Teadsin, et täna on kiire päev ja pean mitmed asjad enne niigi lühikese tööpäeva lõppu ära tegema, sest vahele tulevad pühad, mil ma ei taha tööasjadele mõelda, aga no ega ma sellegipoolest väga hoolas tööpatrioot küll ei olnud... :D
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. ;)
Igatahes oli meil täna lühike tööpäev ja linna koristamine.
Meie inimesed olid väga hoolsad koristama, meie rühm käis metsaaluseid koristamas. Õigemini ühte paljudest meie metsaalustest.
Aga see inimene, kes on mitmendat aastat järjest samasse kohta koristama sattunud, ütles, et võrreldes esimeste aastatega on sel aastal metsaalune palju puhtam.
Rõõm kuulda!
Sest ma ei saa aru inimesest, kes oma prügi kodust välja viib ja poetab selle kas teisele poole väravat või tassib metsa alla.
On lootust, et suurem tähelepanu loodusereostajatele sunnib inimesi oma prügi ikka prügikasti viima, mitte ilusat loodust reostama.
Minul ei tõuse käsi tänavale kommipaberit, nätsu ega õunasüdantki viskama, poetan selle käekotti või taskusse, et siis kodus ära visata või oodata, mil jõuan esimese prügikastini. Rääkimata sellest, et tahaks pabereid visata metsa, kus ma sageli jalutamas käin. Kuidas saaksin seda teha??!!
Aga mõni tassib metsa oma olmeprügi, sest ei raatsi maksta prügiveo eest.
Absoluutselt arusaamatu.
Igal juhul oli meil väga suur hulk vastutustundlikke noori inimesi, kes kõik tegid hoolsalt tööd ja pärast oli võimalus ka natuke lõbutseda.
Meie oleme oma puhastusaktsiooni ära teinud, laupäeval korrastame igaüks oma majaümbrust ja kodu.
Usun, et üle-eestiline koristusaktsioon ongi meist alguse saanud, sest meie traditsioon on juba aastaid kestnud, alguse saanuna rohujuure tasandilt.
Igal juhul oli eeskuju järgimist väärt! ;)
No see oli muidugi minu enda visioon asjast ja mu enda arvamine, m ei pretendeeri sellega mingile tõele. :D
Lihtsat loogiline tundub. :D
Lahedaid ideid oli seoses selle üritusega, elasime kõigele häälekalt kaasa.
Mina muidugi nii häälekalt, et rahvas mu kõrvalt natuke kaugemale tõmbus. :D:D:D
Õhtuks oli vaja veel proovi jõuda.
Nii palju siis minu volberdamisest - ei mingit lõbu! :(
Aina töö, töö ja veelkord töö.
Praegu on üle Eestimaa lõkked süüdatud, inimesed istuvad õues ja grillivad, naudivad mõnusat kevadõhtut.
Sellistel hetkedel olen kurb, et endal niisugust võimalust ei ole.
Wednesday, April 30, 2008
Lausa paljalt
Mul on viimastel päevadel hirmus isu heeringa järgi. Ma tahan kogu aeg soolast ja see peab olema just heeringas.
Tulen koju ja muudkui pistan seda lausa paljalt (mitte alasti!!! :D), ilma leivata. Lihtsalt söön. Hommikul ja õhtul. Päeval tööl pole mul seda kuskilt võtta, aga kui koju jõuan, siis on esimene asi heeringat süüa.
Ma loodan, et see arusaamatult tekkinud isu ei räägi millestki, millest ma vaimustatud pole. Nüüd enam mitte.
Tulen koju ja muudkui pistan seda lausa paljalt (mitte alasti!!! :D), ilma leivata. Lihtsalt söön. Hommikul ja õhtul. Päeval tööl pole mul seda kuskilt võtta, aga kui koju jõuan, siis on esimene asi heeringat süüa.
Ma loodan, et see arusaamatult tekkinud isu ei räägi millestki, millest ma vaimustatud pole. Nüüd enam mitte.
Piirangutest nii ja naa
Kellele meeldiks, kui talle seataks kõikvõimalikke piiranguid igas asjas? Vist mitte kellelegi. Ometi on meie elu neid täis.
Lastele on vanemate poolt kehtestatud piirangud, mida lapsed üritavad pidevalt katsetada neid ületades ja piire nihutada. Vahel õnnestub, vahel mitte, oleneb vanematest.
Täiskasvanud peavad appi võtma kaine mõistuse, eetika, moraali, väärtushinnangud ja mis kõik veel, et enda jaoks paika panna, kust läheb piir lubatavuse ja keelatu vahel.
Ja siis saab ka piire nihutada, kui see enda jaoks vajalikuks peaks osutuma. Või kui oskad endale ära põhjendada, et tegelikult on soovitu/tehtu/tahetu väga väärt kogemus, mis sellest, et oled varem hoopis vastupidi mõelnud.
Vahel seavad teised inimesed piiranguid ka täiskasvanutele. Vahel otseselt, vahel oma käitumisega märku andes, et see või teine tegevus pole aktsepteeritav. Siis oleneb juba asjaosalisest, kas ja kui palju suudab ta ennast analüüsida, oma käitumisele teiste tagasiside kaudu hinnangut anda ja endale piiranguid seada, et mitte konflikti sattuda.
Ikka on neid, kes valjuhäälselt deklareerivad, kui ausad ja otsekohesed nad on ning mingit valskust ja ümbernurgakeerutamist ei salli, nemad ei kavatse oma otsekohesust vaka all hoida, vaid ütlevad otse ja ausalt välja kõik, mida mõtlevad. Ei huvita teiste tagasiside ega hinnang, et kõik on ju vaadeldav vaid väga subjektiivselt ning ei saa arvata, et ainult ühel inimesel on aus ja õiglane silmavaade ning ainuõige arvamus.
Sellised inimesed ei arvesta teiste tundeid ega suuda end teise inimese olukorda asetada, lahmivad oma pseudotõdede ja subjektiivsete hinnangutega, materdades kõike ja kõiki ning kuulutades oma tõearmastust. Nemad ei lase endale teiste poolt piiranguid seada.
Ometi on tuntud tõde, et vihkame teistes just neid omadusi, mis meil endil on olemas, ja mida valjemalt me midagi deklareerime (nt. ei salli pugemist), seda rohkem on alust arvata, et antud jooni ka endas on.
(Tean üht inimest, kes alati teistele väga teravalt ütles, uhke veel pealegi, et tema on nii otsekohene ja aus - ometi nägin teda "mett moka peale määrimas" kellelegi, kellelt tal eluliselt vajalikku teenet oli vaja. Sellele inimesele ei öelnud ta ilmselt kunagi midagi "ausalt ja otsekoheselt" ja küllap valis ka hääletooni väga hoolikalt... :D:D:D)
Hm, ma ei taha ju ometi kahtluse alla seada asjaolu, nagu oleks tõearmastus tegelikult halb joon? Ei, seda nüüd küll mitte.
Tahan vaid öelda, et ka tõde (tegelikult vaid meie visiooni tõest, meie arusaama) saab öelda igatmoodi - nii, et teisel inimesel oleks seda võimalik vastu võtta ja ta ennast halvasti ei tunneks, või siis maatasa tehes.
Valik on meie.
Või siis meie sisemised piirangud, mida ja kuidas öelda, et teine inimene ka ellu jääks, mitte kiirabiga minema ei viidaks ning talle vahest veel suuremaid probleeme kaela ei kukuks.
Mulle ka ei meeldi piirangud, ometi tunnistan, et need peavad olema, vastasel juhul võiksin teha midagi, mida kahetsen ja mida enam parandada ei saa.
Ega me ju alati ei mõtle ette, mida üks või teine meie samm endaga kaasa toob ja millised võivad olla tagajärjed.
Seetõttu on sisemised piirangud eriti olulised.
Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse.
Lihtne.
Aga ma pole alati selle lihtsa tõe järgi käinud.
Mõned piirangud häirivad mind, sest pean end piirama asjades, milles end piirata on raske. Lõpptulemusena kuhjub minus rahulolematus, sest puudub väljund, puudub võimaluski väljundiks neis vormides, mida senini kasutada olen saanud.
