Tere siit viimast korda.
Ma ei ela enam siin, kolisin ära wordpressi.
Minu uus aadress on valgeseelik.wordpress.com
Mul on natuke kahju ka, et ma enam siin ei ole, kuidagi imelik tundub äraminek ja kolimine, see oleks nagu lugejate altvedamine, aga teisalt valdas mind siin olles tunne, et ma ei taha enam kirjutada. See oli jälle teistpidi lugejate altvedamine.
Sealses keskkonnas on mul võimalik kirjutisi parooli alla panna, kui need tunduvad mu enda jaoks piisavalt isiklikud või kardan ebameeldivaid kommentaare lähtuvalt eelnevast kogemusest.
Mul on küll heasoovlike lugejate ees piinlik, et ma selliseid meetmeid olen rakendanud (palun südamest vabandust!), aga ma luban kõigil heasoovlikel lugejatel ka parooli kaudu sisse astuda.
Parooli saamiseks palun mulle meilile valgeseelik@gmail.com vastavasisuline soov saata. Anonüümsetele kirjutajatele ma kahjuks parooli ei pea võimalikuks anda, vabandan sellepärast juba ette.
Veelkord vabandan, et ma olen teie elu ja toimetamise keerulisemaks teinud, aga ma ei näinud enda kaitseks muud võimalust.
Monday, September 15, 2008
Tuesday, September 9, 2008
Elu on ilus
Ei olegi tuju midagi kirjutada.
Hirm vist on, et mida ma ka ei ütleks, ikka läheb see sinna patta, et ma olen mingi imelik, kes kirjutab selleks, et välja elada oma vihapurskeid ja kerjata toetavaid kommentaare, sest ei saa ilma nendeta ennast kuidagi üles upitatud. :)
Ometi olen suutnud end hoida positiivsel lainel ja vahel juhtub häid asju ka. Nagu tänagi.
Ja ma ei oska end näha halva ja õela inimesena, ehkki ma tean ju väga hästi, et ma pole mingi ideaalnaine ega ingel - kaugeltki mitte.
Aga ka mitte koletis, ma arvan. Ma ju püüan saada paremaks ja OLLA parem ning ka kõikidele teistele teha ja soovida vaid head.
Küllap kõlab see mõnede arvates ikka nagu silmaklappidega ringikäimine. :)
Olgu pealegi - silmaklapid pole üldse pahad, jääb palju halba nägemata. :D
Ja siis on suur rõõm, kui keegi ütleb, et minust on abi või et ma näen head sealgi, kus seda on väga raske või võimatu näha. Või et mul on väga usaldavad silmad, millesse on kerge vaadata ja et minuga on kerge rääkida rasketest asjadest. Või kutsutakse lihtsalt keset päeva lõunale - mis sellest, et ma pean kahjuks ära ütlema, sest töö ei võimalda. Või see, millest kirjutasin eelmise sissekande kommentaaris - et olen lapse arvates maailma parim emme ja ta armastab mind väga. Või öeldakse midagi muud meeldivat, mis rõõmu valmistab.
Siis mõtlen, mis tähtsust on võõraste inimeste arvamustel minust, võõrad, kes teavad mind vaid blogi vahendusel. Mu rikkus lähedaste inimeste, sõprade ja muidu toredate inimeste näol on minuga - ja see on kõige tähtsam.
Täna küsis üks töökaaslane, kas peaks nutma, kui tuleb selline tahtmine, või peaks kõik enda sisse koguma ja oma tundeid mitte välja näitama.
Kinnitasin, et nutta võib alati, see vabastab pingetest, ei ole vaja midagi enda sees hoida. Kui mul endal on raske olla, siis nutan ja ikka saab kergem. See kohe tahab seest välja pääseda, kuidas sa seda ikka tagasi hoiad.
Ma tean, et sel töökaaslasel on päris raske olukord kodus, ütlesin, et tulgu minu juurde nutma, kui kuskil mujal nutta ei saa. Kodus ei saa ta endale pisaraid lubada.
Mina vahel tõesti nutan, kui väga raske on olla. Ma ei häbene seda. See on loomulik tundepuhang ning mõjub väga kergendavalt.
Aga muidu on elu ilus.
Hirm vist on, et mida ma ka ei ütleks, ikka läheb see sinna patta, et ma olen mingi imelik, kes kirjutab selleks, et välja elada oma vihapurskeid ja kerjata toetavaid kommentaare, sest ei saa ilma nendeta ennast kuidagi üles upitatud. :)
Ometi olen suutnud end hoida positiivsel lainel ja vahel juhtub häid asju ka. Nagu tänagi.
Ja ma ei oska end näha halva ja õela inimesena, ehkki ma tean ju väga hästi, et ma pole mingi ideaalnaine ega ingel - kaugeltki mitte.
Aga ka mitte koletis, ma arvan. Ma ju püüan saada paremaks ja OLLA parem ning ka kõikidele teistele teha ja soovida vaid head.
Küllap kõlab see mõnede arvates ikka nagu silmaklappidega ringikäimine. :)
Olgu pealegi - silmaklapid pole üldse pahad, jääb palju halba nägemata. :D
Ja siis on suur rõõm, kui keegi ütleb, et minust on abi või et ma näen head sealgi, kus seda on väga raske või võimatu näha. Või et mul on väga usaldavad silmad, millesse on kerge vaadata ja et minuga on kerge rääkida rasketest asjadest. Või kutsutakse lihtsalt keset päeva lõunale - mis sellest, et ma pean kahjuks ära ütlema, sest töö ei võimalda. Või see, millest kirjutasin eelmise sissekande kommentaaris - et olen lapse arvates maailma parim emme ja ta armastab mind väga. Või öeldakse midagi muud meeldivat, mis rõõmu valmistab.
Siis mõtlen, mis tähtsust on võõraste inimeste arvamustel minust, võõrad, kes teavad mind vaid blogi vahendusel. Mu rikkus lähedaste inimeste, sõprade ja muidu toredate inimeste näol on minuga - ja see on kõige tähtsam.
Täna küsis üks töökaaslane, kas peaks nutma, kui tuleb selline tahtmine, või peaks kõik enda sisse koguma ja oma tundeid mitte välja näitama.
Kinnitasin, et nutta võib alati, see vabastab pingetest, ei ole vaja midagi enda sees hoida. Kui mul endal on raske olla, siis nutan ja ikka saab kergem. See kohe tahab seest välja pääseda, kuidas sa seda ikka tagasi hoiad.
Ma tean, et sel töökaaslasel on päris raske olukord kodus, ütlesin, et tulgu minu juurde nutma, kui kuskil mujal nutta ei saa. Kodus ei saa ta endale pisaraid lubada.
Mina vahel tõesti nutan, kui väga raske on olla. Ma ei häbene seda. See on loomulik tundepuhang ning mõjub väga kergendavalt.
Aga muidu on elu ilus.
Monday, June 2, 2008
Õitsev ilu
Praegu on kõige ilusam aeg!
Sirelid õitsevad, kastanid, pihlakad ja kõik muu ka!
NII ILUS ON!!!!
Ei jõua ära imetleda, milline ilu on loodusel varuks, kuidas ometi on võimalik midagi nii kaunist välja mõelda??!!
Ja sinna juurde veel linnulaul - kas on iial ilusamat muusikat võimalik luua??!!
Milliseid emotsioone looduseilu tekitab!
Meil oli möödunud neljapäeval kohaliku tähtsusega sündmus ja sellega seoses eksponeeriti ka toimunud fotokonkursi võidutöid - kõik meie oma kodukohast tehtud pildid.
Ja millised pildid!!!
Ma olen ju ise ka pildistanud oma kodulinna, muidugi on meil väga ilusaid paiku, mul on oma lemmikkohad, kus kõige meelsamini käin ja mida ka ise olen ohtralt pildistanud.
Aga näha ka teiste inimeste silme läbi meie fantastilisi vaateid - ei, ilusamat linnakest Eestis ei ole!
Sirelid õitsevad, kastanid, pihlakad ja kõik muu ka!
NII ILUS ON!!!!
Ei jõua ära imetleda, milline ilu on loodusel varuks, kuidas ometi on võimalik midagi nii kaunist välja mõelda??!!
Ja sinna juurde veel linnulaul - kas on iial ilusamat muusikat võimalik luua??!!
Milliseid emotsioone looduseilu tekitab!
Meil oli möödunud neljapäeval kohaliku tähtsusega sündmus ja sellega seoses eksponeeriti ka toimunud fotokonkursi võidutöid - kõik meie oma kodukohast tehtud pildid.
Ja millised pildid!!!
Ma olen ju ise ka pildistanud oma kodulinna, muidugi on meil väga ilusaid paiku, mul on oma lemmikkohad, kus kõige meelsamini käin ja mida ka ise olen ohtralt pildistanud.
