Halbu prognoose pole olemas

Hommikul käisin taas arsti juures. Targemaks oma probleemi osas ei saanud, tegelikult ei osatud mulle mitte midagi öelda.
Ma keeldun uskumast kõige halvemaid prognoose. Need ei kuulu minu mõttevaramusse.
Eitan täiega kõike.
Võib-olla teen ma valesti, aga minu meelest on palju hullem endale mõttes kõikvõimalikke hädasid külge pookida.
Elan edasi, eks näis, mis ja kuidas.
Ma arvan, et kui ma sisimas oma põhilisest stressiallikast suudan lahti saada :D:D:D, siis jätan ma igasugused muud märgid tähelepanuta ja elan samamoodi edasi nagu siiani.
Kui arst mulle midagi öelda ei oska, no siis ei jää mul ka muud üle kui õlgu kehitada.
Kui nii, siis nii.

Täna - väsinud

Hea oli, et täna sain varakult töölt ära minna. Vajasin aega eemalolemiseks.
Kui pakilise asja Suures Linnas ära aetud sain, siis olin kuni proovini vaba.
Muidugi käisin poodides. Otsisin kindlat asja, mida mul on loomulikult HÄDASTI vaja. :D:D:D

Aga sellega on alati nii, et muidu tundub küll, et kõike on palju ja rohkemgi veel ja valikust pole puudust, aga kui hakkad ühte konkreetset asja otsima, siis seda lihtsalt ei ole.
Nii ma tuuseldasin täna kõikvõimalikud poed läbi, aga seda, mida mul vaja oli, ma ei saanud, eks siis leppisin asendusvariandiga.

Proov kulges suht uimaselt, minu jaoks pole sel praegu veel elu sees. Ei tea, kas tulebki. Olin unine ka ja üsna väsinud. Vaimselt väsinud. Ja õnnetu olek niikuinii.

Lõpuks olid isegi jalad väsinud. Nojah, 14 tundi kõrgetel kontsadel - natuke hakkas tunda andma. Tänased saapad ei olnud väga mugava kõrgusega. :) Ehkki minu jaoks on kõrge konts mugav, mul on ebameeldiv madala jalatsiga käia.

Kolleegiga vaidlen kogu aeg, et ta ei tohiks üldse madalat kinga kanda, see ei sobi talle, aga tema väidab, et ei suuda kõrge kontsaga tervet päeva vastu pidada. Hm.... eks ta ole harjumise asi. Ma olin ka millalgi madala kontsa armastaja, käisin ainult botaste ja teksadega, praegu ei kujuta end selliselt välja minemas üldse ette. :):):)

Kurb olen

Mõned asjad teevad kurvaks. Kohe väga-väga kurvaks.
Aga ma ei saa seda muuta.
Ainult aeg annab arutust.
Ma loodan.

Aga see ei vähenda praegust kurbust.

Ütlemata rahul

Käisimegi tütrega jõusaalis.
Mul oli täna vaba õhtu ja see tuli ometi ära kasutada.

Tunnistasime küll teineteisele, et oleme kohutavalt väsinud, aga seepärast ongi kahekesi käimine hea, et isegi kui tahaks mõelda, et äkki ikka ei läheks..., siis teine kohe togib takka ja kutsub korrale - lähme!
Ja kuna mees oli ka pahane, siis seda suurem rõõm oli tema silma alt ära minna. Selle peale oli tal küll tigedat porisemist, aga õnneks ma ei kuulnud seda. Mida ei kuule, see ei saa ka haiget teha.

Mulle meeldis väga, et meil oli vaja eelnevalt teha pooletunnine jalutuskäik, et kohale jõuda. See oli selline mõnus ettevalmistus jõutreeninguks. Ja meil oli tore jutustada. Sain talle isegi oma töömure ära rääkida ja ta andis mulle asjalikku nõu. :D:D:D

Mõnus kahekesiolemise aeg. Muidu pole meil enam üldse teineteise jaoks aega.
Mulle meeldis, et ta mulle ütles, et tal on nii hea meel, et ma temaga koos tulin. Heh, mul hoopis hea meel, et ta mind kutsus! :)

Rahvast seal õnneks ei olnud, kõrvalsaalis mängisid küll mehed lauatennist, aga jõusaal oli peaaegu meie päralt. Väga mõnus!
Tunnikese rassisime, muidugi oleks võinud ju kauemgi olla, aga esimesel korral ei saa end ometi ära katkestada. :D:D:D
Pärast käisime duši all ja koju saime jälle pool tunnikest jalutada.

Ainult et järgmisel korral peame endale helkurid külge riputama, seekord läks meelest ära. Mööda pimedat autoteed ei ole just kõige mõistlikum ilma helkurita kõndida.

Me olime ütlemata rahul! Nii mõnus oli olla!

Nüüd on mul paar õhtut kinni, aga ehk õnnestub nädalavahetusel see teekond jälle jalge ette võtta.

Tühjaks imetud

Mina igal juhul tunnen, et viimaste nädalate pingutused on mind nii tühjaks imenud, et ma ei jõua kohe üldse mitte midagi teha. Täna sain õnneks lõuna ajal majast välja minna, see oli meeldiv vaheldus, muidu oleks juhe kokku jooksnud.
Natuke teises keskkonnas tööasjadest rääkida on hoopis midagi muud kui kogu aeg siinsamas vahutada.
Ja mu koostööpartnerid on nii ütlemata kenad inimesed, nendega oli mõnus juttu puhuda.

Pärast kohtumist mõtlesin, kas ma ikka tulengi tööle tagasi. See oli raske sisemine võitlus, aga kohusetunne jäi peale. Ehkki ma ei saa aru, mis kohusetundest me siin räägime, kui ma tööd ikka ei tee?! :D:D:D
No olgu, tunnistan, et ma ikka tegin paar pakilist asja ära, aga nüüd sai küll villand ja ma ei kavatse enam mitte ühelegi tööasjale mõelda. Punkt.

Homme tõotab ka selles mõttes hea päev olla, et saan taas peale lõunat ära minna, sedapuhku Suurde Linna. Asjaolud pole küll meeldivad, kuid ma naudin seda, et saan majast minema ja n.-ö. teisi tuuli kopsudesse tõmmata.

