Mõtted Suures Linnas

Meil on juba tükimat aega mõtteid kolida Suurde Linna.
Ma olen terve elu olnud vastu siit ärakolimisele, minu jaoks ei tulnud see üldse kõne alla. Siin on minu jaoks nii turvaline, tuttav ja oma, ei kujuta end kusagil mujal elamas. Ja pealegi on see ilusaim koht päikese all! :)

Aga kuna mul vahepeal oli siin päris tõsiselt kaalumisel elumuutus, siis oli mul mõeldud igasugustele variantidele, ka elukoha otsimisele Suurde Linna.
Seetõttu oli mees päris meeldivalt üllatunud, kui ta ükskord mainis, et muidu võiks ju Suurde Linna kolida, aga mina nagunii ei oleks sellega nõus, mille peale mina väitsin, et mina koliksin heameelega. Ta tegi seepeale suured silmad ja tormas internetti maju, majaosi ja kortereid otsima. :) :) :)

Mulle meeldiks Suures Linnas päris mitmel põhjusel. Kõige olulisemaks põhjuseks on muidugi elavam kultuurielu ja võimalus paljudest kultuurisündmustest osa saada, mis praegu transpordi ja muude korraldusküsimuste taha pidama jäävad. Pealegi on ju mees ise nüüd algataja, et võiksime minna siia või sinna. ;)
Olgu-olgu, need on seni küll sõnadeks jäänud, aga juba see, et ta on mõelnud sellistele asjadele, on nii suur ime, et usun varsti ka tegudeni jõudvat. ;)
Lisaks muude lõbustusasutuste külastamise võimalused, mida mees siis loomulikult koos minuga tahaks kasutada! :) Vähemalt praegu arvab ta nii. :) :) :)

Ja mehele meeldiks kolimine ka sellepärast, et temal jääks siis igapäevane sõitmine ära.
Nii me siis otsime sobivaid elukohti, mis on hirmkallid ja nagunii kriipsu peale tõmbavad meie tahtmistele, aga unistamast ei keela ju keegi. :)
Ja Viking-Loto ning Bingo piletid on ka rahakotis! ;) ;) ;)

Kompliment

Hmh... mõned inimesed teevad komplimente. Ka need, kellelt seda ei oska oodatagi.
Mõni teeb võib-olla tagamõttega komplimente, aga antud juhul ei saa seda isegi kahtlustada. Ja kõlas väga siiralt. Seda kenam oli kuulda.
Aga kui uskuda eelmise postituse juures olevat kommentaari Anonymouselt, siis küllap ma lihtsalt kujutan endale ette, et mulle komplimente tehakse... :D:D:D
Tore on sellegipoolest. ;)

Kas Sa oled nõid ?

See oli minu jaoks ootamatu küsimus.

Kuna ma tegelen ka reikiga ja massaažiga ja igasuguste muude asjadega, mis võivad olla ju kuidagiviisi seotud nõidustega :), siis kahtlustati mind väga suurtes nõiavõimetes. Isegi nii suurtes, et ma olevat ehk suuteline kedagi kurja silmaga ära kaetama ja needust peale panema. :):):)

Inimene, kellest ma arvasin, et ta tunneb mind päris hästi ja keda olen aidanud nendesamade reiki ja massaaži ja muude tervislike asjadega ja kes peab mind oma elupäästjaks, kuna eemaldasin talt puugi :D, arvab, et ma olen kuri nõid???!!!

See oli minu jaoks nii naeruväärne, et ma ei vaevunud selle peale isegi rohkem mõtlema, see tuli mulle meelde alles öösel enne uinumist.

Mõtlesin siis, kui lihtne on inimesele külge pookida kõikvõimalikke halbu omadusi.
Ma muidugi tean, kust see inimene oma arvamuse sai, kes talle selle mõtte pähe pani. Ja taas jõuan ringiga vihkamise juurde.

Olen sellest kunagi kirjutanud, mõeldes, kui palju teeb inimene endale ise sellega halba. Ma küll ei puutu selle inimesega otseselt kokku, kuid kaudselt küll, kaudselt jõuab minuni ka tema arvamus minu needuste pealepanekust, lausa otseselt loobib ta ühes kindlas vallas mulle kaikaid kodaratesse - ja oleks siis põhjust?!!!!

Mina ei näe absoluutselt mitte mingisugust põhjust minu vihkamiseks, kuid ma tean, et ainuüksi minu nime nimetamine ajab ta nii marru, et ta on suuteline kõik enda ümber pihuks ja põrmuks lõhkuma.

Mulle jääb mõistetamatuks, miks inimene ennast niimoodi vaevab ja piinab. Mina pooldan pigem andestamise varianti. Ise kasutan tema suhtes andestamist ja tunnen ennast hästi. Minul ei ole põhjust teda vihata isegi mitte tema laimu ja kaigaste kodaratesse loopimise pärast, ma annan talle andeks tema vihkamise.

Vihkamine on minu jaoks väga väsitav ja ennastlõhkuv tunne, seda koormat on raske kanda.
Aga loomulikult on see tema enda valik.

Kahju vaid, et ta püüab ka teisi veenda selles, et tema hädades olen mina süüdi, olles talle kurja needuse peale pannud :), ja nagu näha, kaldutakse seda isegi uskuma. :S

Ei, ma ikka ei ole laisk :)

Vedasin ennast ikka trenni. Jalg jala ette. Mingi mõte kiskus tagasi kodu poole, kinnitades, et teeksin õigesti, kui otsa ringi pööraksin, aga jalad vedasid kangekaelselt edasi. Nii ma siis endamisi võideldes kohale sain. :) No kui juba alustatud sai, siis polnud enam hullu, läks laiskuski minema, pärast oli hea meel, et laiskusele järele ei andnud. :)
Sellest moraal - tuleb vahetevahel ennast tagant sundida ja teha teinekord ka selliseid asju, mida vahel puhtalt mugavuse pärast tegemata jätaks. ;)

