Alatus, kadedus, õelus, egoism, tagarääkimine, eneseupitamine, virisemine, enesehaletsus, ärapanemine, valetamine... rohkem ei tule esimese hetkega meeldegi - kõik pahelised, aga väga inimlikud omadused.
Kes saaks öelda, et ta neist vaba on?
Mina küll mitte.
Ei arva ma, et olen hea ja tore ja tubli ja kõik teised halvad mu ümber. Pigem vastupidi. Enesekriitiliselt leian, et minus on kõik need loetletud omadused olemas ja kindlasti veel teisigi, mida praegu kohe meelde ei tule, kõik võtan omaks.
Vahest ei ole ma üdini paha, aga minus on halvemaid pooli, mis vahetevahel minus välja löövad ja millega ma teistele inimestele võin põhjustada ebameeldivusi.
Ma ei ole selle üle uhke, aga ma olen selline ega püüa end paremaks teha kui olen.
Kindlasti ei avaldu need halvemad pooled alati, vaid ainult teatud olukordades.
See on pime ala ja peidus pool, mida ma ka ise ei tunne, vaid õpingi tundma tänu kriitilistele olukordadele, kriisisituatsioonidele ja inimestele, kes mulle neis olukordades tagasisidet annavad.
Olen tänulik, kui seda on tehtud mõistvalt ja arusaamisega, et minagi pole ideaalinimene, vaid tavaline lihast ja luust olevus oma vooruste ja puudustega.
Tajun minagi teinekord ärapanemist ja peeni vihjeid otseütlemise asemel, aga siis mõtlen enesekriitiliselt, et küllap mu enda käitumine on seda tinginud. Suhted pole kunagi ühepoolsed, ikka kahepoolsed.
Kuulates vahel enesehaletsusenootidega meest kõnelemas, siis lähen trotsi täis ja ei suudagi (loe: EI TAHAGI!!!) väga mõistev olla, nii vastu hakkab selline ennast haletsev väljenduslaad.
Ja kui ma ise niimoodi käitun, miks ma siis teistsugust suhtumist endasse ootan? Pole ju põhjust. Teistel viskab samuti selline käitumismaneer ära ja parema meelega torgiks veel lisaks ja tegelikult ei tahakski sellise inimesega niiväga suhelda.
Kui oma käitumist ja teistesse suhtumist kriitiliselt ei jälgi, siis võibki ühel hetkel avastada, et ollakse üsna üksi jäänud ja polegi kellegagi rääkida...
Monday, April 14, 2008
Häbiga saab läbi?
Kui ma laps olin, siis vahel juhtus asju, mille pärast oli hirmus häbi, aga midagi polnud teha, tuli üle elada ja elu õppetunnid ära õppida.
Aga sellised seigad, mis seotud tugeva häbitundega, on siiani meeles.
Praegu pole ju tegelikult mitte midagi muutunud.
Ikka teeme ju vigu ja arvame, et võtame õppust, tihtipeale siiski nii ei ole.
Kui aga juhtub midagi, mille pärast on kohutavalt häbi, siis on lootust, et see jääb elulõpuni meelde.
Vähemalt ma väga-väga loodan seda.
Sest mõningatele inimestele ei jõua miski kohale, enne kui ta pole oma nahal tundnud häbi, põletavat häbi oma mõtete, sõnade või tegude pärast.
Öeldakse, et häbiga saab läbi. Vahest ehk saab kah, aga see on üsna piinarikas, ja hea, kui seda vältida õnnestub...
Aga sellised seigad, mis seotud tugeva häbitundega, on siiani meeles.
Praegu pole ju tegelikult mitte midagi muutunud.
Ikka teeme ju vigu ja arvame, et võtame õppust, tihtipeale siiski nii ei ole.
Kui aga juhtub midagi, mille pärast on kohutavalt häbi, siis on lootust, et see jääb elulõpuni meelde.
Vähemalt ma väga-väga loodan seda.
Sest mõningatele inimestele ei jõua miski kohale, enne kui ta pole oma nahal tundnud häbi, põletavat häbi oma mõtete, sõnade või tegude pärast.
Öeldakse, et häbiga saab läbi. Vahest ehk saab kah, aga see on üsna piinarikas, ja hea, kui seda vältida õnnestub...
Sunday, April 13, 2008
Lavastajat minust vist ei saa...
Kui ma eelnevas postituses rääkisin Mati Põldre lavastaja-väljakutsest, siis tegelikult kripeldab mul endal ka üks asi juba pikemat aega, aga no mina pole Mati Põldre ja mina ei julge väljakutset vastu võtta... :(
Umbes paar aastat või poolteist aastat tagasi tuli mulle mõte ühest teemast, mille kohta ma arvaksin, et see oleks midagi sellist, mis võiks huvitada laiemat rahvahulka, sest usun, et sellega on väga palju kokku puutunud, kuid sellest ei taheta rääkida.
Mul on mingid visioonid lavakujundusest ja lavastuse ülesehitusest, mul on temaatika, mul on tekstid, millel lavastus põhineks, aga mul ei ole lavastajat, kes selle ära lavastaks.
Olen sellest ideest rääkinud mitmele inimesele, mõnedele on meeldinud, mõni on ärgitanud mind ennast lavastama, mõni on võtnud mõtlemisaega, kuid materjali väga rusuvaks pidanud - asjast asja pole siiani saanud.
Ma ei ole seda mõtet maha matnud. Olen endiselt seda meelt, et temaatika huvitab laiemat üldsust, sest sellega kokkupuutuvaid inimesi on väga palju. Kuid valusatest asjadest ei taheta rääkida, seda enam on vaja seda teha teatri kaudu.
Lavalt on võimalik paljutki öelda ja mõtlema panna.
Teater peab raputama, igasugust tilu-lilu on meie ümber niigi palju.
Ehkki mulle öeldi just vastupidi - ei taha midagi rasket ja rusuvat mängida, sest elu on isegi raske ja rusuv.
Hm... kuidas keegi ümbritsevat näeb... Minu jaoks on oluline öelda sõnumit, mul peab olema öelda midagi, mis inimestele korda läheb ja neid puudutab.
Ma ei tea, kas ma suudan ennast niipalju usaldada, et ma saaksin lavastamisega hakkama. Ma ei ole endas kindel.
Olen veendunud, et lavastajad on eriline kontingent teatriinimesi, neil on terviku nägemise võime, nad suudavad näitlejalt kätte saada selle, mida nemad tahavad, nad suudavad oma mõtte välja tuua nii, et see saab ka teistele arusaadavaks.
Ma pole kindel, et mina seda suudaksin.
Ainuüksi ideest on vähe.
Umbes paar aastat või poolteist aastat tagasi tuli mulle mõte ühest teemast, mille kohta ma arvaksin, et see oleks midagi sellist, mis võiks huvitada laiemat rahvahulka, sest usun, et sellega on väga palju kokku puutunud, kuid sellest ei taheta rääkida.
Mul on mingid visioonid lavakujundusest ja lavastuse ülesehitusest, mul on temaatika, mul on tekstid, millel lavastus põhineks, aga mul ei ole lavastajat, kes selle ära lavastaks.
Olen sellest ideest rääkinud mitmele inimesele, mõnedele on meeldinud, mõni on ärgitanud mind ennast lavastama, mõni on võtnud mõtlemisaega, kuid materjali väga rusuvaks pidanud - asjast asja pole siiani saanud.
Ma ei ole seda mõtet maha matnud. Olen endiselt seda meelt, et temaatika huvitab laiemat üldsust, sest sellega kokkupuutuvaid inimesi on väga palju. Kuid valusatest asjadest ei taheta rääkida, seda enam on vaja seda teha teatri kaudu.
Lavalt on võimalik paljutki öelda ja mõtlema panna.
Teater peab raputama, igasugust tilu-lilu on meie ümber niigi palju.
Ehkki mulle öeldi just vastupidi - ei taha midagi rasket ja rusuvat mängida, sest elu on isegi raske ja rusuv.
Hm... kuidas keegi ümbritsevat näeb... Minu jaoks on oluline öelda sõnumit, mul peab olema öelda midagi, mis inimestele korda läheb ja neid puudutab.
Ma ei tea, kas ma suudan ennast niipalju usaldada, et ma saaksin lavastamisega hakkama. Ma ei ole endas kindel.
Olen veendunud, et lavastajad on eriline kontingent teatriinimesi, neil on terviku nägemise võime, nad suudavad näitlejalt kätte saada selle, mida nemad tahavad, nad suudavad oma mõtte välja tuua nii, et see saab ka teistele arusaadavaks.
Ma pole kindel, et mina seda suudaksin.
Ainuüksi ideest on vähe.
"Tähelaev" Mati Põldrega
Tänane "Tähelaeva" saade oli Mati Põldrest.
Minulgi on kokkupuuteid temaga olnud.
Väga meeldiv ja aristokraatlik inimene.
Hea oli tuttavaid inimesi ja kohti näha.
Tema oli üks protsessis osaleja, tänu kellele sai jäädvustatud tehtud töö.
Kena oli kuulda, kuidas ta oma teise abikaasa kohta ütles, et see on tema tõeline armastus ja see tunne ei ole siiani kadunud. Armas.
Ja ma usun küll, et võibki olla nii, et see armastus, mille kohta saad öelda "tõeline armastus", võib olla teine või kolmas või neljas või viies. See ei pruugi üldse olla esimene armastus ega see armastus, mis esimese abieluni on viinud.
Armastused on nii erinevad. Erinevaid inimesi armastame erinevalt. Milline neist on see tõeline, seda saame ehk alles tagantjärele öelda.
Ja vahel võib tunduda, et armatame mitut inimest korraga. Küllap pole selleski midagi võimatut.
Veel meeldis mulle Mati Põldre jutust uute väljakutsete vastuvõtmine. Kui talle pakuti lavastamist, siis haaras ta sellest võimalusest kinni ja tulemuseks oli suvelavastus Nava laval.
See lavastamisejutt pani mul südame kripeldama, sellest pean kohe eraldi rääkima!
Öelda tahan aga seda, et väljakutsed rikastavad meie elu ja võimaldavad meil end proovile panna uudsetes olukordades. Õnnelikud inimesed, kes pole peitu pugenud, vaid on need vastu võtnud ja endast maksimumi andnud.
Meeldis, kuidas Ela Tomson Mati Põldrest rääkis, nii kiitvalt ja positiivselt.
Küpsed inimesed näevad teineteist hoopis teisiti kui verinoored. Seda erinevust tõi ka Ela Tomson välja.
Hea saade, seda enam, et olen nende inimestega ka ise kokku puutunud ja neid ehedalt näinud, siis on vastuvõetav informatsioon hoopis teistmoodi kui täiesti võõraste inimeste puhul.
Minulgi on kokkupuuteid temaga olnud.
Väga meeldiv ja aristokraatlik inimene.
Hea oli tuttavaid inimesi ja kohti näha.
Tema oli üks protsessis osaleja, tänu kellele sai jäädvustatud tehtud töö.
