 15 rubla!!!:)
Ma ei tahtnud kingitust vastugi võtta, sest ega ta (tulevane mees) mulle niiväga ei meeldinud. :) Siis ütles, et see on tal enda vana fotokas, aga tema enam pilte ei tee, võtku ma aga endale.

Aga ega ma uskuma jäänud, läksin poodi ja küsisin järele, kas sealt on lähipäevil fotoaparaati ostetud - muidugi oli! :) Väikese koha asi, ega neid fotoaparaate siis massiliselt ei ostetud! :)

Aga no lõpuks võtsin ikka fotoaparaadi vastu, sest kiusatus oli ikka ka. Lubas mulle pildistamist õpetada ja puha. Ostis veel lisaks ilmutamiseks vajalikud tarbed - teadagi, ilmutatakse ju pimikus....:P Küllap tal oma tagamõte sellega oli... :P:P:P

Minu jaoks oli selle fotokaga pildistamine üks igavene tegemine - no ei osanud ma sugugi kaugust õigeks sättida! Ikka kippusid mul udused pildid tulema, sest minu silmamõõt oli väga mööda! :)

Aga tollal tehtud pilte on meil praegugi veel igavene suur hulk kodus olemas. Ja lastestki on tehtud meil endil pildid, kui neid ei oleks, siis polekski esimestest lastest pilte. :)

Kui Smena aeg ümber sai, siis polnud meil kaua aega fotoaparaati, enne kui mingisuguse "seebikarbi " saime, isegi ei mäleta, kust ja kuidas.

Sellega sai ka tükk aega pilte tehtud, ta oli ikkagi samm paremuse poole Smenaga võrreldes, fotograaf ikka ütles, et uskumatult head pildid sellise kesise fotoaparaadiga.

Lausa pidu oli aga siis, kui "Olympose" ostsin! (Professionaalsed fotograafid võivad muidugi naerda selle üle, aga ma pole end kunagi professionaalide kilda arvanudki! :D) Milline mugavus! Ei mingit käsitsi teravustamist, kvaliteetsed pildid - olin vaimustuses ja ei lahkunud fotoaparaadist praktiliselt üldse. Ükskõik kuhu läksin, igal pool oli kaasas.
Fotoateljees olin iganädalane külaline, muudkui klõpsutasin filme täis ja lasin ilmutada. :)

Sellest ajast on mul tohutul hulgal pilte, praegu on neid päris tore vaadata. :)

Eriti huvitav on minu jaoks vaadata enda arengut pildistamisobjektide osas.
Algul olin huvitatud inimestest. Ei möödunud päevagi, kui ma poleks pildistanud lapsi, teisi pereliikmeid, sugulasi, sünnipäevalisi, külalisi, tuttavaid, igat sorti seltskonnaüritusi jne.

Siis hakkasid inimesed mind tüütama, see muutus väga üheülbaliseks, ikka sattusid ühed ja samad inimesed mu kaamerasilma ette ja minu jaoks polnud enam huvitav. Seda enam, et kiputi poseerima, aga mulle meeldis teha ootamatuid võtteid, tulemus oli põnevam. :)

Hakkasin rohkem loodust pildistama. Ilus pihlakas, lumetriibud mändidel, vikerkaar, sinine taevas, aurav järv... nii palju ilusat oli ümberringi ja kõike sai jäädvustatud.
See paelus mind tunduvalt rohkem kui inimeste pildistamine.

Jalutama minnes oli fotoaparaat alati kaasas. Kord olin fotoka koju unustanud, aga tulin suveõhtul kodu poole - milline imeilus punaste triipudega taevas!!!! See pilt on mul siiani silme ees, aga fotoaparaati polnud nagu kiuste käepärast, küll tormasin ummisjalu koju, haarasin fotoka ja tagasi õue, aga see ilus vaatepilt oli juba läinud...

Praeguseks on pildistamine unarusse vajunud. Mul on sellest kahju.
Olen küll mõelnud digifotoka soetamisele, kuid pole selleni ikka veel jõudnud.

Eriti kahju on siis, kui mõni eriliselt kaunis looduspilt silme ette jääb.
Siis mõtlen, et mu järgmine ost on digifotokas!
Aga ikka tuleb midagi muud vahele....

Puudega laps peres

Kukupail oli väga hea viide ühele Delfi artiklile.

Lugesin ja mõtlesin. Kummaline, aga aeg oleks nagu seisma jäänud. Vähemalt mõnes küsimuses küll.
Muu elu justkui on edasi läinud, aga puuetega laste ja puuetega laste perede probleemid on ikka samasugused kui paarkümmend aastat tagasi.

Kuidas see ometi võimalik on???!!!

Kas puuetega lapsi pole nii palju nagu vaja, et mingeid kardinaalseid muutusi oleks saanud toimuda??!! Kõlab väga julmalt, aga tundub tõsi olevat.

Kui palju peab olema puuetega lapsi ja puuetega laste peresid, et nende heaks midagi tehtaks, et neid märgataks, et neile vajalikku abi ja rehabilitatsiooniteenuseid osutataks??
Ja seda ilma, et vanemad ise peaks mööda ilma otsima ning paluma, kust mida vajalikku oma lapsele tema tervise heaks võimaldada saaks, rääkimata sellest, et vanemad ise oma olukorras psühholoogilist abi saaksid.
Inimesed, kelle peres ei ole kasvanud puudega last, ei tea, mida see pere jaoks tähendab.

Kas muutused saavad toimuma alles siis, kui mõne otsustaja peresse sünnib puudega laps ja ta peab läbi käima tavapärase kadalipu, millega praegu puuetega laste vanemad kokku puutuvad??!!!
Elu ei pea olema ometi nii julm?

Kõige ilusam koht

Meil on üleskutse kirjutada oma kodukohast kirjanduslikke üllitisi. Loomulikult ei ole see kohustuslik, aga mina tahtsin ka osaleda.
Mulle meeldib mu kodukoht.
Mõned, kes otsivad siit suuri kaubamaju ja eliitseid söögikohti, leiavad, et see koht siin on üks igavene urgas, kus pole mitte midagi teha.

Mina nii ei arva. Kui ma tahan suurde kaubamajja minna või kuskil peenemas kohas söömas käia, eks ma siis sõidan Suurde Linna, aga käe-jala juures on mul palju rohelust ja ilusaid järvi.

Astun koduuksest välja ning olengi metsas, ehkki elan kesklinnas - no kas see pole siis rikkus??!! Mul on alati võimalus jalutada ilusas metsas või kauni järve ääres, ilma et peaksin selleks kusagile kaugele sõitma.

Ei vaidle vastu - Eestis on väga palju ilusaid linnu, alevikke ja asulaid. Eks igaüks on oma elukoha patrioot. Ja mulle meeldivad teised kohad Eestis ka, kogu meie maa on imeilusaid paiku täis, ükskõik kuhu lähed.

Aga minu kodukoht on ikkagi KÕIGE ilusam!!! :)

Minu peidus pool

Alatus, kadedus, õelus, egoism, tagarääkimine, eneseupitamine, virisemine, enesehaletsus, ärapanemine, valetamine... rohkem ei tule esimese hetkega meeldegi - kõik pahelised, aga väga inimlikud omadused.
Kes saaks öelda, et ta neist vaba on?

Mina küll mitte.

Ei arva ma, et olen hea ja tore ja tubli ja kõik teised halvad mu ümber. Pigem vastupidi. Enesekriitiliselt leian, et minus on kõik need loetletud omadused olemas ja kindlasti veel teisigi, mida praegu kohe meelde ei tule, kõik võtan omaks.

Vahest ei ole ma üdini paha, aga minus on halvemaid pooli, mis vahetevahel minus välja löövad ja millega ma teistele inimestele võin põhjustada ebameeldivusi.

Ma ei ole selle üle uhke, aga ma olen selline ega püüa end paremaks teha kui olen.