Aga need piirangud on vältimatud, mõistusega saan sellest aru (loen ennast siiski analüüsivõimeliseks inimeseks :D), ja kui mitmed valusad kogemused on andnud õppetunni ja olulise tagasiside, siis oleks väga rumal ikka ja uuesti peaga vastu müüri joosta ning mitte teha enda jaoks põhjapanevaid järeldusi.
Samas on need vältimatud piirangud tõeline enesepiinamisvahend.
Ma arvan, et igaüks, kes püüdnud end milleski piirata (kasvõi magusasöömises!:D või suitsetamise mahajätmises :D), teab, kui raske on kiusatusest loobuda.
Ja vahel on lihtsam kiusatusele järele anda kui kogu elu selle kiusatusega elada. :D S.t. lihtsam ennast mitte piirata kui kogu aeg piirata ja piirata ja piirata...
Aga - need kõik on väga erinevad asjaolud, mis sunnivad meid endale piiranguid seadma.
Mina olen paisu taga kinni ja kinni ma jäängi.
Aga sellega vist harjub, ma arvan.
Lastele on vanemate poolt kehtestatud piirangud, mida lapsed üritavad pidevalt katsetada neid ületades ja piire nihutada. Vahel õnnestub, vahel mitte, oleneb vanematest.
Täiskasvanud peavad appi võtma kaine mõistuse, eetika, moraali, väärtushinnangud ja mis kõik veel, et enda jaoks paika panna, kust läheb piir lubatavuse ja keelatu vahel.
Ja siis saab ka piire nihutada, kui see enda jaoks vajalikuks peaks osutuma. Või kui oskad endale ära põhjendada, et tegelikult on soovitu/tehtu/tahetu väga väärt kogemus, mis sellest, et oled varem hoopis vastupidi mõelnud.
Vahel seavad teised inimesed piiranguid ka täiskasvanutele. Vahel otseselt, vahel oma käitumisega märku andes, et see või teine tegevus pole aktsepteeritav. Siis oleneb juba asjaosalisest, kas ja kui palju suudab ta ennast analüüsida, oma käitumisele teiste tagasiside kaudu hinnangut anda ja endale piiranguid seada, et mitte konflikti sattuda.
Ikka on neid, kes valjuhäälselt deklareerivad, kui ausad ja otsekohesed nad on ning mingit valskust ja ümbernurgakeerutamist ei salli, nemad ei kavatse oma otsekohesust vaka all hoida, vaid ütlevad otse ja ausalt välja kõik, mida mõtlevad. Ei huvita teiste tagasiside ega hinnang, et kõik on ju vaadeldav vaid väga subjektiivselt ning ei saa arvata, et ainult ühel inimesel on aus ja õiglane silmavaade ning ainuõige arvamus.
Sellised inimesed ei arvesta teiste tundeid ega suuda end teise inimese olukorda asetada, lahmivad oma pseudotõdede ja subjektiivsete hinnangutega, materdades kõike ja kõiki ning kuulutades oma tõearmastust. Nemad ei lase endale teiste poolt piiranguid seada.
Ometi on tuntud tõde, et vihkame teistes just neid omadusi, mis meil endil on olemas, ja mida valjemalt me midagi deklareerime (nt. ei salli pugemist), seda rohkem on alust arvata, et antud jooni ka endas on.
(Tean üht inimest, kes alati teistele väga teravalt ütles, uhke veel pealegi, et tema on nii otsekohene ja aus - ometi nägin teda "mett moka peale määrimas" kellelegi, kellelt tal eluliselt vajalikku teenet oli vaja. Sellele inimesele ei öelnud ta ilmselt kunagi midagi "ausalt ja otsekoheselt" ja küllap valis ka hääletooni väga hoolikalt... :D:D:D)
Hm, ma ei taha ju ometi kahtluse alla seada asjaolu, nagu oleks tõearmastus tegelikult halb joon? Ei, seda nüüd küll mitte.
Tahan vaid öelda, et ka tõde (tegelikult vaid meie visiooni tõest, meie arusaama) saab öelda igatmoodi - nii, et teisel inimesel oleks seda võimalik vastu võtta ja ta ennast halvasti ei tunneks, või siis maatasa tehes.
Valik on meie.
Või siis meie sisemised piirangud, mida ja kuidas öelda, et teine inimene ka ellu jääks, mitte kiirabiga minema ei viidaks ning talle vahest veel suuremaid probleeme kaela ei kukuks.
Mulle ka ei meeldi piirangud, ometi tunnistan, et need peavad olema, vastasel juhul võiksin teha midagi, mida kahetsen ja mida enam parandada ei saa.
Ega me ju alati ei mõtle ette, mida üks või teine meie samm endaga kaasa toob ja millised võivad olla tagajärjed.
Seetõttu on sisemised piirangud eriti olulised.
Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et Sulle tehakse.
Lihtne.
Aga ma pole alati selle lihtsa tõe järgi käinud.
Mõned piirangud häirivad mind, sest pean end piirama asjades, milles end piirata on raske. Lõpptulemusena kuhjub minus rahulolematus, sest puudub väljund, puudub võimaluski väljundiks neis vormides, mida senini kasutada olen saanud.
Aga need piirangud on vältimatud, mõistusega saan sellest aru (loen ennast siiski analüüsivõimeliseks inimeseks :D), ja kui mitmed valusad kogemused on andnud õppetunni ja olulise tagasiside, siis oleks väga rumal ikka ja uuesti peaga vastu müüri joosta ning mitte teha enda jaoks põhjapanevaid järeldusi.
Samas on need vältimatud piirangud tõeline enesepiinamisvahend.
Ma arvan, et igaüks, kes püüdnud end milleski piirata (kasvõi magusasöömises!:D või suitsetamise mahajätmises :D), teab, kui raske on kiusatusest loobuda.
Ja vahel on lihtsam kiusatusele järele anda kui kogu elu selle kiusatusega elada. :D S.t. lihtsam ennast mitte piirata kui kogu aeg piirata ja piirata ja piirata...
Aga - need kõik on väga erinevad asjaolud, mis sunnivad meid endale piiranguid seadma.
Mina olen paisu taga kinni ja kinni ma jäängi.
Aga sellega vist harjub, ma arvan.
Tuesday, April 29, 2008
Igas seltskonnas usaldusaluseks
Õhtul oli vaja külla minna. Parema meelega poleks läinud kuskile, aga sellest kutsest ei saanud ära ka öelda.
Koeraga ma pikale jalutuskäigule ei jõudnud, pissiring jäi väga lühikeseks võrreldes sellega, mida ma tegelikult oleksin tahtnud teha - noh, nii umbes paaritunnine jalutuskäik oleks parim olnud!
Uni tuli peale, jõudsin 15 minutit tukastada, aga tänu sellele tundsin end natukenegi paremini.
Tegelikult oli ju külas tore, aga ma ei olnud eriti seltskondlikul lainel.
Sellest hoolimata valis keegi vanem naisterahvas mu enda vestluspartneriks ja hakkas pikalt-laialt rääkima oma murest, mis seotud laste ja lastelastega, kes elavad Kanadas ning kelle juurde neil on plaan mehega elama asuda, sest ei suuda kannatada lastest eemalolekut.
Jah, võib küll olla väga üksildane elada siin, kus pole ühtki sugulast, ning igatseda laste ja lastelaste juurde, kelle kasvamist muidu ei näegi ja kes vanavanematest võõrduvad.
Loomulikult on võõrsil algul raske, eriti kui ollakse juba eakad ja kohanemine üldse raskem kui noorena, aga usun, et neile annab jõudu just laste lähedus ja võimalus olla oma kõige kallimate juures.
Kalli inimesega lähed või maailma lõppu ja silm ka ei pilgu, pole hirmu ega kahjutunnet, kõige olulisem on kalli inimese lähedalolek, siis saab kõigist raskustest üle.
Hm, imelik, aga teiste muresid kuulates unustan ära, et tunnen end halvasti ja et enda meeleolu pole just parim ja et üleüldse pole päris hiilgevormis... :)
Oleks võinud ju külas kauem olla, aga koduigatsus tuli peale ja me olime mehega päris ühel lainel, ühekorraga vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime - lähme koju!
Kodus on hea.
Ja nüüd ma lähen magama. Ehk saan end välja magada. Loodetavasti mitte sisse magades. :)
Ja homme on väga pikk, toimekas ja hullumeelne päev, mille ma sellest nädalast hoopis maha kriipsutaksin ja vahele jätaksin.
