Kai Hensel
"Klammi sõda"
VAT Teater
Lavastaja AAre Toikka
Kunstnik Karmo Mende
Osades Marika Vaarik ja Margo Teder
See oli väga hea teatrielamus! Algul hakkas justkui venima (nagu Kristiina ütles - justkui lasteaias oleks!), aga kui Marika Vaarik hakkas mängima, siis oli see vapustav. Mida edasi, seda mõjuvamaks läks.
Loomulikult oli tegu väga hea materjaliga.
Sakasamaal viimastel aegadel enimmängitud näidend on koolisuhteid õpetaja-õpilase tasandil analüüsiv karm tekst, kus ühte äärmuslikku juhtumist lahatakse süvitsi läbi õpetaja rolli. Näidendi juurde kuulub interaktiivne osa, mis sünnib publiku ja näitlejate koostöös igal etendusel uuesti.
Õpetaja Klamm seisab silmitsi klassiga, kes on kuulutanud õpetajale vaikimisboikoti. Nende kaasõpilasel jäi puudu üks ülikooli pääsemiseks vajalik ainepunkt. Õpetaja keeldus õpilasele vajalikku hinnet panemast, sest too polnud seda väärt. Noormees sooritas enesetapu ja kaasõpilased leiavad, et õpetaja on selle eest vastutav.
Kuna draamafestivali publik on ilmselt teisem kui tavaliselt seda lavastust külastav publik (oletan, et tavapäraselt on palju gümnaasiumiõpilasi), siis ei tekkinud sel korral ka väga suurt keskustelu interaktiivses osas. Ja küllap oli väga oluline ka see, et publik kiirustas juba järgmisele etendusele, kuna aeg pressis peale. Ma oleksin muidu ise ka kaasa mänginud, kuid kahjuks olid mõtted hõivatud ainsa murega - et ikka õigeks ajaks suurde majja jõuaks. :) Ja oli hea, et Silver sellele enne etenduse algust tähelepanu juhtis, et ei maksa väga aktiivselt sekkuda, siis me kindlasti ei jõua uuele etendusele.:)
Üks vaataja pakkus interaktiivses osas välja, et viimases tunnis oleks tema sekkunud, kuid minu mõte oli küll varasemate tundide peal. Seal oli küllalt selliseid kohti, kus ma oleksin tahtnud sekkuda ja õpetajaga rääkida.
Vapustavalt hea oli Marika Vaariku reageering, tema jaoks oli ju raske, sest kunagi ei tea ju ette, kuidas publik saalis mängib ja mida ütleb. Aga Vaarik lahendas selle olukorra supergeniaalselt!
Olin sellest näidendist ja Marika Vaariku väga heast mängust ammugi kuulnud, kuid nähtu ületas kõik ootused.
Suurepärane teatrielamus. Paneb veel tagantjärelegi mõtlema ja arutlema... Ja see on minu jaoks väga hea lavastuse kriteerium - see peab mind raputama ja mitmeks päevaks mõtteainet andma.
Tuesday, September 4, 2007
"Vanaema juures"
Tänane teine etendus oli Rakvere teatri "Vanaema juures".
Jakob Karu
"Vanaema juures"
Lavastaja Üllar Saaremäe
Mängisid Peeter Jakobi, Toomas Suuman...
Kuna ma kava ei ostnud, siis ei oska ma ka rohkem kedagi esile tuua. Aga erilist muljet mulle ei jätnud, kohati oli naljakas, aga ei midagi erilist. Ja kuna mul puudus võimalus kuidagimoodi koju saada pärast teatri lõppu, siis tulin pärast esimest vaatust ära, aga mul ei olnud sellest isegi kahju. Ehkki Kristiina pärast ütles, et teine vaatus oli ehk natuke huvitavam... siis oli natuke kahju küll. :) Aga pole hullu, mul on hea fantaasia, ma kujutan ette, mis seal toimus. :) Sest Kristiina rääkis lõpu ära. :)
Jakob Karu
"Vanaema juures"
Lavastaja Üllar Saaremäe
Mängisid Peeter Jakobi, Toomas Suuman...
Kuna ma kava ei ostnud, siis ei oska ma ka rohkem kedagi esile tuua. Aga erilist muljet mulle ei jätnud, kohati oli naljakas, aga ei midagi erilist. Ja kuna mul puudus võimalus kuidagimoodi koju saada pärast teatri lõppu, siis tulin pärast esimest vaatust ära, aga mul ei olnud sellest isegi kahju. Ehkki Kristiina pärast ütles, et teine vaatus oli ehk natuke huvitavam... siis oli natuke kahju küll. :) Aga pole hullu, mul on hea fantaasia, ma kujutan ette, mis seal toimus. :) Sest Kristiina rääkis lõpu ära. :)
"Sõdur"
Täna käisin vaatamas "Sõdurit".
Mart Kivastik
"Sõdur"
Kunstnik Ervin Õunapuu
Näitejuht Aleksander Eelmaa
Etenduse juht, heli, lava Andres Jõerand
Valgus Sven Põdra
Kindral Ain Lutsepp
Küürakas Roman Baskin
Athena Majas
Fantastiline materjal, fantastilised näitlejad, fantastiline mäng. Näitlejate töö on erilist kiitust väärt, see oli ülimalt nauditav, eriti Roman Baskin.
Mart Kivastik
"Sõdur"
Kunstnik Ervin Õunapuu
Näitejuht Aleksander Eelmaa
Etenduse juht, heli, lava Andres Jõerand
Valgus Sven Põdra
Kindral Ain Lutsepp
Küürakas Roman Baskin
Athena Majas
Fantastiline materjal, fantastilised näitlejad, fantastiline mäng. Näitlejate töö on erilist kiitust väärt, see oli ülimalt nauditav, eriti Roman Baskin.
Monday, September 3, 2007
Hurraaa! Draamafestival!
Täna algas kõige olulisem nädal - draamafestivali nädal!
Ja ma olen häiritud, et mu töö ei pruugi alati võimaldada jõuda kõigile etendustele, mida ma näha tahan!
Kõige olulisem nädal on see ka sellepärast, et see on mu sünnipäevanädal (mitte just see ei ole oluline!) ja ma olen õnnelik, et see langeb just sellisele ajale, kus ma saan endale sünnipäevakingituseks teha teatrikülastusi suuremal hulgal.
Ma olen ka mehele öelnud, et ma ei tahagi kingituseks muud kui võimalust teatris käia (kusjuures piletid loomulikult ostan ise!) ja et ta mind koju tooks, kui etendused liiga kaua kestavad ja ma enam millegagi koju ei saa.
Täna oligi väga imelik tema suust kuulda, et "küll sa millegagi ikka koju saad"! Sest tavaliselt ta muretseb minu pärast ja kui ise vastu tulla ei saa, siis leiab variante, peaasi, et ma ikka koju tuleksin. Ja nüüd - "küll sa millegagi ikka saad"! Huvitav, huvitav.... see tekitab teatud mõtteid, aga ma ei hakka midagi ennustama. Elame-näeme...
Ja ma olen häiritud, et mu töö ei pruugi alati võimaldada jõuda kõigile etendustele, mida ma näha tahan!
Kõige olulisem nädal on see ka sellepärast, et see on mu sünnipäevanädal (mitte just see ei ole oluline!) ja ma olen õnnelik, et see langeb just sellisele ajale, kus ma saan endale sünnipäevakingituseks teha teatrikülastusi suuremal hulgal.
Ma olen ka mehele öelnud, et ma ei tahagi kingituseks muud kui võimalust teatris käia (kusjuures piletid loomulikult ostan ise!) ja et ta mind koju tooks, kui etendused liiga kaua kestavad ja ma enam millegagi koju ei saa.
Täna oligi väga imelik tema suust kuulda, et "küll sa millegagi ikka koju saad"! Sest tavaliselt ta muretseb minu pärast ja kui ise vastu tulla ei saa, siis leiab variante, peaasi, et ma ikka koju tuleksin. Ja nüüd - "küll sa millegagi ikka saad"! Huvitav, huvitav.... see tekitab teatud mõtteid, aga ma ei hakka midagi ennustama. Elame-näeme...
Sunday, September 2, 2007
Joovastavad päevad
Nii, olen ülemerereisilt tagasi. Olen juba msn-is vestelnud, infot jaganud, kirju lugenud ja neid ise kirjutanud ja nüüd lisan paar rida ka siia.
Ehkki olin mures oma tööasjade pärast ja veel neljapäeva õhtul oli mul seljataga väga kole ja paha päev, aga reede hommik tõi palju rõõmsamaid noote ja ma olen väga rahul oma ettevõtmisega. Siis ei suutnud ma enam mõelda ei ripakile jäänud töödele ega kurvastada neljapäevaste asjade pärast, siis oli mu mõtetel vaid üks suund.
Ja reisile läksin väga hea tujuga, mind ei suutnud morjendada ka mehe pahandamine minu viivituste ja ajaraiskamiste pärast - need olid kõik pisiasjad.
Terve tee kuulasin oma lemmikmuusikat ning särasin päikesega võidu.:)
Ilmadega vedas meil pööraselt, sest oli päikesepaisteline ja mõnus, saime väljas istuda ega pidanud olema tuppa nelja seina vahele surutuna.
Joovastavaid jooke läks muidugi hulgaliselt, kaks päeva oli selline rajujoomine, et seda annab jälle tükk aega mäletada. Ja ikka segamini, ikka segamini, et paremini mässiks! :) Noh, mina loomulikult olin ikka oma lemmikjoogile truu, aga teised jõid läbisegi kõike, mida laual oli. Mõni ime, et siis halb olla oli! :) Aga see ei seganud üle-küla-laulmist, repertuaar oli väga lai, sest enamusest lauludest tulid vaid esimesed sõnad ja edasi ta-rui-ra-raa ja la-lal-lallaaaa, seda oskasid kõik kaasa laulda! :)
Põhiline oli muidugi meie lemmikkala, mille osas meile küll isegi lootust ei antud, aga mingi ime läbi siiski oli saadud - ja see oli super!!!!
Kuid joovastavate jookide halba mõju sain omal nahal tunda: mul tuli vastupandamatu tung... suitsu järele! Ma ei tundnud ennast ära! See oli uskumatu - ma pole kunagi tundnud sellist tungi suitsetamise järele ja mulle ei meeldi suitsetavad naised, see on inetu vaatepilt, aga nüüd olin ise see, kes pani suitsu ette ja muudkui pahvis. Ja mulle kohe meeldis! Jube! Tegin kolm sigaretti ära, aga siis läks süda pahaks ja siis ma enam ei tahtnud. :)
Sellest tegin enda jaoks mitu järeldust:
1) ma ei tohi enam alkoholi juua, sest see võib minus tekitada vastupandamatu kire suitsetamise vastu
2) ma ei tohi suitsetamissoovile järele anda, sest võin sattuda sõltuvusse
3) ma ei tohi suitsetamisest sõltuvusse jääda, sest mulle ei meeldi suitsetavad naised
4) pean hoiduma igasugustest pahedest, sest pahed kleepuvad mulle väga kiiresti, kergesti ja kõvasti külge
5) ma olen väga nõrk pahedele vastupuikleja, annan kergesti alla põhimõttel: parim viis kiusatusest vabanemiseks on talle järele anda...
Aga vähemalt ei olnud seal arvutit, mis oleks mu uneaega röövinud, nii sain teha ühe ütlemata mõnusa 12-tunnise une, mida ma kodus kunagi endale lubada ei saa... sest ma olen arvutisõltuvuses ja seda võib juba eelpool loetletud järelduste 4. ja 5. punktist lugeda, mis seal sõltuvuse kohta öeldud on.
Ehkki olin mures oma tööasjade pärast ja veel neljapäeva õhtul oli mul seljataga väga kole ja paha päev, aga reede hommik tõi palju rõõmsamaid noote ja ma olen väga rahul oma ettevõtmisega. Siis ei suutnud ma enam mõelda ei ripakile jäänud töödele ega kurvastada neljapäevaste asjade pärast, siis oli mu mõtetel vaid üks suund.
Ja reisile läksin väga hea tujuga, mind ei suutnud morjendada ka mehe pahandamine minu viivituste ja ajaraiskamiste pärast - need olid kõik pisiasjad.
Terve tee kuulasin oma lemmikmuusikat ning särasin päikesega võidu.:)
Ilmadega vedas meil pööraselt, sest oli päikesepaisteline ja mõnus, saime väljas istuda ega pidanud olema tuppa nelja seina vahele surutuna.
Joovastavaid jooke läks muidugi hulgaliselt, kaks päeva oli selline rajujoomine, et seda annab jälle tükk aega mäletada. Ja ikka segamini, ikka segamini, et paremini mässiks! :) Noh, mina loomulikult olin ikka oma lemmikjoogile truu, aga teised jõid läbisegi kõike, mida laual oli. Mõni ime, et siis halb olla oli! :) Aga see ei seganud üle-küla-laulmist, repertuaar oli väga lai, sest enamusest lauludest tulid vaid esimesed sõnad ja edasi ta-rui-ra-raa ja la-lal-lallaaaa, seda oskasid kõik kaasa laulda! :)
Põhiline oli muidugi meie lemmikkala, mille osas meile küll isegi lootust ei antud, aga mingi ime läbi siiski oli saadud - ja see oli super!!!!