Laisk ja uimane

Täna on üle pika vaheaja jälle trenn. Aga kummalisel kombel ei ole minus enam seda mõnusat ootust. Ma isegi tunnen, et ei viitsi trenni minna.
Laiskus? Tüdimus? Teadmine, et pikast vahest tingitult ei ole liigutused enam nii sujuvad ja kõike tuleb justkui otsast alustada?
Mina pole nii hoolas olnud, et oleksin kodus vahepeal iseseisvalt trenni teinud. Ehkki oleks võinud. Aga "oleks" on paha poiss.
Tahaksin hoopis kodus olla ja lugeda. Või lihtsalt üksinduses ja vaikuses mõelda. Ja mitte midagi teha.
See mittemidagitegemine ajaks mulle muidugi une peale, sest ma olen öösel kella kahest saadik üleval, lihtsalt und ei tulnud.
Kinnitasin küll endale, et jään kohe magama, aga mingi tüütu mõttekribal hakkas mulle ikka pähe hiilima ja siis ei saanudki enam und. Ja siis oli teki all palav ja kui teki ära ajasin, siis oli külm ja siis oli padi palav ja kui teda keerasin, siis oli liiga külm - ühesõnaga jube paha igatepidi. :)
Ja need mõtted ei andnud ka rahu ja ma olin unesegasena kaitsetu nende rünnakule vastu astuma ja nii ma siis suikusin selles mõtete virrvarris kuidagimoodi kella viieni, mil ilmselt mingi uneviiv silma tuli, aga siis oligi juba vaja ärgata...
Suur kiusatus on enne trenni natuke magada, aga siis ei tule õhtul und ja siis olen jälle selles ringis, et öösel ärkvel ja päeval unine. :)
Kellele sellist uimakotti vaja on!?

Ahvatlus

Mees planeeris eilse päeva mulle ära. Ega ma väga vastu ei punninudki. Käskis mul külla minna, ütles, et on ikka viisakas head seda aastat soovida. Õige ta ju oli. No ma siis läksingi külla. Tema käis saunas ja mina jõin veini.
Veel ripub Londoni reis õhus, see on väga ahvatlev pakkumine, millest on raske loobuda. Ma võtsin südame rindu ja rääkisin talle sellest, tehes ettepaneku, et võiksime koos minna. Ta suutis üsna rahulikuks jääda, ma nägin, et ta lausa hoidis end tagasi, et mitte midagi mõtlematut öelda, see oli temast tõeliselt armas.
Igatahes soovitas ta mul tõsiselt mõelda. No mina olengi tõsiselt mõelnud. :) Aga tema ei taha kuidagi vedu võtta! :)
Mõtlen endamisi, millised tagajärjed on sellel, kui ma ütlen, et mina olen otsustanud minna.
London on üks mu unistuste kohti, kuhu tahaksin minna. Selge on ka see, et ma ei näe selle ürituse kestel linna ega midagi, aga ikkagi...
Jälle valikud, valikud, valikud...

Mul on ju tegelikult kõik hästi???

Mul on ju tegelikult kõik hästi.
Patt oleks nuriseda.
Läbisaamine mehega parim, mida üldse aegade vältel olnud on.
Mees teeb ise ettepanekuid, kuhu võiks minna ja mida ette võtta, et rutiinist välja murda. Ta tahab ise selles osas initsiatiivi näidata.
Minu palvetele ei vastata enam jämedalt ega solvavalt. Minu ettepanekuid kaalutakse. Ma tunnen end inimesena, kellega arvestatakse ja kes pole loll, kui arvab teistmoodi.
Vahest ei ole ma suutnud veel kõiki hirme endast minema peletada, vahel on ikka kartus, et äkki... Aga siiani on kõik hästi läinud.
Ma olen ju ise teinud selle valiku ja tegelikult pole ma kahetsema pidanud, mees on tõesti väga-väga palju muutunud.

Ometi on mul vahel sellised kahtlusehetked, kas ma tegin õigesti.
Siis ma kinnitan endale, et loomulikult tegin ma õigesti, inimesed ei peaks ju kohe lahku tormama, vaid ikka tuleks püüda ja proovida ja kui mõlemad tahavad, siis saab kooselust asja ka.
Kinnitan endale, et armastus teiseneb ning loomulikult pole see enam selline liblikad-kõhus-tunne (mida ju nii kangesti tahaks!!!), vaid see on hoolimine, hoidmine, turvalisus, teineteisega arvestamine... Mõned käitumismallid on endisest ajast alles, mis polegi muutunud - musid ja kallid kodust minnes ja koju tulles, aknalt lehvitamine tööle saates.... Vahepeal siiski olid need pinnapealsed või jäid teinekord hoopis ära, kuid siiski on need nüüd taas kindlal kohal ja needki aitavad tunda, et asjad laabuvad.

Õnn peitub ju mõtlemises. Täpselt nii nagu ma mõtlen, täpselt nii ka on. Või pole see nii??
Kui ma ei mõtle enam asjadele, mida varem paratamatult võrdlusena kasutasin, ja keskendun praegusele kooselule, siis on mul kergem endale kinnitada, et ka selles abielus on võimalik saavutada harmooniat ja sisemist rahu, mida ma vajan.
Mees teeb selle mulle ka kergemaks oma suhtumisega. Kui ma näen tema käitumist sellisena, mida võiks ideaalseks pidada, siis on mul lihtsam endale selgeks teha, et ma teen ju õigesti, et ei torma õnne mööda maailma otsima, kui tegelikult võin seda ise siinsamas sepistada koos inimesega, kes tahab mind selles aidata.

Ma arvan, et kui ma juba kord olen teinud otsuse, siis on minu kohus ka selle järgi käia ja oma sõnast kinni pidada, seda enam, et teine annab maksimumi. Seda see tähendabki, et ma PEAN mõtlema lähtuvalt vastuvõetud otsustest ja mitte lubama endasse neid mõtteid ja tundeid, mis võiksid mind kõrvale kallutada.
Ma ei saa väita, et ma suudaksin alati kindlalt rajal püsida, miks muidu mul vahel kurb on ja kahtlema kipun..., aga kaalukaussidele asetan ju kaaluvihid ise...
Millegipärast on südames raskustunne.

Mis kaalub mille üles, kui olud ja suhtumised hakkavad võrdsustuma?

Patt oleks nuriseda.
Mul on ju tegelikult kõik hästi.

