Ei tea, mis meestele vahel pähe lööb?! Kui sõber, kellega on alati tore rääkida, kes saadab toredaid laule, teeb plaate mulle meeldiva muusikaga, kelle muresid kuulan ja õnnetu armastuse probleeme jagan, kelle eksistentsi lõpetavaid mõtteid püüan hajutada, hakkab äkki jahuma sellist juttu, et suu jääb ammuli, siis.... Noh, ootamatud pöörded on muidugi vahvad... Ja kes siis ikka nalja teeb, kui ise ei tee!
Abiellumise koht ja kuupäev - einoh!!!! Kõik on kutsutud laulatusele ei tea millisesse kirikusse X päeval ja pulmapeole X lossi!!! :))))
Aga tänu taevale, et mina olen nüüd karastunud ja immuunne igasuguste juttude suhtes, sest tean - mehed ei mõtle iial midagi tõsiselt, neil on vahel ainult "teise peaga" mõtlemise periood ja mõned armastavad lihtsalt sõprade kulul nalja teha ja mõned naljad on väga kummalised....
Kui elu läheb igavaks, siis tuleb ju midagi lõbusat välja mõelda?! Et natuke vaheldust või nii...
Aga ikkagi imelik. Ebamugav. Ja mul tekib koheselt distantsivajadus ning ma ei tunne end enam vabalt. Enam ei ole turvalist olemist. Sõprade vahel vist ikka eksisteerivad tabuteemad.
Thursday, August 16, 2007
Lastekasvatamisest
Mõned inimesed on väga kurjad. Hea küll, ma saan aru, et vahel ollakse väsinud ja puha, aga mõnel läheb see üle piiri.
Väga ebameeldiv ja vastik on kuulata laste peale karjumist ja nendega tänitamist. Eriti väikeste lastega suhtlemisel. Eriti kole, kui seda teevad täiskasvanud, kes peaksid olema lastele kõige turvalisemad ja paremad ja neid kõige rohkem armastama.
Eriti kole, kui ei ole õpitud ära kõige elementaarsemat kasvatuspõhimõtet: kannatlikkus, rahulik meel ja järjekindlus põhimõttelistes nõudmistes. Lapsed õpivad eeskuju järgi. Mõttetu öelda, et tehke mu sõnade, mitte tegude järgi. Nii kuidas ise käitud, käituvad ka lapsed.
---------------- ------------------- --------------------
Mõningad isikud on loomulikult õppinud manipuleerima ja lunimistega oma tahtmist saama. Ja selge, et kui kord on saavutatud sellisel teel järeleandmisi, siis üritavad nad uuesti ja uuesti. Sedapuhku ei läinud see läbi. Jalgade trampimisel, uste paugutamisel, tigedal solvumisel ja härdal nutmisel ei olnud soovitud mõju. Oli näha, et teisalt oleks tehtud juba ainuüksi oma mugavuse pärast järeleandmisi, aga ei! Kaljukindlus jäi peale ja turvakaalutlustel nõudmistes ei astutud sammugi tagasi.
----------------- --------------------- --------------------
Kas see on mõne lapsevanema mingi eriline omadus, et välditakse ebameeldival teemal vestlemist lastega? Millegipärast õiendatakse, tänitatakse, ollakse nördinud tagaselja, aga kui küsida, kas siis lapsega sellest või teisest probleemist on räägitud, siis öeldakse: "Aga no räägi siis temaga!"
Paneb imestama, kas laps peaks olema selgeltnägija ja teadma, mida lapsevanem arvab, kui too ei suvatse suudki lahti teha??!! Ja miks peaks üks lapsevanem edastama teise lapsevanema mõtteid, arvamusi ja tundeid? Kehtib mingi vestluste delegeerimise süsteem või mis???
------------------- ---------------------- -------------------
Kummaline, kui lapsevanem ei suuda end kehtestada, annab järele lapse anumistele-lunimistele, ja siis on tige lapse peale, et too suutis ta jälle "ära rääkida". Ja kogu kupatuse saab lõpptulemusena kaela hoopis teine lapsevanem, kes olla last valesti kasvatanud??!!!!!!
------------------- ---------------------- --------------------
Üsna ränk, kui ei pea mitte ainult last kasvatama, vaid ka lapsevanemat.
Väga ebameeldiv ja vastik on kuulata laste peale karjumist ja nendega tänitamist. Eriti väikeste lastega suhtlemisel. Eriti kole, kui seda teevad täiskasvanud, kes peaksid olema lastele kõige turvalisemad ja paremad ja neid kõige rohkem armastama.
Eriti kole, kui ei ole õpitud ära kõige elementaarsemat kasvatuspõhimõtet: kannatlikkus, rahulik meel ja järjekindlus põhimõttelistes nõudmistes. Lapsed õpivad eeskuju järgi. Mõttetu öelda, et tehke mu sõnade, mitte tegude järgi. Nii kuidas ise käitud, käituvad ka lapsed.
---------------- ------------------- --------------------
Mõningad isikud on loomulikult õppinud manipuleerima ja lunimistega oma tahtmist saama. Ja selge, et kui kord on saavutatud sellisel teel järeleandmisi, siis üritavad nad uuesti ja uuesti. Sedapuhku ei läinud see läbi. Jalgade trampimisel, uste paugutamisel, tigedal solvumisel ja härdal nutmisel ei olnud soovitud mõju. Oli näha, et teisalt oleks tehtud juba ainuüksi oma mugavuse pärast järeleandmisi, aga ei! Kaljukindlus jäi peale ja turvakaalutlustel nõudmistes ei astutud sammugi tagasi.
----------------- --------------------- --------------------
Kas see on mõne lapsevanema mingi eriline omadus, et välditakse ebameeldival teemal vestlemist lastega? Millegipärast õiendatakse, tänitatakse, ollakse nördinud tagaselja, aga kui küsida, kas siis lapsega sellest või teisest probleemist on räägitud, siis öeldakse: "Aga no räägi siis temaga!"
Paneb imestama, kas laps peaks olema selgeltnägija ja teadma, mida lapsevanem arvab, kui too ei suvatse suudki lahti teha??!! Ja miks peaks üks lapsevanem edastama teise lapsevanema mõtteid, arvamusi ja tundeid? Kehtib mingi vestluste delegeerimise süsteem või mis???
------------------- ---------------------- -------------------
Kummaline, kui lapsevanem ei suuda end kehtestada, annab järele lapse anumistele-lunimistele, ja siis on tige lapse peale, et too suutis ta jälle "ära rääkida". Ja kogu kupatuse saab lõpptulemusena kaela hoopis teine lapsevanem, kes olla last valesti kasvatanud??!!!!!!
------------------- ---------------------- --------------------
Üsna ränk, kui ei pea mitte ainult last kasvatama, vaid ka lapsevanemat.
Tavaline elu
Tavaline linn. Tavaline maja. Tavaline korter. Tavaline perekond.
Tavaline situatsioon, kus tavaline X istub arvuti taga ja tavaline Y vaatab televiisorit.
Y: " Räägi nüüd ausalt, kellega sa öösiti arvutis suhtled? Meestega ka või?"
X, kellel midagi varjata pole, vastab ausalt: "Noh, tavaliselt küll naistega, aga vahel ka meestega." Sest X-l on ka meestuttavaid ja kolleege, kellega räägib ühistest hobidest või tööasjadest. Aga tavaliselt vestleb ta väga heade naissoost sõpradega hingemuredest. Ja need vestlused venivad tavaliselt kaunis pikaks.
Y: "Nonii. Siis on selge, mida sa siin kella kolmeni öösiti teed! Meil on mõttetu edasi koos elada, lähme lahku!"
X: "Kui Sa nii tahad..."
Y: "Sina tahad üksi elada, siis saad teha, mida tahad, ela arvutis ja suhtle, kellega tahad."
X: "Sina käisid selle mõtte välja... Hästi, kui soovid lahutust, teeme siis nii, nagu soovid."
Tavaline jutuajamine. Tavaliselt kordub see iga mõne päeva tagant. Hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et ei tekita enam mõtteid, et äkki...
Tavaline elu tavalises linnas tavalises perekonnas.
Tavaline situatsioon, kus tavaline X istub arvuti taga ja tavaline Y vaatab televiisorit.
Y: " Räägi nüüd ausalt, kellega sa öösiti arvutis suhtled? Meestega ka või?"
X, kellel midagi varjata pole, vastab ausalt: "Noh, tavaliselt küll naistega, aga vahel ka meestega." Sest X-l on ka meestuttavaid ja kolleege, kellega räägib ühistest hobidest või tööasjadest. Aga tavaliselt vestleb ta väga heade naissoost sõpradega hingemuredest. Ja need vestlused venivad tavaliselt kaunis pikaks.
Y: "Nonii. Siis on selge, mida sa siin kella kolmeni öösiti teed! Meil on mõttetu edasi koos elada, lähme lahku!"
X: "Kui Sa nii tahad..."
Y: "Sina tahad üksi elada, siis saad teha, mida tahad, ela arvutis ja suhtle, kellega tahad."
X: "Sina käisid selle mõtte välja... Hästi, kui soovid lahutust, teeme siis nii, nagu soovid."
Tavaline jutuajamine. Tavaliselt kordub see iga mõne päeva tagant. Hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et ei tekita enam mõtteid, et äkki...
Tavaline elu tavalises linnas tavalises perekonnas.
Tuesday, August 14, 2007
Kas elu on juhuste jada või ettemääratus?
Kas meie elus on ainult juhused? Või on kõik ette määratud, et juhtub see, mis juhtuma peab?
Arvan, et kõik, mis meie elus sünnib, sünnib teatud eesmärgiga - eesmärgiga meile midagi õpetada, anda meile kogemusi, arendada meid.
Oleneb vaid meie endi suhtumisest, milliseid valikuid teeme ja kui palju me ise õppida tahame.
Me oleme siia maailma tulnud selleks, et õppida ja omandada võimalikult palju tarkusi. Mõned inimesed saavad oma õppetunnid kiiremini selgeks ega vaja lisatunde, nad teevad kõigist kogemustest enda jaoks vajalikud ja õiged järeldused ning elavad edasi rikkalikuma pagasiga. Teised aga ei taha ega taha õppida, püüavad järelduste tegemisest kõrvale hiilida ning neile on vaja anda mitmeid õppetunde, et nad hakkaksid lõpuks ometi mõistma, et tegelikult oleneb väga palju enda suhtumisest ja mõtlemisest. Mõttel on tohutu jõud.
Vahel tuleb anda lõplikke õppetunde, millest saavad õppida vaid kõrvalolijad. Kui nad tahavad.
Ma olen korduvalt kogenud, et kui ma olen väga jäiselt ja kaljukindlalt mingi asja suhtes seisukoha võtnud, a la "mina ei tee mitte kunagi niimoodi" või "see on häbiväärne käitumine" või "sellist asja mina küll iial üle ei ela", siis paneb elu mind just nimelt sellisesse situatsiooni, kus ma pean tõdema, et sageli käitun just sellisel moel, mida varem hukka mõistsin ja millele hävitava hinnangu andsin.
Seega on sellised kogemused mulle õpetanud suuremat tolerantsust ning mõistmist, et elu ei ole must-valge ning me ei tea kunagi ette, kuidas me ise kriisisituatsioonis käitume.
Kergem on hukka mõista kui mõista.
Aitäh, et olen elus kogenud erinevaid muresid ja raskusi, mis on andnud mulle hindamatuid kogemusi; aitäh kõigi valatud pisarate eest olukordades, mis on mulle mällu sööbinud ja mulle väga palju õpetanud;
aitäh kõigi nende inimeste eest, keda on mu teele saadetud ja kes on mulle andnud ülimalt väärtuslikke õppetunde;
aitäh olukordade eest, millesse sattudes olen pidanud tegema oma jäistes arusaamades korrektiive ja õppinud mõistmist ning tolerantsust.
Ma võin küll viriseda ja nuriseda, et olen õnnetu ja elan mõttetut elu, aga palun kutsuge mind korrale! See ei ole nii, sest tänu kõigele kogetule olen ma loodetavasti mõistvam, empaatilisem ja sallivam teiste inimeste suhtes.
Kas ma oleksin selline nagu ma olen, kui oleksin elanud muretut üdini õnnelikku elu? Ei tea. Aga ma tean, et olen elust saanud õppetunde, mida mitte üheski koolis ei õpetata. Ja ma ei tea, kas empaatiat ja mõistmist on võimalik õpetada või on need kaasasündinud omadused, aga ma suudan tänu isiklikele kogemustele väga hästi mõista teiste inimeste tundeid, mida nad ühes või teises olukorras olles tunnevad.
Kuidas ma siis ei peaks olema tänulik kõigile neile kogemustele!? Ega õnn ja rõõm ning aina muretu elu ei õpetagi midagi, kõige suuremad õpetajad on ikkagi negatiivsed läbielamised - pead õppima, kuidas toime tulla.
Nii et mida halvemad juhtumised, seda paremad õpetajad.
Jah, ma tean, et on minulgi asju, mille osas ma pole jõudnud järeldusi teha, mida ma pean ühest või teisest olukorrast õppima, kuid mul on arenguruumi. Mõtlemisainet igal juhul.
Kui elus pole midagi juhuslikku ja kõik on ette määratud, siis on ju ka imed võimalikud...? :) Ka uskumatud asjad võivad juhtuda, kui neisse vaid uskuda.... Mõnda õppetundi ei õpi ma vist iial ära... ;)
Arvan, et kõik, mis meie elus sünnib, sünnib teatud eesmärgiga - eesmärgiga meile midagi õpetada, anda meile kogemusi, arendada meid.
Oleneb vaid meie endi suhtumisest, milliseid valikuid teeme ja kui palju me ise õppida tahame.
Me oleme siia maailma tulnud selleks, et õppida ja omandada võimalikult palju tarkusi. Mõned inimesed saavad oma õppetunnid kiiremini selgeks ega vaja lisatunde, nad teevad kõigist kogemustest enda jaoks vajalikud ja õiged järeldused ning elavad edasi rikkalikuma pagasiga. Teised aga ei taha ega taha õppida, püüavad järelduste tegemisest kõrvale hiilida ning neile on vaja anda mitmeid õppetunde, et nad hakkaksid lõpuks ometi mõistma, et tegelikult oleneb väga palju enda suhtumisest ja mõtlemisest. Mõttel on tohutu jõud.
Vahel tuleb anda lõplikke õppetunde, millest saavad õppida vaid kõrvalolijad. Kui nad tahavad.
Ma olen korduvalt kogenud, et kui ma olen väga jäiselt ja kaljukindlalt mingi asja suhtes seisukoha võtnud, a la "mina ei tee mitte kunagi niimoodi" või "see on häbiväärne käitumine" või "sellist asja mina küll iial üle ei ela", siis paneb elu mind just nimelt sellisesse situatsiooni, kus ma pean tõdema, et sageli käitun just sellisel moel, mida varem hukka mõistsin ja millele hävitava hinnangu andsin.
Seega on sellised kogemused mulle õpetanud suuremat tolerantsust ning mõistmist, et elu ei ole must-valge ning me ei tea kunagi ette, kuidas me ise kriisisituatsioonis käitume.
Kergem on hukka mõista kui mõista.
Aitäh, et olen elus kogenud erinevaid muresid ja raskusi, mis on andnud mulle hindamatuid kogemusi; aitäh kõigi valatud pisarate eest olukordades, mis on mulle mällu sööbinud ja mulle väga palju õpetanud;
aitäh kõigi nende inimeste eest, keda on mu teele saadetud ja kes on mulle andnud ülimalt väärtuslikke õppetunde;
aitäh olukordade eest, millesse sattudes olen pidanud tegema oma jäistes arusaamades korrektiive ja õppinud mõistmist ning tolerantsust.
Ma võin küll viriseda ja nuriseda, et olen õnnetu ja elan mõttetut elu, aga palun kutsuge mind korrale! See ei ole nii, sest tänu kõigele kogetule olen ma loodetavasti mõistvam, empaatilisem ja sallivam teiste inimeste suhtes.
Kas ma oleksin selline nagu ma olen, kui oleksin elanud muretut üdini õnnelikku elu? Ei tea. Aga ma tean, et olen elust saanud õppetunde, mida mitte üheski koolis ei õpetata. Ja ma ei tea, kas empaatiat ja mõistmist on võimalik õpetada või on need kaasasündinud omadused, aga ma suudan tänu isiklikele kogemustele väga hästi mõista teiste inimeste tundeid, mida nad ühes või teises olukorras olles tunnevad.
Kuidas ma siis ei peaks olema tänulik kõigile neile kogemustele!? Ega õnn ja rõõm ning aina muretu elu ei õpetagi midagi, kõige suuremad õpetajad on ikkagi negatiivsed läbielamised - pead õppima, kuidas toime tulla.
Nii et mida halvemad juhtumised, seda paremad õpetajad.
Jah, ma tean, et on minulgi asju, mille osas ma pole jõudnud järeldusi teha, mida ma pean ühest või teisest olukorrast õppima, kuid mul on arenguruumi. Mõtlemisainet igal juhul.