Aga näha ka teiste inimeste silme läbi meie fantastilisi vaateid - ei, ilusamat linnakest Eestis ei ole!
Hommikused uidud
No on ikka ütlemata mõnus ärgata tund aega tavalisest hiljem!
See tähendab - mitte veerand kuus, vaid veerand seitse.
Vahe on enesetundes. Veerand kuus ärgates olin ikka unine ja raske oli silmi lahti teha, veerand seitse oli organism ise valmis ärkama.
Ja kui aus olla, siis tegelikult võiksin veelgi kauem magada, aga mulle ei meeldi hommikune välk-kiirustamine.
Tahan rahulikult toimetada ja aeglases rütmis tegevustega ärgata.
Mul läheb kohe süda pahaks, kui ma pean hakkama ülepeakaela tormama.
Paljud ei saa sellest aru, kuidas võib hommikul ärgata tund-poolteist varem ainuüksi selleks, et rahulikult oma hommikukohvi juua ja ajalehte lugeda. Pigem ollakse valmis magama viimase võimaluseni ning siis välgukiirusel end tööleminekuks valmis seadma.
Une arvelt mõnulemiseks naljalt aega ei võeta.
Ega ei saa salata - talvel pimedaga on natuke raskem ärgata ka, suvel seevastu on see puhas rõõm, kui päike tõuseb ja lindude vidistamine kostab tuppa, soojal suvehommikul on mõnus rõdulgi kohvi juua...
Siis ei raatsigi kaua magada.
Niisugustel hommikutel tuleb ammuse unistusena silme ette pilt maakodust, kus lõhnavate sirelite kõrval oma hommikukohvi juua.
See tähendab - mitte veerand kuus, vaid veerand seitse.
Vahe on enesetundes. Veerand kuus ärgates olin ikka unine ja raske oli silmi lahti teha, veerand seitse oli organism ise valmis ärkama.
Ja kui aus olla, siis tegelikult võiksin veelgi kauem magada, aga mulle ei meeldi hommikune välk-kiirustamine.
Tahan rahulikult toimetada ja aeglases rütmis tegevustega ärgata.
Mul läheb kohe süda pahaks, kui ma pean hakkama ülepeakaela tormama.
Paljud ei saa sellest aru, kuidas võib hommikul ärgata tund-poolteist varem ainuüksi selleks, et rahulikult oma hommikukohvi juua ja ajalehte lugeda. Pigem ollakse valmis magama viimase võimaluseni ning siis välgukiirusel end tööleminekuks valmis seadma.
Une arvelt mõnulemiseks naljalt aega ei võeta.
Ega ei saa salata - talvel pimedaga on natuke raskem ärgata ka, suvel seevastu on see puhas rõõm, kui päike tõuseb ja lindude vidistamine kostab tuppa, soojal suvehommikul on mõnus rõdulgi kohvi juua...
Siis ei raatsigi kaua magada.
Niisugustel hommikutel tuleb ammuse unistusena silme ette pilt maakodust, kus lõhnavate sirelite kõrval oma hommikukohvi juua.
Saturday, May 31, 2008
Pidulik ja lilleline
Eile ei jõudnudki siia midagi kirjutada.
Oli natuke pidulik ja lilleline päev.
Minule üllatuslikult. Aga meeldiv muidugi. :)
Ja siis ma ostsin suuremal hulgal kommi ja sõime peaaegu kõik ära ka. :)
Ja üleüldse oli kõigil hea meeleolu ja rõõmus meel.
Tööasju ajasin ka, aga ega erilist tahtmist polnud väga intensiivselt süveneda. Järgmisel nädalal ju aega tööd teha küll ja küll, peab siis pidulikult päeval niiväga rassima.
Kodus üritasin pisut magada, sest järjest mitmeid öid vähest und andis tunda - nii kui istuma jäin, nii tuli tukk peale! :)
Igal juhul oli tunnikesest magamisest kasu, tundsin end oluliselt paremini.
Ja siis Suurde Linna.
Esietendusele.
Oli natuke pidulik ja lilleline päev.
Minule üllatuslikult. Aga meeldiv muidugi. :)
Ja siis ma ostsin suuremal hulgal kommi ja sõime peaaegu kõik ära ka. :)
Ja üleüldse oli kõigil hea meeleolu ja rõõmus meel.
Tööasju ajasin ka, aga ega erilist tahtmist polnud väga intensiivselt süveneda. Järgmisel nädalal ju aega tööd teha küll ja küll, peab siis pidulikult päeval niiväga rassima.
Kodus üritasin pisut magada, sest järjest mitmeid öid vähest und andis tunda - nii kui istuma jäin, nii tuli tukk peale! :)
Igal juhul oli tunnikesest magamisest kasu, tundsin end oluliselt paremini.
Ja siis Suurde Linna.
Esietendusele.
Sunday, May 18, 2008
Vikerkaare lummuses
See oli fantastiline!!!
Koju sõites nägin vikerkaart!
Ja mitte mingisugust tavalist, vaid ikka tõelist vikerkaart kahe otsaga ja ta ulatus üle tee. Muidu on tavaliselt ikka nii, et teist otsa pole näha, see on kuskile pilvedesse kadunud, näha on ainult vikeraakrejupp.
Nii et kui tee poleks ära keeranud, siis oleksime vikerkaare alt läbi sõitnud!!! :D
Ja millised erksad värvid!!! Sellist on harva näha! KÕIK värvid olid olemas!
Ja selle imeilusa vikerkaare kohal oli veel teinegi vikerkaar - küll tuhmim ja tagasihoidlikum, kuid samamoodi üle tee ja kahe otsaga.
Hämmastavalt kaunis vaatepilt!
Ja jälle sain kahetseda, et mul polnud fotoaparaati käepärast.
Koju sõites nägin vikerkaart!
Ja mitte mingisugust tavalist, vaid ikka tõelist vikerkaart kahe otsaga ja ta ulatus üle tee. Muidu on tavaliselt ikka nii, et teist otsa pole näha, see on kuskile pilvedesse kadunud, näha on ainult vikeraakrejupp.
Nii et kui tee poleks ära keeranud, siis oleksime vikerkaare alt läbi sõitnud!!! :D
Ja millised erksad värvid!!! Sellist on harva näha! KÕIK värvid olid olemas!
Ja selle imeilusa vikerkaare kohal oli veel teinegi vikerkaar - küll tuhmim ja tagasihoidlikum, kuid samamoodi üle tee ja kahe otsaga.
Hämmastavalt kaunis vaatepilt!
Ja jälle sain kahetseda, et mul polnud fotoaparaati käepärast.
Thursday, May 15, 2008
Pesupoed - kogemused seinast seina
Ma kohe ei saa kirjutamata jätte ühest Väga Suure Linna sukapoest (ehkki kirjade järgi on ta pesupood), kuhu ma nüüd ikka sisse astun, sest olen sealt väga positiivse kogemuse saanud. Ma ei tea, kas Väga Suure Linna naised ise teavad, kui hea sukapood neil on keldriruumides Aedvilja tänavas (no on ikka nimi! :D).
Eelmisel Väga Suure Linna külastuskorral sattusin sinna, sest sukad ja sukkpüksid on mu nõrkus ja seal oli valikut väga mitmekesist. Aga veel suurem väärtus oli müüjates, sest nad olid väga professionaalsed, nad oskasid soovitada õiget suurust (kui on sisskootud mustriga sukkpüksid, siis peab võtma natuke suurema numbri, muidu muster ei lase väga venida), nad soovitasid mõnda mudelit mitte osta, sest lähemal vaatlusel oleks selgunud, et see on jama mudel, nad oskasid väga professionaalselt ainuüksi visuaalselt öelda, millist suurust ma kannan ja millise mudeli suurus on sobiv ja millise mudeli suurus on natuke erinev standardist - no igal juhul nii asjatundlikke müüjaid nägin ma esmakordselt. Sellepärast läksin sellesse poodi ka seekord.
Nad küll sõnasid, et teevad endale kahjumit, et ei soovita halbu sukkpükse osta, aga ma ütlesin, et sellepärast ma siia tagasi tulengi ja ostan seekord veel rohkem kui eelmine kord. :D
Seda ma tegingi. :)
Otsin sukki ja sukkpükse suuremal hulgal, sest ma kohe ei saa põnevaid mudeleid ostmata jätta! Olen täielik šopahoolik! Arve suurust ma igaks juhuks ei julge kohe mitte öeldagi! :)
Pesu tahtsin ka, mul oli üks kindel nõue ja lõpuks nad mulle selle välja ajasid. :)
Siis läksin veel ühte teise pesupoodi. Kardinaalselt teine suhtumine. Tädi leti taga luges raha. Ega ma ei oodanudki, et ta kohe minu juurde tormaks ja hakkaks mulle pealetükkivalt midagi soovitama. Vaatasin ringi ja leidsin ühe sobiva mudeli, kuid kahjuks väike number. No ma ei jõua enam kirjutada sellest, et kõik ilusad pesud on väikeste rindadega naistele! :) Ja suurerinnalised pangu endale mingid jõledused selga!?? Diskrimineerimine, leian ma.
