Tegin pattu

Täna tegin pattu.

Olen haige ja ehkki kopsupõletikku õnneks ei ole, olid teised analüüsid kehvad ja arsti käsk oli kindlalt kodus püsida ja ennast jätkuvalt ravida.

Aga mina - no kas ma siis sain kodus olla, kui läheb suurteks tegudeks!?!

Ei saanud ju! Ma PIDIN kohale minema!!! Seda enam, et tegu oli ESIMESE kokkusaamisega ja ma EI SAANUD kuidagi puududa!

Ma olnuksin nõus jätma vahele trenni või mistahes muu asja, aga SELLEST puudumine ei tulnud kõne allagi!

Noh, ma pean ütlema, et ega mu tervis sellest nüüd hullemaks küll ei läinud... Sama nigel nagu ennegi. :)
Ja hea meel pealekauba! :)

Milleks meile emotsionaalsed vajadused? Saab ka ilma...

Üleeile olin sellises emotsionaalses seisus, et see pumpas mind vist absoluutselt kõigist emotsioonidest tühjaks.

Õnneks sain sellest rääkida K-ga, sain kirjutada ja oma emotsioone igal võimalikul moel välja elada, ka lõputute pisarate näol, ning eile hommikul ärgates oli peavalu, kuid pea oli absoluutselt kõigist mõtetest tühi ja sinna ei tulnud isegi päeva jooksul ühtki mõtet.
Nii oligi eile väga mõttelage olla ja see sobis mulle igati.

Mannu näitas mulle oma kommentaaris minu eelmisele kirjutisele väga ilmekalt, et mul pole mõtet mitte millegi pärast muretseda, sest maailmas on palju hullemaid asju, mida mina ei pea läbi elama, mul on kõik olemas ja ma võiksin rõõmu tunda neist asjust, mis mul olemas on.

Olen sellest varemgi oma blogis kirjutanud, et ma saan sellest väga hästi aru. Olen korduvalt tõotanud :), et hakkan hindama asju, mis mul olemas on, ega nuta enam nende asjade pärast, mida mul ei ole.

Kuid Maslow vajaduste püramiid paneb asjad väga ilmekalt paika: kui meie füsioloogilised vajadused on rahuldatud, siis vajame me lähedust ja turvalisust ja tunnustust ja eneseteostust.
Kui puudub söök ja jook, eluase või töökoht, siis me ju eriti ei mõtlegi ei lähedussuhetele või tunnustusvajaduse rahuldamisele, siis tahaks ikka esmalt süüa-juua ja peavarju.

Nii ongi, et ma oma suhtelise heaolu otsas hakkan tunnetama minu jaoks oluliste vajaduste puudujääki.
Jah, ma tean, et kõrvalt vaadates tunduvad need pseudoprobleemidena, küllap need seda ongi, aga hetkel on mul teatud vajadused, mille täitumine on minu jaoks oluline.

Samas on muidugi hea, kui keegi tõmbab mind maapeale ja meenutab, et mul on kõik enam-vähem vajalik olemas ja see, millest ma puudust tunnen, ei ole just elu ja surma küsimus...

Eks ma ikka enamuse ajast suudan nii mõelda ka, aga vahel tulevad mustad augud ja siis tundub kõik hirmus trööstitu...
Kui ma selle trööstitu aja üle elan, küllap siis suudan end jälle käsile võtta ja rõõmu tunda asjust, mis mul olemas on ja millest peaksin head enesetunnet ammutama.

Lootusetu juhtum

Ma ei taha enam mitte kunagi tööle minna, tahan jäädagi koju voodisse teki alla ja mitte iialgi voodist välja tulla.
Ma aina mõtleksin kurbi mõtteid, nutaksin ja loeksin raamatuid ja haletseksin ennast ja peidaksin pea teki alla ning ei näeks ega kuuleks midagi.
Ma ei taha enam tööle minna.
Ma ei kujuta ennast enam ettegi tööd tegemas, ma ei kujuta ette, et ma pean millelegi keskenduma, sest mulle tundub, et ma ei saa sellega hakkama.

Ma ei saa vist enam üldse mitte millegagi hakkama.
Mitte kunagi.

Ma mõtlen sellele homme...

Alustasin mingi raamatu lugemist, et püüda vähegi oma mõtteid mujale suunata, aga raske on keskenduda millelegi.

Neil päevil läksin vara magama, sest olin piisavalt uimane ja unine, aga täna pole isegi und, kõik on sassis. Mõtted on sassis ja tahavad korrastamist, aga see tundub piisavalt raske ettevõtmisena. Ja ma ei suuda leida pidepunkti.

Aitäh mu truudele toetajatele, hea on teada, et ma pole emotsionaalses madalseisus üksi. Tean ju küll, et olen ise selle põhjustanud ja pole mõtet kahetseda ome elust hetkegi, aga ikkagi teen seda ja ikkagi on hea, kui on toetavaid inimesi.

Ma ei tea, kuidas edasi. Ei, tean ju küll - pea tühjaks, süda kõvaks ja mitte üks pisar! Korrutan endale, et ta pole see, kellena end näitas, et kõik oli võlts ja pettus.

Kiusakas mõte poeb kohe vahele: aga miks sa siis ennast nii hästi tundsid, miks sa siis nii õnnelik olid, miks see sinu jaoks nii enneolematu õnnetunne oli, nagu oleksid KOJU jõudnud, miks sa ei usu, et see oli tõepoolest hingesugulane ja täiesti OMA???!!??

Ma ei tea. Vastik on, et mõningaid asju on nii raske unustada.

Aga... - ma mõtlen sellele homme...

Manipuleerimine ehk armastus ei allu loogikale

"No kui keegi tahaks minu pärast ennast oksa tõmmata, siis mina olen nii sitt mees, et minu pärast andku minna, mina küll kätt ette ei pane ja selle pärast süümekaid ei tunne!"

Vat selline mees.

Mina enesetapja-tüüpi ei ole.
Aga noore neiuna tahtsin õnnetu armastuse pärast kloostrisse küll minna. Jäi minemata. Võib-olla oleks ikka pidanud minema. Siis jäänuksid hilisemad südamevalud olemata. Oleksin kloostris rahulikult oma päevakesi palvetades mööda saatnud ja poleks midagi teadnud patusest maailmast, kus on võimalik nii palju haiget teha.

