Ei mingit puhkepäeva!

Homme ei tule puhkusest midagi välja, sest päev on minu eest ära planeeritud.

Tegelikult mind häirib, kui mult laupäev ära võetakse, millegipärast see tundub kõige õigema ja vajalikuma puhkepäevana.

Aga hea on see, et teadsin sellest varakult ette, nii ei saanud ma hakata mõtlemagi sellele, et laupäev on mu enda päralt.

Kõige ebameeldivam on, kui oled põhjalikult valmis mõelnud, mida ja kuidas oma aega planeerid, kõik mõtted on juba tegevuses eesootavate meeldivate asjadega, ja siis lüüakse plaanid halastamatult segi.

Nurisemiseks pole siiski ju põhjust, sest positiivseid emotsioone tuleb ilmselt küllaga! :)

Rahafilosoofia

Eile sain ise suure rumalusega hakkama. Ei osanud piiri pidada. Eks nüüd tuleb püksirihma pingutada.

Kõige ebameeldivam on muidugi asjaolu, et ma pean ka pisiasjadeks mehelt raha küsima või siis loobuma nt. treeningutest või lõunasöögist.

Samas ei oska end süüdistada ka. Lõppude lõpuks ei saa ma lasta lapsel paljalt ringi joosta ja üleüldse - minu suhe rahasse on hoopis teine kui mehel.

Temal ei ole isegi siis raha, kui 1000 krooni rahakotis, iga sendi väljaandmine valmistaks talle justkui füüsilist piina ja temalt rahaküsimise teeb ta nii ebameeldivaks kehakeele, näoilme ja vihase pobinaga, et pead end tundma kohutava süüdlasena, kui raha on vaja.

Mina olen teisest puust. Lähtun filosoofiast, et kui aina kordad, et raha ei ole ja midagi osta ei saa, siis nii ongi. Mõtte ja sõna jõud on tohutu! Kui ma endale pidevalt korrutan, et mul ei ole raha, siis ei ole ka.

Aga kui on midagi vaja ja parajasti raha on, siis tuleb vajalik asi ära osta, mitte põdeda ja kõhelda ja siis nuriseda, et ei saa seda ega teist. Raha saab otsa ka siis, kui teda kangesti hoida püüad, ainult et siis kulub ta kuidagi märkamatult, ilma et arugi saad, mille peale täpselt.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See on ikka nii. Lihtsalt ei tohi raha pärast muretseda.

Nii et minul rahaprobleemi ei eksisteeri - kui raha on, siis kulutan, kui ei ole, siis ei kuluta. :) Mõlematpidi saab hakkama.

Hea küll, ma saan aru, et selline jutt ajab kokkuhoidlikult majandavad ja korralikult eelarvet planeerivad inimesed närvi, aga küllap ka mina majandaksin hoopis teisiti, kui ma peaksin vaid endale lootma. Kuna praegu veel ei pea, siis on lihtsalt nii nagu on.

See pole ka selline asi, mille pärast peaks oma pead hirmsasti vaevama.

See on ju ainult raha. Maailmas on palju tähtsamaid asju kui raha. Ja minu jaoks on asju, mis lähevad mulle rahast palju rohkem korda.

Auto läks ära

Auto on sedapuhku õhtul. Läheb lammutusse. Ta oli ka ikka sellises seisus, et kole oli sissegi istuda, rääkimata sellest, et kõik vajas alatasa remonti ja putitamist.... :)

Mees otsib uut autot. Tal on enam-vähem sobiv välja vaadatud, aga probleem on nagu alati ainult ühes - rahas.
Riskida ta ka väga palju ei taha, aga kes ei riski, see šampanjat ei joo. Paraku on see ainult minu arvamine.
Mees on masenduses ja depressioonis, ta ei talu sellist olukorda, kus ta ei saa midagi teha. Ta ei suuda vabalt võtta ja rahulikult kaaluda. Käib närviliselt ringi ja ei võta mind kuulda, et tema närveldamine ei aita mitte kuidagi probleemi lahendada.

