Vürtsid veel sordiini all

Ei ole vist mõtet hellitada lootusi, et meie abielus algab uus ajajärk ja argirutiini hakkavad vürtsitama huvitavad tegemised ja põnevad ettevõtmised.

Kui ma kuulen teisi inimesi end liigutamas ja perega seda-teist-kolmandat ette võtmas, siis saan aru, et minu mehe jutt jääbki ainult jutuks (tasand - peaks, võiks, tahaks, oleks...) ja tegelikkuses ei toimu mitte kunagi midagi sellist, et ta tuleb ja ütleb: "Nüüd sõidame sinna päikeseloojangut vaatama" või "Selle nädalalõpu veedame mere ääres" või "Täna õhtul läheme kinno" või "Homme läheme tantsima" vms.
Olgu-olgu, olen ülekohtune - ÜKS kord ta viis mu välja sööma! Kuid tajun, et tema hoiak on siiski pigem selline, et tahaks kodus olla, ei viitsi kuhugi minna, mis meil siingi viga. Nii joomegi pigem kodus veini kui kusagile kodust välja läheme.

No ega ma ehk ei peakski eeskujuks võtma eeskujulikke peresid, kus palju aega koos veedetakse ja lastega nädalalõppudeks kuskile kaugemale sõidetakse. Aga ikka tuleb mõte, et oleks ju ka tore....

Puhh-puhh-puhh, tean, et mõttetult rumal on viriseda ja rahulolematu olla... Aga ega ma kogu aeg siis niimoodi ei mõtle, lihtsalt vahel tulevad niisugused mõttevälgatused...

Ja võib ju olla, et olen eksiteel. Vahest muutused veel tulevad?

Saladus paljastunud!

Täna sain saunamõistatuste puzzlesse asetada puuduva tüki, mis andis peaaegu valmis pildi.
Nimelt paljastus saladus, miks mees saunast tulles on alati ärritunud ja vihane ning norib tüli. Ma väga ähmaselt oletasin midagi ligilähedast, aga ma ei osanud arvata seda, mis tegelikult toimub.

Ma ei saa öelda, et mul sellest kergem hakkas, sest ta ise minuga probleemist ei räägi, kuid mina ei saa paljastada allikaid, mis kaudu minuni info on jõudnud (aga tema ise on jäänud kurdiks mu küsimustele, miks ta saunast tulles alati nii sõjakas on), seega jäävad kõik otsad lahtiseks.
Ja kuigi ma arvasin, et asi ei saa ju olla saunas, probleem on ikka alkoholis, siis nüüd on selge, et tegelikult ei ole probleem niivõrd alkoholis kui ikkagi saunas.... või peaaegu saunas... Nii et ikkagi on saun psüühilise trauma tekitaja:D, selles ei pannudki väga mööda.
Kõigepealt saab mees seal psüühilise trauma (n.-ö. kütab ennast üles), milles oma osakaal on ka siiski alkoholil, ja siis tuleb koju mulle psüühilist traumat tekitama. Lihtne ja loogiline.

Kuna ma nüüd tean, milles on asi, siis pean järgmiseks korraks strateegia välja mõtlema, et ennetada tema sõjakat meeleolu. Aga vahest aitab sellestki, kui ma ise tean, milles on asi, see annab mulle tunde, et valitsen olukorda. Kõige ebameeldivam on teadmatus. Nüüd teadmatust enam ei ole.
Järelikult on olukord natuke meeldivam... :)

Millised lapsed valid endale Sina?

Kui ma eelmist sissekannet tegin, siis tõmbasin mõttes enda jaoks veel paralleele koolides lastega, kellel on probleeme, ja lastega, kes saavad väga kenasti hakkama.
Tavapäraselt kipub olema nii, et õpetajate aur läheb nende rüblikute peale, kes ei saa ise endaga hakkama (psühholoogilises mõttes) ning tekitavad pahandusi teistelegi, ja selle tulemusena saavad need tublid lapsed vähem tähelepanu ja tegelemist, kui nad tegelikult vajaksid. Ka nemad tahavad kiitust ja tähelepanu, aga õpetajad on hädas paharettidega ning ei jaksa siis enam tublide, vikside ja viisakatega tegelda, sest - nemad on ju tublid ja saavad niigi hakkama!

Milliseid üüratuid projekte kirjutatakse selleks, et tegelda lastega, kellel on probleemid ja kellega on probleemid, neile mõeldakse välja põnevamaid ja huvitavamaid tegevusi välja, peaasi, et nad ikka osaleksid ja et nad saaksid kõikvõimalikku tegelemist ja enam lollusi ei teeks ja loodetakse, et neist tulevikus ühiskonnale ikka kasu tõuseb, mitte et nad riigi rahakotti ei tühjenda erinevate sotsiaaltoetuste näol.

Raske on inimestele selgeks teha, miks siis tublidele ja andekate tarvis selliseid projekte ei kirjutata ja miks neile igasuguseid eksklusiivseid tegevusi välja ei pakuta. No ikka sellepärast, et nemad on niigi tublid! :S

Nii tulebki välja, et need lapsed, kelle huvitegevusse ja sportimisvõimalustesse on vanemad maast-madalast investeerinud, kelle jaoks vanemad alati aega leiavad ja kelle tegevuste vastu huvi tunnevad, jäävad ühiskonna poolt tähelepanuta, nendele lisahüvesid pole ette nähtud.
(Õnneks on küll nende lisahüveks positiivne tähelepanu suuremate saavutuste korral ja kuna nad on väga tublid, siis kasvavad neist väga tublid inimesed, kellest rõõmu perel ja ümbritsevatel ja kes maksude näol nii palju raha riigile toovad, et saaks ka mitte nii tublisid toetada...)