Kindlasti ei avaldu need halvemad pooled alati, vaid ainult teatud olukordades.
See on pime ala ja peidus pool, mida ma ka ise ei tunne, vaid õpingi tundma tänu kriitilistele olukordadele, kriisisituatsioonidele ja inimestele, kes mulle neis olukordades tagasisidet annavad.

Olen tänulik, kui seda on tehtud mõistvalt ja arusaamisega, et minagi pole ideaalinimene, vaid tavaline lihast ja luust olevus oma vooruste ja puudustega.

Tajun minagi teinekord ärapanemist ja peeni vihjeid otseütlemise asemel, aga siis mõtlen enesekriitiliselt, et küllap mu enda käitumine on seda tinginud. Suhted pole kunagi ühepoolsed, ikka kahepoolsed.

Kuulates vahel enesehaletsusenootidega meest kõnelemas, siis lähen trotsi täis ja ei suudagi (loe: EI TAHAGI!!!) väga mõistev olla, nii vastu hakkab selline ennast haletsev väljenduslaad.

Ja kui ma ise niimoodi käitun, miks ma siis teistsugust suhtumist endasse ootan? Pole ju põhjust. Teistel viskab samuti selline käitumismaneer ära ja parema meelega torgiks veel lisaks ja tegelikult ei tahakski sellise inimesega niiväga suhelda.

Kui oma käitumist ja teistesse suhtumist kriitiliselt ei jälgi, siis võibki ühel hetkel avastada, et ollakse üsna üksi jäänud ja polegi kellegagi rääkida...

Häbiga saab läbi?

Kui ma laps olin, siis vahel juhtus asju, mille pärast oli hirmus häbi, aga midagi polnud teha, tuli üle elada ja elu õppetunnid ära õppida.
Aga sellised seigad, mis seotud tugeva häbitundega, on siiani meeles.

Praegu pole ju tegelikult mitte midagi muutunud.
Ikka teeme ju vigu ja arvame, et võtame õppust, tihtipeale siiski nii ei ole.
Kui aga juhtub midagi, mille pärast on kohutavalt häbi, siis on lootust, et see jääb elulõpuni meelde.
Vähemalt ma väga-väga loodan seda.

Sest mõningatele inimestele ei jõua miski kohale, enne kui ta pole oma nahal tundnud häbi, põletavat häbi oma mõtete, sõnade või tegude pärast.

Öeldakse, et häbiga saab läbi. Vahest ehk saab kah, aga see on üsna piinarikas, ja hea, kui seda vältida õnnestub...

Sunday, April 13, 2008

Lavastajat minust vist ei saa...

Kui ma eelnevas postituses rääkisin Mati Põldre lavastaja-väljakutsest, siis tegelikult kripeldab mul endal ka üks asi juba pikemat aega, aga no mina pole Mati Põldre ja mina ei julge väljakutset vastu võtta... :(

Umbes paar aastat või poolteist aastat tagasi tuli mulle mõte ühest teemast, mille kohta ma arvaksin, et see oleks midagi sellist, mis võiks huvitada laiemat rahvahulka, sest usun, et sellega on väga palju kokku puutunud, kuid sellest ei taheta rääkida.

Mul on mingid visioonid lavakujundusest ja lavastuse ülesehitusest, mul on temaatika, mul on tekstid, millel lavastus põhineks, aga mul ei ole lavastajat, kes selle ära lavastaks.

Olen sellest ideest rääkinud mitmele inimesele, mõnedele on meeldinud, mõni on ärgitanud mind ennast lavastama, mõni on võtnud mõtlemisaega, kuid materjali väga rusuvaks pidanud - asjast asja pole siiani saanud.

Ma ei ole seda mõtet maha matnud. Olen endiselt seda meelt, et temaatika huvitab laiemat üldsust, sest sellega kokkupuutuvaid inimesi on väga palju. Kuid valusatest asjadest ei taheta rääkida, seda enam on vaja seda teha teatri kaudu.
Lavalt on võimalik paljutki öelda ja mõtlema panna.

Teater peab raputama, igasugust tilu-lilu on meie ümber niigi palju.
Ehkki mulle öeldi just vastupidi - ei taha midagi rasket ja rusuvat mängida, sest elu on isegi raske ja rusuv.

Hm... kuidas keegi ümbritsevat näeb... Minu jaoks on oluline öelda sõnumit, mul peab olema öelda midagi, mis inimestele korda läheb ja neid puudutab.

Ma ei tea, kas ma suudan ennast niipalju usaldada, et ma saaksin lavastamisega hakkama. Ma ei ole endas kindel.
Olen veendunud, et lavastajad on eriline kontingent teatriinimesi, neil on terviku nägemise võime, nad suudavad näitlejalt kätte saada selle, mida nemad tahavad, nad suudavad oma mõtte välja tuua nii, et see saab ka teistele arusaadavaks.

Ma pole kindel, et mina seda suudaksin.

Ainuüksi ideest on vähe.

"Tähelaev" Mati Põldrega

Tänane "Tähelaeva" saade oli Mati Põldrest.
Minulgi on kokkupuuteid temaga olnud.
Väga meeldiv ja aristokraatlik inimene.

Hea oli tuttavaid inimesi ja kohti näha.
Tema oli üks protsessis osaleja, tänu kellele sai jäädvustatud tehtud töö.

Kena oli kuulda, kuidas ta oma teise abikaasa kohta ütles, et see on tema tõeline armastus ja see tunne ei ole siiani kadunud. Armas.
Ja ma usun küll, et võibki olla nii, et see armastus, mille kohta saad öelda "tõeline armastus", võib olla teine või kolmas või neljas või viies. See ei pruugi üldse olla esimene armastus ega see armastus, mis esimese abieluni on viinud.

Armastused on nii erinevad. Erinevaid inimesi armastame erinevalt. Milline neist on see tõeline, seda saame ehk alles tagantjärele öelda.
Ja vahel võib tunduda, et armatame mitut inimest korraga. Küllap pole selleski midagi võimatut.

Veel meeldis mulle Mati Põldre jutust uute väljakutsete vastuvõtmine. Kui talle pakuti lavastamist, siis haaras ta sellest võimalusest kinni ja tulemuseks oli suvelavastus Nava laval.

See lavastamisejutt pani mul südame kripeldama, sellest pean kohe eraldi rääkima!

Öelda tahan aga seda, et väljakutsed rikastavad meie elu ja võimaldavad meil end proovile panna uudsetes olukordades. Õnnelikud inimesed, kes pole peitu pugenud, vaid on need vastu võtnud ja endast maksimumi andnud.
Meeldis, kuidas Ela Tomson Mati Põldrest rääkis, nii kiitvalt ja positiivselt.
Küpsed inimesed näevad teineteist hoopis teisiti kui verinoored. Seda erinevust tõi ka Ela Tomson välja.

Hea saade, seda enam, et olen nende inimestega ka ise kokku puutunud ja neid ehedalt näinud, siis on vastuvõetav informatsioon hoopis teistmoodi kui täiesti võõraste inimeste puhul.

Kuidas oleks punapeaga?

Punapea-teema on ikka veel päevakorral.
Juuksuriga konsulteerisin, tema arvates on halb see, et mul kasvavad juuksed väga kiiresti välja ja ma pean liiga tihti värvi uuendamas käima.
Samuti on küsitav, kuidas jääb punane värv peale minu praegu eri värvi juustele, loogiliselt võttes erinevalt. Seega ei pruugi ka tulemus olla mulle meeldiv.

Ometi on telekast reklaamigi vaadates ikka isu punase pea järele.