Selle peale leiti, et no minul on loomulikult ükspuha! See oli väga ebaõiglane, ma lihtsalt teen vahet asjadel, mida ma muuta saan ja mida ma muuta ei saa. Ei ole ju mõtet närida küüsi ja hulluks minna, kui midagi konkreetset teha ja muuta ei saa.

Seoses sellega tuli muidugi jamasid, mida ma polnud ette näinud ja mille kohta ma arvasin, et ma ei pea seda kunagi avaldama. Nüüd tulid asjad avalikuks, suhtumine oli enam-vähem ootuspärane, aga ma ei lase end sellest morjendada.

Pakkusin hoopis erinevaid variante välja ja tirisin ta kohe Ametiasutusse, tema ei ole hoopiski selline, kellest oleks mingit asjaajajat, ta kohe ei kannata selliseid asju. Ohjad tuleb lihtsalt enda kätte haarata.

Oodatud lahendusi muidugi ei tulnud, aga mitu head varumõtet saime küll, mina olen optimist ja tundub, et suutsin ka mehesse süstida lootusrikkust.

Muidugi absoluutne üllatus - mõnitamist, õiendamist ja karjumist rohkem ei järgnenud, kuigi ma arvasin, et seda kuulen ette ja taha. Uskumatu! Aga meeldiv üllatus.

Probleem... lükkaks kuhugi kaugemale...?

Tegelikult on mul vaja üks tervisega seonduv asi kiiremas korras ette võtta, nagu ma hakkan täheldama.
Siiani ma väga ei muretsenud, aga mida aeg edasi, seda rahutumaks muutun.

Põhjus ka selles, et see nõuab visiiti eriarsti juurde, aga just sinna ma eriti minna ei taha, sestap lükkan ja lükkan edasi... Minu meelest väga tüüpiline - ikka viivitada viimase võimaluseni.

Olen mõelnud probleemi tekke üle, kas see võiks olla seotud teatud asjadega, mida ma ei taha.

See võib ju vabalt olla, et alateadvuslik vastumeelsus millegi vastu tekitab sellise probleemi, et tänu sellele probleemile poleks vaja selle "millegi" pärast muretseda... oh, ma vist räägin väga keeruliselt, aga ma ise tean väga hästi, mida ma mõtlen. :)

Või paneks kannatuse proovile - kui kaua õnnestub tekkinud probleemi ignoreerida, ilma et sel väga tõsised tagajärjed oleks?

ELU ARMASTUSEST

Kõigi õnnetute armastuslugude taustal oli nii hea lugeda hoopis õnnelikke lugusid Epult ja Mutilt ja Triinult, mis niivõrd hästi haakusid minu ideaalpildiga ja kujutluspiltidega MINU ÕNNELIKUST ABIELUST, justkui oleksin need ise kirjutanud.

Need lood annavad lootust, et vastastikune armastus ei ole maailmast veel kadunud, vaid eksisteerib meie keskel edasi. Õnnelikud on need, kes on leidnud oma ELU ARMASTUSE ja oma õnne - see on suurim väärtus elus.

Kummaline, et maailmas on sarnaste mõtete ja arusaamadega inimesi, tundsin end kohe väga hästi, kui mõistsin, et ma ei tahagi midagi utoopilist, vaid see võib väga hästi olla ka minu reaalne elu.
Mingis mõttes on ju olnud ka, niipalju kui ma ise olen suutnud seda õnnelikuks elada. Kõik oleneb ju mõtlemisest ja suhtumisest. Kui halvad asjad vajuvad minevikku, siis võib ju mõelda, et polegi kõige hullem.

Samasuguseid õnneliku armastuse vaateid olen eneses kandnud, ometi olen ise teinud vigu ja eksinud nendesamade reeglite vastu, mida tegelikult õigeks pean. Ma tunnistan oma vigu. Ja ei taha neid enam tulevikus korrata.

Ainult et - suhted ei ole ühepoolsed. Kõik ei olene ju ka ainult endast.