Kena oli kuulda, kuidas ta oma teise abikaasa kohta ütles, et see on tema tõeline armastus ja see tunne ei ole siiani kadunud. Armas.
Ja ma usun küll, et võibki olla nii, et see armastus, mille kohta saad öelda "tõeline armastus", võib olla teine või kolmas või neljas või viies. See ei pruugi üldse olla esimene armastus ega see armastus, mis esimese abieluni on viinud.
Armastused on nii erinevad. Erinevaid inimesi armastame erinevalt. Milline neist on see tõeline, seda saame ehk alles tagantjärele öelda.
Ja vahel võib tunduda, et armatame mitut inimest korraga. Küllap pole selleski midagi võimatut.
Veel meeldis mulle Mati Põldre jutust uute väljakutsete vastuvõtmine. Kui talle pakuti lavastamist, siis haaras ta sellest võimalusest kinni ja tulemuseks oli suvelavastus Nava laval.
See lavastamisejutt pani mul südame kripeldama, sellest pean kohe eraldi rääkima!
Öelda tahan aga seda, et väljakutsed rikastavad meie elu ja võimaldavad meil end proovile panna uudsetes olukordades. Õnnelikud inimesed, kes pole peitu pugenud, vaid on need vastu võtnud ja endast maksimumi andnud.
Meeldis, kuidas Ela Tomson Mati Põldrest rääkis, nii kiitvalt ja positiivselt.
Küpsed inimesed näevad teineteist hoopis teisiti kui verinoored. Seda erinevust tõi ka Ela Tomson välja.
Hea saade, seda enam, et olen nende inimestega ka ise kokku puutunud ja neid ehedalt näinud, siis on vastuvõetav informatsioon hoopis teistmoodi kui täiesti võõraste inimeste puhul.
Kuidas oleks punapeaga?
Punapea-teema on ikka veel päevakorral.
Juuksuriga konsulteerisin, tema arvates on halb see, et mul kasvavad juuksed väga kiiresti välja ja ma pean liiga tihti värvi uuendamas käima.
Samuti on küsitav, kuidas jääb punane värv peale minu praegu eri värvi juustele, loogiliselt võttes erinevalt. Seega ei pruugi ka tulemus olla mulle meeldiv.
Ometi on telekast reklaamigi vaadates ikka isu punase pea järele.
Täna istusimegi koos teleka ees, kui tuli just see juuksevärvireklaam, kus oli tulemuseks ilus punapea.
Küsisin mehelt, kuida talle meeldiks *****da punapeaga.
Ütles, et pole proovinud, aga võiks huvitav olla. :P:P:P
Hmmm, no siis mul ei jää ju muud üle kui punapea elu proovida...?
Nojah, parukas aitaks kah hädast välja... :D:D:D
Sest mis ma siis teen, kui ta ütleb, et tead, punapea ikkagi ei meeldi, blondi-pruuni-kirju oli parem??!! :P:P:P
Juuksuriga konsulteerisin, tema arvates on halb see, et mul kasvavad juuksed väga kiiresti välja ja ma pean liiga tihti värvi uuendamas käima.
Samuti on küsitav, kuidas jääb punane värv peale minu praegu eri värvi juustele, loogiliselt võttes erinevalt. Seega ei pruugi ka tulemus olla mulle meeldiv.
Ometi on telekast reklaamigi vaadates ikka isu punase pea järele.
Täna istusimegi koos teleka ees, kui tuli just see juuksevärvireklaam, kus oli tulemuseks ilus punapea.
Küsisin mehelt, kuida talle meeldiks *****da punapeaga.
Ütles, et pole proovinud, aga võiks huvitav olla. :P:P:P
Hmmm, no siis mul ei jää ju muud üle kui punapea elu proovida...?
Nojah, parukas aitaks kah hädast välja... :D:D:D
Sest mis ma siis teen, kui ta ütleb, et tead, punapea ikkagi ei meeldi, blondi-pruuni-kirju oli parem??!! :P:P:P
Järjest ja järjest ämbrisse
Eilne matusele sõit oli väljaspool igasugust arvestust.
Tegelikult oli mul plaan hoopis tegelda kaubanduses tagastamisprotseduuridega.
Millegipärast olen ma viimasel ajal oma ostudega ämbrisse astunud. Ja lausa järjest.
Paistab, et mõned päevad ei ole ostlemiseks üldse head, kehv kuuseis või mis iganes. :D
Igal juhul tuli mulle kohe meelde see, et Kukupai andis mulle kunagi ammu teatepulga selle kohta, et kirja panna oma parim ost ja oma halvim ost (vabandust, see oli nii ammu, et ma ei oska enam viite jaoks õiget kohta otsimagi hakata...).
Tollal mõtlesin ja mõtlesin, aga ei osanud midagi välja mõelda, tundsin piinlikkust, et ma teatepulga ripakile jätsin ja Kukupai usaldusega nii hooletult ringi käisin. Palun vabandust, Kukupai!
Nüüd ütlen küll, et mu kehvim ost sai tehtud möödunud nädalal kokkupandava vihmavarju näol.
Sain seda vaid ühe korra kasutada, kui mingi mehhanism nii kapitaalselt katki läks, et plastmassitükid laiali lendasid! Einoh, ja ma ekstra valisin kallima vihmavarju, et mitte odavate julladega jännata!
Loomulikult on neil alati võimalus öelda, et mina ise olen tootega valesti ringi käinud ja kõike valesti teinud, aga ma siiski ei ole rahul sellega, et ese puruneb esimesel kasutuskorral, ja ma pole nõus sellega, et ma olen NII maalt ja hobusega, et ei oska õigesti käsitseda lahtikäivat vihmavarju... :D
Igal juhul oli mul plaan sellega kauplusse tagasi minna ja asjast vähemalt rääkida. Mitte et ma ei tea mida loodaksin, aga ma ei taha seda ka niisama jätta. Minu jaoks on see praegu mahavisatud raha.
Järgmine asi, millega ma tahtsin poodi tagasi minna, olid mu taevanikiidetud saapad, mis ma möödunud kolmapäeval ostsin ja mille üle niiväga rõõmustasin, et sain endale korralikud ja mugavad saapad!
See paar, mis mulle tagant laost toodi, oli mul loomulikult proovimata, mina sain proovida vaid riiulil olnud paari. Pakiti siis saapad mulle kenasti sisse ja mida ma kodus avastasin - jalgapanemisel pöördus sisemine õmblus tagurpidi ja tekitas väga suurt ebamugavust, ainus võimalus saabast jalga saada oli saapalusika abiga. Mis tähendaks, et peaksin seda igapäevaselt käekotikeses kaasas kandma!!!
Nii jätsin saapad reisile jalga panemata ja tahtsin need kauplusse tagasi viia, et proovida mõnda teist paari.
Kolmas asi, mis mulle ebameeldivusi põhjustas, oli ostetud natuke varem, aga ma polnud seda kandnud, seetõttu polnud miinused avalduda jõudnud. ma ei olnud varem sellise asjaga kokku puutunud, seepärast ei saanud ma algselt üldse aru, milles asi on. Aga riie, millest oli valmistatud ostetud kostüüm, haises. :(
Sõna otseses mõttes. Ma ei arva, et ma oleksin just ülitundliku koeraninaga persoon, aga teatud lõhnad mind tõesti häirivad.
Hommikul panin kostüümi selga ja tööl tundsin, et miski haiseb. Mina???!!! :(
See muutus üha häirivamaks ja häirivamaks, otsisin põhjust, kartsin, et minu keha on mingit jubedat haisu levitama hakanud!!! :D, kuni ma lõpuks oma pika taibuga jagasin, et see on RIIE, mis haiseb ebameeldivalt.
Minu elus on see esmakordne juhtum, et uus riietusese võib nii ebameeldivalt haiseda, selgaproovimisel ma seda ei tundnud.
Ega ma ei kujuta ka ette, mida sellega teha annab ja ma ei taha ka uskuda, et keegi mult seda tagasi ostab, aga ometi ei saa ma kanda riiet, mis mind nii häirib, et ma ei suuda seda haisu kannatada.
Kahju. Nii olen oma ostudega järjest puusse pannud, ei tea, kas see on märk sellest, et ma võiksin vähem sisseoste teha? :D
Tegelikult oli mul plaan hoopis tegelda kaubanduses tagastamisprotseduuridega.
Millegipärast olen ma viimasel ajal oma ostudega ämbrisse astunud. Ja lausa järjest.
Paistab, et mõned päevad ei ole ostlemiseks üldse head, kehv kuuseis või mis iganes. :D
Igal juhul tuli mulle kohe meelde see, et Kukupai andis mulle kunagi ammu teatepulga selle kohta, et kirja panna oma parim ost ja oma halvim ost (vabandust, see oli nii ammu, et ma ei oska enam viite jaoks õiget kohta otsimagi hakata...).
Tollal mõtlesin ja mõtlesin, aga ei osanud midagi välja mõelda, tundsin piinlikkust, et ma teatepulga ripakile jätsin ja Kukupai usaldusega nii hooletult ringi käisin. Palun vabandust, Kukupai!
Nüüd ütlen küll, et mu kehvim ost sai tehtud möödunud nädalal kokkupandava vihmavarju näol.
Sain seda vaid ühe korra kasutada, kui mingi mehhanism nii kapitaalselt katki läks, et plastmassitükid laiali lendasid! Einoh, ja ma ekstra valisin kallima vihmavarju, et mitte odavate julladega jännata!
Loomulikult on neil alati võimalus öelda, et mina ise olen tootega valesti ringi käinud ja kõike valesti teinud, aga ma siiski ei ole rahul sellega, et ese puruneb esimesel kasutuskorral, ja ma pole nõus sellega, et ma olen NII maalt ja hobusega, et ei oska õigesti käsitseda lahtikäivat vihmavarju... :D
Igal juhul oli mul plaan sellega kauplusse tagasi minna ja asjast vähemalt rääkida. Mitte et ma ei tea mida loodaksin, aga ma ei taha seda ka niisama jätta. Minu jaoks on see praegu mahavisatud raha.
Järgmine asi, millega ma tahtsin poodi tagasi minna, olid mu taevanikiidetud saapad, mis ma möödunud kolmapäeval ostsin ja mille üle niiväga rõõmustasin, et sain endale korralikud ja mugavad saapad!
See paar, mis mulle tagant laost toodi, oli mul loomulikult proovimata, mina sain proovida vaid riiulil olnud paari. Pakiti siis saapad mulle kenasti sisse ja mida ma kodus avastasin - jalgapanemisel pöördus sisemine õmblus tagurpidi ja tekitas väga suurt ebamugavust, ainus võimalus saabast jalga saada oli saapalusika abiga. Mis tähendaks, et peaksin seda igapäevaselt käekotikeses kaasas kandma!!!
Nii jätsin saapad reisile jalga panemata ja tahtsin need kauplusse tagasi viia, et proovida mõnda teist paari.