Kuid need, kelle vanemad panustavad vaid töösse ja kelle arvates lapsed kasvavad suisa ilma vanematetagi, kellel pole aega laste jaoks ja kes ei teagi, millega nende lapsed tegelevad, need lapsed saavad vähemalt ühiskonna huviorbiidis olla, nende päralt on kogu õpetajate tähelepanu ja närvikava, nende pärast palgatakse koolidesse sotsiaaltöötajaid ja psühholooge, et ikka rohkem ja rohkem inimesi tegeleks lapsega, kes tegelikult vajab vaid omaenda vanema armastust, aega ja huvi....

Tänases Postimeheski räägib ka Margit Rosenthal, et "meil oleks palju rohkem iseseisvaid puudega inimesi, kui nende vanemad toetaksid neid juba lapseeas rohkem".
See haakub ka minu eelmise kirjutisega puuetega laste teemal, kuid ka siinse jutuga tõmban paralleele, et kõige olulisem on lapsele tema vanema armastus, tähelepanu, tegelemine ja huvi.
Mida rohkem laps seda saab, seda iseseisvam, tublim ja vastutustundlikum inimene temast kasvab, olgu ta puudega laps või tavalaps.
Aga jäta laps (olgu siis puudega laps või tavalaps) ilma oma ajast, armastusest ja huvist tema tegemiste vastu, siis annad lapse sujuvalt üle riigi kätesse, kes hakkab siis investeerima temasse aega ja raha.... aga tihti pole sellest enam väga palju kasu...

Eh, ega ma nüüd väga pessimistlikuks ei läinud? Vaat mis mõtteid võib tekitada telesaade ja töine päev ja meediauudised ja arutlused kolleegidega...

"Puutepunkt " ja puudega laps peres

Vaatasin "Puutepunkti".
Vaatan seda alati, kui juhtun sel ajal kodus olema.
Täna räägiti ühest perest, kus kasvavad Down'i sündroomiga laps ja tavalaps. Selge, et tuleb arvestada puudega lapsega, tema protseduuridega, tema tegevustega, kuid pereema tõi esile probleemi, et tavalaps tunneb end kohati natuke kõrvalejäetuna, sest vend saab rohkem tähelepanu. Ja tuleb alati meeles pidada, et ka tavalaps vajab tähelepanu, kallistusi, tegelemist ja kiitusi, mis sellest, et temal läheb kõik palju märkamatumalt, kiiremini ja tublimalt kui puudega lapsel. Ja tundub, et no tema on ju tubli, saab hakkama! Kuid vanemate armastust ja aega tahab ta samamoodi tunda.
Mulle meeldivad neis saadetes puuetega laste vanemad, kes suhtuvad oma puudega lastesse nii elutervelt ja loomulikult, väga hea on seda näha. Mitte kunagi nad ei hala ega virise, vaid saavad hakkama ning oma optimismiga on paljudele vanematele eeskujuks.
Puudega last kasvatada tähendab mitmekordseid muresid ja hoolt, mida tavalaste vanemad ettegi ei kujuta. Aga ma jagan selles saates öeldud lapsevanema sõnu, et Down'i sündroomiga poeg on nende perele palju rohkem andnud kui võtnud.
Puudega laps annabki palju rohkem, kui seda iial arvata osatakse. Annab teadmised ja kogemuse, mida üheski koolis õppida ei saa. Vähemalt mitte sel moel, mida TEGELIKULT tähendab puudega lapse kasvatamine, milliseid probleeme see kaasa toob ja mida tähendab perele tervikuna. Ja kui palju on seeläbi võimalik õppida ning ise kasvada koos lapsega. Iga vanem ju kasvab koos oma lapsega.
Mina võin küll öelda, et olen kohe mitu korda ja tublisti kasvanud. Ei anna võrreldagi selle algaja emmega, kes oma esiklast ärevusega ootas ja õieti mitte midagi teha ei osanud ja lastekasvatusest mitte kui midagi ei teadnud... :)
Aga sellest hoolimata, et ma olen mitu korda ja tublisti kasvanud, ei tea ma veel ikka paljutki ja vahel tuleb oskustest puudu, kuidas toimida...
Nagu mu mees armastab öelda - mõistus munadega triiki! :D:D:D
Inimene õpib kogu elu, väidetavalt sureb ikka ... hm, pehmelt öeldes - arenemisruumiga... :D:D:D

Rääkimisest rääkimiseni

Ei mäletagi teist nii toimekat päeva, mil ma päeva lõpus isegi enam rääkida ei taha, sest olen lihtsalt väsinud.
Pikad jutuajamised, rääkimine, rääkimine, rääkimine.... Ainus, mis ma teha saan, ongi rääkimine, rääkimine, rääkimine...
Ja see, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, ongi rääkimine, rääkimine, rääkimine... :D

Nüüd tahan ainult vaikust ja rahu... õigemini rahu ja head muusikat ja lihtsalt kaisus olla. Heas suures soojas turvalises kaisus.
Ma võin saada rahu ja head muusikat, kaisuga on omaette ooper ja üleüldse pean homseks ühe erialase raamatu läbi lugema.
Seega pole tööpäev veel lõppenud.