Mõned inimesed kalduvad õnnetu armastuse tõttu enesetapule. Või siis manipuleerivad sellega. Tegelik elu näitab, et suurem osa jääbki manipuleerijateks, et saada soovitud armastust ja et neid maha ei jäetaks.
Kummaline on minu silmis see, et selline asi toimib. Küllap mitte kõigi juures. Näiteks ülaltsiteeritud mees ilmselt ei laseks endaga niimoodi manipuleerida.

Aga see ongi tavaliselt nii, et manipuleeritakse nendega, kes seda lubavad teha. Kui näitad oma kindla suhtumisega, et pole mõtet ähvardustega midagi nõuda, jäädes kindlaks oma sõnale, siis reeglina sellist manipulatsiooni ja ähvardust enam ei katsetata.

Aga kui lased endaga niimoodi manipuleerida, siis jäädaksegi seda tegema, sest see töötab ju ideaalselt.
"Sa ei tee, nagu mina tahan? Siis ma tapan ennast ära!"- "Ei, ei, palun ära tapa ennast, ma teen kõik, mis sa tahad!"
Kui palju selles armastust on? Minu arvates ei kübetki, vaid hirm mahajäetud saada ja mittearmastatud olla.
Aga mõned inimesed peavad seda suureks armastuseks.

Suhetes kõige halvavam on klammerdumine. See rikub peaaegu alati ka kõige ilusama suhte. Kahjuks on see nii. Klammerdumine ei pea alati olema seotud ähvarduste ja manipulatsioonidega. Ka kõige suurem ennastunustav armastus võib osutuda klammerduvaks ja lämmatavaks.

Paradoksaalne, aga mida rohkem üks pool armastab, seda vähem teine pool talle samaga vastata tahab. Ja mida vähem üks oma armastust välja näitab, seda rohkem teine teda armastab.

Mitte ei saa aru, miks see nii on? Liiga palju kindlustunnet, et sind armastatakse? Nii kindel, et see muutub tüütuks? Kummaline... Ometi peaks see ju üha enam armastust kasvatama, mida rohkem mind armastatakse..? Või...?

Loogikareeglitele see vist ei allu...

Morjendatud ja masenduses

Täna oli trupil esinemine. Kahjuks ilma minuta, mina olen hoopis kodus sirakile ja köhin oma köhimisi ja mõtlen masendavaid mõtteid.
Loetavasti on teistelgi masekaid, aga vist rohkem sügiskaamosest tingitult. Mind see ei morjenda, mind panevad põdema hoopis muud asjad.

Kaisu ja kalli raviksid hästi kõiksugu masendusi.

Ja kuigi ma vahepeal olin nii tubli, et leidsin, et mul pole mingeid lisaabisid (nt. nagu R. ja L. ja M.) vaja, siis praegu ma enam nii kindel ei ole.
Iseasi, kas sel kõigel mõtet on, eks ma ju sisimas tean, et ma ise olen ainus, kes mind aidata saab.

Pagan võtaks, elu pole ometi selleks, et põdeda ja taga nutta mingeid võltstundeid ja inimesi, kes tegelikkuses ei ole hoopiski need, kellena end on üritanud näidata!

* * * * * *

Ma vihkan seda, et kellelgi on nii palju võimu, et saab mulle haiget teha. Vihkan seda.

Päevad ei ole vennad

Päevad ei ole vennad. Kohe üldse mitte.

Kui vahel mulle endale tundub, et ma olen tugev nagu Pikasuka Pipi, siis võib mõnel teisel päeval asi hoopis trööstitum olla. Siis tahaks hoopis peadpidi teki all olla ja igasugu kohustustest ja tegemistest pääseda.

Kohustustest ja tegemistest ma praegu tänu haigusele pääsengi, aga need va vastikud mõtted on need kurjajuured, mis igale poole järele tulevad ja millest kuidagi pääsu pole.

Eks see haiguski ole üks mõtetest tulenev seisund - kui oled emotsionaalselt nõrk ja haavatav, siis ründavad batsillid ja pisikud erilise hooga!

Oh, kuidas ma EI TAHA!!! No ei taha, ei taha, ei taha!!! Ahastus tuleb peale, ma ei talu oma nõrkust ja jõuetust ja see ärritab mind!

See läheb üle, see PEAB üle minema, aga sellised hetked on liig mis liig mu taluvusele.

Ma ei taha, et miski mulle enam haiget teeks, ma ei taha sellele mõelda, aga vahel kohe tunnen, kui blokeering nõrgeneb, siis need koletumad mõtted ründavad nagu batsillid ja pisikudki kõige nõrgemasse kohta ja ajavad mind tasakaalust välja.

Klomp on kurgus ja paha on olla ja ma tahan olla täna sündinud, et mul polekski eelnevat elu ja saaksin alustada nullist. Ilma midagi teadmata.

Päevad ei ole vennad. Homme PEAB olema hoopis teine päev.

Koletumalt haige

Olen tõbine. Ja päris paha on olla. Kõige piinavam on see jube köha, mis ajab pea valutama ja ei lase rahulikult olla.

Ma tundsin küll eelmisel nädalal mitmel päeval, et külmavärinad on ja väike haigusevimm sees, neelasin paracetamooli ja peletasin suurema tõve eemale.

Aga eile ja üleeile külmetasin ikkagi ning täna oli karistus käes - nii paha olla, et ei jaksanud püstigi seista, nõrkus ja südamepööritus, rääkimata sellest jubedast köhast.

Käisin arsti juures ja MITTE KEEGI neljast kohatud tuttavast inimesest EI TUNDNUD mind ära!!!! No pidin ma ikka jube välja nägema!!! :) Lisaks hobuseköha, mis nagunii kõik inimesed laiali peletas ja seinad värisema pani!!!
Arvati, et tulin teisest ilmast tervisi tooma! :)

Hea, et perearst veel nime järgi mind tuvastada suutis! :)

Sain oma rohud ja range käsu mitu päeva kodus voodirežiimil olla, siis koperdasin uduse peaga koju, ega ei mäletagi, kuidas siia jõudsin, nii paha oli ja jalad värisesid ja lootsin, et enne koduust kokku ei kuku. Ei kukkunud.

Võtsin oma rohuportsjonid sisse ning magasin peatäie, nüüd tunnen end sutikese paremini, vaatasin postkasti üle ja kobin nüüd tagasi voodisse.

Ehk on homme parem päev.

Pühakojas ehk vana arm ei roosteta

Võiks öelda, et käisin täna pühakojas.