Elus on kõik võimalik

Ma hakkan nägema, et elus on kõik võimalik.
On võimalik end teatud asjade suhtes soomustada, on võimalik teha nägu, et kõik on parimas korras ja seda uskumagi jääda. Seejuures ei tohi muidugi hetkekski valvsust kaotada. Tuleb käia mööda kindlaksmääratud teed ja järgida vastuvõetud otsuseid, tuleb maha suruda väikseimgi mõttekribal, mis üritab pead tõsta ja protestida.
Tuleb vaid mõelda nii, nagu PEAB mõtlema.
Enesesisendus on väga suur jõud.
Elus on kõik võimalik.

Sinule, kulla Hundiulg, ja teistele ka

Lugesin eelmise postituse juures oleva Kukupai ja Jospeli kommentaari viite peale blogi Hundiulg, kus ta ühes postituses otseselt minust räägib.
See oli üsna huvitav arutlus, ehkki esimese korraga ei saanud ma aru, mida öelda tahetakse. :) Lugesin veel ja püüdsin arutleda.
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et iga arvamus on ainuüksi üks vaatenurk paljudest võimalikest.
Täpselt samuti on ka minu arvamus sellest vaid üks paljudest võimalikest arvamustest ja ma ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele.
Sulle, Hundiulg, tundub, et inimesed on üksikud. Küllap see nii on. Paistab, et Sinagi kuulud nende üksikute hulka, kes arvutis oma aega veedavad teiste blogide lugemisega ja enda oma kirjutamisega. On selles midagi paha?
Mina ei saa kuidagi väita, et selleks, et rohkem internetis istuda, jätaksin ma käimata huviklubides või teatris või mistahes seltskonnas.
Usun, et sama saavad öelda teisedki inimesed, internet lihtsalt avardab suhtlemisvõimalusi. Ehk pole mul võimalik hea sõbraga teisest linnast igal hetkel kokku saada, kuid mul on võimalus temaga msn-i vahendusel vestelda. On see halb?
Ma arvan, et me kõik oleme vähem või rohkem edevad, tunnistame seda endale või mitte. Ka Sina, Hundiulg, kirjutad ju avalikku blogi arvatavasti ikkagi selleks, et inimesed seda loeksid.
Mul ei ole olnud eesmärki pürida blogide topi tippudesse, ma hakkasin blogi kirjutama lihtsalt taaselustades oma vana harjumust uues vormis, ma tahtsin kirja panna oma mõtteid ja arutlusi, kirjutada asjadest, mis mind puudutavad ja mulle hinge lähevad.
See, et mu blogi loetakse, näitab ehk ka seda, et samad teemad puudutavad paljusid, nad on sellega kas kokku puutunud või elavad ise sellist elu. Järelikult pole ma ainus. Ja arvukaid blogisid lugedes võib näha, et minusuguseid "hingestrippareid" (nagu Hundiulg väljendub) on blogimaastikul palju.
Kas see on imelik? Ei ole ju tegelikult. Pole midagi kummalist selles, et tahame jagada oma rõõme ja muresid.
Lihtsalt ajad on muutunud ja võimalused-vahendid selleks teisemad kui vanasti. On see paha? Minu arvates mitte. Mina pean küll ütlema, et mul on hea meel, et mul lubatakse sisse astuda teiste inimeste mõttemaailma, aimu saada nende maailmapildist ja mõtetest. Kui see mulle meeldib, siis ma loen teda veel ja veel ja jäängi lugema. On's raamatud kuidagi teistmoodi lugemisvara kui blogid? Samamoodi kujunevad välja oma lemmikirjanikud ja -teosed. Hundiulg võrdlebki blogindust ilukirjandusega - see pole üldse paha võrdlus. Minu arvates kenasti öeldud. Küllap see nii ongi, et blogikirjutaja on teiste inimeste jaoks virtuaalne kirjanduslik tegelaskuju, sest me ju sageli ei tea, kes blogikirjutaja nime taga peitub.
Ma arvan, et see ongi üks põhjusi, miks inimesed on nii avameelsed "hingestripparid". Lähimate sõpradega saame nii avameelselt rääkida nagu anonüümselt blogis, kuid alati pole lähimaid sõpru käepärast, blogikirjutamise võimalus aga on.

Ma ei saa olla nõus väitega, et üksindusest tekkinud või seda kompenseeriv kirjutamisvajadus muudab inimesi veelgi üksildasemaks. Arvaksin hoopis vastupidi - mina olen küll just sellesama blogi vahendusel saanud tundma häid inimesi ja osasid neist võin lausa virtuaalsõpradeks nimetada. Olen ma siis üksildasem? Ei, kindlasti mitte.
Ja blogisid lugedes ei saa küll kuidagi arvata, et kõik blogipidajad on kohutavalt üksikud edevust ja armastusvajadust rahuldada püüdvad inimesed, eks ole seegi arvamus üks paljudest.
Selle üle, kas ma kirjutan naistekat või tõesti elulist päevikut, jätan kõigile vabaduse ise otsustada. :) Ma ise poleks selle peale tulnudki, et selles osas võiks kaksipidi arvamusi olla. :) Kuid on väga kena, kui leitakse, et see on stiilselt kirjutatud ja köidab lugejaid - aitäh! Eks ma hakkan siis mõtlema selle avaldamisele! :) :) :)