Kuid siiani kulgenud päevaga olen rahul. Selline klassikaline seis, et väsinud, aga rahul.
Ehkki tegemata asju on veel terve kuhi ja rahuloluks iseenesest ju pole põhjust, kuid ikkagi tunnen, et võin ennast kiita.:)
Pealegi on juba kolmapäev. Kaugel see nädalalõppki! :)

cum laude

Mõnede inimeste õppeperioodid tekitavad endaski tahtmise taas õppida. :)
Pean ainult välja mõtlema, mis on see, mis mind kõige rohkem huvitaks.
Huvitavaid asju on palju-palju, aga küllap peaksin selleks, et töökohast ka võimalust õppida antaks, valima midagi erialast.

Kuid ma pole kindel, kas see oleks just midagi sellist, mida ma ilmtingimata tahaksin veel ja veel innustunult õppida...
Ikka tahaks midagi uut ja huvitavat ja üdini köitvat, siis on õppeprotsess äärmiselt huvitav.
Nii huvitav, et cum laude lõpetamiseks ei ole vaja üldse pingutada, see tuleb iseenesest. Nagu minuga juhtus. Alles aktusel sain teada, et lõpetasin cum laude, kui diplom pihku pisteti. :)

Kui välja mõtlen, mis mind KÕIGE rohkem huvitab, siis istun jälle koolipinki. :)

Ülekeeratud vint ja paks veri

Pühapäevane intsident lahenes nii, nagu need meil tavaliselt lahenevad - ilma sellest rääkimata. Aga suur ja püsiv muutus on see, et ta vabandab nüüd alati, kui on mingeid sigadusi korraldanud. Mind häirib, kui me ei aruta problemaatilist situatsiooni läbi, samas on minu kogemus, et see võib viia uue tülini.
Teisalt ma ju tean, et ta saab ise ka aru, et keeras vindi üle, mis me sellest siis enam nämmutame. Meestele reeglina ei meeldi niigi selgeid asju sada korda läbi hekseldada ja arutada - lollus on tehtud, andeks on palutud, no mida veel??!! Mis siin rääkida on?!
Ütlen, et ma pole rahul sellega, et ta vahetevahel nii nõmedalt käitub ja mind sajas surmapatus süüdistab? Ta teab seda niigi, mis ma sest haigest kohast siis osatan?!

Võib-olla kõik mehed ei ole sellised, kellele ei meeldi rääkida probleemidest ja neid arutada, aga minu mees ei ole väga aldis sellistel teemadel vestlema. Eriti kui tegu on tema enda möödalaskmiste ja eksimustega. (Ehkki kordan tuntud tõde, et suhetes on alati kaks poolt! :D) Ja ma ei pea siis ju probleemide elava kehastusena seda kogu aeg uuesti ja uuesti välja kaevama ja torkima.
Olen niisuguse torkimise ja kaevamisega oma vitsad kätte saanud ja loodetavasti olen nüüd targem. Pole vaja sobrada tehtud tegudes ja neid analüüsida ja heietada. Võin seda sõbrannadega teha, aga mitte meesinimesega, see ei vii kuhugi, tekitab ainult paksu verd.

Saun - psüühilise trauma tekitaja

Ma kardan saunaõhtuid. Nimelt mehe saunaõhtuid.
Sest kui ta on palju õlut joonud, siis on ta väga kergelt ärrituv ning isegi pisiasjad võivad tekitada suure tüli.
Täna juhtus see ka.
Tuli koju. Vaatasime uudiseid. Siis tahtsin arvutis veel ühe kirja ära kirjutada, enne kui "Miljonimäng" algab.
Küsis, kellega ma suhtlen, kellega räägin, mis ma siin teen. Vabandust, aga see tõesti tüütab mind. Ma ei vastanud midagi, ohkasin ainult.
Siis läks lahti. Algul tige porin, kusjuures ma ei saanud üldse põhjusest aru, alles pärast hakkas selguma, et talle käib närvidele, kui ma salatsen, kellega ma arvutis suhtlen. Salatsen??? Nojaaah....
Tule taevas appi! Ütlesin siis, kellega ma rääkisin. Aga see ei päästnud enam maailma.
Mees oli tige ja jäi tigedaks, etteheiteks minu salatsemine. Ja siis kõik muud absurdsed süüdistused sinna otsa. Ma püüdsin tema porinast ja räigetest sõnadest mitte välja teha, sest niipea kui ma sellega kaasa läksin, siis paisus sõnasõda suureks ja ma sain aru, et tema sellises olekus ei ole mul mingit mõtet midagi rääkida.
Mõttetu.
Järgmine saunaõhtu nädala pärast.

Mis on ÕNN?

Õnn on see, kui tahad seda, mis Sul on.
Õnn on see, kui Sul on eesmärk, kuhupoole liikuda.
Õnn on see, kui saad seda, mida tahad.
Õnn on see, kui Sul on hea meel selle üle, mida Sa saad.

Kas ma olen rahul sellega, mis mul olemas on?
Ma olen korduvalt öelnud, et patt oleks nuriseda, sest mul on ju tegelikult kõik olemas. Aga kas ma sellega rahul olen... Vaat selles on küsimus. See on juba suhtumise küsimus. Muidugi võib alati olla rahulolematu ja see on ka edasiliikumise alus, kui tahad ikka paremat ja ikka rohkem ja ikka veel ja veel... Samas olgem ausad - tegelikult vajame suhteliselt vähe, et olla õnnelik ja normaalselt elada.