Kõigi oma rakkudega tunnen, kui väsinud ma olen neist pikkadest päevadest ja et enam üldse ei taha pingutada.
Tegelikult aitab see päris hästi, kui mõnel päeval saab majast varem minema.
Näiteks eelmisel nädalal neljapäeval läksin juba enne nelja ära (tegelikult täiesti normaalne tööaja lõpp!) ja reedel juba enne kahte (tänu saabuvale pidupäevale) - tänu neile lühematele päevadele tundus nädalavahetus nii pikana ja ma sain palju paremini end välja puhata, ehkki mõlemad puhkepäevad kulgesid pidude tähe all.

Kuidas ma squashi käisin mängimas

Kord tehti ettepanek, et võiksime hakata käima squashi mängimas.

Mulle tundus see hiiglama vahva mõte, ma polnud seda kunagi proovinud, aga tundus väga huvitav.
Otsisin netist kohad, kus seda võimalik harrastada on, otsisin spordikaupade poest siseruumide spordijalatseid, olin juba ette vaimustuses...

Aga squashi mängima me ei läinudki.

Seoses jõusaali jutuga tuli meelde.

Hakkan kulturistiks - vähemalt mõttes...

Tütar tuli jõusaalist. Oli vaimustuses.
Mina ei teadnudki, et meil siin on mitu jõusaali, mille vahel valida.
Varem käis ta ühes, mis on kodule lähemal, aga millegipärast tahtis nüüd hakata käima teises, mis on kaugemal. Mõnusa jalutuskäigu kaugusel.
Väitis, et seal on vähem rahvast (arvata on, sest inimesed lihtsalt ei tea selle olemasolust!:D) ja uuemad trenažöörid.
Kutsus mind ka kaasa. Vaat kui tore!
Kena küll, kui ta mind kaasa tirib, sest isegi kui ma olen mõelnud, et tahaks veel natuke lisakoormust (sest ühest tantsutreeningust nädalas jääb ilmselgelt väheks), siis ega ma mõttest kaugemale ei jõua.
Olen ju mõelnud ka joogale ja pilatesele ja millele veel, aga olgem ausad - ega aegagi pole. No kui mul on nii pikad tööpäevad, siis ei saa ma paraku minna igale poole, kuhu tahaksin. Hea, kui oma proovidessegi jõuan.
Aga tütrele olen tänulik, loodan, et mõned korrad ikka temaga jõusaali jõuan. Ja kui ta mind piisavalt tagant torgib, siis ehk rohkemgi kui mõned korrad. :)

Nagu õudusfilmis

Pikad pimedad koridorid. Kõledal kivipõrandal kõpsuvad vaid minu sammud. Vaikus. Pimedus. Koridori lõpus valgus. Inimtühjus.
Olen ihuüksi suures majas, mitte kedagi ei ole.

Siit edasi võiks minna nagu õuduspõnevikus...

Tegelikult lõpetasin töö hilja ja lahkusin majast, kohtamata hingelistki.
Kuskil olid kindlasti inimesed olemas, aga vaikuses kõpsuvad kingad tõid silme ette parimaid põnevusfilmide kaadreid, kus naine ihuüksi kõnnib pimedas parklas öösel oma auto poole, sammud kajavad asfaldil, ja siis...

Mul läks muidugi paremini - ei mingit ehmatust. :)
Mitte ühegi nurga tagant ei karanud välja kedagi, kes oleks ihanud mu salajasi dokumente või hindamatu väärtusega salajast mikrokiipi või veel midagi väga-väga salajasest salajasemat midaiganesasja. :D

Pärast 12-tunnist tööpäeva panin selga mantli, jalga saapad, kaela salli ja läksin koju.
Polnud kedagi, kellele head õhtut soovida, ja 12 tunni pärast tuleb ju jälle tagasi tulla...

Oli tunne, nagu peaks nädal juba läbi olema, aga see oli alles teisipäev.
Loodetavasti sel nädalal nii pikki tööpäevi enam ei tule.

Kõnnin vihmaseil tänavail...

Eesti Vabariigi sünnipäev tuli koos suure kevadega. Täna hommikul tulin linnulaulu saatel tööle. Imeilus oli.
Õhtune taevas oli roosakas - jälle imeilus....

Nüüd on juba pime, ma ei lähegi enam koju, lähen otse trenni. Ma ei saa enam treeninguid vahele jätta, muidu jään teistest väga maha.

Aga tegelikult ei ole mul tahtmist midagi teha, tahaksin hoopis pimedas ja vihmas jalutada ja lihtsalt olla, uidata mööda vihmamärgi tänavaid ning lasta valudel ja nukrustel endast läbi voolata, lubades vihmal need minema uhtuda...

Kui sa tahad, et su käsi hästi käiks

Ma võin olla teinud pattu, aga ma ei arva, et ma olen südametunnistuseta inimene. Ma ei ole kellelegi halba soovinud, ma ei ole tahtnud kellegi elu ära rikkuda. Isegi kui seda niimoodi tõlgendatakse ja mind valesti mõistetakse. Isegi kui minu unistustes nähakse soovi kellelegi käkki keerata ja kellegi elu untsu keerata.

Mu soovid ja unistused on üks asi, aga ma ei arva, et oleksin üle laipade mineja. Võib unistada, võib soovida õnne, võib tahta olla õnnelik, aga see ei pea käima kellegi teise õnne hinnaga. Vahel juhtub elus asju ilma meie kaasabita, vahel täituvad unistused siis, kui seda enam ei usugi.

Ma olen ühte meelt Gunnar Aarmaga, kes ütles, et kui tahad, et Sinu käsi hästi käiks, siis soovi teistele head. Teed ja soovid head, siis tuleb see Sulle endale kolmekordselt tagasi, sama asi on halvaga.
Seepärast püüan soovida teistele head, nii on ka kõige olulisema inimesega - ma ei soovigi ju muud, et ta oleks õnnelik. Mul on alati hea meel, kui tal läheb hästi. Rõõm on kuulda, kui ta ettevõtmised korda lähevad. Ja seda täiesti siiralt. Kuigi mulle jääb mulje, et seda justkui ei usuta. Aga see on tõesti kõige tähtsam. Tähtsam kui minu enda tahtmised ja unistused.