Kui elus pole midagi juhuslikku ja kõik on ette määratud, siis on ju ka imed võimalikud...? :) Ka uskumatud asjad võivad juhtuda, kui neisse vaid uskuda.... Mõnda õppetundi ei õpi ma vist iial ära... ;)
Sinilindu otsimas
Ehkki eelmine nädal oli tegus, leidsin mina ikka aega aina kirjutada-kirjutada-kirjutada ja kui ma neid kribamisi üle loen, siis olen jätkuvalt igasuguste mõtete küüsis.
Põhiküsimus on elu mõte - on sel elul üldse mõtet? Samas kui ma püüan lahendada teiste probleeme, siis suudan küll kõrvalt vaadata ja näidata inimestele nende elu positiivseid külgi ja sisendada optimismi, enda probleemide puhul millegipärast ei oska. :)
Veel kella kolme ajal öösel üritasin inimest enesetapumõttelt eemale juhtida, sest elus on ikka ilusat ka, ei ole elu nii kole, et peaks otsustama lahkuda. (Ma ei räägigi sellest, mida poole nelja ajal magamamineku kohta arvati!!! - elu on ju ilus! :D )
Ise ma selles nii kindel alati ei olegi, et elu nii ilus on. Ja kui ma oma eelmist postitust vaatan, siis on kah küsimärgi all, kes ma üldse selline olen ja kas mina ikka üldse oma mitmepalgelisuse otsas olen väärt suurt õnne? Ehk ma sellepärast ei väärigi mingit õnne, et ma ise pole osanud selle heaks midagi teha, vaid olen arvanud, et lihtsam on otsida ja ehitada uut kui püüda lappida vana?
Oh, ja kui paljud seda teevad! Millegipärast tekib suhetes rutiin, mis tundub olevat tappev ja ainus pääsetee tundub olevat uus partner. Aga temaga muutub ju ka kõik rutiiniks, kui ise vaeva ei näe ja elu kenamaks ei muuda - ja siinkohal ei pea ma küll kõrvalhüppeid silmas! :)
Seetõttu on hea arutleda kellegagi, kellele saad arukat juttu positiivsest mõtlemisest ja muudest tarkustest rääkida ning olla kõrvaltvaataja, mitte ise asja sees olija. Teiste probleeme on väga hea mõistusega võtta, enda omi kahjuks ei saa.
Kas tõesti peab inimese elus juhtuma midagi väga ränka, et teda mõtlema panna eluväärtuste üle? Kas peab näiteks surm lähedalt puudutama, et mõelda, mis on tegelikult elus oluline? Kas me lihtsalt ei võiks aru saada, et mingitel nägelustel ja õiendamistel pole mõtet, vaid püüaksime pigem olla ligimeste vastu head siis, kui nad meil olemas on, mitte kahetseda siis, kui neid enam ei ole, et miks ma temaga halvasti käitusin?
Kas on vaja lõputult ja lõputult lahata mingeid vanu asju ja teha "arheoloogilisi väljakaevamisi", selle asemel et keskenduda olevikule ja tulevikule. Elada üks päev korraga ja tunda rõõmu linnulaulust, sinisest taevast ning mitte muretseda globaalses mõttes pisisasjade üle.
Kui me hakkame oma mõtlemises väga ummikusse jõudma, siis sageli antakse meile valguskiir, mille valguses näeme, et tegelikult on meie muretsemised mõttetud, sest meie kõrval on inimesi, kelle mured on palju suuremad ja tõsisemad. Ja kui õnnestub neid aidata, siis oleme teinud midagi väga vajalikku, palju vajalikumat kui oma psaeudoprobleemidele mõtlemine ja nende võimendamine.
Jah, ma võin nutta taga ilusaid aegu, aga mis see mulle annab? Mitte midagi ei anna. Hea sõber soovitas lahti lasta ja mitte klammerduda mineviku külge - väga hea soovitus! Aga raske teostada. Ma mõtlesin selle üle, miks see nii raske on - ja välja mõtlesin! Kui sa tunned elus midagi sellist, mis teeb sind õnnelikuks ja sa oledki õnnelik, kõige õnnelikum inimene päikese all, siis on raske seda unustada. See tunne ja kogemus istub su sees ja sa ei raatsi teda minema lasta, sest äkki lendab ta ära ja ei tule enam kunagi tagasi.... See on suur hirm. Aga hirm tõmbab just seda enda juurde, mida sa kõige rohkem kardad. Ja hirm ei ole hea kaaslane, ta ei lase olla rahul ja õnnelik.
Ma ei tea, kuivõrd saab pseudoprobleemideks nimetada probleeme suhetes ja läheduseigatsust, küllap on igal inimesel need just kõige valusamad ja põletavamad mured, samuti on igaühel erinevad suheteprobleemid, mõnel tõsisemad, mõnel ehk illusoorsemad.
Kuigi igaüks tahab leida oma sinilindu, siis ikkagi kardan, et mina olen üks neist, kes istub oma kujuteldavate probleemide otsas, ehkki tegelikult ei peaks üldse julgema häältki teha teemal "Retsept õnnelikuks eluks". Kui mu kõrval on neid, kellel on palju suurem mure, siis peaksin hoopis vait olema ja mitte hädaldama! Mina, kellel kõik on olemas! Julgen rääkida igatsusest, lähedusevajadusest, armastusest! See on nurjatu nende suhtes, kellel pole eluaset, tööd ega peret, muust rääkimata.
Elu tuleb mõistusega võtta? Nii on mulle öeldud. Just. Ja mõistusega võttes oleks kõige õigem jätta unustusse kõik, mille nimel ainsana on maailmas mõtet elada; mitte otsida mingeid abstraktseid tundeid, mille kohta keegi isegi ei oska öelda, mis asi see tegelikult üldse on. Mõistusega võttes peaksin maha matma kõik tunded ja elama edasi leiget armastuseta elu - aga kui oled tundnud midagi sellist, mis on sulle piltlikult öeldes tiivad andnud, siis ei ole ju enam võimalik maa peale tagasi tulla! Siis tahaks ikka ja jälle kogeda seda imelist tunnet, siis ei ole võimalik elada edasi tuima tundetut elu inimesega, kellega koos olles ei teki mingeid emotsioone, kellega koos olles ei teki tahtmist teda puudutada, hellitada ja armastada... Jube on olla apaatne ja tuim. Mis on sellise MÕISTUSEGA elatava elu mõte????
Ma ei tahaks terve ülejäänud elu niimoodi elada, tahan armastada ja olla armastatud.
Mis on siis kuritegu? Kas enda tunnete tapmine on kuritegu? Või on kuritegu see, kui ma ei mõtle enda peale, vaid elan edasi tuima ja apaatset elu, lastes elul endast mööda voolata, aga ma mõtlen näilisuse peale, mis väljapoole paistab, ja peaasi, et lähedased rahul oleksid? Kas on kuritegu, kui ma tapan oma lähedaste inimeste usalduse enda vastu?
Põhiküsimus on elu mõte - on sel elul üldse mõtet? Samas kui ma püüan lahendada teiste probleeme, siis suudan küll kõrvalt vaadata ja näidata inimestele nende elu positiivseid külgi ja sisendada optimismi, enda probleemide puhul millegipärast ei oska. :)
Veel kella kolme ajal öösel üritasin inimest enesetapumõttelt eemale juhtida, sest elus on ikka ilusat ka, ei ole elu nii kole, et peaks otsustama lahkuda. (Ma ei räägigi sellest, mida poole nelja ajal magamamineku kohta arvati!!! - elu on ju ilus! :D )
Ise ma selles nii kindel alati ei olegi, et elu nii ilus on. Ja kui ma oma eelmist postitust vaatan, siis on kah küsimärgi all, kes ma üldse selline olen ja kas mina ikka üldse oma mitmepalgelisuse otsas olen väärt suurt õnne? Ehk ma sellepärast ei väärigi mingit õnne, et ma ise pole osanud selle heaks midagi teha, vaid olen arvanud, et lihtsam on otsida ja ehitada uut kui püüda lappida vana?
Oh, ja kui paljud seda teevad! Millegipärast tekib suhetes rutiin, mis tundub olevat tappev ja ainus pääsetee tundub olevat uus partner. Aga temaga muutub ju ka kõik rutiiniks, kui ise vaeva ei näe ja elu kenamaks ei muuda - ja siinkohal ei pea ma küll kõrvalhüppeid silmas! :)
Seetõttu on hea arutleda kellegagi, kellele saad arukat juttu positiivsest mõtlemisest ja muudest tarkustest rääkida ning olla kõrvaltvaataja, mitte ise asja sees olija. Teiste probleeme on väga hea mõistusega võtta, enda omi kahjuks ei saa.
Kas tõesti peab inimese elus juhtuma midagi väga ränka, et teda mõtlema panna eluväärtuste üle? Kas peab näiteks surm lähedalt puudutama, et mõelda, mis on tegelikult elus oluline? Kas me lihtsalt ei võiks aru saada, et mingitel nägelustel ja õiendamistel pole mõtet, vaid püüaksime pigem olla ligimeste vastu head siis, kui nad meil olemas on, mitte kahetseda siis, kui neid enam ei ole, et miks ma temaga halvasti käitusin?
Kas on vaja lõputult ja lõputult lahata mingeid vanu asju ja teha "arheoloogilisi väljakaevamisi", selle asemel et keskenduda olevikule ja tulevikule. Elada üks päev korraga ja tunda rõõmu linnulaulust, sinisest taevast ning mitte muretseda globaalses mõttes pisisasjade üle.
Kui me hakkame oma mõtlemises väga ummikusse jõudma, siis sageli antakse meile valguskiir, mille valguses näeme, et tegelikult on meie muretsemised mõttetud, sest meie kõrval on inimesi, kelle mured on palju suuremad ja tõsisemad. Ja kui õnnestub neid aidata, siis oleme teinud midagi väga vajalikku, palju vajalikumat kui oma psaeudoprobleemidele mõtlemine ja nende võimendamine.
Jah, ma võin nutta taga ilusaid aegu, aga mis see mulle annab? Mitte midagi ei anna. Hea sõber soovitas lahti lasta ja mitte klammerduda mineviku külge - väga hea soovitus! Aga raske teostada. Ma mõtlesin selle üle, miks see nii raske on - ja välja mõtlesin! Kui sa tunned elus midagi sellist, mis teeb sind õnnelikuks ja sa oledki õnnelik, kõige õnnelikum inimene päikese all, siis on raske seda unustada. See tunne ja kogemus istub su sees ja sa ei raatsi teda minema lasta, sest äkki lendab ta ära ja ei tule enam kunagi tagasi.... See on suur hirm. Aga hirm tõmbab just seda enda juurde, mida sa kõige rohkem kardad. Ja hirm ei ole hea kaaslane, ta ei lase olla rahul ja õnnelik.
Ma ei tea, kuivõrd saab pseudoprobleemideks nimetada probleeme suhetes ja läheduseigatsust, küllap on igal inimesel need just kõige valusamad ja põletavamad mured, samuti on igaühel erinevad suheteprobleemid, mõnel tõsisemad, mõnel ehk illusoorsemad.
Kuigi igaüks tahab leida oma sinilindu, siis ikkagi kardan, et mina olen üks neist, kes istub oma kujuteldavate probleemide otsas, ehkki tegelikult ei peaks üldse julgema häältki teha teemal "Retsept õnnelikuks eluks". Kui mu kõrval on neid, kellel on palju suurem mure, siis peaksin hoopis vait olema ja mitte hädaldama! Mina, kellel kõik on olemas! Julgen rääkida igatsusest, lähedusevajadusest, armastusest! See on nurjatu nende suhtes, kellel pole eluaset, tööd ega peret, muust rääkimata.
Elu tuleb mõistusega võtta? Nii on mulle öeldud. Just. Ja mõistusega võttes oleks kõige õigem jätta unustusse kõik, mille nimel ainsana on maailmas mõtet elada; mitte otsida mingeid abstraktseid tundeid, mille kohta keegi isegi ei oska öelda, mis asi see tegelikult üldse on. Mõistusega võttes peaksin maha matma kõik tunded ja elama edasi leiget armastuseta elu - aga kui oled tundnud midagi sellist, mis on sulle piltlikult öeldes tiivad andnud, siis ei ole ju enam võimalik maa peale tagasi tulla! Siis tahaks ikka ja jälle kogeda seda imelist tunnet, siis ei ole võimalik elada edasi tuima tundetut elu inimesega, kellega koos olles ei teki mingeid emotsioone, kellega koos olles ei teki tahtmist teda puudutada, hellitada ja armastada... Jube on olla apaatne ja tuim. Mis on sellise MÕISTUSEGA elatava elu mõte????
Ma ei tahaks terve ülejäänud elu niimoodi elada, tahan armastada ja olla armastatud.
Mis on siis kuritegu? Kas enda tunnete tapmine on kuritegu? Või on kuritegu see, kui ma ei mõtle enda peale, vaid elan edasi tuima ja apaatset elu, lastes elul endast mööda voolata, aga ma mõtlen näilisuse peale, mis väljapoole paistab, ja peaasi, et lähedased rahul oleksid? Kas on kuritegu, kui ma tapan oma lähedaste inimeste usalduse enda vastu?
Monday, August 13, 2007
Mitmepalgeline
Ega ma tegelikult ei teagi, milline ma olen. Olen selle üle küll ka varem pead murdnud ja arutlenud, kuid kes ütleb, mis on tõde.
Ühest küljest saan teistelt inimestelt infot, et ma olen seltskondlik, lõbus, usaldatav, hea kuulaja, empaatiline, aktiivne...
Ise tunnen, et aktiivsusest ja seltskondlikkusest ja lõbususest on asi kaugel, pigem tahaksin olla üksi rahus ja vaikuses ja omaette nokitseda. Need võivad muidugi ka hetkeemotsioonid olla, see ei pruugi alati nii olla.
Lähedastelt saan tagasisidet, et ma ei hooli neist, kõik teised on mulle tähtsamad, lähedaste mured ei lähe mulle üldse korda...
Olengi kahepalgeline? Õigemini - mitmepalgeline? Et jagan inimesed kaheks - ühed, kellest hoolin (valdavalt sõbrad ja tuttavad), ja teised, kellest ei hooli (valdavalt lähedased), ja siis mina ise, kelle huvid sean esiplaanile või surun maha vastavalt vajadusele?
Ma ei tea... Lähedased taanduvad muidugi tegelikult ühele isikule, aga see on ka arusaadav, miks tema niimoodi arvab. Mida ma siis tegema pean? Kui ma üritangi rääkida, siis ei tule sellest kuhugi viivat jutuajamist, vaid ainult süüdistused ja sellise lahmimise ees olen ma jõuetu. Ehkki muidugi on õigus olla minu suhtes rahulolematu, sest mu elu on rohkem väljaspool. Kuid - kas on takistusi midagi koostegemiseks välja pakkuda? Lihtsam on ju viriseda, et mina olen paha, kui et natuke ka endasse vaadata.
Ma ei taha oma rolli absoluutselt pisendada, aga olgem ausad - suhted on kahepoolsed, seda esiteks, ja teiseks, kui rahulolematus on kestnud juba pikemat aega, siis ei saa ju loota, et see iseenesest laheneb. Siis tuleks asjade parandamise nimel ka tööd teha ja vaeva näha. Ei saa istuda käed rüpes ja leida, et teine on kõiges süüdi.
Mina olen seda püüdnud, aga need on liiva jooksnud ja küllap tekib trots endalgi, seda enam, et ma ei tahagi enam midagi teha. Või kas ma teangi, mida ma tahan.
Mulle on öeldud, et tegelikult on üksindus ka hull, aga praegu ma seda ei usu. Halvas suhtes elada on palju hullem. Kahekesi olles üksi olla on halvem kui ollagi üksinda, arvan ma.
Aga ma ju rääkisin hoopis sellest, milline ma olen. Mul on vist mingi süüdistuste periood, tunnen süümepiinu selle pärast, et ma pole ise teinud midagi suhete parandamiseks ja aina virisen. Kui ma ikkagi rohkem püüaksin, ehk ikkagi tuleks sellest kõigest veel midagi. Küllap tuleks. Aga see tähendaks ka seda, et ma istuksin kodus ja lõpetaksin igasuguse seltsielu ja huvitegevused, sest need on põhilised, mis paksu verd tekitavad. See aga tähendaks seda, et oleksin täiesti rahulolematu, kuna ei suudaks ainult kanaema rolliga leppida, see oleks enda mahasurumine, mida olen niigi terve elu teinud. Ja ma pole ometi selleks ennast kehtestanud, et seda kõike jälle endas eitama hakata?
Milles oleks väljapääs? Kas olen ise rahul või püüan teisele inimesele anda õnne ja rahulolu? Kas saab teist inimest teha õnnelikuks, olles ise õnnetu? Ma ei tea.
