Täna oli taas pikk ja kiire päev.
Ma sain alles pool üheksa töölt tulema. Hea, et meid kolleegiga juba välja aeti, muidu mine tea, kauaks me jäänud oleksime.:)
Pakilised asjad sain ära tehtud, osa asju jäi veel homsekski, aga ma tõesti lihtsalt enam ei jõudnud. Vahepeal aitasin kolleegi ka küll paberimajanduses, küll transporditöölisena. Mina oma kõpskingakestes nägin selles viimases ametis (mööblitassijana!!! :D) muidugi eriti hea välja! :)
Kui koju hakkasin tulema, siis hetkeks mõtlesin, kas haaran veel mõned asjad koju kaasa (no ikka lootuses veel kodus ka tööd teha!!!:D), aga siis lõin käega - ei, ma ei taha kodus enam ühtegi tööasja näha!!!
Ja mõelda kah ei taha! Kas sellest juba küll ei ole, et ma hiliste õhtutundideni tööl sekeldan!?
Kodus tahan lihtsalt korraks lõõgastuda ja siis magama minna, sest eelmine öö jäi une poolest õige napiks.
Kõige naljakam oli see, et täna jäi proov ära - no täitsa õnneks! Mina küll ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin oma asjad valmis saanud, kui oleksin pidanud veel Suurde Linna minema, no siis ma olnuksin küll püstihädas!!
Ei, muidugi pole naljakas see, et proov ära jäi, vaid see, et mees rõõmustas, et jumal tänatud, siis ma olen vähemalt ühel õhtul kodus!!! :)
Kahjuks pidi ta ikkagi pettuma, mind polnud nagunii kodus... :) :) :)
Aga homme on mul igal juhul plaan poolepäevane tööpäev teha, ma tunnen juba praegu, et ma ei kannata seal lihtsalt kauem väljagi.
Praegusel hetkel on küll kõik tööasjad nii üle visanud, rabelemist on palju olnud, küllap ka magamatus oma rolli mängib - selle taustal on heameel mõningatest rõõmsatest hetkedest, mis südame soojaks teevad ning pingelistest aegadest üle aitavad.
Thursday, March 13, 2008
Salapärane
Eile leidsin postkastist väga rõõmustava kirja.
Ja täna oli sellega seoses üks meeldiv vestlus.
Mul oli väga-väga kahju, et mul oli täna nii kiire ja pikk päev, et ei saanud mahti sõita Suurde Linna.
Aga loodetavasti avaneb seda võimalust veel.
Nii toredad emotsioonid. :)
Väga vahvad arengud ja sündmused leiavad aset. :) Sellest on ainult rõõmu! :)
Ja täna oli sellega seoses üks meeldiv vestlus.
Mul oli väga-väga kahju, et mul oli täna nii kiire ja pikk päev, et ei saanud mahti sõita Suurde Linna.
Aga loodetavasti avaneb seda võimalust veel.
Nii toredad emotsioonid. :)
Väga vahvad arengud ja sündmused leiavad aset. :) Sellest on ainult rõõmu! :)
Loll saab kirikuski peksa
Täna tegin vist ühe lolluse.
Ega ma eriti ei mõtle pikalt ette ja ma ei tea praegu veel lõplikku hinnangut anda, kas minu teost miskit jama mulle tuleb.
Aga miski nagu natuke kripeldab.
See on minu jaoks märk, et ma ei toiminud vist kõige õigemini.
Aga mis see annab, kui ma tagantjärele tark olen ja ennast süüdistan?
Mitte midagi ei anna.
Ega ma eriti ei mõtle pikalt ette ja ma ei tea praegu veel lõplikku hinnangut anda, kas minu teost miskit jama mulle tuleb.
Aga miski nagu natuke kripeldab.
See on minu jaoks märk, et ma ei toiminud vist kõige õigemini.
Aga mis see annab, kui ma tagantjärele tark olen ja ennast süüdistan?
Mitte midagi ei anna.
Abi sealt, kust seda kõige vähem oodata oskad
Lõpetasin oma tööasjad tänaseks, ehkki teha oleks veel hiiglama palju. Aruandeid kümmet sorti, üks uhkem kui teine.
Aga ma enam ei taha, tahan enda jaoks ka natuke aega pühendada, see tähendab, et tahan natuke blogimaastikul ringi kolada ja oma päevikusse ka midagi kribada. Kasvõi uneajast.
Möödunud päev oli kiire, paraku minu tööspetsiifika on kord juba selline, et vahel on väga kiire ja siis sajab kõiksugu asju ustest ja akendest.
Muidu oleksin tööl hilise õhtuni istunud, aga mul oli vaja õhtul olla Suures Linnas loengul ja pärast seda oli veel proov ka.
Loeng oli minu jaoks huvitav, aga on asju, millest ma aru ei saa. Küllap on see nii, et mis ühe jaoks on enesestmõistetav, see on teise jaoks absoluutne null. Aga kahju on, et inimesed ei mõtle oma ninast kaugemale.
Proovis kaotasin ajataju ja avastasin liiga hilja, et kohe-kohe läheb eelviimane buss, millele olin mõelnud jõuda. Niisiis tegutsesime edasi ja ma sain alles viimasele bussile.
Päev venis hiiglama pikaks. Kodust hommikul kolmveerand kaheksa välja ja koju tagasi veerand kaksteist õhtul.... Rääkimata sellest, et äratus oli pool kuus ja praegu on kell juba kaks öösel...
Ometi ei tunne ma väsimust ega midagi, kerge on olla ja tuju on hea. Mees ootas mind koju, tuli bussi vastu, oli süüa teinud ja puha, aga kuna ma tööd veel hakkasin tegema, siis ei jaksanud ta enam oodata ja läks magama. :)
Küllap on põhjust olla rahulik ja heatujuline.
On asju, mis aitavad kaasa heale enesetundele.
Ma ei tahaks väita, et minu hea enesetunne sõltub kellestki, aga ma ei saa ka eitada, et paraku mõjutab teiste inimestega suhtlemine meie meeleolu paratamatult kas positiivses või negatiivses suunas. Oleneb meie endi tajust, meie endi meeleolust, kuidas teisi vastu võtta suudame ja milline kontakt meil nendega on.
Aga vahel on ka nii, et keegi suudab sulle nii hea tuju tekitada, et sellest jätkub kauaks ja enam ei morjenda ka pisiasjad. Õigemini näivad kõik mured pisiasjuna.
Minul vist ongi praegu nii. Kuigi tean, et mul on veel päris keerulised asjad teha ja pole aimugi, kuidas kõigega valmis jõuan, ometi ei muretse ma nende pärast, sest lihtsalt hea on olla. Seletamatu heaolutunne.
Sellest on abi kiire ja segase aja üleelamisel.
Aga ma enam ei taha, tahan enda jaoks ka natuke aega pühendada, see tähendab, et tahan natuke blogimaastikul ringi kolada ja oma päevikusse ka midagi kribada. Kasvõi uneajast.
Möödunud päev oli kiire, paraku minu tööspetsiifika on kord juba selline, et vahel on väga kiire ja siis sajab kõiksugu asju ustest ja akendest.
Muidu oleksin tööl hilise õhtuni istunud, aga mul oli vaja õhtul olla Suures Linnas loengul ja pärast seda oli veel proov ka.
Loeng oli minu jaoks huvitav, aga on asju, millest ma aru ei saa. Küllap on see nii, et mis ühe jaoks on enesestmõistetav, see on teise jaoks absoluutne null. Aga kahju on, et inimesed ei mõtle oma ninast kaugemale.
Proovis kaotasin ajataju ja avastasin liiga hilja, et kohe-kohe läheb eelviimane buss, millele olin mõelnud jõuda. Niisiis tegutsesime edasi ja ma sain alles viimasele bussile.
Päev venis hiiglama pikaks. Kodust hommikul kolmveerand kaheksa välja ja koju tagasi veerand kaksteist õhtul.... Rääkimata sellest, et äratus oli pool kuus ja praegu on kell juba kaks öösel...
Ometi ei tunne ma väsimust ega midagi, kerge on olla ja tuju on hea. Mees ootas mind koju, tuli bussi vastu, oli süüa teinud ja puha, aga kuna ma tööd veel hakkasin tegema, siis ei jaksanud ta enam oodata ja läks magama. :)
Küllap on põhjust olla rahulik ja heatujuline.
On asju, mis aitavad kaasa heale enesetundele.
Ma ei tahaks väita, et minu hea enesetunne sõltub kellestki, aga ma ei saa ka eitada, et paraku mõjutab teiste inimestega suhtlemine meie meeleolu paratamatult kas positiivses või negatiivses suunas. Oleneb meie endi tajust, meie endi meeleolust, kuidas teisi vastu võtta suudame ja milline kontakt meil nendega on.
Aga vahel on ka nii, et keegi suudab sulle nii hea tuju tekitada, et sellest jätkub kauaks ja enam ei morjenda ka pisiasjad. Õigemini näivad kõik mured pisiasjuna.
Minul vist ongi praegu nii. Kuigi tean, et mul on veel päris keerulised asjad teha ja pole aimugi, kuidas kõigega valmis jõuan, ometi ei muretse ma nende pärast, sest lihtsalt hea on olla. Seletamatu heaolutunne.
Sellest on abi kiire ja segase aja üleelamisel.
Tuesday, March 11, 2008
Nilbe turvalisus
Meil on majas turvamees.
Selline priske vanahärra. Vahest ta polegi väga vana, aga mulle ehk lihtsalt tundub ta vanana. Suurte hülgevuntsidega.
Täna ütles, et ma olen alati nii kena ja magus tüdruk, väga ilusti sätitud.
Miks mul klomp kurku tõusis ja ma ennast väga vastikult tundsin? Sõna "magus" kõlas väga nilbelt.
Libe ja jälk oli see, ehkki ta naeris ja tegi justkui oma arust nalja.
Ma olen temaga tööalaselt küll seni normaalselt lävinud, pole kunagi flirtinud (hoidku jumal selle eest!!!) ja ma pole märganud temas selliseid jooni, mis eemaltõukavalt mõjuksid, aga nüüd mu suhtumine temasse muutus. Kahjuks.
Selline priske vanahärra. Vahest ta polegi väga vana, aga mulle ehk lihtsalt tundub ta vanana. Suurte hülgevuntsidega.
Täna ütles, et ma olen alati nii kena ja magus tüdruk, väga ilusti sätitud.
Miks mul klomp kurku tõusis ja ma ennast väga vastikult tundsin? Sõna "magus" kõlas väga nilbelt.
Libe ja jälk oli see, ehkki ta naeris ja tegi justkui oma arust nalja.
Ma olen temaga tööalaselt küll seni normaalselt lävinud, pole kunagi flirtinud (hoidku jumal selle eest!!!) ja ma pole märganud temas selliseid jooni, mis eemaltõukavalt mõjuksid, aga nüüd mu suhtumine temasse muutus. Kahjuks.
Vaba õhtu oli illusioon :)
Poolest päevast läksin töölt ära, oli ametikaaslastega kokkusaamine.
Kui mingi loetud aeg on töötegemiseks, siis ma ei suuda end mobiliseerida, kõik tundub alustamiseks nii mõttetu, et nagunii jääb pooleli, siis parem ei alustagi. Tean, et vale mõtlemine, iga minut tuleks ära kasutada, aga... Einoh, ega ma nüüd päris luuslangi ka ei löönud, aga vajalikke asju tehtud ei saanud.
Tunnikese vestlesin superviisoriga, see aeg läks asja ette vähemalt. :)
Tegelikult arvasin, et mul on täna vaba õhtu. See oli üsna uskumatu lugu, seda nüüd lähemal ajal jälle ei juhtu.
Planeerisin Suures Linnas joonelt teatrikassasse minna ja nõuda õhtuks mõnda juhuslikult ülejäänud piletit õhtusele etendusele. Süllekukkunud vaba õhtu tuleb ju ometi ära kasutada!!!
Enne kui ma teatrikassasse jõudsin, helistas lavastaja ja küsis, kas ma proovi ikka tulen.
"Millisesse proovi?"
"Õhtul on ju proov!"
Tule taevas appi! Miks siis mulle keegi pole seda öelnud??!! Hea oli, et ma ei jõudnud veel teatripiletit muretseda ja oma õhtut ära planeerida kümnel erineval moel!!!