Kindlasti ei ole ma inimlikest pahedest prii, olen minagi tundnud kadedust ja käitunud halvasti, olen olnud hoolimatu ja ükskõikne, olen vahel mõelnud, et võiks ju olla nii.... Aga ma püüan ikkagi sinnapoole, et mitte teha haiget inimestele, kellest hoolin, ja teistele samuti mitte. Tihti enesekriitiliselt mõtlen oma käitumisi ja sõnu tagantjärele, sageli leian enda ise süüdi olevat - et ma ju pidanuks aimama, pidanuksin targem olema, poleks pidanud seda või teist ütlema.... See on kogemus järgmisteks kordadeks, mil tahan targem olla.

Inimene õpib ju kogu elu. Nii minagi. Ma usun siiski, et inimesed on oma põhiolemuselt head, lihtsalt vahel ei osata teisi mõista või järeleandmisi teha, kiputakse liigselt süüdistama ja halvasti ütlema... Pole ma isegi neist pattudest prii, siiski suudan emotsioonide lahtudes asju erapooletumalt vaadata ja justkui kõrvalt jälgida.

Inimeste viga vist ongi see (minu enda viga samuti!), et palju asju öeldakse tugevate emotsioonide vallas olles, aga ühtki putru ei sööda nii tulisena nagu seda keedetakse. Olen isegi mõistnud, et kui lasen algsetel tunnetel vaibuda, siis vaatan juba kõike teise pilguga ning suudan ka teist poolt mõista, näha situatsiooni tema pilgu läbi.

Ma ei taha teistele halvasti öelda. Kindlasti olen seda teinud, ka sarkastiline ja süüdistav olnud. Aga ma tean, kui halb tunne see on, kui halvasti öeldakse. Ja ma püüan sellest hoiduda.

Sellest hoolimata, et ma pole ideaalne inimene, ei arva ma, et mul südametunnistust ei oleks. Ehk ei käitu ma igas asjas nii, nagu see võiks õigena tunduda kõrvaltvaatajale, aga kõrvalt vaadates paistavadki kõik asjad nii selged ja üheselt mõistetavad ning ei teki iial kahtlust, kuidas on õige käituda. See pole enam hoopiski nii selge ja ühene, kui ise selles situatsioonis oled. Siis võib mõelda, et kas see on kiusatus, mis su teele saadetud, et su kindlameelsust kontrollida, või on see võimalus, mille elu sulle kätte mängib, et sa selle ära kasutaksid ja sellele selga ei pööraks?

Ja kas südametunnistus ning ausus on alati just sellised, nagu neid eksponeeritakse?
Olen kohanud inimesi, kes teistele väga halvasti ja inetult ütlevad, kinnitades, et tema on aus ja õiglane inimene ning ei talu silmakirjalikkust, ütleb otse välja, mida mõtleb. Sellest hoolimata, et teised end seetõttu halvasti tunnevad - aga tema on ju nii sirgjooneline ja aus otseütleja!

Öelda saab ka mitut moodi. Saab öelda nii, et teine inimene end halvasti ei tunneks, aga saab lajatada ka nii, et teine tümaks on tehtud.
Mina enda arust selline tümitaja just ei ole...
Ja ise arvan, et südametunnistusega on mul ka kõik korras... Kuigi see ehk alati välja ei paista. :) Kõik on ju subjektiivne. Ja arenguruumi on alati.... vahest ka südametunnistuse osas?

Minevikus sobrades, vermeid lahti kiskudes

J-i nähes tulid meelde mõned asjad.
Temaga oli hea rääkida.
Tema isikuomadused olid hirmutavalt sarnased ühe teise mehe isikuomadustele. Isegi minevik oli kuidagi sarnane. Ja mäletan, mis tundega ma tema juttu tema arusaamadest ja kogemustest naistega kuulasin. Ja kuidas ma tajusin, et tegelikult olen endale loonud illusioone kellestki, kes pole hoopiski see, kellena on end näidanud.
See oli tervendav toona, aga miski jäi kripeldama, isegi kui arvasin, et olen end terveks ravinud oma suurest armastusest. Paraku pole kõik nii lihtne. Et teed sõrmenipsu ja - läinud ongi!
J. oli hea kuulaja, tundide kaupa ja ööde viisi sai räägitud ja räägitud. Väga hästi saan aru, mis temas naisi köidab. Täiesti tuttav tunne. Mulle meeldis tema avameelsus, et ta ise teab seda väga hästi, mis naistele peale läheb ja et ta tõesti kasutab oma häid ja suurepäraseid omadusi suhete loomise eesmärgil ära. Ja et tema suhted tekivad tänu tema isikuomadustele. Tema hoolivus on silmapaistev. Ta on tark ja erudeeritud. Ta leiab, et temavanused naised ei ole kuigi küpse mõtlemisega ja huvitavad. Hindab sisemist ilu. Hindab erudeeritust ja tarkust. Maailmavaade on oluline. Vaimne side on oluline. Palju suhteid. Palju armumisi.

See kõik oli nii tuttav. Hirmutavalt tuttav. Suurepärased isikuomadused, mida teatud eesmärkidel rakendatakse. Kindel teadmine, mis alati ja igas olukorras töötab.
Murtud südamed, millele hoolivad sõnad ja mõistmine palsamiks.

Kes ei tahaks, et teda mõistetakse, temast hoolitakse, teda hoitakse? Igaüks tahab.
Hiljem ei pruugi hoolivusest ja mõistmisest midagi järgi jääda. Sest olukord on kardinaalselt pöördunud. Siis tekib segadus - ei taha uskuda seda, mida näed ja kuuled, sest su enda loodud pilt on hoopis teine, pole võimalik, et kõik polegi tegelikult nii, nagu sulle on tundunud.
Ja ei usugi.
Ei saa aru, kui räägitakse mõistetamatus keeles, sest see ei sobi kokku endaloodud kuvandiga.
Enesepettus. Suur enesepettus.