Koeraga ma pikale jalutuskäigule ei jõudnud, pissiring jäi väga lühikeseks võrreldes sellega, mida ma tegelikult oleksin tahtnud teha - noh, nii umbes paaritunnine jalutuskäik oleks parim olnud!
Uni tuli peale, jõudsin 15 minutit tukastada, aga tänu sellele tundsin end natukenegi paremini.
Tegelikult oli ju külas tore, aga ma ei olnud eriti seltskondlikul lainel.
Sellest hoolimata valis keegi vanem naisterahvas mu enda vestluspartneriks ja hakkas pikalt-laialt rääkima oma murest, mis seotud laste ja lastelastega, kes elavad Kanadas ning kelle juurde neil on plaan mehega elama asuda, sest ei suuda kannatada lastest eemalolekut.
Jah, võib küll olla väga üksildane elada siin, kus pole ühtki sugulast, ning igatseda laste ja lastelaste juurde, kelle kasvamist muidu ei näegi ja kes vanavanematest võõrduvad.
Loomulikult on võõrsil algul raske, eriti kui ollakse juba eakad ja kohanemine üldse raskem kui noorena, aga usun, et neile annab jõudu just laste lähedus ja võimalus olla oma kõige kallimate juures.
Kalli inimesega lähed või maailma lõppu ja silm ka ei pilgu, pole hirmu ega kahjutunnet, kõige olulisem on kalli inimese lähedalolek, siis saab kõigist raskustest üle.
Hm, imelik, aga teiste muresid kuulates unustan ära, et tunnen end halvasti ja et enda meeleolu pole just parim ja et üleüldse pole päris hiilgevormis... :)
Oleks võinud ju külas kauem olla, aga koduigatsus tuli peale ja me olime mehega päris ühel lainel, ühekorraga vaatasime teineteisele otsa ja noogutasime - lähme koju!
Kodus on hea.
Ja nüüd ma lähen magama. Ehk saan end välja magada. Loodetavasti mitte sisse magades. :)
Ja homme on väga pikk, toimekas ja hullumeelne päev, mille ma sellest nädalast hoopis maha kriipsutaksin ja vahele jätaksin.
Vaenlane number 1
Mõtlemine on inimese suurim vaenlane. Võiks öelda, et lausa vaenlane number 1!!! :)
Alatasa käib inimeses tige võitlus, kus ühel pool on pealetungivate jõududena vaenulikud mõtted, millel on kuri plaan inimene hävitada ja maatasa teha, teisel pool aga kaitsvate jõududena mõtted, mis panevad pealetungijatele VETO peale, keelates neil siseneda ohtlikku tsooni, ja püüdes produtseerida hoopis õnne ja rahu sisendavaid mõtteid.
Edasine sõltub ainuüksi sellest, millised jõud on parajasti tugevamad - kas pealetungijad või kaitsjad.
Üks kaotatud lahing ei tähenda veel sõja kaotust.
Aga ka üks võidetud lahing ei tähenda veel sõja võitu.
Alatasa käib inimeses tige võitlus, kus ühel pool on pealetungivate jõududena vaenulikud mõtted, millel on kuri plaan inimene hävitada ja maatasa teha, teisel pool aga kaitsvate jõududena mõtted, mis panevad pealetungijatele VETO peale, keelates neil siseneda ohtlikku tsooni, ja püüdes produtseerida hoopis õnne ja rahu sisendavaid mõtteid.
Edasine sõltub ainuüksi sellest, millised jõud on parajasti tugevamad - kas pealetungijad või kaitsjad.
Üks kaotatud lahing ei tähenda veel sõja kaotust.
Aga ka üks võidetud lahing ei tähenda veel sõja võitu.
Tööloom surnud
Ei, minust EI OLE täna töölooma, no EI OLE!!!!
Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda, ehkki tean, et peaksin tänase päeva jooksul vähemalt paari pakilise asjaga valmis saama.
Aga ei suuda.
Ja ei taha ka.
Vägisi sunnin end natukesehaaval ikka midagi tegema, aga ei tunne sellest ise ka rõõmu.
Ja paha on olla.
Vist vähesest unest tingituna.
Sest muud põhjust ju ei ole.
Aga see-eest on ilm ilus.
Seda ma ju ometi märkan.
Järelikult siiski elan.
Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda, ehkki tean, et peaksin tänase päeva jooksul vähemalt paari pakilise asjaga valmis saama.
Aga ei suuda.
Ja ei taha ka.
Vägisi sunnin end natukesehaaval ikka midagi tegema, aga ei tunne sellest ise ka rõõmu.
Ja paha on olla.
Vist vähesest unest tingituna.
Sest muud põhjust ju ei ole.
Aga see-eest on ilm ilus.
Seda ma ju ometi märkan.
Järelikult siiski elan.
Monday, April 28, 2008
Minu uus nõrkus
Kui ma Väga Suures Linnas käisin, siis sattusin ühte väga mõnusasse pisikesse sukapoodi. Loomulikult ostsin ma sealt suuremal hulgal sukkpükse, mille kohta müüjanna tegi suured silmad ja küsis üle, et kas ikka tõesti nii palju osta tahan.
Pärisin vastu, ega neil ometi mingit ostulimiiti pole kehtestatud??!! :D:D:D
Tänu taevale, seda siiski ei olnud! :D:D:D
Ah, kuidas mulle meeldivad igasugused erilised ja mustrilised ja värvilised sukkpüksid!!! Mul on lausa nõrkus nende vastu, kui midagi erilist näen!!!
AGA - ma tahtsin hoopis sellest rääkida, et mulle hakkab vist uus nõrkus siginema - SUKAD!!! :D
Mmmmm, kui ahvatlevaid ja ilusaid ja pilkupüüdvaid sukki on müügil!!!
Minu varasem kogemus sukkadega polnud just eriti meeldiv, ikka kippusid nad natuke lönti vajuma, ülemine äär polnud just eriti kindel sukka ülal hoidma, siis oleks pidanud ilmselt ka sukahoidjat kandma, aga tollal tundus see tarbetu ja suht koledana.
Praegu vaatan sellistele "lisavidinatele" hoopis suure vaimustusega ja sukad tunduvad eriliselt paeluva riietusesemena... või oleks targem öelda - aksessuaarina??!! ;)
Tööl ma sukkade kandmist muidugi endale lubada ei saa, aga vabal ajal ei saa mulle keegi nende võlu keelata! :D
Igal juhul tundub, et mu süda hakkab sukkadele sama tuliselt tuksuma kui erilistele sukkpükstele, millest ma kuidagi rahulikult mööda astuda ei saa. :):):)
Pärisin vastu, ega neil ometi mingit ostulimiiti pole kehtestatud??!! :D:D:D
Tänu taevale, seda siiski ei olnud! :D:D:D
Ah, kuidas mulle meeldivad igasugused erilised ja mustrilised ja värvilised sukkpüksid!!! Mul on lausa nõrkus nende vastu, kui midagi erilist näen!!!
AGA - ma tahtsin hoopis sellest rääkida, et mulle hakkab vist uus nõrkus siginema - SUKAD!!! :D
Mmmmm, kui ahvatlevaid ja ilusaid ja pilkupüüdvaid sukki on müügil!!!
Minu varasem kogemus sukkadega polnud just eriti meeldiv, ikka kippusid nad natuke lönti vajuma, ülemine äär polnud just eriti kindel sukka ülal hoidma, siis oleks pidanud ilmselt ka sukahoidjat kandma, aga tollal tundus see tarbetu ja suht koledana.
Praegu vaatan sellistele "lisavidinatele" hoopis suure vaimustusega ja sukad tunduvad eriliselt paeluva riietusesemena... või oleks targem öelda - aksessuaarina??!! ;)
Tööl ma sukkade kandmist muidugi endale lubada ei saa, aga vabal ajal ei saa mulle keegi nende võlu keelata! :D
Igal juhul tundub, et mu süda hakkab sukkadele sama tuliselt tuksuma kui erilistele sukkpükstele, millest ma kuidagi rahulikult mööda astuda ei saa. :):):)
Laisa inimese mõttelend
Ma PÜÜDSIN olla täna töine, aga ega hästi ei õnnestunud. Millegipärast ei mõju teadmine poolikust töönädalast kohe üldse innustavalt, vaid hoopis vastupidi - siis on tunne, et mis ma ikka raban, nagunii on varsti puhkepäevad...