Millegipärast tuli selline võrdlus, kui vaatasin kokkutulnud inimesi ja innustunud lektorit, justkui oleksin ma pühakojas ja kuulaksin taevase väe esindajat maapeal. :)

Võrkturustust võibki tegelikult lugeda omamoodi usuks ja sellele pühendunud inimesi usklikeks, kes jäägitult on veendunud antud firma toodete headuses ning külvavad oma usku uskmatute sekka.

Minu jaoks polnud jutus midagi uut, olen sellega varem kokku puutunud ja kõnealuseid tooteid kasutanud.

Pole midagi öelda, keha mälu on päris võimas asi, meelde tuli toonane väga hea tervis ja super-enesetunne. Ehkki ma olin lihtsalt kuulamas, arvamata hetkekski, et ma sellesse taas sukelduksin, ikka hakkas peas väike kelluke helisema ja kiusatus tekkima. :)

Nõrk naisterahvas nagu ma olen.... :) Alati aldis kiusatustele järele andma! :)

Aga vaadates seda meeletut rahvamassi, kes kõik innustunult ja pühendunult uusi inimesi värbasid ja oma imelugusid rääkisid, tekkis mul ikkagi vastumeelsus.

Kuigi vaieldamatult ON tegu väga heade ja kvaliteetsete toodetega ja oma kogemus on parim reklaam, aga ikkagi ei meeldi mulle see värbamisprotseduur - ma ei taha kedagi ekstra hakata meelitama ja moosima, minus endas tekitab see vastumeelsust ja mulle jääb seetõttu mulje, et teistes inimestes ka.

Ja ometi tahaksin ma jagada inimestega oma positiivseid kogemusi ja teistelegi vaid parimat soovitada. Kui keegi minu juhusliku jutu peale leiab, et tahab ka neid kasutada ja sellega tegelema hakata, siis on kõik okei.

Aga vägisi seda teha mulle ei meeldi. Mingi äriinimene ma ei ole - kahjuks. See on küll juba mitmeid kordi läbi proovitud. No ei ole, tee või tina! :) Mõte võib ju hea olla, aga kuna äritegemine mind ei huvita, siis ei taha ma seda teha ja seetõttu ei edene sellised asjad minu käes.

Mis ei tähenda, et ma ei tahaks kõnealuseid tooteid kasutada. Kasutada võin. Heameelega. Ja mõte käib seda rada, et ilmselt teen seda. Sest tervisetooted mulle meeldivad ja alatasa tarbin ma midagi, mis organismi kosutaks.

Aga ise mingit liini ajada ei taha.

Piinlik ja paha

Täna oli trenn, meid oli küll vähe, kuid kolmapäevasele esinemisele tuleb ka vähe inimesi.

Üldse on imelik, et meie trupp hakkab lõhenema, sest mõned käivad eraldi esinemas.

Sellest tuli piinlik vahejuhtum, kuna üks, kes ei teadnud, et esinemise info ei ole kõigile jagamiseks, rääkis sellest teistele ka ja meie kõik muidugi elevil, kuni osad ütlesid, et esinemine jääb ära... Tegelikult ei jää ära midagi, vaid nad lihtsalt esinevad ainult kolmekesi.

Eriti halva mulje jätab asjaolu, et see olla päris hästi tasustatud, nii et muidugi on vaks vahet, kas jagada raha kolme või kümne vahel... Väga piinlik ja paha lugu.

See tuletab meelde M. juures esinemise, kus ka tegelikult oli ju ruumi vähe ja avaldati arvamust, et võiks ehk ainult pool trupist tulla, kuid M. oli küll öelnud, et kõik ikka tahavad esineda ja kellelegi ei saa ju öelda, et "ära sina tule"!

Tänases trennis jäi tegelikult arutamata, kuidas sellesse suhtuda. Mina olen seda meelt, et inetu on niimoodi tagaselja teha, sellest peaks avalikult rääkima ja siis olekski lihtsalt kaks esinemistruppi. Ei pea omavahel vimma pidama ega tülitsema, aga kui selline sahkerdamine käib salaja, siis tekitab ikkagi lõpuks paksu verd. Parem siis rääkida avameelselt ja tehagi trupp kaheks, siis pole enam kaksipidi mõistmist ja piinlikke vahejuhtumeid.

Kas on rohtu, mis avitab

Ei saa aru, mis seis *-l on. Einoh, saan aru küll - keeruline on. Mul on hea meel, et ta vahel räägib mulle, mis tal südamel on. Üksi seda koormat kanda on päris raske.

Ja eriline heameel seetõttu, et meie suhted on väga normaalsed, mida ma mingil hetkel ei suutnud uskuda, et meil on veel üldse võimalik niimoodi suhelda. Aga tema sõnul olen ma ainus, kellele ta sellest rääkida saab. See on suur tunnustus.

Näen, et ta on üsna vaevatud, ta ei jaksa niimoodi vastu pidada. Ehkki ütleb, et head on ju ka.

Probleem on ju tegelikult laiem, mille tõttu minagi seekord reedel appi läksin, kui ta palus, kas mul on võimalik hädast välja aidata. See pole ju esimene kord, kui paljud sõltuvad x-inimese kapriisidest

Aga ma ei saa talle ka erilist nõu anda, sest kui ma kõrvaltvaatajana mõistlikku nõu annangi, siis ikkagi tundub see omakasupüüdlik ja ma ise tunnen end seetõttu halvasti.

Loomulikult peab ta ise jõudma otsusele, kuid ta on piisavalt pehme loomuga ja mõjutatav ning leiab, et peab vastutama teise inimese eest.
Kuid lõpuks ütleb tema end tervis üles, mille kohta ta arvas, et see olekski kõige parem lahendus. Selle eest küll hurjutasin teda, see pole lahendus, vaid põgenemine.

Aga inimesed, kes ei julge või ei taha otsustada, tahavad alati põgeneda, arvates selle kergema tee olevat.

"Raju" reede :)

Reede oli piisavalt pöörane.
Esiteks oli tööl mitmeid pakilisi asju, mis osaliselt said siiski enam-vähem korda.
Ebameeldiv oli, et pidin paluma töölt varem ära, samas kui tegelikult oleks vaja olnud veel mõned asjad ära teha, aga mille kohta ma arvasin, et eks ma siis kodus nädalavahetusel teen.