Kuid joovastavate jookide halba mõju sain omal nahal tunda: mul tuli vastupandamatu tung... suitsu järele! Ma ei tundnud ennast ära! See oli uskumatu - ma pole kunagi tundnud sellist tungi suitsetamise järele ja mulle ei meeldi suitsetavad naised, see on inetu vaatepilt, aga nüüd olin ise see, kes pani suitsu ette ja muudkui pahvis. Ja mulle kohe meeldis! Jube! Tegin kolm sigaretti ära, aga siis läks süda pahaks ja siis ma enam ei tahtnud. :)
Sellest tegin enda jaoks mitu järeldust:
1) ma ei tohi enam alkoholi juua, sest see võib minus tekitada vastupandamatu kire suitsetamise vastu
2) ma ei tohi suitsetamissoovile järele anda, sest võin sattuda sõltuvusse
3) ma ei tohi suitsetamisest sõltuvusse jääda, sest mulle ei meeldi suitsetavad naised
4) pean hoiduma igasugustest pahedest, sest pahed kleepuvad mulle väga kiiresti, kergesti ja kõvasti külge
5) ma olen väga nõrk pahedele vastupuikleja, annan kergesti alla põhimõttel: parim viis kiusatusest vabanemiseks on talle järele anda...
Aga vähemalt ei olnud seal arvutit, mis oleks mu uneaega röövinud, nii sain teha ühe ütlemata mõnusa 12-tunnise une, mida ma kodus kunagi endale lubada ei saa... sest ma olen arvutisõltuvuses ja seda võib juba eelpool loetletud järelduste 4. ja 5. punktist lugeda, mis seal sõltuvuse kohta öeldud on.
Friday, August 31, 2007
Asjad ripakil
Vist tuleb väike vahe sisse. Ma ei taha tegelikult kuhugi minna, olen mures oma tööülesannete pärast, mis ripakile jäävad. Kuigi ma üritasin ära korraldada niipalju kui vähegi võimalik.
Aga pääsu ka ei ole. Ja võib-olla on seal päris tore. Ehkki tegemata ja kuhjunud asjad ei lase nagunii lõõgastuda ja end muretult tunda. Kogu aeg mõtlen, mida on vaja teha ja nagunii tuleb veel midagi pakilist just siis meelde, kui sellest kasu pole.
Aga ehk tulebki lihtsalt aeg maha võtta ja mitte mõelda asjadele, mida nagunii korraldada ja muuta ei saa, vaid lihtsalt puhata ja isegi mitte aju mingite tühiste jaburustega koormata!
Jeeh, millal enne blondiini aju midagi arukat on teinud??!!!!
Aga pääsu ka ei ole. Ja võib-olla on seal päris tore. Ehkki tegemata ja kuhjunud asjad ei lase nagunii lõõgastuda ja end muretult tunda. Kogu aeg mõtlen, mida on vaja teha ja nagunii tuleb veel midagi pakilist just siis meelde, kui sellest kasu pole.
Aga ehk tulebki lihtsalt aeg maha võtta ja mitte mõelda asjadele, mida nagunii korraldada ja muuta ei saa, vaid lihtsalt puhata ja isegi mitte aju mingite tühiste jaburustega koormata!
Jeeh, millal enne blondiini aju midagi arukat on teinud??!!!!
Halb päev ja hea teater
Möödunud päev oli minu jaoks piisavalt ebameeldiv, et sellest mitte rääkida. Lihtsalt ei suuda sellest kõnelda. Hea sõbraga sain siiski vestelda ja ehkki ta on juba kaunis nõutu, sest ega mind eriti miski ei aita :), on mul temaga rääkimisest palju kasu.
Eile öösel kuulasin ühe teise sõbra muret, tema olukord on ikka päris hull. Ma ei oska teda kuidagi aidata, aga ehk on ka lihtsalt kuulamisest abi, kasvõi natukenegi. Tema enda sõnul on. Ja sellest on siiralt hea meel.
Ja minul endal on niipalju kasu, et teiste muredega tegelemisel unustan enda omad ära või vähemalt lähevad nad tahaplaanile.
Õnneks mahtus sellesse päeva ka midagi kena - teater. Käisin vaatamas Tallinna Draamateatri külalisetendust
Brian Friel
"Järelmäng"
afterplay 2002
Lavastus ühistööna Kersti Kreismann ja Martin Veinmann
Kunstiline kujundus Kersti Kreismann
Muusikaline kujundus Kersti Kreismann
Kui ma kavalehelt lugesin sellest näidendist, siis arvasin, et ilmselt suht keskpärane ja mittemidagiütlev, kuid ometi paelus näitlejate mäng ning olin meeldivalt üllatunud Kersti Kreismanni uutest külgedest lavastamise raskel maastikul.
Ja näidend oli huvitav - panna kaks erinevatest näidenditest pärit tegelast elama oma elu ning nad kokku viia.
Eile öösel kuulasin ühe teise sõbra muret, tema olukord on ikka päris hull. Ma ei oska teda kuidagi aidata, aga ehk on ka lihtsalt kuulamisest abi, kasvõi natukenegi. Tema enda sõnul on. Ja sellest on siiralt hea meel.
Ja minul endal on niipalju kasu, et teiste muredega tegelemisel unustan enda omad ära või vähemalt lähevad nad tahaplaanile.
Õnneks mahtus sellesse päeva ka midagi kena - teater. Käisin vaatamas Tallinna Draamateatri külalisetendust
Brian Friel
"Järelmäng"
afterplay 2002
Lavastus ühistööna Kersti Kreismann ja Martin Veinmann
Kunstiline kujundus Kersti Kreismann
Muusikaline kujundus Kersti Kreismann
Kui ma kavalehelt lugesin sellest näidendist, siis arvasin, et ilmselt suht keskpärane ja mittemidagiütlev, kuid ometi paelus näitlejate mäng ning olin meeldivalt üllatunud Kersti Kreismanni uutest külgedest lavastamise raskel maastikul.
Ja näidend oli huvitav - panna kaks erinevatest näidenditest pärit tegelast elama oma elu ning nad kokku viia.
Thursday, August 30, 2007
"Voldemar"
Täna, oh, eile siiski... käisin üle hulga aja teatris.
Praegu on Tallinna Draamateatri külalisetendused Tartus, seekord käisin vaatamas "Voldemari".
Andrus Kivirähk
"Voldemar"
2006
kahes vaatuses
Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Osades Viire Valdma, Mari-Liis Lill, Taavi Teplenkov, Guido Kangur ja Tiit Sukk.
Tiit Sukk mängis võrratult! Loomulikult olid kõik väga head näitlejad - nii olid vaheldumisi laval Ants Lauter, Kaarel Karm, Felix Moor, Ruts Bauman, Ellen Liiger...
Andrus Kivirähk'i sõnul olid Panso päevaraamatud talle võrratuks materjaliks näidendi kirjutamisel ning neid lugedes ei olnud kahtlust, et "näidend hakkab rääkima noorest Pansost, ümmarguste öökulliprilidega teatrikooli õpilasest, Draamateatri noorest koomikust - poisist, kes tahab vallutada maailma ja kardab meeletult surma, kuna siis jääks tal ju kõik ütlemata.
See on suure meistri kujunemislugu, taustaks sõda ja okupatsioonid, küüditamised ja põgenemised, lootus ja lootusetus. Panso sünniaasta (1920) oli tõesti uskumatult "sitt" - nagu ta näidendis ise tunnistab. Aga tal vedas. Teda ei saadetud rindele, ta ei surnud tuberkuloosi. Ta ei joonud ennast põhja ega leppinud keskpärasusega. Peiari maski all peitus peane sisu. Voldemar pidas vastu, viis ellu oma unistused ja sai Pansoks."
Minu meelest meisterlikult kirjutatud, lavastatud ja mängitud tükk. Meeldiv teatrielamus, mis pakkus äratundmisrõõmu endisaegsete tippnäitlejate osas, mõnus huumor, ajastu traagika...
Tartlased võtsid "Voldemari" vastu täissaaliga, aplausiga, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, ning erilise austusavaldusena aplodeerides püsti tõustes.
Praegu on Tallinna Draamateatri külalisetendused Tartus, seekord käisin vaatamas "Voldemari".
Andrus Kivirähk
"Voldemar"
2006
kahes vaatuses
Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Osades Viire Valdma, Mari-Liis Lill, Taavi Teplenkov, Guido Kangur ja Tiit Sukk.
Tiit Sukk mängis võrratult! Loomulikult olid kõik väga head näitlejad - nii olid vaheldumisi laval Ants Lauter, Kaarel Karm, Felix Moor, Ruts Bauman, Ellen Liiger...
Andrus Kivirähk'i sõnul olid Panso päevaraamatud talle võrratuks materjaliks näidendi kirjutamisel ning neid lugedes ei olnud kahtlust, et "näidend hakkab rääkima noorest Pansost, ümmarguste öökulliprilidega teatrikooli õpilasest, Draamateatri noorest koomikust - poisist, kes tahab vallutada maailma ja kardab meeletult surma, kuna siis jääks tal ju kõik ütlemata.
See on suure meistri kujunemislugu, taustaks sõda ja okupatsioonid, küüditamised ja põgenemised, lootus ja lootusetus. Panso sünniaasta (1920) oli tõesti uskumatult "sitt" - nagu ta näidendis ise tunnistab. Aga tal vedas. Teda ei saadetud rindele, ta ei surnud tuberkuloosi. Ta ei joonud ennast põhja ega leppinud keskpärasusega. Peiari maski all peitus peane sisu. Voldemar pidas vastu, viis ellu oma unistused ja sai Pansoks."
Minu meelest meisterlikult kirjutatud, lavastatud ja mängitud tükk. Meeldiv teatrielamus, mis pakkus äratundmisrõõmu endisaegsete tippnäitlejate osas, mõnus huumor, ajastu traagika...
Tartlased võtsid "Voldemari" vastu täissaaliga, aplausiga, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, ning erilise austusavaldusena aplodeerides püsti tõustes.
Tuesday, August 28, 2007
Paulo Coelho "Palverännak: Maagi päevik"
Ega ma selle raamatu lugemisega veel väga kaugele jõudnud ei ole, aga kui ma SELLE lõiguni jõudsin, siis ei saanud ma muidu, kui PIDIN selle üles kirjutama. Kui see oleks minu raamat, siis oleksin selle alla jooninud ja ära märkinud, aga kuna see on raamatukogu raamat, siis ei saa ma endale seda luksust lubada.
Paulo Coelho raamatutes ma märgin kõik enda jaoks olulised kohad ära, mida saan vajadusel uuesti üle vaadata või üle lugeda ja mõtiskleda.
Ma pole siiani aru saanud, kuidas ta nii täpselt teab, mida on võimalik tunda, ja kuidas ta oskab sellest nii hästi kirjutada....
Tema "11 minutit" oli vapustav! Kuidas on võimalik ARMASTUSEST NIIMOODI kirjutada!???!!.... Einoh, teised raamatud ka, kõigis leidsin enda jaoks hinnalisi mõtteid, justkui oleksid need omad...
- - - - - - - -- -- -
"--- Kunagi ei tohi lakata unistamast. Need kosutavad meie hinge nagu toit keha. Sageli näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda. Unistusteta hing sureb ja agaape ei pääse seda puudutama. Noil väljadel ja põldudel on valatud palju verd; siin peeti Hispaania sõja kõige julmemaid lahinguid mauride tagasilöömiseks. Pole oluline, kellel oli õigus või kes teadis tõde; oluline on see, et mõlemad pooled olid väljas õige asja eest.
Me peame õige asja eest võitlema, sest meie süda nõuab seda. Kangelaste aegadel - soomusrüüd kandvate rüütlite ajal - oli lihtne. Maid vallutades olid sõdalaste käed-jalad tööd täis. Tänaseks on maailm palju muutunud ja neid sõdu ei peeta enam lahinguväljal, vaid enda sees.
Võitlus õige asja eest on võitlus oma unistuste nimel. Noorena, kui soovunelmad meis esmakordselt kogu jõuga lahvatavad, oleme väga vaprad ja julged, kuid veel ei oska me enda eest seista. Läbi raskuste õpime võitlema, kuid selleks hetkeks oleme juba kaotanud julguse lahingusse minna. Meist saab iseenda suurim vaenlane. Ütleme endale vabanduseks, et me paleused olid lapsikud või liiga rasked teostada või et need tulenesid vähesest elukogemusest. Me tapame oma unistused, sest kardame õige asja eest välja astuda."