Mõni mõte kommentaari asjus

Mul puuduvad blogipidamisega seoses negatiivsete kommentaaride kogemused, küll aga on hulganisti olnud toetavaid ja väga armsaid ja positiivseid kommentaare olnud. Paljusid võin isegi oma virtuaalsõpradeks nimetada. Aitäh teile!
Seetõttu oli mulle pisut ootamatu kommentaar hr. või pr. Anonüümselt minu kirjutisele. Lugesin seda ja aina mõtlesin, kas peaksin sellele vastama ja mida ma peaksin vastama. Olin pisut nõutu.
Olen absoluutselt selle poolt, et igal inimesel on õigus oma arvamusele, see on ju täiesti loomulik.
Kõik ei saagi kõigist asjadest ühtviisi aru saada ja erinevad vaatenurgad aitavad minulgi probleemi laiemalt näha.
Kummalisel kombel olen ma elus alati kogenud seda, et kui ma mingis asjas olen väga raudkindlal seisukohal ja veendumusel (eriti mis puudutab teiste tegemisi ja hukkamõistvat suhtumist :D), siis mingi aja pärast seab elu mind ennast just sellisesse olukorda, mille osas ma nii hukkamõistev olin, ning laseb mul seda olukorda näha probleemi sees olija silmadega. Enamasti olen pidanud möönma, et tegelikult talitan taolises situatsioonis täpselt samamoodi... Või siis on TAHTMINE teha samamoodi. Tuleb mõistmine, et elu ei ole must-valge. Võib olla väga palju põhjuseid, miks inimesed nii või teisti käituvad ja hukkamõist ei ole alati parim viis oma suhtumist näidata.
Kommentaator arvab, et ma peaksin blogis oma elu elamise ära lõpetama ja hakkama reaalset elu elama. See on tema arvamus. Mina arvan, et mulle meeldib blogi kirjutada, ja mulle tundub, et mu blogi ka loetakse päris palju, see näitab, et suhete küsimused ja sasipuntrad ei jäta kedagi külmaks, vaid on palju neid, kes on elanud samamoodi, kes elavad samamoodi ning minuga sarnaselt ei ole alati leidnud lahendusi ja väljapääse.
Minul on hea meel, et ma olen saanud palju positiivset tagasisidet ja reaalset abi ning kindlasti on ka sellel oma osa, et ma elan just nii, nagu ma praegu elan.
Ükski lahendus pole kerge, kõik otsused on rasked. See, kuidas mina otsustasin, pole samuti kerge, kuid mulle endale tundub, et ma olen rahul, et otsustasin just niimoodi. Kõige suuremat rõõmu teeb mulle see, et mees tõesti püüab väga (kõige tähtsam, et temaga saab juba rääkida!:D) ja loomulikult tulen ka mina omapoolselt vastu, see ei tähenda, et kõik laabuks ja probleeme poleks, aga sammhaaval astudes võivad asjad kenasti paika loksuda. Lootust on igatahes kõvasti.
Kui kellelegi ei meeldi mu elu ja mu blogi, siis ei pea seda lugema. Arvamust võib alati avaldada, aga loomulikult ei tähenda kellegi arvamus absoluutset tõde. Minul on lihtsalt natuke avaram ülevaade minu blogi lugevatest inimestest ja nende arvamustest. Eks inimese arvamused räägi päris palju tema enda kohta. Nooh, ja vahest olen mina lihtsalt üle reageerinud ja kommentaator polegi seda nii teravalt mõelnud, nagu mulle tundub? Vääritimõistmised on väga tavalised, seetõttu ei tohiks minagi kohut mõista, vaid võiksin aru saada, et asjad võivad olla hoopis teisti kui mina seda tajun ja näen...
Igal juhul aitäh hr. või pr. Anonüümsele, et ta pani mind natuke mõtisklema. :)

Valge ruulib taas

Veel üks kiire käik.
Igal juhul avastasin, et tahan jälle valget kanda! Ja see on minu jaoks positiivne märk. :)

Eile mõtlesin, et leian enda jaoks need punktid, miks ma ei saa ja ei taha lisatööd teha, panen korralikult kirja ja kannan täna ette:), aga eneselegi ootamatult hakkasin hoopis mõtlema sedapidi, miks ma peaksin seda lisatööd tegema. Ja sellest on vaid üks samm sinnani, et endale selgeks teha, et ma mitte ainult EI PEA, vaid lausa TAHAN seda teha. Sest palju meeldivam on ju teha neid asju, mida tahad teha, eks?
Niisiis väga lihtne valem - mõtle, et tahad, ja Sa tahadki!

Hmmm, kui see vaid ka teostada nii lihtne oleks...

Tagamõtteta kallistused

Kiiruga, kiiruga paar rida.
Mulle meeldis, kui mees hommikul kallistades ütles, et ma ei kardaks tema kallistuste taga tagamõtteid ja et ta ei pressi midagi peale. Korraks käis peast läbi, kas ta on mu blogi lugenud??!!! :O
Mulle meeldib ka kallistada, aga see on eriti terav vajadus väga kalli inimese puhul, siis tahan kaissu ja kallistada, mehega vahepeal seda tunnet ei tekkinud, pigem tahtnuksin distantsi hoida.
Aga ma kallistan teda heameelega, kui sellega ei oodata minult kohe n.-ö. "vastuteenet". Kui asjad sujuvad loomulikult ja ma ei taju survet, siis meeldib mulle kõik. Aga niipea kui tajun teatud ootust või tagamõtet, siis on blokk ees. Tean, et see tuleneb ainuüksi minu mõtlemisest, aga paraku on mõned võrdlused ikkagi minus nii tugevalt sees, et raske on neid tahaplaanile suruda.
Ju näeb, mis edasi saab.
Aga mulle meeldib, kui ta saab aru, et mul on natuke keeruline tema soovidele igal hetkel vastu tulla, ja meeldib, kui ta on valmis samm-sammult astuma ega püüa kiirustades lahinguid võita.
Ma ütleksin, et see annab talle juba rohkem šansse.

Hoobid selga - paras-paras!!! :(

Ma ei teagi, mida nüüd teha. Ei läinud mul tööl ootuste kohaselt. Eelmise aasta lõpus otsustasin osa kohustusi õlult maha visata, et saaksin keskenduda põhiülesannetele, aga Kõrgem Kogu on leidnud, et ma peaksin jätkama ja minu loobumine võib kaasa tuua ettenägematuid probleeme.

Ometi oli ju sellest aasta lõpus juttu, et see on minu soov ja palve!!!????
Ma olen pehmelt öeldes ärritunud.

Olin end juba ümber häälestanud ja mu sees oli rahu ja rõõm, et uuel aastal hakkavad asjad ülesmäge minema, kuid nüüd tuli hoop sealt, kust ma seda oodatagi ei osanud.
Ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. No kohe üldse ei meeldi!!!

Kuigi ma püüdsin vastu punnida, siis ega mul väga suuri argumente ei olnudki nii äkisti ette tuua, ma pean seda veel kodus seedima ja selle üle mõtlema, kuidas paremini oma vastuväiteid esitada ja põhjendada, miks ma ei taha lisatööd.

Ärritunud - no see on ikka väga pehmelt öeldud!!!! :(

Ma pean hakkama nüüd taas ümber häälestuma ja tegelema asjadega, millest arvasin vabaks saavat, ja see tekitab minus taas pingeid. Ja MA EI TAHA SEDA!!!