Kolmas asi, mis mulle ebameeldivusi põhjustas, oli ostetud natuke varem, aga ma polnud seda kandnud, seetõttu polnud miinused avalduda jõudnud. ma ei olnud varem sellise asjaga kokku puutunud, seepärast ei saanud ma algselt üldse aru, milles asi on. Aga riie, millest oli valmistatud ostetud kostüüm, haises. :(
Sõna otseses mõttes. Ma ei arva, et ma oleksin just ülitundliku koeraninaga persoon, aga teatud lõhnad mind tõesti häirivad.
Hommikul panin kostüümi selga ja tööl tundsin, et miski haiseb. Mina???!!! :(
See muutus üha häirivamaks ja häirivamaks, otsisin põhjust, kartsin, et minu keha on mingit jubedat haisu levitama hakanud!!! :D, kuni ma lõpuks oma pika taibuga jagasin, et see on RIIE, mis haiseb ebameeldivalt.
Minu elus on see esmakordne juhtum, et uus riietusese võib nii ebameeldivalt haiseda, selgaproovimisel ma seda ei tundnud.
Ega ma ei kujuta ka ette, mida sellega teha annab ja ma ei taha ka uskuda, et keegi mult seda tagasi ostab, aga ometi ei saa ma kanda riiet, mis mind nii häirib, et ma ei suuda seda haisu kannatada.
Kahju. Nii olen oma ostudega järjest puusse pannud, ei tea, kas see on märk sellest, et ma võiksin vähem sisseoste teha? :D
Superisa
Eile jõudsime Eesti teisest otsast tagasi hilja õhtul.
Lahkunust räägiti häid mälestusi, paljud tahtsid sõna võtta, ta oli kõikide südamesse jäänud kui Inimene suure tähega parimas mõttes.
Kõige parem oli ikkagi see, mida rääkis poeg.
"Paljudel on isa olemas, kuid ta on justkui ainult paberil, ta on, aga ta ei osale su elus niimoodi nagu üks isa osalema peaks. Sa tead, et sul on isa, kuid see on formaalne teadmine. Kuid minu isa oli superisa selles tähenduses, et ma ei kujuta ette, et üks isa võiks veel enamat oma lastele anda ja nende heaks teha ja veel toetavam olla. Mul oli ideaalne isa, parim, keda võib ette kujutada, parim, keda võib tahta."
Õnnelik inimene, sest tal oli selline isa.
Lahkunust räägiti häid mälestusi, paljud tahtsid sõna võtta, ta oli kõikide südamesse jäänud kui Inimene suure tähega parimas mõttes.
Kõige parem oli ikkagi see, mida rääkis poeg.
"Paljudel on isa olemas, kuid ta on justkui ainult paberil, ta on, aga ta ei osale su elus niimoodi nagu üks isa osalema peaks. Sa tead, et sul on isa, kuid see on formaalne teadmine. Kuid minu isa oli superisa selles tähenduses, et ma ei kujuta ette, et üks isa võiks veel enamat oma lastele anda ja nende heaks teha ja veel toetavam olla. Mul oli ideaalne isa, parim, keda võib ette kujutada, parim, keda võib tahta."
Õnnelik inimene, sest tal oli selline isa.
Saturday, April 12, 2008
Nagu Suur Lenin :D:D:D
Täna öösel magasin nagu nott, 10 tundi järjest. Pluss veel eilne bussis magamine ca 2-3 tundi.
Nüüd vist sain oma magamata ööd tasa teha.
Tegelikult olen natuke mures oma tervise pärast, sest ega need magamata ööd hästi ei mõju.
Ma võin ju arvata, et organism ongi vähese unega harjunud, aga tegelikult ei ole see normaalne, kui ma magan öösiti vaid 4-5 tundi.
Ehkki - mulle on meelde jäänud kusagilt loetud kirjandusest, et suur Lenin magas öösiti vaid 5 tundi!!! :D:D:D Sest ta tegi nii palju tööd ega vajadnudki rohkem und, sellest kirjutati nii suure uhkusega kui erilisest suure inimese tunnusest! :D:D:D
Niisiis, ma olen nagu Lenin!!! :D:D:D
Hakkan arvama, et peavalud võivad olla tingitud just sellest pidevast arvutis istumisest ja vähesest unest, lisaks sellele pidavat krooniline magamatus põhjustama närvisüsteemihäireid, mäluhäireid ja jumal teab mida kõike veel...
Mis tähendab, et ma pean oma päevaplaani mahutama vähemalt 8 tundi kvaliteetset und, et oma tervise eest heaperemehelikult hoolitseda.
Lõppude lõpuks on uni hea tervise alus.
Nüüd vist sain oma magamata ööd tasa teha.
Tegelikult olen natuke mures oma tervise pärast, sest ega need magamata ööd hästi ei mõju.
Ma võin ju arvata, et organism ongi vähese unega harjunud, aga tegelikult ei ole see normaalne, kui ma magan öösiti vaid 4-5 tundi.
Ehkki - mulle on meelde jäänud kusagilt loetud kirjandusest, et suur Lenin magas öösiti vaid 5 tundi!!! :D:D:D Sest ta tegi nii palju tööd ega vajadnudki rohkem und, sellest kirjutati nii suure uhkusega kui erilisest suure inimese tunnusest! :D:D:D
Niisiis, ma olen nagu Lenin!!! :D:D:D
Hakkan arvama, et peavalud võivad olla tingitud just sellest pidevast arvutis istumisest ja vähesest unest, lisaks sellele pidavat krooniline magamatus põhjustama närvisüsteemihäireid, mäluhäireid ja jumal teab mida kõike veel...
Mis tähendab, et ma pean oma päevaplaani mahutama vähemalt 8 tundi kvaliteetset und, et oma tervise eest heaperemehelikult hoolitseda.
Lõppude lõpuks on uni hea tervise alus.
Punane Cadillac
Reisi ajal ilusaid kohti nähes liikus minu mõte seda rada pidi, kui hea oleks käia neis kohtades kahekesi, nautida imeilusaid vaateid ning käest kinni jalutada. :)
Need pole üldse sellised suure hulga turistidega läbijooksmise kohad. See on minu arvamus.
Muuseumides käisime ka. Ühed, mis olid ette nähtud, olid ju ka huvitavad, aga üks, mis oli väljapool plaani, jättis mulle kõige sügavama mulje.
Nimelt automuuseum. Tegelik nimetus on tal vist küll teine, aga sel pole tähtsust.
Oooooh, ma olin vaimustuses!!! Punane Cadillac oli esimene, mis mu meeli kohe võlus - nii võimas!!! :) Mulle tundus ta nii oma ja armas, ta kohe oleks mulle sobinud!!! :)
Ja kõik need teised vanad autod - Audid, BMW-d, Mercedesed, Brežnevi kollektsiooni kuuluvad autod, Stalini auto (no oli ikka võimas kuulikindel klaas!! :D)....
Kui lahedad need praegused tänavapildis nii tavalised automargid on kunagi välja näinud!!!
Vaat selles muuseumis oli mul küll kahju, et mul polnud fotokat!!!
Olin tõelises vaimustuses! Minust võiks saada täielik uunikumide fänn, no tõesti - need olid lihtsalt fantastilised!!!!
Sinna muuseumi tahaksin tagasi minna! :)
Minu süda jäi küll sinna maha.. :D:D:D
Need pole üldse sellised suure hulga turistidega läbijooksmise kohad. See on minu arvamus.
Muuseumides käisime ka. Ühed, mis olid ette nähtud, olid ju ka huvitavad, aga üks, mis oli väljapool plaani, jättis mulle kõige sügavama mulje.
Nimelt automuuseum. Tegelik nimetus on tal vist küll teine, aga sel pole tähtsust.
Oooooh, ma olin vaimustuses!!! Punane Cadillac oli esimene, mis mu meeli kohe võlus - nii võimas!!! :) Mulle tundus ta nii oma ja armas, ta kohe oleks mulle sobinud!!! :)
Ja kõik need teised vanad autod - Audid, BMW-d, Mercedesed, Brežnevi kollektsiooni kuuluvad autod, Stalini auto (no oli ikka võimas kuulikindel klaas!! :D)....
Kui lahedad need praegused tänavapildis nii tavalised automargid on kunagi välja näinud!!!
Vaat selles muuseumis oli mul küll kahju, et mul polnud fotokat!!!
Olin tõelises vaimustuses! Minust võiks saada täielik uunikumide fänn, no tõesti - need olid lihtsalt fantastilised!!!!
Sinna muuseumi tahaksin tagasi minna! :)
Minu süda jäi küll sinna maha.. :D:D:D
Naabritel külas
Käisin naabritel külas.
Kaks päeva.
Nüüd pole enam vajadust piiripunktis peatuda, saab ühe soojaga sõita.
Ma polnud sellest reisist vaimustuses, aga tore oli ka, et töölt sain ära olla. See töönädal oli eriliselt lühike ja selle vastu mul polnud küll midagi.
Puhkuse- ja lõbureis see muidugi polnud, vastupidi. :)
Aga ma polnud kaua-kaua naabrite pealinnas käinud. Lapsepõlvest on mul mälupilt orelikontserdist Toomkirikus. Nüüd nägime seda ainult väljastpoolt, aga tollal jättis see kirik mulle väga võimsa mulje, ta oli nii suursugune ja ilus.
Vanalinn oli kaunis nagu vanalinnad ikka. Tallinna vanalinn on ju ka ilus.
Aga need kirikud ja iidse ajalooga majad, kivisillutisega tänavad - kõik oli vapustav.
Ainus, mis mulle ei meeldi - meeletu kiirus ja läbitormamine, mis ei jäta imetlemiseks aega.
Mulle meeldiks jalutada, vaadata, kuulata ja jälle vaadata, imetleda...
Vahtkonnavahetus Milda juures - jälle huvitav vaatepilt.
Mustpeade Maja - imekaunis hoone, mis sõjas hävitati, kuid on taasatatud väga autentselt ja täpselt samasugusena nagu ta oli. Kõige ilusam ehitis vanalinnas.
Öö on taas magamata, sest mul oli öövahetus :D:D:D, ja tagasiteel magasin nagu nott, seetõttu jõudsime koju mulle täiesti märkamatult ja väga kiiresti. :)
Pärast ilmnes küll probleeme, aga neid klaaritakse esmaspäeval.
Kaks päeva.
Nüüd pole enam vajadust piiripunktis peatuda, saab ühe soojaga sõita.
Ma polnud sellest reisist vaimustuses, aga tore oli ka, et töölt sain ära olla. See töönädal oli eriliselt lühike ja selle vastu mul polnud küll midagi.
Puhkuse- ja lõbureis see muidugi polnud, vastupidi. :)
Aga ma polnud kaua-kaua naabrite pealinnas käinud. Lapsepõlvest on mul mälupilt orelikontserdist Toomkirikus. Nüüd nägime seda ainult väljastpoolt, aga tollal jättis see kirik mulle väga võimsa mulje, ta oli nii suursugune ja ilus.
Vanalinn oli kaunis nagu vanalinnad ikka. Tallinna vanalinn on ju ka ilus.