Aga aitäh Epule, Mutile ja Triinule! Ma kohe ei saanud sellest kirjutamata ja teid nimetamata jätta! :)

Poolik elu

Kui suur peab olema armastus, et anda vabaks armastatud inimene, et tema leiaks oma õnne? Minu arvates VÄGA SUUR.

K. kirjutas mulle pikalt sellest, et ta ei taha hoida kinni armastatud naist, kes ilmselgelt armastab teist. Oh, need on nii keerulised lood, aga ma hindan temas seda, et tema jaoks ei ole oluline poolik elu - saada naine, kes aina mõtleb teisele. Milleks?! Mis mõte sel on?!

Parem anda armastatud naisele võimalus olla õnnelik sellega, keda ta ise tahab, kui leppida vastamata armastusega.

Ma ise ei sooviks vaenlaselegi sellist poolikut elu. Ma tean, mida see tähendab.

Ja ma ei tahaks, et keegi peaks niimoodi elama. See oleks vale. Nagu K. ütles, et soojätkamiseks kõlbaks selline elu küll ja saaks ju hakkama, aga see pole see, mida tema vajab. Ka lapsed saavad aru, kas vanemate vahel on armastust või mitte, see paistab ju igati välja.

Niisiis on ta otsuse teinud. Ma usun, et see on ainuvõimalik samm. Tema armastus ON nii suur, et soovida oma armastatule õnne. Ta võib ise olla väga õnnetu, et lahkub armsast inimesest, aga ta teab, et oleks veel õnnetum, kui teeks õnnetuks kõige kallima.

Armastav inimene saab olla õnnelik vaid läbi armsa inimese õnne. Nii lihtne see ongi.

Elu ilma vastuarmastuseta pole mingi elu, võid armastada teist nii palju kui tahes, aga kui armastust vastu ei saa, siis lõpmatuseni niimoodi vastu ei pea. Aja küsimus, kauaks niimoodi kokku jäädakse.
Või ma ei tea... Kannatlik ja pikameelne eestlane talub paljugi.

Ma ise ei taha sellist poolikut elu, aga... no ma ei kommentaari...

Südamejagamisest

Täna tilkus süda verd, kui Kristiina pakkus mulle teatripiletit "Nora/Maja" etendusele.

Pea hakkas palavikuliselt tööle, esimene mõte oli kohe teatrisse tormata, murdosa sekundi jooksul jõudis kohusetundlik trennimõte kannule ja siis püüdsid nad võidelda loetud telefonikõneminutite jooksul, kumb peale jääb.

Kohusetunne jäi peale.

See'p see on, kui teenid mitut Jumalat ja mitmed asjad huvitavad. Kangesti oleks tahtnud teatrisse minna, aga trennist ei tahtnud ka loobuda, sest see meeldib ka ja pealegi on esinemiseks vaja harjutada, harjutada, harjutada...

Meeldiv trenn+kohusetunne=teatrist loobumine...

Nii pidin ikkagi "EI" ütlema, väga raske südamega, aga pidin ütlema...

Nii on kõigi külalisetendustega... loen kuulutusi ja süda tilgub verd... muidugi ma tean, et ühel hetkel loobun mõnest trennist ja valin mõne sellise teatrietenduse, mida ma ikka väga-väga hirmsasti näha tahan, sest mu südames on teatril kindel koht...

Ja mitte ainult sellisel teatril, mida vaadata saan... :)

Ja kui südamejagamisest rääkida, siis seal on veel üks väga kindel koht hõivatud... ;)

Hirmsate uudiste päev

Nädala esimene päev. Natuke tüütu, sest terve töönädal on veel ees...
Aga õnneks tööd tehes lippas aeg kiiresti.

Ja päris hirmsaid uudiseid oli ka.

Üsna hirmus on mõelda, mis võib juhtuda meie lähedaste inimestega või nende tuttavatega... Kuidas puudutab see meie elusid...

