Tagasivaade 2007. aastale

Aasta lõppedes vaadatakse tagasi mööduvale aastale. Minagi püüan seda teha.

See on olnud minu jaoks emotsionaalselt suhteliselt raske aasta.
Esimese hetkega mõtlesin, et see oli õnnetu ja halb aasta, sest valdava tundena on jäänud meelde õnnetu-olemine, aga kui ma natuke rohkem arutlesin, siis leidsin, et ega see päris nii ka ei ole.
Küllap on ilusama pildi tervele aastale aidanud jätta ka viimaste päevade jõuluimed ja ilus-nostalgilised episoodid. :)
Tänu neile näen mööduvas aastas siiski palju ilusaid momente, mis tegid südame soojaks ja aitasid südames rõõmutulukest hoida.

Töö osas oli paremaid ja halvemaid aegu, aasta teisel poolel läks väga nutuseks, aga ma tahan uuelt aastalt oodata selleski vallas paremust. Muidu saab sellest üks mu valupunkte. Küllap eelkõige pean enda panust suurendama ja tõhustama, alles siis saan oodata vastutasuks ka teiselt poolt endale soodsamaid tingimusi ja suhtumisi.

Hobide vallas on olnud meeldivaid hetki, ükskõik millist hobi siis vaadata. Tänu hobidele olen saanud juurde toredaid sõpru ja tegutsemine mulle meeldivate asjadega on aidanud ka emotsionaalsetest madalseisudest paremini üle.
Edukaid esinemisi on olnud päris palju ja esinemine on tõesti minu jaoks asi, mida naudin täiega! :)

Mööduva aasta märksõna on SÕBRAD. Kui mul neid ei oleks, siis ma ei tea, kuidas oleksin selle aasta üle elanud. On paar väga-väga head sõpra, kelle peale olen alati saanud kindel olla, kellega on imehea rääkida ja muresid jagada.
Selle koha peal on kahjutunne kõige erilisema sõbra kaotusest, aga ehk annab aeg arutust... Sest elu näitab, et kui mul vahel harva õnnestub temaga rääkida, siis võin temaga endiselt hukkamõistu kartmata kõigest vestelda...No peaaegu kõigest... :) Vahest õnnestub meil ka vääritimõistmistest ilma solvumata üle saada ja ma tõesti väga-väga loodan, et uus aasta toob rahu ning helgeid lahendusi sõpruse püsimisse. Sõprus on ju ometi see, kui saadakse üle ka kõige suurematest probleemidest ja suudetakse näha võimalust päikese all koos edasi eksisteerida, hoolimata igasugustest prohmakatest?????

Veel on möödunud aasta minu jaoks eriline selle poolest, et hakkasin blogi kirjutama. Blogi soovitas mul kirjutama hakata juba eelmisel aastal minu jaoks oluline inimene, aga siis tundus see mõte mulle kuidagi võõristav - avalik päevik??!! Ei-ei .... Kuid ajapikku teiste blogisid lugedes tuli ikkagi endal ka tahtmine mõtteid välja öelda ja nii see mõte küpses, kuni suvel algust tegin.
Plikapõlves ja neiuna kirjutasin päevikuid, nüüd on hea seda taas teha.:) Ja tänu blogile olen saanud nii palju uusi virtuaalseid sõpru, et see on lausa uskumatu minu jaoks!!! :)
Aitäh kõigile imetoredatele inimestele, keda olen blogimaastikul kohanud ja kes on alati toetava sõnaga rasketel hetkedel aidanud päikesekiirt pilve tagant näha. :)

Mööduva aasta vältel olen aina rohkem ja rohkem hakanud kaaluma oma valikuid, mis saab minu elust edasi, kuidas ma tahan oma elu elada ja mis on mulle oluline.
Need on rasked valikud ja otsused, mis teha tuleb, aga ootan uuelt aastal rohkem julgust võtta vastutust oma otsuste eest ning julgust rohkem enda peale mõelda.
Selles mõttes tundub see minev aasta minu jaoks eriti pöördeline, et ma olen üldse hakanud niimoodi mõtlema ja vaimusilmas olen leidnud lahendused ning mõttes oma elu viimseni ümber korraldanud... Minusugune inimene peab kõigepealt mõtteis kõrveldama tõkked, et saaks reaalselt tegutsema hakata. :)
Väike hirm kusagil sügavates soppides sosistab kõrva, et äkki seisan aastagi pärast silmitsi samade küsimuste ja probleemidega ja pole julgenud ikka veel midagi otsustada....
Kõsss, koledad mõtted! :) Niisuguseid kahtlusi ei tohi ma endasse lubada! :)

Need olid mõtted mööduvast aastast... võib-olla meenub hiljem veel midagi olulist, mis praegu ununes.

Arvan, et aasta oli mulle paljuski õpetlik, loodetavasti suutsin adekvaatselt analüüsida oma käitumisi ja arusaamu, loodetavasti suutsin olla tolerantne teiste inimeste suhtes, loodetavasti suutsin olla hea sõnaga olemas mulle olulistele inimestele, loodetavasti suutsin aidata, kui minu abi vajati, loodetavasti suutsin näha kõike ilusat enda ümber, loodetavasti olin parem inimene kui eelmisel aastal...
Ja loodetavasti olen tuleval aastal veel parem inimene kui sel aastal. :) Aga selle üle saavad vist küll teised otsustada.

Ma ei tea, mis on saatusel mulle varuks, aga on tõesti üks soov, mida ma väga igatsen. See on nii inimlik ja seda võib kohata igal sammul, et on arusaamatu, kuidas saab see tuua niipalju õnnetust ja valu, kui tegu on maailma parima asjaga... Ja samas võib see viia Sind imelistesse kõrgustesse ja teha Sust maailma õnnelikema inimese.
Kõik oleneb vaid... millest? Saatusest? Juhustest? Omaenda valikutest? Keegi ei tea.

Keegi ei tea, mida toob järgmine aasta.

Ei taha seda, mida saad, tahad seda, mida ei saa

Miks see alati nii peab olema?!
Millal ükskord inimene õpib rahul olema ja nautima seda, mis tal olemas on, mitte ei kuluta kogu aega ja energiat selle püüdmiseks, mida tal ei ole???
Vist mitte iialgi.

Samas on normaalne, et inimestel on püüdlused, soovid ja unistused, aga kuidas me suudame vahet teha, kas need on meie kramplikud kinnisideed või tõepoolest pingutusi väärivad eesmärgid, mis meie elu rikastaksid?

Mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et seisan muutuste lävel.