Mõttekoht - kui ma otsin vabandusi, miks mul ei ole asjad nii, nagu ma tahan, siis järelikult ei ole asjad nii, nagu ma tahan. Tihti lepime sellega, et parem varblane pihus kui tuvi katusel.
Pean hoolega enda elu üle järele mõtlema, kas ma olen siis nüüd rahul sellega, mis mul on, või pole ma seda mitte...

Kui mul on eesmärk, siis nagu peaks ka olema õnnelik. Et kui mu eesmärk on saavutada aina rohkem, omada aina rohkem, tarbida aina rohkem... - õnn siiski oleneb vist eesmärkidest, kui mõistlikud need on.

Eesmärk saada paremaks inimeseks, leida hingerahu, saavutada harmoonia suhetes... - jaaa, usun, et oleksin õnnelik, kui suudaksin nende eesmärkideni jõuda.

Kui ma saan seda, mida tahan, siis olen ka õnnelik? Võib-olla, võib-olla... Ju see ka ikka mu soovidest ja tahtmistest oleneb... Või ei olene? Mida iganes ma tahan ja seda ka saan, siis olen õnnelik? Usun, et kui ma midagi väga tahan, siis olen valmis selle nimel ka tööd tegema ja pingutama, siis saan ka õnnelik olla, et olen oma õnne ise sepistanud.

Olen õnnelik, kui saan seda, mida tahan? Loogiline. Aga samas - tunne rõõmu ka pisiasjust ja ära jäta tähelepanuta ühtki rõõmuallikat, mis Sulle kätte jookseb. Näha head igas hetkes.

Kui ma seda vaid suudaksin.
Ometi on need nii lihtsad tõed.
Kõik geniaalne ongi lihtne.
Kas ma ise teen enda heaks kõikvõimaliku, et olla õnnelik? Kas ma ise teen tööd enda kallal, oma mõtteviiside kallal, oma suhtumiste kallal, et olla õnnelik? Kellest siis õnn kõige rohkem sõltub?

Tunnistan, et olen aeg-ajalt rahulolematu ja pean enda jaoks ikka ja jälle plusse-miinuseid kõrvuti laduma ning hindama, mis on minu jaoks oluline ja millest olen valmis loobuma.
Siis järelikult ma ei ole õnnelik?
Tegelikult tunned seda ju oma sisimas, kuidas lood on. Plussid-miinused on üks asi, kuid hoopis teine enda sisemine rahulolu.
Kuivõrd suudan end veenda, et rahulolematuseks pole vähimatki põhjust.
Suhtumiste küsimus.
Olulisemad ja vähemolulisemad asjad, mis ikka pinnale kerkivad.
Ja mingi imelik kripeldus kusagil vasakul pool...
Kui oled õnnelik, siis ju ei kripelda midagi, või kuidas?

EI tööle!

Eile tegime kolleegiga pärast kino toreda õhtu. Ostsime süüa ja siis mõnulesime tema juures söögi ja juttudega.
Muidugi on kolleegiga ajaveetmise juures see häda, et paratamatult tulevad tööjutud. Seda poleks nädalavahetusel üldse vaja, tegelikult ju ei taha mõelda tööasjadele.
Noh, ega me mingeid probleeme lausa ei lahendanud, aga ikkagi fakt, et ei pääse tööst eemale, mis võiks nädalavahetusel olla elementaarne.
Sellest mõtteaine teiseks korraks - EI igasugustele tööjuttudele!
Selles mõttes oleks ehk parem minna ikkagi kuhugi välja tantsima või mis iganes, siis ei tule töö meelde. :)

Kinost ja "Lepitusest"

Eile käisin kinos.
Üle 10 aasta vist! Igal juhul on minu viimasest kinokülastusest vääääääga palju aega möödas.
Aga tore oli elustada mälestusi kinost.
Muidugi on selle ajaga paljugi muutunud.
Üks asi, mis mulle endale vastukarva on, on kinos söömine.
Minu arvates on see pühaduseteotus, sama jube, nagu teatris hakata krabistama kommipaberitega ja luristada kokakoolat.
Aga rahvas sööb kinos mõnuga popkorni ja kompvekke ja joob kokat. Mis teha, kui selline kultuur (mida ma nimetaksin küll pigem kultuurituseks) on meile sisse trüginud.
Ja ma ei saa välistada, et kui ma rohkem kinos käima hakkan, siis ise samamoodi ei hakka söögipoolist nosima. :)

Aga eilne film, mida vaatamas käisime, oli "Lepitus".
Mina ootasin hoopis midagi muud ja mu ootused olid pisut teisemad, kuid film oli väga tõsine ja traagiline.
Kohati sündmustik venis, oodanuksin kiiremat sündmuste arengut, kuid see polnud mingi action-film, vaid draama, kus keriti aega tagasi, vaadati toimunut nii lapse silme läbi kui ka objektiivselt kõrvalvaatajana. Selles mõttes oli filmi ülesehitus päris huvitav.
Valed, mis muudavad inimeste elusid. Mul oli kahju, et sellel valed olid nii traagilised tagajärjed ja peategelane ei saanud seda enam heaks teha. Tema karistuseks jäi selle teadmisega elada pika elu lõpuni, aga ma oodanuksin teistsugusemat sündmuste käiku. Sellest tõest, mida ta aastakümneid hiljem avaldas, polnud enam kellelegi kasu.
Sõjastseenid olid masendavad ja kohutavad, minu jaoks oli filmis liiga palju sõda. Ootasin rohkem armastust, aga nagu öeldud, olid minu ootused üldse teised. :)
Üldkokkuvõttes - jäin rahule. Mulle meeldib, kui film paneb mõtlema. Olenemata ootustest. :)

Määratud surmale või täituma?