Ma ise arvan, et suhete võti on ikkagi ühised ettevõtmised ja koosolemised, kus on kaaslase seltsis huvitav ning juttu jätkub kauemaks. Kui mitte miski ei seo, siis - mis siis üldse seob? Miks peaksid koos olema kaks inimest, kellel pole teineteisega millestki rääkida, kes käivad teineteisele närvidele, kes ei taha koos midagi teha ega kusagil käia.... no mis neid siis üldse koos hoiab? Harjumus?
Ikka ma veeretan jutu mujale, pidin ju arutlema oma mitmepalgelisuse üle, eks need asjad ole kõik omavahel seotud.
Et kodus olen üks inimene ja kodust väljas hoopis teine inimene? Küllap on see võimalik, kui erinevate inimeste arvamused nii lahku lähevad. Eks me kõik näitame oma erinevaid palesid erinevatele inimestele.
Niisiis teadmiseks - ma olen tegelikult üks igavene kahepalgeline elajas, kes näitab paljudele oma kahtlaselt hoolivat nägu, ja mõnedele oma õiget, s.t. hoolimatut palet, ja tegelikult tahab olla hoopis erak, sulguda kloostrisse ja mediteerida ning pühenduda askeesile. :)
Hm, ja nii on ka abieluga. Milliseid signaale me väljapoole saadame? Ikka selliseid, et kõik on korras, keegi ei kahtlusta midagi, meid peetakse nii toredateks ja õnnelikeks. Aga mis on tegelikult? Kellele seda tsirkust vaja on?
Ja kas ma peangi nii palju kõige üle arutlema ja mõtlema? Vahest polegi vaja analüüsida, milline inimene ma olen ja millisena kellelegi paistan. Eks igaüks näeb mind ju ikka sellisena, nagu tema tahab. Kõik on ikkagi vaataja silmades. Minu asi on olla mina ise kõigi oma vooruste ja puudustega. Ei pea ma hakkama end kellegi pärast muutma, et olla inglim kui tegelikult olen.
Sama ei saa ma oodata kelleltki teiselt. Igaüks on just selline nagu ta on. Ja kui keegi tahab muutuda, siis ainult sellepärast, et ta ise seda tahab, mitte sellepärast, et mina seda tahan.
Küllap tulevad meie paremad küljed ilmsiks, kui armastame, ja halvema küljed siis, kui meil väga hästi ei lähe. Ja kui ma kunagi tahan muutuda, siis ainult sisemisel sunnil, mitte kellegi soovil. Kellegi pärast ehk küll, aga mitte kellegi soovil, kui see juhtumisi just ka mu enda soov ei ole.
Ühest küljest saan teistelt inimestelt infot, et ma olen seltskondlik, lõbus, usaldatav, hea kuulaja, empaatiline, aktiivne...
Ise tunnen, et aktiivsusest ja seltskondlikkusest ja lõbususest on asi kaugel, pigem tahaksin olla üksi rahus ja vaikuses ja omaette nokitseda. Need võivad muidugi ka hetkeemotsioonid olla, see ei pruugi alati nii olla.
Lähedastelt saan tagasisidet, et ma ei hooli neist, kõik teised on mulle tähtsamad, lähedaste mured ei lähe mulle üldse korda...
Olengi kahepalgeline? Õigemini - mitmepalgeline? Et jagan inimesed kaheks - ühed, kellest hoolin (valdavalt sõbrad ja tuttavad), ja teised, kellest ei hooli (valdavalt lähedased), ja siis mina ise, kelle huvid sean esiplaanile või surun maha vastavalt vajadusele?
Ma ei tea... Lähedased taanduvad muidugi tegelikult ühele isikule, aga see on ka arusaadav, miks tema niimoodi arvab. Mida ma siis tegema pean? Kui ma üritangi rääkida, siis ei tule sellest kuhugi viivat jutuajamist, vaid ainult süüdistused ja sellise lahmimise ees olen ma jõuetu. Ehkki muidugi on õigus olla minu suhtes rahulolematu, sest mu elu on rohkem väljaspool. Kuid - kas on takistusi midagi koostegemiseks välja pakkuda? Lihtsam on ju viriseda, et mina olen paha, kui et natuke ka endasse vaadata.
Ma ei taha oma rolli absoluutselt pisendada, aga olgem ausad - suhted on kahepoolsed, seda esiteks, ja teiseks, kui rahulolematus on kestnud juba pikemat aega, siis ei saa ju loota, et see iseenesest laheneb. Siis tuleks asjade parandamise nimel ka tööd teha ja vaeva näha. Ei saa istuda käed rüpes ja leida, et teine on kõiges süüdi.
Mina olen seda püüdnud, aga need on liiva jooksnud ja küllap tekib trots endalgi, seda enam, et ma ei tahagi enam midagi teha. Või kas ma teangi, mida ma tahan.
Mulle on öeldud, et tegelikult on üksindus ka hull, aga praegu ma seda ei usu. Halvas suhtes elada on palju hullem. Kahekesi olles üksi olla on halvem kui ollagi üksinda, arvan ma.
Aga ma ju rääkisin hoopis sellest, milline ma olen. Mul on vist mingi süüdistuste periood, tunnen süümepiinu selle pärast, et ma pole ise teinud midagi suhete parandamiseks ja aina virisen. Kui ma ikkagi rohkem püüaksin, ehk ikkagi tuleks sellest kõigest veel midagi. Küllap tuleks. Aga see tähendaks ka seda, et ma istuksin kodus ja lõpetaksin igasuguse seltsielu ja huvitegevused, sest need on põhilised, mis paksu verd tekitavad. See aga tähendaks seda, et oleksin täiesti rahulolematu, kuna ei suudaks ainult kanaema rolliga leppida, see oleks enda mahasurumine, mida olen niigi terve elu teinud. Ja ma pole ometi selleks ennast kehtestanud, et seda kõike jälle endas eitama hakata?
Milles oleks väljapääs? Kas olen ise rahul või püüan teisele inimesele anda õnne ja rahulolu? Kas saab teist inimest teha õnnelikuks, olles ise õnnetu? Ma ei tea.
Ma ise arvan, et suhete võti on ikkagi ühised ettevõtmised ja koosolemised, kus on kaaslase seltsis huvitav ning juttu jätkub kauemaks. Kui mitte miski ei seo, siis - mis siis üldse seob? Miks peaksid koos olema kaks inimest, kellel pole teineteisega millestki rääkida, kes käivad teineteisele närvidele, kes ei taha koos midagi teha ega kusagil käia.... no mis neid siis üldse koos hoiab? Harjumus?
Ikka ma veeretan jutu mujale, pidin ju arutlema oma mitmepalgelisuse üle, eks need asjad ole kõik omavahel seotud.
Et kodus olen üks inimene ja kodust väljas hoopis teine inimene? Küllap on see võimalik, kui erinevate inimeste arvamused nii lahku lähevad. Eks me kõik näitame oma erinevaid palesid erinevatele inimestele.
Niisiis teadmiseks - ma olen tegelikult üks igavene kahepalgeline elajas, kes näitab paljudele oma kahtlaselt hoolivat nägu, ja mõnedele oma õiget, s.t. hoolimatut palet, ja tegelikult tahab olla hoopis erak, sulguda kloostrisse ja mediteerida ning pühenduda askeesile. :)
Hm, ja nii on ka abieluga. Milliseid signaale me väljapoole saadame? Ikka selliseid, et kõik on korras, keegi ei kahtlusta midagi, meid peetakse nii toredateks ja õnnelikeks. Aga mis on tegelikult? Kellele seda tsirkust vaja on?
Ja kas ma peangi nii palju kõige üle arutlema ja mõtlema? Vahest polegi vaja analüüsida, milline inimene ma olen ja millisena kellelegi paistan. Eks igaüks näeb mind ju ikka sellisena, nagu tema tahab. Kõik on ikkagi vaataja silmades. Minu asi on olla mina ise kõigi oma vooruste ja puudustega. Ei pea ma hakkama end kellegi pärast muutma, et olla inglim kui tegelikult olen.
Sama ei saa ma oodata kelleltki teiselt. Igaüks on just selline nagu ta on. Ja kui keegi tahab muutuda, siis ainult sellepärast, et ta ise seda tahab, mitte sellepärast, et mina seda tahan.
Küllap tulevad meie paremad küljed ilmsiks, kui armastame, ja halvema küljed siis, kui meil väga hästi ei lähe. Ja kui ma kunagi tahan muutuda, siis ainult sisemisel sunnil, mitte kellegi soovil. Kellegi pärast ehk küll, aga mitte kellegi soovil, kui see juhtumisi just ka mu enda soov ei ole.
Sunday, August 12, 2007
Sõna jõud
Mõned inimesed räägivad lahutusest. Selle asemel, et tunda rõõmu jällekohtumisest, leitakse, et ilmselt on vaja lahutada, üksi olla kergem ja mõttekam, niimoodi polevat mõtet enam jätkata.
Mhm, ega õli vist tulle ei maksa visata?
Teiselt poolt vaikus. Kui midagi pidavalt korrutama hakatakse, küllap siis sellised asjad ka teoks saavad. Mõttel on tohutu jõud, sõnal veel suurem.
Kas võibki nii olla, et mõned asjad laabuvad ilma sekkumata?
Elame-näeme.
Mhm, ega õli vist tulle ei maksa visata?
Teiselt poolt vaikus. Kui midagi pidavalt korrutama hakatakse, küllap siis sellised asjad ka teoks saavad. Mõttel on tohutu jõud, sõnal veel suurem.
Kas võibki nii olla, et mõned asjad laabuvad ilma sekkumata?
Elame-näeme.
Barbara lugu
Suveetendus Rannus "Barbara lugu".
Seda on Rannus juba kolmandat korda lavastatud, kuna lugu on just selles konkreetses kohas juhtunud.
Imeline paik suveteatriks. Koha looduslik foon mängib kaasa. Kaunis armastuse lugu. Traagiline lõpp.
KATA: Pidage kinni, junkrud! pidage kinni ja langege põlvili! Kas te ei näe, kes ma olen? Mina olen proua Rannust. Maha ja rutake mulle suud andma nagu noortele herradele kohane, kui nad rüütli prouaga kokku puutuvad. Kui Jürgen teada saab, laseb ta teid nuhelda! Ruttu! Uhh! Kuidas küll niisugune musu huuli põletab! Kes on esimene? Teie olete mulle meele järele, teie olete minu mees!
GILHARD: Mine koju, vaene loomakene!
KATA: Nüüd olen ma vaene loomakene!? Jaahh?! Kui toomingas õitses, olin ma südamerõõmukene. Nüüd, kus külm tuul metsas puhub, pole mulle muud jäänud kui needmised, rohkesti needmisi selle pihta, kes mind selliseks tegi. Kui ta teed käib, peab minu sajatamine tal kannul käima. Kui ta ratsu seljas sõidab, peab minu needmine tema selja taga istuma. Ning kui ta magama heidab, peab minu äravandumine tema kõrvale voodisse heitma. Äraneetud olgu tema ja kõik, mis temal on!
Saagu, saagu, ma sajatan:
söögu susi su venna liha
kalad õde õgigu!
Tuli söögu su toa seinad,
vihmad määndagu su heinad,
teel sind saatku piin ja leinad!
Jürgen: Pea suu, nõid!
GILHARD: See oli tõesti kole needmine. Jumala pärast, kas see polnud mitte Oruveski möldri tütar Kata?
JÜRGEN: Tema ise. Ta läks raisku ja sünnitas surnud lapse.
GILHARD: Vaene Kata! Kui ilus ta oli ja kui kenasti ta tantsis. Ja nii viisaka olemisega... Kes oli see lurjus, kes...?
JÜRGEN: (pärast pikka pausi).... Lähme!
Armastuse laul
Kallis, kas ei tundu Sulle omamoodi ime,
Et just meie kahekesi Rannus kohtusime?
Oled süüdand südames mul kuuma õnneleegi.
Uskuda, et juhtub nii - poleks osand keegi.
R: Süda kuulab südant
Käsi hoiab kätt
Teineteise silmis
näha võime tõtt
Sellest välja me ei tee, et kahjuks nendel maadel
armastajail õnnelikuks saada keelas aadel.
Tule, kallis, tule, näitan Sulle suurt maailma.
Kallis, vajan vaid, et Sina vaatad mulle silma.
R:
Lähme siit ja kuskil mujal loome oma õnne,
miski meid ei kohuta, kui seob meid võimas tunne.
Kallis, teen Sind õnnelikuks, tõotan seda Sulle.
Vajan ainult Sind, kõik muu ei lähe korda mulle!
R:
Kallis, Sinu silmis
näen ma kogu tõtt.
Seda on Rannus juba kolmandat korda lavastatud, kuna lugu on just selles konkreetses kohas juhtunud.
Imeline paik suveteatriks. Koha looduslik foon mängib kaasa. Kaunis armastuse lugu. Traagiline lõpp.
KATA: Pidage kinni, junkrud! pidage kinni ja langege põlvili! Kas te ei näe, kes ma olen? Mina olen proua Rannust. Maha ja rutake mulle suud andma nagu noortele herradele kohane, kui nad rüütli prouaga kokku puutuvad. Kui Jürgen teada saab, laseb ta teid nuhelda! Ruttu! Uhh! Kuidas küll niisugune musu huuli põletab! Kes on esimene? Teie olete mulle meele järele, teie olete minu mees!
GILHARD: Mine koju, vaene loomakene!
KATA: Nüüd olen ma vaene loomakene!? Jaahh?! Kui toomingas õitses, olin ma südamerõõmukene. Nüüd, kus külm tuul metsas puhub, pole mulle muud jäänud kui needmised, rohkesti needmisi selle pihta, kes mind selliseks tegi. Kui ta teed käib, peab minu sajatamine tal kannul käima. Kui ta ratsu seljas sõidab, peab minu needmine tema selja taga istuma. Ning kui ta magama heidab, peab minu äravandumine tema kõrvale voodisse heitma. Äraneetud olgu tema ja kõik, mis temal on!
Saagu, saagu, ma sajatan:
söögu susi su venna liha
kalad õde õgigu!
Tuli söögu su toa seinad,
vihmad määndagu su heinad,
teel sind saatku piin ja leinad!
Jürgen: Pea suu, nõid!
GILHARD: See oli tõesti kole needmine. Jumala pärast, kas see polnud mitte Oruveski möldri tütar Kata?
JÜRGEN: Tema ise. Ta läks raisku ja sünnitas surnud lapse.
GILHARD: Vaene Kata! Kui ilus ta oli ja kui kenasti ta tantsis. Ja nii viisaka olemisega... Kes oli see lurjus, kes...?
JÜRGEN: (pärast pikka pausi).... Lähme!
Armastuse laul
Kallis, kas ei tundu Sulle omamoodi ime,
Et just meie kahekesi Rannus kohtusime?
Oled süüdand südames mul kuuma õnneleegi.
Uskuda, et juhtub nii - poleks osand keegi.
R: Süda kuulab südant
Käsi hoiab kätt
Teineteise silmis
näha võime tõtt
Sellest välja me ei tee, et kahjuks nendel maadel
armastajail õnnelikuks saada keelas aadel.
Tule, kallis, tule, näitan Sulle suurt maailma.
Kallis, vajan vaid, et Sina vaatad mulle silma.
R:
Lähme siit ja kuskil mujal loome oma õnne,
miski meid ei kohuta, kui seob meid võimas tunne.
Kallis, teen Sind õnnelikuks, tõotan seda Sulle.
Vajan ainult Sind, kõik muu ei lähe korda mulle!
R:
Kallis, Sinu silmis
näen ma kogu tõtt.
Üllatus
Ma ei tea, kas see on minu mingi väga eriline omadus (vaevalt küll!!!?????) või lihtsalt miskipärast juhtub nii, aga täiesti võõrad inimesed hakkavad mulle oma isikliku elu probleeme rääkima.
Nii juhtus ka seekord. Absoluutselt tühjalt kohalt ja arusaamatul ajendil ja hämmastavas situatsioonis kõneldi minuga väga isiklikel teemadel, kusjuures olgu öeldud, et see ei häiri mind. Võiks isegi öelda vastupidi - kuna mind igasugused suhetega seotud probleemid ja küsimused väga huvitavad, siis kuulasin huviga. Ja vahel on kuulamine kõige olulisem. Inimesel on lihtsalt vaja rääkida ja sellest vajadusest saan ma väga hästi aru.
Kui minul on mure, tahan ma ka sellest rääkida või kirjutada, ma pean saama end väljendada. Nii oli ka temaga.
Kõik oli alles juhtunud, kõik oli veel väga värske ja valus, suhetepuntrad suured ning tohutu mure ja ängistus inimese elus... Nii loomulik, et kui emotsioonid on igati laes, mure on tohutu ja keegi tundub turvalise kuulajana, siis ei ole võimalik oma emotsioone enam tagasi hoida ning on vajadus need välja paisata.
Ma sain temast väga hästi aru. Mure ongi suur ja probleeme palju. Loodan, et minu soovitused teda natukenegi aitavad. Ehkki tal olid ka endal võimalikud ajutised lahendused olemas.