Ma ei saa aru, miks see just minuga peab niimoodi olema!? Miks just mina olen see, kellel läheb kõik vastupidi sellele, mida ma soovin!!!??? Nii on eraelus, nii on tööl... Kas see on minu õppetund, et kui ma ei õpi otsustavalt käituma ja ei õpi EI ütlema, siis jäängi kogu elu tegema asju, mis mulle ei meeldi??!! Millal ma selle õppetunni siis ükskord ära õpin??!!

Paras mulle, kui ma nii loll olen ja lasen end lükata-tõmmata!!!

Nii ja naa

Kui hommikune välja arvata, siis päev kulges enam-vähem.
Mingil hetkel sai mees aru, et ma ei võta tema hellitusi vastu, ta mainis seda ja ma püüdsin selgitada, kuidas ma end tunnen ja mida ma tunnen, aga ma saan aru, et tal oli seda raske vastu võtta. Ta solvus ja ütles, et nagunii polegi minult midagi oodata... See tegi jälle mulle meelepaha - miks ta siis ei püüa vastu võtta minu tundeid?
Aga ta kogus end kiiresti ning tahtis hetkelist tujumuutust heaks teha. Ma väga loodan, et ta saab aru, et mul on raske, kui ta väga pinda käib.

Täna oli esinemine, see oli armas, meid võeti hästi vastu. Mulle meeldib, kui esinemisi on, see on lausa palsam mu hingele, tunnen end kui kala vees.
Ei jõuagi ära oodata, millal intensiivsemad prooviperioodid peale hakkavad, need on väga huvitavad. Esinemistest rääkimata. :)

Üldse olen kuidagi liiga kodune olnud, peaaegu iga õhtu kodus!!! Eelmisel hooajal oli pigem niipidi, et kodus veedetud õhtu oli haruldane erand:):):) Aga paistab, et ka praegust etappi on mulle vaja.

Täna andsin sõrme kuradile, ei tea, mis sest saab, aga loodan endale vähemalt ühes osas kasu saada - nimelt tervise osas. Muu mind ei huvitagi. Elame-näeme.

Ära hõiska enne hommikut

Niimoodi võiksin täienduseks eelmisele sissekandele parafraseerida tuntud vanasõna "Ära hõiska enne õhtut!"...

Alkoholiuimas naine on kerge saak?!

Eile õhtul lootsin rahulikult sügava ööni oma asjadega tegelda (loe: arvutis istuda ja suhelda, suhelda, suhelda!), sest mees pidi öö läbi tööl olema.
Aga õnnetuseks oli temal karanud pähe mõte, et võtaks õige veini ja õlut ja tuleks koju naise juurde!
Eks ma kartsin kohe kõige hullemat - et millega see lõpeb. Et äkki on mulle jälle mingid ootused pandud. Sest ega siis ometi niisama heast peast ja ilma tagamõtteta ei tulda naist alkoholiga uimastama! :)
Tühja kõhu peale joodav alkohol hakkab üsna ruttu pähe. Minul hakkas ka. Ja kui ma sinna veel natuke näitemängu juurde tegin ;), siis sai kokku üsna vindine naisterahvas, kellel oli paha olla ja kes pidi väga kiiresti magama minema. :):):)
Ega ma ei tea, kas mehel üldse mingit tagamõtet oli, aga igal juhul sai see juba eos lämmatatud. :)
Taevale tänu, üks päevake jälle õnnelikult seljataga...

Julge venna rind on rasvane! :)

Täna käis vend külas. Oma järjekordse naisega. :)
Ega ma teda naljalt kahte korda järjest polegi ühe ja sama naisega näinudki :). No eks ma nüüd näen teda ka suhteliselt harva, korra aastas ehk. Siis kui juhtub kodumaale tulema.

Kui ta abieludes oli, siis ikka sai küll sama naisega (abikaasaga, noh) nähtud küll rohkem kui korra, aga edasi on tõesti nii olnud, et arvepidamine on segi läinud. :)
Ja naisi on tal olnud kaugelt rohkem, kui meie neid näinud oleme! :D:D:D

Aga ega ma teda sellepärast hukka mõista.

Kui ma varem küll väikese võõristusega neid vahetusi vaatasin, siis nüüd saan aru, et tegelikult ongi elu ju piisavalt lühike selleks, et ennast vaevata suhtega, mis mingit rahuldust ei paku ja aina probleeme tekitavad. Ehkki ma ise ei ole vist päris sellest puust ;), siis aru saan sellest nüüd paremini küll.

On selles arusaamises ehk ka pisut kadedust, et ma ise ei ole julge vajadusel niisuguseid otsuseid tegema?

Istun supi sees

Istun nüüd samasuguse supi sees, millest kirjutas Kristiina, ja mida ma ise ka kommenteerisin ühest vaatenurgast. Nüüd istun supi sees ja näen ka teisest vaatenurgast.
No ma saan aru, et me üritame ikka koos edasi minna ja puha, aga miks see peab nii vaevaline olema.... :(
Kui ma näen, kuidas ta üritab kogu hingest mulle meele järele olla, seda suuremat ahistust tunnen, sest ma ei suuda samaga vastata. Pidevad hellitused justkui teeniksid seda eesmärki, et ma PEAN talle samaga vastama, aga mu sees ei ole seda tunnet, et suudaksin seda teha.
Sõbralikult kooseksisteerimine sujub kenasti, aga niipea kui asi läheb kaugemale, siis on mul blokk ees, ja ma ei taha, et mind sunnitakse millekski.