Aga see selleks.
Küsisin müüjanna käest, kas suuremat numbrit on. Ta mühatas, et ei ole ja luges raha edasi.
Tore on. Minu käest jääb tal igal juhul raha saamata.
Läksingi minema.
Kolmandasse pesupoodi. Seal oli eksklusiivsem pesu, aga üldse mitte ülemõistuse kallis. Ja mis te arvate - mis suurusele olid KÕIK ILUSAD mudelid??? Loomulikult A ja B suurusele!!!!! Ja C ja D on täiesti olematud! No mingeid mudeleid oli, aga ma tahan kena ja romantilist, pitsikeste ja satsikestega, ei taha mingit jama.
See-eest oli müüjanna huvitav. Tal oli ilmselt suhtlemisvaegus, ta hakkas mulle rääkima täiesti eraelulisi asju, ma kuulasin ja mõtlesin, et inimene peab küll suures mures olema, kui hakkab täiesti võhivõõrale inimesele rääkima selliseid asju oma elust. Selgus, et oligi suur mure - pereliige koer oli eelmisel päeval surnud. Küllap oli naine endast väljas, kellegagi polnud ilmselt ka rääkida ja mina juhtusin olema päästerõngaks.
Hea, kui tal natuke kergem sai.
Ja ma mõtlesin, kuhu võib üksindus viia - isegi rääkida pole mitte kellegagi peale võhivõõraste. See on väga kurb.
Elu on elatud tütrele, kelle jaoks on kõik tehtud, kuid too on hoopis välismaal ega hooli vist millestki. Aga mul pole õigust anda hinnanguid kellegi elule, küllap on temal oma põhjused, miks ta just nii elab.
Ja vanemad on alati tahtnud, et nende lapsed elaksid paremini kui nad ise on elanud. Iseasi, kas me alati oskame õigesti oma tegusid hinnata, mida me väidetavalt laste heaks teeme. Vahel võivad need karuteeneks osutuda.
See oli küll võõras inimene, aga kuidagi puudutas temaga kohtumine minu hinge ja ta on mul meeles.
Kui järgmisel korral sinnakanti satun, siis astun tema juurest kindlasti läbi, et küsida, kuidas tal läheb.
Eelmisel Väga Suure Linna külastuskorral sattusin sinna, sest sukad ja sukkpüksid on mu nõrkus ja seal oli valikut väga mitmekesist. Aga veel suurem väärtus oli müüjates, sest nad olid väga professionaalsed, nad oskasid soovitada õiget suurust (kui on sisskootud mustriga sukkpüksid, siis peab võtma natuke suurema numbri, muidu muster ei lase väga venida), nad soovitasid mõnda mudelit mitte osta, sest lähemal vaatlusel oleks selgunud, et see on jama mudel, nad oskasid väga professionaalselt ainuüksi visuaalselt öelda, millist suurust ma kannan ja millise mudeli suurus on sobiv ja millise mudeli suurus on natuke erinev standardist - no igal juhul nii asjatundlikke müüjaid nägin ma esmakordselt. Sellepärast läksin sellesse poodi ka seekord.
Nad küll sõnasid, et teevad endale kahjumit, et ei soovita halbu sukkpükse osta, aga ma ütlesin, et sellepärast ma siia tagasi tulengi ja ostan seekord veel rohkem kui eelmine kord. :D
Seda ma tegingi. :)
Otsin sukki ja sukkpükse suuremal hulgal, sest ma kohe ei saa põnevaid mudeleid ostmata jätta! Olen täielik šopahoolik! Arve suurust ma igaks juhuks ei julge kohe mitte öeldagi! :)
Pesu tahtsin ka, mul oli üks kindel nõue ja lõpuks nad mulle selle välja ajasid. :)
Siis läksin veel ühte teise pesupoodi. Kardinaalselt teine suhtumine. Tädi leti taga luges raha. Ega ma ei oodanudki, et ta kohe minu juurde tormaks ja hakkaks mulle pealetükkivalt midagi soovitama. Vaatasin ringi ja leidsin ühe sobiva mudeli, kuid kahjuks väike number. No ma ei jõua enam kirjutada sellest, et kõik ilusad pesud on väikeste rindadega naistele! :) Ja suurerinnalised pangu endale mingid jõledused selga!?? Diskrimineerimine, leian ma.
Aga see selleks.
Küsisin müüjanna käest, kas suuremat numbrit on. Ta mühatas, et ei ole ja luges raha edasi.
Tore on. Minu käest jääb tal igal juhul raha saamata.
Läksingi minema.
Kolmandasse pesupoodi. Seal oli eksklusiivsem pesu, aga üldse mitte ülemõistuse kallis. Ja mis te arvate - mis suurusele olid KÕIK ILUSAD mudelid??? Loomulikult A ja B suurusele!!!!! Ja C ja D on täiesti olematud! No mingeid mudeleid oli, aga ma tahan kena ja romantilist, pitsikeste ja satsikestega, ei taha mingit jama.
See-eest oli müüjanna huvitav. Tal oli ilmselt suhtlemisvaegus, ta hakkas mulle rääkima täiesti eraelulisi asju, ma kuulasin ja mõtlesin, et inimene peab küll suures mures olema, kui hakkab täiesti võhivõõrale inimesele rääkima selliseid asju oma elust. Selgus, et oligi suur mure - pereliige koer oli eelmisel päeval surnud. Küllap oli naine endast väljas, kellegagi polnud ilmselt ka rääkida ja mina juhtusin olema päästerõngaks.
Hea, kui tal natuke kergem sai.
Ja ma mõtlesin, kuhu võib üksindus viia - isegi rääkida pole mitte kellegagi peale võhivõõraste. See on väga kurb.
Elu on elatud tütrele, kelle jaoks on kõik tehtud, kuid too on hoopis välismaal ega hooli vist millestki. Aga mul pole õigust anda hinnanguid kellegi elule, küllap on temal oma põhjused, miks ta just nii elab.
Ja vanemad on alati tahtnud, et nende lapsed elaksid paremini kui nad ise on elanud. Iseasi, kas me alati oskame õigesti oma tegusid hinnata, mida me väidetavalt laste heaks teeme. Vahel võivad need karuteeneks osutuda.
See oli küll võõras inimene, aga kuidagi puudutas temaga kohtumine minu hinge ja ta on mul meeles.
Kui järgmisel korral sinnakanti satun, siis astun tema juurest kindlasti läbi, et küsida, kuidas tal läheb.
Wednesday, May 14, 2008
Tagasiside
Tagasiside on üks ütlemata oluline asi. Tänu tagasisidele kujuneb näiteks väikelapsel enesehinnang.
Tagasisiside on alati väga oluline, see annab meile rohkem aimu iseendast, oma MINA-pildist.
Kui tagasiside on negatiivne, siis kujuneb sageli endast negatiivne MINA-pilt ja madal enesehinnang, aga kui positiivne, siis on lootust adekvaatsele enesehinnangule. :)
Täiskasvanuid ehk teiste hinnangud niipalju ei mõjuta kui väikelapseealisi ja murdeealisi, kuid oluline on see siiski. Eriti kui tagasisidet annab autoriteetne ja oluline inimene.
Mind häirib, kui ma ei saa rääkida mulle olulistest asjadest, ei saa arutada ja oma segaseid tundeid väljendada, küllap aitaks rääkimine ka mul endal selgusele jõuda mingites olulistes punktides.
Aga vahel on hea, kui julgustavat tagasisidet antakse. See annab endalegi pidepunkte edasi mõelda, mitte jätta mõtteid sinnapaika. Annab julgust mõelda, et tegelikult pole midagi valesti. Lihtsalt aega võib minna natuke kauem.
Tagasisiside on alati väga oluline, see annab meile rohkem aimu iseendast, oma MINA-pildist.
Kui tagasiside on negatiivne, siis kujuneb sageli endast negatiivne MINA-pilt ja madal enesehinnang, aga kui positiivne, siis on lootust adekvaatsele enesehinnangule. :)
Täiskasvanuid ehk teiste hinnangud niipalju ei mõjuta kui väikelapseealisi ja murdeealisi, kuid oluline on see siiski. Eriti kui tagasisidet annab autoriteetne ja oluline inimene.