Täna istusimegi koos teleka ees, kui tuli just see juuksevärvireklaam, kus oli tulemuseks ilus punapea.
Küsisin mehelt, kuida talle meeldiks *****da punapeaga.
Ütles, et pole proovinud, aga võiks huvitav olla. :P:P:P

Hmmm, no siis mul ei jää ju muud üle kui punapea elu proovida...?
Nojah, parukas aitaks kah hädast välja... :D:D:D

Sest mis ma siis teen, kui ta ütleb, et tead, punapea ikkagi ei meeldi, blondi-pruuni-kirju oli parem??!! :P:P:P

Järjest ja järjest ämbrisse

Eilne matusele sõit oli väljaspool igasugust arvestust.
Tegelikult oli mul plaan hoopis tegelda kaubanduses tagastamisprotseduuridega.

Millegipärast olen ma viimasel ajal oma ostudega ämbrisse astunud. Ja lausa järjest.
Paistab, et mõned päevad ei ole ostlemiseks üldse head, kehv kuuseis või mis iganes. :D

Igal juhul tuli mulle kohe meelde see, et Kukupai andis mulle kunagi ammu teatepulga selle kohta, et kirja panna oma parim ost ja oma halvim ost (vabandust, see oli nii ammu, et ma ei oska enam viite jaoks õiget kohta otsimagi hakata...).
Tollal mõtlesin ja mõtlesin, aga ei osanud midagi välja mõelda, tundsin piinlikkust, et ma teatepulga ripakile jätsin ja Kukupai usaldusega nii hooletult ringi käisin. Palun vabandust, Kukupai!

Nüüd ütlen küll, et mu kehvim ost sai tehtud möödunud nädalal kokkupandava vihmavarju näol.
Sain seda vaid ühe korra kasutada, kui mingi mehhanism nii kapitaalselt katki läks, et plastmassitükid laiali lendasid! Einoh, ja ma ekstra valisin kallima vihmavarju, et mitte odavate julladega jännata!
Loomulikult on neil alati võimalus öelda, et mina ise olen tootega valesti ringi käinud ja kõike valesti teinud, aga ma siiski ei ole rahul sellega, et ese puruneb esimesel kasutuskorral, ja ma pole nõus sellega, et ma olen NII maalt ja hobusega, et ei oska õigesti käsitseda lahtikäivat vihmavarju... :D

Igal juhul oli mul plaan sellega kauplusse tagasi minna ja asjast vähemalt rääkida. Mitte et ma ei tea mida loodaksin, aga ma ei taha seda ka niisama jätta. Minu jaoks on see praegu mahavisatud raha.

Järgmine asi, millega ma tahtsin poodi tagasi minna, olid mu taevanikiidetud saapad, mis ma möödunud kolmapäeval ostsin ja mille üle niiväga rõõmustasin, et sain endale korralikud ja mugavad saapad!
See paar, mis mulle tagant laost toodi, oli mul loomulikult proovimata, mina sain proovida vaid riiulil olnud paari. Pakiti siis saapad mulle kenasti sisse ja mida ma kodus avastasin - jalgapanemisel pöördus sisemine õmblus tagurpidi ja tekitas väga suurt ebamugavust, ainus võimalus saabast jalga saada oli saapalusika abiga. Mis tähendaks, et peaksin seda igapäevaselt käekotikeses kaasas kandma!!!

Nii jätsin saapad reisile jalga panemata ja tahtsin need kauplusse tagasi viia, et proovida mõnda teist paari.

Kolmas asi, mis mulle ebameeldivusi põhjustas, oli ostetud natuke varem, aga ma polnud seda kandnud, seetõttu polnud miinused avalduda jõudnud. ma ei olnud varem sellise asjaga kokku puutunud, seepärast ei saanud ma algselt üldse aru, milles asi on. Aga riie, millest oli valmistatud ostetud kostüüm, haises. :(
Sõna otseses mõttes. Ma ei arva, et ma oleksin just ülitundliku koeraninaga persoon, aga teatud lõhnad mind tõesti häirivad.
Hommikul panin kostüümi selga ja tööl tundsin, et miski haiseb. Mina???!!! :(
See muutus üha häirivamaks ja häirivamaks, otsisin põhjust, kartsin, et minu keha on mingit jubedat haisu levitama hakanud!!! :D, kuni ma lõpuks oma pika taibuga jagasin, et see on RIIE, mis haiseb ebameeldivalt.
Minu elus on see esmakordne juhtum, et uus riietusese võib nii ebameeldivalt haiseda, selgaproovimisel ma seda ei tundnud.

Ega ma ei kujuta ka ette, mida sellega teha annab ja ma ei taha ka uskuda, et keegi mult seda tagasi ostab, aga ometi ei saa ma kanda riiet, mis mind nii häirib, et ma ei suuda seda haisu kannatada.

Kahju. Nii olen oma ostudega järjest puusse pannud, ei tea, kas see on märk sellest, et ma võiksin vähem sisseoste teha? :D

Superisa

Eile jõudsime Eesti teisest otsast tagasi hilja õhtul.
Lahkunust räägiti häid mälestusi, paljud tahtsid sõna võtta, ta oli kõikide südamesse jäänud kui Inimene suure tähega parimas mõttes.
Kõige parem oli ikkagi see, mida rääkis poeg.

"Paljudel on isa olemas, kuid ta on justkui ainult paberil, ta on, aga ta ei osale su elus niimoodi nagu üks isa osalema peaks. Sa tead, et sul on isa, kuid see on formaalne teadmine. Kuid minu isa oli superisa selles tähenduses, et ma ei kujuta ette, et üks isa võiks veel enamat oma lastele anda ja nende heaks teha ja veel toetavam olla. Mul oli ideaalne isa, parim, keda võib ette kujutada, parim, keda võib tahta."

Õnnelik inimene, sest tal oli selline isa.

Saturday, April 12, 2008

Nagu Suur Lenin :D:D:D

Täna öösel magasin nagu nott, 10 tundi järjest. Pluss veel eilne bussis magamine ca 2-3 tundi.
Nüüd vist sain oma magamata ööd tasa teha.

Tegelikult olen natuke mures oma tervise pärast, sest ega need magamata ööd hästi ei mõju.
Ma võin ju arvata, et organism ongi vähese unega harjunud, aga tegelikult ei ole see normaalne, kui ma magan öösiti vaid 4-5 tundi.


Ehkki - mulle on meelde jäänud kusagilt loetud kirjandusest, et suur Lenin magas öösiti vaid 5 tundi!!! :D:D:D Sest ta tegi nii palju tööd ega vajadnudki rohkem und, sellest kirjutati nii suure uhkusega kui erilisest suure inimese tunnusest! :D:D:D

Niisiis, ma olen nagu Lenin!!! :D:D:D


Hakkan arvama, et peavalud võivad olla tingitud just sellest pidevast arvutis istumisest ja vähesest unest, lisaks sellele pidavat krooniline magamatus põhjustama närvisüsteemihäireid, mäluhäireid ja jumal teab mida kõike veel...

Mis tähendab, et ma pean oma päevaplaani mahutama vähemalt 8 tundi kvaliteetset und, et oma tervise eest heaperemehelikult hoolitseda.

Lõppude lõpuks on uni hea tervise alus.

Punane Cadillac

Reisi ajal ilusaid kohti nähes liikus minu mõte seda rada pidi, kui hea oleks käia neis kohtades kahekesi, nautida imeilusaid vaateid ning käest kinni jalutada. :)
Need pole üldse sellised suure hulga turistidega läbijooksmise kohad. See on minu arvamus.

Muuseumides käisime ka. Ühed, mis olid ette nähtud, olid ju ka huvitavad, aga üks, mis oli väljapool plaani, jättis mulle kõige sügavama mulje.
Nimelt automuuseum. Tegelik nimetus on tal vist küll teine, aga sel pole tähtsust.

Oooooh, ma olin vaimustuses!!! Punane Cadillac oli esimene, mis mu meeli kohe võlus - nii võimas!!! :) Mulle tundus ta nii oma ja armas, ta kohe oleks mulle sobinud!!! :)

Ja kõik need teised vanad autod - Audid, BMW-d, Mercedesed, Brežnevi kollektsiooni kuuluvad autod, Stalini auto (no oli ikka võimas kuulikindel klaas!! :D)....
Kui lahedad need praegused tänavapildis nii tavalised automargid on kunagi välja näinud!!!