(Võite kaks korda arvata, kas ma tegin täna kübetki tööd?!) :D

Töölt lubati ära küll, aga mulle jäi sellest ikkagi ebameeldiv tunne. Ja mulle anti mõista, et minu tööga polda rahul. Ehkki ma väljendasin arusaamatust, et miks siis mõned inimesed võtavad endale ülesandeid, mis nende kohustuste hulka ei kuulu, pealegi ei anna mulle keegi tagasisidet, aga ikkagi jäi mulle paha tunne.

Kuid kuna mul oli kiire, siis otsustasin, et mõtlen tööasjadele uuesti esmaspäeval.

Niisiis tormasin bussile ja pidin jõudma õigeks ajaks kokkulepitud kohta, et autoga edasi sõita.

M. hakkas taas minevikku meenutama, aga ma ei tahtnud sellest midagi kuulda. Enam mitte.
Ma ei saa teha midagi olematuks ja ei tahagi, aga ma blokeerin mõned mälestused.

Esinemine läks kenasti, rahvast oli üllatavalt palju. R. ei saanud tulla, sest teda ei lubatud töölt ära, aga loodetavasti saime me hakkama. Tema oleks muidugi kriitilisem olnud.

Tagasi sõites oli auto rahvast täis, ilm oli väga koledaks pööranud, sadas lörtsi, mis muutus laiaks lumeks, tee oli libe.

Edasi tuli esinemine kohalikul kultuuriüritusel, kuhu jõudsime kenasti. Ja üle ootuste oli ka siin rahvast päris palju, arvestades, et meie ei lootnud kedagi saalis näha... :)

Ja minu meelest jäädi väga rahule. Pärast oli veel väike arutelu kõnealust persooni mäletavate inimeste vahel, tore oli kuulata inimesi, kes olid kuulsust näinud ja teda tundnud. R.-l tuli ideee lasta temast näidend kirjutada, ta on tõesti piisavalt kirju elukäiguga inimene ja selgi korral tuli ilmsiks huvitavid episoode, mida saaks kohe näidendis ära kasutada.

Kultuurist üdini läbi imbunud, läksin õhtul sauna, et kultuurikiht maha pesta! :)
Polnud ammu sauna saanud, nii hea oli kamina ees istuda ja laval end kuumutada ja naistejutte rääkida.

Koju sain alles poole kahe ajal ja siis kohe magama ja hommikul magasin nii raskelt, et ei kuulnud isegi seda, millal mees tööle läks.
Aga nii hea oli ühelgi hommikul magada, ilma et peaks pool kuus üles ärkama.... Mõnus!

Ei taha olla vihatud

Kummaline on see, et kui ma kirjutasin eelmist sissekannet, siis pidasin silmas üht konkreetset inimest, aga praegu on see vihkamise lugu aktuaalne ka veel hoopis teise inimesega seotuna.

Ja see teeb mulle hoopis rohkem haiget.

Eelmisel puhul oli mul sellest inimesest kahju, kuid sellel juhul on mu sisemuses halb tunne.

Ma ei muuda oma otsuseid, kuid ma ei taha olla vihatud. Ehkki tean, et olen selleks ise kõik teinud, et see nii oleks... Mitte küll minu vaatenurgast nähtuna, aga ma saan aru, kui teine inimene niimoodi asju näeb. Ma võin seda mõista. Ja ma mõistangi.

Aga see ei tähenda, et oleks vähem valus.

Ma tahan minna OMA teed, aga mul oleks hea teada, et minu peale mõeldakse vähemalt soojade mõtetega ja et poleks vaenutsemist.

Vahest on aeg hea abimees asjade selginemisel ja lahenemisel, nagu ka hea sõber K. arvas. Võib-olla tõesti.

Jõuaksin ma vaid selle aja ära oodata.

Vihkamisest

Mul on tõeliselt kahju inimestest, kes mürgitavad oma elu vihkamisega.
Ma ei suuda seda mõista.

Mina olen ka aeg-ajalt vihane ja vahel saan ma asjadest valesti aru ja siis ma tigetsen ja vahel olen mõne inimese vastu õel... Või ma ise arvan, et olen õel ja kuri.

Ma küll ei arva, et seda juhtuks tihti, aga näiteks päevade ajal olen tundlikum ja siis ehk pisut emotsionaalsem.

Aga - kui ma analüüsin ja mõtlen ja arutlen ja asjadele kõrvalt vaadata püüan, siis saan enamasti aru, et võib vaadata ka teisest küljest, võib mõista ka teistmoodi, võib mõista teise inimese käitumismotiive ja tegelikult on märksõnaks mu enda suhtumine asjasse.
Kunagi ei ole põhjust nuriseda teiste üle, vaata ikka kõigepealt iseennast ja oma käitumist.

Ikka mu lemmiklause - maailma muutmine algab iseendast.

Ja kui ma siis olen natuke porisenud ja oma emotsioone väljendanud ja püüdnud analüüsida omaenda käitumist, siis on rahu maapeal ja minus eneses.

Kuid - ma ei suuda mõista jäägitut ja lõpmatut vihkamist. See hämmmastab mind alati. Einoh, tegelikult võin ma mõista küll, miks inimene vihkab ja ei suuda andestada, aga ometi on vihkamine niivõrd destruktiivne tunne, see lõhub inimest ennast ja teisi tema ümber ja tegelikult kõige lähedasemaid.

Oma vihkamisega võib eemale peletada ka need, kes teda armastavad. Kahjuks ei saa ta sellest aru.
Ometi võiks inimene olla õnnelik, tal on armastus, tal on kõik vajalik eluks olemas, võiks keskenduda armastusele ja näha maailma ilusat poolt ning näidata ka endast seda ilusamat poolt. Kuid tema kiirgab välja vihkamist, hävitades sellega nii ennast kui teisi enda ümber.

Kurb on.

Kas ta kunagi mõistab, kui palju ta sellega halba teeb? Just eelkõige endale ja oma kõige lähedasematele.

Ma ise olen tunda saanud andestamise ja armastuse kõikevõitvat jõudu ja kogenud õnne, kergendust ja heaolutunnet andestades ja armastades, et ma ei tahaks iial vahetada seda vihkamise vastu, mis hävitab iga su rakku, sööb sind seestpoolt, muutes sind inimvareks, sest näed ainult halba ja kurjust enda ümber.

Oled see, mida mõtled.
See, mida endast välja saadad, tuleb Sulle endale tagasi.