Unistustega on nii, et mõnel inimesel on sihid silme ees ja teab täpselt, et unistustest ei tohi iial loobuda, vaid nende nimel tuleb tööd teha, et nad täituksid.
Teised aga loodavad, et isegi ilma soovimata täituvad kõik unistused, ka kõige ebareaalsemad, ta ei tee ise midagi selleks, et need täituksid, vaid ootab, et see juhtub iseenesest. Et kui on määratud täituma, siis täitubki.
Ma ei tea, mida arvata sellest, et süstemaatiline ja eesmärgistatud soovimine aitab unistustel Sinu alateadvuses olles neil lõpuks täituda. Aga see mõte meeldib mulle.
Minul on praegu kolm soovi, mida ma pidevalt soovin, need tulevad nii automaatselt, et ma isegi ei pea neile konkreetselt mõtlema, need on mul alateadvusesse niimoodi sisse kodeeritud, et mul pole isegi õnnestunud oma soovides midagi muuta. Kui sõidan nt. bussis või jalutan koeraga metsas, siis on need soovid platsis ja aina ketravad ennast mu ajus ringiratast.
Mida ma sellest arvama peaksin?
Et nad on määratud täituma?
Või peaksin reaalsust paremini tajuma ja endale selgeks tegema, et on asju, mis iial ei saa täituda? Aga unistused ongi ju sellepärast unistused, et neil ei pruugi reaalsusega midagi pistmist olla. Või kuidas?
Ja unistuste surm pidavat olema liigne reaalsusest kinnihoidmine, julgusetus unistada suurelt, argus unistada asjadest, millest reaalselt mõeldes ei peaks üldse mõtlemagi.
Seega - kui tahad, et Su unistused täituksid, siis ära mõtle, et see on võimatu, siis see võimatuks muutubki.
Unistustega pidada väga ettevaatlik olema, sest nad võivad täituda! :)
Nii et kõigepealt tuleb hoolega mõelda, kas soov, millest Sa unistad, ikka tõepoolest Sulle meeltmööda on, kui ta täituma juhtub...
Aga kas meetod, kus pidevalt oma soove soovid ja need alateadvusse kinnistad ja need siis lõpuks täituvad, ka tõepoolest vilja kannab, seda saan öelda siis, kui mu soovid ükskord täituvad või ei juhtu seda ka... ütleme, kümne aasta pärast... siis vist võib selle meetodi kas heaks kiita või maha kanda. :)
Kuigi unistusi võib endas kanda ka mitukümmend aastat ja need võivad ka 50 aasta pärast täituda...:) Iseasi, kas ma siis seda enam tahaksin... :D:D:D

Ei mingit kodust laupäeva!

Ma arvasin, et täna olen kodune, aga kolleeg tegi ettepaneku miskit ette võtta. Et võiks natuke kultuuri nuusutada ja siis ehk kuhugi istuma minna. Või tema juures süüa teha ja end mõnusalt tunda.
Ma oleksin midagi sarnast pakkunud oma heale sõbrale K.-le, aga kuna varasema jutu sees tuli välja, et ta on suhteliselt väsinud, siis ei tahtnud oma ettepanekutega lagedale tulla ja talle pinda käia, sest vahel peab inimesel olema aega ka lihtsalt välja puhata ja lebotada, ilma et peaks väga aktiivselt suhtlema. :)
Niisiis võtsin vastu kolleegi pakkumise.
Nii ongi, et lähen täna kinno, kus ma pole juba ma-ei-tea-mitmeid-aastaid käinud. Ja film tõotab olla väga pisaraterohke. Hmmm... kas mul nüüd just seda vaja on.... Veel üht õnnetut armastuslugu poleks vist mulle enda oma kõrvale küll vaja... :)
Aga ma igaks juhuks sisu ette ära ei loe. :) Siis on huvitavam.
Ja pärast vaatame, mis edasi teeme.
Mees igal juhul lubas mu südaööl koju transportida.
Aga võib-olla ma ei tahagi nii vara koju tulla.;)
Elame-näeme.

Profid ja muidumehed

Praegu on käsil mitu tööd.
Kõige huvitavam prooviperiood on muidugi L-ga.
R-ga on ka huvitav, sest ta teab, mida tahab, tal on visioon ja tervikutunnetus. Tema teeb ka s***st sepiku, vahel isegi saia. ;)
Mis J-ga välja tuleb, seda ei tea.

Mul oli kahju, et neljapäevane proov L-ga ära jäi, sellest oli tõeliselt kahju!

See-eest oli proov R-i ja U-ga. Sedapuhku õnneks veel murettekitavate asjadeni ei jõutud.:D:D:D Palju filosoofiat ja üldist tausta. Mis on kõik väga huvitav. Siiski meeldib mulle R-i kuulata rohkem kui U-d, ometi on ka tema tark mees ja puha, aga ma ei saagi aru, miks ühe inimese info/teadmised/tarkus on väga hästi vastuvõetavad ja teise omad mitte nii hästi.
Ja mõnele inimesele võin lausa suhu vahtida, nagu puistaks ta sealt kuldmune, niivõrd lummav tundub tema jutt.
Targad mehed vaimustavad mind ja võtavad jalust nõrgaks. Aga vist mitte kõik.:) Mehest endast oleneb kah, kui palju ta just jalust nõrgaks võtab. :D:D:D

J. puhul saan aru, mida tema tahab, ometi jääb minu arvates tema visioon nõrgaks ja tervikutunnetust ma tema puhul ei taju. Ta justkui istuks reele, ise teadmata, kuhu see sõitma hakkab. Harrastajana selles vallas küll midagi suurt ei tee, see on minu arvamus. SEE inimene peab olema proff, tegijad võivad olla algajad ja vähekogenud, proff imeb neist välja kõik mis vaja, aga kui SEE on harrastaja, siis on jama. Siis ei oska ta isegi proffidest saada seda, mida ta ehk ise vaimusilmas näeb.