Vaat selles muuseumis oli mul küll kahju, et mul polnud fotokat!!!

Olin tõelises vaimustuses! Minust võiks saada täielik uunikumide fänn, no tõesti - need olid lihtsalt fantastilised!!!!

Sinna muuseumi tahaksin tagasi minna! :)
Minu süda jäi küll sinna maha.. :D:D:D

Naabritel külas

Käisin naabritel külas.
Kaks päeva.
Nüüd pole enam vajadust piiripunktis peatuda, saab ühe soojaga sõita.

Ma polnud sellest reisist vaimustuses, aga tore oli ka, et töölt sain ära olla. See töönädal oli eriliselt lühike ja selle vastu mul polnud küll midagi.
Puhkuse- ja lõbureis see muidugi polnud, vastupidi. :)

Aga ma polnud kaua-kaua naabrite pealinnas käinud. Lapsepõlvest on mul mälupilt orelikontserdist Toomkirikus. Nüüd nägime seda ainult väljastpoolt, aga tollal jättis see kirik mulle väga võimsa mulje, ta oli nii suursugune ja ilus.

Vanalinn oli kaunis nagu vanalinnad ikka. Tallinna vanalinn on ju ka ilus.
Aga need kirikud ja iidse ajalooga majad, kivisillutisega tänavad - kõik oli vapustav.
Ainus, mis mulle ei meeldi - meeletu kiirus ja läbitormamine, mis ei jäta imetlemiseks aega.
Mulle meeldiks jalutada, vaadata, kuulata ja jälle vaadata, imetleda...

Vahtkonnavahetus Milda juures - jälle huvitav vaatepilt.

Mustpeade Maja - imekaunis hoone, mis sõjas hävitati, kuid on taasatatud väga autentselt ja täpselt samasugusena nagu ta oli. Kõige ilusam ehitis vanalinnas.

Öö on taas magamata, sest mul oli öövahetus :D:D:D, ja tagasiteel magasin nagu nott, seetõttu jõudsime koju mulle täiesti märkamatult ja väga kiiresti. :)

Pärast ilmnes küll probleeme, aga neid klaaritakse esmaspäeval.

Mul on olnud au tunda väga toredat inimest

Täna on matused.
Neljapäeva hommik algas surmateatega.
Mehe tädimees oli hommikul surnud jalapealt.
Tundis end halvasti ja siis see juhtuski.

Ta oli väga tore inimene. Mees ütles kunagi tema kohta, et on talle lausa isa eest olnud. Tema viis neid vennaga kalale ja võttis igale poole kaasa, rääkis nendega pikad jutud maha.

Kalal armastas käia, see oli tema suur kirg.
Kuldsete kätega oli ta ka, kõike oskas teha ja oma kätega ehitada.

Lastega sobis ta väga hästi, lapsed olid alati tema ümber ja tema rääkis nendega alati huvitavat juttu, lapsed kuulasid ammulisui. Minu lapsed olid alati vaimustuses, kui kuulsid, et onu E. tuleb või et me läheme onu E. juurde - ta oli lemmiksugulane.

Kord juhtusin kuulma, kuidas ta rääkis oma pojapojaga elulistel teemadel, poiss, kes võis olla vahest 15-16-aastane, kuulas, nad arutlesid, ja ma mõtlesin, et see peab olema tugev side, mis neid ühendab ja et selline rääkimine on nende peres väga tavaline ja normaalne.

Ja mäletan, kuidas ma mõtlesin tookord, et minu mees pole kunagi oma lastega niimoodi rääkinud. Tegelikult pole üldse rääkinud.
Ja mul on sellest kahju.
Oli tookord ja on nüüdki.
Ta lihtsalt ei oska rääkida ega arutleda, tema rääkimismeetod on käsu-keelu meetod. See teatavasti ei meeldi kellelegi.

Suri väga tore ja südamlik kuldsete kätega mees.
Mul oli õnn ja au teda tunda.
Aitäh selle eest.

Wednesday, April 9, 2008

Jutukad inimesed

Mõned inimesed on väga jutukad.
Räägivad peaaegu täiesti võõrale inimesele oma elu-olu kõigi üksikasjadeni ära.
Ega ma muidugi ei tea, vahest olen mina ainuke, kellele räägitakse, aga ometi tundub, et mõni inimene ei vali, kellele oma pereasju jutustada.

Aga vahest tal polegi kellelegi oma muredest rääkida.
Ja mina ju kuulan heameelega.

Ma olen kuulanud ja sõnagi sekka öelnud. See kordub iga kord.
Vahel oleksin parema meelega vait ja mõtleksin omi mõtteid, aga ei saa.

Viimasel korral oli tegelikult väga huvitav teemaarendus - mehe ja naise sõprus. See väärib kohe eraldi peatükki ja sellest kirjutan pikemalt teinekord.

Nii pole mul põhjust ka nuriseda, et mõni inimene on väga jutukas, sest sain teada väga huvitava loo.

Ebameeldivad asjad oskavad aega valida

Ma ei kannata kohe üldse seda, et ebameeldivad asjad algavad siis, kui mul on vaja kuskile reisile minna.

Eile ilma jäin - tänu paksudele jalgadele! Täna sain ka paksude jalgadega!!!

Eile tegin Suures Linnas vaba tunni jagu aega parajaks kingapoes.
Sest mul oli hädasti saapaid vaja! :)
Selliseid mugavaid ja mõnusaid.

Keset kingamerd ikka veel mõned saapad olid olemas. Talvejäänukid.
Proovin ühte ja proovin teist.
Tavaliselt alustan vasakust jalast. Läheb ilusti. Siis võtan parema ette. See ei lähe kohe üldse!
Taevake, mul ei saa ometi jalad NII erineva suurusega olla!!!

Tuleb välja, et on ikka küll.

Siis proovin pikema säärega saapaid. Olukord pole kohe üldse parem. Sest saapaid tehakse vist küll ainult imepeenikestele säärtele.
Igal juhul ei kuulu mina selliste säärte omanike hulka.

Ma ei ole küll senini tundnud, et ma eriliselt paksude jalgade omanik oleksin, aga paistab, et see on siiski nii - mitte ükski saabas ei sobinud!

Kingadega pole mul probleeme olnud, aga saabas tahab kahjuks endasse mahutada ka pahkluid ja sääri... Et need saapasse mahutada, peaksin ostma saapad vähemalt number 41 või 42!!!!

Nii muutub minu number 38 jalg sujuvalt number 42-ks!!!
Kas see pole ülekohtune??!!

Täna suundusin hoopis teistesse kingapoodidesse. Aga võta näpust! Kolmest vaid ühes oli veel saapaid müügil. Ja päris suur valik!
Uskumatu, aga mõned läksid mulle isegi jalga!!!
Isegi mina oma paksude jalgadega sain jalga kohe päris mitu paari saapaid!!!! :D

Einoh, nüüd olin küll õnnemaale sattunud! Valik õnneks väga keeruliseks ei osutunud, sest eriliselt sobivaid oli siiski üks paar.
Kuigi ma suurest rõõmust oleksin võtnud kohe mitu paari, sest sellist õnne ei pruugi järgmisel hooajal jälle juhtuda... :)

Tuesday, April 8, 2008

Päev Suures Linnas

Tänane päev oli kuidagi eriliselt lühike.

Hommikupoolik kulus väga kiiresti ja ega ma tööl midagi erilist küll tehtud ei saanud.
Juba pool kaksteist tormasin bussile ja sõitsin ametiõdedega kohtuma.

Meid oli seekord kohal palju ja temaatika väga päevakajaline ning põletav - probleeme lahati igatepidi.
Üks kodanik esineja hakkas küll väga teoreetiliseks minema, minu meelest tema ongi selline inimene, kes väga kuivalt ja igavalt räägib, alati on ta kohal, kuid lektorina on ta minu arvates null.