Mind häirib, kui ma ei saa rääkida mulle olulistest asjadest, ei saa arutada ja oma segaseid tundeid väljendada, küllap aitaks rääkimine ka mul endal selgusele jõuda mingites olulistes punktides.
Aga vahel on hea, kui julgustavat tagasisidet antakse. See annab endalegi pidepunkte edasi mõelda, mitte jätta mõtteid sinnapaika. Annab julgust mõelda, et tegelikult pole midagi valesti. Lihtsalt aega võib minna natuke kauem.
Tuesday, May 13, 2008
Olen arg?
Mul on tükimat aega probleem. Olen mõelnud mõnda aega asjadele, mis vahepeal natuke tagaplaanil olid ja mida ma endast eemale tõrjusin.
Ma olen vist väga arg. Minus ei ole ettevõtlikkust ja julgust teha asju, mida ma sisimas tahaksin teha.
Tänases loenguski käis julguse teema läbi. Eetikaga minu mõte vist kokku ei käi, aga julgusega küll.
Mõtlen sellele, et tegelikult olnuks väga hea kasutada seda täienduse aega asjadeks, mille peale ma oma tavapärase igapäevase elu keskel mõelda ei saa ja vahest poleks võimalustki.
Kuid siin, Väga Suures Linnas olles oleksin saanud ellu viia mõtted, mis mu sees on vaikselt küpsenud ja küpsenud, kuid seoses mõningate vajakajäämistega annavad endast rohkem teada.
Kuna kasutan siin väikseid pause, siis jääb mul kirjutamine aeg-ajalt pooleli. Mõtteid on ka natuke raske koondada. Tulevad lihtsalt mingid emotsioonid ja esmased mõttevälgatused.
Poolelijäänud mõtete jätkuks lisan, et tegelikult olen ma väga tänulik ühele inimesele, kes mulle üldse andis julgust hakata mõtlema asjadele, mis mulle tundusid võõrana ja tabuteemana. Sest tundub, et minu sisemuses ei ole nad tabuteemad.
Ometi olen ma arg. Ei julge.
Kuigi mõned variandid olnuksid täiesti teostatavad, aga miski on hoidnud mind tagasi.
Ja oma initsiatiivi pole ma valmis rakendama.
Argus? Hirm? Teadmatus?
Ometi kripeldavad minus erinevad tahtmised, soovid ja ... mis iganes.
Taban end inimestega suhtlemisel mõtlemast hoopis muudele asjadele.
Ei suuda keskenduda vajalikule.
Ma olen vist väga arg. Minus ei ole ettevõtlikkust ja julgust teha asju, mida ma sisimas tahaksin teha.
Tänases loenguski käis julguse teema läbi. Eetikaga minu mõte vist kokku ei käi, aga julgusega küll.
Mõtlen sellele, et tegelikult olnuks väga hea kasutada seda täienduse aega asjadeks, mille peale ma oma tavapärase igapäevase elu keskel mõelda ei saa ja vahest poleks võimalustki.
Kuid siin, Väga Suures Linnas olles oleksin saanud ellu viia mõtted, mis mu sees on vaikselt küpsenud ja küpsenud, kuid seoses mõningate vajakajäämistega annavad endast rohkem teada.
Kuna kasutan siin väikseid pause, siis jääb mul kirjutamine aeg-ajalt pooleli. Mõtteid on ka natuke raske koondada. Tulevad lihtsalt mingid emotsioonid ja esmased mõttevälgatused.
Poolelijäänud mõtete jätkuks lisan, et tegelikult olen ma väga tänulik ühele inimesele, kes mulle üldse andis julgust hakata mõtlema asjadele, mis mulle tundusid võõrana ja tabuteemana. Sest tundub, et minu sisemuses ei ole nad tabuteemad.
Ometi olen ma arg. Ei julge.
Kuigi mõned variandid olnuksid täiesti teostatavad, aga miski on hoidnud mind tagasi.
Ja oma initsiatiivi pole ma valmis rakendama.
Argus? Hirm? Teadmatus?
Ometi kripeldavad minus erinevad tahtmised, soovid ja ... mis iganes.
Taban end inimestega suhtlemisel mõtlemast hoopis muudele asjadele.
Ei suuda keskenduda vajalikule.
Eetilised dilemmad
Eetilised dilemmad - väga huvitav temaatika. Kogu aeg teeme elus valikuid, kuid kõige raskem on valik õige vs õige.
Väga jube kogemus oli panna kirja kümme väärtust enda elus ja siis neist kuus prügikasti visata. Millest loobuda ja mis jääb alles. Õnneks tuli mul neid väärtuslikke asju rohkem, seetõttu sain ka rohkem alles jätta. :)
On asju, mida ma ise enda jaoks väärtustan, aga mis ei sõltu minust. Miks need mulle siis ikkagi tähtsad on? Sest paratamatult suhted ON tähtsad.
Inimene on sotsiaalne olend ning pole mõeldav elada ilma teiste inimestega suhtlemata. Minu puhul kehtib kül see, et ma olen kohe väga õnnetu ja mures, kui kellegagi on suhted halvad. Pean siis küll enda jaoks olulisi inimesi silmas, aga nii või teisti on iga tüli või konflikt ka võõrama inimesega paha tunnet tekitav ja ikka mõtlen, mida ma oleksin saanud teisti teha või käituda. Igal juhul jääb halb tunne enda sisse ning ma ei saa enne rahu, kui olen saanud asja ära klaarida, selgitada, inimesega ära leppida, andeks paluda või andeks anda või mis iganes. Ma ei suuda elada teadmises, et kellegagi on konflikt või arusaamatus.
Pool päeva on veel ees. Nii huvitav on, et pole tahtmist isegi kohvi juua. Pealegi on see väga vastik kohv, mis on termoses seisnud ja mitu tundi joojaid oodanud.:)
Väga jube kogemus oli panna kirja kümme väärtust enda elus ja siis neist kuus prügikasti visata. Millest loobuda ja mis jääb alles. Õnneks tuli mul neid väärtuslikke asju rohkem, seetõttu sain ka rohkem alles jätta. :)
On asju, mida ma ise enda jaoks väärtustan, aga mis ei sõltu minust. Miks need mulle siis ikkagi tähtsad on? Sest paratamatult suhted ON tähtsad.
Inimene on sotsiaalne olend ning pole mõeldav elada ilma teiste inimestega suhtlemata. Minu puhul kehtib kül see, et ma olen kohe väga õnnetu ja mures, kui kellegagi on suhted halvad. Pean siis küll enda jaoks olulisi inimesi silmas, aga nii või teisti on iga tüli või konflikt ka võõrama inimesega paha tunnet tekitav ja ikka mõtlen, mida ma oleksin saanud teisti teha või käituda. Igal juhul jääb halb tunne enda sisse ning ma ei saa enne rahu, kui olen saanud asja ära klaarida, selgitada, inimesega ära leppida, andeks paluda või andeks anda või mis iganes. Ma ei suuda elada teadmises, et kellegagi on konflikt või arusaamatus.
Pool päeva on veel ees. Nii huvitav on, et pole tahtmist isegi kohvi juua. Pealegi on see väga vastik kohv, mis on termoses seisnud ja mitu tundi joojaid oodanud.:)
Sunday, May 11, 2008
Rattaga tutvust uuendamas
Täna sõitsin üle hulga aja rattaga. Ei mäletagi, millal viimati ratta selga sai istutud.
Mul oli nimelt vaja ühe tädi käest vanaaegne ratas ära tuua. Mees oli abivalmis ja pakkus, et toome autoga, aga selle mahutamisega pakiruumi oli suur tegu ja ma ütlesin, et pigem sõidan, autoga vedades on rohkem jama.
Istusingi ratta selga ja - oh, kui tore oli! :)
Päris kahju, et ma igapäevaselt rattaga üldse ei sõida.
Kus mul sõitagi... Aga kasvõi trenni mõtteski oleks tore aeg-ajalt mõni tiir teha.
Kõnealune vanaaegne ratas igatahes veeres väga mõnusalt ja kergelt, ilm oli ka ilus, ma oleksin kauemgi sõitnud. :)
Kahjuks algas proov ja sõit jäi sedapuhku pooleli.
Mul oli nimelt vaja ühe tädi käest vanaaegne ratas ära tuua. Mees oli abivalmis ja pakkus, et toome autoga, aga selle mahutamisega pakiruumi oli suur tegu ja ma ütlesin, et pigem sõidan, autoga vedades on rohkem jama.
Istusingi ratta selga ja - oh, kui tore oli! :)
Päris kahju, et ma igapäevaselt rattaga üldse ei sõida.
Kus mul sõitagi... Aga kasvõi trenni mõtteski oleks tore aeg-ajalt mõni tiir teha.