Mina teen plaane, mees muudab neid

Eilne filmiöö jäi ära.
Mees mõtles ümber ja ei läinudki tööle.
Jõime hoopis veini.
Arvasin, et hommikul läheb ta tööle, siis tegelen endale meeldivate asjadega, aga ta ei viitsinud ka hommikul minna, tal olid hoopis teised plaanid...
Nüüd teeb mulle süüa.

Pole kerge olla staari abikaasa! :)

Kui me rääkisime sellest, et mul hakkavad proovid õhtuti pikale venima ja töö käib mitme asja kallal, siis mees ohkas ja ütles just nii: "Ega staari abikaasa pole kerge olla!" :D

Ei ole muidugi. Ja ma isegi mõtlesin, et jube lugu, kui ta nüüd nii suurt huvi mu tegemiste vastu tunneb, et tahab kõike ka vaatama tulla - oh õudust! Mida ta siis mõtlema hakkab!?! Seal see siis on - kui ei käinud vaatamas, siis heitsin ette, et ei käi, aga nüüd, kui ta mu tegemiste vastu huvi tunneb, siis olen mures, mis sellele järgneda võib... :D:D:D Millal inimene küll rahul on?! Mitte iialgi! :D
Mure on ka arusaadav, kui Suur Juht ja Õpetaja oma pöörasemast pöörasemad ideed ellu tahab viia....

Ooooooh, ei, ma parem ei mõtle neile asjadele ja loodan, et miski kuidagi laheneb.
Asi ei saa ometi olla nii hull, nagu mulle praegu tundub!

Jooksuaeg on kätte jõudnud! :)

Paistab, et hakkab kätte jõudma aktiivsem periood - ja see mulle meeldib!
Nüüd hakkavad kõik õhtud kinni olema ja kodusolemise aega jääb vähemaks. Aga kuna saan teha seda, mis mulle kõige rohkem meeldib, siis ei nurise mina mitte üks raas. Mees ilmselt hakkab kurvemaks ja rahulolematumaks muutuma, kui ma enam ühelgi õhtul kodus pole.
Ja tagatipuks lähevad vett vedama meie plaanid koos teatrisse minna... :(
Aga naudin täiega seda mõnusat aega, mil saan pühenduda oma hobile. Vaat et põhitöö segama ei hakka.... :) Millalgi peaks ju ka midagi õppima....

Kuhu rändavad hinged?

See ei ole üldse mõtisklus hauatagusest elust.
Mõte hingede rändamisest tuli mulle hoopis seoses muuga.

Kui me elame oma igapäevast elu, siis on ju ikka nii, et meie ümber on inimesi, kellega tunneme end paremini, ja on neid, kellega me ehk väga meelsasti ei lävi. Või siis ka sellised inimesed, kellega suhtleme meelsasti, kuid ei midagi enamat.
Ei mingit erilist tunnet. Ei mingit tunnet, nagu teaksid ja tunneksid seda inimest juba ammu. Ei mingit tunnet, et oled temaga võib-olla mingite nähtamatute niidikestega seotud. Ei mingit taju, et mõistate teineteist poolelt mõttelt. Ei mingit tunnet, et teis on nii palju ühist. Ei mingit arusaama, et teil on seletamatult hea koos olla. Ei mingit kojujõudmise tunnet.
Ometi kohtame selliseid inimesi, kellega kohtudes meid valdavad just sellised tunded.

Kas me otsime neid teadlikult või satuvad nad meie teele juhuslikult? Ma ei usu juhustesse. Olen seda meelt, et mitte midagi siin ilmas ei juhtu juhuslikult.
Järelikult otsib meie hing sarnast hinge, hinge, kelle poole meid tõmbab? Kas meie hing rändab ringi, otsides sugulashinge? Tundes ta ära, tajud tõmmet selle hinge poole?
Aga kas saab olla nii, et sinu hing tunneb tõmmet, aga teine hing sinu hinge poole mitte?
Kas hingesugulastega saab nii olla? Või peaks see ikkagi vastastikune olema?
Kas armastuse ja hingesuguluse vahele saab võrdusmärki panna või mitte?

Küllap pole üheseid vastuseid.

Aga õnnetud on need, kes pole leidnud oma sugulashinge/hingesugulast, veel õnnetumad need, kes leidnud, kuid pidanud ta unustama.
Kas on võimalik unustada hinge, kellega su hing on end vabalt, õnnelikuna ja kodusolevana tundnud?
Kuhu selline üksildane hing rändab? Hingedemaale tagasi? Otsima uut hinge, kellega end samamoodi tunneks?
Ja üleüldse, miks on nii, et kõigi hingedega ei tunne me hingesugulust ja seotust? Miks on ühed hinged meile olulisemad kui teised?

Kummaline, aga seletamatud ja nähtamatud asjad on elus sageli kõige olulisemad.