Laisa inimese mõtteviis! :)
Noojaaaah, eks ma homme pean ennast takka kihutama, sest kolmapäev on üsna poolik päev ja sellega ongi töönädal läbi, ees terendab neli vaba päeva!!! Jehhhuuuu! Kas pole tore!!??
Nojah, mis nad nüüd nii vabad, sest ikka on proovid ja esinemised... aga tööasjadest tahan end eemal hoida... ehkki on üks väga tülikas asi, mis oleks vaja kiiremas korras ära teha, olen sellega isegi väga hiljaks jäänud ja asi on suht mõttetuks muutunud... Sellest hoolimata ei päästa mind sellest kohustusest keegi.
Õhtune proov kulges kenasti, ehkki minu jaoks on probleemiks ühe tegelase interpreteering oma rollist, mulle tundub, et ta peaks olema väga tõsine, mitte hakkama nalja tegema. Ma küll aeg-ajalt juhin tema tähelepanu sellele, aga tegelikult peaks see lavastaja öelda olema. Aga vahest on minul vildakas arusaam ja lavastaja arvates peabki nii olema? Ma ei tea. Aga minule hakkab kohati üht-teist vastu.
No lõppude lõpuks ei ole ju mina lavastaja! Mis ma siin ikka õiendan ja protesteerin, ega mina seda lavastust ei tee!
Koju jõudsin alles kümne ajal - jälle päev hiiglama pikk ning 14 tundi kodust eemal. Neid pikki päevi muudkui tuleb ja tuleb... Sel nädalal on siiski lootust ka ÜHELE vabale päevale!!! :)
Laisa inimese mõtteviis! :)
Noojaaaah, eks ma homme pean ennast takka kihutama, sest kolmapäev on üsna poolik päev ja sellega ongi töönädal läbi, ees terendab neli vaba päeva!!! Jehhhuuuu! Kas pole tore!!??
Nojah, mis nad nüüd nii vabad, sest ikka on proovid ja esinemised... aga tööasjadest tahan end eemal hoida... ehkki on üks väga tülikas asi, mis oleks vaja kiiremas korras ära teha, olen sellega isegi väga hiljaks jäänud ja asi on suht mõttetuks muutunud... Sellest hoolimata ei päästa mind sellest kohustusest keegi.
Õhtune proov kulges kenasti, ehkki minu jaoks on probleemiks ühe tegelase interpreteering oma rollist, mulle tundub, et ta peaks olema väga tõsine, mitte hakkama nalja tegema. Ma küll aeg-ajalt juhin tema tähelepanu sellele, aga tegelikult peaks see lavastaja öelda olema. Aga vahest on minul vildakas arusaam ja lavastaja arvates peabki nii olema? Ma ei tea. Aga minule hakkab kohati üht-teist vastu.
No lõppude lõpuks ei ole ju mina lavastaja! Mis ma siin ikka õiendan ja protesteerin, ega mina seda lavastust ei tee!
Koju jõudsin alles kümne ajal - jälle päev hiiglama pikk ning 14 tundi kodust eemal. Neid pikki päevi muudkui tuleb ja tuleb... Sel nädalal on siiski lootust ka ÜHELE vabale päevale!!! :)
Sunday, April 27, 2008
Õueõpe :)
Proov oli õues. Soe ja mõnus oli. Päikese käes vähemalt. Niipea kui päike puulatvade taha varjus, hakkas jahe.
Aga igal juhul hakkab asi ilmet võtma. Uusi nüansse lisandub, uusi ideid ja naljakaid lahendusi. Mõned ideed said hoopis ümber lavastatud ja esialgsest mõttest ei ole midagi järgi jäänud.
Koht ise inspireerib väga palju.
On lootust huvitavale ja naljakale lavastusele, publikupuudust ei tohiks olla. :)
Kurb on vaid see, et kohalikke tegijaid jääb väheks, eriti suur on meestepuudus! Naistega saab hakkama, väga suure hulga naistega pole kah midagi peale hakata, pole selliseid näidendeid, kus kõigile naistele rolle jätkuks.
Aga meestest on puudus, neid tuleb kogu aeg "sisse vedada". :) Kohalike meeste põud on ikka kohutav! Pole selliseid, kes tahaksid ise kaasa lüüa ja julgeksid üles astuda. Sellest on väga kahju ja see seab päris suuri piiranguid ka meie tegevusele.
Usun, et muidu võiks ka repertuaarivalik ja iga-aastane tegevus palju mitmekesisem olla.
Aga igal juhul hakkab asi ilmet võtma. Uusi nüansse lisandub, uusi ideid ja naljakaid lahendusi. Mõned ideed said hoopis ümber lavastatud ja esialgsest mõttest ei ole midagi järgi jäänud.
Koht ise inspireerib väga palju.
On lootust huvitavale ja naljakale lavastusele, publikupuudust ei tohiks olla. :)
Kurb on vaid see, et kohalikke tegijaid jääb väheks, eriti suur on meestepuudus! Naistega saab hakkama, väga suure hulga naistega pole kah midagi peale hakata, pole selliseid näidendeid, kus kõigile naistele rolle jätkuks.
Aga meestest on puudus, neid tuleb kogu aeg "sisse vedada". :) Kohalike meeste põud on ikka kohutav! Pole selliseid, kes tahaksid ise kaasa lüüa ja julgeksid üles astuda. Sellest on väga kahju ja see seab päris suuri piiranguid ka meie tegevusele.
Usun, et muidu võiks ka repertuaarivalik ja iga-aastane tegevus palju mitmekesisem olla.
Saturday, April 26, 2008
Peaaegu sain jäätist
Kui ma koju jõudsin, tuli tütar kallistama ja ütles:"Emme, ma ostsin sulle selle jäätise, mis sulle nii kangesti maitseb, see topsis ja maasikamoosiga, aga tead, see sai natuke otsa... " :D:D:D
Wednesday, April 23, 2008
Täna rahuldasin oma himu
Mul oli see himu juba ammu, no ikka ei saanud ma midagi ette võetud, et seda rahuldada. Täna enam ei kannatanud välja. Eks ma ju tean ka, et kui ma seda ise ei tee, siis ei tee seda keegi teine ka minu heaks.
Võtsin kätte ja tegin valmis taigna ning hakkasin pannkooke küpsetama! Oi, mul oli isu, oi, ma sõin neid meeletult, ma arvan, et vähemalt kümme pannitäit läks minu nahka!
Oeh, kui head need olid, tõstsin pannilt ja kohe vitsutasin, mmmmmmm, kui maitsvad!
Vaat mis tähendab, kui harva saad!!!
Siis ei jõua kohe isu rahuldadagi!
Ei saa ega saa neist küll!
Ei mäleta aastatki, millal viimati pannkooke tegin! Patuasi muidugi, neid võiks ju iga laupäev või pühapäev küpsetada.
Aga siis vist tüütaks ruttu ära ka.
Teen parem endiselt väga harva, kui enam kiusatusele vastu panna ei jõua - vaat siis on nad kõige paremad!!!
Võtsin kätte ja tegin valmis taigna ning hakkasin pannkooke küpsetama! Oi, mul oli isu, oi, ma sõin neid meeletult, ma arvan, et vähemalt kümme pannitäit läks minu nahka!
Oeh, kui head need olid, tõstsin pannilt ja kohe vitsutasin, mmmmmmm, kui maitsvad!
Vaat mis tähendab, kui harva saad!!!
Siis ei jõua kohe isu rahuldadagi!
Ei saa ega saa neist küll!
Ei mäleta aastatki, millal viimati pannkooke tegin! Patuasi muidugi, neid võiks ju iga laupäev või pühapäev küpsetada.
Aga siis vist tüütaks ruttu ära ka.
Teen parem endiselt väga harva, kui enam kiusatusele vastu panna ei jõua - vaat siis on nad kõige paremad!!!
Tuesday, April 22, 2008
Hetked iseendaga
Koju jõudsin hilja. Terve pere juba magas. Nii istungi veel arvutis ja ega und polegi. Sai veel õhtul kohvi joodud.
Tööpäev venis pikale, lõpetasin kuue ajal, siis kiirelt proovi ja sealt edasi järgmise proovi.
Pole parata, tähtajad pressivad peale.