Olin kohe päris kuri - miks mulle siis viimasel momendil helistatakse??!!
Ehkki lavastaja väitis, et ta oli arvanud, et mina tean ju alati niikuinii, siis ta ei tulnud selle pealegi, et mina ei tea asjast midagi.
Kuigi pean ütlema, et alati on aru saada, kui inimene valetab. Viisaka inimesena tegin näo, et usun, aga tegelikult tuli talle ilmselt meelde viimasel hetkel, et ta pole mulle teatanudki uut prooviaega.
Noh, õnneks helistas ta siiski piisavalt vara, et jõudsin koju ja proovi ka.
Need proovid on huvitavad, asi hakkab ilmet võtma. Tõotab tulla piisavalt naljakas, peaks rahvale meeldima küll.
Nii ei olnudki mul mingit vaba õhtut. Sel nädalal on igal õhtul proovid.
Mees ainult ohkab.
Kui mingi loetud aeg on töötegemiseks, siis ma ei suuda end mobiliseerida, kõik tundub alustamiseks nii mõttetu, et nagunii jääb pooleli, siis parem ei alustagi. Tean, et vale mõtlemine, iga minut tuleks ära kasutada, aga... Einoh, ega ma nüüd päris luuslangi ka ei löönud, aga vajalikke asju tehtud ei saanud.
Tunnikese vestlesin superviisoriga, see aeg läks asja ette vähemalt. :)
Tegelikult arvasin, et mul on täna vaba õhtu. See oli üsna uskumatu lugu, seda nüüd lähemal ajal jälle ei juhtu.
Planeerisin Suures Linnas joonelt teatrikassasse minna ja nõuda õhtuks mõnda juhuslikult ülejäänud piletit õhtusele etendusele. Süllekukkunud vaba õhtu tuleb ju ometi ära kasutada!!!
Enne kui ma teatrikassasse jõudsin, helistas lavastaja ja küsis, kas ma proovi ikka tulen.
"Millisesse proovi?"
"Õhtul on ju proov!"
Tule taevas appi! Miks siis mulle keegi pole seda öelnud??!! Hea oli, et ma ei jõudnud veel teatripiletit muretseda ja oma õhtut ära planeerida kümnel erineval moel!!!
Olin kohe päris kuri - miks mulle siis viimasel momendil helistatakse??!!
Ehkki lavastaja väitis, et ta oli arvanud, et mina tean ju alati niikuinii, siis ta ei tulnud selle pealegi, et mina ei tea asjast midagi.
Kuigi pean ütlema, et alati on aru saada, kui inimene valetab. Viisaka inimesena tegin näo, et usun, aga tegelikult tuli talle ilmselt meelde viimasel hetkel, et ta pole mulle teatanudki uut prooviaega.
Noh, õnneks helistas ta siiski piisavalt vara, et jõudsin koju ja proovi ka.
Need proovid on huvitavad, asi hakkab ilmet võtma. Tõotab tulla piisavalt naljakas, peaks rahvale meeldima küll.
Nii ei olnudki mul mingit vaba õhtut. Sel nädalal on igal õhtul proovid.
Mees ainult ohkab.
Mõni mure tagataskus
Ma ei kurda meeleolu üle. Meeleolul pole häda midagi.
Üks maisem mure vaevab, aga küll ma lahenduse leian.
See tähendab pikemas perspektiivis muidugi uusi probleeme, aga ma poleks mina, kui ma nii kaugele ette mõtleksin. :)
Tegelikult on need asjad, mis ei ole ülearu olulised, niipalju siiski, kui nad mõjutavad mu hakkamasaamist.
Palju olulisem on üldine emotsionaalne foon, see paneb minu jaoks paika, kui rahulolev ma olen.
Kui sellega on korras, siis ei häiri mind maised mured ega üldse miski. Kui emotsionaalne foon on paigast ära, siis häirib kõik, absoluutselt kõik.
Aga võib-olla olen liiga pealiskaudne inimene ega taha end muremõtetega koormata, lihtsam on neist mööda vaadata.
Ja milleks muresid suureks mõelda?
Ei taha ja ei mõtle.
Mida vähem ennast nendega vaevad, seda kiiremini lahenduse leiavad.
Üks maisem mure vaevab, aga küll ma lahenduse leian.
See tähendab pikemas perspektiivis muidugi uusi probleeme, aga ma poleks mina, kui ma nii kaugele ette mõtleksin. :)
Tegelikult on need asjad, mis ei ole ülearu olulised, niipalju siiski, kui nad mõjutavad mu hakkamasaamist.
Palju olulisem on üldine emotsionaalne foon, see paneb minu jaoks paika, kui rahulolev ma olen.
Kui sellega on korras, siis ei häiri mind maised mured ega üldse miski. Kui emotsionaalne foon on paigast ära, siis häirib kõik, absoluutselt kõik.
Aga võib-olla olen liiga pealiskaudne inimene ega taha end muremõtetega koormata, lihtsam on neist mööda vaadata.
Ja milleks muresid suureks mõelda?
Ei taha ja ei mõtle.
Mida vähem ennast nendega vaevad, seda kiiremini lahenduse leiavad.
Monday, March 10, 2008
Ora sealsamuses - ja üha kiiremaks läheb!
Nii suur kevad oli täna! Fantastiliselt soe ja päikseline, päeval oli koguni 10 kraadi sooja! Ilus!
Proov jäi ära. Natuke kahju oli, aga teisalt sain siis hoopis tantsutrenni minna. Ehkki mees meelitas ja meelitas, et ma ikka koju jääksin ja mitte kuskile ei läheks. :)
Ma suutsin endale kindlaks jääda, südametunnistus hakkas ka piinama :), sest järgmisel nädalal võib ka juhtuda, et on näidendiproov ja siis ma ei saa nagunii trenni minna.
Varsti tuleb esinemine, vaja hoolsamalt trenni teha, eriti minul muidugi, kes ma olen piisavalt palju teistest maha jäänud... :) Oeh, aga mul tuleb meelde, et sel päeval, kui on esineda vaja, pean ma hoopis laagris olema....!!!!!
Appikene, kuidas kõik asjad hakkavad üksteisele sisse sõitma ja ma pean tegema valikuid!
No muidugi ei ole kahtlust, et minu esimene valik on näitlemine, alles siis tulevad muud asjad, kuid ikkagi on ebameeldiv, et ei saa teha kõike maksimaalselt ja tegemised kattuvad.
Kahju on.
Isegi teatrisse ei saa enam tihedalt, sest esiteks pole saada pileteid (ehkki just täna rääkis üks sõber, et tal vedas pööraselt, kui sai pileti samaks päevaks lihtsalt juhusliku küsimise peale väga nõutud etendusele) ja teiseks ei saa ma pikalt ette planeerida teatrikülastust, kui meie oma etendustega hakkab just kiireks minema ja võib-olla on vaja teha massiliselt proove... Nii jäävad mul nägemata kõik etendused, millest mul on kohutavalt kahju....
Ise loodan salamisi, et kui Tallinnasse lähen, siis lähen teatrisse ja puha, aga see võib ka ainult unistuseks jääda. Äkki olen hoopis usin õppur ega jõua kuskile "kulduurat" otsima. :D:D:D Äpu kah, nagu ma päälinnas olen:D:D:D
Proov jäi ära. Natuke kahju oli, aga teisalt sain siis hoopis tantsutrenni minna. Ehkki mees meelitas ja meelitas, et ma ikka koju jääksin ja mitte kuskile ei läheks. :)
Ma suutsin endale kindlaks jääda, südametunnistus hakkas ka piinama :), sest järgmisel nädalal võib ka juhtuda, et on näidendiproov ja siis ma ei saa nagunii trenni minna.
Varsti tuleb esinemine, vaja hoolsamalt trenni teha, eriti minul muidugi, kes ma olen piisavalt palju teistest maha jäänud... :) Oeh, aga mul tuleb meelde, et sel päeval, kui on esineda vaja, pean ma hoopis laagris olema....!!!!!
Appikene, kuidas kõik asjad hakkavad üksteisele sisse sõitma ja ma pean tegema valikuid!
No muidugi ei ole kahtlust, et minu esimene valik on näitlemine, alles siis tulevad muud asjad, kuid ikkagi on ebameeldiv, et ei saa teha kõike maksimaalselt ja tegemised kattuvad.
Kahju on.
Isegi teatrisse ei saa enam tihedalt, sest esiteks pole saada pileteid (ehkki just täna rääkis üks sõber, et tal vedas pööraselt, kui sai pileti samaks päevaks lihtsalt juhusliku küsimise peale väga nõutud etendusele) ja teiseks ei saa ma pikalt ette planeerida teatrikülastust, kui meie oma etendustega hakkab just kiireks minema ja võib-olla on vaja teha massiliselt proove... Nii jäävad mul nägemata kõik etendused, millest mul on kohutavalt kahju....
Ise loodan salamisi, et kui Tallinnasse lähen, siis lähen teatrisse ja puha, aga see võib ka ainult unistuseks jääda. Äkki olen hoopis usin õppur ega jõua kuskile "kulduurat" otsima. :D:D:D Äpu kah, nagu ma päälinnas olen:D:D:D
Sunday, March 9, 2008
A. Kivirähk "Meri ja Orav"
Täna käisin vaatamas A. Kivirähki tükki "Meri ja Orav".
Kommerts, eriti seetõttu, et tegu oli 46 minutilise näidendiga, kusjuures pilet oli vaat et kallim kui tavaliselt.
Nuter ja Vaarik oma tuntud headuses oma tuntuks mängitud rollides.
Tegelikult ei midagi uut, kuid mulle tundus, et ma vajasin meelelahutust, mida Kivirähk väga hästi pakkuda suudab.
Tema tekstid meeldivad mulle.
Hästi mängitud, ehkki vahepeal mulle tundus, et Vaarik hoiab naeru tagasi, et mitte kõva häälega turtsuda - oli ka raske tõsiseks jääda, kui saal naerab ja tekst ning situatsioon ongi naljakad.
Ometi baseerus see minu arvates puhtalt juba varem loodud karakteritele, mida nüüd kommertsi eesmärgil ekspluateeriti.
Aga ei saa öelda, nagu poleks head muljet jätnud.
Normaalne meelelahutus.
Ja just seda ma läksin praegu teatrist otsima. Tavliselt tahan teravaid elamusi või midagi järelemõtlemiseks või midagi raputavat, kuid täna vajasin meelelahutust.
Oli vaja end turgutada.
Häirib, et mitmetele etendustele ei saa üldse pileteid, kui neid juba mitu kuud ette ära ei osta. No aga kust ma mitme kuu peale ette tean, kas ma saan üldse minna või ei?!
P.S: Mingit kava ma kusagil ei näinud, ju siis arvati, et nii tuntud näitlejad, et pole mingit kava vajagi. :)
Kommerts, eriti seetõttu, et tegu oli 46 minutilise näidendiga, kusjuures pilet oli vaat et kallim kui tavaliselt.
Nuter ja Vaarik oma tuntud headuses oma tuntuks mängitud rollides.
Tegelikult ei midagi uut, kuid mulle tundus, et ma vajasin meelelahutust, mida Kivirähk väga hästi pakkuda suudab.
Tema tekstid meeldivad mulle.
Hästi mängitud, ehkki vahepeal mulle tundus, et Vaarik hoiab naeru tagasi, et mitte kõva häälega turtsuda - oli ka raske tõsiseks jääda, kui saal naerab ja tekst ning situatsioon ongi naljakad.
Ometi baseerus see minu arvates puhtalt juba varem loodud karakteritele, mida nüüd kommertsi eesmärgil ekspluateeriti.
Aga ei saa öelda, nagu poleks head muljet jätnud.
Normaalne meelelahutus.
Ja just seda ma läksin praegu teatrist otsima. Tavliselt tahan teravaid elamusi või midagi järelemõtlemiseks või midagi raputavat, kuid täna vajasin meelelahutust.
Oli vaja end turgutada.
Häirib, et mitmetele etendustele ei saa üldse pileteid, kui neid juba mitu kuud ette ära ei osta. No aga kust ma mitme kuu peale ette tean, kas ma saan üldse minna või ei?!