Aga need kirikud ja iidse ajalooga majad, kivisillutisega tänavad - kõik oli vapustav.
Ainus, mis mulle ei meeldi - meeletu kiirus ja läbitormamine, mis ei jäta imetlemiseks aega.
Mulle meeldiks jalutada, vaadata, kuulata ja jälle vaadata, imetleda...
Vahtkonnavahetus Milda juures - jälle huvitav vaatepilt.
Mustpeade Maja - imekaunis hoone, mis sõjas hävitati, kuid on taasatatud väga autentselt ja täpselt samasugusena nagu ta oli. Kõige ilusam ehitis vanalinnas.
Öö on taas magamata, sest mul oli öövahetus :D:D:D, ja tagasiteel magasin nagu nott, seetõttu jõudsime koju mulle täiesti märkamatult ja väga kiiresti. :)
Pärast ilmnes küll probleeme, aga neid klaaritakse esmaspäeval.
Mul on olnud au tunda väga toredat inimest
Täna on matused.
Neljapäeva hommik algas surmateatega.
Mehe tädimees oli hommikul surnud jalapealt.
Tundis end halvasti ja siis see juhtuski.
Ta oli väga tore inimene. Mees ütles kunagi tema kohta, et on talle lausa isa eest olnud. Tema viis neid vennaga kalale ja võttis igale poole kaasa, rääkis nendega pikad jutud maha.
Kalal armastas käia, see oli tema suur kirg.
Kuldsete kätega oli ta ka, kõike oskas teha ja oma kätega ehitada.
Lastega sobis ta väga hästi, lapsed olid alati tema ümber ja tema rääkis nendega alati huvitavat juttu, lapsed kuulasid ammulisui. Minu lapsed olid alati vaimustuses, kui kuulsid, et onu E. tuleb või et me läheme onu E. juurde - ta oli lemmiksugulane.
Kord juhtusin kuulma, kuidas ta rääkis oma pojapojaga elulistel teemadel, poiss, kes võis olla vahest 15-16-aastane, kuulas, nad arutlesid, ja ma mõtlesin, et see peab olema tugev side, mis neid ühendab ja et selline rääkimine on nende peres väga tavaline ja normaalne.
Ja mäletan, kuidas ma mõtlesin tookord, et minu mees pole kunagi oma lastega niimoodi rääkinud. Tegelikult pole üldse rääkinud.
Ja mul on sellest kahju.
Oli tookord ja on nüüdki.
Ta lihtsalt ei oska rääkida ega arutleda, tema rääkimismeetod on käsu-keelu meetod. See teatavasti ei meeldi kellelegi.
Suri väga tore ja südamlik kuldsete kätega mees.
Mul oli õnn ja au teda tunda.
Aitäh selle eest.
Neljapäeva hommik algas surmateatega.
Mehe tädimees oli hommikul surnud jalapealt.
Tundis end halvasti ja siis see juhtuski.
Ta oli väga tore inimene. Mees ütles kunagi tema kohta, et on talle lausa isa eest olnud. Tema viis neid vennaga kalale ja võttis igale poole kaasa, rääkis nendega pikad jutud maha.
Kalal armastas käia, see oli tema suur kirg.
Kuldsete kätega oli ta ka, kõike oskas teha ja oma kätega ehitada.
Lastega sobis ta väga hästi, lapsed olid alati tema ümber ja tema rääkis nendega alati huvitavat juttu, lapsed kuulasid ammulisui. Minu lapsed olid alati vaimustuses, kui kuulsid, et onu E. tuleb või et me läheme onu E. juurde - ta oli lemmiksugulane.
Kord juhtusin kuulma, kuidas ta rääkis oma pojapojaga elulistel teemadel, poiss, kes võis olla vahest 15-16-aastane, kuulas, nad arutlesid, ja ma mõtlesin, et see peab olema tugev side, mis neid ühendab ja et selline rääkimine on nende peres väga tavaline ja normaalne.
Ja mäletan, kuidas ma mõtlesin tookord, et minu mees pole kunagi oma lastega niimoodi rääkinud. Tegelikult pole üldse rääkinud.
Ja mul on sellest kahju.
Oli tookord ja on nüüdki.
Ta lihtsalt ei oska rääkida ega arutleda, tema rääkimismeetod on käsu-keelu meetod. See teatavasti ei meeldi kellelegi.
Suri väga tore ja südamlik kuldsete kätega mees.
Mul oli õnn ja au teda tunda.
Aitäh selle eest.
Wednesday, April 9, 2008
Jutukad inimesed
Mõned inimesed on väga jutukad.
Räägivad peaaegu täiesti võõrale inimesele oma elu-olu kõigi üksikasjadeni ära.
Ega ma muidugi ei tea, vahest olen mina ainuke, kellele räägitakse, aga ometi tundub, et mõni inimene ei vali, kellele oma pereasju jutustada.
Aga vahest tal polegi kellelegi oma muredest rääkida.
Ja mina ju kuulan heameelega.
Ma olen kuulanud ja sõnagi sekka öelnud. See kordub iga kord.
Vahel oleksin parema meelega vait ja mõtleksin omi mõtteid, aga ei saa.
Viimasel korral oli tegelikult väga huvitav teemaarendus - mehe ja naise sõprus. See väärib kohe eraldi peatükki ja sellest kirjutan pikemalt teinekord.
Nii pole mul põhjust ka nuriseda, et mõni inimene on väga jutukas, sest sain teada väga huvitava loo.
Räägivad peaaegu täiesti võõrale inimesele oma elu-olu kõigi üksikasjadeni ära.
Ega ma muidugi ei tea, vahest olen mina ainuke, kellele räägitakse, aga ometi tundub, et mõni inimene ei vali, kellele oma pereasju jutustada.
Aga vahest tal polegi kellelegi oma muredest rääkida.
Ja mina ju kuulan heameelega.
Ma olen kuulanud ja sõnagi sekka öelnud. See kordub iga kord.
Vahel oleksin parema meelega vait ja mõtleksin omi mõtteid, aga ei saa.
Viimasel korral oli tegelikult väga huvitav teemaarendus - mehe ja naise sõprus. See väärib kohe eraldi peatükki ja sellest kirjutan pikemalt teinekord.
Nii pole mul põhjust ka nuriseda, et mõni inimene on väga jutukas, sest sain teada väga huvitava loo.
Ebameeldivad asjad oskavad aega valida
Ma ei kannata kohe üldse seda, et ebameeldivad asjad algavad siis, kui mul on vaja kuskile reisile minna.
Eile ilma jäin - tänu paksudele jalgadele! Täna sain ka paksude jalgadega!!!
Eile tegin Suures Linnas vaba tunni jagu aega parajaks kingapoes.
Sest mul oli hädasti saapaid vaja! :)
Selliseid mugavaid ja mõnusaid.
Keset kingamerd ikka veel mõned saapad olid olemas. Talvejäänukid.
Proovin ühte ja proovin teist.
Tavaliselt alustan vasakust jalast. Läheb ilusti. Siis võtan parema ette. See ei lähe kohe üldse!
Taevake, mul ei saa ometi jalad NII erineva suurusega olla!!!
Tuleb välja, et on ikka küll.
Siis proovin pikema säärega saapaid. Olukord pole kohe üldse parem. Sest saapaid tehakse vist küll ainult imepeenikestele säärtele.
Igal juhul ei kuulu mina selliste säärte omanike hulka.
Ma ei ole küll senini tundnud, et ma eriliselt paksude jalgade omanik oleksin, aga paistab, et see on siiski nii - mitte ükski saabas ei sobinud!
Kingadega pole mul probleeme olnud, aga saabas tahab kahjuks endasse mahutada ka pahkluid ja sääri... Et need saapasse mahutada, peaksin ostma saapad vähemalt number 41 või 42!!!!
Nii muutub minu number 38 jalg sujuvalt number 42-ks!!!
Kas see pole ülekohtune??!!
Täna suundusin hoopis teistesse kingapoodidesse. Aga võta näpust! Kolmest vaid ühes oli veel saapaid müügil. Ja päris suur valik!
Uskumatu, aga mõned läksid mulle isegi jalga!!!
Isegi mina oma paksude jalgadega sain jalga kohe päris mitu paari saapaid!!!! :D
Einoh, nüüd olin küll õnnemaale sattunud! Valik õnneks väga keeruliseks ei osutunud, sest eriliselt sobivaid oli siiski üks paar.
Kuigi ma suurest rõõmust oleksin võtnud kohe mitu paari, sest sellist õnne ei pruugi järgmisel hooajal jälle juhtuda... :)
Sest mul oli hädasti saapaid vaja! :)
Selliseid mugavaid ja mõnusaid.
Keset kingamerd ikka veel mõned saapad olid olemas. Talvejäänukid.
Proovin ühte ja proovin teist.
Tavaliselt alustan vasakust jalast. Läheb ilusti. Siis võtan parema ette. See ei lähe kohe üldse!
Taevake, mul ei saa ometi jalad NII erineva suurusega olla!!!
Tuleb välja, et on ikka küll.
Siis proovin pikema säärega saapaid. Olukord pole kohe üldse parem. Sest saapaid tehakse vist küll ainult imepeenikestele säärtele.
Igal juhul ei kuulu mina selliste säärte omanike hulka.
Ma ei ole küll senini tundnud, et ma eriliselt paksude jalgade omanik oleksin, aga paistab, et see on siiski nii - mitte ükski saabas ei sobinud!
Kingadega pole mul probleeme olnud, aga saabas tahab kahjuks endasse mahutada ka pahkluid ja sääri... Et need saapasse mahutada, peaksin ostma saapad vähemalt number 41 või 42!!!!
Nii muutub minu number 38 jalg sujuvalt number 42-ks!!!
Kas see pole ülekohtune??!!
Täna suundusin hoopis teistesse kingapoodidesse. Aga võta näpust! Kolmest vaid ühes oli veel saapaid müügil. Ja päris suur valik!
Uskumatu, aga mõned läksid mulle isegi jalga!!!
Isegi mina oma paksude jalgadega sain jalga kohe päris mitu paari saapaid!!!! :D
Einoh, nüüd olin küll õnnemaale sattunud! Valik õnneks väga keeruliseks ei osutunud, sest eriliselt sobivaid oli siiski üks paar.
Kuigi ma suurest rõõmust oleksin võtnud kohe mitu paari, sest sellist õnne ei pruugi järgmisel hooajal jälle juhtuda... :)
Tuesday, April 8, 2008
Päev Suures Linnas
Tänane päev oli kuidagi eriliselt lühike.
Hommikupoolik kulus väga kiiresti ja ega ma tööl midagi erilist küll tehtud ei saanud.
Juba pool kaksteist tormasin bussile ja sõitsin ametiõdedega kohtuma.
Meid oli seekord kohal palju ja temaatika väga päevakajaline ning põletav - probleeme lahati igatepidi.
Üks kodanik esineja hakkas küll väga teoreetiliseks minema, minu meelest tema ongi selline inimene, kes väga kuivalt ja igavalt räägib, alati on ta kohal, kuid lektorina on ta minu arvates null.