Vastused peaksid meie sees olemas olema, aga et neist saaksin aimu, selleks peaksin saama neid endast välja rääkida, rääkida, rääkida, tean, et siis saavad vastused selge näo.

Praegu ei suuda ma enda jaoks veel vastuseid tuvastada, sest ehkki ma justkui teaksin õiget vastust, on ikka mingid kahtlused, mingid tõkked, mingid arusaamad - ja siis ma olen segaduses, kas need on märgid, mida peaksin tähele panema, või on need mu teel selleks, et saaksin neid raskustena ületada.

Sellepärast oleks vaja arutleda, vaielda, leida plussid ja miinused ning põhjendada, miks üks või teine asi on just nii. Ma ei saa seda üksi teha.

Seal see on, et kui ma pean esmajoones mõtlema enda peale, siis tean ma õige täpselt vastust, aga reaalsuses on tõsi ka see, et kõige rohkem mõtleme just teistele, kuidas nemad ennast meie otsuste valguses tunnevad, ja veel see tohutu sugulaste hulk, kellel kõigil on midagi arvata....

Ja siis need eluaegsed arusaamad, et abielus ei saagi alati kõik olla pilvitu, on ka raskeid aegu ja abielu mõte ongi see, et neist saadakse koos üle, abielu võibki olla niisugune, kus ei peagi olema mingeid liblikaid kõhus ja suurt armastust (eerost), abielus ei peagi füüsiline armastus midagi erutavat pakkuma, abielus olles ei peagi omavahel midagi erilist rääkima, et kõik võibki suhteliselt tuim ja nüri olla, peaasi on iga hinna eest koos elada ja koos vananeda.

Siis tekib küsimus, mis on muutus minu jaoks, milline on väljapääs?
Kas selles, et õpin nägema olemasolevat uue pilguga ja hakkan ikkagi lappima enda võimaluste piires käsilolevat (loomulikult teen seda üksi ja ainuisikuliselt, nagu mu senised kogemused on näidanud! - see tähendab ainult minupoolset mõtlemise muutmist, et ma suudaksin olemasoleva endale vastuvõetavaks mõelda, sest lõppude lõpuks on õnn meie endi mõtlemises!!!) või seisneb muutus lahkumises ja täiesti uues alguses.

Praeguse aja trend näikse olevat aina ja aina uute suhete otsimises, mitte vanade suhete lappimises.
Mis on siis oluline? Iseenda rahulolu ja vanade asjade seljataha jätmine, uute väljakutsete otsimine või pigem rahulolu lähedastes ja nende stabiilsusele mõtlemine???

Kes minu heaolu peale mõtleb? Vist ei keegi peale minu enda.

Mind natuke häirib see, kui arvatakse, et lahku minnakse nii kergekäeliselt ja ei taheta suhete püsimise nimel üldse vaeva näha, aina kiirustatakse uut õnne otsima.
Ma ei taha sellega nõus olla, vähemalt enda puhul küll mitte.
Ehkki ma ei saa väita, et mul praeguste mõtete pärast süümekaid ei oleks. On küll. Nagu ma ikka veel poleks kõike teinud.
Kõige hullem ongi see, et teine pool hakkab ka just nüüd püüdma, kui mina enam ei taha, samas pole sellist mõtete ühtsust ja hingesidet ja vaimsust ühendavat lüli (füüsilisest poolest ei taha ma praegu üldse rääkida!), mida mina vajan.
Seda kas on või ei ole. Tõmmet kas on või ei ole. Armastust kas on või ei ole. Aga vastukaaluks - kohusetunnet kas on või ei ole. Vastutustunnet kas on või ei ole. Kainet mõtlemist kas on või ei ole.

Mis on kaalukeeleks, mis on oluline, mis on väljapääs ummikust?
Jäängi niimoodi ulpima keset ookeani, suutmata kaldale ujuda?

Ja ometi on minus tunne, et seisan muutuste lävel.

On minu teha, kas suudan üle lävepaku astuda. Keegi teine seda minu eest ei tee. Mõttes soovin endale jõudu ja JULGUST otsustamiseks.

Elu koos valega

Kas see ongi nii, et mida rohkem tahetakse, et Sa kedagi armastaksid, seda vähem teda tegelikult armastad?
Kui mu käest kogu aeg nuiatakse, kas ma ikka armastan, ja kui ma midagi ei ütle, siis märterlikult ohitakse: noojaaah, kus siis nüüd mind armastatakse! või : teadagi, keda siin armastatakse! - siis ei saa ma kuidagi öelda, et see mu armastust kuidagi suurendaks.

Ega ma sellepärast enda üle uhke ei ole. Vastupidi - üsnagi vastik on olla. Aga vägisi ei saa ma kuskilt midagi tekitada. Ja valetada kah ei taha.

Sest nagunii valetan ma selles, et sellist elu edasi elan vastu enda tahtmist.

Saunauidud

Eile oli laiendatud saunaskäik. See tähendab, et meid oli rohkem kui tavaliselt.
Ja lõbus nagu tavaliselt.

Aga kui ma saunalaval istusin, siis hetkeks üldisest melust eemal olles unistasin hoopis teistmoodi saunamõnudest... ;)
Silme ette tuleb hoopis üks teine saun ja kogu saunaprotseduur on hoopis teistmoodi... ;) - millegipärast näen vaimusilmas ühte teist olukorda ja inimest ja kohta... (ehkki ma selles olnud ei ole..., aga see on nii selgelt mu silme ees, nagu oleks see tõeliselt nii - kummaline, eks?).

Üldse tikuvad mõtteisse niisugused asjad, mis seal olema ei peaks. :) :) :) Aga on. Ja kuidas veel on!!!! Need mõtted ei lase magada ega elada, aina piinavad. :) Need on piinavalt head mõtted, liiga head ja liiga selgelt väljendunud... :D:D:D

Aga rahulikult olla ei lase. Seesmine ärevus muudkui kasvab ja kasvab, näis, millal plahvatus tuleb... :)

Dilemmad

Mõnede asjade arengu ja üllatavate muutuste üle on mul kohutavalt hea meel. Ma ei hakka seda heameelt isegi kirjeldama, see on tunne minu sees ja ma ei suuda seda niikuinii edasi anda. :)

Aga mul on tõepoolest suur rõõm, et olen jõudnud selle aja ära oodata. Niiväga tahaksin loota, et jääbki nii ja jälle negatiivseid tagasilööke ei tule, mis õnnetuks teevad.
Igal juhul AITÄH!!!