Eriti hirmus, kui pärast enda arvates ideaalset sobivust osutud justkui võõraks inimeseks, keda peaaegu ei tuntagi, kellega ei räägita ja keda tunda ei taheta. Midagi kohutavamat on raske välja mõelda. Hullemini haiget teha vist ei saagi.

Ometi on jäänud kuvand sellest inimesest, keda tundsid üürikest aega, ja kui sinu poole samas toonis pöördutakse, siis tundub sulle koheselt, et midagi pole muutunud, kõik on täpselt samamoodi ja sa võid endiselt usaldada ning kõigest avameelselt rääkida.
Sellega oled saanud kõvasti mööda pükse. Kogu su avameelsus on sulle täiega teisipidi tagasi tulnud, need pole enam omavahelised jutud olnud, vaid need on edasi läinud, ja see on väga-väga haiget teinud. Kõik räägib sellest, et sa oled lihtsalt mittekeegi.
Arusaamatu kõige selle juures on, et ikka kisub sind sinna valele poole, kuhu enam ei peaks kiskuma. Kui mitu korda võib inimene põske ette keerata, et kõrvakiile saada?

Aga ikkagi oled samas olukorras, et kui tuleb ette jutuajamisi, siis oled sina avameelne ja räägid endiselt kõik südamelt ära, sest sinu jaoks on ta endiselt inimene, kellega on hea rääkida, ehkki jah, neid jutuajamisi tuleb väga harva ette, ja kui vahel hirmus vajadus on temaga midagi jagada, siis ei saa sa seda teha, sest sina ise ei tohi mitte kunagi temaga ühendust võtta ja muret kurta. See tooks kaasa suuri pahandusi, kurja tagarääkimist, sinu peale kaebamist, vihastamist, pikka järjekordset boikotti - mida iganes. Kui ta ise suvatseb sinuga rääkida, siis oled õnnelik, kui mitte, pead sellega leppima.

Tead, et võiksid ja peaksid kõik unustama, sest kainelt mõeldes polegi siin ju midagi mõelda, kõik on niigi selge.
Ometi sa ju arvad, et pole palju tahetud olla lihtsalt sõber, sa tead, et pole mõtet muule pretendeeridagi, aga sa pole ei seda, teist ega kolmandat. See on mingi imelik staatus, mis sul on, sa isegi ei saa sellest aru, mis see on. Midagi tuttava-laadset ehk? See pole just õnnestav teadmine...
Vaat see on asi, mida ma ei mõista - kuidas on võimalik, et on olnud midagi väga head, väga ilusat, ideaalilähedast, viimase peal klappi, ja siis äkki ollakse justkui võõrad ja pole enam midagi alles olnust. On justkui piinlik, et on midagi olnud, eitatakse seda ja ei taheta enam peaaegu et tundagi. Rääkimata sellest, et oleks alles usaldus ja mõistmine.

Sellisel juhul on võimalus, et ideaalsus on olnud ainult sinu mõtetes ja arusaamades ja sa oled loonud illusiooni, mida sa ei suuda ega suuda purustada, pole temagi suutnud oma suhtumisega purustada. Kuigi tead ju väga hästi, mismoodi tegelikult on.... Sellest oled lugematu arv kordi kuulnud. Lugematutest haigettegevatest asjadest ei taha rääkida. Eks ise oled süüdi, keda sul siis veel süüdistada. Ise rumal, et valu endasse lased.

Hiljaaegu oli just juttu sellest, et ega mu elu pole ju ometi nii hull ka olnud, et ma hirmsasti kurtma peaksin. Olen sellega nõus, aga mul pole olnud võimalust seda ka millegagi võrrelda. Kui Sa ei tea, et on võimalik ka kuidagi teistmoodi elada ja tunda, siis Sa ju ei teagi, kas elad hästi või halvasti. Kõik on väga suhteline ja vaadeldav võrdluses teiste asjaoludega.

Ometi on selge, et sinu tahtest ei sõltu midagi. See on tema otsustada, kes sa tema jaoks oled. Kui ta suvatseb sind sõbrana kohelda, siis oled tänulik, kui oled tema jaoks lihtsalt tuttav, eks siis on see nii. Kui ta sind tundagi ei taha - pead ka sellega leppima. Nii või teisiti pead aktsepteerima tema otsust. See, mida sina tahad, ei oma tähtsust. Jääd selle juurde, mida oled kogu aeg öelnud - oluline on tema heaolu. Seda ei usu muidugi keegi.

Üks sõber rääkis tingimusteta armastusest. Sellest, kuidas tema naine teda tingimusteta armastas. Ei hoolinud mehe ringitõmbamistest ega millestki, armastas meest sellisena nagu ta oli.
Mul on sama tunne. Armastus ju tegelikult ei küsi mitte millestki. Ma võin kirjutada mälestusi ja meenutusi ja paljudest asjadest mitte aru saada, ma võin olla kurb ja õnnetu, et ma ei saa oma unistustekohast elu, ma võin heietada ka valusaid hetki, aga ometi taanduvad need kõik ühe suure asja ees. Ja selle vastu ei saa ma midagi teha. Võib-olla ei tahagi. Aga see on ka asi, millest ma ei räägi.

Tema jaoks on kõik möödunu ja ta parema meelega teeks selle olematuks, asi pole meenutamist väärt.
Elud lähevad edasi, kuidas kellelgi.

- - - - - - - -

Ma ei tea, miks ma sedaviisi heietama hakkasin. Pole ju nagu põhjust. Kõik on kuidagi stabiilne ja rahulik. Muidugi on momente, mis kriibivad, aga ma surun need maha. Ei taha neile mõelda. Lihtsalt seoses eilse käiguga tulid mälestused pinnale. Ma ju tegelikult ei taha halbu asju meenutada, need teevad liigselt haiget, parema meelega meenutan ilusaid hetki. Ja nendest pole puudust. Kasvõi seoses sellesama eilse kohaga. Ilusat on olnud nii palju, et igal juhul kaaluvad need halvema poole üles. Vähemalt meeldib mulle niimoodi mõelda. Halb ei tohi hea üle võidutseda. Ja oleneb ju endast, mismoodi kõike näed - heana või halvana.
Mina tahan heana näha.