P.S: Mingit kava ma kusagil ei näinud, ju siis arvati, et nii tuntud näitlejad, et pole mingit kava vajagi. :)
Abielutruudus - igav?????
Käisin kursusel. Teemaks inspiratsioon.
Tegijaks R.
Ühest bussist jäin maha, õigemini oli buss marsruuti natuke muutnud, siis oli mees nõus mind Suurde Linna viima, ehkki ma isegi ei palunud teda, ise pakkus. Hea mees mul. Tänu temale jõudsin õigeaegselt kohale.
R-il oli küll mind nähes näoilme, et mina mina siit otsin??!! :D:D:D
Aga vastupidiselt R-le olen seda meelt, et midagi õppida on alati. :)
Oligi väga huvitav. Alguses rääkis ta väga huvitavalt, siis tegime etüüde. Põnev.
Tema arvates on teatrilavadel praegu igav seetõttu, et inspiratsiooni on liiga vähe, lavastajad tahavad liigselt ette ära mõelda, kuidas peab tegema ja kuidas näitlejad peavad mängima.
No99 oli positiivse näitena toodud kui väga hea teater, mis kasutab palju näitlejate inspiratsioonil põhinevat - ja tulemus on huvitav.
Nagu ta ütles, et autoritruudust on võrreldud abielutruudusega. Et kas see on hea, kui oled palju aastaid abielus ja ühele naisele (mehele) truu - kas see rikastab Su elu või teeb vaesemaks??? Samuti on autoritruudusega - kas järgid täpselt autori teksti ja visiooni, saades igava tulemuse, või lased improvisatsioonil ja uudsusel valitseda, saades hoopis uue ja põneva lavastuse. Teater ei peaks R.-i sõnul olema kirjandusteose sõnasõnaline peegeldus.
R-i arvates on igasugune truudus väga igav, pidades silmas siis nii abielulist kui autoritruudust. :):):)
Vaat see on nüüd arutlemise koht - kas truudus on igav või on see just inspireeriv ja täiuse poole püüdlemine?
Ja küllap on nii palju erinevaid arvamusi, kui palju on inimesi. Küllap on siin omad poolt ja vastu argumendid, kes kuidas asju näeb ja mis on tema prioriteedid - on need põlised väärtused või naudingutejanu... Ja tavaliselt on asjad hoopis värvilisemad, mitte nii must-valged, põhjuseid ühele või teisele poole kaldumiseks võib olla väga erinevaid ja väga mitmeid.
Etüüdid olid huvitavad. Ja partnerid olid huvitavad...;););) Eriti üks neist. :) Meil oli ka väga inspireeriv etüüd... :)
Aga see selleks.
Kuna see koolitus oli lühem, kui ma arvasin, siis oli mul võimalus mehega koju tagasi saada, ehkki varem olin mõelnud, et jään Suurde Linna, kuna õhtul on mul veel teatrisse minek.
Aga kuna nüüd jäi vahepeale väga palju vaba aega ja ega mul selle ajaga midagi mõistlikku polnuks peale hakata, siis pidasin paremaks vahepeal kodus käia ja siis tagasi sõita. Ehkki korraks mõtlesin, et käin sel ajal kinos....
Pealegi oli tütar nii head süüa teinud!!!
Eile tegi ka.
Ma otsustsingi nüüd köögiohjad tema kätte üle anda, siis on meil lootust iga päev väga head süüa saada. Mina oskan ju ka head süüa teha, aga ma ei viitsi, pole nagu erilist stiimulit pingutamiseks. Nüüd pingutab mees, et MULLE süüa teha. :D:D:D
Aga ma heameelega delegeerin tütrele selle asjaajamise, kui talle meeldib, siis on tal väga hea võimalus kätta harjutada. Ja tal tuleb see tõesti hästi välja. Mulle tundub, et siin mängivad head geenid rolli, mul on kõik lapsed supersöögitegijad!:D:D:D
Tegijaks R.
Ühest bussist jäin maha, õigemini oli buss marsruuti natuke muutnud, siis oli mees nõus mind Suurde Linna viima, ehkki ma isegi ei palunud teda, ise pakkus. Hea mees mul. Tänu temale jõudsin õigeaegselt kohale.
R-il oli küll mind nähes näoilme, et mina mina siit otsin??!! :D:D:D
Aga vastupidiselt R-le olen seda meelt, et midagi õppida on alati. :)
Oligi väga huvitav. Alguses rääkis ta väga huvitavalt, siis tegime etüüde. Põnev.
Tema arvates on teatrilavadel praegu igav seetõttu, et inspiratsiooni on liiga vähe, lavastajad tahavad liigselt ette ära mõelda, kuidas peab tegema ja kuidas näitlejad peavad mängima.
No99 oli positiivse näitena toodud kui väga hea teater, mis kasutab palju näitlejate inspiratsioonil põhinevat - ja tulemus on huvitav.
Nagu ta ütles, et autoritruudust on võrreldud abielutruudusega. Et kas see on hea, kui oled palju aastaid abielus ja ühele naisele (mehele) truu - kas see rikastab Su elu või teeb vaesemaks??? Samuti on autoritruudusega - kas järgid täpselt autori teksti ja visiooni, saades igava tulemuse, või lased improvisatsioonil ja uudsusel valitseda, saades hoopis uue ja põneva lavastuse. Teater ei peaks R.-i sõnul olema kirjandusteose sõnasõnaline peegeldus.
R-i arvates on igasugune truudus väga igav, pidades silmas siis nii abielulist kui autoritruudust. :):):)
Vaat see on nüüd arutlemise koht - kas truudus on igav või on see just inspireeriv ja täiuse poole püüdlemine?
Ja küllap on nii palju erinevaid arvamusi, kui palju on inimesi. Küllap on siin omad poolt ja vastu argumendid, kes kuidas asju näeb ja mis on tema prioriteedid - on need põlised väärtused või naudingutejanu... Ja tavaliselt on asjad hoopis värvilisemad, mitte nii must-valged, põhjuseid ühele või teisele poole kaldumiseks võib olla väga erinevaid ja väga mitmeid.
Etüüdid olid huvitavad. Ja partnerid olid huvitavad...;););) Eriti üks neist. :) Meil oli ka väga inspireeriv etüüd... :)
Aga see selleks.
Kuna see koolitus oli lühem, kui ma arvasin, siis oli mul võimalus mehega koju tagasi saada, ehkki varem olin mõelnud, et jään Suurde Linna, kuna õhtul on mul veel teatrisse minek.
Aga kuna nüüd jäi vahepeale väga palju vaba aega ja ega mul selle ajaga midagi mõistlikku polnuks peale hakata, siis pidasin paremaks vahepeal kodus käia ja siis tagasi sõita. Ehkki korraks mõtlesin, et käin sel ajal kinos....
Pealegi oli tütar nii head süüa teinud!!!
Eile tegi ka.
Ma otsustsingi nüüd köögiohjad tema kätte üle anda, siis on meil lootust iga päev väga head süüa saada. Mina oskan ju ka head süüa teha, aga ma ei viitsi, pole nagu erilist stiimulit pingutamiseks. Nüüd pingutab mees, et MULLE süüa teha. :D:D:D
Aga ma heameelega delegeerin tütrele selle asjaajamise, kui talle meeldib, siis on tal väga hea võimalus kätta harjutada. Ja tal tuleb see tõesti hästi välja. Mulle tundub, et siin mängivad head geenid rolli, mul on kõik lapsed supersöögitegijad!:D:D:D
Vist oli naistepäev...
Eile oli naistepäev.
Ma saan aru küll, et ega ta enam pole selliselt tähistatav nagu vääääga vanasti, peetakse ikkagi nõukogune ajast pärit jäänukiks. Siiski on lillide kinkimine sel päeval tõusnud taas au sisse, vahepeal püüti sellest päevast üldse mitte välja teha.
Mulle mees lilli ei kinkinud. Käis poes ja tõi mulle suure kommikarbi.
Sõnumeid tuli ka, see oli südantsoojendav. Neid ootasin väga. Nii et mõned mehed ikka leiavad, et naistepäeva puhul võib mõnda naist meeles pidada küll. Hea tunne on olla inimene, keda meeles peetakse.
Aga...
Ja sellest on kurb. Õigemini selline tunne, millest ei taha rääkida ega kirjutada.
Neelatad lihtsalt kiiresti klõnks-klõnks-klõnks ja surud kõik esile kerkida võivad tunded sügavale südamepõhja.
Mis seal ikka. See oli ju teada. Arusaamatu, kust ma võtsin aluse mõelda üldse kuidagi teistmoodi.
Käisin eile sünnipäeval ka. Väga tore oli. Mõnus seltskond ja lahe olemine. Aitas korrakski unustada.
Eriti lahe oli vaadata 70-80-ndate diskotähtede paraadi, see tekitas palju nalja!
Kolme ajal tuli mees järgi, selleks ajaks hakkasid külalised kah juba kustuma :) , siis sai pererahvas ka magama minna. :)
Aga ikkagi võtab eilsele päevale mõtlemine ohkama. Ja kurb on.
Hea, et täna on tegemisi, mis ei lase kurbusel süveneda. Loodetavasti.
Ma saan aru küll, et ega ta enam pole selliselt tähistatav nagu vääääga vanasti, peetakse ikkagi nõukogune ajast pärit jäänukiks. Siiski on lillide kinkimine sel päeval tõusnud taas au sisse, vahepeal püüti sellest päevast üldse mitte välja teha.
Mulle mees lilli ei kinkinud. Käis poes ja tõi mulle suure kommikarbi.
Sõnumeid tuli ka, see oli südantsoojendav. Neid ootasin väga. Nii et mõned mehed ikka leiavad, et naistepäeva puhul võib mõnda naist meeles pidada küll. Hea tunne on olla inimene, keda meeles peetakse.
Aga...
Ja sellest on kurb. Õigemini selline tunne, millest ei taha rääkida ega kirjutada.
Neelatad lihtsalt kiiresti klõnks-klõnks-klõnks ja surud kõik esile kerkida võivad tunded sügavale südamepõhja.
Mis seal ikka. See oli ju teada. Arusaamatu, kust ma võtsin aluse mõelda üldse kuidagi teistmoodi.
Käisin eile sünnipäeval ka. Väga tore oli. Mõnus seltskond ja lahe olemine. Aitas korrakski unustada.
Eriti lahe oli vaadata 70-80-ndate diskotähtede paraadi, see tekitas palju nalja!
Kolme ajal tuli mees järgi, selleks ajaks hakkasid külalised kah juba kustuma :) , siis sai pererahvas ka magama minna. :)
Aga ikkagi võtab eilsele päevale mõtlemine ohkama. Ja kurb on.
Hea, et täna on tegemisi, mis ei lase kurbusel süveneda. Loodetavasti.
Saturday, March 8, 2008
Töö ja lõbu käsikäes
Eilne tööpäev kulges laisalt, arvasin küll, et teen ikka korralikult tööd, sest mitmel päeval olin töölt varem ära läinud, aga juhtus nii, et oli vaja tütre õpiasju ajada, ja siis tuli mõte kolleegidega natuke naistepäeva tähistada. Kus mujal kui Suures Linnas.
Kõigepealt käisime S.-le kleiti otsimas, tal oli vaja peole minna. Käisime siis otsimas midagi sobivat. Lõpuks leidime ka ja veel soodsate allahindlustega!
Ma proovisin ka paari asja selga, aga ma vist ei peagi ütlema, et minu jaoks sobivaid numbreid pole ilusate rõivaesemete osas leiutatud!!! :D:D:D
Siis mõtlesin küll, et peaksin vist natuke kaalust maha võtma, ehkki sel suvel pidada just volüümikad ja kurvikad naised moes olema ;) - no selle järgi otsustades ei tohiks ma endast midagi ära anda!! :D:D:D
Pärast läksime ühte kesklinna kohvikusse, mis mulle oma hubasuse ja romantilisusega meeldis. Ja väga meeldiv ning kiire teenindus.
Mõnus õhtupoolik oli. Paar tundi kadus märkamatult.
S. tänas meid, sest me oleme tema mitme tööaasta jooksul ainus ja esimene seltskond, kellega ta ka tööväliselt suhtleb, ja tal on selle üle hea meel.
Mina sain sama öelda.