Elus on nii seatud, et igal hetkel peab tegema valikuid. Igaüks meist. Vahel tuleb valida olulisemate ja vähem olulisemate asjade vahel. Siis on justkui kerge otsust langetada, sest tavaliselt saad ju ikkagi aru, mis on olulisem ja mis vähem oluline. Ehkki ei pruugi kerge olla... :)

Vahel on vaja valida meeldivamate ja vähem meeldivamate asjade vahel. Siis võiks ju ka suhteliselt lihtne olla valida. Aga ei pruugi. :)

Vahel on vaja valida selliste asjade vahel, mille järele on suur kiusatus. Ja kui on kiusatus mõlema asja järele, siis justkui poleks ka probleemi, aga ometi on kuskil mingid tõkked ja arusaamad ja kartused...
Enda sees. Ja siis tuleb ennekõike valida kiusatuse ja oma hirmu vahel, alles siis saab edasi minna...

Hmmm, aga mõnikord oskavad inimesed meid panna mõtlema asjadest, millest pole julgenud mõeldagi... On see hea või halb?
Justkui hea...
Aga samas teab ta minu nõrka kohta, millega mind mõjutada... Mis see siis on? Manipuleerimine minuga? Või mulle võimaluse andmine proovida midagi, millest ma pole julgenud unistadagi?
Või veel midagi?

Igal juhul on mind pandud olukorda, kus ma mõtlen tõepoolest millestki sellisest, mille kohta ma poleks iial arvanud, et seda teen.

Aga elu on täis üllatusi. Igal sammul.

Ma hakkan sellega juba nende viie päeva jooksul ära harjuma. :)

Märksõna - Jõuluimed :D:D:D

Rock ja ballaad käsikäes

Jeeeh, eile oli tore!
Oli Pidu. Oli Jõuluvana. Väga palju rahvast ei olnud. Suur Pealik pidas alustuseks kõnet, kuid lahkus suhteliselt ruttu, sest muidu ähvardanuks üks eluküünal kustuda... :( (Sarkasm, palun vabandust.)

Ja kuigi algul tundus, et kujunebki väga jutupeoks, siis hiljem läks ikka tantsuks ja oli väga vahva olemine. Hiljem oli vajadus veel edasi minna (sest pidu lõppes ju juba kell 2!! :D, kes siis nii vara koju läheb??!!:D), eks siis läksime. :)

Lisaks meile olid veel A. ja O. ka. ;)

A-ga sain jutuotsa peale, ta on väga jutukas, vastupidi mu mehe arvamusele, kes alati on öelnud, et A. on nii vaikne ja tagasihoidlik ega räägi kunagi midagi. :) Ei ole nii!! :) Kohe üldse mitte! Räägib küll, aga mida tal olekski mu mehega rääkida?! Meil oli küll ühiseid teemasid :) ja tegelikult oli mulle suur üllatus, et ma ei olegi nii inkognito kui ma ise arvasin... :(
Vaat Sulle siis...
A. jagas väga huvitavaid kogemusi. Mõnele asjale vaatan natuke teistmoodi kui varem. Või siis on mul vähemalt oma arvamuse kõrval ka teine arvamus asjast. Ikkagi maailmapilti avardav, eks ole.

Ja mõni meenutus kaugest ajast oli väga meeldiv... ;)
Ma tean, et see jääbki lihtsalt meeldivaks episoodiks, ei millekski enamaks, aga ikkagi oli armas. Võib-olla seda armsam. :)

Ah, kui head energiat sõbrad annavad!

Eile oli meeldivalt tegus päev.
Kuna mu õhtu oli sisustatud üsnagi aktiivse tegevusega, siis ei õnnestunud mul pikemalt oma toredast päevast kirjutada, sest niipea kui sain arvutisse istuda ja ühe kirjutisega maha, siis tuli mees koju ja siis ma ei tahtnud enam kirjutada, mulle ei meeldi see närviline ringikäimine ja mu kallal õiendamine, mida ma siin teen... Ok, see selleks. Mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. :)

Kurb oli, et proov jäi eile ära, aga see-eest oli mul kaks imetoredat kohtumist, mis andsid väga positiivse laengu tervele päevale ja meeleolule ja takkajärgi veel tänasele päevale kah!:)

Mehele muidugi ei meeldinud mitte üks raas, et hoolimata proovi ärajäämisest on mul Suurlinna asja, aga mina tundsin, et ma PEAN kodust välja saama.

Kõigepealt saime K-ga kokku. Ega ta alguses väga ei viitsinud kodust ennast välja ajada :D:D:D, aga ma ikka käisin peale ja siis tal ei jäänud muud üle :D:D:D (Oli nii, K? ;D), aga mul oli kohutavalt hea meel, et ta tuli, sest K-ga on nii hea rääkida! Tunnike-poolteist kadus nii kiiresti, et ei saanud arugi!
Ja rõõm sellest, et temal ka meeleolu paranes ja oli hea meel, et ma ta kodust välja ajasin! :D:D:D
Siis läksin K-ga kohtuma. Arusaadavalt oli see hoopis üks teine K!!! :D:D:D
Me polnud tükimat aega näinud ja suur rõõm oli kokku saada! Temaga kohtumisel jääb ka alati aega väheks, sest juba õige peatselt hakkasid mehelt närvilised helistamised tulema. :D:D:D Kummalisel kombel oli see ka eelmisel korral nii! :D:D:D
Ma pidin koju minema tunduvalt varem, kui ma tegelikult sinna jõudsin, aga no ma ei saa ju ometi nii kiiresti lahku minna inimesest, keda pole kaua aega näinud ja kellega on nii palju rääkida!:D
K-ga on meil huvitavad teemad käsitleda, temaga on üldse väga hea kõike arutada, sest me saame paljudest asjadest väga ühtemoodi aru. Samas on mul hea kuulata tema kui meesinimese arusaamu, mina jälle püüan valgustada naiste mõttemaailma. :D
Vahetame kogemusi nii-öelda. ;
Ehkki ma leian, et inimesed on nii erinevad ja mõtlevad väga erinevalt ja ei saa ehk väga piire tõmmata meheliku ja naiseliku mõtlemise vahele, aga siiski saab mõnikord üldistusi teha.

K. püüdis mulle selgeks teha, et tegelikult oleksin ma valmis oma mehega jätkama - no millest ta küll seda järeldas??!! :D -, kui ta teeks midagi erilist. No mis oleks eriline?
Vahepeal ma tõesti olin valmis jätkama kõigest hoolimata ja ma mõtlesin, et tore oleks minna kahekesi kuhugi nädalalõppu veetma ja see võiks olla algus ka sellele, et me hakkame koos midagi ette võtma ja ei istu ainult kodus ja ehk tekib tänu erinevatele tegevustele ka ühiseid jututeemasid.
Aga hoolimata ka minu ettepanekutest ei ole tema vedu võtnud, alailma on tema mõtted suunatud sellele, et raha ei saa raisata ja viitsimist ei ole ja ma ei tea mis kõik veel.
See tüütab ära, andke andeks!