Kõnealune vanaaegne ratas igatahes veeres väga mõnusalt ja kergelt, ilm oli ka ilus, ma oleksin kauemgi sõitnud. :)
Kahjuks algas proov ja sõit jäi sedapuhku pooleli.
Ebakindel
Tänane proov pidi olema enam-vähem läbimäng, sest me pole saanudki seda ilma katkestamata üldse läbi mängida. Aga teine vaatus läks ka nagu ta läks, ikka tuli katkestusi ja vahelesegamisi.
Brrrr, ma ei kujuta ette, mis sellest saab.
Väga ebakindel tunne on.
Kui mina arvasin, et võiks teha paar korda läbi, et kindlam tunne oleks, siis rahvas polnud huvitatud, et emadepäev jne.
Selge see - kõik kiirustasid koju.
Eks olnud mul endalgi hea meel, kui arvatud nelja ajal hoopis ühe paiku koju sain.
Aga ikkagi on ebakindel ja paha tunne - ei kujuta ette, mis neist etendustest saab.
Brrrr, ma ei kujuta ette, mis sellest saab.
Väga ebakindel tunne on.
Kui mina arvasin, et võiks teha paar korda läbi, et kindlam tunne oleks, siis rahvas polnud huvitatud, et emadepäev jne.
Selge see - kõik kiirustasid koju.
Eks olnud mul endalgi hea meel, kui arvatud nelja ajal hoopis ühe paiku koju sain.
Aga ikkagi on ebakindel ja paha tunne - ei kujuta ette, mis neist etendustest saab.
Naljahammas
Olen mõelnud, kui väga on mul vedanud, et mul on nii hea huumorisoonega mees. Temaga on tõesti lõbus, kogu aeg saab nalja.
Ei kujutaks ette mõnd kuivikut, kes ise nalja ei tee ja naljast aru ka ei saa.
Alati, kui meil jälle mingi teema käsil on ja ta selle kohta vaimukalt reageerib või ütleb, siis mõtlen, et pean selle meeles ja kirjutan üles, aga no ei jää meelde!:D
Ja neid on pidevalt ja järjest, nagunii ei jõuakski kõike meeles pidada.
Muidugi, vahel ajab ta närvi ka oma naljadega, siis kui ta üle piiri läheb või ei taju, et see on antud hetkel kohatu. Või siis teeb labaseid nalju.
Aga kui mul on paha tuju, siis üritab seda rõõmsamaks teha: esineb mulle, loeb luuletusi, mis ta kohapeal välja mõtleb, vahel tantsib ja laulab. :D:D:D
Tore on, et ta selline naljahammas on. Vähemalt ei ole igav. :)
Ei kujutaks ette mõnd kuivikut, kes ise nalja ei tee ja naljast aru ka ei saa.
Alati, kui meil jälle mingi teema käsil on ja ta selle kohta vaimukalt reageerib või ütleb, siis mõtlen, et pean selle meeles ja kirjutan üles, aga no ei jää meelde!:D
Ja neid on pidevalt ja järjest, nagunii ei jõuakski kõike meeles pidada.
Muidugi, vahel ajab ta närvi ka oma naljadega, siis kui ta üle piiri läheb või ei taju, et see on antud hetkel kohatu. Või siis teeb labaseid nalju.
Aga kui mul on paha tuju, siis üritab seda rõõmsamaks teha: esineb mulle, loeb luuletusi, mis ta kohapeal välja mõtleb, vahel tantsib ja laulab. :D:D:D
Tore on, et ta selline naljahammas on. Vähemalt ei ole igav. :)
Ooo, kuis nii kaunis on hommik...
Täna on imekaunis hommik, aga mina ei saanud koos mehe ja koeraga hommikust jalutuskäikugi tegema minna, kordasin paaniliselt teksti, milleks ma eile enam võimeline ei olnud.
Otsisin veel kodust kokku kõikvõimalikku träni ja varustust, sest täna oleks nagu midagi peaproovi taolist...:S Mis sellest, et meil pole veel kõiki kostüümegi ja muudest atribuutidest ma ei räägigi....
Ma ei mäleta, et me ühelegi etendusele nii hullus seisus vastu oleksime läinud. Või siis lihtsalt ununevad sellised asjad ära. :)
Tänane emadepäev kaob proovi ja lapse sünnipäeva sisse ära. Mitte et mul sellest kahju oleks. :) Lihtsalt üks vaba päev ehk kuluks ära... Aga noh, küll ma millalgi puhkan ka.
Tegelikult mulle ju meeldib, kui on kogu aeg tegemist, siis on ka selline hea väsimus - oled väsinud küll, aga rahul ka, et palju asju tehtud, teoksil, valmis... See on hea tunne.
Mees õnnitles hommikul mind emadepäeva puhul ja ütles, et tegelikult tänu temale olen ma emaks saanud, misjärel jõudsime järeldusele, et sel päeval tuleks hoopis isasid õnnitleda, sest ilma nendeta poleks ju emasid... :D:D:D Niisiis õnnitlesin meest emadepäeva puhul. :D:D:D
Mees ja tütar asuvad toimkonda ja loodetavasti on siis suurem osa asju valmis, kui mina proovist naasen. :D
Õhtul on väike perekondlik koosviibimine. Tütre sünnipäeva puhul. Ja natuke emadepäeva puhul ka. :D
Otsisin veel kodust kokku kõikvõimalikku träni ja varustust, sest täna oleks nagu midagi peaproovi taolist...:S Mis sellest, et meil pole veel kõiki kostüümegi ja muudest atribuutidest ma ei räägigi....
Ma ei mäleta, et me ühelegi etendusele nii hullus seisus vastu oleksime läinud. Või siis lihtsalt ununevad sellised asjad ära. :)
Tänane emadepäev kaob proovi ja lapse sünnipäeva sisse ära. Mitte et mul sellest kahju oleks. :) Lihtsalt üks vaba päev ehk kuluks ära... Aga noh, küll ma millalgi puhkan ka.
Tegelikult mulle ju meeldib, kui on kogu aeg tegemist, siis on ka selline hea väsimus - oled väsinud küll, aga rahul ka, et palju asju tehtud, teoksil, valmis... See on hea tunne.
Mees õnnitles hommikul mind emadepäeva puhul ja ütles, et tegelikult tänu temale olen ma emaks saanud, misjärel jõudsime järeldusele, et sel päeval tuleks hoopis isasid õnnitleda, sest ilma nendeta poleks ju emasid... :D:D:D Niisiis õnnitlesin meest emadepäeva puhul. :D:D:D
Mees ja tütar asuvad toimkonda ja loodetavasti on siis suurem osa asju valmis, kui mina proovist naasen. :D
Õhtul on väike perekondlik koosviibimine. Tütre sünnipäeva puhul. Ja natuke emadepäeva puhul ka. :D
Saturday, May 10, 2008
Millist jalga mees tõstis?
Kui mees lamab kõhuli naise peal ja ütleb, et ta tõstis naisepoolset jalga, siis millist jalga ta tõstis?:D
Edit: Selgituseks olgu öeldud, et see küsimus tõstatus meil näidendiproovis. Mina küll aru ei saanud, kummast või millisest jalast meesnäitleja rääkis, kui ta nii väitis. :D:D:D
Edit: Selgituseks olgu öeldud, et see küsimus tõstatus meil näidendiproovis. Mina küll aru ei saanud, kummast või millisest jalast meesnäitleja rääkis, kui ta nii väitis. :D:D:D
Praktiliselt tapetud
Sellist päeva ma oma elust ei mäleta.
Hommikul kell 11 algas proov ja kui ma naiivselt arvasin, et kella kolmest-neljast oleme vabad ja ma saan rahulikult veel kodust läbi käia, süüa ja riideid vahetada, siis tgelikkus oli hoopis teine.
Mees oli nii armas, et ehkki ta öösel töölt tuli, viis mu Suurde Linna mulle sobival ajal, kusjuures sain veel poest ja sidest läbi käia. Tegelikult oli põhipõhjus see, et ta ei saa päevasel ajal magada, kõik häirib teda ja ta oli niikuinii ärkvel.
Proov lõppes kell pool kuus, isegi natuke hiljem. Kuna mees oli väga väsinud, siis tahtis tema koju sõita, ma leidsin teised lahendused, sain lavastajaga kaubale.
Nii oligi, et kui üks proov lõppes (kuus ja pool tundi!!!), siis läks sujuvalt üle teiseks prooviks - väike puhkus autos ja siis täistambiga edasi.
Lõpetasime ca üheksa paiku, vist natuke hiljemgi, sest koju sain ca poole kümnest.
Kümme tundi proove. Kas see tundub normaalne?