Kuna ma olen väga vaikne ja tagasihoidlik ja häbelik naisterahvas (millegipärast ei usu seda keegi:D:D:D, aga see on tegelikult tõsi! :D), siis kohanen ma raskelt ning kohe kindlasti ei ole ma selline inimene, kes kuhugi seltskonda või gruppi ennast pressima hakkab. Pigem hoian omaette.
Kui A. meile tööle tuli, siis tundsin end tema seltskonnas hästi, kuna ka tema oli uus inimene, see oli hea ühendav lüli. Ka selgus üsna ruttu, et meil on vägagi ühendavaid huvisid ja ühiseid jututeemasid, millest ma teiste töökaaslastega polnud kunagi rääkinud.
Nüüd oleme kolmekesi kuidagi mõnusalt liitunud, nii et aeg-ajalt ikka pärast tööd kuskile läheme ja koos aega veedame.
Minu jaoks on sellisel töövälisel seltsielul lisaväärtus juba üldise tööõhkkonna seisukohaltki, see teeb ka töölkäimise mõnusamaks, kui seal on inimesi, kellega ei suhtle mitte ainult tööalaselt, vaid saad rääkida ka muudest asjadest.
Kõigepealt käisime S.-le kleiti otsimas, tal oli vaja peole minna. Käisime siis otsimas midagi sobivat. Lõpuks leidime ka ja veel soodsate allahindlustega!
Ma proovisin ka paari asja selga, aga ma vist ei peagi ütlema, et minu jaoks sobivaid numbreid pole ilusate rõivaesemete osas leiutatud!!! :D:D:D
Siis mõtlesin küll, et peaksin vist natuke kaalust maha võtma, ehkki sel suvel pidada just volüümikad ja kurvikad naised moes olema ;) - no selle järgi otsustades ei tohiks ma endast midagi ära anda!! :D:D:D
Pärast läksime ühte kesklinna kohvikusse, mis mulle oma hubasuse ja romantilisusega meeldis. Ja väga meeldiv ning kiire teenindus.
Mõnus õhtupoolik oli. Paar tundi kadus märkamatult.
S. tänas meid, sest me oleme tema mitme tööaasta jooksul ainus ja esimene seltskond, kellega ta ka tööväliselt suhtleb, ja tal on selle üle hea meel.
Mina sain sama öelda.
Kuna ma olen väga vaikne ja tagasihoidlik ja häbelik naisterahvas (millegipärast ei usu seda keegi:D:D:D, aga see on tegelikult tõsi! :D), siis kohanen ma raskelt ning kohe kindlasti ei ole ma selline inimene, kes kuhugi seltskonda või gruppi ennast pressima hakkab. Pigem hoian omaette.
Kui A. meile tööle tuli, siis tundsin end tema seltskonnas hästi, kuna ka tema oli uus inimene, see oli hea ühendav lüli. Ka selgus üsna ruttu, et meil on vägagi ühendavaid huvisid ja ühiseid jututeemasid, millest ma teiste töökaaslastega polnud kunagi rääkinud.
Nüüd oleme kolmekesi kuidagi mõnusalt liitunud, nii et aeg-ajalt ikka pärast tööd kuskile läheme ja koos aega veedame.
Minu jaoks on sellisel töövälisel seltsielul lisaväärtus juba üldise tööõhkkonna seisukohaltki, see teeb ka töölkäimise mõnusamaks, kui seal on inimesi, kellega ei suhtle mitte ainult tööalaselt, vaid saad rääkida ka muudest asjadest.
Hannes Võrno on alla keskmise eesti mees???!!!
Tähelepanuäratav katkend intervjuust Hannes Võrnoga:
- - - - Tulin Londonist tagasi ja rääkisin ühele sõbrale, et teeks naistele üllatuse. Ostsime lennukipiletid, reserveerisime hotellid ja õhtusöögid ning käisime naistega vaatamas muusikale. Õhtul vaatasime «Ooperifantoomi» ja järgmisel päeval «Mamma Miat!». Nii et tegime abikaasadele spetsiaalse muusikalikülastuse Londonisse – minu arvates on see normaalne.
APPPPPIIIIII !!!!!!!!!
Kui Hannes Võrno peab end eesti keskmiseks või isegi mitte keskmiseks meheks, siis kuhu ma küll oma mehe peaksin selle intervjuu põhjal paigutama???
London, muusikalid, õhtusöögid, hotellid... - alla keskmise eesti mees....?????? Nojah, kõik on ju suhteline... :)
Ma parem ei kommentaari.
- - - - Tulin Londonist tagasi ja rääkisin ühele sõbrale, et teeks naistele üllatuse. Ostsime lennukipiletid, reserveerisime hotellid ja õhtusöögid ning käisime naistega vaatamas muusikale. Õhtul vaatasime «Ooperifantoomi» ja järgmisel päeval «Mamma Miat!». Nii et tegime abikaasadele spetsiaalse muusikalikülastuse Londonisse – minu arvates on see normaalne.
Oled sa enda arvates oma naise suhtes hoolivam kui keskmine eesti mees?
Oi, ma arvan, et olen väga keskmine või isegi alla keskmise, sest mul on erinevalt keskmisest eesti mehest töö iseloom selline, et olen normaalse vaba aja tööl. - - -APPPPPIIIIII !!!!!!!!!
Kui Hannes Võrno peab end eesti keskmiseks või isegi mitte keskmiseks meheks, siis kuhu ma küll oma mehe peaksin selle intervjuu põhjal paigutama???
London, muusikalid, õhtusöögid, hotellid... - alla keskmise eesti mees....?????? Nojah, kõik on ju suhteline... :)
Ma parem ei kommentaari.
Friday, March 7, 2008
Õpiabi
Oeh, mis ma täna tegin...
No eile, kui ma koju jõudsin, tuli tütar oma käsitööga - mina hakaku küll heegeldama , küll kuduma!
Taevakene, kas meil sellest vähe on juttu olnud, et tehku ise oma asjad õigeaegselt valmis, et mina enne viimast tundi ei peaks hakkama tõmblema ja öösel üleval istuma, et tema halba hinnet ei saaks!!!
Olgu, jätame siinkohal arvustamata minu halva kasvatuse :) :) :), aga no kaua võib??!!
Hea küll, ma ei salga, muidugi olen ma lapsele kõik vajalikud asjad ära teinud, kui ta omadega jännis on, aga sedapuhku olin tõesti väsinud ega viitsinud kohe üldse mitte hakata sõrmega õpetussõnu ajama ja seda dešifreerima, et mismoodi ma tegema pean - no kohe üldse ei jaksanud öösel üleval istuda!
Mul tuli kohe võitmatu uni silma, kui ma käsitöö peale mõtlesin!! :) :) :) Tema punnitas küll oma kudumist seni, kuni enam silmi lahti ei jõudnud hoida, aga heegeldamine jäigi sinnapaika...
Einoh, ma pean ütlema, et ega ma käsitöös äpu ei ole, aga kooliajal ma eriti sellele pihta ei saanud, kõik tundus nii raske ja arusaamatu, ikka tegi ema mulle suurema osa asju ära - ja mis seal salata, just samamoodi öösel enne käsitöö tundi, sest ma polnud viitsinud ise natukesehaaval teha (mida ma oma lapsele praegu soovitan!!! :D:D:D)
Siis, kui enam sundust ei olnud, õppisin omal käel õmblema (ja õmblesin endale ja perele suurema osa garderoobist selga), heegeldama (ja heegeldasin diivani- ja voodikatteid massiliselt, patjadest rääkimata...), kuduma (ja kudusin endale veste ja kampsuneid), tikkima (ja tikkisin patju koju ja kingituseks) - kõigega saan hakkama.
Aga õpilaste käsitöös on muidugi see nipp, et tahetakse neile natuke mitmekesisemalt õpetada, kui mina seda kunsti valdan, ma ei võrdlegi end suurte käsitöömeistritega!!! :D - ja siis peaksin ma hakkama näpuga järge ajama, kuidas täpselt teha tuleb, et kukuks välja midagi sellist, mida õpetaja on mõelnud. :)
See võib minu blondiiniajule pisut keerukaks osutuda, eriti öisel ajal... :D:D:D
No igal juhul jäid mu kõrvad lapse palvetele kurdiks ja otsustasin näidata järjekindlust, et tehku ise valmis oma asjad, ja kui saab halva hinde, siis on see tema enda süü!
Hommikul tuli ahastav telefonikõne lapselt, et ta on saanud ühe selle töö eest, mida tal esitada polnud, no siis hakkas minul kripeldama! :D
Jooksin ise koju ja tirisin töö juurde tema heelgeldustöö ning lasin kätel väledalt käia. Tegin siis mingi üllitise valmis, et ta veerandiks kolme ei saaks!
Tea, kas see päästis, aga nelja ta kätte sai, sest töö polnud lõpuni valmis - no kus ma siis jõudsin!!?? Vahepeal oli ju vaja ikka päristööd kah teha!!:)
Kuigi ta muretseb oma hinnete pärast, ei motiveeri see teda ikkagi järjepidevalt näiteks käsitööga tegelema - kui ikka väga ei meeldi, siis ei meeldi.
No ma ei saa talle seda ka pahaks panna, tegelikult koob ta usinalt ja üleüldse - armastus käsitöö vastu võib tulla ka hiljem, onju? :)
Nojah, ja ega see käsitöö viis teda ka puhtviieliste hulka poleks tõstnud, üks raske aine on tema jaoks veel, milles ta polnud nõus mingeid töid ümber tegema, ja see tuli tal ka nagunii neli.
Ma ei tea, kui paljud vanemad oma lapsele üht-teist ära teevad, mina olen ikka aidanud, kui häda käes.
No kes siis veel, kui mitte ema?!
Kui ma just hirmus unine ei ole....
Ehkki olen ka pooleldi kinnisilmi tikkimistöid teinud :) :) :)
No eile, kui ma koju jõudsin, tuli tütar oma käsitööga - mina hakaku küll heegeldama , küll kuduma!
Taevakene, kas meil sellest vähe on juttu olnud, et tehku ise oma asjad õigeaegselt valmis, et mina enne viimast tundi ei peaks hakkama tõmblema ja öösel üleval istuma, et tema halba hinnet ei saaks!!!
Olgu, jätame siinkohal arvustamata minu halva kasvatuse :) :) :), aga no kaua võib??!!
Hea küll, ma ei salga, muidugi olen ma lapsele kõik vajalikud asjad ära teinud, kui ta omadega jännis on, aga sedapuhku olin tõesti väsinud ega viitsinud kohe üldse mitte hakata sõrmega õpetussõnu ajama ja seda dešifreerima, et mismoodi ma tegema pean - no kohe üldse ei jaksanud öösel üleval istuda!
Mul tuli kohe võitmatu uni silma, kui ma käsitöö peale mõtlesin!! :) :) :) Tema punnitas küll oma kudumist seni, kuni enam silmi lahti ei jõudnud hoida, aga heegeldamine jäigi sinnapaika...
Einoh, ma pean ütlema, et ega ma käsitöös äpu ei ole, aga kooliajal ma eriti sellele pihta ei saanud, kõik tundus nii raske ja arusaamatu, ikka tegi ema mulle suurema osa asju ära - ja mis seal salata, just samamoodi öösel enne käsitöö tundi, sest ma polnud viitsinud ise natukesehaaval teha (mida ma oma lapsele praegu soovitan!!! :D:D:D)
Siis, kui enam sundust ei olnud, õppisin omal käel õmblema (ja õmblesin endale ja perele suurema osa garderoobist selga), heegeldama (ja heegeldasin diivani- ja voodikatteid massiliselt, patjadest rääkimata...), kuduma (ja kudusin endale veste ja kampsuneid), tikkima (ja tikkisin patju koju ja kingituseks) - kõigega saan hakkama.
Aga õpilaste käsitöös on muidugi see nipp, et tahetakse neile natuke mitmekesisemalt õpetada, kui mina seda kunsti valdan, ma ei võrdlegi end suurte käsitöömeistritega!!! :D - ja siis peaksin ma hakkama näpuga järge ajama, kuidas täpselt teha tuleb, et kukuks välja midagi sellist, mida õpetaja on mõelnud. :)
See võib minu blondiiniajule pisut keerukaks osutuda, eriti öisel ajal... :D:D:D
No igal juhul jäid mu kõrvad lapse palvetele kurdiks ja otsustasin näidata järjekindlust, et tehku ise valmis oma asjad, ja kui saab halva hinde, siis on see tema enda süü!