Minul igatahes tuli uni peale. No pole ime ka, kui öösel ainult neli tundi magatud!
Õnneks tema kolleeg on seevastu väga emotsionaalne ja räägib näidete varal, seetõttu on teda huvitav kuulata, ma sain tänu sellele, et tema ohjad enda kätte haaras, lausa unest lahti. :)
Siis oli mul veel Suures Linnas tegemist ja pärast pidi olema proov, ehkki lavastaja ei saanud tulla.
Istusime natuke aega ja arutasime üht olulist küsimust, lõpptulemusena arvasime kõige parema idee olevat lükata kogu protsess sügisesse, aga karta on, et lavastaja pole sellega väga päri.
Igatahes oli meid kohal vähe, nii jätsime lugemise ka vahele ning läksime laiali.
Mees oli meeldivalt üllatunud, et proov nii vara lõppes. Meil mõlemal oli hea meel, et vara koju saame.
Kahjuks juhtus midagi, mis kõik hea pea peale keeras.
Sellest räägin homme, sest ma olen piisavalt väsinud, tütrel oli abi vaja ja kokkuvõttes saime ikkagi nii hilja koju, et ma enam ei jaksa ärkvel olla.
Hommikupoolik kulus väga kiiresti ja ega ma tööl midagi erilist küll tehtud ei saanud.
Juba pool kaksteist tormasin bussile ja sõitsin ametiõdedega kohtuma.
Meid oli seekord kohal palju ja temaatika väga päevakajaline ning põletav - probleeme lahati igatepidi.
Üks kodanik esineja hakkas küll väga teoreetiliseks minema, minu meelest tema ongi selline inimene, kes väga kuivalt ja igavalt räägib, alati on ta kohal, kuid lektorina on ta minu arvates null.
Minul igatahes tuli uni peale. No pole ime ka, kui öösel ainult neli tundi magatud!
Õnneks tema kolleeg on seevastu väga emotsionaalne ja räägib näidete varal, seetõttu on teda huvitav kuulata, ma sain tänu sellele, et tema ohjad enda kätte haaras, lausa unest lahti. :)
Siis oli mul veel Suures Linnas tegemist ja pärast pidi olema proov, ehkki lavastaja ei saanud tulla.
Istusime natuke aega ja arutasime üht olulist küsimust, lõpptulemusena arvasime kõige parema idee olevat lükata kogu protsess sügisesse, aga karta on, et lavastaja pole sellega väga päri.
Igatahes oli meid kohal vähe, nii jätsime lugemise ka vahele ning läksime laiali.
Mees oli meeldivalt üllatunud, et proov nii vara lõppes. Meil mõlemal oli hea meel, et vara koju saame.
Kahjuks juhtus midagi, mis kõik hea pea peale keeras.
Sellest räägin homme, sest ma olen piisavalt väsinud, tütrel oli abi vaja ja kokkuvõttes saime ikkagi nii hilja koju, et ma enam ei jaksa ärkvel olla.
Monday, April 7, 2008
Saabastega ämbrisse
Täna selgus kurb tõsiasi, et olen oma hädaostetud saabastega täielikult ämbrisse astunud!
Ma polnud neid pärast pealinnast tulekut kandnudki, käisin rohkem mustade ja valgete saabastega, aga täna tahtsin just punaseid panna.
Eks paningi.
Aga tööle jõudnult avastasin, et saapad on mu imeilusad sukkpüksid karvaseks hõõrunud ja sellega need täielikult ära rikkunud!!! :(
Saapad on poolsaapad ning laiem mudel, mitte ümber sääre.
Ja see tema puuduseks on osutunudki, sest kõndimisel hõõrub lukuosa vastu pahkluud ja on seega sukkpükste surm.
Nüüd pole mul nende saabastega enam midagi peale hakata, seeliku-inimene nagu ma olen. Ei ole mul võimalik neid kanda, kui nad kõik mu sukkpüksid prügikastikraamiks teevad.
Mahavisatud raha, sest punaseid saapaid mul ikkagi enam pole... :(
Igal juhul olgu see õpetuseks ka teistele, kes poolsaapaid ostavad - kindlasti ei tohiks nad olla laia sääreosaga ja sealjuures lukuga, sest tegelikult on ju lukk see kurjajuur. Proovimisel ei oska sellele tähelepanu pöörata ning ei tule selle pealegi, millised puudused sellisel mudelil olla võivad.
Ma polnud neid pärast pealinnast tulekut kandnudki, käisin rohkem mustade ja valgete saabastega, aga täna tahtsin just punaseid panna.
Eks paningi.
Aga tööle jõudnult avastasin, et saapad on mu imeilusad sukkpüksid karvaseks hõõrunud ja sellega need täielikult ära rikkunud!!! :(
Saapad on poolsaapad ning laiem mudel, mitte ümber sääre.
Ja see tema puuduseks on osutunudki, sest kõndimisel hõõrub lukuosa vastu pahkluud ja on seega sukkpükste surm.
Nüüd pole mul nende saabastega enam midagi peale hakata, seeliku-inimene nagu ma olen. Ei ole mul võimalik neid kanda, kui nad kõik mu sukkpüksid prügikastikraamiks teevad.
Mahavisatud raha, sest punaseid saapaid mul ikkagi enam pole... :(
Igal juhul olgu see õpetuseks ka teistele, kes poolsaapaid ostavad - kindlasti ei tohiks nad olla laia sääreosaga ja sealjuures lukuga, sest tegelikult on ju lukk see kurjajuur. Proovimisel ei oska sellele tähelepanu pöörata ning ei tule selle pealegi, millised puudused sellisel mudelil olla võivad.
Loid ja tegus esmaspäev
Esimene päev läbi.
Tööl tundsin justkui tahtmist ja energiat küll, aga teha ei suutnud mitte midagi produktiivset, oli üks lame päev, kus ma tegin vaid väga hädavajaliku ja sedagi viimasel momendil.
Komisjoni tormasin paberitega, mis ma olin jõudnud viimasel momendil veel välja printida, kusjuures ma polnud jõudnud neile pilkugi heita, seega sisu oli tume maa! :)
Eks ma kuidagi end välja keerutasin.:)
Kuid ühel momendil öeldi mulle, et pole mind veel niimoodi põlema minemas nähtudki! :D:D:D Võtsin vist liiga aktiivselt sõna, aga mulle tõesti ei meeldi, kui aina on süüdi keegi teine, ainult mitte asjaosaline ise - oo ei! Tema on loomulikult väga korralik inimene ja ei saa kuidagi aru, kuidas on võimalik, et keegi pereliikmetest nii mööda läheb??!!
Minu arvates kõige sulaselgem tegemata töö ja õigustada pole siin midagi!
Ei kannata ma niisugust lodevat suhtumist - aina õlakehitused ja "ei tea" - vastused.
Küllap ma sellepärast siis sõna võtsingi, mida koheselt ka ära mainiti - tavaliselt olla ma nii vaikne ja leebe ja tagasihoidlik... :D:D:D
Hm, ma küll ei tea, paljud mind tundvad inimesed seda arvamust jagaksid??!! :D:D:D
Pigem mind vast selle "põleva" kandi pealt rohkem tuntaksegi. :D
Või siis pole mu tõelist olemust sügavuti nähtud.
Ma ei teagi, kui paljud inimesed üldse teavad, milline ma tegelikult olen.
Ja milline ma siis tegelikult olen? :)
Heh, kui ma seda isegi teaksin! :D:D:D
Õhtul oli proov, jäin hiljaks ja sain üsna vähe teha, aga see-eest tõstatasin küsimuse ikkagi sellest aspektist, et me peaksime jõudma eneses selgusele, miks me lavale läheme ja mida meil öelda on.
Küllap on minus sees veel nädalavahetuse jõud ja energia ning arusaam abist, mida võib lavastaja anda, kui ta vaid oskab. Tunnen teravat puudust just neist analüüsidest ja arutlustest, mis on asja mõte, mis on meie eesmärk, mida me selle lavastusega üldse öelda tahame, miks me üht või teist asja ütleme...
L-ga meeldib just see protsess, kuidas me arusaamiseni jõuame, kuidas kogu töö on suunatud sellele, et kogu trupp saaks ühtemoodi kõigest aru.
Teised ei olnud väga altid kaasa rääkima, neil vist ei ole probleemi... :) Uus neiu, kelle nimegi ma ei tea, oli ainus, kes teemaga haakus.
Ega ma siis väga pikalt ei hakanud rahvast vaevama, lavastaja lubas kah hakata kodutööd tegema. :D:D:D No viimane aeg kah! :D
Hea, kui saab inimesi natuke mõttetööle suunata. :)
Õnneks ootas mees mind ära, sain sellevõrra varem koju. Kui ma oleksin pidanud bussiga tulema, siis oleksin tunduvalt hilisemaks jäänud.
Hea mees mul. :)
Ja ma ei unustanud teda selle eest tänada. ;)
Tööl tundsin justkui tahtmist ja energiat küll, aga teha ei suutnud mitte midagi produktiivset, oli üks lame päev, kus ma tegin vaid väga hädavajaliku ja sedagi viimasel momendil.
Komisjoni tormasin paberitega, mis ma olin jõudnud viimasel momendil veel välja printida, kusjuures ma polnud jõudnud neile pilkugi heita, seega sisu oli tume maa! :)
Eks ma kuidagi end välja keerutasin.:)
Kuid ühel momendil öeldi mulle, et pole mind veel niimoodi põlema minemas nähtudki! :D:D:D Võtsin vist liiga aktiivselt sõna, aga mulle tõesti ei meeldi, kui aina on süüdi keegi teine, ainult mitte asjaosaline ise - oo ei! Tema on loomulikult väga korralik inimene ja ei saa kuidagi aru, kuidas on võimalik, et keegi pereliikmetest nii mööda läheb??!!
Minu arvates kõige sulaselgem tegemata töö ja õigustada pole siin midagi!
Ei kannata ma niisugust lodevat suhtumist - aina õlakehitused ja "ei tea" - vastused.
Küllap ma sellepärast siis sõna võtsingi, mida koheselt ka ära mainiti - tavaliselt olla ma nii vaikne ja leebe ja tagasihoidlik... :D:D:D
Hm, ma küll ei tea, paljud mind tundvad inimesed seda arvamust jagaksid??!! :D:D:D
Pigem mind vast selle "põleva" kandi pealt rohkem tuntaksegi. :D
Või siis pole mu tõelist olemust sügavuti nähtud.
Ma ei teagi, kui paljud inimesed üldse teavad, milline ma tegelikult olen.
Ja milline ma siis tegelikult olen? :)
Heh, kui ma seda isegi teaksin! :D:D:D
Õhtul oli proov, jäin hiljaks ja sain üsna vähe teha, aga see-eest tõstatasin küsimuse ikkagi sellest aspektist, et me peaksime jõudma eneses selgusele, miks me lavale läheme ja mida meil öelda on.