Alfie

Vaatasin Kanal-2-st "Alfiet". Õpetlik film nii naistele kui meestele. Naistele õpetlik nägemaks meeste käitumist ja mõtlemist suhetes naistega, õpetlik meestele, kes suhetes vaid lõbu ja kvantiteeti taga ajavad ning vastutust ja kohustusi ei taha. Ja kuidas asjad pöörduda võivad.

"Tunded ründavad ikka siis, kui nende tekkimist kõige vähem oodata oskad. Ja kummaline, et kõige valusama hoobi annab see, kellega end kõige vabamalt tundsin."

Peaksin uuesti raamatu läbi lugema. Olen seda kunagi väga-väga ammu lugenud, pärast filmi oleks seda huvitav üle sirvida.
Usun, et verinoorena seda lugedes ei jõudnud mulle palju asju kohale, küllap kippusin väga äärmuslikke hinnanguid andma, süütu ja naiivne sinisilm nagu ma siis olin, nüüd vaatan paljutki teisiti ja näen maailma avaramalt. :)

Täna

Tänane päev oli nii kiire, et ma ei jõudnud ühe asjaga lõpetadagi, kui juba järmised kaela sadasid. See pinge vist oli ka põhjuseks, miks pea tahtis valutama hakata, sain õnneks õigel ajal jaole.
Kõige ebameeldivam oli ülemuse juures istuda ja saada kaudset peapesu teiste tehtud sigaduste pärast. Eks ma pärast klaarisin asjaosalistega ise ka.
Ja mõnele palvele tuli eitav vastus, eks siis tuleb edasi vaadata, mida teha annab.
Aga täna ei taha ma enam tööasjadega tegelda, aitab nüüd küll. Pillid kotti ja koju! Homme on jälle päev.
Aga homme ei pääe ma oma kabinetti ega oma arvutisse ja see häirib minu tööd päris tublisti. Saan ehk mujal kah kuidagi ära oldud, aga mind lihtsalt häirib, kui ma mitmel päeval pean kuidagi kuskil teises kabinetis läbi ajama ja käepäraseid vahendeid ei ole igal hetkel kasutada.
Ma püüan küll arvestada teise inimesega, aga natuke rahulolematu olen ikkagi.

Pühapäev

Eile oli nii tegus pühapäev, et puhkepäevana see küll arvesse ei läinud!:)
Esiteks magasin ma sisse. Ärkasin pool üksteist, aga kell 11 pidin juba ühel kokkusaamisel olema. Ooo, ja kuidas mulle ei meeldi niimoodi ärgata, et ei jõua rahulikult kohvi juua ja hommikust süüa!
Jäin muidugi hiljaks, aga midagi polnud parata.
Edasi kulges päev Tartus. Üritusel oli palju rahvast, kõik oli kena, välismaised esinejad olid atraktiivsed, neid oli hea vaadata-kuulata, kuid ma ei saa sinna mitte midagi teha, mulle ei meeldi üleskiitmine ja ärile rõhumine. See tekitab minus koheselt vastuseisu.
Ometi saan aru, et see käib asjaga kaasas, kuid minu eesmärk on teine. Sestap ootan ka ise, et rõhutataks pigem tervise aspekti, mis on ju kõige olulisem.
Õhtul läksin vara magama (ei mingit öösiti arvutis istumist enam!:D), magasin hommikuni, kuigi vaatasin öösel päris mitmel korral kella ja mäletan isegi nähtud unenägu, järelikult väga sügavalt ei maganud.
Kuid olen puhanud ja reibas.

Elu on ilus

Elu on ilus.

Täna oli kena päev.

Sellest hoolimata, et sadas lausvihma ja mul oli mingi hädavariandist äbarik vihmavari, mis tormituule käes käis pidevalt tagurpidi ja millest oli suhteliselt väha kasu. Lisaks pidin teda hoidma nii peadligi, et ma nägin vaid enese jalgade ette, nii võinuksin rahumeeli auto alla tormata, sest ümbrust lihtsalt ei näinudki.

Kena päev oli hoolimata sellestki, et teed ületades jäin kahe sõiduraja vahele seisma ja loomulikult ei vähendanud ükski mööduv auto kiirust, mis tähendas, et nii mõnigi lähemalt mööduv auto kastis mind mõnusalt poriveega. Mul oli siiralt hea meel, et mul polnud näiteks valget mantlit seljas!:)
Ja kusjuures mind ei morjendanud see kastmine mitte üks raas, vangutasin vaid pead. Hämmastavad inimesed!
Loodetavasti satub mõni tänane kihutaja kord ise jalakäija rollis sellisele kohale seisma. :)

Täna oli proov ka. See oli huvitavamast huvitavam, väga põnev oli etüüde teha, asjale loovalt läheneda. L-l oli meile välja mõelnud mitmeid ülesandeid, see prooviprotsess on nii paeluv, et aja kulgemist ei pane tähelegi.

Vahelepõikeks. No ma nüüd ei tea, mis ma pean tegema - palgata puhkust võtma või?! Sest sinist lehte ma vist enam võtta ei saa, selleks tunnen end liigagi hästi! :D
On midagi, mille järele kibelen ja hirmsasti tahaks, aga selleks oleks vaja vaba aega ja üksindust. Ehkki ei pea üksindus olema... :) Kaksindus oleks parem... ;)

Elu ON jätkuvalt ilus.