Hommikul tuli ahastav telefonikõne lapselt, et ta on saanud ühe selle töö eest, mida tal esitada polnud, no siis hakkas minul kripeldama! :D
Jooksin ise koju ja tirisin töö juurde tema heelgeldustöö ning lasin kätel väledalt käia. Tegin siis mingi üllitise valmis, et ta veerandiks kolme ei saaks!
Tea, kas see päästis, aga nelja ta kätte sai, sest töö polnud lõpuni valmis - no kus ma siis jõudsin!!?? Vahepeal oli ju vaja ikka päristööd kah teha!!:)
Kuigi ta muretseb oma hinnete pärast, ei motiveeri see teda ikkagi järjepidevalt näiteks käsitööga tegelema - kui ikka väga ei meeldi, siis ei meeldi.
No ma ei saa talle seda ka pahaks panna, tegelikult koob ta usinalt ja üleüldse - armastus käsitöö vastu võib tulla ka hiljem, onju? :)
Nojah, ja ega see käsitöö viis teda ka puhtviieliste hulka poleks tõstnud, üks raske aine on tema jaoks veel, milles ta polnud nõus mingeid töid ümber tegema, ja see tuli tal ka nagunii neli.
Ma ei tea, kui paljud vanemad oma lapsele üht-teist ära teevad, mina olen ikka aidanud, kui häda käes.
No kes siis veel, kui mitte ema?!
Kui ma just hirmus unine ei ole....
Ehkki olen ka pooleldi kinnisilmi tikkimistöid teinud :) :) :)
Jalg leidis omaniku ka ilma minuta
Eile oli proov ka. Sedapuhku tulevases mängukohas. Proov jäi lühikeseks, sest taheti minna Athenasse filmi "Akadeemik Obruchevi unenägu" esilinastust vaatama.
Algselt arvasin, et ei saa minna, lubasin tütrele natuke abi, aga mul hakkas ikka hirmsasti kripeldama - no kangesti tahtsin minna! :)
Võtsin siis julguse kokku ja helistasin mehele, lunisin teda natuke ja ta oligi mõningase moosimise peale nõus koju sõitma ja ise tütrele appi minema.
Ja mõelda vaid - ta isegi ei öelnud mulle mitte ühte halba sõna!!!!
Niisiis kappasin proovist Athena keskusesse. Sõbrad olid juba seal ega teadnud mind oodata, õnneks kohti veel jagus. :)
Esilinastus oli meeleolukas üritus, mulle meeldis.
Jube vahva leid oli filmijupikeste näitamise järjekorra loosimine - see oli naljakas, kuidas filmi peaosaline JALG rahva seas meeleheitliku kiirusega liikuma hakkas, keegi ei tahtnud seda enda käes hoida, sest see, kelle kätte jalg muusika peatudes jäi, pidi rahva ette astuma. Aga keegi ei teadnud, mis sellele järgneb, väga ebamugav teadmatus, ja rahvas paistis seda kartvat. :)
Pärast filmi toimuv oksjon oli ka tore. Ma oleksin heameelega oksjonil osalenud, kui ma enne poleks kassast ühte teatripiletit pühapäevasele etendusele sularaha eest lunastanud, mul oli kohe hirmus kahju, et ma piletiostmisega kiirustasin.:)
Oleksin heameelega tahtnud saada filmi peaosalise JALA omanikuks, nii tore mälestus oleks jäänud selle filmi esilinastusest ja väga vahva olnuks astuda hilisõhtusesse bussi, jalg kaenla all!!! :D:D:D
Igavesti tore üritus oli! :)
Algselt arvasin, et ei saa minna, lubasin tütrele natuke abi, aga mul hakkas ikka hirmsasti kripeldama - no kangesti tahtsin minna! :)
Võtsin siis julguse kokku ja helistasin mehele, lunisin teda natuke ja ta oligi mõningase moosimise peale nõus koju sõitma ja ise tütrele appi minema.
Ja mõelda vaid - ta isegi ei öelnud mulle mitte ühte halba sõna!!!!
Niisiis kappasin proovist Athena keskusesse. Sõbrad olid juba seal ega teadnud mind oodata, õnneks kohti veel jagus. :)
Esilinastus oli meeleolukas üritus, mulle meeldis.
Jube vahva leid oli filmijupikeste näitamise järjekorra loosimine - see oli naljakas, kuidas filmi peaosaline JALG rahva seas meeleheitliku kiirusega liikuma hakkas, keegi ei tahtnud seda enda käes hoida, sest see, kelle kätte jalg muusika peatudes jäi, pidi rahva ette astuma. Aga keegi ei teadnud, mis sellele järgneb, väga ebamugav teadmatus, ja rahvas paistis seda kartvat. :)
Pärast filmi toimuv oksjon oli ka tore. Ma oleksin heameelega oksjonil osalenud, kui ma enne poleks kassast ühte teatripiletit pühapäevasele etendusele sularaha eest lunastanud, mul oli kohe hirmus kahju, et ma piletiostmisega kiirustasin.:)
Oleksin heameelega tahtnud saada filmi peaosalise JALA omanikuks, nii tore mälestus oleks jäänud selle filmi esilinastusest ja väga vahva olnuks astuda hilisõhtusesse bussi, jalg kaenla all!!! :D:D:D
Igavesti tore üritus oli! :)
Porikäkk
Eile sain Suures Linnas pläraka!
Tulen bussilt maha, kõpsutan reipalt ülekäigukoha juurde ja mis ma näen?! - Minu kallis abikaasa sõidab mööda! :) Oi, mul nii hea meel, lehvitan ja vehklen seal tänava ääres, aga tema muidugi ei pööra peadki! Ei näe mind üldse! :)
Jäin teda veel tagantjärele vahtima - uskumata oma silmi , et kas ta tõesti MIND EI NÄE??!! :D:D:D - seistes otse sõidutee ääres ja samal ajal vuhisesid minust autod mööda sellise kiirusega, et ma sain mõnusa läraka sulaselget pori, soppa ja lödi endale kaela!
Einoh, kus mu mõistus oli, et sättisin end sedaviisi suisa tee äärde!!??!! Vaat mis tähendab pea kaotada, kui juhuslikult äkitsi OMA meest võõras linnas näed - viimsegi mõistuse võtab peast!:P Oleks siis veel mõni võõras mees!! :P:P:P Aga OMA MEES!!!! :D:D:D
Enam iiagl ei jää ma OMA mehele tagantjärele vahtima ja lehvitama! :D:D:D
Kui ma lõpuks pori silmist välja sain kaabitud ja silmanägemise tagasi, siis oli mind täis pritsinud auto ammuilma kadunud, muidu oleksin tema numbri enda jaoks jäädvustanud. Mälestuseks või nii... :D
Mu valge sall oli porine, mu valge barett oli porine, mu punane kott oli porine, mu punased saapad olid porised, mu sukapüksid olid porist läbi ligunenud, mu musta-valgekirju mantel oli porine - ma olin ülepeakaela nagu porikäkk. See oli väääääga vastik tunne.
Põikasin lähimasse ametiasutusse, kargasin tualettruumi ja asusin ennast korrastama, niipalju kui see võimalik oli.
Õnneks musta-valgekirju mantel oli nii tänuväärselt kirju, et sain poriplekid mustri sisse nühkida. :)
Valge salli ja baretiga oli natuke raskem, need läksid õhtul pessu.
Saapad sai ära puhastada, sukad olid kah suht porikarva - õnneks! - ja käekotiga polnud kah muret.
Siis marssisin keemilisse puhastusse ja uurisin keemilise puhastuse võimalusi, järgmisel nädalal viin mantli sinna.
Aga valget mantlit ma vist enam niiväga ei tahagi... :D Või siis kannaksin teda ainult kuiva ilmaga... :) Või siis hangiksin oma blondide juuste alla niipalju mõistust (ei tea kust??!!), et mitte seista porise ilmaga juhmi näoga sõidutee ääres!
Tulen bussilt maha, kõpsutan reipalt ülekäigukoha juurde ja mis ma näen?! - Minu kallis abikaasa sõidab mööda! :) Oi, mul nii hea meel, lehvitan ja vehklen seal tänava ääres, aga tema muidugi ei pööra peadki! Ei näe mind üldse! :)
Jäin teda veel tagantjärele vahtima - uskumata oma silmi , et kas ta tõesti MIND EI NÄE??!! :D:D:D - seistes otse sõidutee ääres ja samal ajal vuhisesid minust autod mööda sellise kiirusega, et ma sain mõnusa läraka sulaselget pori, soppa ja lödi endale kaela!
Einoh, kus mu mõistus oli, et sättisin end sedaviisi suisa tee äärde!!??!! Vaat mis tähendab pea kaotada, kui juhuslikult äkitsi OMA meest võõras linnas näed - viimsegi mõistuse võtab peast!:P Oleks siis veel mõni võõras mees!! :P:P:P Aga OMA MEES!!!! :D:D:D
Enam iiagl ei jää ma OMA mehele tagantjärele vahtima ja lehvitama! :D:D:D
Kui ma lõpuks pori silmist välja sain kaabitud ja silmanägemise tagasi, siis oli mind täis pritsinud auto ammuilma kadunud, muidu oleksin tema numbri enda jaoks jäädvustanud. Mälestuseks või nii... :D
Mu valge sall oli porine, mu valge barett oli porine, mu punane kott oli porine, mu punased saapad olid porised, mu sukapüksid olid porist läbi ligunenud, mu musta-valgekirju mantel oli porine - ma olin ülepeakaela nagu porikäkk. See oli väääääga vastik tunne.
Põikasin lähimasse ametiasutusse, kargasin tualettruumi ja asusin ennast korrastama, niipalju kui see võimalik oli.
Õnneks musta-valgekirju mantel oli nii tänuväärselt kirju, et sain poriplekid mustri sisse nühkida. :)
Valge salli ja baretiga oli natuke raskem, need läksid õhtul pessu.
Saapad sai ära puhastada, sukad olid kah suht porikarva - õnneks! - ja käekotiga polnud kah muret.
Siis marssisin keemilisse puhastusse ja uurisin keemilise puhastuse võimalusi, järgmisel nädalal viin mantli sinna.
Aga valget mantlit ma vist enam niiväga ei tahagi... :D Või siis kannaksin teda ainult kuiva ilmaga... :) Või siis hangiksin oma blondide juuste alla niipalju mõistust (ei tea kust??!!), et mitte seista porise ilmaga juhmi näoga sõidutee ääres!
Wednesday, March 5, 2008
Äike
Üldiselt ma rahul ju pole. Rahulolematuseks on põhjust enam kui küll. Kui ühest vaatevinklist vaadata.
Teisest küljest vaadatuna on muidugi hoopis vastupidi.
Aeg-ajalt unustan ära, kuidas ma pean mõtlema, et mul hea oleks.
Praegu ei ole hea.
Heast saad alati aru siis, kui seda enam ei ole.
Kui ta olemas on ja tegelikult võiksid rahul olla, siis tavaliselt ei ole rahul ja sellega keeradki kõik peapeale.
Kahetsus on kõige tänamatum asi, see on täiesti mõttetu värk.
Ja ometi ei saa ma jätta poetamata - miks ma ometi...?!
Ootan äikese möödumist.
Äike peaks ju õhu puhtaks lööma.
Arvasin, et lõigi.
Aga tegelikult on kõik sama umbne ja arusaamatu ning olukord endine - äikseline nimelt. Ehkki mulle tundus, et enam ei ole. Aga see oli petlik.
Äike kestab.
Ja siis ma kipun unustama, kuidas ma mõtlema pean, et äikeseperiood ei häiriks mind. Pean meelde tuletama...
Aga kas see üldse möödub?
Olen eluaeg äikest kartnud.
Seesama tunne tuleb meelde.
Hirm.
Teisest küljest vaadatuna on muidugi hoopis vastupidi.
Aeg-ajalt unustan ära, kuidas ma pean mõtlema, et mul hea oleks.
Praegu ei ole hea.
Heast saad alati aru siis, kui seda enam ei ole.
Kui ta olemas on ja tegelikult võiksid rahul olla, siis tavaliselt ei ole rahul ja sellega keeradki kõik peapeale.