Temal oli hea meel, et ma kuulasin teda, minul oli hea meel, et sain teda kuidagigi aidata. Kui sellisest usalduslikust rääkimisest ja kuulamisest kasu on, siis teeb see siirast rõõmu.
Aga tänuks kuulamise eest sain imekena üllatuse.
Kõik kokku oli üks suur üllatus - et mind peeti vääriliseks usaldamaks mulle oma isikliku elu keerdkäike, ja tänulik üllatus kõige tavalisema kuulamise eest.
Hea on tunda end vajalikuna...
Nii juhtus ka seekord. Absoluutselt tühjalt kohalt ja arusaamatul ajendil ja hämmastavas situatsioonis kõneldi minuga väga isiklikel teemadel, kusjuures olgu öeldud, et see ei häiri mind. Võiks isegi öelda vastupidi - kuna mind igasugused suhetega seotud probleemid ja küsimused väga huvitavad, siis kuulasin huviga. Ja vahel on kuulamine kõige olulisem. Inimesel on lihtsalt vaja rääkida ja sellest vajadusest saan ma väga hästi aru.
Kui minul on mure, tahan ma ka sellest rääkida või kirjutada, ma pean saama end väljendada. Nii oli ka temaga.
Kõik oli alles juhtunud, kõik oli veel väga värske ja valus, suhetepuntrad suured ning tohutu mure ja ängistus inimese elus... Nii loomulik, et kui emotsioonid on igati laes, mure on tohutu ja keegi tundub turvalise kuulajana, siis ei ole võimalik oma emotsioone enam tagasi hoida ning on vajadus need välja paisata.
Ma sain temast väga hästi aru. Mure ongi suur ja probleeme palju. Loodan, et minu soovitused teda natukenegi aitavad. Ehkki tal olid ka endal võimalikud ajutised lahendused olemas.
Temal oli hea meel, et ma kuulasin teda, minul oli hea meel, et sain teda kuidagigi aidata. Kui sellisest usalduslikust rääkimisest ja kuulamisest kasu on, siis teeb see siirast rõõmu.
Aga tänuks kuulamise eest sain imekena üllatuse.
Kõik kokku oli üks suur üllatus - et mind peeti vääriliseks usaldamaks mulle oma isikliku elu keerdkäike, ja tänulik üllatus kõige tavalisema kuulamise eest.
Hea on tunda end vajalikuna...
Meeldivad emotsioonid
Olen taas tsivilisatsioonis, s.t. kodus ja arvutis. Tegelikult oli imetore nädal!
Tegemist oli palju ja elu oli kaunis pingeline, arvestades tohutut tööd, mis me selle nädala jooksul pidime tegema ja millega hakkama saama, kuid tulemus oli seda väärt, ma arvan.
Niivõrd tore oli olla koos paljude meeldivate inimestega, kellega seovad ühised huvid ja tegevused, ja seejuures jõuda fantastilise tulemini - mida veel võiks tahta, et end hästi tunda?!
Oleks meeldiv, kui selliseid üritusi toimuks rohkem. Inimestel peab olema võimalus teha asju, millest nad rõõmu tunnevad. Kui näed, millise pühendumusega sukeldutakse kogu üritusse, siis on seda väga hea vaadata. See paistab igal juhul silma, kas ollakse ükskõikne või hingega asja juures.
Je kõik olid väga fantastilised inimesed! Vähemalt need, kellega mina lähemalt kokku puutusin. Hea, et oli võimalus koos olla. Kahju oli, et tuli lahkuda. Kuid ikkagi jääb lootus, et tulevikus õnnestub taas kokku saada ja veel midagi ilusat korda saata, mis paljudele rõõmu valmistab.
Meeldiv oli, et SUUR JUHT ja ÕPETAJA avaldas isiklikult lootust ka edaspidi koostööd teha. Ma ei tea, oli see sõnakõlks või tõsine arvamine, aga seda oli kena kuulda.
Aitäh kõigile kenadele kaaslastele, kellega koos sai oldud!
Tegemist oli palju ja elu oli kaunis pingeline, arvestades tohutut tööd, mis me selle nädala jooksul pidime tegema ja millega hakkama saama, kuid tulemus oli seda väärt, ma arvan.
Niivõrd tore oli olla koos paljude meeldivate inimestega, kellega seovad ühised huvid ja tegevused, ja seejuures jõuda fantastilise tulemini - mida veel võiks tahta, et end hästi tunda?!
Oleks meeldiv, kui selliseid üritusi toimuks rohkem. Inimestel peab olema võimalus teha asju, millest nad rõõmu tunnevad. Kui näed, millise pühendumusega sukeldutakse kogu üritusse, siis on seda väga hea vaadata. See paistab igal juhul silma, kas ollakse ükskõikne või hingega asja juures.
Je kõik olid väga fantastilised inimesed! Vähemalt need, kellega mina lähemalt kokku puutusin. Hea, et oli võimalus koos olla. Kahju oli, et tuli lahkuda. Kuid ikkagi jääb lootus, et tulevikus õnnestub taas kokku saada ja veel midagi ilusat korda saata, mis paljudele rõõmu valmistab.
Meeldiv oli, et SUUR JUHT ja ÕPETAJA avaldas isiklikult lootust ka edaspidi koostööd teha. Ma ei tea, oli see sõnakõlks või tõsine arvamine, aga seda oli kena kuulda.
Aitäh kõigile kenadele kaaslastele, kellega koos sai oldud!
Thursday, August 9, 2007
Kuidas see nüüd oligi...?
Oot, kuidas selle asjaga nüüd siis on?
Kui sul on olemas kodu, perekond ja töö, siis on sul tegelikult kõik vajalik olemas?
Siis on kõik tingimused õnnelik olemiseks täidetud? Oli vist nii?
Ja pole mõtet vinguda mingite abstraktsete asjade puudumise üle? Eks?
Vana tõde: inimesed oleksid palju õnnelikumad, kui nad ei keskenduks mitte sellele, mida neil ei ole, vaid hoopis sellele, mis neil on. Ja tavaliselt on neil väga palju, mille pärast olla rahul ja õnnelik.
Vihje: püüa oma elu ette kujutada ilma kõige selleta, mis sul praegu olemas on, siis ehk saad aimu...
Mõtteaine: kui inimesed oleksid aegade algusest saadik rahul olnud sellega, mis neil on, siis oleksime me arvatavasti siiani ürgajas.... jeeeh, vahest oleksime veel ahvidki... ?????
Järeldus: tegelikult ei saa iial rahulduda vaid sellega, mis sul olemas on...
Kui sul on olemas kodu, perekond ja töö, siis on sul tegelikult kõik vajalik olemas?
Siis on kõik tingimused õnnelik olemiseks täidetud? Oli vist nii?
Ja pole mõtet vinguda mingite abstraktsete asjade puudumise üle? Eks?
Vana tõde: inimesed oleksid palju õnnelikumad, kui nad ei keskenduks mitte sellele, mida neil ei ole, vaid hoopis sellele, mis neil on. Ja tavaliselt on neil väga palju, mille pärast olla rahul ja õnnelik.
Vihje: püüa oma elu ette kujutada ilma kõige selleta, mis sul praegu olemas on, siis ehk saad aimu...
Mõtteaine: kui inimesed oleksid aegade algusest saadik rahul olnud sellega, mis neil on, siis oleksime me arvatavasti siiani ürgajas.... jeeeh, vahest oleksime veel ahvidki... ?????
Järeldus: tegelikult ei saa iial rahulduda vaid sellega, mis sul olemas on...
Läänerindel muutusteta
Korraks sain koju. Arusaadavatel põhjustel ei olnud mul võimalik kohe eile tormata arvutisse, aga ma teen seda täna.
Mõned asjad ei muutu.
Eilne päev oli minu jaoks taas problemaatiline, aga ma püüan täna end käsile võtta. Ma vähemalt püüan. Ehkki ma arvasin, et mul on seal hea olla ja pole aega rumalusi mõelda, siis kahjuks ma eksisin. Aega oli piisavalt. Ja kohe hommikust saadik hakkas kiiva vedama. Küll püüdsin keskenduda tekstile, raamatule, magamisele - ei midagi!
Masendus on tappev ja ei suuda teiste inimestega suhelda ja mind häirib, kuidas on võimalik mingitel mõtetel mu üle valitseda, nii et muud sinna enam ei mahu.
See on ju kohutav, kui sa ei ole enam ise oma mõtete peremees, vaid mõtled asjadest, millest sa tegelikult ei taha mõelda ega tohikski mõelda.
Siis on tunne, et absoluutselt igaüks võib tungida omavoliliselt su mõtetesse ja teha seal, mida heaks arvab.
Päeva lõpp polnud parem. On asju, mida tuleb teha hoolimata sellest, kas tahad või mitte. Ja siis pigem teed, sest ei taha tüli ja pahandust. Kuigi see on nii nõme ja vastik, aga valikuid polegi rohkem kui ainult kaks ja sa pead valima kahe halva vahel. Head valikud puuduvad.
Puhh!
Sellistel hetkedel tundub, nagu oleks elu vaid üks kohutav hädaorg. Tegelikult ju nii ei ole, ilusat on ikka ka. Ma oma masenduses seda lihtsalt ei näe ja astun mööda kõigist toredatest inimestest, kes minu ümber on. Ma isegi tajun, et ma teen neile liiga oma jäisusega, aga taolisel hetkel ma ei ole suuteline olema avatud uutele inimestele.
Võiks ju arvata, et kõik uus on huvitav ja tahaks sukelduda uude, paraku on kuklas see miski, mis hoiatavalt sõrme viibutab ja manitseb ettevaatusele, sunnib kõike kriitilise pilguga vaatama ja pigem eitama kui jaatama.
Ma ei taha olla inimene, kes laseb asjadel endast mööda kulgeda vaid sellepärast, et ei suuda end käsile võtta ja teha otsustavaid pöördeid eelkõige mõtlemises. Ma ei väsi kordamast, et maailma muutmine algab iseendast. Ja mõtlemine on see, mis võib meid tõsta kas taevasse või paisata põrmu. Kõik oleneb enda mõtlemisest. Seda vist väga palju ei teadvustata endale. Mõtetega on võimalik tööd teha, kuid see on tõepoolest suur ettevõtmine ja raske töö. Selleks tuleb end sundida. Kuid tulemus on ju seda väärt, kui end siis õnneliku ja rahulikuna tunned. Sisemine rahu on selline väärtus, mida keegi sinult võtta ei saa. Selle nimel tasub vaeva näha.
Einoh, teoorias olen ma tugev! :) Nagu alati. Millegipärast praktikas asi nii roosiline ei ole.
Siiski loodan, et nüüd järgnevad päevad ei anna küll mahti nukrutseda, nüüd peaks tulema väga kiired päevad. Aga - mõtted ei hooli ka kiirusest, kui nemad tahavad, siis tulevad ikka. Kui endal kiire, siis pole aega ka neid minema peletada. :(
Mõned asjad ei muutu.
Eilne päev oli minu jaoks taas problemaatiline, aga ma püüan täna end käsile võtta. Ma vähemalt püüan. Ehkki ma arvasin, et mul on seal hea olla ja pole aega rumalusi mõelda, siis kahjuks ma eksisin. Aega oli piisavalt. Ja kohe hommikust saadik hakkas kiiva vedama. Küll püüdsin keskenduda tekstile, raamatule, magamisele - ei midagi!
Masendus on tappev ja ei suuda teiste inimestega suhelda ja mind häirib, kuidas on võimalik mingitel mõtetel mu üle valitseda, nii et muud sinna enam ei mahu.
See on ju kohutav, kui sa ei ole enam ise oma mõtete peremees, vaid mõtled asjadest, millest sa tegelikult ei taha mõelda ega tohikski mõelda.
Siis on tunne, et absoluutselt igaüks võib tungida omavoliliselt su mõtetesse ja teha seal, mida heaks arvab.
Päeva lõpp polnud parem. On asju, mida tuleb teha hoolimata sellest, kas tahad või mitte. Ja siis pigem teed, sest ei taha tüli ja pahandust. Kuigi see on nii nõme ja vastik, aga valikuid polegi rohkem kui ainult kaks ja sa pead valima kahe halva vahel. Head valikud puuduvad.
Puhh!
Sellistel hetkedel tundub, nagu oleks elu vaid üks kohutav hädaorg. Tegelikult ju nii ei ole, ilusat on ikka ka. Ma oma masenduses seda lihtsalt ei näe ja astun mööda kõigist toredatest inimestest, kes minu ümber on. Ma isegi tajun, et ma teen neile liiga oma jäisusega, aga taolisel hetkel ma ei ole suuteline olema avatud uutele inimestele.
Võiks ju arvata, et kõik uus on huvitav ja tahaks sukelduda uude, paraku on kuklas see miski, mis hoiatavalt sõrme viibutab ja manitseb ettevaatusele, sunnib kõike kriitilise pilguga vaatama ja pigem eitama kui jaatama.
Ma ei taha olla inimene, kes laseb asjadel endast mööda kulgeda vaid sellepärast, et ei suuda end käsile võtta ja teha otsustavaid pöördeid eelkõige mõtlemises. Ma ei väsi kordamast, et maailma muutmine algab iseendast. Ja mõtlemine on see, mis võib meid tõsta kas taevasse või paisata põrmu. Kõik oleneb enda mõtlemisest. Seda vist väga palju ei teadvustata endale. Mõtetega on võimalik tööd teha, kuid see on tõepoolest suur ettevõtmine ja raske töö. Selleks tuleb end sundida. Kuid tulemus on ju seda väärt, kui end siis õnneliku ja rahulikuna tunned. Sisemine rahu on selline väärtus, mida keegi sinult võtta ei saa. Selle nimel tasub vaeva näha.
Einoh, teoorias olen ma tugev! :) Nagu alati. Millegipärast praktikas asi nii roosiline ei ole.
Siiski loodan, et nüüd järgnevad päevad ei anna küll mahti nukrutseda, nüüd peaks tulema väga kiired päevad. Aga - mõtted ei hooli ka kiirusest, kui nemad tahavad, siis tulevad ikka. Kui endal kiire, siis pole aega ka neid minema peletada. :(
Sunday, August 5, 2007
Enne pikemat pausi
Võib juhtuda, et tuleb jälle mõningane vahe kirjutamisel. Ma parem ei hakkagi tegema plaane, mida kõike ma järgneva nädala vältel teen. Ühel korral tegin, aga kõik mu head plaanid lugeda, mediteerida, mõelda läksid tookord vett vedama. Seekord ei sea ma endale mingeid ettekirjutusi, ma lihtsalt olen ja teen ja püüan sellest nädalast võtta maksimaalselt palju.
Sest tegelikult peaksin olema tööl, loodetavasti ei tule sellest väga koledaid pahandusi, ehkki ma kuulsin, et sellest olla juttu küll olnud.
Aga eks ma siis lähen, kui vabanen oma meeldivamatest tegevustest, ja annan endast võimalikult palju. Kuigi ma ei kujuta ette, mida mul praegu tööl niiväga teha oleks....
No kui peaks tulema ütlemisi minu pikema puhkuse kohta, siis tõele au andes tegin ma ka puhkuse ajal tööd ega öelnud kordagi, et teate, mina ei tule ja ei tee, mul on puhkus! Sellest lähtuvalt võib ju ometigi silma kinni pigistada ja läbi sõrmede vaadata minu hirmsale patule ???!!!
Sest tegelikult peaksin olema tööl, loodetavasti ei tule sellest väga koledaid pahandusi, ehkki ma kuulsin, et sellest olla juttu küll olnud.
Aga eks ma siis lähen, kui vabanen oma meeldivamatest tegevustest, ja annan endast võimalikult palju. Kuigi ma ei kujuta ette, mida mul praegu tööl niiväga teha oleks....
No kui peaks tulema ütlemisi minu pikema puhkuse kohta, siis tõele au andes tegin ma ka puhkuse ajal tööd ega öelnud kordagi, et teate, mina ei tule ja ei tee, mul on puhkus! Sellest lähtuvalt võib ju ometigi silma kinni pigistada ja läbi sõrmede vaadata minu hirmsale patule ???!!!
Tähtpäev
Eile oli tähtpäev. Vist esimest korda ei tulnud see mulle meelde. Ja mehele vist ka mitte. Kas see on mingi tähendusega??? See meenus meile alles tädi sünnipäeval, kui tuttav mees, keda vahel harva (tavaliselt just tädi sünnipäeval) kohtame, aga kes loeb ennast meie paaripanijaks (loe: tutvustajaks), tuli ja kinkis mulle küünlajala kahe küünlaga. See oli vana ja päevinäinud küünlajalg ja vajab kõvasti puhastamist ja küünlad olid poolpõlenud, aga see žest ise oli südantliigutav. Ma arvasin, et tuleb tädile küünlajalaga õnne soovima ja kingib selle talle, aga tema tuli ja ütles, et tahab selle minule kinkida. Ja siis meenus mulle, et meil mehega on ju tutvumise aastapäev.