Küllap on minus sees veel nädalavahetuse jõud ja energia ning arusaam abist, mida võib lavastaja anda, kui ta vaid oskab. Tunnen teravat puudust just neist analüüsidest ja arutlustest, mis on asja mõte, mis on meie eesmärk, mida me selle lavastusega üldse öelda tahame, miks me üht või teist asja ütleme...
L-ga meeldib just see protsess, kuidas me arusaamiseni jõuame, kuidas kogu töö on suunatud sellele, et kogu trupp saaks ühtemoodi kõigest aru.
Teised ei olnud väga altid kaasa rääkima, neil vist ei ole probleemi... :) Uus neiu, kelle nimegi ma ei tea, oli ainus, kes teemaga haakus.
Ega ma siis väga pikalt ei hakanud rahvast vaevama, lavastaja lubas kah hakata kodutööd tegema. :D:D:D No viimane aeg kah! :D
Hea, kui saab inimesi natuke mõttetööle suunata. :)
Õnneks ootas mees mind ära, sain sellevõrra varem koju. Kui ma oleksin pidanud bussiga tulema, siis oleksin tunduvalt hilisemaks jäänud.
Hea mees mul. :)
Ja ma ei unustanud teda selle eest tänada. ;)
Sunday, April 6, 2008
Vabanemine
Olen tagasi!!! :)
Hea on kodus olla!
Tegelikult saabusin ma juba õhtupoolikul, aga siis kiirustasin veel külla ja nüüd jõudsin koju. :)
Kolm päeva on läinud lennates, nädalavahetus on otsa saanud ja homme algab uus nädal.
Kui kartsin, et ma kurvastan ärajäänud puhkepäevade pärast ja tunnen end pühapäeva õhtul väsinuna ning ei jaksa uuele nädalale vastu minna, siis ma eksisin.
Hämmastav, aga ma olen veel praegugi energiat täis, ma ei tunne end kurnatuna ja mul oli supertore nädalavahetus!!!
Eilne päev oli väga pikk, aga produktiivne ja tegus, L. tegi meiega huvitavaid harjutusi, tegevus oli põnev, igavaks ei läinud hetkekski.
Minu jaoks oli võimalus ka hetkedeks omaenda mõtetesse süüvida energiat andev, mõnus oli jälgida, kuidas toimus areng meie kõigiga.
Tänane päev jäi isegi lühikeseks, mina oleksin tahtnud isegi pikemalt tegutseda, aga selge ju, et rahvas kibeleb pühapäeva õhtul koju, pereinimesed ja lapsevanemad nagu meil kõik on. Nagunii terveks nädalavahetuseks kodust eemale mindud.
Minu jaoks oli kõige parem selle nädalavahetuse juures vabanemisetunne.
See oli nii hea kergendus mu hingele.
Ma püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, mis mind aitas või millest oli abi, aga ma ei jõudnudki veel selgusele, see vist nõuab põhjalikumat analüüsi. :)
Kuigi võiksin jätta kõik analüüsid sinnapaika ja lihtsalt rahulikult eluga edasi minna. :)
Ma olen kindel, et suur osa vabanemises on mõttetööl ja enda jaoks arusaamises, et minevikust ei ole vaja kinni hoida, lisaks muud mõistmised, miks on mõttetu end vaevata mõttetute probleemidega.
Loomulikult ma TEAN seda kõike, aga olen korduvalt öelnud, et TEADMISEST on väga vähe kasu, kui ei oska neid teadmisi oma südameasjades rakendada ja tundeelule neist kasu lõigata. :)
Vabanemistunne on parim kingitus mulle sellest nädalavahetusest.
Loodan vaid, et see on jääv ja ma olen suuteline edasi liikuma ilma taaka kandmata.
Hea on kodus olla!
Tegelikult saabusin ma juba õhtupoolikul, aga siis kiirustasin veel külla ja nüüd jõudsin koju. :)
Kolm päeva on läinud lennates, nädalavahetus on otsa saanud ja homme algab uus nädal.
Kui kartsin, et ma kurvastan ärajäänud puhkepäevade pärast ja tunnen end pühapäeva õhtul väsinuna ning ei jaksa uuele nädalale vastu minna, siis ma eksisin.
Hämmastav, aga ma olen veel praegugi energiat täis, ma ei tunne end kurnatuna ja mul oli supertore nädalavahetus!!!
Eilne päev oli väga pikk, aga produktiivne ja tegus, L. tegi meiega huvitavaid harjutusi, tegevus oli põnev, igavaks ei läinud hetkekski.
Minu jaoks oli võimalus ka hetkedeks omaenda mõtetesse süüvida energiat andev, mõnus oli jälgida, kuidas toimus areng meie kõigiga.
Tänane päev jäi isegi lühikeseks, mina oleksin tahtnud isegi pikemalt tegutseda, aga selge ju, et rahvas kibeleb pühapäeva õhtul koju, pereinimesed ja lapsevanemad nagu meil kõik on. Nagunii terveks nädalavahetuseks kodust eemale mindud.
Minu jaoks oli kõige parem selle nädalavahetuse juures vabanemisetunne.
See oli nii hea kergendus mu hingele.
Ma püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, mis mind aitas või millest oli abi, aga ma ei jõudnudki veel selgusele, see vist nõuab põhjalikumat analüüsi. :)
Kuigi võiksin jätta kõik analüüsid sinnapaika ja lihtsalt rahulikult eluga edasi minna. :)
Ma olen kindel, et suur osa vabanemises on mõttetööl ja enda jaoks arusaamises, et minevikust ei ole vaja kinni hoida, lisaks muud mõistmised, miks on mõttetu end vaevata mõttetute probleemidega.
Loomulikult ma TEAN seda kõike, aga olen korduvalt öelnud, et TEADMISEST on väga vähe kasu, kui ei oska neid teadmisi oma südameasjades rakendada ja tundeelule neist kasu lõigata. :)
Vabanemistunne on parim kingitus mulle sellest nädalavahetusest.
Loodan vaid, et see on jääv ja ma olen suuteline edasi liikuma ilma taaka kandmata.
Saturday, April 5, 2008
Maailma äärel
Hurraaa! Mulle meeldib, et E-l on läpakas kaasas, eile sain siin natuke tegutseda, aga kuni ma öösel jalutamas käisin, siis oli ta juba arvuti kokku pakkinud ja ma ei saanudki öösel enam sissekannet teha. Sellest oli mul kahju.
Aga see-eest kasutan hommikupausi ära.
Eile hilines väljasõit, me jõudsime siia ca kaheksa paiku, seadsime end sisse. Algselt oli plaan hakata hullult tööd tegema, aga siia jõudes olime kohutavalt näljased ning esimese asjana hakkasime keha kinnitama.
Siis jagas L. tekstid ja me alustasime sellega tööd.
Ma ei tea, kaua me siin lugesime, aga pärast läks sujuvalt aliase mänguks, arvutis surfamiseks ja öiseks jalutuskäiguks.
Tean küll, et ega arvutis ei peaks olema, pigem oleks vaja inimeste keskel istuda ja suhelda, aga mitte eralduda ning oma blogi kirjutada.
Kui ma oma tujust räägin, siis eile püüdsin mitte mõelda sellele, et mul pole millekski tuju, surusin oma tujutuse tahaplaanile ning püüdsin olla suhtlemise lainel.
Lõpuks see mul õnnestuski, ma hakkasin end päris kenasti tundma ja ei mõelnud enam mustadele asjadele. Suutsin minna seltskonnaga ühele lainele.
K-ga oli hea käia jalutamas, me kõndisime vee äärde ja saime väga paljust rääkida, mul oli seda väga vaja ja me olime väga ühel lainel.
See oli niiii mõnus olemine. Pärast istusime trepil ja kuulasime konnade kontserti - vapustav!!! Ja milline tähistaevas!!! Niisugust taevast polnud ma hulgal ajal näinud!!! Imeline... Me ei saanud pilku taevast ära, olime mõlemas lummatud...
Ja hea oli rääkida inimesega, kes saab aru ja kellega mõtleme üsna ühtemoodi. Avastasime endis palju sarnasusi. Ja meil on kummalisel kombel ühised mõtted reisimise osas :D
Ühele asjale pani ta mind mõtlema, selle üle pean enda üle arutlema, miks ma nii toimin.
Aga see on edasise arutluse teema.
Magama saime umbes nelja paiku. Ja siis magasin nagu kott.
Hommikul ärkasin esimesena, sest mulle ei meeldi pärast seista wc järjekorras, ma tahan rahulikult endaga tegelda. See mul ka õnnestus. :D
Ok, meil algab varsti töö, ma praegu lõpetan. Mul on hea meel, et tunnen end siin hästi ja paistis, et peavalu oli tõesti vähese alkoholi viga :D
Õhtul jõime veini ja täna hommikul pole peavalu enam ollagi... :D:D:D
Ok, kui ma saan täna öösel veel natuke arvutit kasutada, siis ehk kirjutan veel... :D Ei saa ma läbi arvutita! :D
Aga see-eest kasutan hommikupausi ära.
Eile hilines väljasõit, me jõudsime siia ca kaheksa paiku, seadsime end sisse. Algselt oli plaan hakata hullult tööd tegema, aga siia jõudes olime kohutavalt näljased ning esimese asjana hakkasime keha kinnitama.
Siis jagas L. tekstid ja me alustasime sellega tööd.
Ma ei tea, kaua me siin lugesime, aga pärast läks sujuvalt aliase mänguks, arvutis surfamiseks ja öiseks jalutuskäiguks.
Tean küll, et ega arvutis ei peaks olema, pigem oleks vaja inimeste keskel istuda ja suhelda, aga mitte eralduda ning oma blogi kirjutada.
Kui ma oma tujust räägin, siis eile püüdsin mitte mõelda sellele, et mul pole millekski tuju, surusin oma tujutuse tahaplaanile ning püüdsin olla suhtlemise lainel.
Lõpuks see mul õnnestuski, ma hakkasin end päris kenasti tundma ja ei mõelnud enam mustadele asjadele. Suutsin minna seltskonnaga ühele lainele.
K-ga oli hea käia jalutamas, me kõndisime vee äärde ja saime väga paljust rääkida, mul oli seda väga vaja ja me olime väga ühel lainel.
See oli niiii mõnus olemine. Pärast istusime trepil ja kuulasime konnade kontserti - vapustav!!! Ja milline tähistaevas!!! Niisugust taevast polnud ma hulgal ajal näinud!!! Imeline... Me ei saanud pilku taevast ära, olime mõlemas lummatud...
Ja hea oli rääkida inimesega, kes saab aru ja kellega mõtleme üsna ühtemoodi. Avastasime endis palju sarnasusi. Ja meil on kummalisel kombel ühised mõtted reisimise osas :D
Ühele asjale pani ta mind mõtlema, selle üle pean enda üle arutlema, miks ma nii toimin.
Aga see on edasise arutluse teema.
Magama saime umbes nelja paiku. Ja siis magasin nagu kott.