Salakuulaja

Pealtkuuldud kõnelus.

M: Homme on ju pingviinide paraad, ei tea, kas keegi pensionäride peole tulebki.
R: Jah, oleks seal siis midagi huvitavat, igal aastal üks ja seesama.
M: Jah, pärast loed nagunii "Kroonikast", mis kellelgi seljas oli.
R: Aga vaat kui kõik oleks alasti, vaat siis oleks alles huvitav vaadata!
M: Nooh, aga kujuta ette, millised siis pr. E ja pr. T välja näeks! Neid ei kannataks vaadatagi!
R: No siis ärgu trügigugi sinna, kui keha näitamiseks ei kõlba.


??????

Sündis tütar

Täna sündis tütar. Teine laps ja esimene tütar. Sünnitus oli komplikatsioonidega, aga lõppkokkuvõttes läks õnnelikult, kui ma hiljem kuulsin, mis kõik oleks võinud juhtuda. Meil õnneks ei juhtunud.
Tollal 24. kuupäev veel pidupäev ei olnud, vaba päev ammugi mitte. Nüüd õnneks on. Igavesti tore. :)

Minu ema pole millegipärast tütart kunagi eriti hoidnud, tema jaoks oli kõige tähtsam meie esiklaps. Sellel pinnal on meil olnud palju tülisid ja pahandusi, ta pole iial aru saanud, milliseid karuteeneid ta laste vahel vahetegemisega teinud on.
Kurb. Aga see vahetegemine kestab siiamaani. Tütre sünnipäevale ta ei tule, sest telekast algab just sel ajal ju presidendi vastuvõtt. Nii on see aastaid olnud. Ikka on telekast parajasti mingid kohutavalt huvitavad saated, mida ei saa vaatamata jätta, need on palju olulisemad kui lapselapse sünnipäev.
Õnneks on nii, et teine vanaema teeb vahet jälle teistpidi, nii on kummalgi lapsel oma lemmikvanaema ja kummalgi vanaemal oma lemmiklapselaps. Ülejäänud lapsed on kuidagi võrdsemalt jagunenud, need lihtsalt on - pole ei lemmikud ega põlatud.

Viimase peal inimesed

Eile käisin siis kaugemal toredal peol.
Mees oli nii kuri, et läks isegi tööle nii, et ei jätnud hüvastigi, sellist asja on meil ette tulnud ainult siis, kui meil on väga suur riid majas olnud, noh, mõned korrad ehk. Sest väiksemate tülide puhul ikkagi öeldakse hüvastijätuks paar sõna, niisama ei astuta uksest välja.
Mingil hetkel saatis sarkastilise sõnumi, millele ma vastasin, et kui ta arvab, et ta tunneks end seal hästi, eks siis tulgu kaasa. Tean, et see ei kõlanud hästi, niisugune mokaotsast kutse viimasel momendil. Aga ta ei vastanud sellele, millest ma järeldasin, et tal oli vaja lihtsalt oma solvumist välja elada, tegelikult ta ei tahtnudki tulla, aga ootas, et oleksin teda kutsunud.
Kui juba teel olime, siis helistas ja oli küll väga leebe ja armastav, ma küsisin, kas ta mu vastuse sai kätte ja miks ta siis ei tulnud. Tema polnud mingit vastust saanud. Hmmm... No igal juhul oli ta vist oma solvumisest üle saanud või oli see hea strateegiline samm olla hea ja leplik, sest tema arutluskäik võis käia ka seda rada, et kui ta on mu peale vihane ja sarkastiline, siis võin mina kasvõi jonni pärast jääda nt. ööseks ja üldse mitte koju tulla ja võin tema arvates "paha peale minna". Aga kui ta on hea ja armastav ning pole pahane, annab kaasa head sõnad, siis on palju tõenäolisem, et naine tuleb rutem koju tagasi ning ei tee midagi paha. :)

Kohapeale jõudsime enne väljakuulutatud kellaaega, aga üllatusega kuulsime, et juba kella kolme ajal oli piiripunktis tore kontsert olnud, kus laulis E ja rahvast oli päris palju olnud. Kahju oli, et meie sellest ei teadnud, oleksime end varem kohale sättinud.
Igal juhul asjad viibisid, algus venis, sest tehnikat ei saadud paika, aga kuna mina olin läinud ikka pidulikule vastuvõtule pidulikus kleidis (:D) ning külmetasin, siis aeti meid P. juurde sooja hernesuppi sööma. P. oli küpsetanud veel kohutavalt hea koogi ja köök oli nii mõnus soe ja me olimegi valmis end seal nii koduselt tundma, et poleks tahtnudki ära minna. :) Pärast tuli E ka hernesuppi sööma, ma arvasin, et ta on õhtul ka peoesineja, aga nii polnud see mõeldud.

Ah, kui tore oli näha kõiki tuttavaid!!! Nii ehe mõlemapoolne rõõm, et meilgi ei jäänud kahtlust, et meid tõesti väga oodati - imetore!
Ja kõige toredam oli see, et korraks nägin ka J-i, seda polnud lootnudki, aga seda vahvam üllatus see oli! Kuid tal oli kiire ja ta läks tagasi Pealinna, nii ei saanudki temaga pikemalt kõnelda.

Vahva oli see, kuidas A ütles, et ega neil seal pole Eesti aeg, vaid m*aeg, küla värk, aega küll ja kuhugi kiiret pole, alustatakse siis, kui kõik on valmis ja tähtsad külalised (meie!) kõhud täis söönud. :)
Ja tõepoolest oli kena kõiki näha, nendega juttu ajada, kuulata sealseid uudiseid ja mõtlesin tõesti sellele, mismoodi mu mees ennast seal oleks tundnud. Kukupai kirjeldas oma kommentaaris väga täpselt tõenäolist stsenaariumi - mul olnuks raske end jagada mehe ja külarahva vahel, ta olnuks pahane, et ma aina teistega vestlen ja temale tähelepanu ei pööra. Aga näha üle hulga aja neid toredaid inimesi ja nendega mitte kõnelda - see olnuks ilmvõimatu! Ja ebaviisakas pealegi.