Uskumatu. Me oleme päris kaua tuttavad. Ja suurema osa sellest ajast abielus olnud.
Oli tore õhtu. Sünnipäev ja tore õhtu sugulastega. Hilisõhtune jalutuskäik järve ääres. Tähistaevas.
Ja: "Vahel ma tunnen, et olen Su kaotanud. Tunnen, et Sa ei ole enam minuga."
Ja ei olnudki midagi öelda. Ei suutnud öelda, et see pole nii, et armastan väga ja kõik on korras. Ei suutnud.
Kallistus ja pisarad.
Miks inimesed ei räägi? Mis takistab oma tundeid näitamast, oma muremõtetest rääkimast? Kui arvad, et tegemist on absoluuutselt tundetu ja mõistmatu inimesega, siis tegelikult selgub, et temas on sedasama tundlikkust, empaatiat, mõistvust, taju, mida oled kohanud ja jumaldanud teistes. Aga miks seda küll varjatakse? Miks ei avaldu see igapäevaselt? Miks on tavaliselt ees mõistmatuse läbitungimatu mask, miks on tavapärane suhtumine hoopis teistsugune?
Uskumatu. Me oleme päris kaua tuttavad. Ja suurema osa sellest ajast abielus olnud.
Oli tore õhtu. Sünnipäev ja tore õhtu sugulastega. Hilisõhtune jalutuskäik järve ääres. Tähistaevas.
Ja: "Vahel ma tunnen, et olen Su kaotanud. Tunnen, et Sa ei ole enam minuga."
Ja ei olnudki midagi öelda. Ei suutnud öelda, et see pole nii, et armastan väga ja kõik on korras. Ei suutnud.
Kallistus ja pisarad.
Miks inimesed ei räägi? Mis takistab oma tundeid näitamast, oma muremõtetest rääkimast? Kui arvad, et tegemist on absoluuutselt tundetu ja mõistmatu inimesega, siis tegelikult selgub, et temas on sedasama tundlikkust, empaatiat, mõistvust, taju, mida oled kohanud ja jumaldanud teistes. Aga miks seda küll varjatakse? Miks ei avaldu see igapäevaselt? Miks on tavaliselt ees mõistmatuse läbitungimatu mask, miks on tavapärane suhtumine hoopis teistsugune?
Saturday, August 4, 2007
Ankeet
Aitäh Kristiinale, kes mulle teatepulga edasi andis. Ma alustasin juba eile neile küsimustele vastamist, aga kuna see nõudis päris kenasti aega, siis jäi see mul pooleli, kuna pidin minema sünnipäevale.
Niisiis jätkasin täna. Päris huvitav oli natuke mõelda asjade üle, millele tavaliselt ei mõtle.
Ma tahan: teha asju, millest tunnen rõõmu ja mis mulle meeldivad
Mul on: põhjust olla õnnelik, kui ma vaid jätaksin muretsemata asjade pärast, mida mul ei ole, vaid keskenduksin sellele, mis mul on olemas
Ma vihkan: tigedaid inimesi, kes aina kritiseeerivad kõiki ja kõike ning kelles pole kübetki hoolimist, mõistmist ja sallivust
Ma igatsen: lähedust, hingerahu ja armastust; armsa inimese kaissu
Ma kahetsen: elus pole mõtet midagi kahetseda, kogemustest tuleb õppida ja vajalikud järeldused teha
Ma armastan: ennast, oma perekonda ja sõpru
Ma olen alati: arvanud, et elus juhtub kõik just nii nagu peab ja igas halvas asjas on ka hea külg olemas, tuleb vaid osata seda näha
Ma ei ole: negatiivne ja pahatahtlik; ei ole hetkel ka õnnelik
Ma tantsin: mõnuga! See on üks fantastilisemaid tegevusi, ma ei saa rahulikuks jääda, kui kuulen ilusat muusikat, jalg hakkab kohe taktis kaasa lööma ja tahaks KOHE tantsida
Ma laulan: süüa tehes; beebidele unelaulu
Ma nutan: kui kuulen ilusat muusikat; kui vaatan romantilisi draamasid; kui tunnen end õnnetuna ja üksikuna; kui armastus teeb haiget; kui mul on tugevad positiivsed emotsioonid; kui tunnen jõuetust alatuse ees
Ma kaotan: vahetevahel kontrolli oma mõtete üle ja mõtlen asjadest, millest poleks vaja mõelda
Ma tekitan segadust: kui ma ei viitsi asju endale korralikult selgeks teha ja siis jagan valeinfot, arvates, et ma tean täpselt, kuidas on; kui tegutsen mõtlematult emotsioonide ajel
Ma peaks õppima: inglise keelt, kannatlikkust ja emotsioonide vaoshoidmist; oma mõtete tsenseerimist, kontrolli ja suunamist
LEMMIKUD
Number: 6
Värv: armastan valget, valget ja valget, aga ka roosat, helesinist, helerohelist, kollast, oranži
Kuu: september ja mai
Laul: imeilusaid laule, mida ma võiksin lemmikuteks nimetada ja mis tekitavad üle keha erutusvärinaid, on nii palju, et enne läheb jumala päike looja, kui ma need üles jõuaksin lugeda....
Toit: iiri pirukas, piimasupid ja lestakala
Jook: õlu (loomulikult Saku, mitte A le Coq!!!) ja Värska vesi
KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Hm... kui selleks tungiv vajadus peaks olema, miks mitte, mis see ikka hullu teeb?
2. Hüppaksid benjit? Ei, see ei tundu mu jaoks piisavalt turvaline.
3. Liugleksid? Oleks põnev proovida.
4. Tapaksid kellegi? Kui sääsed, parmud, kärbsed ja puugid kõrvale jätta, siis - ei usu.
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Ja langevari ikka avaneb? No igal juhul tundub see turvalisem kui benjihüpe.
6. Kõnniksid sütel? Oleks põnev saavutada selline mõttetasand ja kontsentratsioon, et süte tulisust ei tunneks.
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Jah, küllap oleks võimalus teda söömise käigus lähemalt tundma õppida.
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Kui selleks oleks hädavajadus, miks mitte.
9. Kannaksid triipudega pleedi? Jah.
10. Laulaksid karaoket? Ma ei ole suurem asi laulja ja koolitamata häälega laulmist on üsna kole kuulata, aga teatud seltskonnas tuleks see kõne alla küll.
11. Näitaksid punast tuld? Vajadusel ikka.
12. Oleksid ellujääja? Usun, et igal inimesel on ellujäämistung piisavalt suur, et elu eest võidelda. Tahan loota, et ka mina kuulun selliste inimeste hulka.
13. Paneksid kellegi nutma? Vahel võib seda juhtuda. Ma ei arva, et teeksin seda meelega, kuid ma ei saa vastutada teise inimese tunnete eest. Kui juhtub, et olen kogemata kellelegi haiget teinud, siis püüaksin seda heastada ja igal juhul vabandada.
14. Lööksid last? Ei tea.
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Loomulikult. Mis tähtsust on üldse vanusel? On ta 10 aastat noorem või vanem, ei ole oluline, peaasi, et temaga oleks millestki rääkida.
10 FAKTI
1. Kodulinn: Kõige ilusam linn Eestis.
2. Juuste värv: Kastanpruun+blond.
3. Juuste stiil: Poolpikad juuksed.
4. Silmade värv: Sinine.
5. Kinganumber: 37-40 (oleneb kinga tegumoest)
6. Tuju: Vahelduv. Üksi olles mõtlik-kurb-tõsine, mulle meeldivas seltskonnas rõõmsameelne naerulemb
7. Naha värv: Hele.
8. Vasakukäeline/paremakäeline: Paremakäeline.
9. Elanud välismaal? Ei, ja pole plaanis minna ka.
Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Kuna ankeet on minu kohta, siis mina ise. Aga kui ma parajasti enda peale ei pea mõtlema, siis mõtlen kellelegi, keda ma siin nimetama ei hakka.
Kus sa viimati käisid? Tädi sünnipäeval, kus sai palju nalja ja laia lõuaga naerda.
Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Joosepi kõne.
Kellele viimati helistasid? Annikale.
Kas sa naerad tihti? Jah, heas seltskonnas küll, ja paraku teen ma seda väga valjuhäälselt, nii et juba kaugelt võib ilmeksimatult öelda, et mina olen kohal.
Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Vaevalt küll. Kellel peaks selleks põhjust olema?
Kas oled sentimentaalne? Vägagi.
Keskmine nimi? Puudub.
Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Keda võiks tituleerida kuulsaks?
Kas oled sõbralik? Jah, arvan küll. Ehkki mulle on öeldud, et ma näin väga uhke ja kõrk, tegelikult see nii ei ole, lihtsalt võõraste hulgas olen häbelik ja tagasihoidlik, mõned võivad seda tõlgendada kõrkusena. Aga kui minuga vestlema hakatakse, siis olen väga sõbralik ja vastutulelik. Ehkki on inimesi, kellega ma eriti ei suuda lävida, siis nendest püüan eemale hoida.
Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Oma kodus oma voodis.
Viimased filmid, mida vaatasid? Kinos pole juba ei tea mis ajast käinud, telekast eriti ei vaatagi midagi, pole sellist aega, ehkki "Nip/tuck" ja "Jalgpallurite naised" ikka püüan ära vaadata.... ahjaaa, hiljaaegu vaatasin uuesti "Geisha memuaare".
Mida sa tegid eelmisel keskööl? Uskumatu, aga üle pika-pika aja sain just enne keskööd voodisse, nii et keskööl vist juba magasin. Ma pole juba ammu nii vara voodisse saanud.
Mida viimati küpsetasid? Ei mäleta.... küllap pannkooke.... olid ajad, kus küpsetasin iga päev saiakesi, plaadikooke, kringleid, aga need ajad on vist jäädavalt unustuse hõlma vajunud...
Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Pikad juuksed on mu nõrkus, aga mitte midagi ei ole teha, kõik oleneb ikkagi mehest. Kui on sümpaatne mees, siis pole absoluutselt vahet, millised juuksed tal on ja kas tal neid üldse on. Kui on antipaatse käitumisega mees, siis võivad tal olla kuitahes ilusad juuksed, see ei muuda midagi.
Kas kannad käevõrusid? Jah, kui mul on käevõru, mis sobib mu riietusega.
Hetkel kuulad? Evanesence'i.
Veel paar:
1. Lemmikbänd? Neid on palju, mida eriti meelsasti kuulan.
2. Mida sa suitsetad? Teismelisena proovisin, aga õnneks ei olnud sigaretid siis nii kättesaadavad, et oleks saanud sõltuvust tekkida. Ja praegu ei taha ja ei meeldi. Eriti ebameeldiv on näha naisi suitsetamas.
3. Oled rahul praeguse eluga? Ei ole, kuigi tean, et peaksin olema rahul ja ei tohiks millegi üle nuriseda, sest tegelikult on ju kõik eluks vajalik olemas.
4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Et vahel mõnest tunnist pääseda, siis küll, aga koolist puudumiseks polnud vajadust, sest mul lubati niigi puududa, kui ma tahtsin. Vahel ema lausa soovitas koju jääda, aga mina tahtsin ikka kooli minna, kohusetundlik nagu ma olin. :)
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Silmi, kui eestpoolt näen. Kui näen tagantpoolt, siis vöökohast allapoole.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? Jah. Küll on tore, et on inimesi, kes neid kirjutavad.
7. Kas sa tahad abielluda? Abielu kõlab kenamini kui kooselu.
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Pole veel plaani võtnud.
Kahjuks ei oska ma mitte kellelgi teatepulka edasi anda, kuna ma ei tea, kes minu blogi üldse loevad. Igatahes - kõik, kes seda loevad ja ei ole veel neile küsimustele vastanud, palun tehke seda minu heakskiidul ja soovitusel. :)
Niisiis jätkasin täna. Päris huvitav oli natuke mõelda asjade üle, millele tavaliselt ei mõtle.
Ma tahan: teha asju, millest tunnen rõõmu ja mis mulle meeldivad
Mul on: põhjust olla õnnelik, kui ma vaid jätaksin muretsemata asjade pärast, mida mul ei ole, vaid keskenduksin sellele, mis mul on olemas
Ma vihkan: tigedaid inimesi, kes aina kritiseeerivad kõiki ja kõike ning kelles pole kübetki hoolimist, mõistmist ja sallivust
Ma igatsen: lähedust, hingerahu ja armastust; armsa inimese kaissu
Ma kahetsen: elus pole mõtet midagi kahetseda, kogemustest tuleb õppida ja vajalikud järeldused teha
Ma armastan: ennast, oma perekonda ja sõpru
Ma olen alati: arvanud, et elus juhtub kõik just nii nagu peab ja igas halvas asjas on ka hea külg olemas, tuleb vaid osata seda näha
Ma ei ole: negatiivne ja pahatahtlik; ei ole hetkel ka õnnelik
Ma tantsin: mõnuga! See on üks fantastilisemaid tegevusi, ma ei saa rahulikuks jääda, kui kuulen ilusat muusikat, jalg hakkab kohe taktis kaasa lööma ja tahaks KOHE tantsida
Ma laulan: süüa tehes; beebidele unelaulu
Ma nutan: kui kuulen ilusat muusikat; kui vaatan romantilisi draamasid; kui tunnen end õnnetuna ja üksikuna; kui armastus teeb haiget; kui mul on tugevad positiivsed emotsioonid; kui tunnen jõuetust alatuse ees
Ma kaotan: vahetevahel kontrolli oma mõtete üle ja mõtlen asjadest, millest poleks vaja mõelda
Ma tekitan segadust: kui ma ei viitsi asju endale korralikult selgeks teha ja siis jagan valeinfot, arvates, et ma tean täpselt, kuidas on; kui tegutsen mõtlematult emotsioonide ajel
Ma peaks õppima: inglise keelt, kannatlikkust ja emotsioonide vaoshoidmist; oma mõtete tsenseerimist, kontrolli ja suunamist
LEMMIKUD
Number: 6
Värv: armastan valget, valget ja valget, aga ka roosat, helesinist, helerohelist, kollast, oranži
Kuu: september ja mai
Laul: imeilusaid laule, mida ma võiksin lemmikuteks nimetada ja mis tekitavad üle keha erutusvärinaid, on nii palju, et enne läheb jumala päike looja, kui ma need üles jõuaksin lugeda....
Toit: iiri pirukas, piimasupid ja lestakala
Jook: õlu (loomulikult Saku, mitte A le Coq!!!) ja Värska vesi
KAS SA KUNAGI
1. Sööksid putuka? Hm... kui selleks tungiv vajadus peaks olema, miks mitte, mis see ikka hullu teeb?
2. Hüppaksid benjit? Ei, see ei tundu mu jaoks piisavalt turvaline.
3. Liugleksid? Oleks põnev proovida.
4. Tapaksid kellegi? Kui sääsed, parmud, kärbsed ja puugid kõrvale jätta, siis - ei usu.
5. Hüppaksid langevarjuga lennukist? Ja langevari ikka avaneb? No igal juhul tundub see turvalisem kui benjihüpe.
6. Kõnniksid sütel? Oleks põnev saavutada selline mõttetasand ja kontsentratsioon, et süte tulisust ei tunneks.
7. Läheksid sööma kellegi täiesti võõraga? Jah, küllap oleks võimalus teda söömise käigus lähemalt tundma õppida.
8. Hakkaksid taimetoitlaseks? Kui selleks oleks hädavajadus, miks mitte.
9. Kannaksid triipudega pleedi? Jah.
10. Laulaksid karaoket? Ma ei ole suurem asi laulja ja koolitamata häälega laulmist on üsna kole kuulata, aga teatud seltskonnas tuleks see kõne alla küll.
11. Näitaksid punast tuld? Vajadusel ikka.
12. Oleksid ellujääja? Usun, et igal inimesel on ellujäämistung piisavalt suur, et elu eest võidelda. Tahan loota, et ka mina kuulun selliste inimeste hulka.
13. Paneksid kellegi nutma? Vahel võib seda juhtuda. Ma ei arva, et teeksin seda meelega, kuid ma ei saa vastutada teise inimese tunnete eest. Kui juhtub, et olen kogemata kellelegi haiget teinud, siis püüaksin seda heastada ja igal juhul vabandada.
14. Lööksid last? Ei tea.
15. Läheksid kohtingule endast 10a vanema inimesega? Loomulikult. Mis tähtsust on üldse vanusel? On ta 10 aastat noorem või vanem, ei ole oluline, peaasi, et temaga oleks millestki rääkida.
10 FAKTI
1. Kodulinn: Kõige ilusam linn Eestis.
2. Juuste värv: Kastanpruun+blond.
3. Juuste stiil: Poolpikad juuksed.
4. Silmade värv: Sinine.
5. Kinganumber: 37-40 (oleneb kinga tegumoest)
6. Tuju: Vahelduv. Üksi olles mõtlik-kurb-tõsine, mulle meeldivas seltskonnas rõõmsameelne naerulemb
7. Naha värv: Hele.
8. Vasakukäeline/paremakäeline: Paremakäeline.
9. Elanud välismaal? Ei, ja pole plaanis minna ka.
Nimeta üks inimene, kes on hetkel su mõtetes? Kuna ankeet on minu kohta, siis mina ise. Aga kui ma parajasti enda peale ei pea mõtlema, siis mõtlen kellelegi, keda ma siin nimetama ei hakka.