Pikasuka Pipi

Eile...
Eile käisin seal, kus mul kunagi oli hea... Mõned asjad tekitasid nostalgiat, aga ma pidin selle endas maha suruma, muidu läinuks kõik saavutatu käest.
Ainus, kes mind aidata saab, olen ma ise - ja ma aitan ennast väga eduliselt. Peaaegu... :)
Ega ma ei eitagi, et teinekord hiilivad ligi mõtted, mida mul ei tohi olla, aga siis ma blokeerin nad eos ja see töötab küll.
Tunnen end lausa Pipi Pikksukana - nii tugev olen! :)

Tavalised tööpäevad... ei midagi põrutavat

Eile
meeldis mulle, et sain juba poolest päevast ära minna ja ametivendadega kokku saada. See on alati lõõgastav.
K-ga rääkisin pikalt, aga mul on raske talle erapooletult midagi öelda, ma ei saagi tegelikult midagi öelda, kõik vastused on inimese sees olemas, mina saan ainult kuulata ja talle pöialt hoida, et tal hästi läheks...
Tean, kui raske on teha kardinaalseid pöördeid, kui ikka on lootuskiir ja paljud märgid näitavad, et kõik oleks siiski võimalik... Lootus on tohutu jõud. Aga - takistus samuti. Ohh, raske... raske.... Aga ma loodan, et tal läheb hästi ja üha paremini. Lootust ju on...

Pärast käisime K-ga söömas, kahjuks jäi aeg väheseks, rääkida olnuks veel nii palju! Küllap teinekord jälle...

***********

Täna oli tihe päev.

Hommikust saadik olen tegutsenud ja rabelenud nagu orav rattas.
On olnud kokkupuutumist ebameeldivate inimestega, kes on lärmakalt mingeid olematuid õigusi taga ajanud. Ebameeldiv kogemus.

Olen pidanud politsenikku mängima ja uurimistööd läbi viima, kusjuures mind üllatab inimeste valelikkus.
See on kohutav. Hämmastav jultumus.
Ja kui ma rahulduksin esimese variandiga, mis mulle ette söödetakse, siis nii jääkski. Aga ma olen juba piisavalt targemaks saanud ja mõistnud, et mitte iial ei saa uskuda ega usaldada sinisilmselt kedagi, tagusin aga tulist rauda ja kui mulle oli räägitud ka teist, kolmandat, neljandat, viiendat ja kuuendat varianti, siis hakkas asi isegi juba suhteliselt tõepäraseks muutuma. Nii et seitsmes lugu hakkas mulle juba isegi meeldima. :)

Aga masendav oli. Väga masendav teadmine, kui külma kõhuga on inimesed valmis valetama.

Kummaline, aga see väsitas.

Kuid hea oli, et päeva lõpuks sain rääkida hea sõbraga, kellega vesteldes sain endalegi ikka ja jälle oma seisukohta ja usku kinnitada, et ma olen õigel teel, olen teinud õiged otsused ja olen suuteline endale kindlaks jääma. See andis hea kindlustunde.

Veel oli ootamatuid asju, mida ma ei osanud arvata ega oodata. Seda meeldivamad. Kuigi seetõttu jookseb mul kolm üritust ühtekokku ja mina saan valida ainult ühe.
No näis, mis sellest edasi saab. Kas jääbki nii või... Seda näitab elu.

Aga praegu ma muidugi aitan, kuidas võimalik, ja teen, mis minu võimuses.

Harrastusteatrite draamafestival

Tegelikult käisin ju üleriigilisel harrastusteatrite festivalil. Muljeid on väga palju. Ei oskagi kohe alustada...
Negatiivse poole pealt oli ebameeldivaks üllatuseks, et programm kattus ja ikkagi ei saanud kõiki etendusi näha, kuigi oleks väga tahtnud.

Keskendusin põhiprogrammile, nägemata jäid maakondade parimad, ometi olevat ka seal häid pärle olnud. Ainukesena nägin Nõo näitetrupi etendust "Vann vales kohas", mis oli reede õhtul. Suhteliselt lame tükk, aga paar head karakterrolli oli.

Korraldajate sõnul on probleem selles, et keegi ei taha reedel juba lõunast alustada, muidu oleks saanud kolme päeva peale kõik etendused ära mahutada ja need ei oleks kattunud.

Kui see päev on pool aastat ette teada, on ju igal inimesel võimalik oma tööasju niimoodi sättida, et saab ühe päeva vabaks või ette või taha ära teha. Asi on ikkagi soovimatuses. Sellest on kahju!

Minul igatahes süda tilkus verd, et kõiki lavastusi ei näinud! :(

Aga räägime hoopis headest asjadest! :)

Hiiglama vahva oli õhkkond terves majas, sõbralikkus ja naeratavad näod, kohvikus oli laul ja tants ja pillimäng - supertore! Kõik spontaanselt - ühed võtavad laulud üles ja teised kohe liituvad. Imetore!

Aga etenduste juurde!

Reede õhtul oli lisaks "Vannile vales kohas" Võru Teatriateljee etendus "Võrumaa rituaalid", mida esitleti väljaspool ametlikku programmi. Väga vahva etendus, fantastiline lavastus! Soovitan tingimata vaatama minna! Eriti hea oli ehedus! Soovitus: istuge esimesse ritta! :)

Aga muidugi oli ka neid, kellele see ei meeldinud, üks vanaproua oli seisukohal, et see oli labane. Maitseasi.

Salme Teater mängis Arthur Milleri "Katsumus". Olen näinud seda Vanemuises, kus pealkiri on "Salemi nõiad". Sünge, aga mulle meeldis.

Mulle meeldib, kui etendus raputab.

Salme Teater oli lavastuse huvitavalt lahendanud, mängiti ilma peategelase John Proctorita. Algul arvasin, et neil on lihtsalt meesnäitlejatest puudus, aga pärast tuli välja, et see idee tuli lavastajal kärpimiste käigus. Häid osatäitmisi oli.

Jõelähtme Lavagrupp etendas Oleg ja Vladimir Presnjakovi "Ohvrit mängides". Mulle jäi selle mõte küll pisut selgusetuks, kohati tundus, et mingid asjad justkui ei haaku omavahel. Aga paar päris head näitlejatööd oli.

Teater Randlane tuli välja etendusega "Meretagune asi" Jüri Tuulikult. Väga hea peaosatäitja oli! Eakas proua ja mängis nagu kulda! Fantastiline! Paar korda vist komistas tekstiga, aga üldse mitte häirivalt, ta lihtsalt OLI laval ja see oli väga usutav.
Lisaks oli etenduses pillimängu ja laulu ning sellega võlusid nad ka rahva ära. Lõpus plaksutati ja tõusti püsti, kõigile meeldis väga.