Nii oligi, et kui ma pika sõidu peal mõlgutasin mõtteid, et kas tegin hästi või halvasti, et meest kaasa ei kutsunud, siis kohapeal sain aru, et õigem oli üksi tulla. Ma poleks ise end hästi ja vabalt tundnud, kui oleksin pidevalt kontrollivat pilku kuklas tundnud, et kellega ja kui palju ma räägin ja miks ma neid kõiki kallistan tervituseks jnejnejne. Ja neid pärastisi etteheiteid! Oeh, neid poleks jõudnud ära kuulata!

Vaadati videosid tehtud lavastustest, eelmise aasta uut lavastust ma polnud kahjuks näinud, seega oli see minu jaoks huvitav. Aga isegi meie enda etendus oli tore kaeda, videos nägi ta täitsa hea välja, pean ütlema, et palju dünaamilisem ja parem kui möödunudsuvine uuslavastus. :) Tuntud tõde on see, et ennast vaatad ikka väga kriitilise pilguga, aga joodud šampanja vist vähendas mu kriitikameelt, polnud väga vigagi. :)

J. tutvustas selle suve plaane - vapustav! Plaanid on suured, aga kui need täituvad, siis tahan ma kindlasti minna kõike seda sinna nautima, sest näha ja kuulata seal midagi nii suurejoonelist - seda ei saa maha magada! See keskkond ja ümbrus ise on nii fantastilised, ja kui juurde panna veel imeline muusika, siis.... selle kirjeldamiseks tuleb sõnadest puudu!
Ma olen igal juhul valmis elama öid ja päevi telgis (kui majades ööbimisruumi ei peaks jätkuma!), et sellest mitte ilma jääda.

Siis oli suupistete aeg, P ja A olid valmistanud suure hulga suupisteid, need olid nii toredad kodukootud palakesed, väga rahvuslikud ja kindlasti maitsvad. Mina eriti ei saanudki neid mekkida, sest kõht oli hernesuppi ja hääd kooki nii täis, et peale šampuse midagi sisse ei läinud. :)

Siis hakkas ansambel end lavale seadma ja läks tantsuks. R ja M ei lasknud mul seina ääres müürilille mängida, kohalik rahvas ei olnud väga tantsualdis, kuigi mõned tantsud ikka tehti. Mina oleks veel tantsinud (polnud ammuilma tantsida saanud!!!), aga R-l oli muidugi kiire, sest muidu ei tea, mis P kõik teha võib ja mis seisukorras ta tagasi jõudes P eest leiab - jõkke hüpanuna või ülespoonuna. Oeh, no on asi, millest ma aru ei saa, aga see on minu probleem. Eks iga mees pea ise oma risti kandma.

Jätsime rahvaga hüvasti, neilegi tuli ebameeldiva üllatusena, et mu JUBA ära läheme! Aga A lubas ikka teatrisse tulla ja käia meie suveetendusi ka vaatamas, nad toona ikka käisidki "Vaeseid ja patuseid" vaatamas ja neile väga meeldis.

Nii saimegi suhteliselt varakult koju, igal juhul varem, kui mina olin arvanud. Muidugi oli kahju, et ei saanud pikemalt jääda, sest pidu läks veel edasi ja rahvast tuli aina juurde. Oleks ju saanud ka ööseks jääda, aga ma poleks kuidagi tagasi kodu pole saanud. Ehkki R lubas, et ta tuleb siis mulle hommikul järgi. :D:D:D Küllap oleks meeski järgi tulnud, ega ta mind hädasse ikka ei jäta. :)
Aga noh, seekord siis oli sedapidi. Allusin enamuse tahtele.
Eks mehelgi oli hea meel, et nii vara koju jõudsin. Ja pahane ta ka polnud.

Unenägudes peegeldub rahulolematus?

Ma olen mitu ööd unenägusid näinud. Tänaöine ei jäänud millegipärast meelde, aga eileöine küll. See oli imelik unenägu. Olime mehega kuskil külas, aga sel oli ka A, kes lõpuks minu peal magas, muutudes lõpuks pisikeseks lapseks ja ma ütlesin rahulolematule mehele, et ta on ju laps, pole põhjust vihastada. Siis oli seal üks mees, kellega me justkui tahtnuksime omavahel olla, aga tema naine ja minu mees ei võimaldanud seda sugugi. Mingi paintballi liin oli ja üldse kuidagi segane värk. Aaa, tänaöine oli seotud koertega, koerad läksid purelema, see ei tähenda head, tähendab tüli sõpradega või midagi sellist.
Imelik on see, et ma pole kaua aega unenägusid näinud või vähemalt ei mäleta ma neid. Olen maganud nii sügavalt. Aga nüüd mitu ööd järjest unenägusid, mida ma isegi hommikul mäletan - see on imelik.
Kuigi ma ei tea, mida see tähendab. Vahest tähendab see mingeid rahulolematuse ilminguid, mis ei lase mul sügavalt magada. Sest sisimas olen ma rahulolematu muidugi, selles pole kahtlust. Kuigi põhjust nagu poleks, kui kõrvalt vaadata. Aga see polegi väljastpoolt nähtav, see on sisemine ja seda ma tajun ise.

"Minu mustikakarva ööd"

Eile käisime kinos. Esimene emotsioon oli juba filmi kestel, et see on nii aeglane ja veniv, natuke uimane. Ometi olid fantastiliselt ilusad naisnäitlejad ja mees ka muidugi, aga just naised olid väga ilusad. Ja milline muusika - imeline!
Teistele meeldis, aga jäin enda juurde, et liiga aeglane ja uimane. Alles täna hommikul (pikad juhtmed, noh!!:D) taipasin, et see film pole üldse kinos vaatamiseks. See on selline film, mida naudid kodus kallimaga teineteise kaisus ja veini juues ja vahepeal armatsedes ja üleüldse - olud peavad selle filmi vaatamiseks olema teised.
Tagantjärele on kadunud häiriv aeglus, on jäänud sündmustik, muusika ja ilusad naised ja film tundub suurepärasena, sest olen ta mõttes paigutanud vaatamiseks teise keskkonda.
Ilus on kohtuda, siis olla eemal, et end tundma õppida, saada läbi teiste peegelduse aimu iseendast, ning siis uuesti kohtuda, et jääda. Ilus.