Hommikul ärkasin esimesena, sest mulle ei meeldi pärast seista wc järjekorras, ma tahan rahulikult endaga tegelda. See mul ka õnnestus. :D
Ok, meil algab varsti töö, ma praegu lõpetan. Mul on hea meel, et tunnen end siin hästi ja paistis, et peavalu oli tõesti vähese alkoholi viga :D
Õhtul jõime veini ja täna hommikul pole peavalu enam ollagi... :D:D:D
Ok, kui ma saan täna öösel veel natuke arvutit kasutada, siis ehk kirjutan veel... :D Ei saa ma läbi arvutita! :D
Friday, April 4, 2008
Viimane ohe
Varsti lähen ära.
Nagu ei tahaks, aga ma püüan sellele mitte mõelda.
Ilm on ilus, vähemalt seegi pluss.
Mul jääb veel Suures Linnas natuke aega, aga mu suur sumadan on nii raske, et vaevalt viitsin ma sellega mööda linna tuiata.
Seega naudin ilusat ilma ja ei mõtle rumalusi. Ütlen endale: STOP!
Arvutisse ei saa nüüd mitu päeva. See häirib. Tahan emotsioone talletada, ju see siis jälle seda tähendab, et pean endale märkmeid tegema, et pärast midagi ülestähendamast ei unustaks.
Kuigi peaks ju rõõmustama, et arvuti jaoks vähem aega jääb, oleks aeg maapeale tulla ja hakata elama normaalset elu, kus suheldakse ikka elavate hingedega, mitte ainult virtuaalsõpradega.
Aga ju see oleneb enda tujust ja meeleolust, kuidas paremini sobib. Mulle sobib paremini virtuaalmaailm, vähemalt hetkel.
Vist lööb välja mu häbelik ja tagasihoidlik loomus (milliseid omadusi keegi mul ei usu olevat!).
Uni on. Magada tahaks. Mitmeid öid vähest und annab tunda. Aga ma ei usu, et seal on võimalik end välja magada. Ilmselt vastupidi - uneaega jääb veel vähemaks...
Aga küllap seegi üle elatakse.
Oehhhh...
Kena nädalavahetust. Pühapäeval tagasi uute uudistega.
Nagu ei tahaks, aga ma püüan sellele mitte mõelda.
Ilm on ilus, vähemalt seegi pluss.
Mul jääb veel Suures Linnas natuke aega, aga mu suur sumadan on nii raske, et vaevalt viitsin ma sellega mööda linna tuiata.
Seega naudin ilusat ilma ja ei mõtle rumalusi. Ütlen endale: STOP!
Arvutisse ei saa nüüd mitu päeva. See häirib. Tahan emotsioone talletada, ju see siis jälle seda tähendab, et pean endale märkmeid tegema, et pärast midagi ülestähendamast ei unustaks.
Kuigi peaks ju rõõmustama, et arvuti jaoks vähem aega jääb, oleks aeg maapeale tulla ja hakata elama normaalset elu, kus suheldakse ikka elavate hingedega, mitte ainult virtuaalsõpradega.
Aga ju see oleneb enda tujust ja meeleolust, kuidas paremini sobib. Mulle sobib paremini virtuaalmaailm, vähemalt hetkel.
Vist lööb välja mu häbelik ja tagasihoidlik loomus (milliseid omadusi keegi mul ei usu olevat!).
Uni on. Magada tahaks. Mitmeid öid vähest und annab tunda. Aga ma ei usu, et seal on võimalik end välja magada. Ilmselt vastupidi - uneaega jääb veel vähemaks...
Aga küllap seegi üle elatakse.
Oehhhh...
Kena nädalavahetust. Pühapäeval tagasi uute uudistega.
Pea maha!
Õige asi see vist enam ei ole.
Pea valutab ikka veel.
Juba möödunud pühapäevast saadik.
Tabletid aitavad nüüd vaid natukeseks ajaks, aga ikka aitavad.
Hommikul ärkasin kerge peavaluga ja paistab, et hakkab tuure koguma. Ootan veel natuke, kuni enam kannatada ei jaksa, siis võtan rohtu.
Ei taha neid ju kogu aeg ka süüa.
Kolleeg lubas mu haiglasse transportida, ta on ikka päris mures.
Mina nii mures ei ole, mõtlen vaid, kuidas ma selle nädalavahetuse üle elan.
Aina peavalu käes kannatada pole kah suurem asi.
Aga mul pole täna aega ka traumapunkti minna, kes teab, kaua seal aega läheb, jään veel üritusest ilma ja vean kõiki alt.
Seda ma ka lubada ei saa.
Kolleeg oli optimist, arvas, et ehk tehakse kompuuter ja näeb kohe, mis viga on. Mina küll nii optimistlik ei ole - mitte keegi ei hakka tühipalja peavalu pärast tegema hirmkalleid uuringuid!
Teine kolleeg arvas, et on vähese alkoholi viga. :)
Seda viga annab parandada.
Ja see ravi meeldiks mulle igal juhul rohkem kui giljotiin. :):):)
Aga kuna kommentaator Anonymous oli teadja-inimene, siis on oodata, et 5.-7. aprill on kõige hullemad päevad...
Nii et praegu pole veel miskit hullu! Lapsemäng alles. Või eelmäng.
Nutt ja hala kohe suhu tagasi!
Pea valutab ikka veel.
Juba möödunud pühapäevast saadik.
Tabletid aitavad nüüd vaid natukeseks ajaks, aga ikka aitavad.
Hommikul ärkasin kerge peavaluga ja paistab, et hakkab tuure koguma. Ootan veel natuke, kuni enam kannatada ei jaksa, siis võtan rohtu.
Ei taha neid ju kogu aeg ka süüa.
Kolleeg lubas mu haiglasse transportida, ta on ikka päris mures.
Mina nii mures ei ole, mõtlen vaid, kuidas ma selle nädalavahetuse üle elan.
Aina peavalu käes kannatada pole kah suurem asi.
Aga mul pole täna aega ka traumapunkti minna, kes teab, kaua seal aega läheb, jään veel üritusest ilma ja vean kõiki alt.
Seda ma ka lubada ei saa.
Kolleeg oli optimist, arvas, et ehk tehakse kompuuter ja näeb kohe, mis viga on. Mina küll nii optimistlik ei ole - mitte keegi ei hakka tühipalja peavalu pärast tegema hirmkalleid uuringuid!
Teine kolleeg arvas, et on vähese alkoholi viga. :)
Seda viga annab parandada.
Ja see ravi meeldiks mulle igal juhul rohkem kui giljotiin. :):):)
Aga kuna kommentaator Anonymous oli teadja-inimene, siis on oodata, et 5.-7. aprill on kõige hullemad päevad...
Nii et praegu pole veel miskit hullu! Lapsemäng alles. Või eelmäng.
Nutt ja hala kohe suhu tagasi!
Thursday, April 3, 2008
Masohhist
Mis kasu on kõigist teooriatest ja teadmistest, kui neid enda jaoks rakendada ei mõista?
Mis kasu on positiivse mõttejõu teadmisest, kui ise seda kasutada ei suuda ega taha?
Miks ma pean hakkama enda jaoks mõtlema kõige halvemaid variante ja valmis mõtlema kõige mustemaid stsenaariume?
Ometi oli mul absoluutselt kindel plaan olle neutraalne ja ükskõikne - kuhu see kadus???
Ikka jääb mulle mulje, et kui ma tahan mitte millestki mitte välja teha, siis eeldab see justkui üleolevat ja tigedat suhtumist, aga selline ma ju ka olla ei taha.
Tunnen ise ka, kui vastik ma praegu olen. Ja ma ei saa midagi teha, mind häirib üks asjaolu, samas saan teisest inimsest ju väga hästi aru ja tema käitumine on täiesti normaalne.
Aga ometi on mul justkui reedetu või altveetu tunne.
Kõige ebameeldivam ongi minu jaoks see, et eetiliselt on kõik õige ja mul pole mitte midagi ette heita, aga ikkagi tunnen end nõmedalt ja üksi.
Justkui side oleks katkenud. Tegelikult ongi.
Kaua aega tagasi hakkas see aegapidi katkema, jäi vähemaks ja vähemaks, siis oli ühendav sild olemas, nüüd pole enam midagi.
Ma olen lubanud alustada uut elu ma ei tea mitmeid kordi, ma enam ei luba mitte midagi, sest ma ei saa sellega mitte iial hakkama. Ometi on mulle tõotuste hetkel ikka tundunud, et nüüd, just nüüd olen ma selleks suuteline ja kõik hakkab ülesmäge minema.
Uue elu alustamiseks (õigemini vana stabiilse elu jätkamiseks) pole ju ometi vaja uurida, mida teine teeb või kuidas elab - tehku mida tahab ja elagu kuidas tahab.
Aga ikka kripeldab, ikka tahaks teada...
Masohhist olen või?
Tahan ennast piinata?
Mida see mulle annab?!
Unusta, unusta, pühi peast!!!
Tule mõistusele!
Mõtle, mis sul kõik olemas on!
Ole normaalne!
Miks sa nutad taga olematut sinilindu?!
Tunne rõõmu sellest, mis sul olemas on - ja sa näed, et oled õnnelik inimene.
Khm, ise ka usud, mida räägid...?
Mis kasu on positiivse mõttejõu teadmisest, kui ise seda kasutada ei suuda ega taha?
Miks ma pean hakkama enda jaoks mõtlema kõige halvemaid variante ja valmis mõtlema kõige mustemaid stsenaariume?
Ometi oli mul absoluutselt kindel plaan olle neutraalne ja ükskõikne - kuhu see kadus???
Ikka jääb mulle mulje, et kui ma tahan mitte millestki mitte välja teha, siis eeldab see justkui üleolevat ja tigedat suhtumist, aga selline ma ju ka olla ei taha.
Tunnen ise ka, kui vastik ma praegu olen. Ja ma ei saa midagi teha, mind häirib üks asjaolu, samas saan teisest inimsest ju väga hästi aru ja tema käitumine on täiesti normaalne.
Aga ometi on mul justkui reedetu või altveetu tunne.
Kõige ebameeldivam ongi minu jaoks see, et eetiliselt on kõik õige ja mul pole mitte midagi ette heita, aga ikkagi tunnen end nõmedalt ja üksi.
Justkui side oleks katkenud. Tegelikult ongi.
Kaua aega tagasi hakkas see aegapidi katkema, jäi vähemaks ja vähemaks, siis oli ühendav sild olemas, nüüd pole enam midagi.
Ma olen lubanud alustada uut elu ma ei tea mitmeid kordi, ma enam ei luba mitte midagi, sest ma ei saa sellega mitte iial hakkama. Ometi on mulle tõotuste hetkel ikka tundunud, et nüüd, just nüüd olen ma selleks suuteline ja kõik hakkab ülesmäge minema.
Uue elu alustamiseks (õigemini vana stabiilse elu jätkamiseks) pole ju ometi vaja uurida, mida teine teeb või kuidas elab - tehku mida tahab ja elagu kuidas tahab.