Kus sa viimati käisid? Tädi sünnipäeval, kus sai palju nalja ja laia lõuaga naerda.
Kelle telefonikõne viimati maha magasid? Joosepi kõne.
Kellele viimati helistasid? Annikale.
Kas sa naerad tihti? Jah, heas seltskonnas küll, ja paraku teen ma seda väga valjuhäälselt, nii et juba kaugelt võib ilmeksimatult öelda, et mina olen kohal.
Kas keegi mõtleb sinule praegusel hetkel? Vaevalt küll. Kellel peaks selleks põhjust olema?
Kas oled sentimentaalne? Vägagi.
Keskmine nimi? Puudub.
Kas sa oled kunagi kohanud kedagi kuulsat? Keda võiks tituleerida kuulsaks?
Kas oled sõbralik? Jah, arvan küll. Ehkki mulle on öeldud, et ma näin väga uhke ja kõrk, tegelikult see nii ei ole, lihtsalt võõraste hulgas olen häbelik ja tagasihoidlik, mõned võivad seda tõlgendada kõrkusena. Aga kui minuga vestlema hakatakse, siis olen väga sõbralik ja vastutulelik. Ehkki on inimesi, kellega ma eriti ei suuda lävida, siis nendest püüan eemale hoida.
Kelle voodis magasid eelmisel öösel? Oma kodus oma voodis.
Viimased filmid, mida vaatasid? Kinos pole juba ei tea mis ajast käinud, telekast eriti ei vaatagi midagi, pole sellist aega, ehkki "Nip/tuck" ja "Jalgpallurite naised" ikka püüan ära vaadata.... ahjaaa, hiljaaegu vaatasin uuesti "Geisha memuaare".
Mida sa tegid eelmisel keskööl? Uskumatu, aga üle pika-pika aja sain just enne keskööd voodisse, nii et keskööl vist juba magasin. Ma pole juba ammu nii vara voodisse saanud.
Mida viimati küpsetasid? Ei mäleta.... küllap pannkooke.... olid ajad, kus küpsetasin iga päev saiakesi, plaadikooke, kringleid, aga need ajad on vist jäädavalt unustuse hõlma vajunud...
Pikad või lühikesed juuksed vastassool? Pikad juuksed on mu nõrkus, aga mitte midagi ei ole teha, kõik oleneb ikkagi mehest. Kui on sümpaatne mees, siis pole absoluutselt vahet, millised juuksed tal on ja kas tal neid üldse on. Kui on antipaatse käitumisega mees, siis võivad tal olla kuitahes ilusad juuksed, see ei muuda midagi.
Kas kannad käevõrusid? Jah, kui mul on käevõru, mis sobib mu riietusega.
Hetkel kuulad? Evanesence'i.
Veel paar:
1. Lemmikbänd? Neid on palju, mida eriti meelsasti kuulan.
2. Mida sa suitsetad? Teismelisena proovisin, aga õnneks ei olnud sigaretid siis nii kättesaadavad, et oleks saanud sõltuvust tekkida. Ja praegu ei taha ja ei meeldi. Eriti ebameeldiv on näha naisi suitsetamas.
3. Oled rahul praeguse eluga? Ei ole, kuigi tean, et peaksin olema rahul ja ei tohiks millegi üle nuriseda, sest tegelikult on ju kõik eluks vajalik olemas.
4. Teesklesid haiget, et puududa koolist? Et vahel mõnest tunnist pääseda, siis küll, aga koolist puudumiseks polnud vajadust, sest mul lubati niigi puududa, kui ma tahtsin. Vahel ema lausa soovitas koju jääda, aga mina tahtsin ikka kooli minna, kohusetundlik nagu ma olin. :)
5. Mida näed esimese asjana vastassoo juures? Silmi, kui eestpoolt näen. Kui näen tagantpoolt, siis vöökohast allapoole.
6. Kas sulle meeldivad raamatud? Jah. Küll on tore, et on inimesi, kes neid kirjutavad.
7. Kas sa tahad abielluda? Abielu kõlab kenamini kui kooselu.
8. Järgmine kontsert, kuhu plaanid minna? Pole veel plaani võtnud.
Kahjuks ei oska ma mitte kellelgi teatepulka edasi anda, kuna ma ei tea, kes minu blogi üldse loevad. Igatahes - kõik, kes seda loevad ja ei ole veel neile küsimustele vastanud, palun tehke seda minu heakskiidul ja soovitusel. :)
Tahaks olla mõistlik
Eile öösel ei jõudnudki kirjutada, päeval samuti mitte, sest oli nii pingeline päev hommikust hilisööni välja. Pingeline, aga huvitav. Väga tore ja uudne kogemus. Osaleda, teha, end mobiliseerida maksimaalselt tulemi nimel vaatamata palavale ilmale, harjutada koostööd ja teistega arvestamist.... Väga kasulik kogemus.
Kui siis hilisööl koju jõudsin, siis hakkasin hoopis msn-is suhtlema ja kui nelja ajal lõpetasin, siis ei jõudnud enam muud kui vaid voodisse heita.
Aga nii tore oli näha toredaid inimesi! Kui ikka ilmaäärelt kohale tullakse, siis teeb see südame soojaks ja on tõeliselt armas!
Mul oli küll mõte kasutada nädalavahetust võimalikult maksimaalselt kodu heaks, aga siin ma nüüd siis olen - istun arvutis hommikust saadik ja muudkui kirjutan, küll kirju ja blogisid.
Olen endiselt arvutisõltuvuses. Ja kirjutamissõltuvuses....
Aga kiiremas korras pean lugemissõltuvusse langema! Raamatukogus on juba nõudlus minu käes olevate raamatute järgi! :)
Püüan siis unustada igasugused südant vaevavad probleemid ja tegelda kirjandusega. Tegelikult ei vii ju minu mõtlemised ja muretsemised mitte kuhugi. On mõistlikum elada päev korraga ja mitte mõelda asjadele, mida ma muuta ei saa. Targem oleks tegelda asjadega, mida ma muuta saan. Ja hea oleks nende vahel vahet teha. :)
Hm, ma olen täna täitsa mõistuseinimene, ise kah ei tunne ennast ära! No näis, näis, kauaks seda mõistust jätkub! :)
Kui siis hilisööl koju jõudsin, siis hakkasin hoopis msn-is suhtlema ja kui nelja ajal lõpetasin, siis ei jõudnud enam muud kui vaid voodisse heita.
Aga nii tore oli näha toredaid inimesi! Kui ikka ilmaäärelt kohale tullakse, siis teeb see südame soojaks ja on tõeliselt armas!
Mul oli küll mõte kasutada nädalavahetust võimalikult maksimaalselt kodu heaks, aga siin ma nüüd siis olen - istun arvutis hommikust saadik ja muudkui kirjutan, küll kirju ja blogisid.
Olen endiselt arvutisõltuvuses. Ja kirjutamissõltuvuses....
Aga kiiremas korras pean lugemissõltuvusse langema! Raamatukogus on juba nõudlus minu käes olevate raamatute järgi! :)
Püüan siis unustada igasugused südant vaevavad probleemid ja tegelda kirjandusega. Tegelikult ei vii ju minu mõtlemised ja muretsemised mitte kuhugi. On mõistlikum elada päev korraga ja mitte mõelda asjadele, mida ma muuta ei saa. Targem oleks tegelda asjadega, mida ma muuta saan. Ja hea oleks nende vahel vahet teha. :)
Hm, ma olen täna täitsa mõistuseinimene, ise kah ei tunne ennast ära! No näis, näis, kauaks seda mõistust jätkub! :)
Friday, August 3, 2007
Pilves
Täna oli aega selili lesida ja pilvi vaadata.
Vaatasin, kuidas pehmed valged pilvetupsud taevas laisalt sõudsid. Nad olid nii kaugel maistest muredest, neil oli aega küll ja neisse ei puutunud maapealsed asjad.
Mulle meenus, kuidas lapsepõlves vaatasime pinginaabriga pilvi ja unistasime, kuidas meil on seal kodu ja me elame pilvede peal. Seal tundus meile nii turvaline. Me olime pilvekodus, seal oli nii pehme ja soe. Üksikasjaliselt kujutasime oma kodusid ette, millised need on, ja nii hea oli mõelda, et kuskil on koht, kus ei ole midagi paha, vaid on ainult pehmus, soojus ja turvalisus.
Täna tahtsin taas pilve peal olla. Tahtsin olla kaugel ja kõrgel ja sõuda aeglaselt aina kaugemale ja kaugemale. Ma tahtsin olla soojas pilvesüles, ma tahtsin sellesse mähkuda, ma tahtsin olla turvaliselt pilve kaisus ja mitte keegi ei saaks mind sealt kätte, isegi mitte nukrad mõtted ja lapsikud unistused.
Vaatasin, kuidas pehmed valged pilvetupsud taevas laisalt sõudsid. Nad olid nii kaugel maistest muredest, neil oli aega küll ja neisse ei puutunud maapealsed asjad.
Mulle meenus, kuidas lapsepõlves vaatasime pinginaabriga pilvi ja unistasime, kuidas meil on seal kodu ja me elame pilvede peal. Seal tundus meile nii turvaline. Me olime pilvekodus, seal oli nii pehme ja soe. Üksikasjaliselt kujutasime oma kodusid ette, millised need on, ja nii hea oli mõelda, et kuskil on koht, kus ei ole midagi paha, vaid on ainult pehmus, soojus ja turvalisus.
Täna tahtsin taas pilve peal olla. Tahtsin olla kaugel ja kõrgel ja sõuda aeglaselt aina kaugemale ja kaugemale. Ma tahtsin olla soojas pilvesüles, ma tahtsin sellesse mähkuda, ma tahtsin olla turvaliselt pilve kaisus ja mitte keegi ei saaks mind sealt kätte, isegi mitte nukrad mõtted ja lapsikud unistused.
Thursday, August 2, 2007
Palun võtke minult mälu
Oh, kui keegi aitaks leida head moodust, kuidas oleks võimalik mälust valikuliselt mõned asjad kustutada, nii et nad enam iial meelde ei tuleks, haiget ei teeks ja nutma ei ajaks?!
Ma tean tegelikult moodust mõtete suunamiseks küll, aga see pidev mõtete kontroll väsitab kohutavalt ja ühel hetkel enam ei jõua end kontrollida, siis pääsevad ikka nagu paisu tagant välja need mõtted, millel peaks lausa veto peal olema. Aga nad on nii kavalad, nad kohe ootavad, millal su tähelepanu nõrgeneb ja siis nad korraldavad sellise rünnaku, et sa oled kaitsetu ega suuda end mobiliseerida.
Tean, et iga päev tuleks teha spetsiaalset mõtete suunamist ja korrata neid mõtteid, mis lasevad rahulikult edasi eksisteerida, aga kui ma ei suuda end kokku võtta või selle unustan, siis on kohe tagasilöök käes.
See väsitab kohutavalt, just tunne, et see on nii lootusetu ja et mitte kunagi ei lähe midagi paremusele ja mitte midagi ei muutu ja ma jäängi niimoodi ahastama ja end sellega lihtsalt tühjaks pumpama.
Sest tegelikult ma ju ei taha seda. Ma tahan olla rõõmus ja vaba ja mitte lasta end morjendada asjadest, mida ma muuta ei saa. Selle kohta öeldakse: mis sa siis põed?! Tahad õnnelik olla, siis ole! Ja punkt!
Ma saan sellest aru, kõik oleneb mõtlemisest ja enda suhtumisest. Maailma muutmine algab iseendast. See ongi nii. Miks ma siis ometi mõtlen sellest, millest ma ei tohi mõelda. Õigemini - mõelda ju võin, aga peaksin mõtlema hoopis teise kandi pealt ja teistmoodi. Ma olen seda korduvalt tõotanud teha, vahel õnnestub see suurepäraselt, aga mõnel hetkel pöördub kõik jälle peapeale.
Tahan ennast haletseda? On sellel mõtet? Igast kogemusest tuleb õppida, mitte jääda nutma. Tean ka seda suurepäraselt. Ja ometi ei saa ma midagi madalseisude vastu.
Siis tulebki vahel mõte, et tahaksin unustada kõik, mis teeb haiget ja ei lase mul rahulikult elada.
Hm, aga ehk on see üks minu elu õppetunde, kuidas selliste olukordadega toime tulla. Ikka juhtub meiega ju asju, mis tagantjärele haiget teevad, siis on vaja leida endas just see tugevus, mis aitaks eluga edasi minna, mitte ei suru ligi maad.
Õppida oma mõtteid suunama, õppida võtma igast kogemusest ainult head ja õppimisväärset, õppida nägema kõike läbi roosade prillide ja mitte lasta end morjendada sellest, et kõik meie elus ei lähe nii nagu meie tahame. Küll aga läheb kõik oma parimal moel. Ja ehk alles hiljem mõistame, et nii oli kõige parem, ehkki algul ei oska seda niimoodi hinnata.
Oh, elus on veel nii palju õppida! Aga miks peavad need õppetunnid tulema aina läbi valu? Küllap sellepärst, et need meile ikka korralikult meelde jääks...
Ma tean tegelikult moodust mõtete suunamiseks küll, aga see pidev mõtete kontroll väsitab kohutavalt ja ühel hetkel enam ei jõua end kontrollida, siis pääsevad ikka nagu paisu tagant välja need mõtted, millel peaks lausa veto peal olema. Aga nad on nii kavalad, nad kohe ootavad, millal su tähelepanu nõrgeneb ja siis nad korraldavad sellise rünnaku, et sa oled kaitsetu ega suuda end mobiliseerida.
Tean, et iga päev tuleks teha spetsiaalset mõtete suunamist ja korrata neid mõtteid, mis lasevad rahulikult edasi eksisteerida, aga kui ma ei suuda end kokku võtta või selle unustan, siis on kohe tagasilöök käes.
See väsitab kohutavalt, just tunne, et see on nii lootusetu ja et mitte kunagi ei lähe midagi paremusele ja mitte midagi ei muutu ja ma jäängi niimoodi ahastama ja end sellega lihtsalt tühjaks pumpama.
Sest tegelikult ma ju ei taha seda. Ma tahan olla rõõmus ja vaba ja mitte lasta end morjendada asjadest, mida ma muuta ei saa. Selle kohta öeldakse: mis sa siis põed?! Tahad õnnelik olla, siis ole! Ja punkt!
Ma saan sellest aru, kõik oleneb mõtlemisest ja enda suhtumisest. Maailma muutmine algab iseendast. See ongi nii. Miks ma siis ometi mõtlen sellest, millest ma ei tohi mõelda. Õigemini - mõelda ju võin, aga peaksin mõtlema hoopis teise kandi pealt ja teistmoodi. Ma olen seda korduvalt tõotanud teha, vahel õnnestub see suurepäraselt, aga mõnel hetkel pöördub kõik jälle peapeale.
Tahan ennast haletseda? On sellel mõtet? Igast kogemusest tuleb õppida, mitte jääda nutma. Tean ka seda suurepäraselt. Ja ometi ei saa ma midagi madalseisude vastu.
Siis tulebki vahel mõte, et tahaksin unustada kõik, mis teeb haiget ja ei lase mul rahulikult elada.
Hm, aga ehk on see üks minu elu õppetunde, kuidas selliste olukordadega toime tulla. Ikka juhtub meiega ju asju, mis tagantjärele haiget teevad, siis on vaja leida endas just see tugevus, mis aitaks eluga edasi minna, mitte ei suru ligi maad.
Õppida oma mõtteid suunama, õppida võtma igast kogemusest ainult head ja õppimisväärset, õppida nägema kõike läbi roosade prillide ja mitte lasta end morjendada sellest, et kõik meie elus ei lähe nii nagu meie tahame. Küll aga läheb kõik oma parimal moel. Ja ehk alles hiljem mõistame, et nii oli kõige parem, ehkki algul ei oska seda niimoodi hinnata.
Oh, elus on veel nii palju õppida! Aga miks peavad need õppetunnid tulema aina läbi valu? Küllap sellepärst, et need meile ikka korralikult meelde jääks...
Elust enesest
Püüdsin selgusele jõuda, mida võiks tähendada järgmine situatsioon: kõigepealt näägutatakse, tehakse vihjeid, öeldakse otse, ollakse tige ja turris ja siis väidetakse, et arvestatakse minu tunnetega!!!
Kuidas seda mõista?
Arusaamatu on minu tunnete aktsepteerimine selles valguses, kui tegelikult püütakse pidevalt vaimset terrorit rakendada. Tundub see süütu naljana? Antakse märku, et midagi ei unustata, ei maksa lootagi?! Mismoodi siis minu tunnetele mõeldakse?