Lasteaia peole ainult isikutunnistuse ettenäitamisel

Homme on lasteaias pidu. Väga spetsiifiline pidu.
Laps soovitas igal juhul isikutunnistuse kaasa võtta, äkki muidu ei lasta sisse. Vaat nii eriline pidu on!
Kõigepealt tuleb tunnistada, et oled õige isik, muidu ei pääsegi peole. :)
Sest tung tõotab suur olla.
Eelmisel aastal igatahes oli.
Üks asjaosaline, kellel tegelikult õigust siseneda ei ole, lubas salaja ennast sisse munsterdada... :) Kohutav, kuhu me jõudnud oleme!!! :):):)

Brrrrrrrrr

Lõpetasin oma tööasjad ja kavatsen nüüd hakata koju minema. Aga mul on hea meel, et vähemalt mõned asjad, mis tegemist vajasid, sain ära tehtud, ja homseks tegin endale nimekirjagi valmis, mis veel vaja korda ajada, et ma homme ära ei unustaks.
Aga ma luban endale öelda, et ma pole normaalne, kui nii kaua tööl istun!
Tegelikult oleks vaja veel tööasjus helistada ja konsulteerida ühe olulise probleemi suhtes, aga ma enam ei tihka isegi helistada, sest kell on nii palju ja kõik pole minusugused hullud, kes varahommikust hilisööni tööasju ajavad. Piinlik tülitada.
Vähemalt kesknädal on õnnelikult möödas. Kui ma homse hullumeelse päeva ka veel üle elan, siis ehk võib nädalavahetus rahuga tulla.

Hommikul päike, õhtul kuu

Täna hommikul läksin tööle ja mis ma näen - päike kuldab puude latvu, taevas on imeilus sini-sinine ja õhus on kevadehõngu, ehkki öösel on lumi maha sadanud.

Kujutle vaid, kui mõnus on tööle minna valges ja veel kaunis päikesesäras! Imeilus! Sellise ilusa vaatepildi peale unustasin isegi eesootava raske päeva, kuidagi nii helgeks läks isegi meeleolu.
Ja tegelikult oligi täna imeilus päev. Hoolimata sellest, et pärast lõunat läks meeletuks ja nii kuni peaaegu seitsmeni välja. Aga see-eest oli hommikupoolik väga ... ütleme - kena. Või armas. Või mis iganes positiivne väljend selle kohta sobiks. Ja ei olnudki raske mõelda pikale pärastlõunale. Ja see muide ei tundunudki pikk. Miski pole raske, kui on positiivsed emotsioonid.

Homme on veel raske päev ja siis neljapäeval ka ja siis on õnneks juba reede.

Kui ma töölt tulin, siis oli päike asendunud kuuga, mis oli juba peaaegu täis ja väljas oli külm ja ümber kuu oli suur-suur ring.
"Ring, ring, ring
ümber kahvatu kuu... "laulis Marju Kuut kunagi. See laul tuli meelde, kui kuuvalguses kodu poole kõpsutasin.

Hommikul päike, õhtul kuu,
öösel suudleb mind Su suu...

Vaat milline värsisepp!:)

Täielik laiskur

Eile ei läinudki trenni.
Koristaja käis juba ukse vahelt piilumas, kas ma tõesti veel tööl olen. Olin ikka küll. Hea oli, et piilus, muidu oleks ta mu rahumeeli luku taha pannud. :)
Pidasin plaani, et kui ma ei lähe trenni, siis teen vähemalt ühe vajaliku töö ära. Aga siis helistas mees ja ütles, et ta oli juba päeval koju tulnud, paha olla, palavik ja tahab naist koju. No kust seda naist nii äkki võtta?!
Läksin siis ise, endal hea meel, et leidsin ettekäände, miks ma ei saanud trenni minna ega tööd teha :):):)
Oeh, laisk olen, mis muud! Südametunnistus kriibib, et trenn vahele jäi, lohutan end lubadustega kodus end natukenegi liigutada, ehkki ma tean, et see jääb minust küll tegemata. Pole ma mingi üksitegija, ettekäändeks tuntud - aega pole! Homme teen!:)
Aga mehele tegin teed, söötsin vitamiine sisse ja hoidsin kätt, et ta ennast paremini tunneks.

Nii pikk, nii pikk...

Uskumatu, aga minu tööpäev lõppes just nüüd. Teadsin, et tuleb pikk päev (no mis pikk, kõigest 11 tundi...), nüüd peaksin kohe trenni jooksma, aga mulle endale tundub, et ma olen kui tühjaks pigistatud sidrun, ma ei ole kindel, kas ma suudan ennast sundida veel pooleteiseks tunniks reipust üles näitama.
Samas on ehk endal pärast parem tunne...
Oli väga tegus päev, homme ja ülehomme on samasuguseid loota. Kui siis neljapäev ka läbi saaks, siis vist võiks juba kergemalt hingata.
Muus osas on kuidagi väga nukker, töö on praegu praktiliselt ainus, mille peale ma mõtlema pean, aga taevakene, elus on ju muud ka peale töö!
Ma tahakski seda muud ka.

Õnnetu pühapäevane töörügaja

Kuna minust eile ei olnud töötegijat, eks siis pidin täna end kokku võtma ja korralik olema. Olingi. Tegin kõik kenasti ära ja olin nii rõõmus, et valmis sain. Aga miski oli väga mäda - see'p see on, kui mingeid salajasi teid pidi on võimalus tööasju koduarvutist teha, reeglina seda ei võimaldata ja ma jäingi jänni, oma arust salvestasin ja tegin kõik mis vaja, aga mida alles ei jäänud, see oli minu mitmetunnine töö.
Olin nii õnnetu, et nutt tuli peale - õnnetu ja loll kah veel arvutis! Ja ei ühtegi tarka itimeest käepärast!
Nüüd leiutasin siis enda jaoks uue võimaluse, kuidas ma oma töö tehtud ja salvestatud saaksin, sest homseks peab see mul valmis olema ja nii ma istusingi nüüd ärkvel, selle asemel et magada ja end algavaks töönädalaks välja puhata. Pea valutab juba sellest jamast.
Järgmine nädal on nii kohutav, et ma ei taha selle peale üldse mõeldagi, tahan vaid, et ta kiiremini läbi saaks.
Ees ootavad pikad ja pingelised tööpäevad ja ma ei taha neid!