Saan aru, et kommenteerisin Kristiina blogis oma vaatevinklist ja avaldasin kahetsust, et see niimoodi on - mida rohkem armastust välja näitad, seda vähem sind tahetakse. Endal on mul enda ja mehe suhe samamoodi - mida rohkem mees mu lähedust tahab, seda vähem mina teda tahan! Jama, eks?!
Ikka seesama vana tuntud tõde: üks armastab teist, teine kolmandat, kolmas neljandat, neljas viiendat jne... :(

Ja nii on see vist alati! Tahad seda, kes on Su vastu leigemast leigem ja vastu punnib! :) Püüdsime naljaga asjast üle saada, et kui ma nüüd lahke oleksin, siis oleks mehel varsti ükspuha! :)
Aga tegelikult on kurb.
Ma tean, et vajan aega ja ma ei taha olla survestatud seisundis, et naudin küll tähelepanu ja hoolitsust, aga selle eest peaksin justkui intiimteenustega maksma - vähemalt on minu tunne selline. See rohkem asi, mille jaoks peaksid mõlemad valmis olema, aga niipea kui tajun enda jaoks survet (tegelikult ei pruugi seda ju üldse olla, see on ehk ainult minu mõtlemises ja tunnetes kinni!), siis kaob mul igasugune tahtmine milleks iganes.

Ta saab aru. Aga mina tunnen end ikkagi halvasti.

Öösel on rahu ja vaikus

Sügav öö.
Saatsin mehe ööseks tööle ja nüüd istun arvutis, kasutades aega maksimaalselt hästi! :)

Eile üritasin olla töine, väga töine, aga tegelikult tegelesin töö asemel hoopis huvitavamate asjadega, näiteks kirjade kirjutamisega... ;)
Suhelda ei tahtnud endiselt kellegagi. Töölgi üritasin vaikselt oma kabinetis istuda, et mitte kellegagi kokku põrgata ja rääkida, kui tore kõik on ja head uut aastat ja bla-bla-bla.

Läksin hoopis juuksurisse. No küll oli tahtmine juuksed ära lõigata ja endale poisipea teha, aga juuksur laitis selle mõtte maha. Poisipeaga on palju rohkem hoolt ja pealegi meeldivad mulle mu pikad juuksed. Olgugi et nad pole nüüd teab mis pikad, aga ikkagi... Tasapisi ikka kasvavad. Aga kui ma nüüd päris ära lõikaksin, millal nad siis jälle mul pikad oleksid!!??!!! Kaine mõistus sai emotsioonidest võitu - juuksed jäid alles, ainult värskema värvi peale.

Aga sellestki oli abi. Tundsin end juba paremini.

Siis käisin Suures Linnas asju ajamas, ühtlasi astusin ka mitmest kauplusest läbi ja tõdesin, et mulle ei lähe mitte midagi selga!!!
See oli paras šokk, et kõik proovitavad valged pluusid (NB! Suur number!) olid mulle teatud kehaosadest kitsad ega lasknud nööpe kinni panna!!!!
Ega ma küll ei kurda oma kehaosade üle :), aga siis tuli mulle küll must masendus peale, kui järjest ja järjest pidin riideid tagasi viima, sest "mõned asjad mu küljes" :) ei mahtunud riiete sisse ära... :(

Lisaks muudele rõivastele olen alailma hädas pesu ostmisega, sest mulle sobivas suuruses ei ole sellist pesu, nagu mulle meeldib. Miks arvatakse, et D suurus peaks olema ainult maitsetu ja koledates värvides ja jubeda väljanägemisega???? Ma ei saa sellest aru!!! See pahandab mind alati, kui tahan endale ilusat pesu osta, aga lõpptulemusena ikka pean leppima mingi hädavariandiga!!!
Pean hakkama kaalust alla võtma? Ainult selleks, et saaks selga midagi, mis mulle endale ka meeldib? Aga ma olen endaga rahul sellisena, nagu ma parajasti olen, ei raatsi mina siit küll millestki loobuda! :)

Siis tegin ühe uinaku ja nüüd olen juba mitmeid tunde arvutis istunud, kirju kirjutanud ning öist vaikust nautinud.

Vaikus saab varsti otsa, sest mees tuleb koju ja siis peaks vist magama minema...

Siis mul oleks hea

Kui mu laps jonnis ja kuri oli ja oma tuppa läks ja ukse kinni pani ja valjuhäälselt nõudis, et ma ta rahule jätaksin, siis läksin natukese aja pärast tema juurde ja võtsin ta sülle ja kallistasime kõvasti-kõvasti ja hoidsin teda kaisus ja siis istusime kaua aega niimoodi, et sõnagi ei rääkinud, aga me olime teineteisel olemas. Ja pärast oli päike väljas.
Mul on praegu samasugune tunne. Kuigi ma käran ja olen tige ja ütlen, et tahan üksi olla ja ei taha mitte kedagi kuulda ega näha, siis tegelikult on igatsus hoopis muu järele. Ma tahan olla heas soojas tugevas ja turvalises kaisus tugevasti hoituna, ma ei tahagi midagi rääkida, tahan, et mind lihtsalt hoitaks. Siis mul oleks hea.

Täielik märter :(

Mingid asjad kogunevad ja kogunevad ja moodustavad kokku suure negatiivse kogumi, millega ma ei oska muud peale hakata, kui et tahaks kuskile ära ja mitte kedagi näha ega kuulda.
Tuttav tunne vist nii mõnelegi.
Juba eilsest kääris minus nii palju asju, mis tahtnuksid väljapääsu, aga mille pidin alla neelama. Häiris, et tahtsin rääkida oma probleemidest, millega maadlesin, mõtetest, mida tahtsin jagada, aga kellelgi polnud õieti aega kuulata ja mul endal oli sahmimist, ja tegelikult tean, et niimoodi ei saagi ühtki asja arutada, aga minusse kogunenud segadused vajasid väljapääsu.
Ja siis oli täna mitu häirivat seika ja vääritimõistmist, mis tundub juba lausa normiks saavat, ja see kõik häirib mind.
Mõistusega saan aru, et igaühel on endagagi tegemist ja oma asjadki kuhjuvad ülepea, saati siis veel aega teiste muredega tegelemiseks, mõned tegelevad hoopis heategevusega ja mõtted on suuri üllaid ideid täis. Isegi kui püüan nendega kaasa minna, olen ikkagi tundlik mingite pisiasjade suhtes ja eelmise päeva segased mõtted kerkivad sisemuses pinnale.
Ja üleüldse ei ole keegi kohustatud kuulama minu mõttetut jama.
No blogi vahendusel olen vägagi häid nõuandeid saanud. Aga minu puhul on mõistusepool üks asi, hoopis teine asi on tundmustepool - ja tunnengi end vastikuna, solvununa ja tigedana ja märterlikuna, brrrrrr - ometi ei taha mitte selline olla!!! Olen plahvatusohtlik ja tülinoriv. Parem on minuga mitte tegemist teha.
Psühholoogi juurde saamisega läheb natuke aega. Äkki saan sealt mingeid selgusehetki enda jaoks. Lootma ju peab.
Ja äkki on siiski tegemist läbipõlemisega, sest tööle ei taha ikkagi minna?
Või kõik kokku - isiklikud pahupidipööramised ja tööasjad, millele ei taha mõelda?
Tahan ära jäämägede vahele ja olla seal ihuüksi külmas lumises vaikuses. Ei taha kedagi ega midagi näha ega kuulda. Punkt.