Ma olen küll alati seda meelt olnud, et mitte midagi ei juhtu niisama, ilma põhjuseta. Igal asjal on põhjus.
Enamasti antakse meile erinevaid kogemusi ja läbielamisi selleks, et me mõtleksime millegi üle või teeksime järeldusi või hindaksime ümber oma seniseid arvamusi või väärtushinnanguid.

Ei ole halba ilma heata..., kuid vahel on sündmused nii valusad, et mõistus keeldub uskumast, et need on juhtunud tegelikult hea eesmärgi nimel.

Kas nende sündmuste tagajärjel midagi muutub või mitte, seda näitab aeg.

Otsapidi olen minagi neist sündmustest osa saanud ja kaasa elanud, kuidas kõik edasi kulgeb, ei oska keegi ette aimata.

Lootus paremusele on alati olemas, aga suhtumised on ilmselt väga palju muutunud. Võib-olla igaveseks.
Hoian pöialt ja saadan häid mõtteid väga heale sõbrale.

Veel teatrikülastusest

Kui ma veel eilsest teatrist räägin, siis selle koha pealt, et mitte iial enam ei kavatse ma minna teatrisse niimoodi, et asutuses muretsetakse suuremal hulgal pileteid ja siis on üks suur tore ühine teatrikülastus!

EIIIII!!!

See oli päris kohutav - istuda viimases reas ja küünitada siitpoolt ja sealtpoolt, et üldse midagi näha! Kusjuures loomulikult ei näinud ma näitlejate näoilmeid!

Mitmel korral mõtlesin, et parem oleks mul seina ääres püsti seista, siis vähemalt näeks tegevustki! Nüüd oli see suuremas osas kuuldemäng!

Hea küll, eks ma natuke liialdan ka, nägin ju ikka midagi, aga vaieldamatult oli positsioon vilets!

Kui ma ise ostan pileteid, siis sellisel juhul, kui esiridadesse pileteid ei ole, siis võimalusel võtan piletid nt. järgmisele etendusele, kus on kohtade valikuvõimalus suurem.

Eks ole seegi teatrikülastus kogemus tagataskusse panemiseks: piletite muretsemist ei usalda ma kellelegi teisele. :)

"Jäine mõrv"

Unustasin hoopiski - käisin ju eile teatris ka!

Edward Taylor

JÄINE MÕRV

Thriller kahes vaatuses

Lavastaja Leino Rei
Kunstnik Rosita Raud (Vene Teater)

Osades Jaan Rekkor, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar ja Eva Klemets


Tegu oli mõnusa meelelahutusega, kusjuures pean ütlema, et mõned käigud olid minu jaoks etteaimatavad. Egas ma siis ilmaasjata omal ajal erinevaid kriminulle tonnide kaupa ei neelanud!
Aga head näitlejad ja sujuv mäng ning ootamatu puänt - kokku meeldiv teatrielamus.

Noorus on hukas?

Täna sain kirja. Väga ootamatu kirja. Küllap see tulenes sellest, et eile tõstatus üks päris valus probleem asjast, mida ma ei osanud kahtlustadagi.

Ja kui ma täna tahtsin sellest rääkida, siis lubati mulle kiri kirjutada. Kirjutatigi.

See oli väga mõtlemapanev kiri. Ma ei osanud arvata, et ma olen selline, kellega ei juleta rääkida, et ma olen autoritaarne ja mõistmatu ega saa mitte millestki aru.

Ise olen arvanud, et ma püüan mõista ja leida lahendusi ka siis, kui ma ei ole päris nõus kõigega ning saades rohkem infot, on mul kergem otsustada positiivselt.

Arusaamad on erinevad meil endil meist ja teistel meist. Kui mind on peetud heaks kuulajaks ja selliseks, kellele võib kõigest rääkida, siis tuleb välja, et see kehtib ainult võõraste, tuttavate ja sõprade puhul, lähisugulastele see vist ei laiene. :)

Kas on tegu sellega, et lähisugulaste puhul oleme liiga kaitsvad ja ohutunne on suurem, kui see ilmtingimata vajalik on, või on see, et oma lähisugulastesse puutuv puudutab meid isiklikult, või hoopis tunneme endal suuremat vastutust?