Ma oleksin heameelega koduski, kui meil oleks teinetesiega ka millestki rääkida! Aga me istume kodus kes teleka ees, kes arvutis ja me ei suhtle omavahel üldse, ainus jututeema on maksmata arved. Punkt.
Ja siis ma tegin K-le selgeks, et isegi kui me jätame seksi kõrvale ja kõik muu, mille põhjal ma hakkaksin otsustama, siis ikkagi saab määravaks see, et mul ei ole temaga mitte millestki rääkida, meil ei ole midagi ühist mõtlemises, me ei arutle mitte millegi üle, meid isegi ei huvita samad asjad, puudub hingeline side - ja see saab määravaks.
Ma ei taha oma elu niimoodi veeta!
Kuna teadsin hästi, et tegelikult oli K-l ju oma abielus samamoodi, et ta tundis, et neid ei seo enam miski ja omavahelist rääkimist ei olnud üldse, siis sai ta minust väga hästi aru.

No ja siis need liblikad kõhus! :) Vaat see oli ka üks huvitav teema! ;)
Minu jutu peale küsis K, kas mul oma mehega oli liblikaid kõhus - no ammu ei olnud.... tegelikult ei suuda meenutadagi, kas üldse on olnud... no siis oli, kui temasse taas armusin, siis ehk ikka oli, ma loodan... :)
No vaat - seal see on! ütles tema.
Üks teooria, mille K lubas mulle saata, ütleb nii: tegelikult ei olegi armastus tunne, vaid kokkulepe kahe poole vahel, et elatakse koos, abistatakse teineteist, ollakse sõbralikud ja hoolitakse teineteisest jne.
Aga - vaidlen mina vastu - sellise kokkuleppe teen ma ju ikkagi selle põhjal, kas selle inimesega mul tekib liblikaid kõhtu või mitte, ma ei hakka ju iga suvalise inimesega sellist kokkulepet tegema?!
See on ehk ainult armumine, mitte midagi enamat, väidab tema.
No aga see ju kasvabki edasi armastuseks, ütlen mina.
Alati ei pruugi, toob ta mind maapeale.
Ja armastus ongi ju illusioon, et on midagi erilist.
Ei, sellega ma ei saa kuidagi nõus olla, armastus ongi ju eriline!

Kui ma ikka tunnen ennast mõne inimesega nii hästi ja hoituna ja armastatuna, mul on turvaline ja hea olla, ma tunnen end temaga koos olles KODUS (vabandust, minu puhul juba väga äraleierdatud mõte, aga see väljendab minu jaoks kõige täpsemalt seda head tunnet), siis ON see minu jaoks eriline ja liblikaid kõhtu tekitav tunne.
Ja siis tahan ma ju selle inimesega ikka rohkem ja rohkem koos olla, siis ma ju ei taha mingit kokkulepet kooseluks teha kellegagi, kellega ma ei taha koos olla ja kellega ei teki isegi liblikatesarnast tunnet. On ju nii?

Muidugi võivad liblikad ajapikku hääbuda, aga see on ikkagi mõlemapoolne panus, et liblikaid ikka kauemaks ja kauemaks jätkuks. Ja isegi kui liblikad hääbuvad, siis ikkagi, kui vastastikku teineteist hoitakse ja koosolemisest aina rõõmu tuntakse ja koos on huvitav olla, siis ei peagi kogu aeg liblikaid olema, vaid on väga-väga hea ka ilma liblikateta olla. Liblikad on alguses ikkagi oluline indikaator, et keegi tekitab Sinus erilisi tundeid.
Ilma selleta ei tunneks ju õiget äragi. :)

Oeh, igal juhul oli meil väga huvitav vestelda ja K-ga on nii hea ennast vabalt tunda, mul on kahju, et nii harva kokku saame! K, kui Sa seda loed, siis tee ikka oma mõtted teoks, ära häbene, eksju??!! ;) ;) ;) Ja seejuures ei mõtle ma midagi siivutut! :D:D:D

Ok, igal juhul oli mees pahane, et ma nii hilja koju jõudsin, aga ta isegi väga ei sõimanud mind:), ja õhtu veetsin väga aktiivselt tegutsedes, sest üks tegelane oli sihuke energiapomm, et teda jätkus igale poole. :D

Kui ta lõpuks magama jäi, siis sain natuke oma asjadele pühenduda - s.t.t netis istuda :) ja muidugi K-ga rääkida, sest ega me ju polnudki päeval eriti suhelda saanud! :D:D:D

Kahjuks jäidki osad asjad tegemata, sest mees tuli liiga vara koju. :)

Lisaks narkomaaniale kannatan ka kaassõltuvuse all

Kui lugesin siit blogist kaassõltuvusest, siis olin sunnitud endale küll diagnoosi ära panema, sest mul olid suuremal või vähemal määral kõik tunnused esindatud. :)

Jääbki mulje, et absoluutselt kõike saab tõlgendada kui kaassõltuvuse sümptomeid. Nii tuleb alati mõelda, kas inimese riietus või käitumine võiksid viidata kaassõltuvusele. :)

Hirmutav, väga hirmutav.

Samas on see asi, mille peale mõelda ja mida tähele panna. Kui ei tea, siis ei oska ju ka tähelepanu pöörata.
Nüüd on mul vähemalt mõtlemisainet rohkem kui küll.

Peaksin hakkama tegema märkmeid enda kohta, millal ilmnevad mul kahtlased sümptomid ;) , ehk saan veel ennast kuidagi aidata... :)

Aga nagu Myself ise kommentaaris ütleb, siis jah, olgem ausad, teineteisega arvestamine ja hoolitsemine on suhtes ju väga normaalsed, raske on tõmmata piiri, et siin on kõik normaalne, aga siit algab juba kaassõltuvus.

Inimesed on ju erinevad, mõnele meeldib hoolitseda, teine ei taha seda üldse jne. Küllap on kõiges võimalik kokku leppida, mida ja kuidas tehakse, et kumbki pool ei tunneks end ahistatuna või sunnismaisena.

Igal juhul väga väärt mõtteaine. Minu jaoks küll.

Unetus

Olen unetu.
See on üsna piinav.
Kella kolmest saadik olen ärkvel ja kui olin paar tundi voodis ära vähernud, siis sain aru, et on mõttetu oodata und, mis ei tule ega tule, sest pähe tikuvad igasugused mõtted ja neid on ööpimeduses palju raskem tõrjuda kui päeval muude toimetustega tegutsedes.