Üksi vaikselt olla - see on ka asi, mis mulle meeldib. Keegi ei räägi, keegi ei sega... sellist omaette oleku aega ei raatsigi käest lasta.
Varem meeldis mulle just seetõttu teistest kauem üleval olla, et nautisin öist vaikust ja rahu.
Ja kuna praegu on terve päeva kestel suhtlemist niigi ülearu, siis tunnen, et vajan taas niisuguseid iseendaga olemise hetki.
Tööpäev venis pikale, lõpetasin kuue ajal, siis kiirelt proovi ja sealt edasi järgmise proovi.
Pole parata, tähtajad pressivad peale.
Üksi vaikselt olla - see on ka asi, mis mulle meeldib. Keegi ei räägi, keegi ei sega... sellist omaette oleku aega ei raatsigi käest lasta.
Varem meeldis mulle just seetõttu teistest kauem üleval olla, et nautisin öist vaikust ja rahu.
Ja kuna praegu on terve päeva kestel suhtlemist niigi ülearu, siis tunnen, et vajan taas niisuguseid iseendaga olemise hetki.
Sunday, April 20, 2008
Sitaks seksikas!
Tänane päevakompliment oli just seesama väljend.:D
Oma mees leidis ka, et olen seksikas, aga ta väljendus natuke viisakamalt. :D:D:D
Imelik oli täna see, et mul olid jalas madalad kingad! See on minu puhul harukordne, ma ei käi reeglina madalate kingadega, sest ma lihtsalt ei tunne end nendega mugavalt.
Hämmastaval kombel ei tundnudki ma madalakontsalisena end väga pahasti.
Kuna mul oli vaja ülehelikiirusel mööda metsaaluseid tormata, siis olin sunnitud kasutama ebatraditsioonilisi jalatseid.
Tulemus oli ülalnimetatud kompliment! :D:D:D
Vahest olekski aeg oma imidžit muuta???
Oma mees leidis ka, et olen seksikas, aga ta väljendus natuke viisakamalt. :D:D:D
Imelik oli täna see, et mul olid jalas madalad kingad! See on minu puhul harukordne, ma ei käi reeglina madalate kingadega, sest ma lihtsalt ei tunne end nendega mugavalt.
Hämmastaval kombel ei tundnudki ma madalakontsalisena end väga pahasti.
Kuna mul oli vaja ülehelikiirusel mööda metsaaluseid tormata, siis olin sunnitud kasutama ebatraditsioonilisi jalatseid.
Tulemus oli ülalnimetatud kompliment! :D:D:D
Vahest olekski aeg oma imidžit muuta???
34 !!!
Üks väga naiselik asi mind eile isegi rõõmustas - mõelda vaid, mulle läheb selga kleit nr. 34!!!!!
Sellist asja minuga vist rohkem ei juhtu ka, sest ma kahtlustan, et see kleit on lihtsalt mingi praakeksemplar... :D:D:D
Sest minu tavaline number on tunduvalt suurem - no kohe VÄGA tunduvalt suurem - , sellist suurust (34) ma poes isegi ei vaata! :D
Sellist asja minuga vist rohkem ei juhtu ka, sest ma kahtlustan, et see kleit on lihtsalt mingi praakeksemplar... :D:D:D
Sest minu tavaline number on tunduvalt suurem - no kohe VÄGA tunduvalt suurem - , sellist suurust (34) ma poes isegi ei vaata! :D
Peatage maakera!
Kõige tipuks tuli proovis mulle kaela teadmine, et mina olen KÕIGE eest vastutajaks määratud, et järgmine proov on HOMME, mil mul juba on üks teine proov kirjas (mis omakorda tähendab, et kõhutantsu ma ju ei jõua!!!), et ka muid teatritegemisega seotud asju pean mina ajama - no tere, talv!!!
Kas minu käest ka keegi küsis? Kõik on praktiliselt tagaselja otsustatud, ja selles valguses, et ma olen isegi end lõhki rebimas ega taha enam ühtki ülearust kohustust, omandab kõik minu jaoks väga musta värvingu.
Peatage maakera, ma tahan maha minna!!!!
Oeh, minu ainuke päästev moment tundub olema järgmise nädala Suuremast Linnast veel Suuremasse Linna sõit, kus ma saan kaks õhtut veeta rahus... vähemalt ei saa ma tegelda tööasjadega. Ma vähemalt LOODAN, et ei saa, sest ma ei taha mitte midagi näha ega kuulda. Ehk on mul vähemalt Väga Suures Linnas võimalus kaduda sellesse Väga Suurde Linna, nii et keegi mind ei leia.
See-eest on mul järgmine laupäev tööpäev...
Ja pühapäeval jälle proov...
See tähendab - taas ei ühtegi vaba päeva...
Lootusetu, trööstitu, kohutav... Praegu küll päikesekiirt ei näe.
Kas minu käest ka keegi küsis? Kõik on praktiliselt tagaselja otsustatud, ja selles valguses, et ma olen isegi end lõhki rebimas ega taha enam ühtki ülearust kohustust, omandab kõik minu jaoks väga musta värvingu.
Peatage maakera, ma tahan maha minna!!!!
Oeh, minu ainuke päästev moment tundub olema järgmise nädala Suuremast Linnast veel Suuremasse Linna sõit, kus ma saan kaks õhtut veeta rahus... vähemalt ei saa ma tegelda tööasjadega. Ma vähemalt LOODAN, et ei saa, sest ma ei taha mitte midagi näha ega kuulda. Ehk on mul vähemalt Väga Suures Linnas võimalus kaduda sellesse Väga Suurde Linna, nii et keegi mind ei leia.
See-eest on mul järgmine laupäev tööpäev...
Ja pühapäeval jälle proov...
See tähendab - taas ei ühtegi vaba päeva...
Lootusetu, trööstitu, kohutav... Praegu küll päikesekiirt ei näe.
Paratamatud valikud
Milline võrratu hommik!!!!
Päike paistab, linnud laulavad ja rõõmus on olla.
See on just üks selliseid hommikuid, mil ma igatsen oma aeda, kus hommikukohvi juua!
Loomulikult saan ma ka rõdul juua ja kaunist kevadet nautida, aga see pole päris see...
Tore oleks mõnuleda pühapäevas, mõnus oleks minna jalutama ja lihtsalt OLLA, aga õnnetuseks on mul kõik nädalavahetused täis tööd, proove ja loenguid, ja nüüd, kus mul enam MITTE ÜHTEGI VABA päeva pole jäänud, hakkab see mind juba häirima.
Kui aeg-ajalt mõni laupäev või pühapäev hõivatud oli, siis ei morjendanud see mind, kuid nüüd, kus pole enam ühtki sellist päeva, kus ma saan lihtsalt olla ja planeerida päeva enda äranägemise järgi, hakkan vaikselt üle keema.
Vähemalt ÜKS päev peaks inimesele tema enda jaoks olema.
Ma ei saa öelda, et mu vabad päevad oleksid sisustatud ebameeldivate asjadega (vastupidi ju!!), kuid ikkagi häirib mind kasvõi seegi, et ma ei saa mõnuleda voodis just nii kaua kui tahan, seal lugeda ja rahumeeli aega venitada, sest pole kusagile kiiret.
Või nagu tänagi - imeilus ilm ja ma läheksin heameelega koos mehe ja koeraga matkaradadele jalutama, kuid ma ei saa seda teha, sest pean jõudma lausa mitmesse kohta.
Mis mul viriseda - need on mu enda valikud ja teada on, et kevad läheb alati hirmus kiireks, seda enam, kui mitu lavastust on soolas, ise võtsin endale veel täiendõppe lisaks, tööl tõotab suisa hullumaja tulla...
Niigi pean tegema rasked valikud. Või noh, mis nad nüüd nii rasked, tegelikult on näitlemine ikka alati olnud esikohal, teisi asju olen tahtnud kõrvalt harrastada, aga praegu, kevadel, seisan silmitsi tõsiasjaga, et kõhutantsu pean sinnapaika jätma, sest ma lihtsalt ei jõua proovidesse, ka seal tulevad esinemised, aga minul hakkavad kõik proovid kokku langema.
Lavastuste proovid pean juba ainuüksi sellepärast esikohale seadma, et seal on ka teised inimesed, kellega pean arvestama, kõhutantsus pole hullu, kui mõni ära jääb, see rohkem mu enda kaotus.