- - - - - - - - - - - - -
"Esimene märk unistuse tapmisest on ajapuudus, " jätkas Peetrus. "Kõige hõivatumad inimsed, keda ma tean, leiavad alati aega. Need, kes midagi ei tee, on alatasa väsinud ega tunne huvi selle vähesegi vastu, mis neil teha tuleb. Nad kaebavad pidevalt, et päev on liiga lühike. Tegelikult pole neil julgust, et õige asja eest lahingusse minna.
Teine märk unistuste peatsest surmast peitub veendumustes. Kui me ei taha võtta elu kui suurt seiklust, hakkame end targaks ja õiglaseks pidama ning eeldame, et elult tulebki vähe küsida. Me kiikame igapäevase olemise müüri taha ja kuuleme murduvate piikide heli, haistame tolmu ja higi, näeme suuri kaotusi ja tuld sõdalaste silmis. Kuid kunagi ei märka me naudingut ega tohutut rõõmu lahingus võitlevate meeste südametes. Neile ei lähe korda võit ega kaotus; oluline on vaid teadmine, et võitlus käib õige asja eest.
Viimane, kolmas unistuste igavesele unele uinutamise sümptom on rahu. Elust saab pühapäevahommik; me ei küsi midagi suurt ning lakkame nõudmast rohkemat kui me ise valmis vastu andma oleme. Selles staadiumis peame end täiskasvanuks; heidame kõrvale noorusunistused ja asume jahtima isiklikke ning töiseid saavutusi. Üllatume, kui meieealised elult veel seda ja teist tahta julgevad. Kuid sügaval südamepõhjas aimame, et õigupoolest pole toimunud muud, kui et oleme maha salanud oma unistused - keeldunud seismast tõeliste väärtuste eest."
- - - - - - - - - - - -
"Loobudes oma unistustest ja leides rahu," lisas ta mõne aja pärast, "elame läbi lühida vaikuseaja. Kuid surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema ja mürgitavad kogu me olemuse. Muutume julmaks meid ümbritsevate inimeste ning seejärel ka iseenda vastu. Just siis tekivad haigused ja psühhoosid. See, mida me võitlusest loobumisega vältida püüdsime - pettumust ja kaotust - tuleb nüüd me juurde tänu meie argpüksusele. Ning ühel päeval muudavad elutud, riknenud unistused hingamise raskeks ja me hakkame igatsema surma. Just surm on see mis vabastab meid veendumustest, tööst ja pühapäevaste õhtupoolikute rahust."
- - - - - - - - - - - - - -
"Sul tuleb samuti õiglast võitlust pidama õppida. Sa oled juba selgeks saanud elu poolt pakutavate seikluste ja väljakutsete omaksvõtmise, aga tahad endiselt eitada kõike ebatavalist."
- - - - - - - - - - - - - -
"- - - Ja täpselt sama toimub igaühega päevast päeva: me teame iga kord, milline on kõige parem valik, kuid läheme seda teed, millega kõige enam harjunud oleme."
- - - - - -- - - - - - - -
" Ainus viis, kuidas me oma unistusi päästa saame, on enda vastu helde olla. Igasse katsesse end nuhelda - pole tähtis, kui väikese karistusega on tegu - tuleb suhtuda karmilt. Et teada saada, millal sa iseenda vastu julm oled, tuleb iga püüe endale vaimselt haiget teha muuta reaalseks valuks. Vaimse valu - süütunne, kahetsus, otsustusvõimetus ja argus - füüsiliseks teisendamisega tunnetame, kui palju kahju see meile teha võib."
Ja siis õpetas Peetrus mulle julmuse harjutuse.
Julmuse harjutus
Iga kord, kui sulle tuleb pähe mõni mõte, mis paneb sind endasse halvasti suhtuma - armukadedus, enesehaletsus, kadedus, vihkamine jmt - tuleb teha järgmist:
suru nimetissõrme küüs sama käe pöidla küüne nahasse kuni valu üsna suureks kasvab. Keskendu valule: see on sinu vaimse valu füüsiline peegeldus. Vähenda survet alles siis, kui julm mõte kaob.
Korda harjutust nii sageli kui vaja, kuni sa sellest mõttest vabaned - isegi kui küünega üha uuesti ja uuesti pöidlale suruma pead. Iga korra järel tekib julm mõte üha pikema ajavahemiku tagant, et lõpuks jäljetult kaduda. Mõistagi juhul, kui sa ei unusta iga kord harjutust tegemast.
"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud. Kohutav!" ütles ta vihaselt.
Paulo Coelho raamatutes ma märgin kõik enda jaoks olulised kohad ära, mida saan vajadusel uuesti üle vaadata või üle lugeda ja mõtiskleda.
Ma pole siiani aru saanud, kuidas ta nii täpselt teab, mida on võimalik tunda, ja kuidas ta oskab sellest nii hästi kirjutada....
Tema "11 minutit" oli vapustav! Kuidas on võimalik ARMASTUSEST NIIMOODI kirjutada!???!!.... Einoh, teised raamatud ka, kõigis leidsin enda jaoks hinnalisi mõtteid, justkui oleksid need omad...
- - - - - - - -- -- -
"--- Kunagi ei tohi lakata unistamast. Need kosutavad meie hinge nagu toit keha. Sageli näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda. Unistusteta hing sureb ja agaape ei pääse seda puudutama. Noil väljadel ja põldudel on valatud palju verd; siin peeti Hispaania sõja kõige julmemaid lahinguid mauride tagasilöömiseks. Pole oluline, kellel oli õigus või kes teadis tõde; oluline on see, et mõlemad pooled olid väljas õige asja eest.
Me peame õige asja eest võitlema, sest meie süda nõuab seda. Kangelaste aegadel - soomusrüüd kandvate rüütlite ajal - oli lihtne. Maid vallutades olid sõdalaste käed-jalad tööd täis. Tänaseks on maailm palju muutunud ja neid sõdu ei peeta enam lahinguväljal, vaid enda sees.
Võitlus õige asja eest on võitlus oma unistuste nimel. Noorena, kui soovunelmad meis esmakordselt kogu jõuga lahvatavad, oleme väga vaprad ja julged, kuid veel ei oska me enda eest seista. Läbi raskuste õpime võitlema, kuid selleks hetkeks oleme juba kaotanud julguse lahingusse minna. Meist saab iseenda suurim vaenlane. Ütleme endale vabanduseks, et me paleused olid lapsikud või liiga rasked teostada või et need tulenesid vähesest elukogemusest. Me tapame oma unistused, sest kardame õige asja eest välja astuda."
- - - - - - - - - - - - -
"Esimene märk unistuse tapmisest on ajapuudus, " jätkas Peetrus. "Kõige hõivatumad inimsed, keda ma tean, leiavad alati aega. Need, kes midagi ei tee, on alatasa väsinud ega tunne huvi selle vähesegi vastu, mis neil teha tuleb. Nad kaebavad pidevalt, et päev on liiga lühike. Tegelikult pole neil julgust, et õige asja eest lahingusse minna.
Teine märk unistuste peatsest surmast peitub veendumustes. Kui me ei taha võtta elu kui suurt seiklust, hakkame end targaks ja õiglaseks pidama ning eeldame, et elult tulebki vähe küsida. Me kiikame igapäevase olemise müüri taha ja kuuleme murduvate piikide heli, haistame tolmu ja higi, näeme suuri kaotusi ja tuld sõdalaste silmis. Kuid kunagi ei märka me naudingut ega tohutut rõõmu lahingus võitlevate meeste südametes. Neile ei lähe korda võit ega kaotus; oluline on vaid teadmine, et võitlus käib õige asja eest.
Viimane, kolmas unistuste igavesele unele uinutamise sümptom on rahu. Elust saab pühapäevahommik; me ei küsi midagi suurt ning lakkame nõudmast rohkemat kui me ise valmis vastu andma oleme. Selles staadiumis peame end täiskasvanuks; heidame kõrvale noorusunistused ja asume jahtima isiklikke ning töiseid saavutusi. Üllatume, kui meieealised elult veel seda ja teist tahta julgevad. Kuid sügaval südamepõhjas aimame, et õigupoolest pole toimunud muud, kui et oleme maha salanud oma unistused - keeldunud seismast tõeliste väärtuste eest."
- - - - - - - - - - - -
"Loobudes oma unistustest ja leides rahu," lisas ta mõne aja pärast, "elame läbi lühida vaikuseaja. Kuid surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema ja mürgitavad kogu me olemuse. Muutume julmaks meid ümbritsevate inimeste ning seejärel ka iseenda vastu. Just siis tekivad haigused ja psühhoosid. See, mida me võitlusest loobumisega vältida püüdsime - pettumust ja kaotust - tuleb nüüd me juurde tänu meie argpüksusele. Ning ühel päeval muudavad elutud, riknenud unistused hingamise raskeks ja me hakkame igatsema surma. Just surm on see mis vabastab meid veendumustest, tööst ja pühapäevaste õhtupoolikute rahust."
- - - - - - - - - - - - - -
"Sul tuleb samuti õiglast võitlust pidama õppida. Sa oled juba selgeks saanud elu poolt pakutavate seikluste ja väljakutsete omaksvõtmise, aga tahad endiselt eitada kõike ebatavalist."
- - - - - - - - - - - - - -
"- - - Ja täpselt sama toimub igaühega päevast päeva: me teame iga kord, milline on kõige parem valik, kuid läheme seda teed, millega kõige enam harjunud oleme."
- - - - - -- - - - - - - -
" Ainus viis, kuidas me oma unistusi päästa saame, on enda vastu helde olla. Igasse katsesse end nuhelda - pole tähtis, kui väikese karistusega on tegu - tuleb suhtuda karmilt. Et teada saada, millal sa iseenda vastu julm oled, tuleb iga püüe endale vaimselt haiget teha muuta reaalseks valuks. Vaimse valu - süütunne, kahetsus, otsustusvõimetus ja argus - füüsiliseks teisendamisega tunnetame, kui palju kahju see meile teha võib."
Ja siis õpetas Peetrus mulle julmuse harjutuse.
Julmuse harjutus
Iga kord, kui sulle tuleb pähe mõni mõte, mis paneb sind endasse halvasti suhtuma - armukadedus, enesehaletsus, kadedus, vihkamine jmt - tuleb teha järgmist:
suru nimetissõrme küüs sama käe pöidla küüne nahasse kuni valu üsna suureks kasvab. Keskendu valule: see on sinu vaimse valu füüsiline peegeldus. Vähenda survet alles siis, kui julm mõte kaob.
Korda harjutust nii sageli kui vaja, kuni sa sellest mõttest vabaned - isegi kui küünega üha uuesti ja uuesti pöidlale suruma pead. Iga korra järel tekib julm mõte üha pikema ajavahemiku tagant, et lõpuks jäljetult kaduda. Mõistagi juhul, kui sa ei unusta iga kord harjutust tegemast.
"Kõigist endale haiget tegemise viisidest on kõige hullem armastusega põhjendatu. Alati me kannatame kellegi pärast, kes meid ei armasta, või kellegi pärast, kes meid maha on jätnud, või kellegi pärast, kes meid maha ei jäta. Kui oleme üksi, siis kannatame sellepärast, et keegi meid ei taha; kui abielus, siis seetõttu, et oleme selle orjuseks muutnud. Kohutav!" ütles ta vihaselt.
Pangašokk
Täna sain šoki.
Kuna mu dokumendid kadunud ja pangakaardid samamoodi, siis oli pangast tellitud uued kaardid, et ma ikka arvel olevat raha kasutada saaksin.
Tormasin töölt minema, et ikka enne panga sulgemist sinna jõuda ja pangakaart kätte saada Jõuangi napilt enne viit pangakontorisse.
Aga siis küsitakse minult isikut tõendavat dokumenti. Selgitan, et ma kaotasin need koos rahakotiga ära.
- Kas teil uusi ei ole?
Vastasin, et ei ole veel, nendega läheb veel aega.
- Aga siis me ei saa teile pangakaarti kätte anda, kui teil ei ole isikut tõendavat dokumenti.
- Aga... mis siis saab? Ma ei saagi pangakaarti?
- Me ei saa teile väljastada pangakaarti, kui teil ei ole isikut tõendavat dokumenti.
Oh, aga õigus, mul on ju pass ka! Kuna kasutan seda nii harva, olin selle olemasolugi unustanud.
- Jaaah, kodus on pass ka... Aga te olete viieni avatud, ma ei jõua kodus ära käia...
- Siis ei ole midagi teha, me ei saa teile ilma isikudokumendita pangakaarti anda...
Oleksin tahtnud jalgu trampida!!! No ma saan ju aru küll, et nad ei saa ilma isikut tõendava dokumendita anda pangakaarti kätte, aga mina mõtlesin vaid sellele, et ma ei saa ka internetipangas teha vajalikke ülekandeid ja kogu mu majandus seisab ilma pangakaardita! Niigi olen juba kõigile öelnud, et vabandage, ma ei saa praegu ülekandeid teha, aga kohe-kohe... ja ikka ei midagi!
Pidin reedel kätte saama - ei saanud! Sest kaart lihtsalt ei olnud panka saabunud lubatud ajal.