Minul igatahes tuli uni peale. No pole ime ka, kui öösel ainult neli tundi magatud!

Õnneks tema kolleeg on seevastu väga emotsionaalne ja räägib näidete varal, seetõttu on teda huvitav kuulata, ma sain tänu sellele, et tema ohjad enda kätte haaras, lausa unest lahti. :)

Siis oli mul veel Suures Linnas tegemist ja pärast pidi olema proov, ehkki lavastaja ei saanud tulla.
Istusime natuke aega ja arutasime üht olulist küsimust, lõpptulemusena arvasime kõige parema idee olevat lükata kogu protsess sügisesse, aga karta on, et lavastaja pole sellega väga päri.
Igatahes oli meid kohal vähe, nii jätsime lugemise ka vahele ning läksime laiali.

Mees oli meeldivalt üllatunud, et proov nii vara lõppes. Meil mõlemal oli hea meel, et vara koju saame.
Kahjuks juhtus midagi, mis kõik hea pea peale keeras.

Sellest räägin homme, sest ma olen piisavalt väsinud, tütrel oli abi vaja ja kokkuvõttes saime ikkagi nii hilja koju, et ma enam ei jaksa ärkvel olla.

Monday, April 7, 2008

Saabastega ämbrisse

Täna selgus kurb tõsiasi, et olen oma hädaostetud saabastega täielikult ämbrisse astunud!

Ma polnud neid pärast pealinnast tulekut kandnudki, käisin rohkem mustade ja valgete saabastega, aga täna tahtsin just punaseid panna.

Eks paningi.

Aga tööle jõudnult avastasin, et saapad on mu imeilusad sukkpüksid karvaseks hõõrunud ja sellega need täielikult ära rikkunud!!! :(

Saapad on poolsaapad ning laiem mudel, mitte ümber sääre.
Ja see tema puuduseks on osutunudki, sest kõndimisel hõõrub lukuosa vastu pahkluud ja on seega sukkpükste surm.
Nüüd pole mul nende saabastega enam midagi peale hakata, seeliku-inimene nagu ma olen. Ei ole mul võimalik neid kanda, kui nad kõik mu sukkpüksid prügikastikraamiks teevad.

Mahavisatud raha, sest punaseid saapaid mul ikkagi enam pole... :(

Igal juhul olgu see õpetuseks ka teistele, kes poolsaapaid ostavad - kindlasti ei tohiks nad olla laia sääreosaga ja sealjuures lukuga, sest tegelikult on ju lukk see kurjajuur. Proovimisel ei oska sellele tähelepanu pöörata ning ei tule selle pealegi, millised puudused sellisel mudelil olla võivad.

Loid ja tegus esmaspäev

Esimene päev läbi.
Tööl tundsin justkui tahtmist ja energiat küll, aga teha ei suutnud mitte midagi produktiivset, oli üks lame päev, kus ma tegin vaid väga hädavajaliku ja sedagi viimasel momendil.

Komisjoni tormasin paberitega, mis ma olin jõudnud viimasel momendil veel välja printida, kusjuures ma polnud jõudnud neile pilkugi heita, seega sisu oli tume maa! :)
Eks ma kuidagi end välja keerutasin.:)

Kuid ühel momendil öeldi mulle, et pole mind veel niimoodi põlema minemas nähtudki! :D:D:D Võtsin vist liiga aktiivselt sõna, aga mulle tõesti ei meeldi, kui aina on süüdi keegi teine, ainult mitte asjaosaline ise - oo ei! Tema on loomulikult väga korralik inimene ja ei saa kuidagi aru, kuidas on võimalik, et keegi pereliikmetest nii mööda läheb??!!
Minu arvates kõige sulaselgem tegemata töö ja õigustada pole siin midagi!
Ei kannata ma niisugust lodevat suhtumist - aina õlakehitused ja "ei tea" - vastused.

Küllap ma sellepärast siis sõna võtsingi, mida koheselt ka ära mainiti - tavaliselt olla ma nii vaikne ja leebe ja tagasihoidlik... :D:D:D
Hm, ma küll ei tea, paljud mind tundvad inimesed seda arvamust jagaksid??!! :D:D:D

Pigem mind vast selle "põleva" kandi pealt rohkem tuntaksegi. :D

Või siis pole mu tõelist olemust sügavuti nähtud.

Ma ei teagi, kui paljud inimesed üldse teavad, milline ma tegelikult olen.

Ja milline ma siis tegelikult olen? :)

Heh, kui ma seda isegi teaksin! :D:D:D

Õhtul oli proov, jäin hiljaks ja sain üsna vähe teha, aga see-eest tõstatasin küsimuse ikkagi sellest aspektist, et me peaksime jõudma eneses selgusele, miks me lavale läheme ja mida meil öelda on.
Küllap on minus sees veel nädalavahetuse jõud ja energia ning arusaam abist, mida võib lavastaja anda, kui ta vaid oskab. Tunnen teravat puudust just neist analüüsidest ja arutlustest, mis on asja mõte, mis on meie eesmärk, mida me selle lavastusega üldse öelda tahame, miks me üht või teist asja ütleme...
L-ga meeldib just see protsess, kuidas me arusaamiseni jõuame, kuidas kogu töö on suunatud sellele, et kogu trupp saaks ühtemoodi kõigest aru.

Teised ei olnud väga altid kaasa rääkima, neil vist ei ole probleemi... :) Uus neiu, kelle nimegi ma ei tea, oli ainus, kes teemaga haakus.

Ega ma siis väga pikalt ei hakanud rahvast vaevama, lavastaja lubas kah hakata kodutööd tegema. :D:D:D No viimane aeg kah! :D
Hea, kui saab inimesi natuke mõttetööle suunata. :)

Õnneks ootas mees mind ära, sain sellevõrra varem koju. Kui ma oleksin pidanud bussiga tulema, siis oleksin tunduvalt hilisemaks jäänud.
Hea mees mul. :)
Ja ma ei unustanud teda selle eest tänada. ;)

Sunday, April 6, 2008

Vabanemine

Olen tagasi!!! :)

Hea on kodus olla!
Tegelikult saabusin ma juba õhtupoolikul, aga siis kiirustasin veel külla ja nüüd jõudsin koju. :)

Kolm päeva on läinud lennates, nädalavahetus on otsa saanud ja homme algab uus nädal.

Kui kartsin, et ma kurvastan ärajäänud puhkepäevade pärast ja tunnen end pühapäeva õhtul väsinuna ning ei jaksa uuele nädalale vastu minna, siis ma eksisin.

Hämmastav, aga ma olen veel praegugi energiat täis, ma ei tunne end kurnatuna ja mul oli supertore nädalavahetus!!!

Eilne päev oli väga pikk, aga produktiivne ja tegus, L. tegi meiega huvitavaid harjutusi, tegevus oli põnev, igavaks ei läinud hetkekski.

Minu jaoks oli võimalus ka hetkedeks omaenda mõtetesse süüvida energiat andev, mõnus oli jälgida, kuidas toimus areng meie kõigiga.

Tänane päev jäi isegi lühikeseks, mina oleksin tahtnud isegi pikemalt tegutseda, aga selge ju, et rahvas kibeleb pühapäeva õhtul koju, pereinimesed ja lapsevanemad nagu meil kõik on. Nagunii terveks nädalavahetuseks kodust eemale mindud.

Minu jaoks oli kõige parem selle nädalavahetuse juures vabanemisetunne.
See oli nii hea kergendus mu hingele.

