Täna käisin esinemas. Ma ei suutnud eemale jääda ja mul on väga hea meel, et ma käisin. Meeldiv kogemus.
Homme lähen siiski arsti juurde lootusega sinine leht lõpetada ja ma pean siiski tööle minema, mul ei ole lihtsalt võimalik enam sinisel lehel vedeleda. Mul hakkab tekkima tõsine hirm, kuidas ma oma asjadega hakkama saan.
Tekib paanika. Päris tõsiselt.
Ma igaks juhuks enam ennast ei kraadi, ma ei taha enam vaadata termomeetrilt palavikku. Viimased rohud võtsin täna ka ära, turgutusvahendid lähevad veel edasi.
Lähen tööle ja siis vaatan, mis edasi saab. Ma ei saa enam oma tervise peale mõelda, ma pean nüüd hakkama töö peale mõtlema. Muidu ei saa ma enam üldse hakkama.
Ma ei taha mõelda sellele, mis mind tööl ees ootab.
Sunday, December 2, 2007
Saturday, December 1, 2007
Arukas täiskasvanu???
Mulle ei meeldi mitte üks raas, kui täiskasvanud arvavad, et lapsed õpivad nende sõnade, mitte nende tegude ja eeskuju järgi.
Ma olen seisukohal, et täiskasvanul on rohkem mõistust peas ja ta on targem kui väike laps. Ja kui väike laps teeb midagi valesti, siis juhitakse sellele rahulikult ja kindlalt tähelepanu, mitte ei hakata karjuma ja ebaviisakalt väljenduma, arvates, et sellise inetu käitumise peale saab laps aru, et tuleb kenasti käituda... ??????????????????????????????????
See on asi, mis mind kohutavalt pahandab.
Kas täiskasvanul on nii raske aru saada, et laps õpib esiteks eeskuju järgi, teiseks eeskuju järgi ja kolmandaks eeskuju järgi????
Olen pahane ja nördinud.
Kõnelus sel teemal oli absoluutselt mõttetu, sest hoobilt olin ma kõige ebameeldivam isik ja kuulsin "head ja paremat".
Hingan sügavalt sisse ja välja.
Kuulekas naine? Ei ole ma enam kuulekas, aga mul pole kellegagi ju rääkida, kui uks kinni lüüakse ja minema minnakse.
Mõni on kohe selline "omaenese tarkusest tark"!
Ma olen seisukohal, et täiskasvanul on rohkem mõistust peas ja ta on targem kui väike laps. Ja kui väike laps teeb midagi valesti, siis juhitakse sellele rahulikult ja kindlalt tähelepanu, mitte ei hakata karjuma ja ebaviisakalt väljenduma, arvates, et sellise inetu käitumise peale saab laps aru, et tuleb kenasti käituda... ??????????????????????????????????
See on asi, mis mind kohutavalt pahandab.
Kas täiskasvanul on nii raske aru saada, et laps õpib esiteks eeskuju järgi, teiseks eeskuju järgi ja kolmandaks eeskuju järgi????
Olen pahane ja nördinud.
Kõnelus sel teemal oli absoluutselt mõttetu, sest hoobilt olin ma kõige ebameeldivam isik ja kuulsin "head ja paremat".
Hingan sügavalt sisse ja välja.
Kuulekas naine? Ei ole ma enam kuulekas, aga mul pole kellegagi ju rääkida, kui uks kinni lüüakse ja minema minnakse.
Mõni on kohe selline "omaenese tarkusest tark"!
Superkiire
Täna oli superkiire päev, kuigi ma arvasin, et mul on pärastlõunani aega rahulikult toimetada. Ei olnud ühti!
Hea, et olin varajase ärkamisega, sest paraku pean ma nüüd alati oma telefoni välja lülitama, et mõni inimene sellesse nuhkima ei läheks, ja kui ma oleksin maganud, oleksin olnud tabamatu!
Kultuuriboss andis käsu olla poole tunni jooksul Kultuuritemplis - appi!? Mina veel ööriietuses, valmis asuma hommikusele kohvinautlemisele...
Nüüd läks kiireks! Aga ma ületasin end ja olin tõesti poole tunniga seal kus vaja. Muideks, väljas oli KÜLM!!!!
Ma külmetasin päris korralikult ja ega ägenev köha ei lasknud end kaua oodata.
Muidu ootamist oli kaua, mul hakkas lausa paha selle jokutamise peale, sest ma polnud ju süüa saanud, olin näljane, ilma kohvita, paha olla...
Ja tagatipuks oma haigeoleku ajal tormasin kokku inimestega, kellega mitte poleks kokku tahtnud põrgata!
Aga see on üks Murphy seadusi ilmselt - mida vähem sa kellegagi kokku tahad saada, seda tõenäolisemalt sa temaga kokku saad! :)
Kui olin teinud vajaliku asja ära, siis sain vahepeal koju, käisin kuumas vannis, sest olin üdini läbi külmunud (egas ma ometi vammustes saanud ju minna, ma loomulikult beib nagu ikka! :D:D:D) ja sain - oo, õndsust- süüa ja kohvi juua!!!
Oluliselt aega muidugi nautlemiseks ei jäänud, teisipidi vaja tagasi minna.
Sedapuhku läksin tõesti "vammustes" ja võtsin paremad rõivatükid kaasa, sest ei tahtnud enam külmetada, köha oli liiga rängaks läinud, kartsin, et ei saa sõnagi suust ilma köhapausideta.
Ma oli natuke üllatunud, kui nägin, et teised olid tavapäraselt kampsunites ja teksapükstes... ma arvasin, et kõik on kuidagi pidulikumalt või nii... aga noh, eks see ole nende asi ja nende valik... Minu visioon asjast oli siiski pidulikum, kuid me polnud sellest tõesti eelnevalt rääkinud.
Naljakas oli lihtsalt, et kõik teised olid nagu üks mees ühes stiilis ... :) Olid nemad kokku leppinud???!!! :)
Kordamine on tarkuse ema ning varsti hakkasime oma ebakindlusest jagu saama ja asja nautima, mida edasi, seda paremaks.
Aga see ei tähenda, et me hiljem rahul oleksime. :)
Hea, et olin varajase ärkamisega, sest paraku pean ma nüüd alati oma telefoni välja lülitama, et mõni inimene sellesse nuhkima ei läheks, ja kui ma oleksin maganud, oleksin olnud tabamatu!
Kultuuriboss andis käsu olla poole tunni jooksul Kultuuritemplis - appi!? Mina veel ööriietuses, valmis asuma hommikusele kohvinautlemisele...
Nüüd läks kiireks! Aga ma ületasin end ja olin tõesti poole tunniga seal kus vaja. Muideks, väljas oli KÜLM!!!!
Ma külmetasin päris korralikult ja ega ägenev köha ei lasknud end kaua oodata.
Muidu ootamist oli kaua, mul hakkas lausa paha selle jokutamise peale, sest ma polnud ju süüa saanud, olin näljane, ilma kohvita, paha olla...
Ja tagatipuks oma haigeoleku ajal tormasin kokku inimestega, kellega mitte poleks kokku tahtnud põrgata!
Aga see on üks Murphy seadusi ilmselt - mida vähem sa kellegagi kokku tahad saada, seda tõenäolisemalt sa temaga kokku saad! :)
Kui olin teinud vajaliku asja ära, siis sain vahepeal koju, käisin kuumas vannis, sest olin üdini läbi külmunud (egas ma ometi vammustes saanud ju minna, ma loomulikult beib nagu ikka! :D:D:D) ja sain - oo, õndsust- süüa ja kohvi juua!!!
Oluliselt aega muidugi nautlemiseks ei jäänud, teisipidi vaja tagasi minna.
Sedapuhku läksin tõesti "vammustes" ja võtsin paremad rõivatükid kaasa, sest ei tahtnud enam külmetada, köha oli liiga rängaks läinud, kartsin, et ei saa sõnagi suust ilma köhapausideta.
Ma oli natuke üllatunud, kui nägin, et teised olid tavapäraselt kampsunites ja teksapükstes... ma arvasin, et kõik on kuidagi pidulikumalt või nii... aga noh, eks see ole nende asi ja nende valik... Minu visioon asjast oli siiski pidulikum, kuid me polnud sellest tõesti eelnevalt rääkinud.
Naljakas oli lihtsalt, et kõik teised olid nagu üks mees ühes stiilis ... :) Olid nemad kokku leppinud???!!! :)
Kordamine on tarkuse ema ning varsti hakkasime oma ebakindlusest jagu saama ja asja nautima, mida edasi, seda paremaks.
Aga see ei tähenda, et me hiljem rahul oleksime. :)
Friday, November 30, 2007
Kuulekad naised
Vaatasin õhtul filmi "Kuulekad naised" ETV kanalilt.
Keegi, - vabandust, ei mäleta, kes, palun vabandust,- oli oma blogis selle kohta päris krõbedalt väljendunud.
Et mis naised need ka üldse on - see oli leebe variant tema teemakäsitlusest.
Kui ma asutasin end seda filmi vaatama, siis mehele millegipärast ei meeldinud see teema ja eessõna Jüri Pinolt, läks vihaselt magama.
Mille peale ta küll pahandas?
Kui ma kuulasin Jüri Pino eessõna, siis ausalt öeldes ootasin ma midagi väga räiget ja täiesti vastuvõetamatut, mida ma ei suuda aktsepteerida ja mis sunnib mind ahastades käsi taeva poole tõstma ja taevaseid vägesid selle ülekohtu vastu appi kutsuma.
See, mida ma nägin, pani mind õlgu kehitama. Nojaa, mõne abielupaari puhul oli küsitavusi küll.
Suu kleeplindiga kinni? Naise "EI" ei tähenda midagi? Naine peab vait olema? Mees otsustab, milline soeng naisele tehakse? Milliseid riideid naine kanda tohib?
Kuid naine oli selle kõigega ju nõus ja väga rahul! Mis õigus on siis minul kõrvaltvaatajana seda hukka mõista? Kui talle meeldib seda teha, miks ta siis ei võiks nii elada?
Tunduvalt raskem oli naistel, kes olid harjunud olema iseseisvad ja iseotsustajad ning nende puhul tekkis küll küsimus, miks ei võiks leida kompromisse oma konfliktides, miks ei õpita lahendama tülisid võitja-võitja meetodil, vaid leitakse, et vaid naisi on vaja alla suruda, nendelt võtta ära sõnaõigus, ja siis on kõik korras?
Võib-olla ei olnud selles filmis minu jaoks midagi uut või šokeerivat sellepärast, et suurema osa oma abielust olen elanud samamoodi.
Kui ma jäin lastega koju ja sõltusin mehest materiaalselt, siis muutus olukord suhteliselt ebameeldivaks. Mulle heideti pidevalt ette, et ma ei teeni midagi ja olen muiduleivasööja, ka kõige tavalisemate tarbekaupade pärast olid tülid. Ma ei taha seda aega meenutada.