Pidin täna kätte saama - aga ei saanud, sest mul ei olnud niipalju oidu peas, et kodust pass kaasa haarata!
Vaat siis! Kujutasin ette, et kõik tunnevad mind ja mul ei ole probleemi oma isiku tuvastamisega, aga tuleb välja, et ei tunta mind ühtigi nii hästi! :)
Tegelikult olin muidugi ära hellitatud olukorraga, kus mul alati oli rahakotis isikut tõendav dokument olemas ja ei tekkinud kunagi oma isiku tõestamisega probleeme. Nüüd ei osanud sellega üldse arvestada. Halb mälu on vahel nuhtlus ka - unustan pidevalt, et mul on rahakott kadunud! :)
Noh, aga kujutame nüüd ette suletud ringi. Mul on rahakott kadunud, ma tahan tellida uued isikudokumendid. Aga kuna mul ei ole võimalik pangatehinguid teha (raha arvelt võtta ega internetipanga teenuseid kasutada), siis tahan ma uued pangakaardid tellida. Need tellitakse vastutulelikult ära, aga pangast ma neid kätte ei saa, sest mul pole isikut tõendavat dokumenti. Aga ma ei saa isikut tõendavat dokumenti muretseda, sest ma ei saa kasutada pangaarvel olevat raha, et maksta isikudokumentide eest. Aga pangaarvel olevat raha ei saa ma kasutada, sest mul ei ole pangadokumentide kättesaamiseks isikut tõendavat dokumenti...
Nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti, nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti....
Kuna mu dokumendid kadunud ja pangakaardid samamoodi, siis oli pangast tellitud uued kaardid, et ma ikka arvel olevat raha kasutada saaksin.
Tormasin töölt minema, et ikka enne panga sulgemist sinna jõuda ja pangakaart kätte saada Jõuangi napilt enne viit pangakontorisse.
Aga siis küsitakse minult isikut tõendavat dokumenti. Selgitan, et ma kaotasin need koos rahakotiga ära.
- Kas teil uusi ei ole?
Vastasin, et ei ole veel, nendega läheb veel aega.
- Aga siis me ei saa teile pangakaarti kätte anda, kui teil ei ole isikut tõendavat dokumenti.
- Aga... mis siis saab? Ma ei saagi pangakaarti?
- Me ei saa teile väljastada pangakaarti, kui teil ei ole isikut tõendavat dokumenti.
Oh, aga õigus, mul on ju pass ka! Kuna kasutan seda nii harva, olin selle olemasolugi unustanud.
- Jaaah, kodus on pass ka... Aga te olete viieni avatud, ma ei jõua kodus ära käia...
- Siis ei ole midagi teha, me ei saa teile ilma isikudokumendita pangakaarti anda...
Oleksin tahtnud jalgu trampida!!! No ma saan ju aru küll, et nad ei saa ilma isikut tõendava dokumendita anda pangakaarti kätte, aga mina mõtlesin vaid sellele, et ma ei saa ka internetipangas teha vajalikke ülekandeid ja kogu mu majandus seisab ilma pangakaardita! Niigi olen juba kõigile öelnud, et vabandage, ma ei saa praegu ülekandeid teha, aga kohe-kohe... ja ikka ei midagi!
Pidin reedel kätte saama - ei saanud! Sest kaart lihtsalt ei olnud panka saabunud lubatud ajal.
Pidin täna kätte saama - aga ei saanud, sest mul ei olnud niipalju oidu peas, et kodust pass kaasa haarata!
Vaat siis! Kujutasin ette, et kõik tunnevad mind ja mul ei ole probleemi oma isiku tuvastamisega, aga tuleb välja, et ei tunta mind ühtigi nii hästi! :)
Tegelikult olin muidugi ära hellitatud olukorraga, kus mul alati oli rahakotis isikut tõendav dokument olemas ja ei tekkinud kunagi oma isiku tõestamisega probleeme. Nüüd ei osanud sellega üldse arvestada. Halb mälu on vahel nuhtlus ka - unustan pidevalt, et mul on rahakott kadunud! :)
Noh, aga kujutame nüüd ette suletud ringi. Mul on rahakott kadunud, ma tahan tellida uued isikudokumendid. Aga kuna mul ei ole võimalik pangatehinguid teha (raha arvelt võtta ega internetipanga teenuseid kasutada), siis tahan ma uued pangakaardid tellida. Need tellitakse vastutulelikult ära, aga pangast ma neid kätte ei saa, sest mul pole isikut tõendavat dokumenti. Aga ma ei saa isikut tõendavat dokumenti muretseda, sest ma ei saa kasutada pangaarvel olevat raha, et maksta isikudokumentide eest. Aga pangaarvel olevat raha ei saa ma kasutada, sest mul ei ole pangadokumentide kättesaamiseks isikut tõendavat dokumenti...
Nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti, nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti....
Ikka armastusega
- Supp on valmis. Toon Sulle?
- Aitäh, ma praegu ei taha, võtan natuke hiljem.
- Tahad ikka? Väga hea supp on, sama hea nagu mõne teise tehtud.
??????
- ...................Ahaah... no kui ta niisama hea on, siis ma muidugi võtan kohe!
- Oleks mulle ka keegi kõrvale tulnud, kui ma suppi keetsin, aga kus sa sellega! Ei tule keegi leemekulbiliigutajaks...
Kommentaarideta.
Hiljem lisatud.
- Ma käin korraks S-i juures ära.
- Kauaks lähed või?
- Ei tea, vahest tunnikeseks või paariks. Ma ei tea, kaua mul läheb.
- Kas Sind tuuakse sinise autoga koju?
????????
- Noojaaah, ikka...., loomulikult!
- Aitäh, ma praegu ei taha, võtan natuke hiljem.
- Tahad ikka? Väga hea supp on, sama hea nagu mõne teise tehtud.
??????
- ...................Ahaah... no kui ta niisama hea on, siis ma muidugi võtan kohe!
- Oleks mulle ka keegi kõrvale tulnud, kui ma suppi keetsin, aga kus sa sellega! Ei tule keegi leemekulbiliigutajaks...
Kommentaarideta.
Hiljem lisatud.
- Ma käin korraks S-i juures ära.
- Kauaks lähed või?
- Ei tea, vahest tunnikeseks või paariks. Ma ei tea, kaua mul läheb.
- Kas Sind tuuakse sinise autoga koju?
????????
- Noojaaah, ikka...., loomulikult!
Monday, August 27, 2007
Vana praht
Tänane päev oli vana prahi äraviskamise päev.
Mul oli ammu vaja töö juures vanad kapid tühjaks teha ja praht minema visata. Igal aastal püüan seda teha, aga ikka jään mõtlema: oot, seda võib vaja minna, seda veel hoian, oi, seda küll ei raatsi ära visata... Jne., jne. Ja nii ei kahanenud praht mu kappides sugugi, vastupidi - aina kasvas.
Aga kuna täna oli mul sundseis, sest pisut uuem mööbel oli vaja kabinetti tarida, siis ei jäänud enam edasilükkamisvõimalust, et küll ma teinekord teen.
Ja siis tundsin äkisti täielikku puhastamissoovi, oli tung minema visata kõik ülearune. Kärmesti haarasin prügikotid ja hakkasin kapist kõike ülearust minema loopima. Ooooh, seda sai 6 suurt prügikotitäit!!! Kas kujutate ette, millist mõttetut träni ma oma kappides hoidsin?! Kohutav!!!
Nüüd leiangi, et tegelikult tuleb väga hoolega jälgida oma tunge: kui on alalhoiutungid, siis ei maksa hakata kappe koristama, sest nagunii tõstad kõik sama targalt tagasi, aga kui on prahist vabanemistungid, siis tuleb seda kohe ära kasutada ja kõik ülearune minema visata, enne kui kahetsema ja järele mõtlema hakkad.
Kui ma mõtlen, kui palju mõttetut träni mul koduski kappides seisab, siis hakkab mul õudne! Ma ju tegelikult ei vaja nii paljusid asju! Küllap oleks õige teha iga poole aasta tagant inventuur, kriitilise pilguga üle vaadata kappide sisu ja kõva südamega mittevajalik minema visata. Kahjuks on minus ülekaalus need alalhoiutungid... Et ÄKKI ikka läheb MILLALGI vaja... Ja seda MILLAL-git ei pruugi mitte iial tulla. Aga IGAKS JUHUKS ikka hoian...
Kuigi - ütlen kohe ära: ma EI OLE ROTT!!! :)
Ma olen üritanud näiteks suurt hulka vanu ajakirju minema visata, aga siis jään neid lugema ja vaatan, et oi, siin on nii huvitavad artiklid, panen selle kõrvale, ma pärast loen.... kuni järgmise korrani, mil jälle geniaalne idee tuleb vanad ajakirjad minema visata.
Öeldakse, et igasugune vana träni kogub koju halba energiat ja hoiab seda kinni - no ma ei tea, võib-olla tõesti. Aga küllap on lihtsalt endal parem olla, kui tead, et pole mõttetult seisvaid asju kappides. Õhku ka hingamiseks rohkem.
Mul oli ammu vaja töö juures vanad kapid tühjaks teha ja praht minema visata. Igal aastal püüan seda teha, aga ikka jään mõtlema: oot, seda võib vaja minna, seda veel hoian, oi, seda küll ei raatsi ära visata... Jne., jne. Ja nii ei kahanenud praht mu kappides sugugi, vastupidi - aina kasvas.
Aga kuna täna oli mul sundseis, sest pisut uuem mööbel oli vaja kabinetti tarida, siis ei jäänud enam edasilükkamisvõimalust, et küll ma teinekord teen.
Ja siis tundsin äkisti täielikku puhastamissoovi, oli tung minema visata kõik ülearune. Kärmesti haarasin prügikotid ja hakkasin kapist kõike ülearust minema loopima. Ooooh, seda sai 6 suurt prügikotitäit!!! Kas kujutate ette, millist mõttetut träni ma oma kappides hoidsin?! Kohutav!!!
Nüüd leiangi, et tegelikult tuleb väga hoolega jälgida oma tunge: kui on alalhoiutungid, siis ei maksa hakata kappe koristama, sest nagunii tõstad kõik sama targalt tagasi, aga kui on prahist vabanemistungid, siis tuleb seda kohe ära kasutada ja kõik ülearune minema visata, enne kui kahetsema ja järele mõtlema hakkad.
Kui ma mõtlen, kui palju mõttetut träni mul koduski kappides seisab, siis hakkab mul õudne! Ma ju tegelikult ei vaja nii paljusid asju! Küllap oleks õige teha iga poole aasta tagant inventuur, kriitilise pilguga üle vaadata kappide sisu ja kõva südamega mittevajalik minema visata. Kahjuks on minus ülekaalus need alalhoiutungid... Et ÄKKI ikka läheb MILLALGI vaja... Ja seda MILLAL-git ei pruugi mitte iial tulla. Aga IGAKS JUHUKS ikka hoian...
Kuigi - ütlen kohe ära: ma EI OLE ROTT!!! :)
Ma olen üritanud näiteks suurt hulka vanu ajakirju minema visata, aga siis jään neid lugema ja vaatan, et oi, siin on nii huvitavad artiklid, panen selle kõrvale, ma pärast loen.... kuni järgmise korrani, mil jälle geniaalne idee tuleb vanad ajakirjad minema visata.
Öeldakse, et igasugune vana träni kogub koju halba energiat ja hoiab seda kinni - no ma ei tea, võib-olla tõesti. Aga küllap on lihtsalt endal parem olla, kui tead, et pole mõttetult seisvaid asju kappides. Õhku ka hingamiseks rohkem.
Sunday, August 26, 2007
Väsinud
- Sulle helistati ja taheti Sind kätte saada.
- Kesse helistas? Kas ****** helistas mulle?
Täiesti tavaline, eks? See ongi tavaline, nii tavaline, et kõrvaline isik ei saagi millestki aru. Mis selles siis nii erilist on?
Aga närv läheb mustaks, sest pidevalt hõõgub midagi tuha all ja ühel hetkel saab miski viimaseks piisaks karikas.
Ka vesi uuristab kivisse oma järjepidevusega augu, samamoodi teevad sõnad oma tööd - nad uuristavad ja uuristavad ja uuristavad, kuni söövad sinusse augu, tühjuse. Tühjus on juba olemas, ükskõiksus samuti... Millal tuleb hetk, mil karikas üle ääre ajama hakkab?
Eilse märkusega söögi ja kõrtsi teemadel oli tulemuseks absoluutne vaikus ja mittesuhtlemine. Millest oleks üldse rääkida?
Kas on soov lõpetada kõik? Siis palun väga. Aga sellist nõmetsemist ei kavatse taluda.
See ei meeldinud ja loomulikult olid vastukaaluks sõjakad süüdistused.
Ma olen väsinud. Olen tõesti väsinud.
Ja enam ei saagi aru, kuidas on üldse võimalik arutleda armastuse ja õnne teemadel. Põgeneda! Põgeneda - see on ainus võimalus!