Aga ikka kripeldab, ikka tahaks teada...
Masohhist olen või?
Tahan ennast piinata?
Mida see mulle annab?!
Unusta, unusta, pühi peast!!!
Tule mõistusele!
Mõtle, mis sul kõik olemas on!
Ole normaalne!
Miks sa nutad taga olematut sinilindu?!
Tunne rõõmu sellest, mis sul olemas on - ja sa näed, et oled õnnelik inimene.
Khm, ise ka usud, mida räägid...?
Ving-ving
Nädalavahetus on planeeritud ürituse tarbeks, aga ma ei oska praegu isegi sellest rõõmu tunda. Kuigi see on kindlasti vahva.
Aga mina momendil ei taha midagi.
Ja on tunne, et pühapäeval on kahju, et puhkepäevi nagu pole olnudki...
Laupäev on minu jaoks alati selline päev, kus ma tahan olla enda jaoks ja teha endale meeldivaid asju ja ma ei taha mingeid kohustusi, alles siis tunnen, et mul on puhkepäev olnud.
Kui mult see ära võetakse, siis tunnen end tavaliselt halvasti.
Ma ei taha hakata ette seda üritust ebameeldivaks mõtlema, sest seda on kaua aega ette ja juba mitmendat korda planeeritud (eelmistel kordadel jäi ära) - au neile, kes selle ideega lagedale tulid ja selle teoks tegid ja organiseerisid, tean, kui palju vaeva selline asi nõuab. Pealegi meeldis mulle ka see mõte.
Kuid minuga on ikka nii, et kui mingi suurem üritus kätte hakkab jõudma, siis tuleb tunne, et tegelikult nagu ei tahagi või ei viitsigi või mingi imelik tunne tuleb, et ma parem ei läheks...
Või on see ainult täna ja praegu, et midagi ei taha... ???
Mingit tuju ei ole.
Mitte millekski.
Aga mina momendil ei taha midagi.
Ja on tunne, et pühapäeval on kahju, et puhkepäevi nagu pole olnudki...
Laupäev on minu jaoks alati selline päev, kus ma tahan olla enda jaoks ja teha endale meeldivaid asju ja ma ei taha mingeid kohustusi, alles siis tunnen, et mul on puhkepäev olnud.
Kui mult see ära võetakse, siis tunnen end tavaliselt halvasti.
Ma ei taha hakata ette seda üritust ebameeldivaks mõtlema, sest seda on kaua aega ette ja juba mitmendat korda planeeritud (eelmistel kordadel jäi ära) - au neile, kes selle ideega lagedale tulid ja selle teoks tegid ja organiseerisid, tean, kui palju vaeva selline asi nõuab. Pealegi meeldis mulle ka see mõte.
Kuid minuga on ikka nii, et kui mingi suurem üritus kätte hakkab jõudma, siis tuleb tunne, et tegelikult nagu ei tahagi või ei viitsigi või mingi imelik tunne tuleb, et ma parem ei läheks...
Või on see ainult täna ja praegu, et midagi ei taha... ???
Mingit tuju ei ole.
Mitte millekski.
Tuju pole
Nüüd ma küll enam midagi ei tee. Varsti lähen bussile ja sõidan Suurde Linna.
Päevaga olen rahul, sest sain ühe ebameeldiva asja ära delegeerida, mul hea meel, et mina enam sellega tegelema ei pea. :)
Teine asi jooksis ka liiva ja ehkki algul olin pahane, siis sai see kenasti ära klaaritud ja usun, et lõppkokkuvõttes on meile sellest kasu.
Seoses sellega tegin pattu küll, aga mul isegi ei kripelda. Ülemusi majas pole ja ma ei kavatse põdeda mingite pisiasjade pärast.
Hm, muidugi võib sellest hiljem suur pahandus tulla, aga ma ei taha isegi sellele praegu mõelda.
Õigupoolest pole millekski tuju.
Peavalu kummitab ikka, aga siiski on parem olemine kui eile, pealegi tundub täna tablett isegi aitavat.
Tänast proovi ma enam ära jätta ei julge, eilse pärast on isegi natuke piinlik. Püüan täna ikka kuidagi hakkama saada, ehkki tundsin kohe, et valjem hääl ja rabelemine annavad tagasilöögi.
Tahaks hoopis kodus olla... Mees ütleks selle kohta: imet lugu küll!!! Ega seda tihti ei juhtu jah, aga praegu tahan tõesti kodus olla ja lihtsalt nautida vaikust ja rahu.
Päevaga olen rahul, sest sain ühe ebameeldiva asja ära delegeerida, mul hea meel, et mina enam sellega tegelema ei pea. :)
Teine asi jooksis ka liiva ja ehkki algul olin pahane, siis sai see kenasti ära klaaritud ja usun, et lõppkokkuvõttes on meile sellest kasu.
Seoses sellega tegin pattu küll, aga mul isegi ei kripelda. Ülemusi majas pole ja ma ei kavatse põdeda mingite pisiasjade pärast.
Hm, muidugi võib sellest hiljem suur pahandus tulla, aga ma ei taha isegi sellele praegu mõelda.
Õigupoolest pole millekski tuju.
Peavalu kummitab ikka, aga siiski on parem olemine kui eile, pealegi tundub täna tablett isegi aitavat.
Tänast proovi ma enam ära jätta ei julge, eilse pärast on isegi natuke piinlik. Püüan täna ikka kuidagi hakkama saada, ehkki tundsin kohe, et valjem hääl ja rabelemine annavad tagasilöögi.
Tahaks hoopis kodus olla... Mees ütleks selle kohta: imet lugu küll!!! Ega seda tihti ei juhtu jah, aga praegu tahan tõesti kodus olla ja lihtsalt nautida vaikust ja rahu.
Wednesday, April 2, 2008
Uimane migreenik
Natuke halada tahaks.
Aga polegi nagu õiget põhjust.
Lihtsalt meeleolu on selline.
Või on see tuimus ja ükskõiksus?
Tundub, et tänane migreen on mulle suure põntsu pannud - ei emotsioone, ei tahet, mitte midagi ei ole.
Kui mul lõpuks valu taanduma hakkas, siis tuli meelde, et olin unustanud mitu tähtsat telefonikõnet tegemata, aga kuidas ma saingi neid mäletada, kui kogu mu tähelepanu oli koondunud valule!
Homme tuleb sellest ilmselt jama, aga midagi pole teha. Tuleb see supp ka ära helpida.
Proovi osas helistasin, ütlesin, et minust pole täna küll asja - ma ei suuda valjemat häält teha ega järske liigutusi ja üldse on parem olla horisontaalis pimedas toas.
Loengule ma ka loomulikult ei läinud, ehkki täna tõotas huvitav olla - midagi pole parata, üle oma varju ikka ei hüppa.
Kuid Suures Linnas pidin siiski käima, sest üks kokkulepitud asi oli küll, mida ma kuidagi ei saanud ära jätta ega edasi lükata. Selle talusin kangelaslikult ära ja polnudki hullu,
palju hullem oli pärast autoga sõita - appi, ma polnud iial nii valulikult tundnud iga kanalisatsioonikaevu luuki, iga lohukest tänaval, iga peatust valgusfoori ees, iga teekäänakut!!! See oli kohutav! Süda läks pahaks, vähe puudus sisikonna väljutamisest!
Mees viis mu koju, sest ma polnud suuteline poodi minema.
Mina viskusin koheselt voodisse teki alla, tema hakkas pärast süüa tegema, aga söögilõhnu ma ei talunud (loomulikult jättis ta ukse lahti, kui mind vaatamas käis!), söömisest rääkimata!
Aga hea külg oli ka - kuna mul oli nii paha olla, siis ta isegi ei sundinud mind sööma, mis arvestades õhtuse söömaaja kahjulikkust figuurile on ju hea - vahest peaksin hakkama igal õhtul migreeni all kannatama, et söömaajast kõrvale hiilida???:D:D:D
Sest mulle tundub, et mees on otsustanud mind järjekindlalt nuumata!!! Ta lubaski mu puuri panna ja ainult sööta-sööta-sööta! :D:D:D
Aga palju parem on olla, kui iga liigutuse ajal pea ei lõhu ja silmad ei taha silmakoobastest välja tungida...
Kuid olemine on veel väga piiripealne... loodetavasti olen homme eluvõimeline, sest päev on tunduvalt pingelisem ja seanahka enam vedada ei saa.
Aga polegi nagu õiget põhjust.
Lihtsalt meeleolu on selline.
Või on see tuimus ja ükskõiksus?
Tundub, et tänane migreen on mulle suure põntsu pannud - ei emotsioone, ei tahet, mitte midagi ei ole.
Kui mul lõpuks valu taanduma hakkas, siis tuli meelde, et olin unustanud mitu tähtsat telefonikõnet tegemata, aga kuidas ma saingi neid mäletada, kui kogu mu tähelepanu oli koondunud valule!
Homme tuleb sellest ilmselt jama, aga midagi pole teha. Tuleb see supp ka ära helpida.
Proovi osas helistasin, ütlesin, et minust pole täna küll asja - ma ei suuda valjemat häält teha ega järske liigutusi ja üldse on parem olla horisontaalis pimedas toas.
Loengule ma ka loomulikult ei läinud, ehkki täna tõotas huvitav olla - midagi pole parata, üle oma varju ikka ei hüppa.
Kuid Suures Linnas pidin siiski käima, sest üks kokkulepitud asi oli küll, mida ma kuidagi ei saanud ära jätta ega edasi lükata. Selle talusin kangelaslikult ära ja polnudki hullu,
palju hullem oli pärast autoga sõita - appi, ma polnud iial nii valulikult tundnud iga kanalisatsioonikaevu luuki, iga lohukest tänaval, iga peatust valgusfoori ees, iga teekäänakut!!! See oli kohutav! Süda läks pahaks, vähe puudus sisikonna väljutamisest!
Mees viis mu koju, sest ma polnud suuteline poodi minema.
Mina viskusin koheselt voodisse teki alla, tema hakkas pärast süüa tegema, aga söögilõhnu ma ei talunud (loomulikult jättis ta ukse lahti, kui mind vaatamas käis!), söömisest rääkimata!
Aga hea külg oli ka - kuna mul oli nii paha olla, siis ta isegi ei sundinud mind sööma, mis arvestades õhtuse söömaaja kahjulikkust figuurile on ju hea - vahest peaksin hakkama igal õhtul migreeni all kannatama, et söömaajast kõrvale hiilida???:D:D:D
Sest mulle tundub, et mees on otsustanud mind järjekindlalt nuumata!!! Ta lubaski mu puuri panna ja ainult sööta-sööta-sööta! :D:D:D
Aga palju parem on olla, kui iga liigutuse ajal pea ei lõhu ja silmad ei taha silmakoobastest välja tungida...
Kuid olemine on veel väga piiripealne... loodetavasti olen homme eluvõimeline, sest päev on tunduvalt pingelisem ja seanahka enam vedada ei saa.
Subscribe to:
Posts (Atom)