Öiste mõtetega on selline paha lugu, et kui korrakski unesegasena mingi mõte jõuab peast läbi joosta, siis on kõik läbi - enam und ei saa. Vähemalt minuga on see nii. Kuigi siis püüan kramplikult mõelda, et jään kohe magama, jään kohe magama, juba magan, juba magan - enam ei aita... Ikka hakkavad igasugused mõtted peas ketrama ja ketrama ja viivad viimsegi uneraasu.

Minu arvates pole eriti normaalne magada ainult kolm tundi ja sedagi und läbisegi pehmelt öeldes siivutute unenägudega, mis omakorda väga undsoosivad ei ole - kas peaksin hakkama unerohtu tarvitama, et korralikult magada saaks?!

Või on mul hoopis suurest magamisest (sest mõne öö olen vahel ikka normaalselt kah maganud... :D) juba uned täis magatud ja organism ei vajagi enam nii palju und?

Või antakse mulle lihtsalt lisaaega, mida ma peaksin kasutama ratsionaalsemalt kui voodis väherdes?
Näiteks midagi ennastarendavat tegema?
Kasvõi lugema, milleks muidu aega napib?
Või kasutama need hetked positiivsete mõtete produtseerimiseks, et end hallist masendusest lõplikult lahti rebida?

Ma olen narkomaan

Minu nimi on Valge Seelik ja ma olen narkomaan.


Nii võiksin astuda üles Anonüümsete Narkomaanide koosviibimisel. :)

Tegelikult olengi.

Ma ei oska seda muudmoodi seletada, sest ma kujutan ette, et narkomaan, kui ta proovib narkootikumi, siis kogeb ta mingit väga erilist eufooria- või õnnetunnet, mida ta varem kogenud ei ole, tema ajus on mõnukeskus (no igal inimesel loomulikult on, mitte ainult narkomaanil!:D), mis registreerib selle hea tunde ja siis tahab ta seda veel ja veel kogeda, samuti on ilmselt kehamälu see, mis nõuab taas seda ainet, mis tekitas õnnetunde ja hea olemise.

Ma ei tea, ma pole narkootilisi aineid tarvitanud, ma ei taha proovida ka, sest ma ise arvan, et olen väga aldis igasugustele pahedele :), aga ma vähemalt kujutan ette, et midagi sellist toimub narkomaaniga.

Minuga toimus see ka ja mu aju ja keha nõuavad just nimelt sedasama tunnet, mis mind õnnelikuks tegi. See vajadus on nii valdav, ainult et seda tunnet tekitavat asja (hm... "asi" vist ei kõla armastuse kohta just hästi... :D) ei saa osta nagu narkootikumi, isegi mitte kogu maailma rikkuste eest.

See ehk seletaks, miks ma olen praegu sellises seisus ja niisuguste valikute ees ja miks ma tunnen, et vanaviisi enam jätkata pole võimalik.
Ma ei tea, kui paljud jagavad minu arvamust või kui paljudele selline seletus on vastuvõetav, aga millegipärast on minu jaoks paralleel narkomaaniaga väga ilmekas.

Narkomaania olevat ravimatu. Võid narkootikumidest küll vabaneda, kuid sõltuvusse jääd eluajaks.
Kas sama saatus ootab ka mind???
Väga trööstitu väljavaade... :(

Pealkirjata

Tänane päev oli ilus. Ei väsi seda kordamast. Mõtlen sellele tahes-tahtmata, ei saa üle ega ümber. Aga sõnadesse ei pane. Hoian kiivalt endas. :)

Õhtul oli väike jõulukoosviibimine tantsutrupiga.

Homne esinemine jääb ära, sest esinemispakkumine tuli liiga hilja ja inimesed ei ole seda oma jõuluaega planeerinud.
Noh, kahju tegelikult, aga ma ei hakka ju üksi ka taidlema... :)

Kahjuks jääb ka homne proov ära, sellest on väga kahjuuuuuu! :(

Aga see-eest on õhtu sisustatud vägagi elavdava tegevusega. :)

Jõulutunne

Täna on ilus päev.
Aitäh imelisele jõuluajale ja kaunitele JÕULUIMEDELE, mis on lasknud südant täita päikesepaistega.
Ma ei suudagi sõnadega midagi öelda.
See tunne on mu sees.

Ma olen väga kehv näitleja,

kui asi puudutab minu isiklikke tundeid ja isiklikku elu.
Eilsest jõulurahust ei tulnud midagi välja.

Tegelikult oli terve päeva jooksul olnud pärimisi vanas heas tuntud stiilis "kes helistas", "kes saatis sõnumi", "kas ta käis siin" ja nii edasi ning vihjeid, vihjeid, vihjeid küll otse ja kaudselt.

Eks ma siis ise ka valasin õli tulle takkakiitmisega ja demonstratiivselt kõigega nõusolemisega. Sest see asi viskab üle.
Ja mis tahtmine peaks mul olema temaga intiimselt olla, kui ma muud ei kuulegi kui ainult nõmedat juttu. Kohe üldse ei taha. Olen teda juba tükimat aega tõrjunud.

Siis tuli ikka oma jutuga, kuidas ta mind armastab, kohe niiväga armastab. Ma tähendasin, et olen seda kuulnud viimase aasta jooksul rohkem kui terve meie abielu vältel kokku. Tema selle peale, et aga ta on mind kogu aeg armastanud. Nojah, aga naised armastavad kõrvadega. Lisaks muule. Ja kui ma seda ei tunne, kui ma midagi ei saa vastu (emotsionaalselt muidugi, mitte materiaalselt!!!), mis paneks mind tundma armastatuna, siis lihtsalt enam ei jaksa. Kõrvadega olen armuavalduste asemel paraku rohkem muud kuulnud. Ja minu sees ei ole enam midagi. Siis selle peale uurib ja pärib, kas ma olen talle truu olnud.
Ma ei suutnud kuidagi valetada, et mina armastan teda ka meeletult, no ma ei oska sellist nägu teha, kui ma tegelikkuses midagi ei tunne.
Siis hakkas tulema, kui vastik ma olen, ta ei taha minuga elada, kuidas ta mind vihkab jne. See kõik jättis mind külmaks, sest tema mulle enam sõnadega haiget teha ei saa, see on ilmne märk sellest, et ta ei ole mulle tõesti oluline inimene. Ja pealegi olen neid sõnu aastate vältel kuulnud oi kui palju, see ei üllata mind enam sugugi. Vahe on vaid selles, et varem tegid need sõnad haiget, nüüd enam mitte.
Ma olin nõus sellega, et olengi vastik (no tegelikult ka, ma oleks ju võinud talle armunult otsa vaadata ja talle heameelt teha sõnadega, et mina armastan teda ka) ja et ma olen valmis kohe lahutama, palun väga, lähme lahku.