Kahetsus on kõige tänamatum asi, see on täiesti mõttetu värk.
Ja ometi ei saa ma jätta poetamata - miks ma ometi...?!
Ootan äikese möödumist.
Äike peaks ju õhu puhtaks lööma.
Arvasin, et lõigi.
Aga tegelikult on kõik sama umbne ja arusaamatu ning olukord endine - äikseline nimelt. Ehkki mulle tundus, et enam ei ole. Aga see oli petlik.
Äike kestab.
Ja siis ma kipun unustama, kuidas ma mõtlema pean, et äikeseperiood ei häiriks mind. Pean meelde tuletama...
Aga kas see üldse möödub?
Olen eluaeg äikest kartnud.
Seesama tunne tuleb meelde.
Hirm.
Lektoritest ja vaimustusest
Mulle meeldis, et täna oli lühike päev, sain poolest päevast ära tulla ja Suurde Linna sõita. Kõigepealt kolleegidega tööasjade arutamine, sai natuke infot teiste tegemistest.
See osa minu tööst on küll natuke kõrvaline, seetõttu kuulasin teiste juttu ammulisui, nad rääkisid seda nii tõsimeeli, et ma hakkasingi uskuma, et tõepoolest tehakse seda nii südamest ja sellepärast, et TAHETAKSE teha, mitte et PEAB tegma. Mulle oli ikka jäänud mulje, et neid asju tehakse rohkem linnukese pärast.
Aga paistab, et on inimesi, kes teevad tööd südamega ning suudavad teisigi innustada. Seda oli tore näha-kuulda.
Pärast läksin edasi ühele loengule, mis on minu enda jaoks oluline.
Mees polnud küll üldse vaimustatud, ikka lunis mind koju tulema, aga ma jäin endale kindlaks. Ta ootas mu ära, ehkki ma palusin, et ta koju läheks, sest tal on ikka tervis kehv, ma saanuksin ju pärast bussiga ka tulla.
See loeng mulle meeldis, lektor oli hea, siiski kohati liiga dramaatiline, ehkki see just paeluski ja köitis tähelepanu. Kuid miski jäi mind häirima - oli see nüüd siis kohatine pahameeleväljendus (küllap see vaid tundus mulle sellisena), mõningad üliemotsionaalsed pursked mitte just sõbralikul toonil... Ma ei tea, aga miski häiris mind. Noomimine? See vist pole ka õige sõna...
Teda vaadates ma mõtlesin, et väga hea meelega tahaksin ma ise ka koolitajaks saada, mulle meeldiks esineda inimestele nii, et nad magama ei jääks:). Seda on kerge teha, kui ise oled asjast vaimustatud ja 100%usud seda, millest räägid.
Pole midagi hullemat kui lektor, kes vaevaliselt sõnu suust välja venitab, nii et järgmist sõna oodates magama jääd, kes on monotoonne ja ükskõikne - sellist inimest on mul väga raske kuulata.
Ma tahan, et esineja elaks, tema emotsionaalsus köidaks, ta on ise vaimustuses alast-teemast, millest räägib - siis on teda hea kuulata.
Tänane lektor oli hea, kuid mõned apsakad ta minu arvates tegi oma esinemises, siiski oli teda väga hea jälgida, igavaks ei läinud ja aeg möödus nii kiiresti, et lõpp tuli väga ootamatult. :) Hea lektori tunnus! :)
Homme on natuke raskem päev. Kui selle üle elan, on lootust nädalavahetust näha... :)
See osa minu tööst on küll natuke kõrvaline, seetõttu kuulasin teiste juttu ammulisui, nad rääkisid seda nii tõsimeeli, et ma hakkasingi uskuma, et tõepoolest tehakse seda nii südamest ja sellepärast, et TAHETAKSE teha, mitte et PEAB tegma. Mulle oli ikka jäänud mulje, et neid asju tehakse rohkem linnukese pärast.
Aga paistab, et on inimesi, kes teevad tööd südamega ning suudavad teisigi innustada. Seda oli tore näha-kuulda.
Pärast läksin edasi ühele loengule, mis on minu enda jaoks oluline.
Mees polnud küll üldse vaimustatud, ikka lunis mind koju tulema, aga ma jäin endale kindlaks. Ta ootas mu ära, ehkki ma palusin, et ta koju läheks, sest tal on ikka tervis kehv, ma saanuksin ju pärast bussiga ka tulla.
See loeng mulle meeldis, lektor oli hea, siiski kohati liiga dramaatiline, ehkki see just paeluski ja köitis tähelepanu. Kuid miski jäi mind häirima - oli see nüüd siis kohatine pahameeleväljendus (küllap see vaid tundus mulle sellisena), mõningad üliemotsionaalsed pursked mitte just sõbralikul toonil... Ma ei tea, aga miski häiris mind. Noomimine? See vist pole ka õige sõna...
Teda vaadates ma mõtlesin, et väga hea meelega tahaksin ma ise ka koolitajaks saada, mulle meeldiks esineda inimestele nii, et nad magama ei jääks:). Seda on kerge teha, kui ise oled asjast vaimustatud ja 100%usud seda, millest räägid.
Pole midagi hullemat kui lektor, kes vaevaliselt sõnu suust välja venitab, nii et järgmist sõna oodates magama jääd, kes on monotoonne ja ükskõikne - sellist inimest on mul väga raske kuulata.
Ma tahan, et esineja elaks, tema emotsionaalsus köidaks, ta on ise vaimustuses alast-teemast, millest räägib - siis on teda hea kuulata.
Tänane lektor oli hea, kuid mõned apsakad ta minu arvates tegi oma esinemises, siiski oli teda väga hea jälgida, igavaks ei läinud ja aeg möödus nii kiiresti, et lõpp tuli väga ootamatult. :) Hea lektori tunnus! :)
Homme on natuke raskem päev. Kui selle üle elan, on lootust nädalavahetust näha... :)
Proovis proovisime proovimist... :)
Eile oli proov. Üle hulga aja. Sai seda oodatud kaua-kaua. Sest väga pikk vahe oli mitmetel põhjustel.
Ja mina ootasin seda proovi muidugi ka. Noh, üleüldiselt või nii...
Paljud olid puudu, aga kohalolijail oli huvitav. Nagu alati L. proovides.
Sai taas laagrist räägitud, ehk saab see nüüd aprilli alguses teoks. Ei julge enam midagi loota, mitu korda on plaanid metsa läinud, aga see oleks väga vajalik, kui tahta lavastus aprilli lõpuks välja tuua.
Arvestasin, et kui iga lavastaja tahab oma lavastuse tarbeks hakata tegema proove 2 korda nädalas, siis jääb veel üks õhtu isegi vabaks! Uskumatu luksus!:) Ainult et enne esietendust oleks vaja niikuinii rohkem proove teha, siis tuleb ajanappus kätte...
Ja no tegelikult võiks nädalavahetusi siiski efektiivsemalt ära kasutada, saab pikemalt proove teha ja on asjal rohkem jumet.
Aga jah, tuleb arvestada ka sellega, et mõnedel inimestel on ka pered, kus nädalavahetusi veedetakse koos ja võetakse ühiseid üritusi ette, egas kõik pole minusugused, kelle mees käib ainult tööl või istub kodus ega ole huvitatud naisele üllatuste tegemist stiilis a la " kallis, sel nädalavahetusel sõidame Saaremaale SPA-se" või "mu arm, nädalavahetuse veedame Kalvi mõisas... " :(
Mina võin sellest ainult unistada, sestap pole ime, et minu pärast võiks kõik nädalavahetused matta proovide alla... Oleks niigi palju huvitavam...
Vene trupis osalev O. rääkis, et neil on probleem näitlejatega, sest tihtipeale noored naised kas lähevad mehele ja seetõttu ei lubata neil enam näitlemas käia, või sünnitavad lapse, mistõttu tuleb ka paus, või siis on tudengid, kes pärit teistest linnadest, kui lõpetavad kooli, lähevad jälle ära... Nii ongi vene trupis inimestega probleemid.
Meil nii suuri kadusid ei ole, meil nii noori ei ole ka väga palju. Mõned ikka on ja küllap tuleb sellega ka arvestada, aga siiski meil veel näitlejaid jätkub. Ja seda probleemi ei ole, et mees ei lubaks käia, ka rinnalapsi kodus pole ja muud elu kah õieti mitte... :) Nii ei jäägi muud üle kui teatrit teha. :D:D:D
Ja mina ootasin seda proovi muidugi ka. Noh, üleüldiselt või nii...
Paljud olid puudu, aga kohalolijail oli huvitav. Nagu alati L. proovides.
Sai taas laagrist räägitud, ehk saab see nüüd aprilli alguses teoks. Ei julge enam midagi loota, mitu korda on plaanid metsa läinud, aga see oleks väga vajalik, kui tahta lavastus aprilli lõpuks välja tuua.
Arvestasin, et kui iga lavastaja tahab oma lavastuse tarbeks hakata tegema proove 2 korda nädalas, siis jääb veel üks õhtu isegi vabaks! Uskumatu luksus!:) Ainult et enne esietendust oleks vaja niikuinii rohkem proove teha, siis tuleb ajanappus kätte...
Ja no tegelikult võiks nädalavahetusi siiski efektiivsemalt ära kasutada, saab pikemalt proove teha ja on asjal rohkem jumet.
Aga jah, tuleb arvestada ka sellega, et mõnedel inimestel on ka pered, kus nädalavahetusi veedetakse koos ja võetakse ühiseid üritusi ette, egas kõik pole minusugused, kelle mees käib ainult tööl või istub kodus ega ole huvitatud naisele üllatuste tegemist stiilis a la " kallis, sel nädalavahetusel sõidame Saaremaale SPA-se" või "mu arm, nädalavahetuse veedame Kalvi mõisas... " :(
Mina võin sellest ainult unistada, sestap pole ime, et minu pärast võiks kõik nädalavahetused matta proovide alla... Oleks niigi palju huvitavam...
Vene trupis osalev O. rääkis, et neil on probleem näitlejatega, sest tihtipeale noored naised kas lähevad mehele ja seetõttu ei lubata neil enam näitlemas käia, või sünnitavad lapse, mistõttu tuleb ka paus, või siis on tudengid, kes pärit teistest linnadest, kui lõpetavad kooli, lähevad jälle ära... Nii ongi vene trupis inimestega probleemid.
Meil nii suuri kadusid ei ole, meil nii noori ei ole ka väga palju. Mõned ikka on ja küllap tuleb sellega ka arvestada, aga siiski meil veel näitlejaid jätkub. Ja seda probleemi ei ole, et mees ei lubaks käia, ka rinnalapsi kodus pole ja muud elu kah õieti mitte... :) Nii ei jäägi muud üle kui teatrit teha. :D:D:D
Jälle koolipinki
Andsin taotluse sisse ja see rahuldati. Nüüd lähen õppima.
See pole küll pikk kursus, aga kuna langeb kevadisele ajale, mil mul on isegi kohutavalt kiire mitme etenduse väljatulekuga, sest prooviperioodid aina tihenevad ja hea oleks vahelduseks ka tekstid pähe saada, siis tõotab mul supertegus kevad tulla.
Samas ei ole mul põhjust oma täiendkoolitust ka sügisesse lükata, see poleks mulle endale kasulik.
Mehele pole ma julgenud seda veel teatadagi, ma kahtlustan, et ta saab kreepsu. :)
Niigi juba ohib, et mul hakkavad pea igal õhtul proovid olema. Vabu õhtuid praktiliselt enam polegi.
Küsiti, kas ma ka päris pikka õpingut ei plaani ette võtta, aga seda mul praegu plaanis pole, ehkki tulevikuperspektiivile mõeldes oleks see oluline.
Kuid vahel tundub mu töökoormus nii hullumeelne, et ma ei kujuta ette, kas ma suudaksin selle kõrvalt veel mitu aastat õpiasju ajada.
Samas jälle meeldib mulle, kui mul on tegevust, mitu rauda tules ja pidevalt kiirus peal, sest see mobiliseerib ja ei lase laisaks minna. Vaheldust samuti ja huvitav ka. Nii et eks ma mõtlen sellele. Kuigi - tegelikult tahaksin ju õppida hoopis midagi sellist, mis mind ennast pööraselt huvitaks ja köidaks, siis oleks õppimine lust ja rõõm.