Abja Kultuurimaja näitering mängis Martin McDonaghi "Mägede iluduskuningannat". Väga hea, aga raske materjal amatööridele puremiseks, seda enam, et enamusele tuleb silme ette võrdlusena Vanemuise sama lavastus, kus hiilgasid Herta Elviste ja Liina Tennosaar.
Peaosaline vanaproua oli natuke parem kui noorem osatäitja, noorem oli puine ja minu arvates ei mänginud rolli välja. Vahepeal justkui klappis ja oli hea, siis jälle muutus mänguks halvas mõttes.

Tartu Üliõpilasteater tuli välja F.M. Dostojevski-V. Vahingu-K. Kudu "Sortsidega". Olin põnevil, sest ei olnud seda näinud, kuid lavastus oli pälvinud preemia Eestist väljaspool.
Paraku pidin pettuma, sest mitte ei jõudnud pärale, mida sellega öelda taheti ja millest üldse jutt käis. Näitlejad olid professionaalsed, kuigi see oli esimene lavastus, kus tekst läks kaduma. Kuid osatäitjad olid väga head, peale ühe, kelle tekstist ei saanud mõnel korral aru. Väga hästi mängisid. Kui veel oleks aru ka saanud, millest nad mängisid ja MIKS, siis oleks päris tore olnud. :)

Palamuse Amatöörteater esitas Madis Kõivu "Tali". Palju häid osatäitmisi, hästi lavastatud (lavastaja professionaal Raivo Adlas!) ja naljakas. Publik võttis hästi vastu, naerdi palju ja žüriigi oli silmnähtavalt võlutud. Kuuldavasti kutsuti neid ülemeremaale esinema selle tükiga! On ka seda väärt!

Teater-stuudio "Veer & Shpaga" - O. Pard "Gamajunilinnu laulud". Pigem oli see kontsert-etendus aastast 1980, nagu keegi tabavalt ütles. Lauljal oli väga hea hääl, muide. Ja ega tal päeva viimase etendusena midagi häda ei olnud, aga sellesse konteksti oli ta kuidagi sobimatu.

Sõna võttis žürii, rääkis omapoolseid arvamusi, kommentaare, päris aru, miks üks või teine materjal lavastamiseks on võetud, kritiseeris, andis tagasisidet.

Siis vaadati veel lõpuks suvelavastuste kolme parimat, üks neist oli Räpina lavastus "Jõujaam", mida mängiti Leevakul ja lugu rääkis Leevaku hüdroelektrijaama ehitusest, millest J.Smuul kirjutas ka "Järvesuu poiste brigaadi".
Teine oli Tammsaare nim. Teater oma lavastusega "Lembelood vanas linnas" või midagi sellist, vabandust, kui mul valesti meelde jäi.
Ja kolmandat ei mäleta... palun vabandust. Ei kirjutanud üles.

Siis tulid autasustamised. Kuna oli 10. (juubeli) festival, siis jagati teenetemärke kauaaegsetele tegijatele.
Lõpuks jõudis järjekord lavastusteni ja näitlejateni.

Grand Prix sai Teater "Randlane" oma "Meretaguse asja "eest. Ja asja eest sai! :) Ehkki ka Palamuse oli väga tugev konkurent minu silmis.

Kolm päeva festivali sai läbi, järgmisel aastal on festival taas Tallinnas. Loodan, et siis on kava nii kokku pandud, et ikka kõiki etendusi näeks!

Nende päevade sisse mahtus ka laupäevaõhtune pidu, kus sain rohkem komplimente kui terve elu jooksul kokku! :):):) Ok, nali! Nii palju nüüd kah ei olnud... :) Aga kõige huvitavam, kellega mind võrreldi, oli "Bondi tüdruk"! :) :) :) Sellega mind polegi veel võrreldud! :):):)

Kaineks saanud :)

Muljeterohke nädalavahetus on möödas. Oli asju, millega jäin väga rahule, oli asju, millega niiväga mitte.
Küll mul on hea meel, et ma kohe koju jõudes ei tormanud blogisse oma emotsioone välja elama, sest mõne koha pealt läks ikka kehvasti ka, aga samas andis see põhjust asjadele teise pilguga vaadata.
Nagu alati - pole halba ilma heata.
Niisiis - hea, et sain blogist oma emotsioonid eemale hoida, muidu oleks see väga nutune ja ebameeldiv lugemine olnud.

Nüüd olen saanud emotsioone välja elada, olen saanud mõelda ja analüüsida, olen saanud kahetseda OMA muistseid vigu (mis on küll täiesti mõttetu tegevus, aga noh, järgmiseks korraks tallele pandud tarkustena!) ja olen kaine pilguga maailma vaatama hakanud.

Praegu tunnen end küll superhästi, taak on seljast kadunud ja mul on kerge olla. :)

Ühtki suppi ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse - vana tõde. Kui emotsioonid on ülepea, siis kainest mõtlemisest pole kasu, miski ei jõua pärale. Enne on vaja emotsioonid maha saada, siis saab hakata tööd tegema oma mõttemaailmaga, kinnisideedega, automaatsete mõtetega, oma käitumise analüüsidega... jne.

Minu puhul töötas. Ja loodan, et saadud õppetund niipea ei unune. Olen ju varemgi üritanud ja üritanud õppida, aga ikka pole midagi välja tulnud. Vahel on vist väga suurt vapustust vaja, et midagi muutuma hakkaks. Ja vahel on vaja põhjas ära käia, et saaks pinnale tõusta.

Oh, see on arusaamatu jutt ja pikk jutt, pikk jutt teatavasti on halb jutt.

Ühesõnaga - mul on hea meel, et mu ümber on palju väga toredaid inimesi, aitäh teile! Ja õnn on peidus inimese sees, see ei olene teistest, vaid Sina ise valid, kas oled õnnelik või õnnetu. Õnn peitub Su mõtteviisis. Punkt.

Ma võin ju kahetseda, et olen midagi halvasti teinud, aga ma ei saa midagi muuta, lihtsalt loodan, et järgmisel korral oskan käituda õigemini ja teha paremini.

Kõige lihtsam on süüdistada teisi, aga maailma muutmine algab iseendast.

Ja muide - vahel võib illusioonide purunemine vägagi tervendav olla! :)
Ja muide veel - hingesugulasi ei ole maailmas ainult üks, neid on palju ja vajalikul hetkel satuvad nad Sinu teele.