Vahest mitte, aga praegu on väga huvitav nii siin kui seal.
Kahjuks enne esietendust tundub asi väga toores, me pole veel saanud asja algusest lõpuni korralikult ilma peatumata läbigi mängida. Me isegi ei tea, kaua see tükk kestab. :S
Aga see-eest saime täna kostüümid! Ja sääsed muide on kurjalt kallal! Lisaks mingid mustad pisikesed mutukad, aga hammustavad nii et vähe pole, käed ja jalad on punaseid täppe täis!
Tore on niimoodi kontrolletendusele vastu minna. :S
Pooli rekvisiitegi veel pole, reklaamist ma ei räägigi, plakatid saavad heal juhul paar päeva enne esietendust üles. :S
Ja ilm lubab külmaks minna, meil aga on suhteliselt õhukesed kleidikesed...
Suure linna proov läks aga sellepärast nii kaua, et täna sai valgus üles. See on tohutu töö. Õnneks tuli professionaalne P. ja konsulteeris meie A.-d ja Ü.-d,valgus sai paika.
Aga kuna täna oli kõigil aega varutud, siis sai ka valgustus kogu etenduse kestel paika, see oli aeganõudev, aga oluline. Tööpäevade õhtutel pole selleks aega.
Koju sain lõpuks poole kümne ajal.
Ja täna minust enam tekstikordajat ei ole. Ma ei suuda. Lähen magama. Varsti.
Hommikul kell 11 algas proov ja kui ma naiivselt arvasin, et kella kolmest-neljast oleme vabad ja ma saan rahulikult veel kodust läbi käia, süüa ja riideid vahetada, siis tgelikkus oli hoopis teine.
Mees oli nii armas, et ehkki ta öösel töölt tuli, viis mu Suurde Linna mulle sobival ajal, kusjuures sain veel poest ja sidest läbi käia. Tegelikult oli põhipõhjus see, et ta ei saa päevasel ajal magada, kõik häirib teda ja ta oli niikuinii ärkvel.
Proov lõppes kell pool kuus, isegi natuke hiljem. Kuna mees oli väga väsinud, siis tahtis tema koju sõita, ma leidsin teised lahendused, sain lavastajaga kaubale.
Nii oligi, et kui üks proov lõppes (kuus ja pool tundi!!!), siis läks sujuvalt üle teiseks prooviks - väike puhkus autos ja siis täistambiga edasi.
Lõpetasime ca üheksa paiku, vist natuke hiljemgi, sest koju sain ca poole kümnest.
Kümme tundi proove. Kas see tundub normaalne?
Vahest mitte, aga praegu on väga huvitav nii siin kui seal.
Kahjuks enne esietendust tundub asi väga toores, me pole veel saanud asja algusest lõpuni korralikult ilma peatumata läbigi mängida. Me isegi ei tea, kaua see tükk kestab. :S
Aga see-eest saime täna kostüümid! Ja sääsed muide on kurjalt kallal! Lisaks mingid mustad pisikesed mutukad, aga hammustavad nii et vähe pole, käed ja jalad on punaseid täppe täis!
Tore on niimoodi kontrolletendusele vastu minna. :S
Pooli rekvisiitegi veel pole, reklaamist ma ei räägigi, plakatid saavad heal juhul paar päeva enne esietendust üles. :S
Ja ilm lubab külmaks minna, meil aga on suhteliselt õhukesed kleidikesed...
Suure linna proov läks aga sellepärast nii kaua, et täna sai valgus üles. See on tohutu töö. Õnneks tuli professionaalne P. ja konsulteeris meie A.-d ja Ü.-d,valgus sai paika.
Aga kuna täna oli kõigil aega varutud, siis sai ka valgustus kogu etenduse kestel paika, see oli aeganõudev, aga oluline. Tööpäevade õhtutel pole selleks aega.
Koju sain lõpuks poole kümne ajal.
Ja täna minust enam tekstikordajat ei ole. Ma ei suuda. Lähen magama. Varsti.
Pole pääsu
Nüüd hakkab kell juba pool kuus saama ja ma parema meelega läheksin ära magama, kui et hakkaksin tekste üle vaatama. :)
Olen juba hirmus väsinud.
Peavalu pole ka järgi jäänud, lootsin ilma tabletita hakkama saada.
No ja ega ta mul ei valutaks, kui mind poleks keset ööd üles aetud!!! :S:S:S
Aga pole pääsu. Tekstid ootavad.
Teen ühe kohvi ja läheb lahti!
Sest viie ja poole tunni pärast on esimene proov.
Järgmine on kell kuus õhtul.
Olen juba hirmus väsinud.
Peavalu pole ka järgi jäänud, lootsin ilma tabletita hakkama saada.
No ja ega ta mul ei valutaks, kui mind poleks keset ööd üles aetud!!! :S:S:S
Aga pole pääsu. Tekstid ootavad.
Teen ühe kohvi ja läheb lahti!
Sest viie ja poole tunni pärast on esimene proov.
Järgmine on kell kuus õhtul.
Pisike pooletonnine
Ega ma ei mäletagi, kuidas ma öösel magasin ja kas ma üldse magasin.
Aga poole kuue ajal hakkasid valud.
Lõpuks ometi!
Olin haiglas sees olnud juba aprilli lõpust ja aina oodanud, millal ta sünnib. Tähtaeg oli 30.aprill, aga tema ei tahtnud ega tahtnud tulla.
Siis arvasin, et see võiks olla 4. mai, siis 6. mai, siis 8. mai.... No ei meeldinud sellele tirtsule ka ükski kuupäev! :)
9. mai oli emadepäev. Haiglast mind selleks puhuks koju ei lubatud - pole ette nähtud!
Aga mees tuli mind vaatama ja viis kaasa - n.-ö. jalutama... ;)
Munakivisillutisel rappumine ehmatas mind küll natuke, kartsin, et äkki pean kohe-kohe tagasi tulema... :)
Aga kodus olid lapsed teinud mulle üllatusi ja küpsetanud ja ... oh, nad olid nii armsad!
Õhtul tõi mees mind haiglasse tagasi ja ma olin õnnelik, et sain ikka emadepäeval kenasti kodus pere juures olla.
Ja siis ta hommikul otsustas tulla! :)
Vist mõjus munakivisillutisel raputamine hästi. :)
Pool kuus algasid valud ja siis õnnestus mul elus esimest korda ka klistiiri saada. Selle peale imestati, kuidas ma varem sünnitanud olen, kui klistiirigi pole tehtud??!!
Novaat mina ka ei tea!:) Ega ma ise pole nõudma hakanud! :D
Kuigi arvati, et mul läheb kiiresti-kiiresti, sest "kogenud" sünnitaja juba, küllap öine vahetus veel lapse vastu võtta jõuab - nii kiiresti siiski ei läinud. :)
Sain veel valutada päris korralikult, enne kui tirtsuke tulla suvatses.
Ja 11.10 ta sündiski.
Armas pisike piiga.
Ja ta vaatas mulle juba esimestel päevadel otsa silmadega, mis NÄGID - ta VAATAS MIND!
See oli hämmastav ja ehkki selle lapse ootus ja kogu tema alguselugu oli väga eriline, siis sellest hetkest tundsin, et selle lapsega ON mul eriline side. See tunne pole mind petnud. Ma arvan, et ta teadis, et ma ootasin teda väga ja armastasin teda enda üsas juba suure emaarmastusega (no tegelikult on kõik lapsed mulle juba üsas olles hirmus armsad olnud, keda olen ikka paitanud ja armastanud).
Küllap ta tahtis NÄHA, milline tema emme on. :)
Meievaheline side on olnud algusest peale väga tugev ja teistmoodi kui teiste lastega. Küllap on sellel ka igasuguseid muid põhjuseid peale selle, et ta on pesamuna. :)
Ja kui see pesamuna mulle nüüd sülle ronib (vahel ta ikka teeb seda!:D), siis.... pisike pooletonnine, ütlen ma talle. :D
Aga poole kuue ajal hakkasid valud.
Lõpuks ometi!
Olin haiglas sees olnud juba aprilli lõpust ja aina oodanud, millal ta sünnib. Tähtaeg oli 30.aprill, aga tema ei tahtnud ega tahtnud tulla.
Siis arvasin, et see võiks olla 4. mai, siis 6. mai, siis 8. mai.... No ei meeldinud sellele tirtsule ka ükski kuupäev! :)
9. mai oli emadepäev. Haiglast mind selleks puhuks koju ei lubatud - pole ette nähtud!
Aga mees tuli mind vaatama ja viis kaasa - n.-ö. jalutama... ;)
Munakivisillutisel rappumine ehmatas mind küll natuke, kartsin, et äkki pean kohe-kohe tagasi tulema... :)
Aga kodus olid lapsed teinud mulle üllatusi ja küpsetanud ja ... oh, nad olid nii armsad!