Siis käis ja istus tund aega autos, mõtles elu üle järele. Mina läksin magama.

Hommik algas kõige ebameeldivamalt, mida on võimalik sellises olukorras ette kujutada. Kas tõesti mõtleb ta, et kui on õhtul mulle öelnud mitte just meeldivaid asju ja mina talle ka, siis on kõige õigem niimoodi lepitust otsida?
Püüab olla hea, eilsest ei sõnagi (nagu see tavaliselt alati on!) - järelikult on tema kõige suurem hirm ikkagi see, et äkki ma lähengi tema juurest ära.
Tema neelab alla kõik, on kõigega nõus, ja mina olen endale vastik, et ma seda asja ära ei lõpeta. Aastaid olin mina sellises olukorras nagu tema praegu, nüüd on kõik ümberpöördult - ja ma tunnen ennast väga lollisti ja tõeliselt vastikuna, et ma ei suuda teda armastada nii nagu varem, ja et panen teda sellisesse seisu, kus tema ennast ka halvasti tunneb.

Jõulud pole vist just parim aeg ennast hurjutada ja sõidelda, aga ma ei saa endasse ka väga hästi suhtuda.
Raske on olla.
Õnnest ja rahust on need jõulud minu jaoks küll kaugel.
Kõige hullem, mida teha saab, on otsustamatus. Ja just seda ma teengi. Ja see teeb mind endale väga vastikuks. Enda eest ei ole ka kuhugi põgeneda.

JÕULUIMED

Jõulud on justkui ilus aeg, nii vähemalt väidetakse.
Minu hinges on nukrus. Hoolimata lähedastest mu ümber on südames tühjus ja igatsus.
Aga kummalisel kombel juhtub ka Jõuluimesid. Imesid, mida ei oska oodata ja ei julge enam ammu loota.
Seda hinnalisemad nad on.
Täna keskpäeval juhtus JÕULUIME. Ootamatusega rabas see jalust. Ma sattusin ärevusse, põgenesin kuis jalad võtsid, jätsin kõik varem kavandatu sinnapaika, ise ka ei saa aru, mis juhtus ja mida ma kartsin.
Ja ometi keerlevad mõtted vaid selle IME ümber ja hea tunne on.

See polnud veel kõik. Kui ma arvasin, et enam midagi samakaalulist ei saa juhtuda, siis juhtus veel üks JÕULUIME, mis tegi südame soojaks, pannes selle hardalt põksuma. Ja väga-väga hea tunne on.
Aitäh JÕULUIMEDELE!

Nii võin ka mina hakata arvama, et Jõulud on ilus aeg...

43% ja 56,9%

Nendin täie tõsidusega, et mina kuulun ka nende hulka, kellel on krooniline kalli- ja kaisupuudus. Neid pidada Buduaari andmetel olema 43% (kui mu mälu mind ei peta...).
Hea teada, et ma vähemalt kellegi hulka kuulun, olgu see siis kasvõi kallistustevajajate rahvamass. :(

Ja kui mul õigesti meelde jäi, siis 56, 9 % (isegi kui ma natuke mööda panen, siis ikkagi on see VÄGA suur arv!) meist pole oma elukaaslasega rahul. Hm... kas see pole mitte hirmuäratavalt suur protsent rahulolematuid?

Kui arvestada, et väga paljud inimesed lahutavad, siis tulebki välja, et veel suur osa ei ole oma elukaaslasega rahul, ja järele jääb imeväike käputäis neid, kes on rahul ja õnnelikud?

Ja ongi maailmas nii vähe õnnelikke inimesi?
Õnneks on vaja ju vastastikust armastust, ühepoolne armastus ja rahulolematus partneriga ei tee õnnnelikuks... kahjuks.

Vähemalt massidesse kuulumisega on mul kõik korras! Kuulun lausa igasuguste protsentide hulka.
Aga tegelikult tahaksin kuuluda hoopis kuskile mujale...

Ellu jäin!

Nii, lõpuks ometi!
Uskumatu, aga ma jäin nende päevade meeletus karussellis ellu, ehkki oli küll tunne, et ma ei saa mitte millegagi valmis, töö juures oli totaalne asjade kuhjumine, paar asja jäidki tegemata, aga ehk saan veel selle aastanumbri sees nendega ka ühele poole - loota ju võib!

Must madalseis, mis mind enne kõige kiiremaid päevi kummitas, taandus pisut tänu erinevates seltskondades lõõgastumisele.

Neljapäeval oli veiniöö kolleegide pisikeses seltskonnas - oli lõbus ja sai pingeid maandada,
reedel veiniöö Väga Hea Sõbra K-ga - oli mõnus ja sai rääkida südameasjadest, millest niiväga puudust tunnen,
laupäeval saunaõhtu endiste klassiõdedega - lahe olemine, kus polnud ka aega mõelda muremõtteid...
Nii need õhtud ja ööd on läinud ja neist olemistest on abi olnud, muidu oleksin ikka nukrate mõtete küüsis ja poleks suutnud end masendusest välja rabelda.

Aitäh kõigile sõpradele! Eriline tänu K-le, kellega on väga hea rääkida ja tunnen end temaga ühel lainel olevat, see on minu jaoks oluline.

Must madalseis

Paistab, et on totaalne madalseis.
Millest ma seda järeldan?

Sellest, et ma kannan musta!

Ma ei kanna tavaliselt musta värvi rõivaid, need isegi ärritavad mind, vahel harva on musta värvi aksessuaarid, aga praegu otsin garderoobist aina musti toone.

See ON minu juures ebatavaline.
Mina, kes ma käin ringi ainult valgetes ja heledates toonides, olen praegu kui surnumatja.

Tööl juba küsiti, kas mul on keegi surnud, kas ma leinan kedagi. :(

Aga juba hommikul ON selline tunne, et vajan enda ümber musta, ei tahagi olla valges, lihtsalt ei tunne end "heledalt".

Küsimus Tarkade Klubile

Küsimus: kui vana aasta lõpeb mustas masenduses, kas uus aasta tuleb siis topelt hullem?

Uus aasta ei saagi ju ilusam ja parem tulla, kui vanal aastal on kõik kõige hullemas olukorras?

Või on mingi õhkõrn lootus?

Võõras valu

Tuleb välja, et mõned inimesed teevad lihtsalt nalja. Mõned lihtsalt lõbustavad end teiste arvel, et mitte öelda - teiste valu ja tunnete arvel.