Esimene samm paremusele

Eile olin valmis astuma ka omapoolselt samme suhte parandamise teel. Nimelt olin nõus loobuma öisest arvutis istumisest ja varem voodisse minema. Ehkki mul olnuks vaja teha ära üks töö, mis oli tegemata, ja millega pidanuksin täna hommikuks ühele poole saama.

Aga leidsime kompromissi, et tulen siis varem üles (näiteks pool kuus hommikul!) ja teen selle hommikul ära.

Kuigi ütlen ausalt - loobumine oli minu jaoks kaunis raske, sest parema meelega oleksin ma netis suhelnud, und nagunii ei olnud, ja ehk oleksin muude tegemiste kõrval ka oma töö valmis saanud. :)

Aga - kui on plaan midagi muuta, siis üks asi, mis mehele ei meeldi, on pidev arvutis istumine ja netis suhtlemine. Saan aru, et see on läinud üle mõistuse hulluks, sest reeglina ma enam ei maga ööpäevas rohkem kui mõni tund ja selles osas oleks vajalik kord majja lüüa küll. Aga ma ei ole nõus loomulikult sellega, nagu ei tohiks ma enam üldse netis inimestega rääkida.

Nonii. Mõned üksikasjad jätan vahele ja lähen edasi sealt, et und ei tulnud ega tulnud, vähkresin ja keerasin külge küll siiapoole ja sinnapoole, tekk peale ja tekk pealt ära, padi klopitult ja padi teisipidi pööratult, asendid küll kõhuli, selili ja külili - mitte kuidagi ei olnud hea. Lisaks mõtted, mis ka kuidagi und ei soodustanud. :)

Ja mida enam ma mõtlesin oma tegemata tööle ning varasele ärkamisele, seda vähem uni tulla tahtis. Veel kella kahe ajal vaatsin kella... Olin hirmus tige ja pahane, aga kokkulepe oli kokkulepe - lähen koos mehega magama, ja isegi kui und ei tule, siis ei hiili voodist minema. :)

Siis suikusin mingisse erootiliste seikadega vürtsitatud poolunne ja poole kuue ajal teadsin raudselt ühte inimest, kes veel magada tahtnuks. :)

Esimene samm on minugi poolt tehtud, võiks lausa uhke selle üle olla. :) Aga millegipärast ei ole. Ei tea, kas ohver tundub liiga suur või ...? :) :) :)

Kas keegi on öelnud, et elu peaks kerge olema?!

Kohutavalt raske on olla. Üldse mitte sellist kergendustunnet, mis võiks olla, kui mingid olulised asjad on selgeks räägitud.
Lootsin, et kui me ükskord saame räägitud meile olulistest asjadest, siis tunnen mure jagamise kergust ja lootust, et asjad hakkavad lahenema.

Järelikult ei ole ma teinud valikuid õigesti? See vist võiks olla mingi märk mu enda jaoks?

Ma olen väga-väga tänulik kõigile, kes mu eelmisele sissekandele on arvamust avaldanud, see aitab mul probleemi laiemalt ja ehk pisutki erapooletumalt näha, kuigi seda on vist palju tahetud, et ma täiesti erapooletult seda teha suudaksin.

Loomulikult tean ka seda, et ühekorraga ei olegi võimalik kõigest mitmetahuliselt ja mitmetasandiliselt rääkida, väga palju asju on rääkimata ja mitmedki nüansid alles kooruvad ja meenuvad ning mitmeski kommentaaris püstitatud vaatenurgad ja nõuanded on mulle abiks.

Ma annan endale aru, et jutuajamisi ja selgitamisi on ees veel mitmeid, ehk annavad need mingit selgust.
Samas on kõige suurem küsimärk minu enda jaoks, kas ma teen õigesti, kui avaldan vaid pooltõdesid, sest ma EI TAHA rääkida kõigest, mis tegelikult võivad osutuda kõige olulisemateks kaalukeelteks. Mitte ainult minu, vaid ka tema jaoks.

Teisalt vaidlen endale vastu, et selles osas olen ju aus, mis puudutab tundeid tema vastu - kas siis on muud nüansid olulised?
Olen ju aus, et praegu on tühjus ja ma ei tea, kas suudan teda uuesti armastama hakata.

Annan ka endale aru, et pingutus peab olema mõlemapoolne, ma ei arvagi, et lasen mehel end hingetuks pingutada ja ise sõrmegi ei liiguta.

Aga ikkagi on sees raske ja paha ja mulle tundub, et veel raskem kui enne....

See läheb ajalukku - elu esimene tõsine jutuajamine

Uus aasta algas väga tõsise jutuajamisega.

Istusime õhtupoolikul teleka ees (loomulikult!), kui tema ütleb, et meil oleks vaja rääkida. Jah, oleks küll, vastan mina.
Ootan. Vestlust ei tule.
Kui olen veel tükk aega oodanud, siis uurin, kas ta ootab sobivat aega või tahaks mingi kindla aja vestluseks kokku leppida. Ilma naljata, sest tõsisteks vestlusteks on vaja mõlemapoolselt aega, selliseid asju ei saa möödaminnes teha.

Väga raske jutuajamine. On ärritust, ja ehkki ma ei taha hakata vanu asju üles kaevama, on see kohati oluline terviku mõistmiseks, aga ma saan aru, et see ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, kui vanu asju meelde tuletatakse. Me ei saa neid muuta, lihtsalt olnu on mõjutanud praegust elu.

Ma ei taha süüdistada, ma püüan neutraalselt rääkida. Tema ka.