Igaühel on käia OMA tee. On tore, kui leiad hingesugulase, kellega on ühine tee, aga kui mitte, siis tuleb lihtsalt edasi rännata. Ükskord ta tuleb niikuinii.

Nädalavahetusel muredele ei mõtle!

Rõõmuga tõden, et on juba neljapäev. Esmaspäeval tundus nädalavahetus kuidagi trööstitult kaugel, aga see viga paranes õnneks iga päevaga! :)

Mul ei olnud isegi midagi kirjutada, sest kõik tundus nii tavaline ja sündmustevaene, mõtted olid vaid nädalavahetusel.

Homme sõidan ära.

Ma tahaksin tegelikult juba asju pakkida, aga mehe juuresolekul on mul seda väga ebamugav teha. Ta seirab kahtlustavalt, ta kommenteerib, ta on sarkastiline, ta vihastab - miks ma just selle või teise asja kaasa võtan, mida ma sinna tegema lähen... jne.
Ah, see tundub nii tühine ja jabur, kui ma seda kirjutan, aga TUNNE on seletamatu, seda ei suuda ma edasi anda. Võõrad inimesed ei saa sellest aru.

Aga - mul on ees nädalavahetus enda jaoks, ma näen mind huvitavaid asju, näen, mida teised teevad ja kuidas teevad, saan võrrelda, hinnata, muljeid vahetada... Ühesõnaga - naudin ette põnevaid elamusi.
Programm on ilmselt piisavalt tihe, igavust loodetavasti tunda ei saa! :) Jõuaks vaid endas kõiki muljeid talletada!


Igapäevase poole pealt:
mees sai komisjonidest rohelise tule, selles mõttes on õnneks korras, nüüd lõpeb see arutu tablettide neelamine, mida ta paberitest ilma jäämise hirmus lausa kolme- ja neljakordsetes annustes manustas.

Nüüd on tal veel mõned nipet-näpet asjad korda ajada, siis saab ta igapäevasesse rütmi sukelduda. Aga ega see veel ei tähenda, et ta rahulik oleks - oh ei! Närvitseb asjade pärast, mille pärast ei ole minu meelest üldse mõtet närvitseda - noh, näiteks, et mõned asjad veel venivad ja ei saa koheselt lahendust. No närvitsemine ei aita juuuu! Soovitan tal jätkuvalt rahusteid süüa.

Ja mina ootan jõuluaega. Sest siis saab natuke aega puhkust.

Treeninguid teeme hoolega, sest esinemiste pakkumisi tuleb meile järjest ja see on vahva! :) Ja jõuluaeg on veel ees... ;) Vihjan nimelt lootusele rohketele esinemistele... :)

Meil on päris suur trupp ja vahel tekitab see muret, aga tegelikult oleme saanud testida ka väiksemates kohtades esinemise ära - mahume küll! Ja alati on varuvariandiks kolme-neljakaupa esinemine... aga seni pole seda vaja läinud. Ainult transpordiga on teinekord jama, kui kahte autosse ära ei mahu... Me juba otsustasime endile bussi osta! :)

Täna oli põhjust meeles pidada mu häid koostööpartnereid - inimesed, kelle poole võin alati pöörduda, kellega on hea mureküsimusi arutada ja kes alati aitavad.

Mul on põhjust olla tänulik, et olen üleüldse ümbritsetud nii toredatest inimestest, ükskõik kuhu ka ei vaataks või kuhu ei pöörduks - alati on mu ümber äärmiselt häid kolleege, sõpru, tuttavaid... Kasvõi siin blogis - võõrad inimesed, kes hea sõnaga toetavad ja seeeläbi enam justkui polegi võõrad... :) Aitäh, pean ka teid meeles! :)

Kas pole siis põhjust olla õnnelik?

Muidugi on. Kui vaid inimene oleks alati rahul sellega, mis tal olemas on, ja ei mõtleks nii palju sellele, mida (või keda) tal ei ole...

Ja mõned puudujäägid eraelus tekitavad ka töisel pinnal rahulolematust - ma nimelt tajun, et mõni inimene tahab oma vastutusest kõrvale hiilida ja oma ülesanded minu õlule laduda... Ja kui ma talle seda nimetan, kuidas mulle tundub, siis tuleb sealt vastuseks, et mina ei tahtvat asjaga tegelda. Ma ju tegelen heameelega, aga ma ootan, et esmatasandi töö oleks tehtud, ja pealegi on meie ülesanded erinevad.

See ärritab mind, tunnen end lausnõmetsemise ees kaitsetuna. Ja ma ei talu, kui mulle ründavalt peale hüpatakse. Selles osas olen paraku ülihaavatavaks tehtud.

Vist olen väga tundlik. Liiga tundlik. Tuleb paksem nahk endale selga kasvatada. :)

Tegelikult ma tean, et kõik on omavahel seotud: pruugub vaid isiklikus plaanis väga hästi kulgeda, kui tööprobleemid ei ole enam mingid probleemid ja mind ei häiri ka demagoogitsevad ega mind ärakasutavad kolleegid...

Aga seni, kuni isiklikus plaanis nii hästi ei kulge, need paraku häirivad mind.


Mul tuleb nüüd kirjutamisel ilmselt paaripäevane vahe, aga pühapäeval olen tagasi ja usun, et siis on mul palju muljeid ja emotsioone, mida jagada tahan.

Ilusat nädalavahetust kõigile! :)

Uus pereliige

Täna tuli meie perre uus liige. Oli teda nüüd ikka oodatud ka...

Mees oli muidugi eriti elevil, aga eks minagi rõõmustasin, sest põhiline rõõmuallikas oli minu jaoks mitte see uus liige ise, vaid just see, et mees oli silmanähtavalt rahul ja et lõpuks ometi on närvesööv aeg tema jaoks läbi. Peaaegu läbi.

Aga ütlen, et kodurahu huvides on mehe rahulolu väga oluline.
Niisiis rõõmustasin minagi uue pereliikme üle.

Vähemalt ei ole mees enam masenduses. Ja saab ehk isegi terviseprobleemidest jagu, kui meeleolu positiivsem. Ja sellest tulenevalt ehk isegi varsti tööle minna. Ja siis on ta oma tavalises rütmis tagasi ja sellest võidame me kõik. Emotsionaalselt igatahes.