Igal juhul sain mõtteainet ja tunnen rõõmu, et probleem ei jäänud õhku rippuma, vaid see tõstatati viisil, mis oli osapoole jaoks vastuvõetav.

See annab mulle põhjust oma käitumist rohkem analüüsida ja kontrollida ning midagi muuta, et suhteid parandada. Ma saan ju midagi ette võtta, kui ma tean asjast. Kui ma midagi ei tea, ei saa ma ka midagi teha. Sest ma ei tule selle pealegi, et teine osapool on rahulolematu.

Mulle meeldib, et ta mulle kirjutas, see oli temast väga nutikas! Ja ilmselge märguanne, et viibin liiga palju arvutis, kui minuga on lihtsam ühendust saada arvuti vahendusel kui silmast silma vesteldes! :)

Lisaks paluti mul lugeda seda.

Ilmselge, et noorus ei ole hukas! Pigem on hukas vanemad...

Pühapäevane treening

Täna oli trenn. Plaaniväline, sest tavapärases trennis saab edasijõudnute pooltund paraku ikka nii kiiresti otsa, et midagi erilist ei jõua teha.

Seetõttu läks tänane küll vägagi asja ette. Loodetavasti on treeneril aega meiega ka edaspidi lisatrenne teha, eriti kui ta nägi, et oleme tõesti hingega asja juures ja tõsimeelselt huvitatud.

Kolm korda nädalas oleks muidugi normaalne, aga treeneril pole sellist aega. Ehk edaspidi saame ka ilma treenerita ühe korra lisaks teha, see annab kindlustunnet ja kõik jääb paremini meelde.

Pärast trenni tundsin vajadust just sellise lõõgastuse järele, millest eelmises postituses kirjutasin. Tegelikult lähen hoopis vanni ja mõnulen seal.
Asi seegi.

Massaaž

Pühapäev.
Tahaksin tagasi sinna, kus ma päev-paar tagasi olin, tahaksin massaaži ja mõnuleda.

Massaaž oli hea. Ma olin kindel, et mul pole pingeid, sest püüan neid endasse mitte lasta, aga tegelikult oli päris valus, kui erinevaid närvipunkte mõjutati. Järelikult pole asi sugugi nii roosiline, massöör arvas ka, et mul oleks vaja mitut seanssi, et probleemseid kohti pingetest vabastada.

Küllap see õige on. Niisiis võtsin ka vesivoodimassaaži, see oli isegi mõnusam, sest ei teinud haiget.;)

Aga tegelikult igatsen ma hoopis hellemat kohtlemist, valusat massaaži ei taha.

Tahan õrnu paitusi ja armastusega antud silitusi, tahan kaisusolemist ja hoidmist.
Igatsusetunne.

Aeg maha

Tagasi!

Eile oli nii toimekas ja vahva päev, et arvutisse ma päeva jooksul ei jõudnudki.
Kõik oli väga toredasti ette valmistatud ja meie kolleegidega jäime küll rahule.

Lõunast oli uus plaan meie aja sisustamiseks ja seegi oli super.
Mõnus, kui sinuga tegeldakse, mõnus on tunda end vabalt ja nautida kõike pakutavat.

Mina loomulikult ei suuda millestki loobuda, nii ei suutnud ma ära öelda ühestki toidukorrast, ehkki neid kippus eile väga tihedalt olema. Kogu aeg oli tunne, et enam ei jaksa, aga no inimese ahnus on ju piiritu!

Nii sai peaaegu et iga tunni-paari tagant söödud head ja paremat, aga tänu sellele ei hakanud ükski joodud alkohol oma mõju avaldama, ehkki suisa mitmeid erinevaid sai tarbitud. Hommikulgi ei olnud neist segamini joodud asjadest paha ega peavalu.

Ehkki plaane oli eelnevalt mitmeid, langesid need teatud põhjustel ära, sellest oli küll pisut kahju, aga meil oli niigi lõbus, naeruteraapia vastu ei ole mul kunagi midagi, ja meil omavahel saab hirmsasti nalja.