Ja kui leiad armastuse, siis ära jäta teda, sest see on ka ainus asi maailmas , mille pärast tasub rabeleda ja joosta. Kui oled ta leidnud, hoia temast kõvasti kinni. Armastus on ainus asi, mille pärast tasub elada.
- Kesse helistas? Kas ****** helistas mulle?
Täiesti tavaline, eks? See ongi tavaline, nii tavaline, et kõrvaline isik ei saagi millestki aru. Mis selles siis nii erilist on?
Aga närv läheb mustaks, sest pidevalt hõõgub midagi tuha all ja ühel hetkel saab miski viimaseks piisaks karikas.
Ka vesi uuristab kivisse oma järjepidevusega augu, samamoodi teevad sõnad oma tööd - nad uuristavad ja uuristavad ja uuristavad, kuni söövad sinusse augu, tühjuse. Tühjus on juba olemas, ükskõiksus samuti... Millal tuleb hetk, mil karikas üle ääre ajama hakkab?
Eilse märkusega söögi ja kõrtsi teemadel oli tulemuseks absoluutne vaikus ja mittesuhtlemine. Millest oleks üldse rääkida?
Kas on soov lõpetada kõik? Siis palun väga. Aga sellist nõmetsemist ei kavatse taluda.
See ei meeldinud ja loomulikult olid vastukaaluks sõjakad süüdistused.
Ma olen väsinud. Olen tõesti väsinud.
Ja enam ei saagi aru, kuidas on üldse võimalik arutleda armastuse ja õnne teemadel. Põgeneda! Põgeneda - see on ainus võimalus!
Ja kui leiad armastuse, siis ära jäta teda, sest see on ka ainus asi maailmas , mille pärast tasub rabeleda ja joosta. Kui oled ta leidnud, hoia temast kõvasti kinni. Armastus on ainus asi, mille pärast tasub elada.
Õigusest olla õnnelik ja Armastusest
Ma arvasin, et lihtsalt loen seda ja räägin kaasa, aga ma ei saa sellele mitte mõelda. Kogu aeg mõtlen.
Loomulikult pole õigeid lahendusi. Kõik olukorrad on erinevad, inimesed on erinevad, arusaamad on erinevad.
Aga kõigile kaasamõtlemiseks Karikate Emanda mõtisklus teemal Õigus olla õnnelik ja Marta Armastamisest
Kindlasti pole asjad nii lihtsad nagu vahel näidata püütakse. Iga suhte alustamise ja lõpetamisega kaasneb alati probleeme, kahtlusi, kõhklusi, kas see on ikka õige, siseheitlusi, raskuste ületamisi... Ja veel palju nüansse, millest ei oska mõeldagi, enne kui nendega silmitsi seisad.
Jah, mingis kontekstis on võimalik läheneda asjale ka "Väikese printsi" sõnadega : "Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud".
Aga kas alati? Ehkki Marta on arutlenud armastuse ja armastamise ja tunnete teemadel, siis kõike on võimalik vaadelda erinevate külgede pealt ja ikkagi ei ole asjad üheselt käsitletavad.
Olen nõus, et armastust on võimalik hakata uuesti tundma tänu enesesisendustele ja mõttetööle, aga kui põrkad ikkagi vastu külma seina, siis mis on asja mõte?Ikka lõputult armastada ja mitte hoolida sellest, et Sind alandatakse ja solvatakse ja Sinu armastusele sülitatakse?
Ooojaaa, armastus andestab ju kõik, olen ka sellega nõus. Kui kaua jaksab kahe inimese eest armastada ja suhet üleval hoida, kui mitte midagi vastu ei tule?
Kes ise tundnud vastuarmastust, teab, kui kerged on siis kõik raskused, teab, millised tiivad see annab! Ja siis ei talu enam hetkekski olukorda, mil pead üksi kandma suhete toimimise raskust ja kahe inimese eest armastama.
Aga juhtub ka nii, et armastatakse aastaid ühepoolselt, midagi vastu ootamata ja vastu saamata.
Ma arvan, et nii palju kui inimesi, nii palju on ka erinevaid lugusid armastamisest, armastusest ja suhetest. Miks mõni suhe toimib ja miks mõni suhe katkeb.
Mõtlemisainet küllaga.
Loomulikult pole õigeid lahendusi. Kõik olukorrad on erinevad, inimesed on erinevad, arusaamad on erinevad.
Aga kõigile kaasamõtlemiseks Karikate Emanda mõtisklus teemal Õigus olla õnnelik ja Marta Armastamisest
Kindlasti pole asjad nii lihtsad nagu vahel näidata püütakse. Iga suhte alustamise ja lõpetamisega kaasneb alati probleeme, kahtlusi, kõhklusi, kas see on ikka õige, siseheitlusi, raskuste ületamisi... Ja veel palju nüansse, millest ei oska mõeldagi, enne kui nendega silmitsi seisad.
Jah, mingis kontekstis on võimalik läheneda asjale ka "Väikese printsi" sõnadega : "Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud".
Aga kas alati? Ehkki Marta on arutlenud armastuse ja armastamise ja tunnete teemadel, siis kõike on võimalik vaadelda erinevate külgede pealt ja ikkagi ei ole asjad üheselt käsitletavad.
Olen nõus, et armastust on võimalik hakata uuesti tundma tänu enesesisendustele ja mõttetööle, aga kui põrkad ikkagi vastu külma seina, siis mis on asja mõte?Ikka lõputult armastada ja mitte hoolida sellest, et Sind alandatakse ja solvatakse ja Sinu armastusele sülitatakse?
Ooojaaa, armastus andestab ju kõik, olen ka sellega nõus. Kui kaua jaksab kahe inimese eest armastada ja suhet üleval hoida, kui mitte midagi vastu ei tule?
Kes ise tundnud vastuarmastust, teab, kui kerged on siis kõik raskused, teab, millised tiivad see annab! Ja siis ei talu enam hetkekski olukorda, mil pead üksi kandma suhete toimimise raskust ja kahe inimese eest armastama.
Aga juhtub ka nii, et armastatakse aastaid ühepoolselt, midagi vastu ootamata ja vastu saamata.
Ma arvan, et nii palju kui inimesi, nii palju on ka erinevaid lugusid armastamisest, armastusest ja suhetest. Miks mõni suhe toimib ja miks mõni suhe katkeb.
Mõtlemisainet küllaga.
Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama"
Olin Elina Hirvoneni raamatut hakanud juba ammu lugema, kuid mingil hetkel muutus see minu jaoks nii raskeks, et ma ei suutnud ega tahtnud seda edasi lugeda.
- - - - - - - -
Kostis kõva, lärtsuv matsatus. Kohe selle järel teine, kolmas, neljas.
Isa hingas katkendlikult ja valjusti. Joona kurgust tuli kiunuvat häält. Mu kõht valutas, nagu oleks see põlema läinud. Joona hääl ei olnudki nagu lapse, vaid raudadesse kinni jäänud looma hääl. Avasin silmad.
Joonas lamas looteasendis maas. Särk oli selja pealt katki rebenenud ja ta oli pannud mõlemad käed kaitseks näo ette. Selgroolülid kerkisid naha alt välja nagu teravate servadega lint. Lohe seljauim, mõtlesin. Minu Joonas on lohelaps. Soovisin, et ka tema nahk oleks lohe nahk, paks soomustega kest.
See ei olnud. Joona seljanahk oli hele ja sile lapse ihu, mille pinnal kasvas imeõhuke ude. Nüüd oli nahal ridamisi laiu, hõõguvpunaseid vorpe.
Isa oli keeranud püksirihma pandlaotsa ümber käe.
- - - - - - - -
Seda oli võimatu edasi lugeda, ma jätsin selle pooleli ja lootsin, et mingil hetkel suudan sellega tegelda.
Nüüd arvasin, et pean siiski end kätte võtma ja lugema. Kuna olin suutnud juba alguse unustada, alustasin uuesti otsast peale ja lugesin ühe hooga läbi, püüdes ületada vastumeelsust selliste kirjelduste suhtes, millist ülaltoodud lõik kirjeldab.
See raamat oli väga mõjuv, sügavale hinge pugev ja mingil juhul ei jäta ükskõikseks. Raputab. Paneb mõtlema.
- - - - - - - -
Kostis kõva, lärtsuv matsatus. Kohe selle järel teine, kolmas, neljas.
Isa hingas katkendlikult ja valjusti. Joona kurgust tuli kiunuvat häält. Mu kõht valutas, nagu oleks see põlema läinud. Joona hääl ei olnudki nagu lapse, vaid raudadesse kinni jäänud looma hääl. Avasin silmad.
Joonas lamas looteasendis maas. Särk oli selja pealt katki rebenenud ja ta oli pannud mõlemad käed kaitseks näo ette. Selgroolülid kerkisid naha alt välja nagu teravate servadega lint. Lohe seljauim, mõtlesin. Minu Joonas on lohelaps. Soovisin, et ka tema nahk oleks lohe nahk, paks soomustega kest.
See ei olnud. Joona seljanahk oli hele ja sile lapse ihu, mille pinnal kasvas imeõhuke ude. Nüüd oli nahal ridamisi laiu, hõõguvpunaseid vorpe.
Isa oli keeranud püksirihma pandlaotsa ümber käe.
- - - - - - - -
Seda oli võimatu edasi lugeda, ma jätsin selle pooleli ja lootsin, et mingil hetkel suudan sellega tegelda.
Nüüd arvasin, et pean siiski end kätte võtma ja lugema. Kuna olin suutnud juba alguse unustada, alustasin uuesti otsast peale ja lugesin ühe hooga läbi, püüdes ületada vastumeelsust selliste kirjelduste suhtes, millist ülaltoodud lõik kirjeldab.
See raamat oli väga mõjuv, sügavale hinge pugev ja mingil juhul ei jäta ükskõikseks. Raputab. Paneb mõtlema.
Maimu Berg "Unustatud inimesed"
See oli huvitav lugemine. Ma imetlen Maimu Bergi imetabast kunsti nii üksikasjaliselt kirja panna mõttelõnga voolavust, see oligi just see tunne, mida ma tajun iseenda mõtete puhul: nad jooksevad silme eest läbi, need võimalused, mis juhtuks siis, kui...
See oli hämmastav, mind paelus kirjaniku sõnaseadmisoskus ja pikad laused, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Vahel tundus, et ühe lause oleks võinud rahumeeli teha kolmeks lauseks, kuid millegipärast see kõik sobis ja ei häirinud sugugi. Vastupidi, see oli hea võte sidumaks kõiki jooksvaid mõtteid üheks tervikuks.
Maimu Berg on osanud kirjeldada kõike sellise üksikasjalikkusega, et antud pilt tuleb koheselt silme ette.
Ma ei saa öelda, et see oleks raamat, mida ma ahnelt neelaksin, jõudmata kärsitusest oodata, mis edasi juhtub. Ei, see voogab rahulikult omas rütmis. Ma panin ta käest, tegelesin muude asjadega, siis võtsin uuesti kätte ja lugesin edasi. Ja olin taas selles rahulikus rütmis.
Mõned lood olid meeldejäävamad, mõned vähem meeldejäävad. Mõned oli imekamad, mõnedes oli mingit äratundmisaimdust, midagi tuttavlikku... Vahest on erinevates inimestes palju sarnaseid mõtteid, mis vahetevahel meid külastavad. Mõned jäid kaugemaks ega puudutanud sügavamaid hingekeeli. Mõned lood olid eriliselt valulikud, kätkedes endas piinavaid läbielamisi.
Mõnus rahulik öökapiraamat.
Barkarool
- - - - - - - - -
Armumine, see tuli nagu ikka ootamatult, kõikematvalt. Lihtsalt ühel päeval tundus igapäevane elu põgusate, raskelt saavutatud kohtumiste vahel nagu hall kohustus. Kõik tegelased selles elus liikusid painava aeglusega, tulid oma suurte murede ja nõudmistega ainult selleks, et armunut tema unistustest välja kiskuda, talle meenutada, et nad teda vajavad, et ta peab neid aitama, nende jutud ära kuulama, lahendusi leidma. Peab sortima pesu (musta pesu!) nelja hunnikusse, et neid hunnikuid siis masinasse toppida ja erineva režiimi järgi pesta. Peab kaks korda nädalas vedima välja triikimislaua, peab kontrollima, kui hästi on lastel meeles inglise keele sõnad või ajalugu, peab aitama otsustada, mida mehele väljasõiduks kohvrisse pakkida, ja sahtlites peab olema vajalikul määral puhast ja triigitud pesu, et igale küsijale vajalik hulk kätte anda, külmkapis peab olema piisavalt piima, kefiiri, mahla, vorsti. Ja kui seda kõike on piisavalt, siis on ikkagi täidetud ainult väike osa kohustustest. Kuigi aitab ehk sellestki, et vabaks saada, et leida päev või kaks ja sõita teise linna, teise riiki, teisele planeedile, et kohtuda.