Aga - näiteks oli minu jaoks elementaarne, et mina tulin enne teisi üles ja tegin kõigile söögi valmis, nii lastele kui mehele. Isegi kui mees pidi varahommikul (nt. poole viie ajal) tööle minema ja mina oleksin saanud magada, ei teinud ma seda kunagi, vaid ärkasin varakult ja tegin talle kõik valmis, et tal kõik ikka olemas oleks ja ta tühja kõhuga ei peaks tööle minema. Mis siis, et ta oleks saanud ka ise teha, aga mulle meeldis seda teha ja mina leidsin, et on minu kui naise kohus seda teha.
Pealegi tahtsin ma teda kallistuse ja musiga ära saata ja akna pealt lehvitada. See oli olulisem kui uni.
Kui sa kedagi armastad, siis sa teed ja sul ei teki küsimust, miks ma pean seda tegema või et see on mulle vastumeelne. Ma ju tahan hellitada inimest, keda ma armastan, see on minu jaoks loomulik kooselu osa.
Ja loomulikult oli elementaarne, et kui mees koju jõudis, oli tema jaoks söök valmis (laste jaoks muidugi ka) ja majapidamistööd tehtud, et temal poleks vaja midagi teha.
Aga kui lapsed väikesed olid, siis oli selliseid toiminguid ikka, mida vaja teha oli, ja neid tegime ikka koos.
Ja ega see, et mina siis paljusid asju tegin, ei tähendanud, et mees siidikäpp oleks olnud.
Ja hiljem, kui olud muutusid, siis hakkas hoopis mees süüa tegema ja see tegevus on üks tema meelistegevusi.
Hm, kui filmis nägin, et naine pesi mehe selga, ja selle kohta kommentaari, et "paljud armastavad naised ei teeks seda iialgi", siis jäi mul küll suu ammuli... Taevakene - see on ju imeline, kui ma saan oma armastatud ja jumaldatud meest pesta, no ma peseksin ikka väga põhjalikult...., see oleks lausa eelmängu eest... :) Ma ei saanud küll aru, mis selles tegevuses taunimisväärset oli??????
Aga eks igale asjale vaadata erinevalt...
Muidugi on kummaline, et mees, kes ootab naiselt kõiges korda ja puhtust, ise mustad sokid põrandale loobib, aga kui naine sellega rahul on... mis seal ikka.
Kui on kokku saanud domineeriv mees ja alluv naine, siis nad ju sobivad, peaasi, kui ise rahul on.
Raskem juhus on see, kui naiselt nõutakse vägivaldselt muutumist allaheitlikuks, ilma et mees leiaks, et tema enda käitumist ja suhtumist tuleks ka muuta.
See, et mulle meeldib näiteks mehele hommikuti süüa teha ja teda hellitada ja ma tema eest hoolitsen, ei tähenda, et ma peaksin vait olema, kui mulle miski ei meeldi, ja et mul sõnaõigust ei ole.
Minul ei ole sõnaõigust olnud, olen pidanud vait olema, olen olnud sõltuv. Igasuguseid aegu on olnud.
Ma arvan, et olen siin elus päris palju õppinud ja praegu on palju asju teisiti, tegelikult on peaaegu kõik teisiti kui aastate eest.
Aga mitte halvemini.
Keegi, - vabandust, ei mäleta, kes, palun vabandust,- oli oma blogis selle kohta päris krõbedalt väljendunud.
Et mis naised need ka üldse on - see oli leebe variant tema teemakäsitlusest.
Kui ma asutasin end seda filmi vaatama, siis mehele millegipärast ei meeldinud see teema ja eessõna Jüri Pinolt, läks vihaselt magama.
Mille peale ta küll pahandas?
Kui ma kuulasin Jüri Pino eessõna, siis ausalt öeldes ootasin ma midagi väga räiget ja täiesti vastuvõetamatut, mida ma ei suuda aktsepteerida ja mis sunnib mind ahastades käsi taeva poole tõstma ja taevaseid vägesid selle ülekohtu vastu appi kutsuma.
See, mida ma nägin, pani mind õlgu kehitama. Nojaa, mõne abielupaari puhul oli küsitavusi küll.
Suu kleeplindiga kinni? Naise "EI" ei tähenda midagi? Naine peab vait olema? Mees otsustab, milline soeng naisele tehakse? Milliseid riideid naine kanda tohib?
Kuid naine oli selle kõigega ju nõus ja väga rahul! Mis õigus on siis minul kõrvaltvaatajana seda hukka mõista? Kui talle meeldib seda teha, miks ta siis ei võiks nii elada?
Tunduvalt raskem oli naistel, kes olid harjunud olema iseseisvad ja iseotsustajad ning nende puhul tekkis küll küsimus, miks ei võiks leida kompromisse oma konfliktides, miks ei õpita lahendama tülisid võitja-võitja meetodil, vaid leitakse, et vaid naisi on vaja alla suruda, nendelt võtta ära sõnaõigus, ja siis on kõik korras?
Võib-olla ei olnud selles filmis minu jaoks midagi uut või šokeerivat sellepärast, et suurema osa oma abielust olen elanud samamoodi.
Kui ma jäin lastega koju ja sõltusin mehest materiaalselt, siis muutus olukord suhteliselt ebameeldivaks. Mulle heideti pidevalt ette, et ma ei teeni midagi ja olen muiduleivasööja, ka kõige tavalisemate tarbekaupade pärast olid tülid. Ma ei taha seda aega meenutada.
Aga - näiteks oli minu jaoks elementaarne, et mina tulin enne teisi üles ja tegin kõigile söögi valmis, nii lastele kui mehele. Isegi kui mees pidi varahommikul (nt. poole viie ajal) tööle minema ja mina oleksin saanud magada, ei teinud ma seda kunagi, vaid ärkasin varakult ja tegin talle kõik valmis, et tal kõik ikka olemas oleks ja ta tühja kõhuga ei peaks tööle minema. Mis siis, et ta oleks saanud ka ise teha, aga mulle meeldis seda teha ja mina leidsin, et on minu kui naise kohus seda teha.
Pealegi tahtsin ma teda kallistuse ja musiga ära saata ja akna pealt lehvitada. See oli olulisem kui uni.
Kui sa kedagi armastad, siis sa teed ja sul ei teki küsimust, miks ma pean seda tegema või et see on mulle vastumeelne. Ma ju tahan hellitada inimest, keda ma armastan, see on minu jaoks loomulik kooselu osa.
Ja loomulikult oli elementaarne, et kui mees koju jõudis, oli tema jaoks söök valmis (laste jaoks muidugi ka) ja majapidamistööd tehtud, et temal poleks vaja midagi teha.
Aga kui lapsed väikesed olid, siis oli selliseid toiminguid ikka, mida vaja teha oli, ja neid tegime ikka koos.
Ja ega see, et mina siis paljusid asju tegin, ei tähendanud, et mees siidikäpp oleks olnud.
Ja hiljem, kui olud muutusid, siis hakkas hoopis mees süüa tegema ja see tegevus on üks tema meelistegevusi.
Hm, kui filmis nägin, et naine pesi mehe selga, ja selle kohta kommentaari, et "paljud armastavad naised ei teeks seda iialgi", siis jäi mul küll suu ammuli... Taevakene - see on ju imeline, kui ma saan oma armastatud ja jumaldatud meest pesta, no ma peseksin ikka väga põhjalikult...., see oleks lausa eelmängu eest... :) Ma ei saanud küll aru, mis selles tegevuses taunimisväärset oli??????
Aga eks igale asjale vaadata erinevalt...
Muidugi on kummaline, et mees, kes ootab naiselt kõiges korda ja puhtust, ise mustad sokid põrandale loobib, aga kui naine sellega rahul on... mis seal ikka.
Kui on kokku saanud domineeriv mees ja alluv naine, siis nad ju sobivad, peaasi, kui ise rahul on.
Raskem juhus on see, kui naiselt nõutakse vägivaldselt muutumist allaheitlikuks, ilma et mees leiaks, et tema enda käitumist ja suhtumist tuleks ka muuta.
See, et mulle meeldib näiteks mehele hommikuti süüa teha ja teda hellitada ja ma tema eest hoolitsen, ei tähenda, et ma peaksin vait olema, kui mulle miski ei meeldi, ja et mul sõnaõigust ei ole.
Minul ei ole sõnaõigust olnud, olen pidanud vait olema, olen olnud sõltuv. Igasuguseid aegu on olnud.
Ma arvan, et olen siin elus päris palju õppinud ja praegu on palju asju teisiti, tegelikult on peaaegu kõik teisiti kui aastate eest.
Aga mitte halvemini.
Patu päev
Ei suutnud täna ka pattu tegemata jätta... :)
Tean ju küll, et ma ei tohiks veel välja minna, palavikust pole lahti saanud, nüüd on jälle köha tagasi... , kuid ma ei saanud mitte kuidagi proovi vahele jätta, no ei saanud!
Ja oli väga hea, et läksin, sest täna oli väga huvitav proov.
L-ga on äärmiselt huvitav tööd teha, mulle meeldib, et see pole ainult lugemine ja siis see, mida ja kuidas tema ütleb, vaid me analüüsime põhjalikult materjali, avaldame arvamust, vaidleme, leiame uusi nüansse - see on nii huvitav protsess, et ühestki proovist ei raatsi puududa!
Järgmiseks korraks on vaja mõelda mitme asja üle ja ma kavatsen põhjalikult tööd teha ning mitmest aspektist analüüsida.
Homme jälle patu päev :), sest mul on homme ka kindlasti vaja välja minna, sest laupäevaseks filmimiseks on vaja proovi teha....
Tean ju küll, et ma ei tohiks veel välja minna, palavikust pole lahti saanud, nüüd on jälle köha tagasi... , kuid ma ei saanud mitte kuidagi proovi vahele jätta, no ei saanud!
Ja oli väga hea, et läksin, sest täna oli väga huvitav proov.
L-ga on äärmiselt huvitav tööd teha, mulle meeldib, et see pole ainult lugemine ja siis see, mida ja kuidas tema ütleb, vaid me analüüsime põhjalikult materjali, avaldame arvamust, vaidleme, leiame uusi nüansse - see on nii huvitav protsess, et ühestki proovist ei raatsi puududa!
Järgmiseks korraks on vaja mõelda mitme asja üle ja ma kavatsen põhjalikult tööd teha ning mitmest aspektist analüüsida.
Homme jälle patu päev :), sest mul on homme ka kindlasti vaja välja minna, sest laupäevaseks filmimiseks on vaja proovi teha....
Thursday, November 29, 2007
Abordist
Eluhetked puudutab aborditeemat, millest on ka pisike kirjutanud.
Küllap on see igas peres kõneks olnud, kui palju lapsi ja millal rohkem ei taheta ja kes siis peab mida tegema.
Tõesti on enamasti naine see, kes peab hoolitsema selle eest, et ta rasedaks ei jääks: kas neelama tablette või laskma paigaldada spiraali.
Abielus tundub kondoomi kasutamine vähelevinud olevat, ma ei tea, kui paljud seda kasutavad.
Ja selge on see, et ükski vahend ei anna tegelikult 100%-list garantiid.
Mina olen terve elu olnud abordivastane. Olen nõus, et alati võib olla selliseid olukordi, kus abort on ainuvõimalik lahendus, kuid siiski pean loomulikuks, et abort EI OLE sündimuse reguleerimise vahend.