Ise mõtlen, kas ma suudan üksi midagi tasa teha ja järgi teha - vist mitte. Tehnikaid harjutada ja mehaaniliselt tantsusammud ära õppida - seda küll, aga lihvida ja koostööd - seda ma ei saa.
Ja millal mul olekski aega veel üksigi kõhutantsu harjutada??? Sellist aega lihtsalt ei ole, kui ma jõuan koju tavaliselt õhtul kell kümme või üksteist.
Nii olen enda jaoks PEAAEGU leppinud tõsiasjaga, et kõhutants on minu jaoks jälle varjusurmas... Hirmus kahju on, kohe väga kahju, aga valikute tegemine pole kunagi kerge, ikka on midagi kaotada ja midagi võita.
Päike paistab, linnud laulavad ja rõõmus on olla.
See on just üks selliseid hommikuid, mil ma igatsen oma aeda, kus hommikukohvi juua!
Loomulikult saan ma ka rõdul juua ja kaunist kevadet nautida, aga see pole päris see...
Tore oleks mõnuleda pühapäevas, mõnus oleks minna jalutama ja lihtsalt OLLA, aga õnnetuseks on mul kõik nädalavahetused täis tööd, proove ja loenguid, ja nüüd, kus mul enam MITTE ÜHTEGI VABA päeva pole jäänud, hakkab see mind juba häirima.
Kui aeg-ajalt mõni laupäev või pühapäev hõivatud oli, siis ei morjendanud see mind, kuid nüüd, kus pole enam ühtki sellist päeva, kus ma saan lihtsalt olla ja planeerida päeva enda äranägemise järgi, hakkan vaikselt üle keema.
Vähemalt ÜKS päev peaks inimesele tema enda jaoks olema.
Ma ei saa öelda, et mu vabad päevad oleksid sisustatud ebameeldivate asjadega (vastupidi ju!!), kuid ikkagi häirib mind kasvõi seegi, et ma ei saa mõnuleda voodis just nii kaua kui tahan, seal lugeda ja rahumeeli aega venitada, sest pole kusagile kiiret.
Või nagu tänagi - imeilus ilm ja ma läheksin heameelega koos mehe ja koeraga matkaradadele jalutama, kuid ma ei saa seda teha, sest pean jõudma lausa mitmesse kohta.
Mis mul viriseda - need on mu enda valikud ja teada on, et kevad läheb alati hirmus kiireks, seda enam, kui mitu lavastust on soolas, ise võtsin endale veel täiendõppe lisaks, tööl tõotab suisa hullumaja tulla...
Niigi pean tegema rasked valikud. Või noh, mis nad nüüd nii rasked, tegelikult on näitlemine ikka alati olnud esikohal, teisi asju olen tahtnud kõrvalt harrastada, aga praegu, kevadel, seisan silmitsi tõsiasjaga, et kõhutantsu pean sinnapaika jätma, sest ma lihtsalt ei jõua proovidesse, ka seal tulevad esinemised, aga minul hakkavad kõik proovid kokku langema.
Lavastuste proovid pean juba ainuüksi sellepärast esikohale seadma, et seal on ka teised inimesed, kellega pean arvestama, kõhutantsus pole hullu, kui mõni ära jääb, see rohkem mu enda kaotus.
Ise mõtlen, kas ma suudan üksi midagi tasa teha ja järgi teha - vist mitte. Tehnikaid harjutada ja mehaaniliselt tantsusammud ära õppida - seda küll, aga lihvida ja koostööd - seda ma ei saa.
Ja millal mul olekski aega veel üksigi kõhutantsu harjutada??? Sellist aega lihtsalt ei ole, kui ma jõuan koju tavaliselt õhtul kell kümme või üksteist.
Nii olen enda jaoks PEAAEGU leppinud tõsiasjaga, et kõhutants on minu jaoks jälle varjusurmas... Hirmus kahju on, kohe väga kahju, aga valikute tegemine pole kunagi kerge, ikka on midagi kaotada ja midagi võita.
Saturday, April 19, 2008
Reedene maraton
Reede oli täielik hullumaja.
Reede hommik kulges kenasti ja tavaliselt, mõlgutasin veel mõtteid, et nädalalõpp, pagen natuke varem töölt ära, hurraaaa, juba reede!!!
Aga võta näpust! Juba lõuna ajal hakkas tulema infot, mis eeldas kiiret reageerimist. Koheselt teavitasin oma parimaid koostööpartnereid, kes edasi tegutsesid. Kui tegutsemise tulemus nende juures oli, läksin ka sinna ja algas maraton.
See oli päris raske maraton. Meile kõigile. Et üldse mingitki infot kätte saada, oli vaja aega ja kannatust.
Lõpuks hakkas pilt kooruma, ehkki algselt oli tahetud jätta hoopis teistsugust muljet, ometi ei ole ma veendunud, et me veel päris tõeni jõudsime ja kindlasti on veel lahtisi otsi.
Sellega algab pikk protsess. Asi jätkub esmaspäeval, sest nädalavahetusel ei õnnestu meil midagi teha.
Eilseks lõppes lugu selliselt, mida üks osapool kohe kindlasti ei oodanud. Ja ega ta oma arvamust siis vaka all ei hoidnud.
Aga meie süda oli rahulikum, sest algse versiooni järgi talitades poleks ma küll kindel olnud, et uuesti midagi ei juhtu.
Koju jõudsin poole seitsme paiku, just nii kauaks, et sain midagi suhu pista ja suurema nälja peletada, et siis bussile tormata ning veel Suurde Linna proovi jõuda.
Aga ma tundsin, et see juhtum tõmbas mind emotsionaalselt nii tühjaks, ma olin kohutavalt väsinud.
Hea, et mees ära ootas, tal venis päev küll pikaks, aga see oli tema enda valik. Ega minu päevgi lühem polnud.
Reede hommik kulges kenasti ja tavaliselt, mõlgutasin veel mõtteid, et nädalalõpp, pagen natuke varem töölt ära, hurraaaa, juba reede!!!
Aga võta näpust! Juba lõuna ajal hakkas tulema infot, mis eeldas kiiret reageerimist. Koheselt teavitasin oma parimaid koostööpartnereid, kes edasi tegutsesid. Kui tegutsemise tulemus nende juures oli, läksin ka sinna ja algas maraton.
See oli päris raske maraton. Meile kõigile. Et üldse mingitki infot kätte saada, oli vaja aega ja kannatust.
Lõpuks hakkas pilt kooruma, ehkki algselt oli tahetud jätta hoopis teistsugust muljet, ometi ei ole ma veendunud, et me veel päris tõeni jõudsime ja kindlasti on veel lahtisi otsi.
Sellega algab pikk protsess. Asi jätkub esmaspäeval, sest nädalavahetusel ei õnnestu meil midagi teha.
Eilseks lõppes lugu selliselt, mida üks osapool kohe kindlasti ei oodanud. Ja ega ta oma arvamust siis vaka all ei hoidnud.
Aga meie süda oli rahulikum, sest algse versiooni järgi talitades poleks ma küll kindel olnud, et uuesti midagi ei juhtu.
Koju jõudsin poole seitsme paiku, just nii kauaks, et sain midagi suhu pista ja suurema nälja peletada, et siis bussile tormata ning veel Suurde Linna proovi jõuda.
Aga ma tundsin, et see juhtum tõmbas mind emotsionaalselt nii tühjaks, ma olin kohutavalt väsinud.
Hea, et mees ära ootas, tal venis päev küll pikaks, aga see oli tema enda valik. Ega minu päevgi lühem polnud.
Friday, April 18, 2008
Teatrielamused koos mehega
Kui ma eile hommikul mehele ütlesin, et läheme õhtul tütrega teatrisse, siis oli ta üsna mossis. Ei öelnud küll midagi, aga ma nägin, et ega talle ei meeldinud, et ma teda polnud kutsunud.
Mõtlesin ja mõtlesin, siis küsisin tööl teatrikülastuse organiseerijalt, kas tal veel äkki mõni pilet üle on. Ühe sain. Siis helistasin mehele ja küsisin, kas ta tuleks minuga teatrisse. Kuulsin kohe, et tal oli hea meel, ütles, et tuleb küll.