Muidugi saab see kõik kesta vaid lühikest aega, aasta või paar, et siis mingi arusaamatuse, õnnetuse või kellegi kurjuse tõttu lõppeda, puruneda kas või sellepärast, et kõik, mis sellega seotud: raskused, varjamised, õnn ja ebaõnn - muutuvad väljakannatamatuks.
Jah, armumine algab eikuskilt, et lõppeda eikuhugi. Kõige ootamatumal hetkel tuleb võõras, kellel olemasolust hiljuti veel aimugi polnud, ja järsku muutub tavaline triviaalne loba tähendusrikkaks, täis varjatud vihjeid; kirjandus, muusika, poliitika, kõik teemad on olemas vaid selleks, et teineteist tundma õppida, silmi, huuli, jutu rütmis liikuvaid käsi, kuni sõnad kustuvad, kuni üks kõneleja annab alla, haarab teise näo oma käte vahele ja suudleb kaua. Kohe muutub kõik. Justkui käriseks hall argine tolmune kardin ja selle tagant avaneks erutav värviline tundmatu maa...
- - - - - - - - - - - - - -
Nad on õnnelikud nagu omapäi seiklema pääsenud lapsed. Neid joovastab äratundmine, et nad maksavad igapäevaelule kätte selle eest, et see on nii tavaline, nii turvaline, täis lõputuid kohustusi, liiga lihtsat ja kindlat õnne. Nad on armunud teineteisesse ja võimalusse, mida see armumine neile pakub. Võimalusse tavaelule ära teha. Nad joobuvad üha enam, nüüd on neil juba ohtlik sõita võõrastel kiirteedel, metsaga kaetud madalate roheliste mägede vahel.
- - - - - - - - - - - - - -
Hämardub, eemal särab tuledes pealinn, üks öö siin, ja siis tuleb lahkumine. Aga nad kohtuvad veel, nad jäävadki kulgema paigast paika, linnast linna, mahutades nende kulgemiste vahele oma igapäevase ilmetu elu ja nüristavad kohustused.
- - - - - - - - - - - - - -
Mis sest, nad on kohtumise üle nii õnnelikud, et puhkevad mõlemad nutma, teades samas kuskil, alati valvsas ja väga teravalt kõike jälgivas teadvuses, et see, mis nendega juhtus, on vaid episood nende kummagi elus. Sest juba järgmisel hetkel võbeleb mobiil, ei tea, kas mehe või naise oma, kohustused annavad endast märku, on juba andnud - ei aidanud, et nad telefonid välja lülitasid, tegelikult, nagu hiljem selgus - mitte välja, vaid hääle maha. Nii et kogu selle aja, mis nad seal helesiniste linade vahel koos olid, saatis maailm neile oma teateid, püüdis helistada või sõnastas need sms-idesse, ja vahepeal oli kummagi e-posti tulnud kirju, mis muutsid mälestuseks nende õnne ja selle imelise valu, mille pärast nad olid pisaraid valanud. Aga vaiksel kokkuleppel ignoreerisid nad mõneks hetkeks maailma. Rohkem polnud tarviski. Rohkemaks olid nad liiga alalhoidlikud, liiga tavalised.
- - - - - - - - - - - - - -
Barkarool ongi ainus, mis sellest alles jääb, mis on alles jäänud paljudele teistelegi peale nende, ka vana naine oli rääkinud barkaroolist ja sellest, et mälu võib kunagi tähtsustada asju, mis toona, kui nad juhtusid, olid ju vaid seigad, valguskiired argises halluses. Imelised, vajalikud valguskiired, sest just nende valgus andis kõige teravamalt märku igapäevasuse rahulikust õnnest, kindlustundest ja jäävusest, jättes endast mällu rahutuse ja igatsuse.
See oli hämmastav, mind paelus kirjaniku sõnaseadmisoskus ja pikad laused, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Vahel tundus, et ühe lause oleks võinud rahumeeli teha kolmeks lauseks, kuid millegipärast see kõik sobis ja ei häirinud sugugi. Vastupidi, see oli hea võte sidumaks kõiki jooksvaid mõtteid üheks tervikuks.
Maimu Berg on osanud kirjeldada kõike sellise üksikasjalikkusega, et antud pilt tuleb koheselt silme ette.
Ma ei saa öelda, et see oleks raamat, mida ma ahnelt neelaksin, jõudmata kärsitusest oodata, mis edasi juhtub. Ei, see voogab rahulikult omas rütmis. Ma panin ta käest, tegelesin muude asjadega, siis võtsin uuesti kätte ja lugesin edasi. Ja olin taas selles rahulikus rütmis.
Mõned lood olid meeldejäävamad, mõned vähem meeldejäävad. Mõned oli imekamad, mõnedes oli mingit äratundmisaimdust, midagi tuttavlikku... Vahest on erinevates inimestes palju sarnaseid mõtteid, mis vahetevahel meid külastavad. Mõned jäid kaugemaks ega puudutanud sügavamaid hingekeeli. Mõned lood olid eriliselt valulikud, kätkedes endas piinavaid läbielamisi.
Mõnus rahulik öökapiraamat.
Barkarool
- - - - - - - - -
Armumine, see tuli nagu ikka ootamatult, kõikematvalt. Lihtsalt ühel päeval tundus igapäevane elu põgusate, raskelt saavutatud kohtumiste vahel nagu hall kohustus. Kõik tegelased selles elus liikusid painava aeglusega, tulid oma suurte murede ja nõudmistega ainult selleks, et armunut tema unistustest välja kiskuda, talle meenutada, et nad teda vajavad, et ta peab neid aitama, nende jutud ära kuulama, lahendusi leidma. Peab sortima pesu (musta pesu!) nelja hunnikusse, et neid hunnikuid siis masinasse toppida ja erineva režiimi järgi pesta. Peab kaks korda nädalas vedima välja triikimislaua, peab kontrollima, kui hästi on lastel meeles inglise keele sõnad või ajalugu, peab aitama otsustada, mida mehele väljasõiduks kohvrisse pakkida, ja sahtlites peab olema vajalikul määral puhast ja triigitud pesu, et igale küsijale vajalik hulk kätte anda, külmkapis peab olema piisavalt piima, kefiiri, mahla, vorsti. Ja kui seda kõike on piisavalt, siis on ikkagi täidetud ainult väike osa kohustustest. Kuigi aitab ehk sellestki, et vabaks saada, et leida päev või kaks ja sõita teise linna, teise riiki, teisele planeedile, et kohtuda.
Muidugi saab see kõik kesta vaid lühikest aega, aasta või paar, et siis mingi arusaamatuse, õnnetuse või kellegi kurjuse tõttu lõppeda, puruneda kas või sellepärast, et kõik, mis sellega seotud: raskused, varjamised, õnn ja ebaõnn - muutuvad väljakannatamatuks.
Jah, armumine algab eikuskilt, et lõppeda eikuhugi. Kõige ootamatumal hetkel tuleb võõras, kellel olemasolust hiljuti veel aimugi polnud, ja järsku muutub tavaline triviaalne loba tähendusrikkaks, täis varjatud vihjeid; kirjandus, muusika, poliitika, kõik teemad on olemas vaid selleks, et teineteist tundma õppida, silmi, huuli, jutu rütmis liikuvaid käsi, kuni sõnad kustuvad, kuni üks kõneleja annab alla, haarab teise näo oma käte vahele ja suudleb kaua. Kohe muutub kõik. Justkui käriseks hall argine tolmune kardin ja selle tagant avaneks erutav värviline tundmatu maa...
- - - - - - - - - - - - - -
Nad on õnnelikud nagu omapäi seiklema pääsenud lapsed. Neid joovastab äratundmine, et nad maksavad igapäevaelule kätte selle eest, et see on nii tavaline, nii turvaline, täis lõputuid kohustusi, liiga lihtsat ja kindlat õnne. Nad on armunud teineteisesse ja võimalusse, mida see armumine neile pakub. Võimalusse tavaelule ära teha. Nad joobuvad üha enam, nüüd on neil juba ohtlik sõita võõrastel kiirteedel, metsaga kaetud madalate roheliste mägede vahel.
- - - - - - - - - - - - - -
Hämardub, eemal särab tuledes pealinn, üks öö siin, ja siis tuleb lahkumine. Aga nad kohtuvad veel, nad jäävadki kulgema paigast paika, linnast linna, mahutades nende kulgemiste vahele oma igapäevase ilmetu elu ja nüristavad kohustused.
- - - - - - - - - - - - - -
Mis sest, nad on kohtumise üle nii õnnelikud, et puhkevad mõlemad nutma, teades samas kuskil, alati valvsas ja väga teravalt kõike jälgivas teadvuses, et see, mis nendega juhtus, on vaid episood nende kummagi elus. Sest juba järgmisel hetkel võbeleb mobiil, ei tea, kas mehe või naise oma, kohustused annavad endast märku, on juba andnud - ei aidanud, et nad telefonid välja lülitasid, tegelikult, nagu hiljem selgus - mitte välja, vaid hääle maha. Nii et kogu selle aja, mis nad seal helesiniste linade vahel koos olid, saatis maailm neile oma teateid, püüdis helistada või sõnastas need sms-idesse, ja vahepeal oli kummagi e-posti tulnud kirju, mis muutsid mälestuseks nende õnne ja selle imelise valu, mille pärast nad olid pisaraid valanud. Aga vaiksel kokkuleppel ignoreerisid nad mõneks hetkeks maailma. Rohkem polnud tarviski. Rohkemaks olid nad liiga alalhoidlikud, liiga tavalised.
- - - - - - - - - - - - - -
Barkarool ongi ainus, mis sellest alles jääb, mis on alles jäänud paljudele teistelegi peale nende, ka vana naine oli rääkinud barkaroolist ja sellest, et mälu võib kunagi tähtsustada asju, mis toona, kui nad juhtusid, olid ju vaid seigad, valguskiired argises halluses. Imelised, vajalikud valguskiired, sest just nende valgus andis kõige teravamalt märku igapäevasuse rahulikust õnnest, kindlustundest ja jäävusest, jättes endast mällu rahutuse ja igatsuse.
Õige aeg lapse jaoks
Eile vaatasin ETV-st dokfilmi "Õige aeg lapse jaoks?" (Inglise 2006) sarjast AegRuum.
Väga hea film ja ma usun, et andis nii mõnelegi mõtteainet.
Saatejuht ise oli 37-aastane kaunis naine, kes seisab samuti dilemma ees, kas sünnitada last või mitte. Selles vanuses hakkab tiksuma bioloogiline kell, kuid teisalt on lapse sünnitamine ja kasvatamine tihedalt seotud materiaalse küljega - kui palju kaotab naine rahas ja oma karjäärivõimalustes.
Minu jaoks natuke arusaamatu, aga siiski mõistetav.
Lähemalt vaadeldi kolme naise käekäiku.
Üks neist oli verinoor neiu, kelle peale ühiskonnas ei vaadata eriti hästi, kui ta kavatseb sünnitada, aga neiu enda vastulause oli: "Kas ühiskond näeks mind parema meelega pidutsemas ja narkootikume tarbimas?"
Ja mina ei saa küll hukka mõista noort naist, kes on otsustanud lapse saada, ehkki on veel ise pooleldi laps ja võiks ette heita sotsiaalset ebaküpsust.
Teine naine oli keskeale lähenemas ja tahtis nüüd last, kuna oli leidnud enda jaoks selle õige mehe, kellega last kasvatada. Ehkki tal olid terviseprobleemid, oli ta sellest hoolimata oma otsuses kindel.
Kolmas naine oli tublisti üle neljakümnene endine näitleja, kelle terviseprobleemid osutusid paraku nii tõsiseks, et temal on lapsesaamine väga problemaatiline, see eeldab mitmeid ravikuure ja ikkagi on võimalus OMA last saada väga väike.
Tema puhul jäi mulle meelde just see lause, et ta ei kahetse küll elus midagi, kuid ta kahetseb, et seda informatsiooni, mida ta nüüd, lapsesaamise soovi käigus, teada sai, ei olnud tal varem. Vahest oleks ta siis omal ajal teinud teised valikud.
Kui nt. 35-aastasel naisel ei ole viljastumise koha pealt erilist vahet 25-aastasega, siis 35-st eluaastast edasi muutub asi juba problemaatiliseks, riskid suurenevad ja viljastumisvõime hakkab vähenema, eriti naistel, kes pole enne sünnitanud ja rasestunud.
Kindlasti võib see olla probleem, kui kuni 40nda eluaastani ei ole lapsest mõelnud ja nüüd tahaks sünnitada, siis võib tõesti selguda, et see polegi nii lihtne.
Kui paljud naised saavad viljakusravi, et üldse last saada! Ja on olemas kunstlik viljastamine, mis aitab paljusid peresid. Varem sellised võimalused puudusid - kui ikka ei saanud last, siis ei saanud. Ja sellega tuli leppida.