Praeguse hariduse baasilt hakata enamat taotlema - see pole minu jaoks enam nii huvitav. Aga vist peaksin pigem vaatama praktilisuse seisukohalt...
See pole küll pikk kursus, aga kuna langeb kevadisele ajale, mil mul on isegi kohutavalt kiire mitme etenduse väljatulekuga, sest prooviperioodid aina tihenevad ja hea oleks vahelduseks ka tekstid pähe saada, siis tõotab mul supertegus kevad tulla.
Samas ei ole mul põhjust oma täiendkoolitust ka sügisesse lükata, see poleks mulle endale kasulik.
Mehele pole ma julgenud seda veel teatadagi, ma kahtlustan, et ta saab kreepsu. :)
Niigi juba ohib, et mul hakkavad pea igal õhtul proovid olema. Vabu õhtuid praktiliselt enam polegi.
Küsiti, kas ma ka päris pikka õpingut ei plaani ette võtta, aga seda mul praegu plaanis pole, ehkki tulevikuperspektiivile mõeldes oleks see oluline.
Kuid vahel tundub mu töökoormus nii hullumeelne, et ma ei kujuta ette, kas ma suudaksin selle kõrvalt veel mitu aastat õpiasju ajada.
Samas jälle meeldib mulle, kui mul on tegevust, mitu rauda tules ja pidevalt kiirus peal, sest see mobiliseerib ja ei lase laisaks minna. Vaheldust samuti ja huvitav ka. Nii et eks ma mõtlen sellele. Kuigi - tegelikult tahaksin ju õppida hoopis midagi sellist, mis mind ennast pööraselt huvitaks ja köidaks, siis oleks õppimine lust ja rõõm.
Praeguse hariduse baasilt hakata enamat taotlema - see pole minu jaoks enam nii huvitav. Aga vist peaksin pigem vaatama praktilisuse seisukohalt...
Monday, March 3, 2008
Kuri kuningatütar... pigem küll vihane preeriahunt
Tütar on mu peale vihane.
Käisime täna spetsialisti juures.
Ta ise tahtis minna, juba ammu on tahtnud. Täna sai see teoks.
Tütar oli väga ärev, ta ihaldas meeletult abivahendeid, mis on praegu väga populaarsed ja mis tema sõbrannal olemas on.
Aga spetsialist arvas, et tal on kõik korras ja ta ei vaja mingeid abivahendeid.
Appikene, milline pettumus see tema jaoks oli!
Nüüd nõuab uut spetsialisti, see polevat talle üldse meeldinud, sest oli mees ja veel karvaste kätega!!! :D:D:D Ja peaasi - väga rumal spetsialist!
No tere, talv!
Me oleme loomulikult vägagi eriarvamusel spetsialisti koha pealt ja karvaste käte koha pealt:P:P:P
Aga kui ma püüdsin selgitada, et spetsialisti arvamus on ju määrav, siis oli tema eriarvamusel. Tema nõuab uut konsultatsiooni ja kindlasti mitte sellesama inimese juures. See ei teadvat mitte midagi.
Eks ma siis kaalun ja mõtlen, mida teha.
Olin pahane, et ta kohapeal ei saanud suud lahti teha ja öelda, mis teda ennast häirib ja mis on tema arvates põhjus abivahendite paigaldamiseks. Ometi küsiti seda temalt korduvalt.
Aga üks, mis mulle ei meeldi, on see, kui inimesega ei saa rääkida. Ma ei ole nõus midagi kaaluma seni, kuni temaga ei ole võimalik normaalselt rääkida ja igakülgselt asja kaaluda nagu normaalsetele inimestele kombeks.
Olen seda talle ka korduvalt öelnud, et tavaliselt on nii, et erimeelsused ja eriarvamused lahendatakse omavahelise vestluse käigus ja asjad jäävad seniks katki, kuni ta on valmis asju arutama, mitte ei pauguta ustega ja ei mängi vihast preeriahunti, kes kohe kihvad säärde lööb.
Käisime täna spetsialisti juures.
Ta ise tahtis minna, juba ammu on tahtnud. Täna sai see teoks.
Tütar oli väga ärev, ta ihaldas meeletult abivahendeid, mis on praegu väga populaarsed ja mis tema sõbrannal olemas on.
Aga spetsialist arvas, et tal on kõik korras ja ta ei vaja mingeid abivahendeid.
Appikene, milline pettumus see tema jaoks oli!
Nüüd nõuab uut spetsialisti, see polevat talle üldse meeldinud, sest oli mees ja veel karvaste kätega!!! :D:D:D Ja peaasi - väga rumal spetsialist!
No tere, talv!
Me oleme loomulikult vägagi eriarvamusel spetsialisti koha pealt ja karvaste käte koha pealt:P:P:P
Aga kui ma püüdsin selgitada, et spetsialisti arvamus on ju määrav, siis oli tema eriarvamusel. Tema nõuab uut konsultatsiooni ja kindlasti mitte sellesama inimese juures. See ei teadvat mitte midagi.
Eks ma siis kaalun ja mõtlen, mida teha.
Olin pahane, et ta kohapeal ei saanud suud lahti teha ja öelda, mis teda ennast häirib ja mis on tema arvates põhjus abivahendite paigaldamiseks. Ometi küsiti seda temalt korduvalt.
Aga üks, mis mulle ei meeldi, on see, kui inimesega ei saa rääkida. Ma ei ole nõus midagi kaaluma seni, kuni temaga ei ole võimalik normaalselt rääkida ja igakülgselt asja kaaluda nagu normaalsetele inimestele kombeks.
Olen seda talle ka korduvalt öelnud, et tavaliselt on nii, et erimeelsused ja eriarvamused lahendatakse omavahelise vestluse käigus ja asjad jäävad seniks katki, kuni ta on valmis asju arutama, mitte ei pauguta ustega ja ei mängi vihast preeriahunti, kes kohe kihvad säärde lööb.
Valu ja vaev
Eile hakkas valutama.
Juba hommikul andis tunda.
Päeval läksid valud hullemaks ja õhtul arvasin, et annan otsad.
Ma teadsin ju küll, et see pidi kohutav olema, aga ma polnud iial osanud arvata, et nii kohutav. Jumal küll, mul oli tunne, et ma suren.
Püüdsin küll vait olla, aga ei suutnud, kramplikust summutamisest tuli hoopis hull hääl, selle pärast sain pahandada, ma olevat hullem kui loom.
Oeh, no mida ma siis teha sain, kas tõesti ei ole nad ise midagi sellist läbi elanud?!
Ei, ma ei tahtnud enam kauem kannatada, aga valudel ei näinud lõppu tulevat.
Öö möödus kohutavates piinades, aina hullemaks läks.
Sain veel sõimata, et ma teistel magada ei lase. Jumal küll, kes siin magamisele sai mõelda??!!
Lõpuks tuli vaevaline tänane hommik. Meeletult külm ja meeletud valud.
Ei, siia ma suren, nüüd on küll lõpp!
Lõpuks ei olnud enam hoo ega hoobi vahet, valud ühes tükis, aina ja pidevalt.
Aga asjatundjad ainult jalutasid mööda ja ütlesid, et pole häda midagi.
Issand, milline kergendus, kui lõpuks abi saabus ja õigesse kohta viidi.
Viimased ponnistused, viimased vaevad - ja sealt ta tuli!
Täna kell 13.13 sündis mu esiklaps. :)
Juba hommikul andis tunda.
Päeval läksid valud hullemaks ja õhtul arvasin, et annan otsad.
Ma teadsin ju küll, et see pidi kohutav olema, aga ma polnud iial osanud arvata, et nii kohutav. Jumal küll, mul oli tunne, et ma suren.
Püüdsin küll vait olla, aga ei suutnud, kramplikust summutamisest tuli hoopis hull hääl, selle pärast sain pahandada, ma olevat hullem kui loom.
Oeh, no mida ma siis teha sain, kas tõesti ei ole nad ise midagi sellist läbi elanud?!
Ei, ma ei tahtnud enam kauem kannatada, aga valudel ei näinud lõppu tulevat.
Öö möödus kohutavates piinades, aina hullemaks läks.
Sain veel sõimata, et ma teistel magada ei lase. Jumal küll, kes siin magamisele sai mõelda??!!
Lõpuks tuli vaevaline tänane hommik. Meeletult külm ja meeletud valud.
Ei, siia ma suren, nüüd on küll lõpp!
Lõpuks ei olnud enam hoo ega hoobi vahet, valud ühes tükis, aina ja pidevalt.
Aga asjatundjad ainult jalutasid mööda ja ütlesid, et pole häda midagi.
Issand, milline kergendus, kui lõpuks abi saabus ja õigesse kohta viidi.
Viimased ponnistused, viimased vaevad - ja sealt ta tuli!
Täna kell 13.13 sündis mu esiklaps. :)
Saturday, March 1, 2008
Tütar ka üllatab!
No mu tütar üllatas mind eile. Oi, kuidas üllatas!
Ma ei oleks iial midagi sellist oodanud.
Kui ma oleksin teadnud, siis oleksin teda eelnevalt hoiatanud, aga ma ei tulnud selle pealegi.... :)
No küllap oli minust ka naiivne arvata, et nii jääbki, nagu siiani olnud.
Tegelikult on mul igal juhul põhjust tema üle uhke olla.
Ma ei oleks iial midagi sellist oodanud.
Kui ma oleksin teadnud, siis oleksin teda eelnevalt hoiatanud, aga ma ei tulnud selle pealegi.... :)
No küllap oli minust ka naiivne arvata, et nii jääbki, nagu siiani olnud.
Tegelikult on mul igal juhul põhjust tema üle uhke olla.
Väline ja sisemine mina
Eile käisin olude sunnil väljas väga ebatüüpiliselt - botaste ja pika paksu jopega ja ma tundsin ennast nii halvasti, nagu oleksin ma viimane parm. Ma väga vabandan, ma ei taha mitte kedagi solvata (sest ma ei hinda inimesi nende riietuse põhjal, igaüks käib ju nii, nagu talle meeldib), vaid ma tundsin ennast tõesti väga halvasti, et pidin niimoodi veel kauplusse minema, mul oli tunne, et kõik vahivad mind kui ilmaimet, kuigi teised ilmselt ei näinud minus midagi imelikku.
Ütlesin tütrele, kuidas ma end tunnen ja tema lisas selle peale, et ma polevat justkui üldse tema emme. Tema emme on see, kes käib seelikutes ja saabastes/kingades, mantlis, sitsides ja satsides, aga mitte niimoodi...
Oeh, ma olin talle tänulik, et ta minust aru sai ja ka ise mu enesetunnet jagas ning leidis, et õige mina olen hoopis teistsugune mina.
Ma küll ei tea, kui palju riietus räägib inimesest, ju ta ikka üht-teist räägib, aga olen aru saanud, et vahel räägib riietus ka vist väga valet juttu.
Üks kolleeg ütles mu jutu peale tähendusrikkalt, et riietus iseloomustab inimest üsna palju. Vestlesime sellest, kas riietumisstiili järgi võib inimese kohta öelda, kellega tegu.
Mina ise ei arva, et mind mu riietuse järgi võiks kuidagi liigitada, aga millegipärast on minu kohta arvatud, et ma olen kergemeelne blondiin.
Kas tõesti peaksin ringi käima hoolitsematuna ja vanaaegsetes rõivastes, et minust jumalapärast midagi halvasti ei arvataks?!!!??? Ja et ei arvataks, et minus sisu polegi? Natuke ju ikka on... :):):)
Ma ei taha enam tagasi mõelda ajale, mil mul polnud saapaid, mantleid ja seelikuid ja kõrge kontsaga kingi.
Küllap olin see ka mina, aga ma vist ei identifitseerinud end tollal naisena, kes võiks selliseid asju kanda. Ja kuna ma olin ka ülalpeetav, siis ei olnud mul nagunii raha, et midagi naiselikku osta. Mehe arvates ei olnud sellisteks asjadeks meil küll raha.