Neile pakub lõbu, kui kellelgi on valus.
Aga võib-olla nad ei saa üldse aru, et kellelgi võib ka valus olla?

Ega võõra inimese valu ju ei puudutagi.

Kuidas saab mõni inimene rahulikult öelda, et kõike ei tohiks väga südamesse võtta?

Miks mõni inimene, kes ise ennast iial milleski süüdlaseks ei pea, kangesti mõningates asjades ennast õigustama kipub? Siis ei peaks ju...?

Muidugi võib öelda - oledki rumal, kui kõike südamesse võtad ja endale haiget lased teha!

Praegu on mul haavatavuse periood: üks asi, mis mind väga-väga häirib, teeb lausa füüsiliselt haiget. Vahel on seda kergem taluda, vahel raskem. Praegu on raske.

Vahepeal käisin trennis, see viis korraks mõtteid natukenegi muudele radadele, aga mitte kauaks.

Liigsed sõnad

Ma olen ennast tihtipeale üsna sandisti tundnud, kui suhetega midagi sassis on.
Aga nii santi tunnet pole mul tükk aega olnud, noh, vähemalt ca novembri keskpaigast saadik...

Nüüd saan ma aru, mida Kukupai oma blogis mõtles, kui ta sellest rääkis.

Mina olen ka sellesse ämbrisse astunud, et olen arvanud, et mul on õigus midagi öelda, kui tegelikult võiks oma suu kinni hoida.

Ma olen eluaeg olnud emotsioonide ajel tegutseja, seda on minus küll kiidetud ja küll pahaks pandud, paradoksaalsel moel vahel koguni ühe ja sama isiku poolt. Eks siis vastavalt sellele, kas emotsionaalsus parajasti meeldib või mitte ja kas see parajasti jamasid kaela toob või mitte.

Inimese kõige suurem hirm on olla mitte armastatud. Iga inimene vajab armastust. Mina ka.

Väga vastik tunne on, kui Sinuga enam ei taheta rääkida. Ega lapsed ilmaasjata ütle, et palju hullem löömisest on ignoreerimine, boikot.

Ma tean, kui õudne see on.

Seda praegugi endas kandes ja läbi elades kartsin täna tõsiselt, et olen veel ühe enda jaoks olulise inimese kaotanud ainuüksi oma emotsionaalsete tegude ja sõnade tagajärjel.

Kaotada kaks inimest lühikese aja jooksul on minu taluvusele liig mis liig.

Mul pole ka kedagi süüdistada, ainult ennast.

Olen ennegi liigsete sõnadega endale hauda kaevanud, ikka arvanud, et on hea, kui saab kõik välja öelda - oh ei!
Sõnad on suurimad vaenlased, sõnadega teeme nii palju haiget. Tänu sõnadele, sõnadele, sõnadele on inimesi, kes ei taha minuga enam üldse rääkida.

Ometi olen ise öelnud, et ühtegi putru ei sööda nii tuliselt nagu seda keedetakse, laseks siis asjadel natuke jahtuda, ootaks pisut, kui kibedad sõnad alla neelatud, siis saavad ka paremad sõnad tulla ja on ruumi arusaamisele, et polnudki põhjust midagi öelda.

See on nii vastuoluline, eks?
Aga nii see ju ongi, et puudused, mida teistes näeme ja mis meid häirivad, on tegelikult meis endis tugevalt esindatud.

Ma olen õnnetu ja kurb, et ma ei õpi mulle antud õppetunde ära. On asju, mis enam ei muutu, on inimesi, kes minuga enam ei räägi... - aga mida ma teha saan?

Ainult nutta ja loota, et ükskord keeravad asjad paremusele, ainult palvetada, et mul niipalju mõistust oleks, et suudaksin oma suu kinni hoida ja mitte rääkida sõnadega endale rohkem boikotte karistuseks.

68% meestest nuhib oma naise järel

Naljakas oli see, et tol mälestusväärsel sigaduste ööl, kui ma siis veel üksi veini jõin, tuli telekast reklaam - "Buduaari" andmetel nuhib oma naise järel 68% meestest!

Olen alati öelnud, et maailmas ei toimu midagi juhuslikult. Ei enna ega pärast pole ma juhtunud sellist teksti telekast nägema, pole isegi "Buduaari" reklaami juhtunud nägema, kuid just nüüd, mil olin tabanud mehe oma telefonis tuhnimast, just nüüd juhiti mu tähelepanu sellisele asjaolule! :)

Minu mees polegi siis mingi erand??!! Vahest pidin ma seda nägema sellepärast, et mitte olla väga karm kohtumõistja ja saada aru, et see on täiesti loomulik käitumine meesinimeste poolt?!

Kuidas käitub TÕELINE MEES

Mees tuli eile hommikul kell 8 koju ja tegi näo, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Tema pole minu telefonis nuhkinud, tema pole mulle laste juuresolekul mitte midagi inetut, halba ega solvavat öelnud, tema pole öösel kella 1 ajal kodust sõnagi lausumata ära läinud... ühesõnaga - kõik on kõige paremas korras.

Kahjuks ei võtnud ma vedu ja ei jaganud sellist asjade mahavaikimist, ma leidsin, et olen vähemalt vabandust väärt, kui mulle ka suuri sülemeid roose või tohutusuurt kommikarpi lepituseks ei toodud.
Haaa, no oma meest tundes ei tasu mul küll iial loota, et minu peale raha kulutataks, isegi kui ollakse ükskõik kui suure sigadusega hakkama saadud, leppimise märgiks või andeks palumiseks juba rahakoti raudu tema ei ava! :)

Nii et midagi sellist ma ei oodanudki, aga vabandussõnu ja andeks palumist küll. Kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud.
Lõpuks minu külmust nähes vihastas ja turtsus - kujuta ette, ma ei olnudki rõõmus ega karanud talle kaela, et ta koju tuli ja enam mind solvama ei hakanud!

Ma ei ole ennast pahaks inimeseks pidanud, ehkki ma pole ka kaugeltki ingel, kuid sellise matsluse puhul ei suuda ma ka leebem olla. No ei lubanud mu süda asjale läbi sõrmede vaadata ja teha koos temaga nägu, et mitte midagi ei juhtunud ja kõik on kõige paremas korras.

Ilmselt sai ta järele mõeldes ise ka aru, et tegelikult polnud mulle midagi ette heita ja ma pole teinud midagi sellist, milles ta mind süüdistas, aga tema uhkus ei lubanud ka end minu ees "alandada" ja oma süüd tunnistada ning vabandust paluda.

Mis siis ikka - kui ei, siis ei. Ega meil polegi siis millestki rääkida.