Tema huvi on teada saada, kas mul on olnud teisi suhteid ja kas ma armastan kedagi teist, siis ei oleks temal enam lootust. Ma keeldun vastamast sellesisulistele küsimustele ja tahan keskenduda meie omavahelistele suhetele.

Tegelikult saab ta aru, et meil on olnud rasked ajad ja tema suurim hirm on mind kaotada.

Mina räägin omapoolsetest ootustest. Tema kinnitab, et on muutunud, isegi väga palju. Ma näen seda. Tunnistan, et tahtsin temast lahutada, sest selline elu ei rahulda mind. Kuid ta on teinud selle otsuse oma muutumisega väga palju raskemaks.

See oli tema jaoks suur hoop. Ehkki ta ise on üsna tihti rääkinud lahutusest. Tema sõnul pole ta hetkekski mõelnud seda tõsiselt. Seal see on - sõnad, mida me loobime inimestele, keda armastame, me ei mõtle neid tõsiselt, lihtsalt mängime sõnadega.

Tema olla mind kogu aeg armastanud. Toon oma vastuväited, miks ma seda ei tundnud, kuidas mina meie elu nägin, toonitasin pidevalt, et on loomulik, et me näemegi asju erinevalt, kuna mehed ja naised näevadki kõike väga erinevalt.

Tema küsimusele, kas mina teda armastan, ei suuda ma kuidagi vastata. Aga soovides olla aus, tunnistan, et mu sees on tühjus ja ma ei suuda praegu tema tunnetele vastata, tunnen end väga halvasti, et tema armastusele samaga vastata ei saa.

Ma ei ole lõpuni aus (tunnistan ausalt, et seda ma ei tee mitte kunagi, tagantjärele ei ole sellisel aususel mingit mõtet) , kuid ma ütlen, et juba mitu aastat olen näinud tema ükskõiksust ja soovimatust minuga intiimselt olla, rääkimata sellest, et meil pole millestki rääkida, ja see kõik on väga haiget teinud, ja ma ei suuda praegu tema vastu midagi tunda.

Kui ma püüdsin teha ettepanekuid kuhugi koos minna, siis on seda blokeeritud - pole raha.
Ma ütlesin, et see on ka valik prioriteetide küsimuses - kas tahame minna või mitte. Asi pole rahas, vaid soovis.

Ta tunneb end väga halvasti, ta polnud oodanud selliseid asju. Kas teadmatus on siis parem? Jah, vastab tema, siis vähemalt on lootust. Siis ma saan aru, miks me omavahel ei räägi, vastan mina.

Rõhutan, kuiväga tunnen puudust omavahelistest vestlustest ja sellest, et meie vahel puudub side.
Kõige selle peale kinnitab ta mulle, et ta on väga muutunud ja talle võib kõigest rääkida - tunnustan tema suurt muutumist paremusele - ja ta tahab mind tagasi võita, ehkki tal on hirm ja tunne, et on mind juba kaotanud.
Ma ei ütle talle, et tema tunne ei peta teda...

Ma saan aru, kuiväga inimesed kardavad muutusi elus ja vahest ei ole tema armastus ka praegu midagi muud kui vaid hirm muutuste ees. Tema kinnitab, et see ei ole nii, ta tõesti armastab mind.

Ma ei tea.

Õnnelik ma ei ole. Sest ma ei suutnud öelda, et kõik, ma olen otsustanud, et ma ei taha enam temaga koos elada.
Ma ei saa jätta märkamata tema soovi näidata, et ta tõesti tahab ja püüab koos minuga jätkamise nimel tõepoolest teha mida iganes, peaasi, et ma rahul oleksin ja lahku ei läheks.

Ta isegi küsis, kas on mingeid etendusi, mida ma vaatama minna tahaksin - see on tõepoolest midagi uut! Ja et me võiks tõesti kuhugi tantsima minna või välja sööma - kuidas ma siis saan öelda, et tead, mind ei huvita enam Su pakkumised, hiljaks oled jäänud, mees!
Ma ei saa seda teha.

Ma tõesti näen tema muutunud suhtumisi, ehkki jah, nimetasin siiski, et ta ikkagi norib mu kallal ja pidevalt teeb märkusi ja vihjeid oma kahtlustuste baasil - ta lubas neid enam mitte teha.
Ja mulle ei meeldi, kui ta mu järel nuhib.

Ometi vihastab ta vähem mu peale ja kui mul on vaja kuhugi minna, siis ei tule enam esimese asjana sõimu, vaid ta püüab rahulikuks jääda. Ka rahaasjades on seis natuke parem, ta ei tigetse, kui on vaja naistele vajalikke asju osta. Edasiminekuid on.

Kas on sellises seisus võimalik, et ma ei anna inimesele võimalust? Mina seda ei näe. Ma PEAN seda tegema. Kasvõi enda pärast, et ma ei saaks endale etteheiteid teha, et ma ei andnud talle võimalust näidata, et ta suudab ka muudmoodi suhelda.

Kui see kõik ei õigusta ennast, siis mõtlen, mis edasi saab.
Aga kui ta praegu lepib sellega, et mina teda ei armasta, ja püüab omalt poolt teha kõik, et ma teda taas armastama hakkaksin - elame, näeme.

Elus juhtub imesid.

Aga ma veel ei tea, kas minu elus ka.

Ja sealt ta tuligi!

Õhtul avastas mees netist "kompromiteerivad" fotod.
Sinnani oli olukord enam-vähem.
Ehkki ta midagi ei öelnud, olid tema käed- rinnal- risti- istumine, üksisilmi monitoriekraanile põrnitsemine ja minule tappev pilguheit vägagi kõnekad - ma pidin mõistma, et olen hakkama saanud maailma suurima alatuse ja kuriteoga.
Nii kulgeski meie õhtu konutades, kumbki oma diivanil istumas ja tuimalt telekat vahtimas.

Me ei läinud isegi välja ilutulestikku vaatama, ehkki igal aastal oleme õues olnud. Kuni südaööni ei vahetanud peaaegu sõnagi. Uusaastasoove ikka vahetasime, ehhki algatus tuli minult, ma ei tea, kas tema oleks esimesena minu juurde tulnud.

Samas on meil uusaastaööd alalõpmata olnud seotud mingite intsidentide või tülidega, hiigelidülli ei mäletagi...
Nii et ei midagi uut päikese all...