Tänapäeval on kõigile kättesaadavad erinevad ja sobivad vahendid, et rasestumist ära hoida, olgu need siis naise või mehe poolt kasutatavad.
Ma tegelikult ei näe midagi imelikku selles, et naine kasutab tablette või spiraali, sellega on meid aastate vältel nii ära harjutatud, et see tundub täiesti loomulikuna.
Ehkki ma ise ei kasuta neist ühtki:) ja just seetõttu, et ma ei pea neid tervisele ohututeks. Kuigi see ei pruugi nii olla.
Küll aga on loomulik, et juhuvahekorras kasutatakse kondoomi, see on elementaarne, ja mitte ainult raseduse ärahoimiseks.
Statistika väitel on väga paljud naised teinud aborti mehe nõudmisel. See on asi, millest ma hästi aru ei saa. See on ju MINU laps ja MINA otsustan, kas ma teen aborti või mitte.
Ma ei välista, et mehe ähvardused ja hirm hakkamasaamise ees võivad olla kaalukeeleks, aga ikkagi on mul raske seda mõista.
Minu mees nõudis ka aborditegemist, tema seda last ei tahtnud. Kui ma keeldusin, siis meie suhted läksid tunduvalt halvemaks. Ma ei ole terve elu jooksulgi kokku nii palju nutnud kui selle raseduse vältel. See oli kohutav aeg.
Mitu kuud pärast lapse sündi suhted küll normaliseerusid... kui nii võib öelda....
Aga meie elu muutus väga-väga palju.
Küllap on see igas peres kõneks olnud, kui palju lapsi ja millal rohkem ei taheta ja kes siis peab mida tegema.
Tõesti on enamasti naine see, kes peab hoolitsema selle eest, et ta rasedaks ei jääks: kas neelama tablette või laskma paigaldada spiraali.
Abielus tundub kondoomi kasutamine vähelevinud olevat, ma ei tea, kui paljud seda kasutavad.
Ja selge on see, et ükski vahend ei anna tegelikult 100%-list garantiid.
Mina olen terve elu olnud abordivastane. Olen nõus, et alati võib olla selliseid olukordi, kus abort on ainuvõimalik lahendus, kuid siiski pean loomulikuks, et abort EI OLE sündimuse reguleerimise vahend.
Tänapäeval on kõigile kättesaadavad erinevad ja sobivad vahendid, et rasestumist ära hoida, olgu need siis naise või mehe poolt kasutatavad.
Ma tegelikult ei näe midagi imelikku selles, et naine kasutab tablette või spiraali, sellega on meid aastate vältel nii ära harjutatud, et see tundub täiesti loomulikuna.
Ehkki ma ise ei kasuta neist ühtki:) ja just seetõttu, et ma ei pea neid tervisele ohututeks. Kuigi see ei pruugi nii olla.
Küll aga on loomulik, et juhuvahekorras kasutatakse kondoomi, see on elementaarne, ja mitte ainult raseduse ärahoimiseks.
Statistika väitel on väga paljud naised teinud aborti mehe nõudmisel. See on asi, millest ma hästi aru ei saa. See on ju MINU laps ja MINA otsustan, kas ma teen aborti või mitte.
Ma ei välista, et mehe ähvardused ja hirm hakkamasaamise ees võivad olla kaalukeeleks, aga ikkagi on mul raske seda mõista.
Minu mees nõudis ka aborditegemist, tema seda last ei tahtnud. Kui ma keeldusin, siis meie suhted läksid tunduvalt halvemaks. Ma ei ole terve elu jooksulgi kokku nii palju nutnud kui selle raseduse vältel. See oli kohutav aeg.
Mitu kuud pärast lapse sündi suhted küll normaliseerusid... kui nii võib öelda....
Aga meie elu muutus väga-väga palju.
Unelmate pulm
Juhtusin täna vaatama saadet kuulsuste pulmadest, nägin seda küll jupiti, aga mõned asjad avaldasid muljet.
Et näiteks Elton John tuleb pulmalaulikuks 4 miljoni dollari eest. Rod Stewart laulab 22 000 dollari eest 1 minuti...
Ja et kallimatele kingitakse autosid ja 20 miljonilisi jahte...
Ja Jennifer Lopez kandis oma pulmas 7 miljoni dollari väärtuses teemante, aga need olid kahjuks laenatud... Kuid et pruudile need niiväga meeldisid, siis läks peigmees pärast pulmi ja ostis need Jenniferile ära... noh, sellised tühised 7 miljonit dollarit ja kamaluga teemante.
Ja Donald Trumpi pulmatort kaalus 100 kilo ja oli 150 cm kõrge...
Mõned kuulsused otsivad kõige kõrvalisemaid paiku abiellumiseks, et papparazzod neid ei ründaks ja et oleks privaatne.
Mõned abiellujad annetasid oma kingitused näiteks Vähifondile või heategevuseks.
Ma usun, et iga naine unistab ilusatest pulmadest ja kaunist pulmakleidist, millega oma armsama kõrval vannet anda kogu elu koos olla ja teineteise kõrvale jääda nii mures kui rõõmus.
Mina unistasin ka. Aga mul ei olnud ei valget kleiti ega pulmapidu, oli vaid vihmane ilm, paaritu kuupäev ja meie kaks paaripanija juures, kes ei olnud vaimustatud, et kaks noort sajavad sisse ja tahavad paari pandud saada.
Vajalik oli öelda, et olen rase, vastasel juhul poleks meid niimoodi ette võetud. See vale jäi minu hinge peale, aga pean tunnistama, et ma ei tundnud erilisi süümepiinu. Sõrmused olid minu ostetud, sest mees oli paljas kui püksinöps. Vanemad ei teadnud ka, et me registreerima läheme, sellest rääkisime pärast.
Hilisematel aastatel heitis suguvõsa ette, et miks me neid pulma ei kutsunud. Polnudki ju pulma, kuhu kutsuda! Mees tuli sõjaväest puhkusele ja ütles, et tema võtab naise. Noh, võttiski. Minu.
Tegin nalja, et tahtis sellepärast abielluda, et saab puhkusepikendust. :) Aga tühja sellest. Ise teab - viis päeva pikema puhkuse nimel eluks ajaks end siduda... :)
Hiljem olen veeretanud mõtet mõnel ümmargusemal kooseluaastal ka kiriklikult laulatada, et oleks valge kleit ja ilus pidu koos arvukate sugulaste ja sõpradega, kuid siiani on kõik vähegi ümmargusemad aastapäevad niisama mööda veerenud.
Ja nüüd ei näe ma sellel enam mõtet.
Kuulsuste pulmi vaadates mõtlesin, et milleks... Suur ja uhke pulmapidu ja meeletul hulgal külalisi ei taga õnnelikku kooselu.
Praegu võetakse veel pulmalaenu, et korraldada unistuste pulmi. Ja võib juhtuda, et minnakse lahku, enne kui laen makstud saab... Selle rahaga oleks targematki kooselu alustamisel peale hakata. Või ma olen liiga praktiline? :)
Ma ei taha sugugi halvustada suuri ja uhkeid mitmepäevaseid pulmi. Kellel on selline võimalus ja soov, muidugi võib seda teha. Ja ilus mälestus jääb sellest. Ja lastele on kena rääkida ja kauneid pilte näidata. Ja tore on külalisena sellises pulmas ju ka olla. :)
Aga ma ei saa öelda, et ma nüüd veel sellest kui eluunistusest mõtleksin. Varem küll, aga enam mitte. Oluline ei ole väline glamuur. Oluline on hoopis muu.
Mulle meeldisid need kuulsused, kes annetasid oma kingitused heategevuseks. Niigi palju kasu nende raharaiskamisest pulmapeole... :)
Ja praegu ma mõtlen, et ma ei tahakski enam mingit suurt pidu, vaid kõige olulisem on ju olla koos oma kõige kallimaga ja ma tahaksingi abielluda kahekesi kuskil ilusal rannal kõrkjate vahel. Olemegi ainult meie kaks.
Ja kui nii võtta, siis ma ju saingi oma unistuste abiellumise - olimegi kahekesi ja mitte kedagi teist. Küll mitte rannal, aga ... :)
Vaat kuidas siis unistused täide võivad minna, lausa tagantjärele... :)
Et näiteks Elton John tuleb pulmalaulikuks 4 miljoni dollari eest. Rod Stewart laulab 22 000 dollari eest 1 minuti...
Ja et kallimatele kingitakse autosid ja 20 miljonilisi jahte...
Ja Jennifer Lopez kandis oma pulmas 7 miljoni dollari väärtuses teemante, aga need olid kahjuks laenatud... Kuid et pruudile need niiväga meeldisid, siis läks peigmees pärast pulmi ja ostis need Jenniferile ära... noh, sellised tühised 7 miljonit dollarit ja kamaluga teemante.
Ja Donald Trumpi pulmatort kaalus 100 kilo ja oli 150 cm kõrge...
Mõned kuulsused otsivad kõige kõrvalisemaid paiku abiellumiseks, et papparazzod neid ei ründaks ja et oleks privaatne.
Mõned abiellujad annetasid oma kingitused näiteks Vähifondile või heategevuseks.
Ma usun, et iga naine unistab ilusatest pulmadest ja kaunist pulmakleidist, millega oma armsama kõrval vannet anda kogu elu koos olla ja teineteise kõrvale jääda nii mures kui rõõmus.
Mina unistasin ka. Aga mul ei olnud ei valget kleiti ega pulmapidu, oli vaid vihmane ilm, paaritu kuupäev ja meie kaks paaripanija juures, kes ei olnud vaimustatud, et kaks noort sajavad sisse ja tahavad paari pandud saada.
Vajalik oli öelda, et olen rase, vastasel juhul poleks meid niimoodi ette võetud. See vale jäi minu hinge peale, aga pean tunnistama, et ma ei tundnud erilisi süümepiinu. Sõrmused olid minu ostetud, sest mees oli paljas kui püksinöps. Vanemad ei teadnud ka, et me registreerima läheme, sellest rääkisime pärast.
Hilisematel aastatel heitis suguvõsa ette, et miks me neid pulma ei kutsunud. Polnudki ju pulma, kuhu kutsuda! Mees tuli sõjaväest puhkusele ja ütles, et tema võtab naise. Noh, võttiski. Minu.
Tegin nalja, et tahtis sellepärast abielluda, et saab puhkusepikendust. :) Aga tühja sellest. Ise teab - viis päeva pikema puhkuse nimel eluks ajaks end siduda... :)
Hiljem olen veeretanud mõtet mõnel ümmargusemal kooseluaastal ka kiriklikult laulatada, et oleks valge kleit ja ilus pidu koos arvukate sugulaste ja sõpradega, kuid siiani on kõik vähegi ümmargusemad aastapäevad niisama mööda veerenud.
Ja nüüd ei näe ma sellel enam mõtet.
Kuulsuste pulmi vaadates mõtlesin, et milleks... Suur ja uhke pulmapidu ja meeletul hulgal külalisi ei taga õnnelikku kooselu.