Ajalooline hetk, sest käisime koos perega teatris!!!:):):) No olgu - poole perega... :D
Selle üle, et ka mees teatrisse tuleb, imestasid suuremad lapsed eriti! See, et mina teatris käin, pole mingi uudis, aga et ISSI TEATRISSE läheb - no see on küll hämmastav! :):):)
Mehele meeldis see etendus ka ja ta tegi teatrielamust enda jaoks huvitavamaks, kabistades mind iga kord, kui laval pimedaks läks. :D:D:D
Teise vaatuse ajal tegin mina sama temaga, esimesel korral ehmatas see teda niivõrd, et ta lausa karjatas! :D:D:D
Nii et meil oli eriti lõbus! :)
Tagasiteel bussis ütlesin mehele, mida ma teha tahaksin. Ta ütles: jajah, tahaks küll, ja hakkas siis rääkima hoopis mingist tagasilla puksist, mis pidi tema kuulmise järgi häält tegema!!! :D:D:D
Appi!!!
Vaat kui valesti võib meestest arvata! Arvad, et temal on ka ainult üks mõte peas, eriti veel pärast nii otsest omapoolset sooviavaldust - aga tema mõtleb hoopis puksidest!!! :D:D:D
Aga võib-olla olen mina lihtsalt väga võhiklik, vahest on tegemist eriti seksikate mootoriosadega... :D:D:D
Mõtlesin ja mõtlesin, siis küsisin tööl teatrikülastuse organiseerijalt, kas tal veel äkki mõni pilet üle on. Ühe sain. Siis helistasin mehele ja küsisin, kas ta tuleks minuga teatrisse. Kuulsin kohe, et tal oli hea meel, ütles, et tuleb küll.
Ajalooline hetk, sest käisime koos perega teatris!!!:):):) No olgu - poole perega... :D
Selle üle, et ka mees teatrisse tuleb, imestasid suuremad lapsed eriti! See, et mina teatris käin, pole mingi uudis, aga et ISSI TEATRISSE läheb - no see on küll hämmastav! :):):)
Mehele meeldis see etendus ka ja ta tegi teatrielamust enda jaoks huvitavamaks, kabistades mind iga kord, kui laval pimedaks läks. :D:D:D
Teise vaatuse ajal tegin mina sama temaga, esimesel korral ehmatas see teda niivõrd, et ta lausa karjatas! :D:D:D
Nii et meil oli eriti lõbus! :)
Tagasiteel bussis ütlesin mehele, mida ma teha tahaksin. Ta ütles: jajah, tahaks küll, ja hakkas siis rääkima hoopis mingist tagasilla puksist, mis pidi tema kuulmise järgi häält tegema!!! :D:D:D
Appi!!!
Vaat kui valesti võib meestest arvata! Arvad, et temal on ka ainult üks mõte peas, eriti veel pärast nii otsest omapoolset sooviavaldust - aga tema mõtleb hoopis puksidest!!! :D:D:D
Aga võib-olla olen mina lihtsalt väga võhiklik, vahest on tegemist eriti seksikate mootoriosadega... :D:D:D
"Börs ja börsitar"
Eile käisime siis teatris.
Ott Aardam
"Börs ja börsitar"
Ugalas
Lugu kahes vaatuses
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades:
Karol Kuntsel, Laura Peterson, Tanel Ingi, Hilje Murel, Andres Tabun, Jaanus Kask, Leila Säälik, Arvo Raimo, Kata-Riina Luide
Naljakas, kuid ühtaegu kurb lugu.
Nalja sai muidugi ja naerda tublisti, aga tegelikult oli tegemist üsna kurva looga sellest, kuidas naiste bioloogiline kell tiksub ja tiksub ning kui kolmekümnesena veel üksi oled, siis vähe sellest, et ise hakkad lootust kaotama, on see ka vanemate suur peavalu.
Aga õiget mees leida on vägagi raske, ikka satuvad ette õnneotsijad, seiklejad ja friigid. Sest paremad isendid on juba endale pere loonud.
Kurb lugu üksiku naise otsingutest, lootustest leida oma ja õiget.
Ma ei ole küll olnud sellise olukorras, aga ma suudan üsnagi selgelt ette kujutada, mida see naisele tähendab.
Mehed on õnnelikumas seisus, nende jaoks bioloogilist kella ei eksisteeri ja pole midagi hullu, kui kolmekümnendates mees alles alustab enda jaoks õige naise otsinguid.
Ott Aardam
"Börs ja börsitar"
Ugalas
Lugu kahes vaatuses
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades:
Karol Kuntsel, Laura Peterson, Tanel Ingi, Hilje Murel, Andres Tabun, Jaanus Kask, Leila Säälik, Arvo Raimo, Kata-Riina Luide
Naljakas, kuid ühtaegu kurb lugu.
Nalja sai muidugi ja naerda tublisti, aga tegelikult oli tegemist üsna kurva looga sellest, kuidas naiste bioloogiline kell tiksub ja tiksub ning kui kolmekümnesena veel üksi oled, siis vähe sellest, et ise hakkad lootust kaotama, on see ka vanemate suur peavalu.
Aga õiget mees leida on vägagi raske, ikka satuvad ette õnneotsijad, seiklejad ja friigid. Sest paremad isendid on juba endale pere loonud.
Kurb lugu üksiku naise otsingutest, lootustest leida oma ja õiget.
Ma ei ole küll olnud sellise olukorras, aga ma suudan üsnagi selgelt ette kujutada, mida see naisele tähendab.
Mehed on õnnelikumas seisus, nende jaoks bioloogilist kella ei eksisteeri ja pole midagi hullu, kui kolmekümnendates mees alles alustab enda jaoks õige naise otsinguid.
Wednesday, April 16, 2008
Nii lihtne see ongi
Ma arvan, et meil on juba nii palju igasuguseid eneseabiraamatuid, et mitte kedagi ei üllata minu väide, et mõttel on tohutu jõud.
Sellest on kirjutatud meeletul hulgal raamatuid, selliseid olen ise kinkinud teistele ja on mulle kingitud - ole vaid usin ja loe!
Ja mõtle ennast õnnelikuks.
Teooriaid on igasuguseid, aga K. on mind eriti hea materjaliga õnnistanud. Loen ja muudkui mõtlen, kui palju tegelikult tehakse oma mõtlemises vigu. Ometi on kõik nii lihtne, käepärane ja kättesaadav.
Mõtte jõud on tohutult suur. Tavaliselt inimesed ei usu seda. Eriti need, kel pole kogemust mõtlemise jõust, kes ise pole proovinudki midagi oma mõtlemisega peale hakata - need peavad seda suisa tühikargamiseks ja mõttetuseks.
Aga ei ole ühti.
Pruugib end vaid kätte võtta ja tegelda oma mõtlemisega, kui tulemused tulema hakkavad.
Proovimine ei maksa midagi.
Kui tahad olla õnnelik, alusta mõtlemisest.
Mõtlemine on elu alus.
Pead vaid teadma, kuidas ja mida mõelda.
Nii lihtne see ongi.
Sellest on kirjutatud meeletul hulgal raamatuid, selliseid olen ise kinkinud teistele ja on mulle kingitud - ole vaid usin ja loe!
Ja mõtle ennast õnnelikuks.
Teooriaid on igasuguseid, aga K. on mind eriti hea materjaliga õnnistanud. Loen ja muudkui mõtlen, kui palju tegelikult tehakse oma mõtlemises vigu. Ometi on kõik nii lihtne, käepärane ja kättesaadav.
Mõtte jõud on tohutult suur. Tavaliselt inimesed ei usu seda. Eriti need, kel pole kogemust mõtlemise jõust, kes ise pole proovinudki midagi oma mõtlemisega peale hakata - need peavad seda suisa tühikargamiseks ja mõttetuseks.
Aga ei ole ühti.
Pruugib end vaid kätte võtta ja tegelda oma mõtlemisega, kui tulemused tulema hakkavad.
Proovimine ei maksa midagi.
Kui tahad olla õnnelik, alusta mõtlemisest.
Mõtlemine on elu alus.
Pead vaid teadma, kuidas ja mida mõelda.
Nii lihtne see ongi.
Rase naine on ilus naine
Eile nägin Suures Linnas tuttavat, kes ootab last.
Oi, ta oli nii armas ja ümmargune!!! Ja nii õnnelik!!!
Tundsin, kuidas mul kohe tuli tahtmine ise samasugune olla!!! Armas, ümmargune ja õnnelik!