Meil ei õnnestunud küll väga salaja oma asju toimetada, sest õnnetuseks on minu viibimine ükskõik kus kaugelt ära tuntav teatud põhjustel, aga ka see teadmine tegi omakorda hirmus palju nalja. :)

Hommikul lahkusid paljud varakult, mina tegin mõnusa jalutuskäigu, nautisin sügisest loodust ja mõtisklesin meeldivatest asjadest.
Hea oli aeg maha võtta. Hingetõmbepaus kulus ära.

Argielu läheb edasi. Aga sellele mõtlen ma hiljem.

Veel naudin hetki, mil olen üksi oma mõtetega.

Külm sõda

On selgemast selgem, et poliitiline olukord on väga terav ja taas päevakorral "külm sõda".

Väike sunnitud vaheaeg (napp, aga vägagi tervitatav külma sõja perioodil!) võib kallutada sündmusi siiapoole või sinnapoole, see on ette ennustamatu.

Aga pisikest vaheaega on plaanis kasutada maksimaalselt!

Ei taha koju

Eile oli pikk tööpäev lausa ettekavatsetult ja sunniviisiliselt, aga täna istun suisa vabatahtlikult tööl ja tegelen siin küll töö-, küll isiklike asjadega.

Ma ei taha koju minna. Mul ei ole kuskile kiiret.

Kas see räägib millestki?

Mulle küll räägib.

Tegelikult igatsen seda, et TAHAN koju minna, sest mind oodatakse seal...

Vaat niisugune naiivitar, kes usub heameelega veel muinasjuttudesse... :)

Halvad ja head emotsioonid

Hommik algas kehvasti.

Üldiselt on enamasti õnneks läinud.

Seekord ka, aga pahameeletormist polnud pääsu. Mitte et see VIHA mind loksutanud oleks, kuid lihtsalt mõtlema paneb, kas PEAB alati tegema seda, mida EI TAHA teha? Kui tegu on nn. "vabatahtliku" asjaga?

Ma saan aru küll, et seda eeldatakse, kui olen tavaliselt ka vastutahtmist kõike teinud, peaasi, et rahul oldaks.
Aga kui ühel hetkel enam ei taha niimoodi, siis põhjustab see loomulikult rahulolematust.

Aga õnneks on asju, mis ebameeldivamad elamused varju jätavad ja kuhjaga häid emotsioone tekitavad. ;)
Sestap ei lase ma end ebameeldivustest morjendada, vaid keskendun sellele ilusale, mis rõõmu valmistab ja õnnelikuks teeb... ;)

Pikk päev ja uni silmas

Nii. Lõpuks sai pikk päev läbi. Koosolek lõppes ja ma hakkan nüüd koju minema. Kas pole meeletu - 13 tundi tööl!

Einoh, küllap on neid inimesi küll, kellele on suhteliselt tavaline olla 12-13 tundi tööl, aga ma tahangi öelda, et minu puhul see väga tavaline ei ole....

Jeeeh, ma vist hädaldan ilmaasjata, ega see päev nüüd nii kurnav kah ei olnud, ma ei põe erilist vastumeelsust töö vastu. :)))) Eks ta ikka mulle meeldib kah.. :))))

Ausalt öeldes lootsin küll, et nii pikalt ei lähe, ja eks see koosolek hakkas lõpus igavaks minema.

Mina, kes ma öösel ka suhteliselt vähe maganud olin, püüdsin vägisi silmi lahti hoida ja haigutust maha suruda.

Ja nagu alati - just siis, kui tunned, et silm vajub kinni rohkem kui pilgutuseks, tabad endalt silmi avades lektori pilgu! Uuh, häbi, häbi! :)))

Aga nüüd ruttu koju!

* * * * * *

Täna on väga pikk ja pingeline päev, aga ka see päev saab ükskord mööda. Just hommikune positiivne süst oleks ära kulunud, aga... mis teha...