Praegu võetakse veel pulmalaenu, et korraldada unistuste pulmi. Ja võib juhtuda, et minnakse lahku, enne kui laen makstud saab... Selle rahaga oleks targematki kooselu alustamisel peale hakata. Või ma olen liiga praktiline? :)
Ma ei taha sugugi halvustada suuri ja uhkeid mitmepäevaseid pulmi. Kellel on selline võimalus ja soov, muidugi võib seda teha. Ja ilus mälestus jääb sellest. Ja lastele on kena rääkida ja kauneid pilte näidata. Ja tore on külalisena sellises pulmas ju ka olla. :)
Aga ma ei saa öelda, et ma nüüd veel sellest kui eluunistusest mõtleksin. Varem küll, aga enam mitte. Oluline ei ole väline glamuur. Oluline on hoopis muu.
Mulle meeldisid need kuulsused, kes annetasid oma kingitused heategevuseks. Niigi palju kasu nende raharaiskamisest pulmapeole... :)
Ja praegu ma mõtlen, et ma ei tahakski enam mingit suurt pidu, vaid kõige olulisem on ju olla koos oma kõige kallimaga ja ma tahaksingi abielluda kahekesi kuskil ilusal rannal kõrkjate vahel. Olemegi ainult meie kaks.
Ja kui nii võtta, siis ma ju saingi oma unistuste abiellumise - olimegi kahekesi ja mitte kedagi teist. Küll mitte rannal, aga ... :)
Vaat kuidas siis unistused täide võivad minna, lausa tagantjärele... :)
Wednesday, November 28, 2007
Kõrvalnähud
Haige olemisele kaasneb kohustuslik tablettide neelamine, aga see tekitab minus väga paha enesetunde.
Ma kirjutangi enne sissekande ära, sest siis, kui ma rohud ära võtan, on mul nii paha, et pean voodis pikali olema.
Ma ei ole ju ometi mingi ekstra-nõrguke???
Algul ei tahtnud ma uskuda, et rohud mu niigi kehva enesetunde veel kehvemaks teevad, peaks ju ikka hoopis vastupidi olema!
Aga seda korduvalt täheldades võtsin välja kasutusjuhendid, mida ma targu kunagi ei loe, et mitte endale sugereerida, milliseid kõrvaltoimeid ma tablettide neelamise järgselt tunnen. :)
See on ju tuntud tõde, et niipea kui kusagilt mõne haiguse sümptomeid loed, siis millegipärast koheselt tundub, et sul on needsamad sümptomid... :):):)
Aga - siin see on:
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, peavalu, pearinglus, krambid, unetus, närvilisus...
TULE TAEVAS APPI! JA SEE POLE VEEL KÕIK!
Maksa transaminaaside taseme tõus ja hüperbilirubineemia,
kudede paikne turse,
rasked nahareaktsioonid,
toksiline epidermolüüs,
maitsetundlikkuse häired,
sapipaisust tingitud nahakollasus, teatud neerupõletik,
maksa- või neerupuudulikkus....
Kas te veel imestate, miks ma end jätkuvalt halvasti tunnen???!!! Ja miks ma veel paranema ei hakka???!!!!
Mina küll enam ei imesta... :):):)
Ma kirjutangi enne sissekande ära, sest siis, kui ma rohud ära võtan, on mul nii paha, et pean voodis pikali olema.
Ma ei ole ju ometi mingi ekstra-nõrguke???
Algul ei tahtnud ma uskuda, et rohud mu niigi kehva enesetunde veel kehvemaks teevad, peaks ju ikka hoopis vastupidi olema!
Aga seda korduvalt täheldades võtsin välja kasutusjuhendid, mida ma targu kunagi ei loe, et mitte endale sugereerida, milliseid kõrvaltoimeid ma tablettide neelamise järgselt tunnen. :)
See on ju tuntud tõde, et niipea kui kusagilt mõne haiguse sümptomeid loed, siis millegipärast koheselt tundub, et sul on needsamad sümptomid... :):):)
Aga - siin see on:
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, peavalu, pearinglus, krambid, unetus, närvilisus...
TULE TAEVAS APPI! JA SEE POLE VEEL KÕIK!
Maksa transaminaaside taseme tõus ja hüperbilirubineemia,
kudede paikne turse,
rasked nahareaktsioonid,
toksiline epidermolüüs,
maitsetundlikkuse häired,
sapipaisust tingitud nahakollasus, teatud neerupõletik,
maksa- või neerupuudulikkus....
Kas te veel imestate, miks ma end jätkuvalt halvasti tunnen???!!! Ja miks ma veel paranema ei hakka???!!!!
Mina küll enam ei imesta... :):):)
Tuesday, November 27, 2007
Parimad õpetajad
Kukupail oli täna väga armas sissekanne oma heade õpetajate auks, kes süstinud armastust keele ja kirjanduse vastu.
Selle peale tahaksin ise ka tunnustavaid sõnu öelda oma eesti keele ja kirjanduse õpetajate kohta.
Pean märkima, et kogu oma teadliku elu olen armastanud lugeda ja kirjutada ja mind on õnnistatud lisaks ka väga heade õpetajatega. Pole vist vaja mainidagi, et eesti keel ja kirjandus olid mu lemmikained.
Mul oli õnn õppida koolis, kus kirjandus oli väga suure au sees.
Mu esimene kirjandusõpetaja oli niivõrd südamlik ja armas inimene, ta oli minust nii kõrgel arvamusel ja alati olin mina see, kes pakkus abi erinevate viktoriinide ja kirjandusalaste päevade ettevalmistamisel, rääkimata sellest, et mu kirjandid olid alailma klassi parimad.
Kord juhtus, et ma vallatusehoos läksin hoogu ja tirisin ühte tüdrukut patsist, oma arust küll mitte pahatahtlikult, aga tüdruk läks kaebama ja surmani on meeles õpetaja pilk, kui ta mind vaatas ja vaikselt ütles:"Sina!? Ma ei oleks Sinust seda iial uskunud..."
Uhhh, see häbi on mul siiani meeles ja mul oli nii kohutav tunne, et üks mu lemmikõpetajaid pidi minus niimoodi pettuma...
Keskkoolis tuli meile uus noor kirjandusõpetaja, kellega läks olukord kaunis teravaks, sest millegipärast mina, kes ma sinnani olin vaid viisi kirjandite eest saanud ja kirjandusvõistlustel esikohti napsanud, ei osanud äkki enam üldse kirjutada ja üle kolme hinnet ei saanudki.
See vihastas mind pööraselt ja ma olin üsnagi mässumeelne, vimm muidugi polnud kuigi hea abiline ka paremini kirjutada püüdmisel, aga kui ma suutsin kohaneda tema nõudmistega, siis hakkasin isegi viisi saama... :)
Selle peale tahaksin ise ka tunnustavaid sõnu öelda oma eesti keele ja kirjanduse õpetajate kohta.
Pean märkima, et kogu oma teadliku elu olen armastanud lugeda ja kirjutada ja mind on õnnistatud lisaks ka väga heade õpetajatega. Pole vist vaja mainidagi, et eesti keel ja kirjandus olid mu lemmikained.
Mul oli õnn õppida koolis, kus kirjandus oli väga suure au sees.
Mu esimene kirjandusõpetaja oli niivõrd südamlik ja armas inimene, ta oli minust nii kõrgel arvamusel ja alati olin mina see, kes pakkus abi erinevate viktoriinide ja kirjandusalaste päevade ettevalmistamisel, rääkimata sellest, et mu kirjandid olid alailma klassi parimad.
Kord juhtus, et ma vallatusehoos läksin hoogu ja tirisin ühte tüdrukut patsist, oma arust küll mitte pahatahtlikult, aga tüdruk läks kaebama ja surmani on meeles õpetaja pilk, kui ta mind vaatas ja vaikselt ütles:"Sina!? Ma ei oleks Sinust seda iial uskunud..."
Uhhh, see häbi on mul siiani meeles ja mul oli nii kohutav tunne, et üks mu lemmikõpetajaid pidi minus niimoodi pettuma...
Keskkoolis tuli meile uus noor kirjandusõpetaja, kellega läks olukord kaunis teravaks, sest millegipärast mina, kes ma sinnani olin vaid viisi kirjandite eest saanud ja kirjandusvõistlustel esikohti napsanud, ei osanud äkki enam üldse kirjutada ja üle kolme hinnet ei saanudki.
See vihastas mind pööraselt ja ma olin üsnagi mässumeelne, vimm muidugi polnud kuigi hea abiline ka paremini kirjutada püüdmisel, aga kui ma suutsin kohaneda tema nõudmistega, siis hakkasin isegi viisi saama... :)
Monday, November 26, 2007
Õnnetu ja koduarestis
Kurb on see, et pühapäeval on esinemine ja mina ei saa minna, sest kui ma ka sel nädalal trenni minna ei saa, siis ei ole minust ka esinejat.
Ja kui kahju mul sellest on!!! Eelmisest esinemisest juba jäin haiguse tõttu kõrvale! Ja nüüd jälle! Ma võin niimoodi lavakrambi saada, kui ükskord jälle lavale pääsen! :)
Mõtlen, kas on mõistlik riskida südamelihasepõletikuga või ikka üritaks mõne salatrenni teha?
No ma võiks ju üritada, aga aus olles - ma ju ei jaksagi... :(
Püüan enda jaoks välja mõelda, mis on selles head, et ma olen praegu haige ja et ma ei saa trenni ja ei saa esinema...
Momendil ma küll ühtegi head külge selles ei näe... :(
Ja kui kahju mul sellest on!!! Eelmisest esinemisest juba jäin haiguse tõttu kõrvale! Ja nüüd jälle! Ma võin niimoodi lavakrambi saada, kui ükskord jälle lavale pääsen! :)
Mõtlen, kas on mõistlik riskida südamelihasepõletikuga või ikka üritaks mõne salatrenni teha?
No ma võiks ju üritada, aga aus olles - ma ju ei jaksagi... :(
Püüan enda jaoks välja mõelda, mis on selles head, et ma olen praegu haige ja et ma ei saa trenni ja ei saa esinema...
Momendil ma küll ühtegi head külge selles ei näe... :(
Maha kantud???
Läksin täna arsti juurde kindla teadmisega sinine leht ära lõpetada, ehkki ma ennast halvasti tundsin.
Kohale jõudes leidsin, et olen meeletu pingutusega hakkama saanud, olin nii väsinud, nagu olnuksin ränkrasket füüsilist tööd hommikust õhtuni teinud.
Kui arst mu kaamesse näkku vaatas, leidis ta mu ikka väga kehvakese olevat, analüüside tulemused olid nii kehvad, et ta välistas igasugus töölemineku.
Järelikult ei olnudki tegu sellega, nagu oleksin ise endale halva enesetunde välja mõelnud??? :) Ja et lihtsalt ei taha tööle minna??
Arst imestas, kuidas ma veel kokku pole kukkunud, välistas igasugused trennid ja füüsilised pingutused, ähvardades mind vastasel juhul südamelihasepõletikuga.
Kuna mitmed mu tuttavad on selle läbi teinud, siis aitäh - seda ma tõesti ei taha!
Tema sõnul oli mind kui väga vitaalset ja energilist, tavaliselt lausa lendavat naist väga imelik sellises uimases olekus näha, see polevat normaalne olek minu jaoks.