Õhtul läksime sünnipäevale. Arvasin, et ehk sellepärast tal oligi vaja head nägu teha, muidu ma äkki keeldun temaga sünnipäevale minemast ja kuidas ta siis oma sõpradele seletab, miks mina ei tulnud!?
Kuna ma ka peol tema suhtes ei sulanud, siis hakkas ta sõprade ees tegema mulle taas labaseid ja inetuid märkusi, mille peale ma reageerisin vaid haletsust väljendava pilguga - vaene mees, sa oled valmis langema nii madalale, et püüad mind alandades ennast kõva mehena näidata, tegelikult ainult alandad ennast.

Tema ei saa sellest muidugi aru, loomulikult tundsid ka sõbrad end ebamugavalt.

Ma ei oskagi midagi enamat öelda. Meil pole nagunii millestki rääkida, nüüd seda enam. Kui ta arvab, et võib minu suhtes niimoodi käituda ja ei pea vajalikuks isegi mitte vabandada - las talle jääb tema arvamus.
Minul on minu arvamus - ma ei ole sellega nõus ja ei aktsepteeri sellist käitumist enda suhtes.

Kuidas ma ilma korgitserita veinipudelit avasin

Kui ma esitasin palve aidata mul ilma korgitserita avada üks õnnetu veinipudel, siis õnneks ei ole Eestimaal abivalmitest inimestest puudu. Aitäh teile, Kukupai, Myself ja Kristiina! :)

Variante pakuti mitmeid, aga nende kõigi puhul oli vaja abivahendeid, millega minu majapidamises osutus kitsas käes olevat... :S Nagu polekski meest majas!

Hm, ega ma pärast eilset õhtut ausalt öeldes ei teagi, kas veel ongi või enam pole... :S
Läks öösel kella ühe ajal sõnagi lausumata minema ja pole teada, kas tagasi tuleb....(siia lisandub nõutu õlakehitus).

See selleks.
Mina üritasin hakata kuidagi veinipudelit avama, sest lõppude lõpuks lubasin ma kõigi abiliste terviseks juua! :)

Esiteks üritasin lusikaga torkida, siis terava noaga, aga minu jõud oli ilmselt väga väeti, ma ei saanud korki paigast ega niigipalju katki, et veini immitsemagi saada! Nõrguke olen, noh! Naasklit majapidamises ei eksisteeri, kuigi ma mäletan, et kunagi on ta meil olemas olnud.

Siis püüdsin kasutada löömise meetodit. Kuna oli sügav öö, siis botast ei hakanud kasutama, kartes väga kõva lärmi teha, püüdsin lüüa käega, aga see oli kasutu ettevõtmine, sest jõudu jäi ikka väheks.... :S Matsutasin mis ma matsutasin, aga korki ma liikuma ei saanud.
Otsustasin, et ka see meetod on minu füüsist arvestades väljaspool kasutuskõlblikkust.

Siis hakkasin otsima näpitstange, aga neid mul ei olnud, ma kahtlustan, et need võivad mehel näiteks autos olla... sest näinud ma igal juhul selliseid riistu olen...

Näpitstange polnud, kuid see-eest leidsin ühe väääääga võimsa kruvinaela (haa, kujutan ette, kuidas ehitusspetsialistid naeravad, aga ma ei oska sellele vähemalt 10cm pikkusele asjandusele muud nime anda... :D), mille puhul ma arvasin, et kui ma selle korgi sisse keeraksin, siis äkki juhtub ime ja ma jaksan selle koos korgiga pudelikaelast välja tõmmata. Naiivitar muidugi.

Blondiin, noh... Noaga ei jõudnud korki katki teha, lusikaga ei jaksanud korki sisse suruda, käega korki välja lüüa ei jõudnud - aga kruvinaelaga jõuab korgi välja tõmmata paljaste kätega! No kas pole siis blondiin?!

Aga julge pealehakkamine on pool võitu!
Kruvikeeraja oli majapidamises igal juhul olemas - hea seegi!

Keerasin ja keerasin, oi kuidas keerasin - ära keerasin! :) Aga korki ikka välja tõmmata ei jõudnud ilma näpitstangideta...

Siis mõtlesin - kui välja tõmmata ei jõua, äkki jõuan sisse suruda?! Lükkasin - ja plumpsti! Kõik riided veini täis ja põrandale kah veel!

Aga sellega oli ka veinisaaga lõppenud!
Nüüd on mul rikkalikud kogemused veinipudeli avamisel ilma korgitserita! ;) Peab ainult kruvikeerajat ja 10cm-st kruvinaela kaasas kandma! :D:D:D

Aga kuvalda jäigi proovimata... :(

Moraalsuse kaks palet?

Cerebella blogist leidsin viite huvitavale artiklile. :)

Kui tõene on väide, et kõige rohkem sekspartnereid on soojadel ja sõbralikel inimestel?

Tegelikult on ju loogiline, et inimesed otsivad lisaks seksile ka lähedust, soojust ja hoolivust. Sõbralikel ja soojadel inimestel on suhted kergemad tekkima, neile on omane aval ja siiras suhtlemine ning see võib viia sageli seksini.

Küll aga on seejuures huvitav, et lisaks suurele hulgale sekspartneritele on soojad ja sõbralikud inimesed ka kõrge moraaliga! :)
Kas see tähendab, et nende jõudmine seksini on lihtsalt pisut aeganõudvam, kuni moraalne sõbralik ja soe inimene on n.-ö. "pehmeks räägitud"? :)

Vastuoluliste ja dominantsete inimeste puhul sekspartnerite arvukuse osas vasturääkivusi pole, kõik on loogiline,
aga soojade ja sõbaralike inimeste moraalsus ja sekspratnerite suur arv pakub jätkuvalt mõtteainet. ;)

Ma olen oma arust küll väga soe ja sõbralik inimene :) (ma olen endast uskumatult heal arvamusel!!!:D), aga ühe väitega kahest ma küll enda puhul nõus ei taha olla... ;)

Kuidas korgitserita veini avada?

Tänu telefonist leitule ja suurele tülile jäin ka veinist ilma.
Mees tõi veini, mis oli ilmselt plaanis ära juua, aga tänu intsidendile seda ei avatud. :(

Kuna eelmisel korral veinipudeli avamise käigus purunes veinipudeliavaja, siis olen ma praegu abitu ise pudeli avamisel. :(
Praegu on küll selline tunne, et ma jooksin üksi selle veini ära, kui pudel avada õnnestub.

Oskab keegi kiiresti head nõu anda, kuidas ma selle ilma korgitserita lahti saaksin? :)