* * * * * *

Ei oskagi kohe midagi öelda.

Nii ja naa.

Ühest küljest on kõik väga okei, aga teisalt jällegi mitte. Peaks nagu end hästi tundma, aga samas ju teadsin, et antud olukorras nii jääbki...

Ja ma ise ei saa midagi teha.

Siiski, siiski - kes ütles, et kui enam midagi ei ole, siis võimalus soovida on alati olemas.?! :)

Töine

Täna oli tööalane suuremat sorti kokkusaamine. Minu jaoks oli huvitav, kuigi ei olnud päris see koosseis, mida ma ootasin, kuid ma saan aru, et laiendatud koosolemine oli erandlik.

Teave oli huvipakkuv, seda infot on hea teada, sest paraku seisan päevast päeva silmitsi täna kõne all olnud faktidega.

Ja taas peab tõdema, et on väga vähe võimalusi midagi ette võtta.

Kuid äärmiselt positiivne on kuulda ja näha, mida teised teevad, kuidas toime tulevad, ning jagada oma kogemusi.
Jalg on ukse vahele saadud ja see on kõige olulisem.

"9 ja 1/2"

Eelmises postituses nimetatud 8 nädalat tõi mulle tegelikult kohe meelde filmi "9 ja 1/2", nii ei saanud ma jätta sedagi mainimata. :)

Ma olen tahtnud seda juba tükimat aega uuesti vaadata, et näha, milliseid emotsioone see minus nüüd tekitab.

Filmidega on ju nagu teatrietendustegagi - iga kord uuesti vaadates avastad midagi uut, tekivad uued emotsioonid, uued seosed...
Ka Sina ise pole täna enam see, kes olid eile (kui meenutada Gabrieli sõnu "Viimsest reliikviast").

8 nädalat

Muide, et te teaksite - täna oli üks ütlemata ilus ja armas päev.

8 nädalat.

Trennis

Käisin trennis.

Algajaid on lisandunud palju, edasijõudnutele tehakse veel pärast põhitrenni natuke lisa ka, aga ikkagi on seda vähe, igal juhul minule küll. Või olen mina eriliselt äpu.

Siiski leppisime kokku ühe lisatrenni aja, selle üle on mul hea meel. Sest meid kutsutakse novembris esinema, ja mulle ei meeldi esineda, kui tunnen end ebakindlalt.

Möödunud hooajal tegime vahel ise omakeskiski lisatreeninguid, kui oli vaja esinemiseks harjutada. Ja ega ilma ei saagi, kord nädalas on ikka häbematult vähe!

Kui tahta esinemas käia, siis peakski hakkama lisatunde tegema, muidu pärast esimest korda enam ei kutsuta! :) :) :)

Haruldased töömeetodid

Täna käisin siis lähikonnas tööalaselt muljetamas.

Õnneks oli üritus üles ehitatud niimoodi, et ma ei pidanud maailmanaba mängima, vaid sain niisamagi silma paista! :)

Igal juhul oli kena kuulda, kuidas mujal tööd tehakse - täpselt samamoodi, aga sellest räägitakse kui maailmatu uudsest töökorraldusest!

See oli nii kummaline! Ma pole veel selle peale tulnud, et rääkida niivõrd loomulikust meeskonnatööst kui väga haruldasest asjast! :)

Ma ju ei saakski oma tööd teha, kui poleks meeskonda, kellega arutada ja koostööd teha!

Vaat siis! Tuleb kõrva taha panna, et see, mida meie siin teeme, on mõnel pool nii haruldane, et sellest tuleb kõva häälega kõigile rääkida!

Einoh, huvipakkuvaid asju oli ikka ka ja nii mõndagi sai ju kõrvataha panna, nii et nuriseda pole millegi üle.

Aga siiski - ei midagi uut päikese all. Ja las nad arvavad pealegi, et siinmail ei teata meeskonnatööst midagi. :)

See-eest on homme Tartus tööalane kokkusaamine, millelt on tõepoolest midagi kasulikku oodata.