Ma püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, mis mind aitas või millest oli abi, aga ma ei jõudnudki veel selgusele, see vist nõuab põhjalikumat analüüsi. :)
Kuigi võiksin jätta kõik analüüsid sinnapaika ja lihtsalt rahulikult eluga edasi minna. :)

Ma olen kindel, et suur osa vabanemises on mõttetööl ja enda jaoks arusaamises, et minevikust ei ole vaja kinni hoida, lisaks muud mõistmised, miks on mõttetu end vaevata mõttetute probleemidega.
Loomulikult ma TEAN seda kõike, aga olen korduvalt öelnud, et TEADMISEST on väga vähe kasu, kui ei oska neid teadmisi oma südameasjades rakendada ja tundeelule neist kasu lõigata. :)

Vabanemistunne on parim kingitus mulle sellest nädalavahetusest.

Loodan vaid, et see on jääv ja ma olen suuteline edasi liikuma ilma taaka kandmata.

Saturday, April 5, 2008

Maailma äärel

Hurraaa! Mulle meeldib, et E-l on läpakas kaasas, eile sain siin natuke tegutseda, aga kuni ma öösel jalutamas käisin, siis oli ta juba arvuti kokku pakkinud ja ma ei saanudki öösel enam sissekannet teha. Sellest oli mul kahju.

Aga see-eest kasutan hommikupausi ära.


Eile hilines väljasõit, me jõudsime siia ca kaheksa paiku, seadsime end sisse. Algselt oli plaan hakata hullult tööd tegema, aga siia jõudes olime kohutavalt näljased ning esimese asjana hakkasime keha kinnitama.

Siis jagas L. tekstid ja me alustasime sellega tööd.



Ma ei tea, kaua me siin lugesime, aga pärast läks sujuvalt aliase mänguks, arvutis surfamiseks ja öiseks jalutuskäiguks.

Tean küll, et ega arvutis ei peaks olema, pigem oleks vaja inimeste keskel istuda ja suhelda, aga mitte eralduda ning oma blogi kirjutada.



Kui ma oma tujust räägin, siis eile püüdsin mitte mõelda sellele, et mul pole millekski tuju, surusin oma tujutuse tahaplaanile ning püüdsin olla suhtlemise lainel.



Lõpuks see mul õnnestuski, ma hakkasin end päris kenasti tundma ja ei mõelnud enam mustadele asjadele. Suutsin minna seltskonnaga ühele lainele.



K-ga oli hea käia jalutamas, me kõndisime vee äärde ja saime väga paljust rääkida, mul oli seda väga vaja ja me olime väga ühel lainel.



See oli niiii mõnus olemine. Pärast istusime trepil ja kuulasime konnade kontserti - vapustav!!! Ja milline tähistaevas!!! Niisugust taevast polnud ma hulgal ajal näinud!!! Imeline... Me ei saanud pilku taevast ära, olime mõlemas lummatud...

Ja hea oli rääkida inimesega, kes saab aru ja kellega mõtleme üsna ühtemoodi. Avastasime endis palju sarnasusi. Ja meil on kummalisel kombel ühised mõtted reisimise osas :D



Ühele asjale pani ta mind mõtlema, selle üle pean enda üle arutlema, miks ma nii toimin.



Aga see on edasise arutluse teema.



Magama saime umbes nelja paiku. Ja siis magasin nagu kott.

Hommikul ärkasin esimesena, sest mulle ei meeldi pärast seista wc järjekorras, ma tahan rahulikult endaga tegelda. See mul ka õnnestus. :D



Ok, meil algab varsti töö, ma praegu lõpetan. Mul on hea meel, et tunnen end siin hästi ja paistis, et peavalu oli tõesti vähese alkoholi viga :D
Õhtul jõime veini ja täna hommikul pole peavalu enam ollagi... :D:D:D

Ok, kui ma saan täna öösel veel natuke arvutit kasutada, siis ehk kirjutan veel... :D Ei saa ma läbi arvutita! :D

Friday, April 4, 2008

Viimane ohe

Varsti lähen ära.
Nagu ei tahaks, aga ma püüan sellele mitte mõelda.

Ilm on ilus, vähemalt seegi pluss.
Mul jääb veel Suures Linnas natuke aega, aga mu suur sumadan on nii raske, et vaevalt viitsin ma sellega mööda linna tuiata.

Seega naudin ilusat ilma ja ei mõtle rumalusi. Ütlen endale: STOP!

Arvutisse ei saa nüüd mitu päeva. See häirib. Tahan emotsioone talletada, ju see siis jälle seda tähendab, et pean endale märkmeid tegema, et pärast midagi ülestähendamast ei unustaks.

Kuigi peaks ju rõõmustama, et arvuti jaoks vähem aega jääb, oleks aeg maapeale tulla ja hakata elama normaalset elu, kus suheldakse ikka elavate hingedega, mitte ainult virtuaalsõpradega.

Aga ju see oleneb enda tujust ja meeleolust, kuidas paremini sobib. Mulle sobib paremini virtuaalmaailm, vähemalt hetkel.
Vist lööb välja mu häbelik ja tagasihoidlik loomus (milliseid omadusi keegi mul ei usu olevat!).

Uni on. Magada tahaks. Mitmeid öid vähest und annab tunda. Aga ma ei usu, et seal on võimalik end välja magada. Ilmselt vastupidi - uneaega jääb veel vähemaks...

Aga küllap seegi üle elatakse.
Oehhhh...

Kena nädalavahetust. Pühapäeval tagasi uute uudistega.

Pea maha!

Õige asi see vist enam ei ole.
Pea valutab ikka veel.
Juba möödunud pühapäevast saadik.
Tabletid aitavad nüüd vaid natukeseks ajaks, aga ikka aitavad.

Hommikul ärkasin kerge peavaluga ja paistab, et hakkab tuure koguma. Ootan veel natuke, kuni enam kannatada ei jaksa, siis võtan rohtu.
Ei taha neid ju kogu aeg ka süüa.

Kolleeg lubas mu haiglasse transportida, ta on ikka päris mures.
Mina nii mures ei ole, mõtlen vaid, kuidas ma selle nädalavahetuse üle elan.
Aina peavalu käes kannatada pole kah suurem asi.
Aga mul pole täna aega ka traumapunkti minna, kes teab, kaua seal aega läheb, jään veel üritusest ilma ja vean kõiki alt.
Seda ma ka lubada ei saa.
Kolleeg oli optimist, arvas, et ehk tehakse kompuuter ja näeb kohe, mis viga on. Mina küll nii optimistlik ei ole - mitte keegi ei hakka tühipalja peavalu pärast tegema hirmkalleid uuringuid!

Teine kolleeg arvas, et on vähese alkoholi viga. :)
Seda viga annab parandada.
Ja see ravi meeldiks mulle igal juhul rohkem kui giljotiin. :):):)

Aga kuna kommentaator Anonymous oli teadja-inimene, siis on oodata, et 5.-7. aprill on kõige hullemad päevad...
Nii et praegu pole veel miskit hullu! Lapsemäng alles. Või eelmäng.

Nutt ja hala kohe suhu tagasi!

Thursday, April 3, 2008

Masohhist

Mis kasu on kõigist teooriatest ja teadmistest, kui neid enda jaoks rakendada ei mõista?
Mis kasu on positiivse mõttejõu teadmisest, kui ise seda kasutada ei suuda ega taha?

Miks ma pean hakkama enda jaoks mõtlema kõige halvemaid variante ja valmis mõtlema kõige mustemaid stsenaariume?

Ometi oli mul absoluutselt kindel plaan olle neutraalne ja ükskõikne - kuhu see kadus???

Ikka jääb mulle mulje, et kui ma tahan mitte millestki mitte välja teha, siis eeldab see justkui üleolevat ja tigedat suhtumist, aga selline ma ju ka olla ei taha.

Tunnen ise ka, kui vastik ma praegu olen. Ja ma ei saa midagi teha, mind häirib üks asjaolu, samas saan teisest inimsest ju väga hästi aru ja tema käitumine on täiesti normaalne.
Aga ometi on mul justkui reedetu või altveetu tunne.