Ise tunnen end ka võõrana, tõepoolest on kummaline vaevu koperdada, jalg jala ette sättides...
See vist ei olegi mina, see on keegi teine.
Kirjutas mulle veel peotäie ravimeid ja turgutusvahendeid, mida ma selle nädala vältel veel tarbin, ehk muutub midagi ja suudan ikka eluvaimu endale sisse puhuda.
Koju jõudes viskasin kohe pikali, ei suutnud tükk aega midagi teha ja tõeliselt paha oli olla. Asi hakkab mulle juba pisut muret tegema....
Targu ei julenud ma isegi küsida, kas halbadel analüüsitulemustel mingeid muid põhjusi ei pruugi olla... Ja ma ei mõtle sellistele võimalustele. Punkt.
Kohale jõudes leidsin, et olen meeletu pingutusega hakkama saanud, olin nii väsinud, nagu olnuksin ränkrasket füüsilist tööd hommikust õhtuni teinud.
Kui arst mu kaamesse näkku vaatas, leidis ta mu ikka väga kehvakese olevat, analüüside tulemused olid nii kehvad, et ta välistas igasugus töölemineku.
Järelikult ei olnudki tegu sellega, nagu oleksin ise endale halva enesetunde välja mõelnud??? :) Ja et lihtsalt ei taha tööle minna??
Arst imestas, kuidas ma veel kokku pole kukkunud, välistas igasugused trennid ja füüsilised pingutused, ähvardades mind vastasel juhul südamelihasepõletikuga.
Kuna mitmed mu tuttavad on selle läbi teinud, siis aitäh - seda ma tõesti ei taha!
Tema sõnul oli mind kui väga vitaalset ja energilist, tavaliselt lausa lendavat naist väga imelik sellises uimases olekus näha, see polevat normaalne olek minu jaoks.
Ise tunnen end ka võõrana, tõepoolest on kummaline vaevu koperdada, jalg jala ette sättides...
See vist ei olegi mina, see on keegi teine.
Kirjutas mulle veel peotäie ravimeid ja turgutusvahendeid, mida ma selle nädala vältel veel tarbin, ehk muutub midagi ja suudan ikka eluvaimu endale sisse puhuda.
Koju jõudes viskasin kohe pikali, ei suutnud tükk aega midagi teha ja tõeliselt paha oli olla. Asi hakkab mulle juba pisut muret tegema....
Targu ei julenud ma isegi küsida, kas halbadel analüüsitulemustel mingeid muid põhjusi ei pruugi olla... Ja ma ei mõtle sellistele võimalustele. Punkt.
Naeruväärne ah-ah-ah on see lugu ah-ah-ah
Täna lähen arsti juurde, aga mu enesetunne on kehvemast kehvem ja ma ei taha üldse tööle minna.
Kahtlustan, et selle teadmise pärast, et homme pean tööpostil olema, ongi mul nii kohutavalt paha. :)
Ma tahan hoopis kodus olla, ei taha näha ühtki inimest, ei taha kuulda midagi tööprobleemidest, ei taha näha tegemata töö virna kabinetis...
Ooooh, ma juba tunnengi ennast kohe märksa halvemini, olen kohe palju haigem ja pea hakkas ka valutama... - ei, mina vist küll veel tööleminekuks küps ei ole. :)
Must madalseis süvenab aina, kui ma ise seda luban ja üha mõtlen ebasoovitavatele asjadele. Minu enda võimuses oleks see ära lõpetada, aga olen piisavalt nõrk, et vastu punnida pähe pressivatele mõtetele.
Palun võta end käsile, see muutub juba naeruväärseks!
Kahtlustan, et selle teadmise pärast, et homme pean tööpostil olema, ongi mul nii kohutavalt paha. :)
Ma tahan hoopis kodus olla, ei taha näha ühtki inimest, ei taha kuulda midagi tööprobleemidest, ei taha näha tegemata töö virna kabinetis...
Ooooh, ma juba tunnengi ennast kohe märksa halvemini, olen kohe palju haigem ja pea hakkas ka valutama... - ei, mina vist küll veel tööleminekuks küps ei ole. :)
Must madalseis süvenab aina, kui ma ise seda luban ja üha mõtlen ebasoovitavatele asjadele. Minu enda võimuses oleks see ära lõpetada, aga olen piisavalt nõrk, et vastu punnida pähe pressivatele mõtetele.
Palun võta end käsile, see muutub juba naeruväärseks!
Armastusromaan - paha valik
Lõpetasin järjekordse raamatukogu raamatu. Ehk on lootust seekord raamatud isegi tagastada? :)
Muidugi võinuks arvata, et ma haigena voodis lamades aina lugesin, aga mitte sinnapoolegi!
Kuid pidanuksin seda tegema, sest tähtaegadega läheb ikka pakiliseks...
Niisiis - Julia London "Pulmadest pääsenud" (Armastusromaan).
Tegelikult ei saanud ma üldse aru, kuidas ma selle raamatu endale tookord letilt haarasin, see pole päris see, mida ma lugeda armastan. Aga võtnud ma ta olin. Ja läbi lugeda tuli.
Ja kui mul siin kolmapäeval päris mannetu ja trööstitu olemine oli, siis arvasin, et lugemisega peletan mõtteid eemale ning teen vähemalt midagi kasulikku.
Aga see oli igati paha valik sellise olemise jaoks. Mõnest eneseabiraamtust oleks palju rohkem kasu olnud.
Raamat on paksu armastust täis ja see polnud hoopiski see, mida mina oleksin tahtnud lugeda. Samas usun, et ega mingi muu teema poleks mind üldse köita suutnud, siis ma poleks niigipalju keskenduda suutnud.
Armastus vähemalt köitis. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Mitte nii nagu päris elus.
Muidugi võinuks arvata, et ma haigena voodis lamades aina lugesin, aga mitte sinnapoolegi!
Kuid pidanuksin seda tegema, sest tähtaegadega läheb ikka pakiliseks...
Niisiis - Julia London "Pulmadest pääsenud" (Armastusromaan).
Tegelikult ei saanud ma üldse aru, kuidas ma selle raamatu endale tookord letilt haarasin, see pole päris see, mida ma lugeda armastan. Aga võtnud ma ta olin. Ja läbi lugeda tuli.
Ja kui mul siin kolmapäeval päris mannetu ja trööstitu olemine oli, siis arvasin, et lugemisega peletan mõtteid eemale ning teen vähemalt midagi kasulikku.
Aga see oli igati paha valik sellise olemise jaoks. Mõnest eneseabiraamtust oleks palju rohkem kasu olnud.
Raamat on paksu armastust täis ja see polnud hoopiski see, mida mina oleksin tahtnud lugeda. Samas usun, et ega mingi muu teema poleks mind üldse köita suutnud, siis ma poleks niigipalju keskenduda suutnud.
Armastus vähemalt köitis. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Mitte nii nagu päris elus.
Sunday, November 25, 2007
"Puhkus"
Laenasin K. käest filmi "Puhkus" ja olen seda juba kolm-neli korda vaadanud. :) Ja see pole veel kõik! :)
Soovitan soojalt kõigile õnnetutele armastajatele vaadata.
Ehkki see ei pruugi esimesel hetkel hästi mõjuda, sest ajab natuke nutma ka. Aga mõned asjad tulevad väga tuttavad ette.
Taevake, kohati nagu oma elust maha kirjutatud!
Ja siis ei taha ennast enam haletseda, vaid tuleb ka tahtmine sädemeid pilduda ja selg sirgu lüüa ning otsustavalt uut elu alustada.
Tegelikult on ju see suur julgustus kannapöörde tegemiseks elus. Julge muuta oma elu ja Sul hakkab hästi minema.
Julge ennast muuta ja õnn tuleb Su juurde.
Aga nii sageli ei suuda end lahti rebida vanast ja mitterahuldavast suhtest/elust/käitumisest, ikka tundub, et ei saa sellega hakkama.
Takistused on tegelikult enese peas, mitte kusagil mujal.
Aga filmis on minu jaoks ka sõnum, et armastus võib tulla ootamatult ja esimesest silmapilgust ja Sa võid kohe tunda, et inimene on Sinu jaoks õige ja Sa oled temaga kokku määratud, kui vaid julged seda endale tunnistada ja kannapööret oma elus teha.
Oh, vahest ei peaks ühtki filmi nii põhjalikult analüüsima ja mingeid paralleele tõmbama, aga paraku ei saa ma seda tegemata jätta, ikka mõtlen ja arutlen ja seostan oma eluga ja situatsioonidega.
Aga elu pole film ja film pole minu elu. Elus vist siiski nii ei juhtu.
Filmis on õnnelik lõpp, elus tavaliselt ei ole. Või vahel ikka on ka?
Mõned mõtted:
"Mind hämmastab armastuse võime meie elu vormida ja muuta."
"On veel teist laadi armastust. Seda kõige kalgimat laadi, mis oma ohvrid vaat et tapab. Seda nimetatakse vastamata armastuseks. Oleme ühepoolsete suhete ohvrid. Oleme armastatute poolt neetud. Oleme armastuseta, haavatud hinged."
"Filmides on peanäitlejad ja siis veel parima sõbra rollid. Sina oled staar, aga miskipärast käitud parima sõbrana."
"Seks muudab asja keeruliseks. Isegi siis, kui sellega ei tegele."
"Küsimus pole selles, kas ta muutub. Küsimus on selles, kas ta seda tahab."
"Miks ma olen sisse võetud inimesest, kellest ma tean, et ta pole hea?" - "Sest Sa loodad, et eksid. Kui ta teeb midagi halba, siis ignoreerid seda. Armastad teda, kui ta lootusi õigustab, sest püsib lootus, et ta on just Sinu jaoks."
"Selgus, et ta ei armastanud mind, nagu mina lootsin. Ma tean, mis tunne on tunda end nii väikese ja tähtsusetuna kui vähegi võimalik. Ja kuidas Sul valutab kohtades, mille olemasolust Sa ei teadnudki. Pole vahet, mitu uut soengut Sa teed, mitme jõusaali liikmeks astud ja mitu klaasi veini sõpradega kulistad. Magama minnes võtad läbi iga pisiasja ja mõtled, mida Sa küll valesti tegid ning kuidas kõigest valesti aru said. Ja kuidas sa selle viivu jooksul said mõelda, et oled nii õnnelik, vahel suudad end isegi veenda, et ta näeb valgust ja ilmub Su ukse taha..."
"... Või siis peaksime lihtsalt aru saama, et meie vahel olnu oli täiuslik. Võib-olla enam paremaks ei saagi minna. Äkki tahame selles selgusele jõuda, kuna see tekitab meis nii hea tunde."
"... Sa pole mind eales hästi kohelnud. Sa murdsid mu südame ja tegid näo, et see oli kuidagi minu viga. Olin Sinusse liiga armunud, et olla tige. Nii karistasingi end aastaid!--- See perversne ja mürgine asi meie vahel on lõpuks ometi läbi! Ime küll, aga ma pole enam Sinusse armunud! Mul on oma elu, mida pean elama hakkama! Ja Sinul pole selles kohta!"