Hea, et tollal ise õmblesin, tänu sellele mul ikka mõned suvekleidid olid. :) Aga kui talvisel ajal oli vaja kuhugi kleidiga ja saabastega minna, siis laenasin ema käest. :D:D:D
Praegu on minu jaoks kõige olulisem, et ma ennast valitud riietuses hästi tunneksin. Ja et aksessuaarid omavahel hästi sobiksid. Kui ma riideid proovin ja mul ei ole head tunnet, siis ma neid rõivaid selga ei pane. Vahel läheb hommikul proovimisele mitu komplekti rõivaid, enne kui enda jaoks ideaalse leian. Meeleolu on ju ka oluline. Vahel on musta päev, vahel punase päev, vahel valge päev. :)
Ma ei arva, et ma ennast oma ametis peaksin tundma halli hiirekesena. Kui olen ametikaaslastega kokku saanud, siis paistab, et ma pole ainuke, kes nii arvab.
Pealegi on väga oluline enda hea enesetunne ja minul on hea enesetunne, kui ma olen hoolitsetud ja hästi riides, ma arvan, et see on iga naise jaoks oluline. Endale sobiva stiili leiab igaüks endale ise ja see on erinev, millises riietuses keegi end hästi tunneb. Minu stiil on lihtsalt naiselik ja ma tunnen end selles hästi. Kui see kellelegi paistab kergemeelsena, siis on vist viga küll pigem temas endas, kui hästi või halvasti või milliste eelarvamustega ta inimestest mõtleb.
See tuletab mulle meelde ühe mehe sõnu, mis ta mulle ütles, kui oli pika õhtu julgust kogunud, et mind tantsima paluda: "Mehed kardavad ilusaid naisi, nad ei julge neid kutsuda. Nad pigem valivad tagasihoidlikumaid tantsima, kartes ilusatelt naistelt korvi saada."
Vaat niimoodi. Nii et tantsusaalis istuvad seina ääres kõige ilusamad naised, sest mehed lihtsalt ei julge neid tantsima võtta!!! :)
Eelarvamus, et hoolitsetud ja maitsekad naised on uhked ja kõrgid ning ei suvatse igaühega tegemist teha. Küllap olen ka mina sellise mulje jätnud, sedagi on mulle öeldud, ometi ei ole ma enda arvates ei kõrk ega uhke.
Kui inimesed on minuga rohkem tuttavamaks saanud, siis on tunnistatud küll, et pole juletud mulle läheneda, ma paistvat väga külm ja kinnine.
Vahest tuleneb see olukorrast, sest tavaliselt ma võõras seltskonnas ja uues keskkonnas ei tunne ennast mugavalt, pigem on see siis enesekaitse. Olen vaatleja rollis. See võibki kinnise ja külmana tunduda.
Kuid just sellistes olukordades on eriti oluline end relvastada väga hästi istuva riietusega, see annab endale hea tunde, et kõik on korras.
Ja kui kellelgi on julgust mind kõnetada hoolimata mu näilisest külmusest, siis saab talle osaks väga soe ja päikseline suhtumine. Nii et ei maksa inimeste üle otsustada väljanägemise järgi. :)
Ütlesin tütrele, kuidas ma end tunnen ja tema lisas selle peale, et ma polevat justkui üldse tema emme. Tema emme on see, kes käib seelikutes ja saabastes/kingades, mantlis, sitsides ja satsides, aga mitte niimoodi...
Oeh, ma olin talle tänulik, et ta minust aru sai ja ka ise mu enesetunnet jagas ning leidis, et õige mina olen hoopis teistsugune mina.
Ma küll ei tea, kui palju riietus räägib inimesest, ju ta ikka üht-teist räägib, aga olen aru saanud, et vahel räägib riietus ka vist väga valet juttu.
Üks kolleeg ütles mu jutu peale tähendusrikkalt, et riietus iseloomustab inimest üsna palju. Vestlesime sellest, kas riietumisstiili järgi võib inimese kohta öelda, kellega tegu.
Mina ise ei arva, et mind mu riietuse järgi võiks kuidagi liigitada, aga millegipärast on minu kohta arvatud, et ma olen kergemeelne blondiin.
Kas tõesti peaksin ringi käima hoolitsematuna ja vanaaegsetes rõivastes, et minust jumalapärast midagi halvasti ei arvataks?!!!??? Ja et ei arvataks, et minus sisu polegi? Natuke ju ikka on... :):):)
Ma ei taha enam tagasi mõelda ajale, mil mul polnud saapaid, mantleid ja seelikuid ja kõrge kontsaga kingi.
Küllap olin see ka mina, aga ma vist ei identifitseerinud end tollal naisena, kes võiks selliseid asju kanda. Ja kuna ma olin ka ülalpeetav, siis ei olnud mul nagunii raha, et midagi naiselikku osta. Mehe arvates ei olnud sellisteks asjadeks meil küll raha.
Hea, et tollal ise õmblesin, tänu sellele mul ikka mõned suvekleidid olid. :) Aga kui talvisel ajal oli vaja kuhugi kleidiga ja saabastega minna, siis laenasin ema käest. :D:D:D
Praegu on minu jaoks kõige olulisem, et ma ennast valitud riietuses hästi tunneksin. Ja et aksessuaarid omavahel hästi sobiksid. Kui ma riideid proovin ja mul ei ole head tunnet, siis ma neid rõivaid selga ei pane. Vahel läheb hommikul proovimisele mitu komplekti rõivaid, enne kui enda jaoks ideaalse leian. Meeleolu on ju ka oluline. Vahel on musta päev, vahel punase päev, vahel valge päev. :)
Ma ei arva, et ma ennast oma ametis peaksin tundma halli hiirekesena. Kui olen ametikaaslastega kokku saanud, siis paistab, et ma pole ainuke, kes nii arvab.
Pealegi on väga oluline enda hea enesetunne ja minul on hea enesetunne, kui ma olen hoolitsetud ja hästi riides, ma arvan, et see on iga naise jaoks oluline. Endale sobiva stiili leiab igaüks endale ise ja see on erinev, millises riietuses keegi end hästi tunneb. Minu stiil on lihtsalt naiselik ja ma tunnen end selles hästi. Kui see kellelegi paistab kergemeelsena, siis on vist viga küll pigem temas endas, kui hästi või halvasti või milliste eelarvamustega ta inimestest mõtleb.
See tuletab mulle meelde ühe mehe sõnu, mis ta mulle ütles, kui oli pika õhtu julgust kogunud, et mind tantsima paluda: "Mehed kardavad ilusaid naisi, nad ei julge neid kutsuda. Nad pigem valivad tagasihoidlikumaid tantsima, kartes ilusatelt naistelt korvi saada."
Vaat niimoodi. Nii et tantsusaalis istuvad seina ääres kõige ilusamad naised, sest mehed lihtsalt ei julge neid tantsima võtta!!! :)
Eelarvamus, et hoolitsetud ja maitsekad naised on uhked ja kõrgid ning ei suvatse igaühega tegemist teha. Küllap olen ka mina sellise mulje jätnud, sedagi on mulle öeldud, ometi ei ole ma enda arvates ei kõrk ega uhke.
Kui inimesed on minuga rohkem tuttavamaks saanud, siis on tunnistatud küll, et pole juletud mulle läheneda, ma paistvat väga külm ja kinnine.
Vahest tuleneb see olukorrast, sest tavaliselt ma võõras seltskonnas ja uues keskkonnas ei tunne ennast mugavalt, pigem on see siis enesekaitse. Olen vaatleja rollis. See võibki kinnise ja külmana tunduda.
Kuid just sellistes olukordades on eriti oluline end relvastada väga hästi istuva riietusega, see annab endale hea tunde, et kõik on korras.
Ja kui kellelgi on julgust mind kõnetada hoolimata mu näilisest külmusest, siis saab talle osaks väga soe ja päikseline suhtumine. Nii et ei maksa inimeste üle otsustada väljanägemise järgi. :)
Mõtlemise tähtsusest vaimsele tervisele
Kas ma vähe kordi olen jõudnud arusaamisele, et väga oluline on, kuidas sa asjadesse suhtud ja kuidas mõtled. Mõtlemise tähtsust on raske üle hinnata. Äärmiselt oluline on, kuidas ja millises valguses sa sündmusi näed, kas vaatad neid halvema poole pealt või näed vaid häid külgi. Vaatenurk on ülioluline.
Aeg-ajalt unustan ma selle põhitõe ja siis läheb kõik rappa, absoluutselt KÕIK. Kuni ma jälle õigele rajale saan ja taas sedapidi vaatama hakkan, mis mulle haiget ei tee, vaid kõike hoopis armsas valguses peegeldab.
Tüüpiline on, et ma siis ennast kirun ja olen tige enda peale: kuidas ma ometi võisin end jälle niiviisi käest lasta!!!
Hakka või üles kirjutama, mida ja kuidas ma mõelda tohin, et midagi untsu ei ajaks!
Paraku on naiste meeleolud vahelduvad nagu kevadine ilm - ühel hetkel kõik korras, teisel hetkel viha, kolmandal rõõm ja neljandal kurbus...
Naine isegi ei saa endast aru, kuidas siis teised peaksid saama!?
Kurb vaid, et vale mõtlemisega ise enda elu keeruliseks teen.
Ma ei süüdistagi kedagi teist, ainult iseennast.
Aga kui ma siin nutan ja halan, siis ei ole see ka sõprade jaoks kuigi meeldiv. Rääkimata sellest, et see tekitab ka kõrvalseisjates ebamugavust. Ja must enesehaletsus ei kõlba kuskile - teeb ainult haiget. Ja vaimse tervise viib nullseisu.
Õnneks jõuan lõpuks sinna, et tegelikult tuleb elada hetkes ja tunda rõõmu ilusatest seikadest, tuleb rõõmustada, et on olnud võimalused, mis on sulle pakkunud midagi väga-väga ilusat, mida võid terve elu meenutada. Tuleb rõõmustada, et su ümber on inimesed, kellele oled oluline ja kes sinu jaoks on olulised.
Ja ma ei tahagi muud, kui et nad oleksid lihtsalt olemas. Kasvõi kaugel, aga ma tean, et nad on olemas.
Ja siis on ka endal hea olla.
Nii lihtne see ongi - mõtle vaid õigest vaatenurgast lähtuvalt ja elu muutub kohe ilusamaks.
Lihtne tõde, aga alati pole seda kerge rakendada.
Aeg-ajalt unustan ma selle põhitõe ja siis läheb kõik rappa, absoluutselt KÕIK. Kuni ma jälle õigele rajale saan ja taas sedapidi vaatama hakkan, mis mulle haiget ei tee, vaid kõike hoopis armsas valguses peegeldab.
Tüüpiline on, et ma siis ennast kirun ja olen tige enda peale: kuidas ma ometi võisin end jälle niiviisi käest lasta!!!
Hakka või üles kirjutama, mida ja kuidas ma mõelda tohin, et midagi untsu ei ajaks!
Paraku on naiste meeleolud vahelduvad nagu kevadine ilm - ühel hetkel kõik korras, teisel hetkel viha, kolmandal rõõm ja neljandal kurbus...
Naine isegi ei saa endast aru, kuidas siis teised peaksid saama!?
Kurb vaid, et vale mõtlemisega ise enda elu keeruliseks teen.
Ma ei süüdistagi kedagi teist, ainult iseennast.
Aga kui ma siin nutan ja halan, siis ei ole see ka sõprade jaoks kuigi meeldiv. Rääkimata sellest, et see tekitab ka kõrvalseisjates ebamugavust. Ja must enesehaletsus ei kõlba kuskile - teeb ainult haiget. Ja vaimse tervise viib nullseisu.
Õnneks jõuan lõpuks sinna, et tegelikult tuleb elada hetkes ja tunda rõõmu ilusatest seikadest, tuleb rõõmustada, et on olnud võimalused, mis on sulle pakkunud midagi väga-väga ilusat, mida võid terve elu meenutada. Tuleb rõõmustada, et su ümber on inimesed, kellele oled oluline ja kes sinu jaoks on olulised.
Ja ma ei tahagi muud, kui et nad oleksid lihtsalt olemas. Kasvõi kaugel, aga ma tean, et nad on olemas.
Ja siis on ka endal hea olla.
Nii lihtne see ongi - mõtle vaid õigest vaatenurgast lähtuvalt ja elu muutub kohe ilusamaks.
Lihtne tõde, aga alati pole seda kerge rakendada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