Õhtul tõi mees mind haiglasse tagasi ja ma olin õnnelik, et sain ikka emadepäeval kenasti kodus pere juures olla.
Ja siis ta hommikul otsustas tulla! :)
Vist mõjus munakivisillutisel raputamine hästi. :)
Pool kuus algasid valud ja siis õnnestus mul elus esimest korda ka klistiiri saada. Selle peale imestati, kuidas ma varem sünnitanud olen, kui klistiirigi pole tehtud??!!
Novaat mina ka ei tea!:) Ega ma ise pole nõudma hakanud! :D
Kuigi arvati, et mul läheb kiiresti-kiiresti, sest "kogenud" sünnitaja juba, küllap öine vahetus veel lapse vastu võtta jõuab - nii kiiresti siiski ei läinud. :)
Sain veel valutada päris korralikult, enne kui tirtsuke tulla suvatses.
Ja 11.10 ta sündiski.
Armas pisike piiga.
Ja ta vaatas mulle juba esimestel päevadel otsa silmadega, mis NÄGID - ta VAATAS MIND!
See oli hämmastav ja ehkki selle lapse ootus ja kogu tema alguselugu oli väga eriline, siis sellest hetkest tundsin, et selle lapsega ON mul eriline side. See tunne pole mind petnud. Ma arvan, et ta teadis, et ma ootasin teda väga ja armastasin teda enda üsas juba suure emaarmastusega (no tegelikult on kõik lapsed mulle juba üsas olles hirmus armsad olnud, keda olen ikka paitanud ja armastanud).
Küllap ta tahtis NÄHA, milline tema emme on. :)
Meievaheline side on olnud algusest peale väga tugev ja teistmoodi kui teiste lastega. Küllap on sellel ka igasuguseid muid põhjuseid peale selle, et ta on pesamuna. :)
Ja kui see pesamuna mulle nüüd sülle ronib (vahel ta ikka teeb seda!:D), siis.... pisike pooletonnine, ütlen ma talle. :D
Thursday, May 8, 2008
Kodutud
Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Kui ma rääkisin tuttavaga ja ta oma elu kirjeldades ütles, et elab kahte täiesti erinevat elu, siis tuli mul paralleel ühe teise naisega, keda ma väga-väga lähedalt tunnen.
Kuigi mu tuttava kontekst on hoopis teine.
Üks elu on kodus, kui mees on ka seal - lukus ja katki. Teine elu on väljaspool kodu - laulukooris, õhtujuhina, kolmel töökohal, sõbrannaga usalduslikku vestlust pidades...
Väljastpoolt vaadates ei võiks ilmselt keegi aimata, millega on tegu ja millises seisundis see inimene tegelikult on - tõmbab maski ette ja kõik on näiliselt korras.
Aga hinges on tühjus. Hing ei ole KODUS.
Ka see teine naine tunneb end vahetevahel justkui kahestununa - elab oma igapäevast elu ja vaatab tõelist "mina" kuskilt kõrvalt.
See on nii imelik ja ta isegi ei oska seda kirjeldada, aga teinekord tunneb ta nii tugevalt, et ta teeb igapäevaseid asju ja justkui elab õiget elu: ta rõõmustab ja kurvastab, ta näitleb, tantsib ja teeb tööd, ta liigub ja suhtleb, ta on täiesti ELUS - ja ometi ei ole ta KODUS.
Kuigi nagu peaks olema.
Kõik on ju absoluutselt korras ja kenasti ja tegelikult isegi viimase peal, kui ta võrdleb minevikuga.
Aga ta ei ole KODUS.
Tal on kõik eluks vajalik olemas, mees armastab teda, ta tunneb end selle paistel hästi - aga ta ei ole KODUS.
Oh, muidugi, need olukorrad ehk ei ole mõnes mõttes võrreldavad! Kui ma mõtlen ühe naise elu ja probleemide peale, siis peaks ehk olema häbi rääkida mingist müstilisest KODUS-olemise puudusest ja millest iganes. Ometi tean, et ka tema tunneb teravalt puudust just tundest, et ta on KODUS. Kuid temal on lisaks ka kõik muud mured...
Usun, et see on tunne, mis naistes aeg-ajalt on, vahel aimamisi, vahel tugevamalt.
Ei teagi, kas on see õnn või õnnetus, kui TEAD, millest puudus on, kui TEAD seda KODUS-olemise tunnet.
Sa ei saa puudust tunda sellest, millest sul aimugi ei ole. Millest ei tea, seda ei oska ka igatseda.
Aga kui palju vaesem oleks elu ilma selle teadmiseta!
Üks teine tuttav ütles mulle alles eile, et ta on armunud. On tekkinud keegi, kellega on koos hea olla, lihtsalt rääkida ja end hästi tunda. Ja armunud olla on ju imehea!
Pealegi aitab see kodus taluda mehe näägutamisi, solvanguid ja alandusi, mis muidu elu raskeks teevad, nutma ajavad ja eluisu ära võtavad.
Kas saab siis öelda, et on halb, kui ta ennast hästi tunneb tänu armumisele? Et ta TEAB, kui tore on, kui keegi kuulab ja ei ütle midagi halvasti, ei nääguta ega mõnita? Et ta TEAB, kui hea on olla koos inimesega, kes teda mõistab ja tema mõtteid jagab?
Ma arvan, et ta tunneb sedasama KODUS-olemise tunnet koos inimesega, kellega tal on hea. See on nii loomulik! Ja kui palju rikkam on tema elu seetõttu. Ja ta vähemalt TEAB, mida see tähendab.
Võib-olla aitab see teadmine ja KODU-tunde tajumine muuta tema elu, aga võib-olla ka mitte. Kuid päikselisemaks teeb ta seda igal juhul.
Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Kui ma rääkisin tuttavaga ja ta oma elu kirjeldades ütles, et elab kahte täiesti erinevat elu, siis tuli mul paralleel ühe teise naisega, keda ma väga-väga lähedalt tunnen.
Kuigi mu tuttava kontekst on hoopis teine.
Üks elu on kodus, kui mees on ka seal - lukus ja katki. Teine elu on väljaspool kodu - laulukooris, õhtujuhina, kolmel töökohal, sõbrannaga usalduslikku vestlust pidades...
Väljastpoolt vaadates ei võiks ilmselt keegi aimata, millega on tegu ja millises seisundis see inimene tegelikult on - tõmbab maski ette ja kõik on näiliselt korras.
Aga hinges on tühjus. Hing ei ole KODUS.
Ka see teine naine tunneb end vahetevahel justkui kahestununa - elab oma igapäevast elu ja vaatab tõelist "mina" kuskilt kõrvalt.
See on nii imelik ja ta isegi ei oska seda kirjeldada, aga teinekord tunneb ta nii tugevalt, et ta teeb igapäevaseid asju ja justkui elab õiget elu: ta rõõmustab ja kurvastab, ta näitleb, tantsib ja teeb tööd, ta liigub ja suhtleb, ta on täiesti ELUS - ja ometi ei ole ta KODUS.
Kuigi nagu peaks olema.
Kõik on ju absoluutselt korras ja kenasti ja tegelikult isegi viimase peal, kui ta võrdleb minevikuga.
Aga ta ei ole KODUS.
Tal on kõik eluks vajalik olemas, mees armastab teda, ta tunneb end selle paistel hästi - aga ta ei ole KODUS.
Oh, muidugi, need olukorrad ehk ei ole mõnes mõttes võrreldavad! Kui ma mõtlen ühe naise elu ja probleemide peale, siis peaks ehk olema häbi rääkida mingist müstilisest KODUS-olemise puudusest ja millest iganes. Ometi tean, et ka tema tunneb teravalt puudust just tundest, et ta on KODUS. Kuid temal on lisaks ka kõik muud mured...
Usun, et see on tunne, mis naistes aeg-ajalt on, vahel aimamisi, vahel tugevamalt.
Ei teagi, kas on see õnn või õnnetus, kui TEAD, millest puudus on, kui TEAD seda KODUS-olemise tunnet.
Sa ei saa puudust tunda sellest, millest sul aimugi ei ole. Millest ei tea, seda ei oska ka igatseda.
Aga kui palju vaesem oleks elu ilma selle teadmiseta!
Üks teine tuttav ütles mulle alles eile, et ta on armunud. On tekkinud keegi, kellega on koos hea olla, lihtsalt rääkida ja end hästi tunda. Ja armunud olla on ju imehea!
Pealegi aitab see kodus taluda mehe näägutamisi, solvanguid ja alandusi, mis muidu elu raskeks teevad, nutma ajavad ja eluisu ära võtavad.