Kõige naljakam fraas filmis: "Mis suhted Sul eelmänguga on?" - "Arvan, et see on ülehinnatud. Märkimisväärselt ülehinnatud." :):):)
Ohhhoooooo!!!! See lihtsalt ON naljakas, sest meelde tulevad huvitavad seosed... noh, ega see fraas või stseen ei pruugigi olla teistele naljakas, lihtsalt mul on oma mõte sellega seoses.
Eelmäng on ülehinnatud.... hm.. nojaa... :):):) Õnneks sai filmitegelane ise ka aru, et eelmäng on kõige olulisem asi seksi juures... ;)
Soovitan soojalt kõigile õnnetutele armastajatele vaadata.
Ehkki see ei pruugi esimesel hetkel hästi mõjuda, sest ajab natuke nutma ka. Aga mõned asjad tulevad väga tuttavad ette.
Taevake, kohati nagu oma elust maha kirjutatud!
Ja siis ei taha ennast enam haletseda, vaid tuleb ka tahtmine sädemeid pilduda ja selg sirgu lüüa ning otsustavalt uut elu alustada.
Tegelikult on ju see suur julgustus kannapöörde tegemiseks elus. Julge muuta oma elu ja Sul hakkab hästi minema.
Julge ennast muuta ja õnn tuleb Su juurde.
Aga nii sageli ei suuda end lahti rebida vanast ja mitterahuldavast suhtest/elust/käitumisest, ikka tundub, et ei saa sellega hakkama.
Takistused on tegelikult enese peas, mitte kusagil mujal.
Aga filmis on minu jaoks ka sõnum, et armastus võib tulla ootamatult ja esimesest silmapilgust ja Sa võid kohe tunda, et inimene on Sinu jaoks õige ja Sa oled temaga kokku määratud, kui vaid julged seda endale tunnistada ja kannapööret oma elus teha.
Oh, vahest ei peaks ühtki filmi nii põhjalikult analüüsima ja mingeid paralleele tõmbama, aga paraku ei saa ma seda tegemata jätta, ikka mõtlen ja arutlen ja seostan oma eluga ja situatsioonidega.
Aga elu pole film ja film pole minu elu. Elus vist siiski nii ei juhtu.
Filmis on õnnelik lõpp, elus tavaliselt ei ole. Või vahel ikka on ka?
Mõned mõtted:
"Mind hämmastab armastuse võime meie elu vormida ja muuta."
"On veel teist laadi armastust. Seda kõige kalgimat laadi, mis oma ohvrid vaat et tapab. Seda nimetatakse vastamata armastuseks. Oleme ühepoolsete suhete ohvrid. Oleme armastatute poolt neetud. Oleme armastuseta, haavatud hinged."
"Filmides on peanäitlejad ja siis veel parima sõbra rollid. Sina oled staar, aga miskipärast käitud parima sõbrana."
"Seks muudab asja keeruliseks. Isegi siis, kui sellega ei tegele."
"Küsimus pole selles, kas ta muutub. Küsimus on selles, kas ta seda tahab."
"Miks ma olen sisse võetud inimesest, kellest ma tean, et ta pole hea?" - "Sest Sa loodad, et eksid. Kui ta teeb midagi halba, siis ignoreerid seda. Armastad teda, kui ta lootusi õigustab, sest püsib lootus, et ta on just Sinu jaoks."
"Selgus, et ta ei armastanud mind, nagu mina lootsin. Ma tean, mis tunne on tunda end nii väikese ja tähtsusetuna kui vähegi võimalik. Ja kuidas Sul valutab kohtades, mille olemasolust Sa ei teadnudki. Pole vahet, mitu uut soengut Sa teed, mitme jõusaali liikmeks astud ja mitu klaasi veini sõpradega kulistad. Magama minnes võtad läbi iga pisiasja ja mõtled, mida Sa küll valesti tegid ning kuidas kõigest valesti aru said. Ja kuidas sa selle viivu jooksul said mõelda, et oled nii õnnelik, vahel suudad end isegi veenda, et ta näeb valgust ja ilmub Su ukse taha..."
"... Või siis peaksime lihtsalt aru saama, et meie vahel olnu oli täiuslik. Võib-olla enam paremaks ei saagi minna. Äkki tahame selles selgusele jõuda, kuna see tekitab meis nii hea tunde."
"... Sa pole mind eales hästi kohelnud. Sa murdsid mu südame ja tegid näo, et see oli kuidagi minu viga. Olin Sinusse liiga armunud, et olla tige. Nii karistasingi end aastaid!--- See perversne ja mürgine asi meie vahel on lõpuks ometi läbi! Ime küll, aga ma pole enam Sinusse armunud! Mul on oma elu, mida pean elama hakkama! Ja Sinul pole selles kohta!"
Kõige naljakam fraas filmis: "Mis suhted Sul eelmänguga on?" - "Arvan, et see on ülehinnatud. Märkimisväärselt ülehinnatud." :):):)
Ohhhoooooo!!!! See lihtsalt ON naljakas, sest meelde tulevad huvitavad seosed... noh, ega see fraas või stseen ei pruugigi olla teistele naljakas, lihtsalt mul on oma mõte sellega seoses.
Eelmäng on ülehinnatud.... hm.. nojaa... :):):) Õnneks sai filmitegelane ise ka aru, et eelmäng on kõige olulisem asi seksi juures... ;)
Kes on kõige õnnelikumad?
Eile juhtusin korraks Zukkermanni saadet "Subboteja" vaatama. Sattusin sellele just hetkel, mil tuli juttu õnne teemadel, et millised rahvad peavad end kõige õnnelikemaks.
Ja mis te arvate, kes need siis on? Beduiinid loomulikult! :)
Veel kuuluvad kümne esimese õnnelikema rahva hulka näiteks Alaskal elavad inimesed.
Nii et... ? Mis järeldused me siis teha saame? Inimesed, kes elavad kohtades, kus tegelikult midagi ei ole (NB! Meie mõistes loomulikult!!!), on vilets maa, kehvad olud... ja nemad on seal õnnelikud!!!????
Lihtsalt nende rahvaste nõudmised elule on hoopis teistsugused kui meil, nende vajadused on palju teisemad kui meil ja nad on oma vähenõudlikkuse otsas tunduvalt rohkem rahul ja õnnelikumad kui meie, kes me tahame omada palju asju, tahame pidevalt midagi, mida meil ei ole...
Juttu oli ka sellest, et nende rahvuse hulgas on ka kesksoolised (šamaanid), kes meie mõistes peaksid olema kõige õnnetumad inimesed, sest nad erinevad teistest, pole ei mehed ega naised ja nad on eraklikud, aga on hoopis vastupidi - nad on kõige õnnelikumad, sest ainult neile on antud võime suhelda otse Jumalaga ja see on suurim õnn.
Vaat siis.
Nii erinevalt saab suhtuda õnnesse, nii erinevalt saab mõista õnne ja nii erinevalt saab end tunda õnnelikuna.
Mida keegi õnneks vajab, see on väga erinev mitte ainult rahvuseti, vaid inimeseti üldse.
Kellele olulised materiaalsed väärtused, kellele vaimsed väärtused, kellele pere, kellele armastus ja lähedus, kellele palju suhteid, kellele palju sõpru, kellele töö, kellele hobid...
Inimesed on nii erinevad...
Ja mis te arvate, kes need siis on? Beduiinid loomulikult! :)
Veel kuuluvad kümne esimese õnnelikema rahva hulka näiteks Alaskal elavad inimesed.
Nii et... ? Mis järeldused me siis teha saame? Inimesed, kes elavad kohtades, kus tegelikult midagi ei ole (NB! Meie mõistes loomulikult!!!), on vilets maa, kehvad olud... ja nemad on seal õnnelikud!!!????
Lihtsalt nende rahvaste nõudmised elule on hoopis teistsugused kui meil, nende vajadused on palju teisemad kui meil ja nad on oma vähenõudlikkuse otsas tunduvalt rohkem rahul ja õnnelikumad kui meie, kes me tahame omada palju asju, tahame pidevalt midagi, mida meil ei ole...
Juttu oli ka sellest, et nende rahvuse hulgas on ka kesksoolised (šamaanid), kes meie mõistes peaksid olema kõige õnnetumad inimesed, sest nad erinevad teistest, pole ei mehed ega naised ja nad on eraklikud, aga on hoopis vastupidi - nad on kõige õnnelikumad, sest ainult neile on antud võime suhelda otse Jumalaga ja see on suurim õnn.
Vaat siis.
Nii erinevalt saab suhtuda õnnesse, nii erinevalt saab mõista õnne ja nii erinevalt saab end tunda õnnelikuna.
Mida keegi õnneks vajab, see on väga erinev mitte ainult rahvuseti, vaid inimeseti üldse.
Kellele olulised materiaalsed väärtused, kellele vaimsed väärtused, kellele pere, kellele armastus ja lähedus, kellele palju suhteid, kellele palju sõpru, kellele töö, kellele hobid...
Inimesed on nii erinevad...
Saturday, November 24, 2007
Elutarkus
Ema ja 5-aastane laps on vanaema ukse taga.
Katsuvad ust - kinni. Koputavad - keegi ei ava. Ootavad - midagi ei juhtu. Vaikus. Ometi peaks vanaema kodus olema koos 5-aastase põnni 1-aastase õekesega.
Siis ütleb 5-aastane murelikult: "Aga äkki tegi ******* vanaemale nii head nägu, et vanaema otsustas ta endale jätta?"
Katsuvad ust - kinni. Koputavad - keegi ei ava. Ootavad - midagi ei juhtu. Vaikus. Ometi peaks vanaema kodus olema koos 5-aastase põnni 1-aastase õekesega.
Siis ütleb 5-aastane murelikult: "Aga äkki tegi ******* vanaemale nii head nägu, et vanaema otsustas ta endale jätta?"
Isa ja laps
Tänaval.
Perekond kolme pisikese lapsega. Üks laps emal kärus, kaks paterdavad omal jalul. Üks omal jalul kõndivatest lastest (ehk ca 3-aastane?) on saanud kätte imetoreda oksliku roika ja veab seda enda järel.
Isa ütleb:"Pane see maha."
Laps ei tee väljagi.
Isa kõrgendab häält: "Pane see maha!" Kõrgendatud hääl muutub mehe kohta ebatavaliselt kiledaks.
Laps hoiab ikka veel oksast kinni.
Isa jääb seisma ja karjub väga kiledal häälel: "PANE SEE TOIGAS MAHA!"
Mulle tundus, et väga vähe puudus, et ta oleks hakanud jalgu trampima. Vaimusilmas nägingi teda sedaviisi tegemas.
Laps laskis oksa maha kukkuda.
Jäi mulje, et laps on arukam kui tema lapsikult käituv isa.
Perekond kolme pisikese lapsega. Üks laps emal kärus, kaks paterdavad omal jalul. Üks omal jalul kõndivatest lastest (ehk ca 3-aastane?) on saanud kätte imetoreda oksliku roika ja veab seda enda järel.
Isa ütleb:"Pane see maha."
Laps ei tee väljagi.
Isa kõrgendab häält: "Pane see maha!" Kõrgendatud hääl muutub mehe kohta ebatavaliselt kiledaks.
Laps hoiab ikka veel oksast kinni.