Kõige ebameeldivam ongi minu jaoks see, et eetiliselt on kõik õige ja mul pole mitte midagi ette heita, aga ikkagi tunnen end nõmedalt ja üksi.

Justkui side oleks katkenud. Tegelikult ongi.

Kaua aega tagasi hakkas see aegapidi katkema, jäi vähemaks ja vähemaks, siis oli ühendav sild olemas, nüüd pole enam midagi.

Ma olen lubanud alustada uut elu ma ei tea mitmeid kordi, ma enam ei luba mitte midagi, sest ma ei saa sellega mitte iial hakkama. Ometi on mulle tõotuste hetkel ikka tundunud, et nüüd, just nüüd olen ma selleks suuteline ja kõik hakkab ülesmäge minema.

Uue elu alustamiseks (õigemini vana stabiilse elu jätkamiseks) pole ju ometi vaja uurida, mida teine teeb või kuidas elab - tehku mida tahab ja elagu kuidas tahab.
Aga ikka kripeldab, ikka tahaks teada...
Masohhist olen või?
Tahan ennast piinata?

Mida see mulle annab?!

Unusta, unusta, pühi peast!!!
Tule mõistusele!
Mõtle, mis sul kõik olemas on!
Ole normaalne!

Miks sa nutad taga olematut sinilindu?!
Tunne rõõmu sellest, mis sul olemas on - ja sa näed, et oled õnnelik inimene.

Khm, ise ka usud, mida räägid...?

Ving-ving

Nädalavahetus on planeeritud ürituse tarbeks, aga ma ei oska praegu isegi sellest rõõmu tunda. Kuigi see on kindlasti vahva.
Aga mina momendil ei taha midagi.
Ja on tunne, et pühapäeval on kahju, et puhkepäevi nagu pole olnudki...
Laupäev on minu jaoks alati selline päev, kus ma tahan olla enda jaoks ja teha endale meeldivaid asju ja ma ei taha mingeid kohustusi, alles siis tunnen, et mul on puhkepäev olnud.
Kui mult see ära võetakse, siis tunnen end tavaliselt halvasti.

Ma ei taha hakata ette seda üritust ebameeldivaks mõtlema, sest seda on kaua aega ette ja juba mitmendat korda planeeritud (eelmistel kordadel jäi ära) - au neile, kes selle ideega lagedale tulid ja selle teoks tegid ja organiseerisid, tean, kui palju vaeva selline asi nõuab. Pealegi meeldis mulle ka see mõte.

Kuid minuga on ikka nii, et kui mingi suurem üritus kätte hakkab jõudma, siis tuleb tunne, et tegelikult nagu ei tahagi või ei viitsigi või mingi imelik tunne tuleb, et ma parem ei läheks...

Või on see ainult täna ja praegu, et midagi ei taha... ???
Mingit tuju ei ole.

Mitte millekski.

Tuju pole

Nüüd ma küll enam midagi ei tee. Varsti lähen bussile ja sõidan Suurde Linna.
Päevaga olen rahul, sest sain ühe ebameeldiva asja ära delegeerida, mul hea meel, et mina enam sellega tegelema ei pea. :)
Teine asi jooksis ka liiva ja ehkki algul olin pahane, siis sai see kenasti ära klaaritud ja usun, et lõppkokkuvõttes on meile sellest kasu.
Seoses sellega tegin pattu küll, aga mul isegi ei kripelda. Ülemusi majas pole ja ma ei kavatse põdeda mingite pisiasjade pärast.
Hm, muidugi võib sellest hiljem suur pahandus tulla, aga ma ei taha isegi sellele praegu mõelda.
Õigupoolest pole millekski tuju.

Peavalu kummitab ikka, aga siiski on parem olemine kui eile, pealegi tundub täna tablett isegi aitavat.
Tänast proovi ma enam ära jätta ei julge, eilse pärast on isegi natuke piinlik. Püüan täna ikka kuidagi hakkama saada, ehkki tundsin kohe, et valjem hääl ja rabelemine annavad tagasilöögi.

Tahaks hoopis kodus olla... Mees ütleks selle kohta: imet lugu küll!!! Ega seda tihti ei juhtu jah, aga praegu tahan tõesti kodus olla ja lihtsalt nautida vaikust ja rahu.

Wednesday, April 2, 2008

Uimane migreenik

Natuke halada tahaks.
Aga polegi nagu õiget põhjust.
Lihtsalt meeleolu on selline.
Või on see tuimus ja ükskõiksus?

Tundub, et tänane migreen on mulle suure põntsu pannud - ei emotsioone, ei tahet, mitte midagi ei ole.

Kui mul lõpuks valu taanduma hakkas, siis tuli meelde, et olin unustanud mitu tähtsat telefonikõnet tegemata, aga kuidas ma saingi neid mäletada, kui kogu mu tähelepanu oli koondunud valule!

Homme tuleb sellest ilmselt jama, aga midagi pole teha. Tuleb see supp ka ära helpida.

Proovi osas helistasin, ütlesin, et minust pole täna küll asja - ma ei suuda valjemat häält teha ega järske liigutusi ja üldse on parem olla horisontaalis pimedas toas.
Loengule ma ka loomulikult ei läinud, ehkki täna tõotas huvitav olla - midagi pole parata, üle oma varju ikka ei hüppa.

Kuid Suures Linnas pidin siiski käima, sest üks kokkulepitud asi oli küll, mida ma kuidagi ei saanud ära jätta ega edasi lükata. Selle talusin kangelaslikult ära ja polnudki hullu,
palju hullem oli pärast autoga sõita - appi, ma polnud iial nii valulikult tundnud iga kanalisatsioonikaevu luuki, iga lohukest tänaval, iga peatust valgusfoori ees, iga teekäänakut!!! See oli kohutav! Süda läks pahaks, vähe puudus sisikonna väljutamisest!

Mees viis mu koju, sest ma polnud suuteline poodi minema.

Mina viskusin koheselt voodisse teki alla, tema hakkas pärast süüa tegema, aga söögilõhnu ma ei talunud (loomulikult jättis ta ukse lahti, kui mind vaatamas käis!), söömisest rääkimata!

Aga hea külg oli ka - kuna mul oli nii paha olla, siis ta isegi ei sundinud mind sööma, mis arvestades õhtuse söömaaja kahjulikkust figuurile on ju hea - vahest peaksin hakkama igal õhtul migreeni all kannatama, et söömaajast kõrvale hiilida???:D:D:D

Sest mulle tundub, et mees on otsustanud mind järjekindlalt nuumata!!! Ta lubaski mu puuri panna ja ainult sööta-sööta-sööta! :D:D:D

Aga palju parem on olla, kui iga liigutuse ajal pea ei lõhu ja silmad ei taha silmakoobastest välja tungida...
Kuid olemine on veel väga piiripealne... loodetavasti olen homme eluvõimeline, sest päev on tunduvalt pingelisem ja seanahka enam vedada ei saa.

Peavalu-päev

Täna on kohutav peavalu-päev.
Ma olen neelanud tablette, kuid paistab, et targem olnuks hoopis kodus olla ja pimendatud toas teki all lamada.
Seekordne migreen on hoopis teistsugune, kui tavaliselt on olnud, nii teistsugune, et ei osanud seda esimese hooga migreeniks pidadagi.
Juba hommikul oli paha olla ja mõningad emotsioonidega seotud juhtumised ei aidanud ka kuidagi kaasa enesetunde paranemisele.
Vastupidi - hullemaks tegid.

Ma olen täna suhteliselt töövõimetu olnud, ei saagi aru, mida ma siin üldse istun. Kasu pole minust karvavõrdki.
Olen vaid heietanud iseeneses mõtteid niipidi ja naapidi, püüdnud arutleda ka väga hea sõbraga, ega tunne end kuigivõrd süüdi, ometi ei saa aru, miks ma siis end nii halvasti tunnen.
Üdini mõttetu päev.