Süümekad saunakerisele suitsema

Igal juhul mõtlesin ma reedel täiesti tõsiselt, et laupäeval olen korralik ja teen ära need tööasjad, mis vajavad hädasti tegemist. Kolm korda võite arvata (jah, ei, osaliselt), kas ma minutitki tööasjadele pühendasin.
Siis lohutasin ennast sellega, et tegelikult ongi pärast töönädalat vaja ühel päeval aeg maha võtta ja kohe kindlasti mitte tööasjadele mõelda, veel vähem neid teha. Homme ju ka päev!
Saab näha, mis ma homme enda õigustuseks leian... :) :) :)
Täna kavatsen sauna minna ja sealt mitte enne kella ühte-kahte öösel naasta.... Siis ei ole mul aega ka süümekateks... :)

Mina ka lähedusest - lihtsalt sõna sekka, sest olulised asjad on juba ära öeldud

Myself ja Ramloff on kirjutanud lähedusevajadusest. See oli mulle väga südamelähedane teema ja samad mõtted võinuks olla mu endagi poolt kirja pandud, nagu Myselfgi Ramloffi kirjutise kohta ütleb. Olen Myselfiga ja Ramloffiga 100% nõus ning mind valdavad samad tunded - lähedusevajadus on minulgi suur ja mind häirib, kui igasugune lähedusevajaduse soov tõlgendatakse seksisooviks, aga mina tahan lihtsalt kaisus olla või kallistada ilma varjatud seksisoovita. Veel rohkem häirib, kui füüsilist kontakti pakutakse ainult seksisoovi eesmärgil ja siis ollakse pahane, kui ma sellega kaasa ei lähe. Aga mulle meeldib, kui mind hellitatakse ka lihtsalt sellepärast, et mind tahetakse hellitada.
Absoluutselt jagan Myselfi arusaama (üleüldse on Myself ära öelnud kõik olulised mõtted, mida ma täielikult jagan), et vaimne side on kõige olulisem, et üldse midagi enamat saaks tekkida. Kui vaimset sidet ei teki, siis ei taha ma selle inimesega ka füüsilist lähedust, õigemini ei kujuta ette, et nii võiks olla.
Tegelikult on see omapärane tajuküsimus, mõne inimesega tunnedki end hästi ja tema puudutusedki ei tekita võõristust ega ebamugavust, samas kui mõnega, kellega muidu tunned end toredasti, füüsilist lähedust ei taha ega kujuta ettegi.
Sobivus ja meeldivus ja enda taju teise inimese suhtes on nii keerulised nähtused ja vist ei allu mõistuslikule arutelule.
Aga lähedusvajadus on inimestel nii erinev ja on kahju, kui selles osas kaks täiesti vastandlikku inimest kokku saavad - kui palju vääritimõistmisi ja haigetsaamisi ja pahameelt ainuüksi seetõttu, et üks tahab teise inimese puudutusi, kallistusi ja embuses olemist kui loomulikku kooselu osa, aga teisel seostub see vaid seksiga.
Kui selline kooselu kestabki aastaid, siis paraku kellegi soovide mahasurumise ja lähedusekaotuse hinnaga.

Proov+vein=proovivein... või veiniproov?

Eile oli ka Suures Linnas proov.
Õnneks oli seekord ka Suur Juht ja Õpetaja kohal ja mul oli selle üle hea meel, sest ma olen sisimas üsna kriitiline kogu selle värgi suhtes, aga seekord mind rahustas Juhi kohalolek - tema arvamust ma usaldan. Kui tema ütleb, et on jama, siis ongi jama, aga kui ta leiab, et asjast võib asja saada, siis ma usun teda.
Tema õnneks leidis, et asjast võib asja saada. Praegu on tempost veel vara rääkida, see on alla igasugust arvestust, kui meil veel tekstiraamatud käes on.

Aga ühe asja kohta ma küll avaldasin arvamust - nimelt pausikohtade märgistamine muusikapaladega... Ei! See võttis kogu tempo maha ja pani asja seisma, see polnud üldse õigustatud. Seda ma ka ütlesin, mida õnneks aktsepteeriti. Jumal tänatud! J-ga saab õnneks asju ajada, ta arvestab meie arvamustega, kuna tunneb end ebakindlalt, siiski on tal oma visioon asjast ja Juhi arvates on hea, et tema ise seda lavastab, see on ka Juhi arvates õigem. Hea, kui ta nii mõtleb. Ja mulle meeldib, kui ta protsessil silma peal hoiab. Siis on minu kindlustunne küll suurem.

Pärast proovi läksin veel kolleegi juurest läbi. Ta nimelt kinkis mulle sõbrapäeva puhul ühe valge veini, aga me ei saanud seda tööl kuidagi ära lahendada. :) See oli üldse tore, kuidas ta salaja küsis mu käest: "Kas Sul kott on kaasas?" Mul oli. Siis kähku ümberringi piiludes sokutas mulle pudeli kotti, õnnetuseks ei mahtunud ta väga hästi ära, sest mul on kott alati igasugust träni täis, aga ma püüdsin pudelit igati varjata, sest meie töökohas ei ole alkohol kohe üldse aktsepteeritav. :)
Nonoii, mõtlesimegi siis, et pärast proovi lahendame selle pudeli ära. Vein oli täitsa hea. Mees sai muidugi kreepsu, kui kuulis, et ma jälle kolleegi juures joon :) :) :) - tema arvates on kolleeg väga paheline naisterahvas, kes meelitab tema naist halvale teele. :) :) :)

Jah, mis teha, olen kord juba väga mõjutatav! Ja eriti pahedele!!!! :) :) :)