Isa jääb seisma ja karjub väga kiledal häälel: "PANE SEE TOIGAS MAHA!"
Mulle tundus, et väga vähe puudus, et ta oleks hakanud jalgu trampima. Vaimusilmas nägingi teda sedaviisi tegemas.
Laps laskis oksa maha kukkuda.
Jäi mulje, et laps on arukam kui tema lapsikult käituv isa.
Avarii
Teel nägime avariid.
Kolm korralikult mõlkis autot ristmikul, politsei ja kiirabi. Kohalolnule tuli veel mitu kiirabiautot lisaks, ilmselt oli kannatanuid rohkem.
Kõik möödasõitjad aeglustasid sõitu, igaüks püüdis võimalikult täpselt aru saada, mis oli juhtunud, kui palju kannatanuid...
Loodan, et kõik mõtlesid ka oma sõidustiilile ja püüdsid korralikumalt sõita.
Sellised asjad mõjuvad igal juhul rusuvalt.
Ise võid ju väga korralikult sõita, aga sai ei või iial teada, kuidas teised sõidavad ja oma hooletusega ohtliku olukorra või avarii võivad tekitada.
Liiklus on nii kohutavaks paisunud, autosid meeletult, kogemusteta juhte palju, liiklusummikud, närvilised juhid niigi närvilises liikluses vahele trügimas ja ohtlikke situatsioone tekitamas...
Ja muide - jalakäijad, kes ei kanna helkurit, palun istuge ise autosse, sõitke pimedal maanteel ja vaadake, kui nähtav on ilma helkurita jalakäija!
Kas inimesed tõesti arvavad, et nad on autotulede valguses ülinästi märgatavad?!
Jätke endale meelde - TE EI OLE TEEPERVEL ILMA HELKURITA KÕNDIDES NÄHTAVAD!
Päris kohutav, kui vastutustundetud ja hoolimatud on inimesed!
Ei, ma ei tahaks küll ise autoga sõita!
Minusugust hullu veel hullumeelsesse liiklusesse juurde vaja!
Mina olen sõidu ajal unistaja. Jään mõtlema ja võin rahumeeli tähelepanuta jätta liiklusmärgid, sõita punase tule alt läbi või ristmikul teed mitte anda.
Parema meelega usaldan juhtimistöö kogenud autojuhile, kellega on turvaline sõita, ja unustan ennast unistama.
Igal juhul on liiklus pisutki turvalisem, kui mina olen kõrvalistuja, mitte roolikeeraja. :)
Nii et mina olen oma panuse andnud turvalise liikluse heaks! :)
Kolm korralikult mõlkis autot ristmikul, politsei ja kiirabi. Kohalolnule tuli veel mitu kiirabiautot lisaks, ilmselt oli kannatanuid rohkem.
Kõik möödasõitjad aeglustasid sõitu, igaüks püüdis võimalikult täpselt aru saada, mis oli juhtunud, kui palju kannatanuid...
Loodan, et kõik mõtlesid ka oma sõidustiilile ja püüdsid korralikumalt sõita.
Sellised asjad mõjuvad igal juhul rusuvalt.
Ise võid ju väga korralikult sõita, aga sai ei või iial teada, kuidas teised sõidavad ja oma hooletusega ohtliku olukorra või avarii võivad tekitada.
Liiklus on nii kohutavaks paisunud, autosid meeletult, kogemusteta juhte palju, liiklusummikud, närvilised juhid niigi närvilises liikluses vahele trügimas ja ohtlikke situatsioone tekitamas...
Ja muide - jalakäijad, kes ei kanna helkurit, palun istuge ise autosse, sõitke pimedal maanteel ja vaadake, kui nähtav on ilma helkurita jalakäija!
Kas inimesed tõesti arvavad, et nad on autotulede valguses ülinästi märgatavad?!
Jätke endale meelde - TE EI OLE TEEPERVEL ILMA HELKURITA KÕNDIDES NÄHTAVAD!
Päris kohutav, kui vastutustundetud ja hoolimatud on inimesed!
Ei, ma ei tahaks küll ise autoga sõita!
Minusugust hullu veel hullumeelsesse liiklusesse juurde vaja!
Mina olen sõidu ajal unistaja. Jään mõtlema ja võin rahumeeli tähelepanuta jätta liiklusmärgid, sõita punase tule alt läbi või ristmikul teed mitte anda.
Parema meelega usaldan juhtimistöö kogenud autojuhile, kellega on turvaline sõita, ja unustan ennast unistama.
Igal juhul on liiklus pisutki turvalisem, kui mina olen kõrvalistuja, mitte roolikeeraja. :)
Nii et mina olen oma panuse andnud turvalise liikluse heaks! :)
Tegin pattu
Täna tegin pattu.
Olen haige ja ehkki kopsupõletikku õnneks ei ole, olid teised analüüsid kehvad ja arsti käsk oli kindlalt kodus püsida ja ennast jätkuvalt ravida.
Aga mina - no kas ma siis sain kodus olla, kui läheb suurteks tegudeks!?!
Ei saanud ju! Ma PIDIN kohale minema!!! Seda enam, et tegu oli ESIMESE kokkusaamisega ja ma EI SAANUD kuidagi puududa!
Ma olnuksin nõus jätma vahele trenni või mistahes muu asja, aga SELLEST puudumine ei tulnud kõne allagi!
Noh, ma pean ütlema, et ega mu tervis sellest nüüd hullemaks küll ei läinud... Sama nigel nagu ennegi. :)
Ja hea meel pealekauba! :)
Olen haige ja ehkki kopsupõletikku õnneks ei ole, olid teised analüüsid kehvad ja arsti käsk oli kindlalt kodus püsida ja ennast jätkuvalt ravida.
Aga mina - no kas ma siis sain kodus olla, kui läheb suurteks tegudeks!?!
Ei saanud ju! Ma PIDIN kohale minema!!! Seda enam, et tegu oli ESIMESE kokkusaamisega ja ma EI SAANUD kuidagi puududa!
Ma olnuksin nõus jätma vahele trenni või mistahes muu asja, aga SELLEST puudumine ei tulnud kõne allagi!
Noh, ma pean ütlema, et ega mu tervis sellest nüüd hullemaks küll ei läinud... Sama nigel nagu ennegi. :)
Ja hea meel pealekauba! :)
Friday, November 23, 2007
Milleks meile emotsionaalsed vajadused? Saab ka ilma...
Üleeile olin sellises emotsionaalses seisus, et see pumpas mind vist absoluutselt kõigist emotsioonidest tühjaks.
Õnneks sain sellest rääkida K-ga, sain kirjutada ja oma emotsioone igal võimalikul moel välja elada, ka lõputute pisarate näol, ning eile hommikul ärgates oli peavalu, kuid pea oli absoluutselt kõigist mõtetest tühi ja sinna ei tulnud isegi päeva jooksul ühtki mõtet.
Nii oligi eile väga mõttelage olla ja see sobis mulle igati.
Mannu näitas mulle oma kommentaaris minu eelmisele kirjutisele väga ilmekalt, et mul pole mõtet mitte millegi pärast muretseda, sest maailmas on palju hullemaid asju, mida mina ei pea läbi elama, mul on kõik olemas ja ma võiksin rõõmu tunda neist asjust, mis mul olemas on.
Olen sellest varemgi oma blogis kirjutanud, et ma saan sellest väga hästi aru. Olen korduvalt tõotanud :), et hakkan hindama asju, mis mul olemas on, ega nuta enam nende asjade pärast, mida mul ei ole.
Kuid Maslow vajaduste püramiid paneb asjad väga ilmekalt paika: kui meie füsioloogilised vajadused on rahuldatud, siis vajame me lähedust ja turvalisust ja tunnustust ja eneseteostust.
Kui puudub söök ja jook, eluase või töökoht, siis me ju eriti ei mõtlegi ei lähedussuhetele või tunnustusvajaduse rahuldamisele, siis tahaks ikka esmalt süüa-juua ja peavarju.
Nii ongi, et ma oma suhtelise heaolu otsas hakkan tunnetama minu jaoks oluliste vajaduste puudujääki.
Jah, ma tean, et kõrvalt vaadates tunduvad need pseudoprobleemidena, küllap need seda ongi, aga hetkel on mul teatud vajadused, mille täitumine on minu jaoks oluline.
Samas on muidugi hea, kui keegi tõmbab mind maapeale ja meenutab, et mul on kõik enam-vähem vajalik olemas ja see, millest ma puudust tunnen, ei ole just elu ja surma küsimus...
Eks ma ikka enamuse ajast suudan nii mõelda ka, aga vahel tulevad mustad augud ja siis tundub kõik hirmus trööstitu...
Kui ma selle trööstitu aja üle elan, küllap siis suudan end jälle käsile võtta ja rõõmu tunda asjust, mis mul olemas on ja millest peaksin head enesetunnet ammutama.
Õnneks sain sellest rääkida K-ga, sain kirjutada ja oma emotsioone igal võimalikul moel välja elada, ka lõputute pisarate näol, ning eile hommikul ärgates oli peavalu, kuid pea oli absoluutselt kõigist mõtetest tühi ja sinna ei tulnud isegi päeva jooksul ühtki mõtet.
Nii oligi eile väga mõttelage olla ja see sobis mulle igati.
Mannu näitas mulle oma kommentaaris minu eelmisele kirjutisele väga ilmekalt, et mul pole mõtet mitte millegi pärast muretseda, sest maailmas on palju hullemaid asju, mida mina ei pea läbi elama, mul on kõik olemas ja ma võiksin rõõmu tunda neist asjust, mis mul olemas on.
Olen sellest varemgi oma blogis kirjutanud, et ma saan sellest väga hästi aru. Olen korduvalt tõotanud :), et hakkan hindama asju, mis mul olemas on, ega nuta enam nende asjade pärast, mida mul ei ole.
Kuid Maslow vajaduste püramiid paneb asjad väga ilmekalt paika: kui meie füsioloogilised vajadused on rahuldatud, siis vajame me lähedust ja turvalisust ja tunnustust ja eneseteostust.
Kui puudub söök ja jook, eluase või töökoht, siis me ju eriti ei mõtlegi ei lähedussuhetele või tunnustusvajaduse rahuldamisele, siis tahaks ikka esmalt süüa-juua ja peavarju.
Nii ongi, et ma oma suhtelise heaolu otsas hakkan tunnetama minu jaoks oluliste vajaduste puudujääki.
Jah, ma tean, et kõrvalt vaadates tunduvad need pseudoprobleemidena, küllap need seda ongi, aga hetkel on mul teatud vajadused, mille täitumine on minu jaoks oluline.
Samas on muidugi hea, kui keegi tõmbab mind maapeale ja meenutab, et mul on kõik enam-vähem vajalik olemas ja see, millest ma puudust tunnen, ei ole just elu ja surma küsimus...
Eks ma ikka enamuse ajast suudan nii mõelda ka, aga vahel tulevad mustad augud ja siis tundub kõik hirmus trööstitu...
Kui ma selle trööstitu aja üle elan, küllap siis suudan end jälle käsile võtta ja rõõmu tunda asjust, mis mul olemas on ja millest peaksin head enesetunnet ammutama.