Mäletan, et minu suurim hirm oli, et äkki ma ei saagi lapsi. Kui olime mehega esimesi kordi vahekorras, siis olin kindel, et nüüd jäin lapseootele, kusjuures ise hirmsasti pelgasin, sest polnud selleks kaugeltki valmis. Aga õnneks ei jäänud. Siis tuli kohe teisipidi hirm - ma ei saagi lapsi! See oli kohutav hirm, mis sundis mind kohe mööda arste jooksma, aga elukogenud günekoloog naeratas ja ütles, et kui juba mitu aastat on koos elatud ja siis ikkagi ei jää rasedaks, alles siis on põhjust muretsema hakata. No kus ma siis mitu aastat oodata jõudsin?!
Noh, ja tegelikult oligi nii, et niipea, kui mees sõjaväest koju tuli, jäingi kohe lapseootele ja siis olin selleks ise ka juba valmis.
Ja minu jaoks on edaspidi olnud võõras olukord, et ma ei rasestu. Olen olnud väga kergesti rasestuv naine ja mul on selle üle väga hea meel olnud.
Kui ootasin P-d, olin väga palju haiglas. Praktiliselt terve raseduseaeg mööduski haiglaseinte vahel.
Seal nägin väga paljusid naisi. Oli verinoori abielunaisi, kes oma esimest rasedust säilitasid, oli neid, kes kaotasid oma lapse kõigist vahenditest hoolimata... Palju erinevaid lugusid. Oli neid, kes kuidagi ei suutnud rasedust üle paari kuu kanda, siis katkes jälle.... Nii palju valu ja pisaraid ümberringi.
Omavahel rääkisime sageli sellest, kui ebaõiglane on vahel elu, kinkides lapsi neile, kes neid kasvatada ei taha ja lastekodudesse annavad, ning need, kes iga hinna eest tahaksid kasvõi ühtainust last, ei saa seda kuidagi....
Filmiski tõstatus sama küsimus, kuidas arst sellesse suhtub, et ühel vastuvõtul on naine, kes tahaks iga hinna eest rasestuda, teisel vastuvõtul naine, kes tahab aborti teha. Arsti sõnul on see ELU, sinna pole midagi teha.
Praegu tundub, et naised mõtlevad väga palju karjäärile ja iseseisvusele ning ei taha lapsi enne, kui nad on elus midagi saavutanud ja jalad alla saanud. Kuid siis võib tunduda, et laps enam sellesse elusse nagu ei sobigi, sest siis peaks loobuma saavutatud karjäärist, naistel aga teatavasti on väga raske end üldse üles töötada võrreldes meestega, seda enam on raske, kui teha töös mitmeaastane paus. Peale tulevad juba uued noored teokad naised, kes lähevad karjääris vanematest naistest mööda ning nii tundubki ilmvõimatu aeg lapse jaoks maha võtta.
Minu meelest on väga hea variant muretseda laps(ed) noorelt, siis on ta (nad) juba tublid ja iseseisvamad ajal, mil naine saaks pühenduda karjäärile. Noorena jõutakse tavaliselt palju ja kõikjale ning tugevad peresidemed aitavad asju korraldada nii, et jõutakse nii õppida, töötada kui ka koostegemisi ette võtta. Ja kui siis naine tunneb, et tahaks karjääritegemisse pausi (tav. enne 40ndaid), siis on võimalus muretseda pesamuna, kellega on hea aega maha võtta kiire tormleva elu keskel.
Kindlasti on selle koha pealt palju erinevaid arvamusi ja elukogemusi. Ja õigeid lahendusi ju pole, see on igaühe enda otsustada ja sisetunde küsimus, millal on tema valmis last enda ellu vastu võtma.
Väga hea film ja ma usun, et andis nii mõnelegi mõtteainet.
Saatejuht ise oli 37-aastane kaunis naine, kes seisab samuti dilemma ees, kas sünnitada last või mitte. Selles vanuses hakkab tiksuma bioloogiline kell, kuid teisalt on lapse sünnitamine ja kasvatamine tihedalt seotud materiaalse küljega - kui palju kaotab naine rahas ja oma karjäärivõimalustes.
Minu jaoks natuke arusaamatu, aga siiski mõistetav.
Lähemalt vaadeldi kolme naise käekäiku.
Üks neist oli verinoor neiu, kelle peale ühiskonnas ei vaadata eriti hästi, kui ta kavatseb sünnitada, aga neiu enda vastulause oli: "Kas ühiskond näeks mind parema meelega pidutsemas ja narkootikume tarbimas?"
Ja mina ei saa küll hukka mõista noort naist, kes on otsustanud lapse saada, ehkki on veel ise pooleldi laps ja võiks ette heita sotsiaalset ebaküpsust.
Teine naine oli keskeale lähenemas ja tahtis nüüd last, kuna oli leidnud enda jaoks selle õige mehe, kellega last kasvatada. Ehkki tal olid terviseprobleemid, oli ta sellest hoolimata oma otsuses kindel.
Kolmas naine oli tublisti üle neljakümnene endine näitleja, kelle terviseprobleemid osutusid paraku nii tõsiseks, et temal on lapsesaamine väga problemaatiline, see eeldab mitmeid ravikuure ja ikkagi on võimalus OMA last saada väga väike.
Tema puhul jäi mulle meelde just see lause, et ta ei kahetse küll elus midagi, kuid ta kahetseb, et seda informatsiooni, mida ta nüüd, lapsesaamise soovi käigus, teada sai, ei olnud tal varem. Vahest oleks ta siis omal ajal teinud teised valikud.
Kui nt. 35-aastasel naisel ei ole viljastumise koha pealt erilist vahet 25-aastasega, siis 35-st eluaastast edasi muutub asi juba problemaatiliseks, riskid suurenevad ja viljastumisvõime hakkab vähenema, eriti naistel, kes pole enne sünnitanud ja rasestunud.
Kindlasti võib see olla probleem, kui kuni 40nda eluaastani ei ole lapsest mõelnud ja nüüd tahaks sünnitada, siis võib tõesti selguda, et see polegi nii lihtne.
Kui paljud naised saavad viljakusravi, et üldse last saada! Ja on olemas kunstlik viljastamine, mis aitab paljusid peresid. Varem sellised võimalused puudusid - kui ikka ei saanud last, siis ei saanud. Ja sellega tuli leppida.
Mäletan, et minu suurim hirm oli, et äkki ma ei saagi lapsi. Kui olime mehega esimesi kordi vahekorras, siis olin kindel, et nüüd jäin lapseootele, kusjuures ise hirmsasti pelgasin, sest polnud selleks kaugeltki valmis. Aga õnneks ei jäänud. Siis tuli kohe teisipidi hirm - ma ei saagi lapsi! See oli kohutav hirm, mis sundis mind kohe mööda arste jooksma, aga elukogenud günekoloog naeratas ja ütles, et kui juba mitu aastat on koos elatud ja siis ikkagi ei jää rasedaks, alles siis on põhjust muretsema hakata. No kus ma siis mitu aastat oodata jõudsin?!
Noh, ja tegelikult oligi nii, et niipea, kui mees sõjaväest koju tuli, jäingi kohe lapseootele ja siis olin selleks ise ka juba valmis.
Ja minu jaoks on edaspidi olnud võõras olukord, et ma ei rasestu. Olen olnud väga kergesti rasestuv naine ja mul on selle üle väga hea meel olnud.
Kui ootasin P-d, olin väga palju haiglas. Praktiliselt terve raseduseaeg mööduski haiglaseinte vahel.
Seal nägin väga paljusid naisi. Oli verinoori abielunaisi, kes oma esimest rasedust säilitasid, oli neid, kes kaotasid oma lapse kõigist vahenditest hoolimata... Palju erinevaid lugusid. Oli neid, kes kuidagi ei suutnud rasedust üle paari kuu kanda, siis katkes jälle.... Nii palju valu ja pisaraid ümberringi.
Omavahel rääkisime sageli sellest, kui ebaõiglane on vahel elu, kinkides lapsi neile, kes neid kasvatada ei taha ja lastekodudesse annavad, ning need, kes iga hinna eest tahaksid kasvõi ühtainust last, ei saa seda kuidagi....
Filmiski tõstatus sama küsimus, kuidas arst sellesse suhtub, et ühel vastuvõtul on naine, kes tahaks iga hinna eest rasestuda, teisel vastuvõtul naine, kes tahab aborti teha. Arsti sõnul on see ELU, sinna pole midagi teha.
Praegu tundub, et naised mõtlevad väga palju karjäärile ja iseseisvusele ning ei taha lapsi enne, kui nad on elus midagi saavutanud ja jalad alla saanud. Kuid siis võib tunduda, et laps enam sellesse elusse nagu ei sobigi, sest siis peaks loobuma saavutatud karjäärist, naistel aga teatavasti on väga raske end üldse üles töötada võrreldes meestega, seda enam on raske, kui teha töös mitmeaastane paus. Peale tulevad juba uued noored teokad naised, kes lähevad karjääris vanematest naistest mööda ning nii tundubki ilmvõimatu aeg lapse jaoks maha võtta.
Minu meelest on väga hea variant muretseda laps(ed) noorelt, siis on ta (nad) juba tublid ja iseseisvamad ajal, mil naine saaks pühenduda karjäärile. Noorena jõutakse tavaliselt palju ja kõikjale ning tugevad peresidemed aitavad asju korraldada nii, et jõutakse nii õppida, töötada kui ka koostegemisi ette võtta. Ja kui siis naine tunneb, et tahaks karjääritegemisse pausi (tav. enne 40ndaid), siis on võimalus muretseda pesamuna, kellega on hea aega maha võtta kiire tormleva elu keskel.
Kindlasti on selle koha pealt palju erinevaid arvamusi ja elukogemusi. Ja õigeid lahendusi ju pole, see on igaühe enda otsustada ja sisetunde küsimus, millal on tema valmis last enda ellu vastu võtma.
Saturday, August 25, 2007
Kujutluspildid
Mul on juba väga ammusest ajast üks kujutluspilt. Vahepeal see vajus unustusehõlma, ma ei mõelnud selle peale nii palju, aga millegipärast on see viimasel ajal jälle mu kujutlusis.
Taluõu, praeguses mõistes siiski ilmselt maakodu õu. Päikesepaiste. Õunapuud. Sirelid. Lilled. Ma tulen õuele, mul on seljas lumivalge pluus, rahvariideseelik ja lumivalge põll. Vallatu tuul lehvitab mu põlle ja seelikut. Pikad juuksed on kuklasse krunni pandud.
Ma panen käed ruuporiks suu ette ja hõikan meest ja lapsi sööma. Nad ei tule kohe, sest on mööda suurt õue laiali oma tegevuste juures. Ja mõned on hoopis lähedalasuvas metsatukas.
Aga siis nad hakkavad tulema. Väiksemad ja suuremad. Ja suuremad utsitavad väiksemaid, sest pisut vanemad peavad ju pisemate järele vaatama. Ja lapsi on kokku kuus. Ja mees annab mulle musi ja see on nii metsalõhnaline musi. Ja ma tunnen, kuidas ta mind armastab. Sama palju nagu mina teda.
Me istume ümber suure ümmarguse laua, lapsed vadistavad üksteise võidu, mida nad parajasti tegid ja mida nad pärast lõunasööki jälle edasi teevad. Ja meie mehega vahetame õnnelikke pilke, sest meil on nii toredad lapsed ja nii palju armastust.
# # # # # # # # # #
Teine kujutluspilt seostub samuti maakoduga.
Pühapäev. Lõuna. Suure ümmarguse laua ümber on palju inimesi - peale oma pere lähedased sugulased või sõbrad. Aurav hõrgutis laual, mida me abikaasaga oleme armastusega valmistanud. Sõbralik rõõmus õhkkond.
Ühine lõunasöök. Igal pühapäeval kell 12. Kõik võib muutuda, aga see on traditsioon, mis jääb. Läbi aegade. Alati kell 12 tuleb kokku kogu pere ja vahest ka teisi armsaid inimesi, aga see aeg on PÜHA ja PUUTUMATU koosolemise aeg.
Taluõu, praeguses mõistes siiski ilmselt maakodu õu. Päikesepaiste. Õunapuud. Sirelid. Lilled. Ma tulen õuele, mul on seljas lumivalge pluus, rahvariideseelik ja lumivalge põll. Vallatu tuul lehvitab mu põlle ja seelikut. Pikad juuksed on kuklasse krunni pandud.
Ma panen käed ruuporiks suu ette ja hõikan meest ja lapsi sööma. Nad ei tule kohe, sest on mööda suurt õue laiali oma tegevuste juures. Ja mõned on hoopis lähedalasuvas metsatukas.
Aga siis nad hakkavad tulema. Väiksemad ja suuremad. Ja suuremad utsitavad väiksemaid, sest pisut vanemad peavad ju pisemate järele vaatama. Ja lapsi on kokku kuus. Ja mees annab mulle musi ja see on nii metsalõhnaline musi. Ja ma tunnen, kuidas ta mind armastab. Sama palju nagu mina teda.