Teisalt saan ma aru küll, et püütakse igati aktsepteerida minu tegemisi, peaasi, et asjad jätkuksid nagu seni. Lihtsalt vahel ei suudeta end tagasi hoida kogunenud hirmudest.
Ma ei arvagi, et see pole tajutav, kui tundeid pole. Selle tunneb igal juhul ära. Aga lähenemisele ei aita ju kaasa pidev näägutamine. Pigem oleks kasu ühistest ettevõtmistest ja argirutiinist põgenemisest, aga mina enam sellesisulisi ettepanekuid ei tee, sest need kõik jooksevad liiva. Mida iganes ma välja ei paku, miski ei sobi, kuhugi ei ole võimalik minna jne.... Aina vingumine ja hädaldamine, et selleks pole raha. Mis raha on vaja, et minna kuhugi kaunisse kohta, teha mõnus lõkke ääres istumine ja suveöine telkimine? Ma ei taha ju, et mind peaks Bahama saarele viima?!!!
See teema ärritab mind alati, ma ei suuda rahulikuks jääda, kui ma mõtlen sellele, kui vähe on tegelikult vaja, et koos oleks huvitav olla, aga kui isegi kõige pisemaid võimalusi ära ei kasutata, siis ei saa ju oodata, et lähedus püsib ilma omapoolset panust andmata.
Kummaline ongi see, et isegi kui tajutakse, et asjad on muutunud, siis isegi see ei sunni pingutama - mis siis üldse sunnib?
Muidugi ei tea, kas neil pingutustel oleks tulemusi, aga see oleks vähemalt VÕIMALUS. Kui võimalusi ei kasutata, ei saagi miski muutuda.
Kui minu jaoks on keegi väga tähtis ja ma ei taha teda kaotada, siis ma ju annan endast parima, ma püüaksin mida iganes välja mõelda ja pakkuda ja teda üllatada, et meil oleks koos nii hea olla, et ta leiaks tee tagasi minu juurde.
Aga see vist ei ole kõigi puhul nii elementaarne.
Mida sellest siis arvata? Et tegelikult on talle ükspuha? Või on ta liiga laisk? Loodab, et asjad laabuvad niisama, iseenesest?
Ometi ma ju näen, et päris ükskõik talle ei ole.
Ja kui ta ütleb, et ta arvestab minu tunnetega, mis tal muud üle jääb, siis sellest võiksin ju arvata, et ta armastab mind kõigest hoolimata, ja armastab sellisena, nagu ma olen.
Vahest on siiski olulisemad hoopis mu enda tunded. Ma ju ei saa vastutada teise inimese tunnete eest.
Praegu ollakse rohkem seda meelt, et oluline on see, kuidas ise end tunned, et ise oleksid rahul ja õnnelik, mitte ei ole vaja mõelda teisele inimesele. Ma ei tea, kas saab päris nii olla, et mõtlen ainult endale. Noh, saab muidugi. Aga kui hästi ma siis ise end tunneksin, kui teen haiget inimestele, kes mind armastavad ja minust hoolivad? Ma arvan, et tunneksin end üsna näruselt. Hm, mida ma siis päevast päeva teen? Tegelen ainult endaga ja oma hobidega, jättes kõik muu tähelepanuta. See on ju sulaselge hoolimatus. Tähendab, ma ju ise ka ei panusta vajalikul määral suhtesse? Selles osas olen arvamusel, et ma olen seda piisavalt kaua teinud, kuid seda pole piisavalt hinnatud, pigem vastupidi. Mind hakati hoopis teise pilguga nägema siis, kui paljud asjad olid muutunud. Kurb, aga paljusid asju hakkame hindama siis, kui oleme neist ilma jäänud.
Ma ei tea vastuseid. Asjad ei ole mitte kunagi üheselt võetavad. Alati on erinevaid tahke, alati on osapooled erinevatel arvamustel, alati on nüansse, mis näitavad kõike hoopis teises valguses.
Valikud tuleb meil endil teha. Küll oleks hea, kui keegi oleks nii tark ja ütleks, kuidas on õige. Aga keegi pole nii tark.
Kõige rohkem tuleb kuulata oma südant. Ja vahel on käes see hetk, kus sa enam ei saa mõelda teistele, vaid pead hakkama mõtlema endale. Ja vahel on kõige olulisem see, et leiaksid hingerahu ja armastuse, sest ilma nendeta ei ole elul mõtet. Kui oled ise tühi, ei ole sul ka teistele midagi anda. Endas armastust ja sisemist rahu leides oled päikesekiireks ka teistele, see sära paistab kaugele ja annab sulle tagasi seda, mida ise välja kiirgad.
Kuidas seda mõista?
Arusaamatu on minu tunnete aktsepteerimine selles valguses, kui tegelikult püütakse pidevalt vaimset terrorit rakendada. Tundub see süütu naljana? Antakse märku, et midagi ei unustata, ei maksa lootagi?! Mismoodi siis minu tunnetele mõeldakse?
Teisalt saan ma aru küll, et püütakse igati aktsepteerida minu tegemisi, peaasi, et asjad jätkuksid nagu seni. Lihtsalt vahel ei suudeta end tagasi hoida kogunenud hirmudest.
Ma ei arvagi, et see pole tajutav, kui tundeid pole. Selle tunneb igal juhul ära. Aga lähenemisele ei aita ju kaasa pidev näägutamine. Pigem oleks kasu ühistest ettevõtmistest ja argirutiinist põgenemisest, aga mina enam sellesisulisi ettepanekuid ei tee, sest need kõik jooksevad liiva. Mida iganes ma välja ei paku, miski ei sobi, kuhugi ei ole võimalik minna jne.... Aina vingumine ja hädaldamine, et selleks pole raha. Mis raha on vaja, et minna kuhugi kaunisse kohta, teha mõnus lõkke ääres istumine ja suveöine telkimine? Ma ei taha ju, et mind peaks Bahama saarele viima?!!!
See teema ärritab mind alati, ma ei suuda rahulikuks jääda, kui ma mõtlen sellele, kui vähe on tegelikult vaja, et koos oleks huvitav olla, aga kui isegi kõige pisemaid võimalusi ära ei kasutata, siis ei saa ju oodata, et lähedus püsib ilma omapoolset panust andmata.
Kummaline ongi see, et isegi kui tajutakse, et asjad on muutunud, siis isegi see ei sunni pingutama - mis siis üldse sunnib?
Muidugi ei tea, kas neil pingutustel oleks tulemusi, aga see oleks vähemalt VÕIMALUS. Kui võimalusi ei kasutata, ei saagi miski muutuda.
Kui minu jaoks on keegi väga tähtis ja ma ei taha teda kaotada, siis ma ju annan endast parima, ma püüaksin mida iganes välja mõelda ja pakkuda ja teda üllatada, et meil oleks koos nii hea olla, et ta leiaks tee tagasi minu juurde.
Aga see vist ei ole kõigi puhul nii elementaarne.
Mida sellest siis arvata? Et tegelikult on talle ükspuha? Või on ta liiga laisk? Loodab, et asjad laabuvad niisama, iseenesest?
Ometi ma ju näen, et päris ükskõik talle ei ole.
Ja kui ta ütleb, et ta arvestab minu tunnetega, mis tal muud üle jääb, siis sellest võiksin ju arvata, et ta armastab mind kõigest hoolimata, ja armastab sellisena, nagu ma olen.
Vahest on siiski olulisemad hoopis mu enda tunded. Ma ju ei saa vastutada teise inimese tunnete eest.
Praegu ollakse rohkem seda meelt, et oluline on see, kuidas ise end tunned, et ise oleksid rahul ja õnnelik, mitte ei ole vaja mõelda teisele inimesele. Ma ei tea, kas saab päris nii olla, et mõtlen ainult endale. Noh, saab muidugi. Aga kui hästi ma siis ise end tunneksin, kui teen haiget inimestele, kes mind armastavad ja minust hoolivad? Ma arvan, et tunneksin end üsna näruselt. Hm, mida ma siis päevast päeva teen? Tegelen ainult endaga ja oma hobidega, jättes kõik muu tähelepanuta. See on ju sulaselge hoolimatus. Tähendab, ma ju ise ka ei panusta vajalikul määral suhtesse? Selles osas olen arvamusel, et ma olen seda piisavalt kaua teinud, kuid seda pole piisavalt hinnatud, pigem vastupidi. Mind hakati hoopis teise pilguga nägema siis, kui paljud asjad olid muutunud. Kurb, aga paljusid asju hakkame hindama siis, kui oleme neist ilma jäänud.
Ma ei tea vastuseid. Asjad ei ole mitte kunagi üheselt võetavad. Alati on erinevaid tahke, alati on osapooled erinevatel arvamustel, alati on nüansse, mis näitavad kõike hoopis teises valguses.
Valikud tuleb meil endil teha. Küll oleks hea, kui keegi oleks nii tark ja ütleks, kuidas on õige. Aga keegi pole nii tark.
Kõige rohkem tuleb kuulata oma südant. Ja vahel on käes see hetk, kus sa enam ei saa mõelda teistele, vaid pead hakkama mõtlema endale. Ja vahel on kõige olulisem see, et leiaksid hingerahu ja armastuse, sest ilma nendeta ei ole elul mõtet. Kui oled ise tühi, ei ole sul ka teistele midagi anda. Endas armastust ja sisemist rahu leides oled päikesekiireks ka teistele, see sära paistab kaugele ja annab sulle tagasi seda, mida ise välja kiirgad.
Patune lugeja
Ma olen täitsa patune, ma pole üldse ennast enam raamatutelainele saanud. Tagastamistähtaeg läheneb ja mina olen täpselt samas kohas, kuhu ma enne ärasõitu jäin.
Kui ma olen raamatute lugemise hoos, siis ei saa ma pooleli jätta, aga kui astun sellest keerisest välja, siis jääbki sinnapaika.
Selle asemel, et lõputult kirjutada ja kirjutada ja kirjutada, võiksin pigem lugeda raamatuid.
Tegelikult sellepärast mulle eriti ei meeldigi raamatukogust laenutada, ma tahan, et raamat oleks mul kodus olemas ja ma loen teda just siis, kui mul parajasti tahtmine tuleb. Laenutatud raamatuga paraku nii käituda ei saa, see tuleb ettenähtud aja jooksul läbi lugeda ja tagasi viia.
Kahjuks ei jõua kõiki häid ja meeldivaid raamatuid osta, ikkagi tuleb teha mingi valik. Ka raamatukogudes on valikud langetatud, vahel ei ole neil olemaski sellist raamatut, mida vajad. Siis tuleb kõmpsida teise raamatukogusse ja oodata järjekorras ja siis ehk lõpuks ikka saad lugeda seda, mida pikisilmi oodanud oled.
Kõige hullem on siiski tagastamisega - see kipub ikka edasi lükkuma! Siis kohe sugugi ei jõua õigel ajal raamatukogusse. Hea, et nüüd vähemalt meilitsi tagastamistähtaega meelde tuletatakse! Sellest on tõeliselt suur abi! Ja minul on kahjuks juba meeldetuletus postkastis....
Kui ma olen raamatute lugemise hoos, siis ei saa ma pooleli jätta, aga kui astun sellest keerisest välja, siis jääbki sinnapaika.
Selle asemel, et lõputult kirjutada ja kirjutada ja kirjutada, võiksin pigem lugeda raamatuid.
Tegelikult sellepärast mulle eriti ei meeldigi raamatukogust laenutada, ma tahan, et raamat oleks mul kodus olemas ja ma loen teda just siis, kui mul parajasti tahtmine tuleb. Laenutatud raamatuga paraku nii käituda ei saa, see tuleb ettenähtud aja jooksul läbi lugeda ja tagasi viia.
Kahjuks ei jõua kõiki häid ja meeldivaid raamatuid osta, ikkagi tuleb teha mingi valik. Ka raamatukogudes on valikud langetatud, vahel ei ole neil olemaski sellist raamatut, mida vajad. Siis tuleb kõmpsida teise raamatukogusse ja oodata järjekorras ja siis ehk lõpuks ikka saad lugeda seda, mida pikisilmi oodanud oled.
Kõige hullem on siiski tagastamisega - see kipub ikka edasi lükkuma! Siis kohe sugugi ei jõua õigel ajal raamatukogusse. Hea, et nüüd vähemalt meilitsi tagastamistähtaega meelde tuletatakse! Sellest on tõeliselt suur abi! Ja minul on kahjuks juba meeldetuletus postkastis....
Vanusevahest
Millegipärast mõned asjad hakkavad igal võimalikul moel end näitama. Kellega ka ei räägi, ikka on sama teema õhus. Ma ei teagi, millest see tuleneb, kas on see mingi märk, et sellele peaks rohkem mõtlema või vastupidi - seda esineb igal sammul ja seetõttu pole üldse kõneväärt sellest rääkida.
Hiljaaegu oli mitmel puhul kõneaineks vanusevahe mehe ja naise vahel.
Üks kurtis, et mida mõeldakse, kui vanusevahe on mehe kahjuks mitukümmend (ja veel enam!) aastat, see tegi talle suurt muret. Aga minu meelest pole sel vanusevahel häda midagi, kui inimesed ise end hästi tunnevad. Lohutasin, et teisipidi vanusevahele (naine mitukümmend ja veel enam aastat vanem) vaadataks palju imelikumalt.
See on suhteliselt normaalne, et vana mees on noore naisega, selle peale ei kergitata enam kulmugi. Ja minu arvates ei peaks inimesed, kes teineteisest hoolivad, küll sellest välja tegema, kuidas teised arvavad. Muidugi, kui ennast ise halvasti tuntakse, siis on raske selle üle mitte muretseda.
Teine variant on noorem mees ja vanem naine. Siin võiks kehtida sama mõte, ometi vaadatakse millegipärast sellist koosolemist natuke teistmoodi. See justkui poleks nii vastuvõetav. Ja siin pole jutt mitte kolmest, kuuest või kümnest aastast, vaid samuti mitmekümnetest aastatest.
Minu meelest on tänapäeval suhteliselt tavaline, et naised on meestest 6-10 aastat vanemad, sellega ei üllata enam kedagi.
Naised näevad tänapäeval reeglina nii head välja, et ka 10-15-aastane vanusevahe ei paistagi silma. Mitukümmend aastat juba natuke paistab. Kuid ka siinkohal oleneb ju siiski inimestest endist, kuidas nad end tunnevad. Kui see neid endid häirib, siis tekitab see ka suhtesse pingeid. Kuid kui nad ise end hästi tunnevad, siis pole ka kõrvalolijatel midagi kommenteerida. Küsimus on ju inimeste omavahelises suhtes, mitte vanuses. Mis sellest, et sellise vanusevahe peale hea pilguga ei vaadata. Kuid kui on armastus ja kui on leitud just see õige, kellega on huvitav vestelda, kellega on palju ühist mõttemaailmas, kellega tunned end kui seitsmendas taevas, mis tähtsust on siis vanusel?
Ometi pean ütlema, et mõnevõrra võõristav oli vaadata dokumentaalfilmi, mis rääkis just sellistest paaridest, kus vanusevahe oli ca 50 - 60 aastat. Natuke raske oli uskuda, et noormees tunneb end raugast naise kõrval kõige õnnelikuma mehena maailmas. Kuid kõik võib olla ja kui tema nii tundis, siis on ju tore, et ta lõpuks oma õnne leidis.
Au andes, mis siis vana mehe ja noore neiu puhul teisiti on? Ometi tundub üks suhe justkui loomulikum ja teine mitte nii loomulik.
Milles asi? Kas selles, et läbi aegade on meestel ikka olnud nooremad naised ja mõnedes kultuurides sunnitakse lausa lapsi abielluma? Ja et vanemate naiste suhet nooremate meestega pole eriti soositud?
Ega naised ju niiväga ei kipugi endast väga palju nooremate meestega suhet looma, selle peale vaatavad alalhoidlikud naised siiski ettevaatusega.
Paljudele naistele ilmselt ei tuleks pähegi hakata endast nooremaid mehi vaatama, kui initsiatiivi mehe poolt ei tuleks. Mis võiks köita vanemas naises? Küpsus? Sisemine rahu? Elukogemus? Vaimsus? Mis iganes, küllap on see erinev, oleneb, mida partneris otsitakse.
Vanematele naistele on raske proovikivi endast noorema mehe keskeakriisiaeg, mil mehed sageli vahetavad omavanusegi partneri noorema vastu välja, seda suurem tõenäosus on endast tunduvalt vanema naise puhul.
Aga kokku pannes erinevaid arvamusi leian ikkagi, et vanusevahe ei ole probleem, kui sellest probleemi ei tehta. Tänapäeval on piisavalt mitmeid suhete versioone vanuselisest aspektist lähtudes, mitte kedagi ei üllata ka äärmused. Peaasi, kui inimesed end ise hästi tunnevad.
Klatšimishimulisi ja mürkipritsivaid tigedikke on alati ja igal pool, aga nemad ei tee ilma, häid ja tolerantseid inimesi on maailmas tunduvalt rohkem.