Mees tuli mulle pärast proovi järele ja viis mind sööma. See oli temast nii armas. Kuna ta eile ei saanud mind välja sööma viia, siis tegi ta seda täna.
Igal juhul on see midagi hämmastavat tema juures, aga ma enam ei imesta, et ta seda teeb, sest muutused temas on olnud nii kardinaalsed, et see kõik hakkab väga loomulikuna tunduma.

Me ei lasknud end isegi sellest häirida, et lastel oli meid vaja, ütlesime, et nad saavad meie teeneid natuke hiljem kasutada. :):):)
Lõppude lõpuks on ju meil ka oma aega vaja, eks!?

Elu ON ilus.

Saatuslik unustamine

Sooh, minu suur unustamine on saanud saatuslikuks!
Eile haarasin Suurde Linna minekuks vihmavarju kaasa, kuna ennustati ja lubati lakkamatut sadu. Nagu ikka - kui vihmavari kaasas, ei siis sadu tule! Loomulikult unustasin ta sinna, kus käisin. Minu puhul tüüpiline! :)
Aga täna, mil jälle vaja välja minna ja mu lemmikvihmavarju pole, sajab nagu oavarrest!
Saan küll nn. hädavarianti, s.t. teist vihmavarju kasutada, aga see ei meeldi mulle hoopiski nii palju kui mu hea suur ja punane vihmavari.
Iseenesest mulle vihmane ilm meeldib, aga ma eelistan siis käia mõnusalt varju all, mitte nii, et peanupp on küll kaitstud, aga vihm jooksb mööda õlgu ja selga alla...

Olen jälle mina ise!!!

Rõõm, et nädal jälle läbi! Hurraaa!!! :)
Ja ma ei kavatse nädalavahetusel mitte ühelegi tööasjale mõelda!! Vot!

Kõige suurem heameel on mul sellest, et hakkan omandama oma õiget elementi. :)
Äraseletatult tähendab see, et selline uimane ja poolsurnud olek, mida ma siin juba paar kuud olen viljelenud, ei ole üldse minulik, see oli mulle ka seesmiselt täiesti vastuvõetamatu ja võõras, aga ma ei suutnud endaga ka midagi teha ega midagi muuta. Ma arvan, et kolleegidelegi olin ma sellisena tundmatu objekt! :)
Aga nüüd ma juba tunnen, et elan! Ja see on paganama hea tunne! Nüüd tunnen, et see olen õige mina, kel kümme asja käsil, kes kõikjale tormab ja kõike jõuab.
Ja asjad, mis mind varem norutama ajasid, ei tee seda enam, sest nüüd suudan mõelda ilusatest asjadest ja ka olnud asjades ainult ilusat näha ning olnust tagantjärelegi rõõmu tunda. Vahepeal olin selle oskuse minetanud.
Rääkimata sellest, et naudin kõike enda ümber olevat, olen eluga rahul ja ühtlasi kindel, et kõigil unistustel on oma aeg täitumiseks.
Arusaam, et õnn on minu sees ja minu teha, mitte ei olene kellestki teisest.
Ehkki ei saa salata, et hirmus hea on, kui blokki ei ole. ;)

Nojah, ega ma küll ei tea, kauaks mul seda mõnusat olemist jätkub, aga ma ei mõtle sellele. Elan siin ja praegu ja tunnen end hästi.
See on peamine.
Olen mina ise.

Reeturlik??? Igal juhul kõigest ilma...

No mida muud siis arvata sellest, kui me lepime kokku, et läheme õhtul Suures Linnas natuke lõbutsema, tegelikult küll eelmise aasta suvel toimunud tähistamata sünnipäeva tähistama, sest peoks on ju ometi head põhjust vaja lisaks sellele, et on reede õhtu (kas on võimalik veel keerulisemalt väljenduda??:D) - ja siis üks hüppab lihtsalt alt ära!
See OLI reeturlik!
No siis ei jäänudki muud üle, kui tulin koju, ehkki olin juba ette hoiatanud oma hilist saabumist ja kõik asjad olid vastavalt sellele korraldatud ja puha...
Tagatipuks ütles mees, et tal oli plaan olnud mind välja sööma viia (appiiii!!!!!) ja veiniõhtu korraldada - no mida asja!!???
Ja ma jäin kõigest ilma! Ei saanud ei seda ega teist. Kahju missugune!!!
No kolmandat ikka natuke sain, s.t. veini siiski jõime.

Nojah, ega ma muidugi ei tea, kuidas mina oleksin käitunud, kui mees oleks mulle öelnud, et ta tahab ise minuga välja sööma minna - kas ma oleksin sõbrannadele ära öelnud ja mehe ettepaneku valinud või vastupidi.
Seega ei saa ma teise üle kohut mõista. Võib-olla oleksin ka ise valinud meelelahutuse koos mehega.

Mul oli kahju, et mees mulle oma plaanidest ei rääkinud, kui ma talle helistasin ja teavitasin, et lähen natuke lõbutsema.
Samas näitab see mulle, et ta ei hakka oma tahtmisi mulle peale suruma, kui mul on teised plaanid, ja et ta arvestab minu tegemistega, ta ei taha segada minu ettevõtmisi sõpradega. Teisalt on see ehk ka liiga suur taandumine, võib-olla ootan ma, et ta võtakski initsiatiivi enda kätte ja esitaks omapoolse soovi... Aga ma saan ka temast aru, kui ta kardab, et see võiks mind panna ebamugavasse olukorda, kus pean hakkama valima tema ja sõprade vahel.

Aga armas oli siiski teada, et ta oli planeerinud mulle üllatust teha... :)