Me istume ümber suure ümmarguse laua, lapsed vadistavad üksteise võidu, mida nad parajasti tegid ja mida nad pärast lõunasööki jälle edasi teevad. Ja meie mehega vahetame õnnelikke pilke, sest meil on nii toredad lapsed ja nii palju armastust.
# # # # # # # # # #
Teine kujutluspilt seostub samuti maakoduga.
Pühapäev. Lõuna. Suure ümmarguse laua ümber on palju inimesi - peale oma pere lähedased sugulased või sõbrad. Aurav hõrgutis laual, mida me abikaasaga oleme armastusega valmistanud. Sõbralik rõõmus õhkkond.
Ühine lõunasöök. Igal pühapäeval kell 12. Kõik võib muutuda, aga see on traditsioon, mis jääb. Läbi aegade. Alati kell 12 tuleb kokku kogu pere ja vahest ka teisi armsaid inimesi, aga see aeg on PÜHA ja PUUTUMATU koosolemise aeg.
Pildikesi elust enesest
- Ma tõin sulle kommi, kas panen need kappi?
- Jah, ole kallis.
- Mina püüan küll kallis olla, aga kas ma ka olen, see sõltub juba Sinust.
- Ma panen Sulle süüa.
- Jah.
- Palun
- Oi, Sa panid nii palju, ma ei jõua ära süüa...
- Noh, ega Sa Aleksandri kõrtsus kah ei hakka ju ütlema, et liiga palju on, ma ei jõua ära süüa.
- Jah, ole kallis.
- Mina püüan küll kallis olla, aga kas ma ka olen, see sõltub juba Sinust.
- Ma panen Sulle süüa.
- Jah.
- Palun
- Oi, Sa panid nii palju, ma ei jõua ära süüa...
- Noh, ega Sa Aleksandri kõrtsus kah ei hakka ju ütlema, et liiga palju on, ma ei jõua ära süüa.
Tantsust
Tants on nähtavaks muudetud armastus.
See oli nii ilus lause, mida ma lugesin Toivo blogist. Tema kirjutas küll tantsupeo muljetest, kuid minule kangastus tantsimine hoopis teises kontekstis... Nii ilusas, et hing jääb kinni, meenuvad .... ühesõnaga meenub kõik, millest ma siin rääkida ei saa ega taha.
Aga täpselt sobivana sellesse lausesse - tants on nähtavaks muudetud armastus....
See oli nii ilus lause, mida ma lugesin Toivo blogist. Tema kirjutas küll tantsupeo muljetest, kuid minule kangastus tantsimine hoopis teises kontekstis... Nii ilusas, et hing jääb kinni, meenuvad .... ühesõnaga meenub kõik, millest ma siin rääkida ei saa ega taha.
Aga täpselt sobivana sellesse lausesse - tants on nähtavaks muudetud armastus....
Tänane imeline hommik
Tänane hommik oli võrratu! Milline mõnus jahedus vastukaaluks neile lämbetele päevadele, mis õnneks mööda said!
Jalutasin metsas, tõmmates sõõrmeisse mõnusat niisket metsalõhna... See on mind alati joovastanud ja mul on tunne, et ma ei jõua nii palju hingata nagu ma tahaksin, et seda kõike endasse ahmida!
Sellistel hetkedel on küll tunne, nagu mu hea sõber Kristiina ütles, et elus on nii palju ilusat, millest kurvastuse hetkedel rõõmu saab tunda... jah, on tõesti, aga ikkagi tuleb kiusakas mõte juurde: oooo, kui imeline oleks niiskes vihmasajujärgses metsas jalutada koos armsa inimesega ja koos temaga nautida seda imelist tunnet, mis sind valdab...
Kõike head ja ilusat tahaks ju jagada endale olulise inimesega, siis on kõik emotsioonid hoopis erilisemad ja meeldejäävamad.
Nii on see muusikaga, filmidega, tantsudega, reisimisega... millega iganes - kui oled seda kõike nautinud koos Sulle armsa inimesega, siis omandavad need Sinu jaoks väga erilise tähenduse.
Jalutasin metsas, tõmmates sõõrmeisse mõnusat niisket metsalõhna... See on mind alati joovastanud ja mul on tunne, et ma ei jõua nii palju hingata nagu ma tahaksin, et seda kõike endasse ahmida!
Sellistel hetkedel on küll tunne, nagu mu hea sõber Kristiina ütles, et elus on nii palju ilusat, millest kurvastuse hetkedel rõõmu saab tunda... jah, on tõesti, aga ikkagi tuleb kiusakas mõte juurde: oooo, kui imeline oleks niiskes vihmasajujärgses metsas jalutada koos armsa inimesega ja koos temaga nautida seda imelist tunnet, mis sind valdab...
Kõike head ja ilusat tahaks ju jagada endale olulise inimesega, siis on kõik emotsioonid hoopis erilisemad ja meeldejäävamad.
Nii on see muusikaga, filmidega, tantsudega, reisimisega... millega iganes - kui oled seda kõike nautinud koos Sulle armsa inimesega, siis omandavad need Sinu jaoks väga erilise tähenduse.
Blogilaupäev
Ma olen terve tänase päeva veetnud blogisid lugedes ja kommenteerides. Ma tunnen mulle võõraste inimestega seletamatut ühtsustunnet, kui ma loen nende blogidest mõtteid, mis mulle meeldivad, ja patt oleks seda teadmist siis ju enda teada jätta. Loodetavasti ei pane keegi mulle pahaks, et ma kogu aeg sõna sekka ütlen, aga ma kohe ei saa teisti. :)
Taas kord tõdesin, kui huvitavaid blogisid võib kohata ja aina uutele radadele jõuda....
Aitäh kõigile, kelle juures külas sain käia ja kes lubasid mul oma ellu piiluda.
Kaalutlen siin praegu, kas teen viiteid või märkmeid selle kohta, keda ma külastasin, kuid kuna ma olen n.-ö. kutsumata külaline igal pool ja sattunud juhuslikke teid pidi erinevatesse "kodudesse", siis ei hakka ma viiteid tegema. Jäägu igaühele endale oma avastamisrõõm. Ja inimeste maitsed on ju erinevad - see, mis mulle meeldib, ei pruugi mõnele teisele üldse midagi pakkuda.
Aga tänan kõiki blogijaid ilusa laupäeva eest!
Taas kord tõdesin, kui huvitavaid blogisid võib kohata ja aina uutele radadele jõuda....
Aitäh kõigile, kelle juures külas sain käia ja kes lubasid mul oma ellu piiluda.
Kaalutlen siin praegu, kas teen viiteid või märkmeid selle kohta, keda ma külastasin, kuid kuna ma olen n.-ö. kutsumata külaline igal pool ja sattunud juhuslikke teid pidi erinevatesse "kodudesse", siis ei hakka ma viiteid tegema. Jäägu igaühele endale oma avastamisrõõm. Ja inimeste maitsed on ju erinevad - see, mis mulle meeldib, ei pruugi mõnele teisele üldse midagi pakkuda.
Aga tänan kõiki blogijaid ilusa laupäeva eest!
Friday, August 24, 2007
Ikka kadunud
Minu viimaste päevade sisuks töötegemise kõrval on olnud kõikvõimalike kaartide sulgemine, et keegi neid kasutada ei saaks kuritegelikel eesmärkidel.
Ja ID- kaardi osas selgus, et pean isiklikult KMA-sse kohale minema, sest telefonitsi nad ei tühista selle kasutamisvõimalusi. Hirmutav oli lugeda Eesti Ekspressist, kuidas kaotatud / varastatud ID-kaardiga on võetud 100 000 krooni laenu... Appi!
Ma tahan loota, et kui keegi mu rahakoti leiabki, siis tagastab ausalt vähemalt dokumendid, mis sellest, et ma olen ajanud asju uute saamiseks, see pole üldse oluline.
Mul on kuidagi väga alasti ja ebameeldiv tunne, kui ma tean, et mu isiklikud dokumendid on kusagil laiali ja äkki on nad ebaausates kätes.... Väga hirmus mõte.
Palun, mu armas punane rahakott, tule koju tagasi, ma hoian Sind nüüd palju hoolikamalt ja ei unusta enam mitte iialgi mitte kuhugi ega jäta Sind üksinda kuskile, kus keegi võõras võib Su Sinu protestidest hoolimata kaasa viia.... :(
Ja ID- kaardi osas selgus, et pean isiklikult KMA-sse kohale minema, sest telefonitsi nad ei tühista selle kasutamisvõimalusi. Hirmutav oli lugeda Eesti Ekspressist, kuidas kaotatud / varastatud ID-kaardiga on võetud 100 000 krooni laenu... Appi!
Ma tahan loota, et kui keegi mu rahakoti leiabki, siis tagastab ausalt vähemalt dokumendid, mis sellest, et ma olen ajanud asju uute saamiseks, see pole üldse oluline.
Mul on kuidagi väga alasti ja ebameeldiv tunne, kui ma tean, et mu isiklikud dokumendid on kusagil laiali ja äkki on nad ebaausates kätes.... Väga hirmus mõte.
Palun, mu armas punane rahakott, tule koju tagasi, ma hoian Sind nüüd palju hoolikamalt ja ei unusta enam mitte iialgi mitte kuhugi ega jäta Sind üksinda kuskile, kus keegi võõras võib Su Sinu protestidest hoolimata kaasa viia.... :(
Nii või naa
Eile väga hea sõbraga vesteldes justkui jõudsime mõtteni, mis mind natukenegi aitab. See oli hea mõte.
Ja võib ju mõelda, et olen rumal, mõeldes asjadele nii nagu ma parajasti mõtlen, aga kui see mind aitab, miks siis mitte.
Kuid ei saa salata, et sellest optimistlikust mõttest jääb vähe järele, kui reaalsus ikka täiega sisse sõidab. Ma võin küll põhjust teada (või oletada või siis võtta seda just nii nagu mulle sobib), aga ikkagi ei tähenda see, et see haiget ei teeks ja hinge ei kriibiks.
Siis tükivad ikkagi vägisi ligi mõtted, mis ligi maad suruvad...
Aga mõtteainet ju ka - ehk olengi liiga negatiivne ja masendunud, peaks ehk natuke rõõmsamalt asjadele lähenema, siis ei tunneks ka need inimesed, kes minu blogisse juhuslikult eksivad, end kuidagi rusuvatest mõtetest ahistatuna.
Noh, ma ju oleksingi rõõmsam, kui ma saaksin... See'p see häda ongi, et pole põhjust rõõmustamiseks...
Ja võib ju mõelda, et olen rumal, mõeldes asjadele nii nagu ma parajasti mõtlen, aga kui see mind aitab, miks siis mitte.
Kuid ei saa salata, et sellest optimistlikust mõttest jääb vähe järele, kui reaalsus ikka täiega sisse sõidab. Ma võin küll põhjust teada (või oletada või siis võtta seda just nii nagu mulle sobib), aga ikkagi ei tähenda see, et see haiget ei teeks ja hinge ei kriibiks.
Siis tükivad ikkagi vägisi ligi mõtted, mis ligi maad suruvad...
Aga mõtteainet ju ka - ehk olengi liiga negatiivne ja masendunud, peaks ehk natuke rõõmsamalt asjadele lähenema, siis ei tunneks ka need inimesed, kes minu blogisse juhuslikult eksivad, end kuidagi rusuvatest mõtetest ahistatuna.
Noh, ma ju oleksingi rõõmsam, kui ma saaksin... See'p see häda ongi, et pole põhjust rõõmustamiseks...
Thursday, August 23, 2007
Muutumatud asjad
- Räägi, miks Sa just sellise soengu tegid? Kes Sul soovitas sellise soengu teha? Ma tean küll, kes soovitas, Sul pole vaja öeldagi. Tahad, ma ütlen, kes soovitas?
- Kas Sa oled täna ilma suudluseta? Või said juba kusagilt?
- Ega söök soolane ei olnud? Noh, makarone ma oskan teha, suppi ei oska, aga mul ei ole tavaliselt supikeetmise juures Sind leemekulpi liigutamas nagu mõnel teisel...
- Näed, need on väga erootilised lilled, sümboliseerivad fallost. Huvitav, miks siin just kaks lille on? Üks oleks nagu mina, aga ei tea, kes see teine on? Mis Sa arvad?...
- Kellega Sa seal räägid? Kelle pilt see on? Noh, tervita oma kallimat kah!
- Sa ei armasta mind, ma ju näen.
- Kas Sa oled täna ilma suudluseta? Või said juba kusagilt?
- Ega söök soolane ei olnud? Noh, makarone ma oskan teha, suppi ei oska, aga mul ei ole tavaliselt supikeetmise juures Sind leemekulpi liigutamas nagu mõnel teisel...
- Näed, need on väga erootilised lilled, sümboliseerivad fallost. Huvitav, miks siin just kaks lille on? Üks oleks nagu mina, aga ei tea, kes see teine on? Mis Sa arvad?...
- Kellega Sa seal räägid? Kelle pilt see on? Noh, tervita oma kallimat kah!
- Sa ei armasta mind, ma ju näen.
Subscribe to:
Posts (Atom)