Ma jumaldan rasedust, mulle meeldib rase olla, ma oleksin KOGU AEG rase, kui ainult saaksin!!! :)
Minu jaoks oli see parim aeg, kui ma rase olin! Noh, kui ma mitu korda rase olin. :)
Pärast viimast last pidin hakkama endale selgeks tegema, et nüüd aitab küll, aga mul oli päris raske endale kinnitada, et see oli viimane rasedus ning nüüd tuleb ikkagi punkt panna.
Sest ma oleksin tahtnud aina rase olla, sest tundsin end selles seisundis väga hästi. Minu jaoks on rasedus nii loomulik ja õnnestav seisund.
Rase naine on ilus naine. Tema eriline seisund teeb ta õnnelikuks ja ilusaks.
Oi, ta oli nii armas ja ümmargune!!! Ja nii õnnelik!!!
Tundsin, kuidas mul kohe tuli tahtmine ise samasugune olla!!! Armas, ümmargune ja õnnelik!
Ma jumaldan rasedust, mulle meeldib rase olla, ma oleksin KOGU AEG rase, kui ainult saaksin!!! :)
Minu jaoks oli see parim aeg, kui ma rase olin! Noh, kui ma mitu korda rase olin. :)
Pärast viimast last pidin hakkama endale selgeks tegema, et nüüd aitab küll, aga mul oli päris raske endale kinnitada, et see oli viimane rasedus ning nüüd tuleb ikkagi punkt panna.
Sest ma oleksin tahtnud aina rase olla, sest tundsin end selles seisundis väga hästi. Minu jaoks on rasedus nii loomulik ja õnnestav seisund.
Rase naine on ilus naine. Tema eriline seisund teeb ta õnnelikuks ja ilusaks.
Tuesday, April 15, 2008
Hää, et niigi läits
Vähemalt õhtupoolik ja õhtu kulgesid normaalselt.
Proov oli ja mees helistas, kas ta peab mind ära ootama. Ise helistas. Ma ütlesin, et EI PEA, kui ei taha. Aga ta tahtis.
Autos ei rääkinud me endiselt sõnagi.
Aga see ei häirinud mind.
Lihtsalt olen ja mitte millelegi ei mõtle ja südamesse ei võta. Nii on hea.
Eks mul ole heameel ka õnnestunud aktsioonidest - saapad sain ära vahetada, kostüüm läheb keemilisse puhastusse ja vihmavarju eest sain raha tagasi. :)
Kui ma olin arvanud, et keegi ei usu, et ma ise jõupingutusi varju kallal ei teinud, et teda ära lõhkuda, siis tegelikult oldi väga abivalmid ja kuulati ja usuti küll, et esimesel kasutuskorral katki läks. Tahtsin teist samasugust asemele, aga seekord targu proovisin, et kuidas töötab - ja täpselt sama jama! Ei tahtnud hästi kinni minna, mina ei julenud enam proovida, müüja ei saanud ka hakkama ja mul oli isegi hea meel, et ka see vihmavari kinnitas kaudselt minu juttu - oligi praak!
Siis ei leidnud ma sellest poest enam endale sobivat mudelit ja mulle maksti raha tagasi.
Saapapoes rääkisin ka oma mure ära, jõudsin veel viimasel hetkel, sest saapad olid juba ära pakitud, valmis ärasaatmiseks. Otsiti siis minu mudel üles, õnneks oli olemas - ja sobis hästi, ei mingit probleemi!
Ei jõudnud õnne tänada, et nii hästi läks!
Ma oleksin ju varem juba tagasi läinud, kui ma poleks vahepeal mitu päeva piiri taga olnud ja laupäeval matustel, aga rõõm-rõõm, et veel viimasel hetkel jõudsin asja korda ajada.
Kostüümiga on kõige jamam, eks pean ta vist keemilisse viima, ehk siis saab sellest ebameeldivast kangalõhnast lahti. Müüjad ei tundnud muidugi midagi, ju see ainuüksi minu kiiks ongi....
Aga täna lähen küll vara magama, ma ei jaksa enam nii kaua üleval olla...
Proov oli ja mees helistas, kas ta peab mind ära ootama. Ise helistas. Ma ütlesin, et EI PEA, kui ei taha. Aga ta tahtis.
Autos ei rääkinud me endiselt sõnagi.
Aga see ei häirinud mind.
Lihtsalt olen ja mitte millelegi ei mõtle ja südamesse ei võta. Nii on hea.
Eks mul ole heameel ka õnnestunud aktsioonidest - saapad sain ära vahetada, kostüüm läheb keemilisse puhastusse ja vihmavarju eest sain raha tagasi. :)
Kui ma olin arvanud, et keegi ei usu, et ma ise jõupingutusi varju kallal ei teinud, et teda ära lõhkuda, siis tegelikult oldi väga abivalmid ja kuulati ja usuti küll, et esimesel kasutuskorral katki läks. Tahtsin teist samasugust asemele, aga seekord targu proovisin, et kuidas töötab - ja täpselt sama jama! Ei tahtnud hästi kinni minna, mina ei julenud enam proovida, müüja ei saanud ka hakkama ja mul oli isegi hea meel, et ka see vihmavari kinnitas kaudselt minu juttu - oligi praak!
Siis ei leidnud ma sellest poest enam endale sobivat mudelit ja mulle maksti raha tagasi.
Saapapoes rääkisin ka oma mure ära, jõudsin veel viimasel hetkel, sest saapad olid juba ära pakitud, valmis ärasaatmiseks. Otsiti siis minu mudel üles, õnneks oli olemas - ja sobis hästi, ei mingit probleemi!
Ei jõudnud õnne tänada, et nii hästi läks!
Ma oleksin ju varem juba tagasi läinud, kui ma poleks vahepeal mitu päeva piiri taga olnud ja laupäeval matustel, aga rõõm-rõõm, et veel viimasel hetkel jõudsin asja korda ajada.
Kostüümiga on kõige jamam, eks pean ta vist keemilisse viima, ehk siis saab sellest ebameeldivast kangalõhnast lahti. Müüjad ei tundnud muidugi midagi, ju see ainuüksi minu kiiks ongi....
Aga täna lähen küll vara magama, ma ei jaksa enam nii kaua üleval olla...
Monday, April 14, 2008
Kõik mõtted ei ole
Kõik mõtted ei ole mõtlemiseks.
Kõik mõtted ei ole ütlemiseks.
Kõik mõtted ei ole usaldamiseks.
Kõik mõtted ei ole ütlemiseks.
Kõik mõtted ei ole usaldamiseks.
Kallis Kuldar jälle abiks!
Sõber Kuldar kutsub taas üles blogimisel ellu jääma!
Jumala eest, mulle tundub, et Kuldarist on saanud minu isiklik ihukaitsja ja kaitseingel, sest kuidas ma muidu mõistusle tuleksin ja suudaksin adekvaatsel ajal oma blogimised lõpetada ning magama minna?!
Lõppude lõpuks on ta mu mõistuse hääl, kes kutsub mind korrale - ma pean ikka magama ka, mitte ennast surnuks blogima! :)
Ja selles pole vähimatki irooniavarjundit, kui keegi siit seda otsima peaks! Mõtlen seda tõsiselt.
Sest olen ennegi maininud, et pole normaalne nii vähese unega pikka aega läbi ajada, tore, et Kuldargi sinnakanti juttu tüürib.
Mul on tõepoolest hea meel, et Kuldar Kullasepp on bloginduse oma valvsa pilgu alla võtnud! ;)
Jumala eest, mulle tundub, et Kuldarist on saanud minu isiklik ihukaitsja ja kaitseingel, sest kuidas ma muidu mõistusle tuleksin ja suudaksin adekvaatsel ajal oma blogimised lõpetada ning magama minna?!
Lõppude lõpuks on ta mu mõistuse hääl, kes kutsub mind korrale - ma pean ikka magama ka, mitte ennast surnuks blogima! :)
Ja selles pole vähimatki irooniavarjundit, kui keegi siit seda otsima peaks! Mõtlen seda tõsiselt.
Sest olen ennegi maininud, et pole normaalne nii vähese unega pikka aega läbi ajada, tore, et Kuldargi sinnakanti juttu tüürib.
Mul on tõepoolest hea meel, et Kuldar Kullasepp on bloginduse oma valvsa pilgu alla võtnud! ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)