Thursday, November 22, 2007
Lootusetu juhtum
Ma ei taha enam mitte kunagi tööle minna, tahan jäädagi koju voodisse teki alla ja mitte iialgi voodist välja tulla.
Ma aina mõtleksin kurbi mõtteid, nutaksin ja loeksin raamatuid ja haletseksin ennast ja peidaksin pea teki alla ning ei näeks ega kuuleks midagi.
Ma ei taha enam tööle minna.
Ma ei kujuta ennast enam ettegi tööd tegemas, ma ei kujuta ette, et ma pean millelegi keskenduma, sest mulle tundub, et ma ei saa sellega hakkama.
Ma ei saa vist enam üldse mitte millegagi hakkama.
Mitte kunagi.
Ma aina mõtleksin kurbi mõtteid, nutaksin ja loeksin raamatuid ja haletseksin ennast ja peidaksin pea teki alla ning ei näeks ega kuuleks midagi.
Ma ei taha enam tööle minna.
Ma ei kujuta ennast enam ettegi tööd tegemas, ma ei kujuta ette, et ma pean millelegi keskenduma, sest mulle tundub, et ma ei saa sellega hakkama.
Ma ei saa vist enam üldse mitte millegagi hakkama.
Mitte kunagi.
Wednesday, November 21, 2007
Ma mõtlen sellele homme...
Alustasin mingi raamatu lugemist, et püüda vähegi oma mõtteid mujale suunata, aga raske on keskenduda millelegi.
Neil päevil läksin vara magama, sest olin piisavalt uimane ja unine, aga täna pole isegi und, kõik on sassis. Mõtted on sassis ja tahavad korrastamist, aga see tundub piisavalt raske ettevõtmisena. Ja ma ei suuda leida pidepunkti.
Aitäh mu truudele toetajatele, hea on teada, et ma pole emotsionaalses madalseisus üksi. Tean ju küll, et olen ise selle põhjustanud ja pole mõtet kahetseda ome elust hetkegi, aga ikkagi teen seda ja ikkagi on hea, kui on toetavaid inimesi.
Ma ei tea, kuidas edasi. Ei, tean ju küll - pea tühjaks, süda kõvaks ja mitte üks pisar! Korrutan endale, et ta pole see, kellena end näitas, et kõik oli võlts ja pettus.
Kiusakas mõte poeb kohe vahele: aga miks sa siis ennast nii hästi tundsid, miks sa siis nii õnnelik olid, miks see sinu jaoks nii enneolematu õnnetunne oli, nagu oleksid KOJU jõudnud, miks sa ei usu, et see oli tõepoolest hingesugulane ja täiesti OMA???!!??
Ma ei tea. Vastik on, et mõningaid asju on nii raske unustada.
Aga... - ma mõtlen sellele homme...
Neil päevil läksin vara magama, sest olin piisavalt uimane ja unine, aga täna pole isegi und, kõik on sassis. Mõtted on sassis ja tahavad korrastamist, aga see tundub piisavalt raske ettevõtmisena. Ja ma ei suuda leida pidepunkti.
Aitäh mu truudele toetajatele, hea on teada, et ma pole emotsionaalses madalseisus üksi. Tean ju küll, et olen ise selle põhjustanud ja pole mõtet kahetseda ome elust hetkegi, aga ikkagi teen seda ja ikkagi on hea, kui on toetavaid inimesi.
Ma ei tea, kuidas edasi. Ei, tean ju küll - pea tühjaks, süda kõvaks ja mitte üks pisar! Korrutan endale, et ta pole see, kellena end näitas, et kõik oli võlts ja pettus.
Kiusakas mõte poeb kohe vahele: aga miks sa siis ennast nii hästi tundsid, miks sa siis nii õnnelik olid, miks see sinu jaoks nii enneolematu õnnetunne oli, nagu oleksid KOJU jõudnud, miks sa ei usu, et see oli tõepoolest hingesugulane ja täiesti OMA???!!??
Ma ei tea. Vastik on, et mõningaid asju on nii raske unustada.
Aga... - ma mõtlen sellele homme...
Manipuleerimine ehk armastus ei allu loogikale
"No kui keegi tahaks minu pärast ennast oksa tõmmata, siis mina olen nii sitt mees, et minu pärast andku minna, mina küll kätt ette ei pane ja selle pärast süümekaid ei tunne!"
Vat selline mees.
Mina enesetapja-tüüpi ei ole.
Aga noore neiuna tahtsin õnnetu armastuse pärast kloostrisse küll minna. Jäi minemata. Võib-olla oleks ikka pidanud minema. Siis jäänuksid hilisemad südamevalud olemata. Oleksin kloostris rahulikult oma päevakesi palvetades mööda saatnud ja poleks midagi teadnud patusest maailmast, kus on võimalik nii palju haiget teha.
Mõned inimesed kalduvad õnnetu armastuse tõttu enesetapule. Või siis manipuleerivad sellega. Tegelik elu näitab, et suurem osa jääbki manipuleerijateks, et saada soovitud armastust ja et neid maha ei jäetaks.
Kummaline on minu silmis see, et selline asi toimib. Küllap mitte kõigi juures. Näiteks ülaltsiteeritud mees ilmselt ei laseks endaga niimoodi manipuleerida.
Aga see ongi tavaliselt nii, et manipuleeritakse nendega, kes seda lubavad teha. Kui näitad oma kindla suhtumisega, et pole mõtet ähvardustega midagi nõuda, jäädes kindlaks oma sõnale, siis reeglina sellist manipulatsiooni ja ähvardust enam ei katsetata.
Aga kui lased endaga niimoodi manipuleerida, siis jäädaksegi seda tegema, sest see töötab ju ideaalselt.
"Sa ei tee, nagu mina tahan? Siis ma tapan ennast ära!"- "Ei, ei, palun ära tapa ennast, ma teen kõik, mis sa tahad!"
Kui palju selles armastust on? Minu arvates ei kübetki, vaid hirm mahajäetud saada ja mittearmastatud olla.
Aga mõned inimesed peavad seda suureks armastuseks.
Suhetes kõige halvavam on klammerdumine. See rikub peaaegu alati ka kõige ilusama suhte. Kahjuks on see nii. Klammerdumine ei pea alati olema seotud ähvarduste ja manipulatsioonidega. Ka kõige suurem ennastunustav armastus võib osutuda klammerduvaks ja lämmatavaks.
Paradoksaalne, aga mida rohkem üks pool armastab, seda vähem teine pool talle samaga vastata tahab. Ja mida vähem üks oma armastust välja näitab, seda rohkem teine teda armastab.
Mitte ei saa aru, miks see nii on? Liiga palju kindlustunnet, et sind armastatakse? Nii kindel, et see muutub tüütuks? Kummaline... Ometi peaks see ju üha enam armastust kasvatama, mida rohkem mind armastatakse..? Või...?
Loogikareeglitele see vist ei allu...
Vat selline mees.
Mina enesetapja-tüüpi ei ole.
Aga noore neiuna tahtsin õnnetu armastuse pärast kloostrisse küll minna. Jäi minemata. Võib-olla oleks ikka pidanud minema. Siis jäänuksid hilisemad südamevalud olemata. Oleksin kloostris rahulikult oma päevakesi palvetades mööda saatnud ja poleks midagi teadnud patusest maailmast, kus on võimalik nii palju haiget teha.
Mõned inimesed kalduvad õnnetu armastuse tõttu enesetapule. Või siis manipuleerivad sellega. Tegelik elu näitab, et suurem osa jääbki manipuleerijateks, et saada soovitud armastust ja et neid maha ei jäetaks.
Kummaline on minu silmis see, et selline asi toimib. Küllap mitte kõigi juures. Näiteks ülaltsiteeritud mees ilmselt ei laseks endaga niimoodi manipuleerida.
Aga see ongi tavaliselt nii, et manipuleeritakse nendega, kes seda lubavad teha. Kui näitad oma kindla suhtumisega, et pole mõtet ähvardustega midagi nõuda, jäädes kindlaks oma sõnale, siis reeglina sellist manipulatsiooni ja ähvardust enam ei katsetata.
Aga kui lased endaga niimoodi manipuleerida, siis jäädaksegi seda tegema, sest see töötab ju ideaalselt.
"Sa ei tee, nagu mina tahan? Siis ma tapan ennast ära!"- "Ei, ei, palun ära tapa ennast, ma teen kõik, mis sa tahad!"
Kui palju selles armastust on? Minu arvates ei kübetki, vaid hirm mahajäetud saada ja mittearmastatud olla.
Aga mõned inimesed peavad seda suureks armastuseks.
Suhetes kõige halvavam on klammerdumine. See rikub peaaegu alati ka kõige ilusama suhte. Kahjuks on see nii. Klammerdumine ei pea alati olema seotud ähvarduste ja manipulatsioonidega. Ka kõige suurem ennastunustav armastus võib osutuda klammerduvaks ja lämmatavaks.
Paradoksaalne, aga mida rohkem üks pool armastab, seda vähem teine pool talle samaga vastata tahab. Ja mida vähem üks oma armastust välja näitab, seda rohkem teine teda armastab.
Mitte ei saa aru, miks see nii on? Liiga palju kindlustunnet, et sind armastatakse? Nii kindel, et see muutub tüütuks? Kummaline... Ometi peaks see ju üha enam armastust kasvatama, mida rohkem mind armastatakse..? Või...?
Loogikareeglitele see vist ei allu...
Morjendatud ja masenduses
Täna oli trupil esinemine. Kahjuks ilma minuta, mina olen hoopis kodus sirakile ja köhin oma köhimisi ja mõtlen masendavaid mõtteid.
Loetavasti on teistelgi masekaid, aga vist rohkem sügiskaamosest tingitult. Mind see ei morjenda, mind panevad põdema hoopis muud asjad.
Kaisu ja kalli raviksid hästi kõiksugu masendusi.
Ja kuigi ma vahepeal olin nii tubli, et leidsin, et mul pole mingeid lisaabisid (nt. nagu R. ja L. ja M.) vaja, siis praegu ma enam nii kindel ei ole.
Iseasi, kas sel kõigel mõtet on, eks ma ju sisimas tean, et ma ise olen ainus, kes mind aidata saab.
Pagan võtaks, elu pole ometi selleks, et põdeda ja taga nutta mingeid võltstundeid ja inimesi, kes tegelikkuses ei ole hoopiski need, kellena end on üritanud näidata!
Loetavasti on teistelgi masekaid, aga vist rohkem sügiskaamosest tingitult. Mind see ei morjenda, mind panevad põdema hoopis muud asjad.
Kaisu ja kalli raviksid hästi kõiksugu masendusi.
Ja kuigi ma vahepeal olin nii tubli, et leidsin, et mul pole mingeid lisaabisid (nt. nagu R. ja L. ja M.) vaja, siis praegu ma enam nii kindel ei ole.
Iseasi, kas sel kõigel mõtet on, eks ma ju sisimas tean, et ma ise olen ainus, kes mind aidata saab.
Pagan võtaks, elu pole ometi selleks, et põdeda ja taga nutta mingeid võltstundeid ja inimesi, kes tegelikkuses ei ole hoopiski need, kellena end on üritanud näidata!
Subscribe to:
Posts (Atom)