Jama oskan ma alati korraldada

Väga kehv tunne on.

Olen kellelegi meelehärmi valmistanud ja niigi halba enesetunnet veelgi halvemaks teinud.
See pole esimene kord, kus ma oma sõnade ja kirjutamistega tekitan ebameeldivusi.
Järelikult pole ma ikka veel mõningaid õppetunde ära õppinud.

Teisalt on minu jaoks ebameeldiv ka asja teine pool.
Aga see on minu probleem.
Või ka mitte ainult minu?

Vahel on tunne, et igasugune blogimine tuleb ära lõpetada.

Sündis pojakene

Kui kell oli juba üle südaöö, polnud enam kuskile kiiret. Minul vähemalt. :)
Küll aga hakkas siis kiire lapsukesel. :)

Veel natuke aega ja sealt ta tuligi - pojakene! :) 2. aprillil kell 00.41.
Viskas vembu ja ei tulnudki 1. aprillil :)
Tuli hoopis 2. aprillil.
Meie kolmas laps.

Laps, kes on mind kõige rohkem õpetanud.
Laps, kes on meie pere jaoks kõige rohkem teinud ja kõige suurema panuse andnud.
Laps, kellelt meie, teised, saime palju rohkem, kui temale anda suutsime.


Hea, et ma siis veel ei teadnud, mis mind ees ootab.

Tuesday, April 1, 2008

Ei jõudnud esimesel aprillil...

Kolm tundi tagasi hakkasin sünnitusmajja minema.
Ma ise veel poleks läinudki, ega valud nii hullud polnudki, aga naabrinaine tuli minu juurde, nägi, et ma laua najale end kuidagi üritan toetada, ja ütles, et nüüd pole midagi oodata, tuleb minna.

Asjad olid mul koos, pidin vaid kuidagi autosse saama.
Lootsin, et sedapuhku läheb mul kiiresti, ikkagi kolmas.
Ja kõige enam lootsin, et sünnibki esimesel aprillil, minu arvates nii ilus päev ilmaletulekuks.

Valud läksid tugevamaks ja tihedamaks, vaatasin pingsalt kella - kas ikka jõuab esimese kuupäeva sisse??
Juba üksteist - jõuab küll... Veerand kaksteist - jõuab... Pool kaksteist - taevake, ta peab kiirustama... Kolmveerand kaksteist - no tule juba, kiireks läheb.... Viie minuti pärast südaöö - ei, vist ei jõua....

Ei jõudnudki...

Neurootik?? Või lihtsalt ostumaniakk??

Tegelikult peaksin hoolega mõtlema, kas mul ikka on kõike vaja, mida ma näen ja mis mulle meeldib ja veel sobib ka? No ma ei tohiks teha selliseid hetkeotsuseid ja osta seda, mis mulle meeldib. Mõelda oleks ju ka vaja. Või ei ole?
Tänast ostu kahetsen, aga see on kõige mõttetum tegevus, järelikult pean rõõmu tundma.
Aga seda ka nagu ei saa.

Samas on mul meeles ühe targa naise jutt sellest, et kui näed midagi, mis sulle meeldib ja sul on selleks raha olemas, siis osta see ära, hellita ennast, sest muidu kulub raha niisamagi ära, aga sina pole ka midagi saanud. Ja kunagi ei tohi mõelda, et seda ma küll endale lubada ei saa, sest mul pole raha. Sest siis kunagi ei olegi.
Mitte kunagi ei tohi öelda, et mul ei ole raha. Sest siis ei ole ka. Ega tulegi.

Hmmm, huvitav filosoofia muidugi...

Aga ostuhullus olevat ka neuroosi tundemärk... Kunagi kirjutan sellest pikemalt, neuroosist siis...

On lootust???

Kui ma siin mõni päev tagasi ütlesin, et olen leppinud oma olukorraga, ehkki vahel on tühi tunne, siis täna õhtul tundsin kuidagi väga selgelt, kui hea meel mul oli, kui mees oli söögi valmis teinud ja mulle helistas, et ma töölt koju tuleksin, ta ootab mind.
Kui ma tulin, siis ootas aknal ja oli mulle toidu serveerinud. :)

Ta on oma kannatlikkuse ja armastusega mu südant tasapisi võitma hakanud ja ma hakkan temas üha enam nägema seda meest, kellesse ma kunagi armusin. Temas on jälle avaldunud need jooned, mis mulle kunagi temas meeldisid. Ta tahab mu eest hoolitseda ja see on armas.
Ma ei saagi aru, kuhu olid need head omadused vahepeal kadunud? Ja miks olid kadunud?

Kui palju oli selles mu enda süüd?
Aga vahepealset kaugenemist poleks ju tekkinudki, kui ta oleks kogu aeg niimoodi käitunud nagu praegu. Nii ma arvan, aga ma ju ei tea.

Küllap oli meile seda õppetundi vaja.

Puritaan ja minnalaskja

Ma olin suur puritaan, aga elu tingis mõningaid muutusi minu vaadetes ja suhtumistes.
Muutusin selliseks, mida ma endast iial poleks oodata osanud.

Kui ma mõtlen, mis toimus, siis seletaksin seda niimoodi, et kui öeldakse, et mees ja naine on üks, siis kui üks pool ei funktsioneerinud, oli justkui tühi koht, ja viis mu tasakaalust välja, siis ma kaldusin puritaanlikust äärest teise äärmusse - minnalaskmise poolele.

Ma ei jõudnud küll palju korda saata, aga mul oli tunne, et mitte millelgi ei ole enam mõtet, kõik on mõttetu ja miks ma peaksin elama nõmedat puritaanlikku elu, mis mulle mitte midagi ei anna. Parem haarata kinni igast võimalusest, teha kõike, mida süda ihkab - see alles on tõeline elu!

Kui teine pool on hakanud taas funktsioneerima ja ma tunnen tema armastust, siis paistab, et olen hakanud taas äärmuslikust mõtlemisest välja tulema. Ma ei arva, et oleksin taas puritaan, aga ma ei ole enam ka minnalaskmise meeleoludes, ma ei arva, et tahaksin teha kõike, mis pähe tuleb.

Kusagil tiksub midagi, mis teab, kus on piirid.

Üllatus või pettumus

Tore on inimesi üllatada.
Vahel tulevad üllatused sealt, kust oodatagi ei oska.

Me ei tea kunagi, milliseid ootusi meile teiste inimeste poolt pannakse. Vahel võime neid aimata, vahel mitte. Reeglina me siiski ei tea, mida teised ootavad.

Loome oma kujutlusis kellestki pildi ja hakkame teda sobitama oma raamidesse.
Aga vahel ei mahu ta sinna.
Kohe üldse ei mahu.

Ja siis võib tulla üllatus. Või pettumus. Oleneb inimesest.

Ma ei teagi, kas on hea või halb inimest üllatada. Oleneb ju sellest, milliseid ootusi on meile pandud. Pettumust valmistada ei tahaks, aga üllatus kõlaks nagu paremini.

Mulle on pandud teinekord ootusi, mida ma täita ei suuda. Siis teine inimene üllatub. Ma ei tahaks, et pettub, aga see võib olla ka pettumus.

Kuid ma ei suuda hüpata üle oma varju.
Asjaolud on muutunud.
Ja üks muutus tingib ka teisi muutusi.
Kas ma seda tahan või mitte, aga ma ei saa endaga vastuollu minna.

Jaanalind

Üks sõber ütles, et mu blogi loetaks palju rohkem ja see huvitaks palju enamaid inimesi, kui ma kirjutaksin konkreetsemalt ja üksikasjalikumalt.
Võib-olla küll.

Aga ma kirjutan nimelt suhteliselt üldsõnaliselt, sest ma ei taha olla tuvastatav.
Eks ikka jääb ju lootus, et keegi ei tea, kes ma olen... :)
Elame illusioonides.

Ma olen maailma parim pea liiva alla peitja. :D