Hiljaaegu oli mitmel puhul kõneaineks vanusevahe mehe ja naise vahel.
Üks kurtis, et mida mõeldakse, kui vanusevahe on mehe kahjuks mitukümmend (ja veel enam!) aastat, see tegi talle suurt muret. Aga minu meelest pole sel vanusevahel häda midagi, kui inimesed ise end hästi tunnevad. Lohutasin, et teisipidi vanusevahele (naine mitukümmend ja veel enam aastat vanem) vaadataks palju imelikumalt.
See on suhteliselt normaalne, et vana mees on noore naisega, selle peale ei kergitata enam kulmugi. Ja minu arvates ei peaks inimesed, kes teineteisest hoolivad, küll sellest välja tegema, kuidas teised arvavad. Muidugi, kui ennast ise halvasti tuntakse, siis on raske selle üle mitte muretseda.
Teine variant on noorem mees ja vanem naine. Siin võiks kehtida sama mõte, ometi vaadatakse millegipärast sellist koosolemist natuke teistmoodi. See justkui poleks nii vastuvõetav. Ja siin pole jutt mitte kolmest, kuuest või kümnest aastast, vaid samuti mitmekümnetest aastatest.
Minu meelest on tänapäeval suhteliselt tavaline, et naised on meestest 6-10 aastat vanemad, sellega ei üllata enam kedagi.
Naised näevad tänapäeval reeglina nii head välja, et ka 10-15-aastane vanusevahe ei paistagi silma. Mitukümmend aastat juba natuke paistab. Kuid ka siinkohal oleneb ju siiski inimestest endist, kuidas nad end tunnevad. Kui see neid endid häirib, siis tekitab see ka suhtesse pingeid. Kuid kui nad ise end hästi tunnevad, siis pole ka kõrvalolijatel midagi kommenteerida. Küsimus on ju inimeste omavahelises suhtes, mitte vanuses. Mis sellest, et sellise vanusevahe peale hea pilguga ei vaadata. Kuid kui on armastus ja kui on leitud just see õige, kellega on huvitav vestelda, kellega on palju ühist mõttemaailmas, kellega tunned end kui seitsmendas taevas, mis tähtsust on siis vanusel?
Ometi pean ütlema, et mõnevõrra võõristav oli vaadata dokumentaalfilmi, mis rääkis just sellistest paaridest, kus vanusevahe oli ca 50 - 60 aastat. Natuke raske oli uskuda, et noormees tunneb end raugast naise kõrval kõige õnnelikuma mehena maailmas. Kuid kõik võib olla ja kui tema nii tundis, siis on ju tore, et ta lõpuks oma õnne leidis.
Au andes, mis siis vana mehe ja noore neiu puhul teisiti on? Ometi tundub üks suhe justkui loomulikum ja teine mitte nii loomulik.
Milles asi? Kas selles, et läbi aegade on meestel ikka olnud nooremad naised ja mõnedes kultuurides sunnitakse lausa lapsi abielluma? Ja et vanemate naiste suhet nooremate meestega pole eriti soositud?
Ega naised ju niiväga ei kipugi endast väga palju nooremate meestega suhet looma, selle peale vaatavad alalhoidlikud naised siiski ettevaatusega.
Paljudele naistele ilmselt ei tuleks pähegi hakata endast nooremaid mehi vaatama, kui initsiatiivi mehe poolt ei tuleks. Mis võiks köita vanemas naises? Küpsus? Sisemine rahu? Elukogemus? Vaimsus? Mis iganes, küllap on see erinev, oleneb, mida partneris otsitakse.
Vanematele naistele on raske proovikivi endast noorema mehe keskeakriisiaeg, mil mehed sageli vahetavad omavanusegi partneri noorema vastu välja, seda suurem tõenäosus on endast tunduvalt vanema naise puhul.
Aga kokku pannes erinevaid arvamusi leian ikkagi, et vanusevahe ei ole probleem, kui sellest probleemi ei tehta. Tänapäeval on piisavalt mitmeid suhete versioone vanuselisest aspektist lähtudes, mitte kedagi ei üllata ka äärmused. Peaasi, kui inimesed end ise hästi tunnevad.
Klatšimishimulisi ja mürkipritsivaid tigedikke on alati ja igal pool, aga nemad ei tee ilma, häid ja tolerantseid inimesi on maailmas tunduvalt rohkem.
Vaikne ööelu
Ma pole varem vist nii pikalt olnud nii vähese unega. Tavaliselt on ikka nii, et kui mõni öö jääb une poolest napiks, siis pean vähemalt järgmisel öösel saama pikemalt magada. Praegu olen juba mitmendat nädalat väga napi unega läbi ajanud.
Mitte et see mulle ei meeldiks. Meeldib küll, sest sel moel saan oma päevadesse pikkust juurde. Või öödesse.
Ma ei saagi aru, kuidas mulle nii vähesest unest piisab. Kas on põhjuseks puhkusel olek (puudub vaimne pinge) või ei vaja mu organism lihtsalt vastutulelikkusest väga palju und?
Ma parem ei mõtle sellele, et tegemist võiks olla näiteks kroonilise unetusega või mingi väga erilise haigusliku seisundiga - loodetavasti mitte!
Aga mulle meeldib vaikne ööelu. Nende mõnusate vaikusehetkede ja omaetteolemise naudingu eest olen nõus loobuma ka unetundidest. Mulle meeldib kuulata vaikset muusikat, ma saan vaikuses mõelda ja unistada, saan nautida rahulikke tunde raamatute seltsis, saan kirjutada segamatult blogi ja kirju.... Neist nauditavatest tundidest ei ole ma nõus loobuma.
Igatahes mitte siis, kui ei ole asenduseks pakkuda midagi, mida ma rohkem tahaksin. ;)
Mitte et see mulle ei meeldiks. Meeldib küll, sest sel moel saan oma päevadesse pikkust juurde. Või öödesse.
Ma ei saagi aru, kuidas mulle nii vähesest unest piisab. Kas on põhjuseks puhkusel olek (puudub vaimne pinge) või ei vaja mu organism lihtsalt vastutulelikkusest väga palju und?
Ma parem ei mõtle sellele, et tegemist võiks olla näiteks kroonilise unetusega või mingi väga erilise haigusliku seisundiga - loodetavasti mitte!
Aga mulle meeldib vaikne ööelu. Nende mõnusate vaikusehetkede ja omaetteolemise naudingu eest olen nõus loobuma ka unetundidest. Mulle meeldib kuulata vaikset muusikat, ma saan vaikuses mõelda ja unistada, saan nautida rahulikke tunde raamatute seltsis, saan kirjutada segamatult blogi ja kirju.... Neist nauditavatest tundidest ei ole ma nõus loobuma.
Igatahes mitte siis, kui ei ole asenduseks pakkuda midagi, mida ma rohkem tahaksin. ;)
Wednesday, August 1, 2007
Gurmaanlusest on asi kaugel
Kui palju paksu pahandust võib üks supp põhjustada!
Ilmselt võib absoluutselt iga asjaga norida, kõigele anda varjatud mõtte ja tähenduse, aga püüdes olukorda kõrvalt vaadates hinnata - mul ei ole sõnu! Niivõrd jabur on see.
Täna sain ka kaudsed tagamaad teada, mis võib ajada inimesel lõpuks kopsu üle maksa ja siis võib tõesti täiesti süütu asi nagu ülesoolatud supp olla viimaseks piisaks karikas.
Aga sorry, ma ei saa mitte midagi teha, ja kui ma päris aus olen, siis ma EI TAHAGI midagi teha.
Enam ei taha.
Ootan ja vaatan, mis saab edasi. Päris huvitav on teada, kui kaua võib selline olukord kesta. Kas ühel hetkel on minu enda karikas nii täis, et mulle aitab?! Või saab enne tema kannatus otsa? See oleks justkui mäng, kus mõlemad pooled hiilivad ja luuravad, kumb enne murdub ja alla annab, kummal enne närvid üles ütlevad ja ta mängust välja astub, suutmata pinget taluda.
No on alles supp kokku keedetud! Ja nagu öeldud - gurmaanlusest on asi kaugel...
Ilmselt võib absoluutselt iga asjaga norida, kõigele anda varjatud mõtte ja tähenduse, aga püüdes olukorda kõrvalt vaadates hinnata - mul ei ole sõnu! Niivõrd jabur on see.
Täna sain ka kaudsed tagamaad teada, mis võib ajada inimesel lõpuks kopsu üle maksa ja siis võib tõesti täiesti süütu asi nagu ülesoolatud supp olla viimaseks piisaks karikas.
Aga sorry, ma ei saa mitte midagi teha, ja kui ma päris aus olen, siis ma EI TAHAGI midagi teha.
Enam ei taha.
Ootan ja vaatan, mis saab edasi. Päris huvitav on teada, kui kaua võib selline olukord kesta. Kas ühel hetkel on minu enda karikas nii täis, et mulle aitab?! Või saab enne tema kannatus otsa? See oleks justkui mäng, kus mõlemad pooled hiilivad ja luuravad, kumb enne murdub ja alla annab, kummal enne närvid üles ütlevad ja ta mängust välja astub, suutmata pinget taluda.
No on alles supp kokku keedetud! Ja nagu öeldud - gurmaanlusest on asi kaugel...
Tahan ära
ÄRA VÄSITAS TEESKLUS JA SÄRA
(J. Kõdar)
Tahan ära.
Ummisjalu või joostes.
Kord ise ees,
kord varjuna kannul,
eksides-ekseldes
torman ja tammun.
ÄRA, AINULT ÄRA
Tulgu või põrgu,
päris ja pära,
ei kahtle ei tõrgu,
kui avaneb värav.
AINULT ÄRA
Tõusen ja lähen
ilmamaa otsa,
sõtta või türmi
või lihtsalt kaon metsa.
KUI SAAKS AINULT ÄRA
Üksnes taeva väravalt
pööran ära,
kus uksepraost paistab
kiitus ja sära.
ÄRA
Oh, kuidas vahel tahaks
mürtsu ja kära,
argipäevade ehtsat
kõnet ja plära,
tahaks kõigile kõike
ütelda ära,
siinsamas ja kohe,
mitte hiljem või pärast.
(J. Kõdar)
Tahan ära.
Ummisjalu või joostes.
Kord ise ees,
kord varjuna kannul,
eksides-ekseldes
torman ja tammun.
ÄRA, AINULT ÄRA
Tulgu või põrgu,
päris ja pära,
ei kahtle ei tõrgu,
kui avaneb värav.
AINULT ÄRA
Tõusen ja lähen
ilmamaa otsa,
sõtta või türmi
või lihtsalt kaon metsa.
KUI SAAKS AINULT ÄRA
Üksnes taeva väravalt
pööran ära,
kus uksepraost paistab
kiitus ja sära.
ÄRA
Oh, kuidas vahel tahaks
mürtsu ja kära,
argipäevade ehtsat
kõnet ja plära,
tahaks kõigile kõike
ütelda ära,
siinsamas ja kohe,
mitte hiljem või pärast.
Sõprusest
Sõprus on väga keeruline suhe. Ma olen siiani arvanud, et sõprus on midagi suhteliselt lihtsat. No vahest mitte just nii, aga see on tundunud alati nii lihtsalt käsitletav. Või vähemalt ei ole ma pidanud selle üle varem pead murdma.
Mul pole palju neid, keda ma sõbraks võin nimetada, veel vähem on neid inimesi, kelle kohta saan öelda "väga hea sõber" või "parim sõber".
Olen selle sõnaga suhteliselt ettevaatlikult ringi käinud, sest ma teen vahet väga headel tuttavatel ja sõpradel - minu jaoks on neil määratu vahe. Veel suurem kuristik haigutab parimate sõprade ja tuttavate vahel.
Mis võiksid olla sõpruse kriteeriumid? Usaldusväärsus. Nüüd jäin mõttesse, sest rohkem ei tulegi esimese hooga.... Mõistvus, abivalmidus, toetus raskel hetkel.... Sõber ei mõista hukka, aga tema arvamust tahad alati kuulda. Ta ei alanda Sind. Ta saab Sinust aru, kui teed rumalusi. Sa võid tema juures häbenematult nutta. Sa võid talle kasvõi öösel või varahommikul helistada ja ta ei pahanda: " Kas sa ei tea, mis kell on!?!" Sa tahad rõõmu esimesena temaga jagada. Ta annab Sulle alati nõu ja abi. Tal on alati aega Sinu kuulamiseks ja Sinuga rääkimiseks. Ta toetab Sind alati nii heas kui halvas. Ta täidab alati Sulle antud lubadused. Ta võib alati helistada ka lihtsalt küsimiseks, kuidas Sul läheb. Ta mõistab Sind poolelt sõnalt. Ta arvestab alati Sinuga.
Vahel juhtub kahjuks nii, et sõprus saab otsa. See on kummaline ja uskumatu, aga selliseid asju juhtub. Mõnikord on tegu reetlikkusega. Selliseid asju juhtub ka.
Vahel hääbub ta vaikselt...
Aga vahel võib hoopis mõni kena asi sõpruse ära rikkuda - isegi selliseid asju juhtub...
Sõpruse kohta öeldakse nagu klaas - kui puruneb, võid teda püüda parandada, kuid mõrad jäävad sisse.
Sõpruse purunemine on valus. Kui see kord purunenud on, siis ilmselt on võimalik seda lappida, kuid ma ei usu selle usalduslikkusesse enam. Miski on jäädavalt läinud.
Kes on sõbra kaotanud, teab, kui kohutav on see tühik. Tundub, et mitte keegi ei saa seda täita.
Sa käid ringi nagu marutõbine, masendunud, tige, vihane ja kurb ühteaegu. Lõpmatu kurbus. Kui avastad, et seda, kellega said kõigest rääkida, kes sind mõistis poolelt pilgult, kes oli nii turvaline ja OMA, kes iial ei mõistnud hukka, enam ei ole, siis tahaks kõva häälega oma valu välja karjuda.
Ahastusest ei ole kasu. On asju, mis on nii lõplikud, et ajalgi pole siin enam oma sõna öelda. On asju, mida muuta ei saa.
On vaid valu, millega tuleb edasi elada.
Mul pole palju neid, keda ma sõbraks võin nimetada, veel vähem on neid inimesi, kelle kohta saan öelda "väga hea sõber" või "parim sõber".
Olen selle sõnaga suhteliselt ettevaatlikult ringi käinud, sest ma teen vahet väga headel tuttavatel ja sõpradel - minu jaoks on neil määratu vahe. Veel suurem kuristik haigutab parimate sõprade ja tuttavate vahel.
Mis võiksid olla sõpruse kriteeriumid? Usaldusväärsus. Nüüd jäin mõttesse, sest rohkem ei tulegi esimese hooga.... Mõistvus, abivalmidus, toetus raskel hetkel.... Sõber ei mõista hukka, aga tema arvamust tahad alati kuulda. Ta ei alanda Sind. Ta saab Sinust aru, kui teed rumalusi. Sa võid tema juures häbenematult nutta. Sa võid talle kasvõi öösel või varahommikul helistada ja ta ei pahanda: " Kas sa ei tea, mis kell on!?!" Sa tahad rõõmu esimesena temaga jagada. Ta annab Sulle alati nõu ja abi. Tal on alati aega Sinu kuulamiseks ja Sinuga rääkimiseks. Ta toetab Sind alati nii heas kui halvas. Ta täidab alati Sulle antud lubadused. Ta võib alati helistada ka lihtsalt küsimiseks, kuidas Sul läheb. Ta mõistab Sind poolelt sõnalt. Ta arvestab alati Sinuga.
Vahel juhtub kahjuks nii, et sõprus saab otsa. See on kummaline ja uskumatu, aga selliseid asju juhtub. Mõnikord on tegu reetlikkusega. Selliseid asju juhtub ka.
Vahel hääbub ta vaikselt...
Aga vahel võib hoopis mõni kena asi sõpruse ära rikkuda - isegi selliseid asju juhtub...
Sõpruse kohta öeldakse nagu klaas - kui puruneb, võid teda püüda parandada, kuid mõrad jäävad sisse.
Sõpruse purunemine on valus. Kui see kord purunenud on, siis ilmselt on võimalik seda lappida, kuid ma ei usu selle usalduslikkusesse enam. Miski on jäädavalt läinud.
Kes on sõbra kaotanud, teab, kui kohutav on see tühik. Tundub, et mitte keegi ei saa seda täita.
Sa käid ringi nagu marutõbine, masendunud, tige, vihane ja kurb ühteaegu. Lõpmatu kurbus. Kui avastad, et seda, kellega said kõigest rääkida, kes sind mõistis poolelt pilgult, kes oli nii turvaline ja OMA, kes iial ei mõistnud hukka, enam ei ole, siis tahaks kõva häälega oma valu välja karjuda.
Ahastusest ei ole kasu. On asju, mis on nii lõplikud, et ajalgi pole siin enam oma sõna öelda. On asju, mida muuta ei saa.
On vaid valu, millega tuleb edasi elada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