Mees hellitab pere noorimat kuis jaksab, imetleb ja katsetab. Tutvustas talle tema ööbimiskohta ja jättis ta raske südamega omapäi. :)

Mis teha, mehed on nagu lapsed, kui saavad endale uue AUTO... :)

Esmaspäeva hommik

Ootamatusi sajab igast kandist. Esimene pauk kohe tööle tulles. Mind häirib, kui ümberkorraldusi tehakse viimasel hetkel ja väga kiiresti on vaja tehtud plaanid nullida ning ümber häälestuda hoopis teisele lainele.

Sedapuhku polnud siiski veel kõige hullem variant, oleks võinud ju kehvemini minna. :)

Öösel sain kella kahe ajal voodisse, aga veel kolm läbi olin ärkvel, und ei tulnud ega tulnud, samamoodi nagu mõni öö tagasi pärast huvitavat hilisõhtust vestlust, aga seekord oli unetus tingitud peol joodud kohvist, mida ma vaatamata hilisele kellaajale mitu tassi sisse kaanisin.

Uni oligi pinnapealne, tundus, et ma polegi maganud, ometi olen nii reipa olemisega, justkui oleksin maganud 12 tundi järjest ülimalt kosutavat und. Kummaline.

Tean, et pean hakkama oma tööasju korraldama, aga tahan veel mõne minuti enda jaoks. Muidugi oleksin võinud ju nädalavahetusel kindlad asjad paika panna, aga ma ei suutnud töölainele häälestuda, liiga palju oli muid mõtteid peas, töö sinna küll enam ei mahtunud... :)

Nii - ja nüüd otsustavalt tööle!

Üllatusesineja

Tulin esinemast.

Me nimelt olime üllatusesinejateks! :)
Igal juhul läks meil hästi! Meid võeti väga hästi vastu ja saime äärmiselt positiivset tagasisidet. :)
Ise olime kangesti elevil - enne esinemist pabinas ja pärast esinemist õnnejoovastuses, et nii hästi läks! :)
Mulle endale meeldib see, et iga etteastega saame järjest rohkem enesekindlust ja julgust üles astuda erinevates olukordades.

Mees oli vihane, talle ei meeldinud, et "mingi privaatpidu" ja "teadagi, mida seal tehakse" - noh, kui tema mõttemaailm nii piiratud on, siis on sellest kahju.

Võiks ju olla nii, et pereliikmed tunnevad huvi selle vastu, mida teed, toetavad ja tunnustavad, mitte ei ironiseeri ja ei halvusta ning ei mõtle rumalusi kokku.

Aga - meil läks hästi ja see on peamine! Pärast oleks võinud veel peolegi jääda, aga kahjuks oli meie hulgas neid, kes kiiremas korras lahkuda tahtsid.

Osa meist oli küll valmis veel pidutsema, mina nende hulgas :), sest oleksin tahtnud tantsida ja end välja elada. Viimati sai tantsitud nädalpäevi tagasi - aga tundub, nagu oleks see juba väääääga ammu olnud! :)
Seltskond oli meie meelest väga meeldiv, ei mingeid labaseid viinaninasid, vaid väga kenad ja viisakad inimesed.

Järgmine esinemine juba paari nädala pärast! :)

Tegus päev

Tänaseks olin lapsele abi lubanud. Mul ei tulnud meeldegi, et pidin hoopis koolitusel olema! Hea, et eile hilisõhtul projektijuht mulle seda meelde tuletas! :)

Muidu poleks ma kalendrisse vaadanudki ja oleksin selle ürituse rahumeeli maha maganud.

Siis oli väike asjade ümberkorraldus, õnneks oli mees nõus kohustused enda õlule võtma ja ma sain koolitusele minna.

Väga huvitav oli näha ja teha asju, mida tavaliselt ei tee ja millele väga ei mõtle. Paneb vaatama hoopis teise pilguga. Ma küll ei ole neid harjutusi alahinnanud, kuid tavaliselt neid ei tehta.

Ja et mõte on kõige olulisem. Tohutult huvitav oli teksti analüüsida ja leida erinevaid tõlgendusvõimalusi.

Sageli on aru saada, et lihtsalt loetakse mingit teksti enda jaoks lahti mõtestamatult ja siis ei usu seda keegi. Kui ise endale selgeks ei tee, mida sellega öelda tahad, kuidas siis teisteni loetava mõte peaks jõudma?!

Koju jõudsin suhteliselt hilja, nii oligi täna täispikk päev ja ma olen üsna väsinud. Öist und jäi ka väheks, peakski magama minema ja ennast välja puhkama. Üle tüki aja. :)

Homme õhtul on esinemine.

Hingedepäev

Kuna kell on juba üle südaöö, siis kõik toimunu on toimunud eile.

Eile käisin koolitusel, kuulasin tarka juttu, aga ma olin seda lektorit varem ka kuulnud ja jutt kattus ka üsna paljus sellega, mida ta oli varem räääkinud. Siiski oli uusi nüansse ka.

Igal juhul oli teda huvitav kuulata, sest ta ei ole kuiv ja puine, vaid esitab oma juttu kaasakiskuvalt ja huumoriga, siis on kergem jälgida ning uni ei tule peale. :)

Veel oli asjaajamisi, mille käigus sain teada mitte just kõige meeldivamaid asju, aga ma loodan, et mu positiivne mõtlemine ei jäta mind maha. Ja õnneks sain õhtul parimale sõbrale südant puistata, sellevõrra sai ka kergem. :)

Eile oli hingede päev. Käisime surnuaial. Mul ei ole siia rohkem lähedasi maetud kui poeg ja isa.
Surnuaed oli imeilus kõigi põlevate tulukestega...

Kuidagi eriliselt hingeminev oli hubisevate küünlaleegikestega kaetud maa ning siravate tähekestega tumesinine taevalaotus..... Tunne, nagu vaataksid kõik hinged igaüks oma tähekeselt siia meie poole ja tänaksid meid süüdatud tulukeste eest...

Kodus panime akendele ka küünlad põlema, et hinged näeksid koju tulla...

Ja on nii hea ja soe tunne, kui keegi teeb tuju heaks ainuüksi oma olemasoluga. Ilus punkt päevale. Ilus punkt hingedepäevale.
Mis on veel olulisem kui hing, inimhing? Hingesugulus... Sugulashing... Kui oled selle leidnud, siis väidetavalt tunned ta ära. Mulle tundub, et mina olen leidnud ja tundnud.
Hea, et ta on olemas, aitäh selle eest!