Kas saab siis öelda, et on halb, kui ta ennast hästi tunneb tänu armumisele? Et ta TEAB, kui tore on, kui keegi kuulab ja ei ütle midagi halvasti, ei nääguta ega mõnita? Et ta TEAB, kui hea on olla koos inimesega, kes teda mõistab ja tema mõtteid jagab?
Ma arvan, et ta tunneb sedasama KODUS-olemise tunnet koos inimesega, kellega tal on hea. See on nii loomulik! Ja kui palju rikkam on tema elu seetõttu. Ja ta vähemalt TEAB, mida see tähendab.
Võib-olla aitab see teadmine ja KODU-tunde tajumine muuta tema elu, aga võib-olla ka mitte. Kuid päikselisemaks teeb ta seda igal juhul.
Elu on näidanud, et kodutuna on täiesti võimalik elada ja eksisteerida.
Kodutuid on palju.
Ja mõni võib küsida - aga mis elu see on??!!
Ikka on elu. Täiesti tavaline elu.
Neiud ärevil
Taevakene, tütar on nii ärevil, et kole kohe! :)
On teisel tähtis päev tulemas, käib mööda tuba ja halab: "Ma kardan, ma kardan..."
Ei saa kohe minutitki rahulikult oma tähtsat päeva oodata, käib ringi nagu munas kana ja muudkui pabistab.
Ma küll ei saa aru, mille pärast, aga ju siis on põhjust. :)
Lubas tähtsal päeval kõik ise teha, sest mina olen ju proovis ja veel ühes proovis - ei ole kerge "näitlejanna" (mis sest, et harrastus-) tütar olla!!! :D:D:D
Hm... Mul tuleb ka tähtis päev, aga mina pole üldse ärevil! :D:D:D Aga vahest oleks viimane aeg hakata ärevust tundma!??? :D
On teisel tähtis päev tulemas, käib mööda tuba ja halab: "Ma kardan, ma kardan..."
Ei saa kohe minutitki rahulikult oma tähtsat päeva oodata, käib ringi nagu munas kana ja muudkui pabistab.
Ma küll ei saa aru, mille pärast, aga ju siis on põhjust. :)
Lubas tähtsal päeval kõik ise teha, sest mina olen ju proovis ja veel ühes proovis - ei ole kerge "näitlejanna" (mis sest, et harrastus-) tütar olla!!! :D:D:D
Hm... Mul tuleb ka tähtis päev, aga mina pole üldse ärevil! :D:D:D Aga vahest oleks viimane aeg hakata ärevust tundma!??? :D
Udu
Kodu poole sõite nägime imelist vaatepilti.
Udu.
Kui ilus on see uduloor, millesse kõik mähkub - põllud, aasad, majad...
Nii muinasjutuline oli maastik, kus udu oma embusse oli haaranud kõik, mida ihaldas.
Eriti lummav oli üks org - see oli niivõrd kaunis! Selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad, seda peab nägema.
Udu.
Kui ilus on see uduloor, millesse kõik mähkub - põllud, aasad, majad...
Nii muinasjutuline oli maastik, kus udu oma embusse oli haaranud kõik, mida ihaldas.
Eriti lummav oli üks org - see oli niivõrd kaunis! Selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad, seda peab nägema.
Olen tegus, tegus, tegus! :)
Oh, küll ma olen täna tegus olnud!
No igal juhul enam-vähem. :)
Tööpäev pole muidugi veel lõppenud, aga ma kasutan väikest pausi ära.
Hommikul tulin varem kohale, sest eile ei jõudnud ma kolimist ette võtta, aga ma ei tahtnud ka kolleegile jalgu jääda, kui tema tuleb tööle ja mina pole ikka veel oma kraami saanud tema kabinetist minema viia.
Harjumatu oli nii varakult majas liikuda, oli vaikne ja võõras.
Aga ma sain kenasti hakkama, töö oli kiire ja korralik. :) Isegi arvuti sai kiirelt transporditud.
Asja iroonia peitus selles, et kolleegi ei tulnudki täna tööle! :) Kas tal juhtus midagi või mis iganes või oli ta teises majas oma tööülesandeid täitmas või mis iganes - igatahes täna ta oma vabastatud kabinetti ei ilmunud.
Igal juhul olen ma härjal sarvist haaranud - teen hoolega seda, mida oleksin pidanud juba pool aastat tagasi tegema! :) Kiire tegutseja olen, eks?!? :D:D:D
Ei lähegi aega rohkem kui pool aastakest ja - tehtud! :)
No tegelikult ma küll alles alustasin. Aga kuskilt peab ju alustama! :D
No igal juhul enam-vähem. :)
Tööpäev pole muidugi veel lõppenud, aga ma kasutan väikest pausi ära.
Hommikul tulin varem kohale, sest eile ei jõudnud ma kolimist ette võtta, aga ma ei tahtnud ka kolleegile jalgu jääda, kui tema tuleb tööle ja mina pole ikka veel oma kraami saanud tema kabinetist minema viia.
Harjumatu oli nii varakult majas liikuda, oli vaikne ja võõras.
Aga ma sain kenasti hakkama, töö oli kiire ja korralik. :) Isegi arvuti sai kiirelt transporditud.
Asja iroonia peitus selles, et kolleegi ei tulnudki täna tööle! :) Kas tal juhtus midagi või mis iganes või oli ta teises majas oma tööülesandeid täitmas või mis iganes - igatahes täna ta oma vabastatud kabinetti ei ilmunud.
Igal juhul olen ma härjal sarvist haaranud - teen hoolega seda, mida oleksin pidanud juba pool aastat tagasi tegema! :) Kiire tegutseja olen, eks?!? :D:D:D
Ei lähegi aega rohkem kui pool aastakest ja - tehtud! :)
No tegelikult ma küll alles alustasin. Aga kuskilt peab ju alustama! :D
Wednesday, May 7, 2008
Lähisuhtevägivald
Sain täna ühe hea tuttavaga kokku. Üle tüki aja sain temaga jälle rääkida. Õigemini rääkis küll tema.
Hea, et tema on avatud inimene ja vähemalt räägib, ka nutta suudab - see on abiks.
Pealtnäha pere, kus kõik on korras ja mitte midagi vägivaldset ei oskaks kahtlustadagi.
Aga mis toimub tegelikult, teavad vaid vähesed. Naabrid, kes aeg-ajalt politseid kutsuvad. Lähimad sõbrad, kellele naine rääkida julgeb.
Me ei tea kunagi, millal võib tulla murdumispunkt. Ja me keegi ei tea, kuidas me käitume sügavas kriisis olles.
Võib-olla põgeneme surmasõitu tehes iseenda eest, teadmata, mida teeme.
Võib-olla paneme endale käe külge.
Võib-olla valame oma viha välja süütute kõrvalseisjate peale.
Võib-olla põgeneme nii kaugele, et ei oska enam tagasi tulla.
Võib-olla...
Küllap on võimalusi tuhandeid, mida võivad teha sügavas kriisis inimesed, kes oma olukorrast väljapääsu ei näe.
Ja ma sain uue mõtte.
Ma sain kinnitust ka sellele, et ma ei tohi oma IDEED maha matta. See on nii aktuaalne ja see on asi, mida hoitakse varjul, sest häbenetakse.
Tegelikult täiesti asjatult.
Sellistele naistele oleks vaja tugigruppi, et saada julgust rääkida asjadest nii, nagu nad on; et kuulda - ka teistel on samasugused probleemid; ka teised püüavad toime tulla oma jõududega; millised abinõud on aidanud; jagada kogemusi; mitte olla üksi.
Ma PEAN oma idee ellu viima.
Kasvõi selle naise pärast. Ja nende nelja naise pärast, keda tema tunneb, kes samasuguse vägivalla all kannatavad.
Ja minu enda pärast. Mis sellest, et minu elus on see minevik (ma vähemalt loodan), aga ma olen ise kogenud asju, mida tahaksin unustada.
Ma PEAN oma idee teoks tegema.
Hea, et tema on avatud inimene ja vähemalt räägib, ka nutta suudab - see on abiks.
Pealtnäha pere, kus kõik on korras ja mitte midagi vägivaldset ei oskaks kahtlustadagi.
Aga mis toimub tegelikult, teavad vaid vähesed. Naabrid, kes aeg-ajalt politseid kutsuvad. Lähimad sõbrad, kellele naine rääkida julgeb.
Me ei tea kunagi, millal võib tulla murdumispunkt. Ja me keegi ei tea, kuidas me käitume sügavas kriisis olles.
Võib-olla põgeneme surmasõitu tehes iseenda eest, teadmata, mida teeme.
Võib-olla paneme endale käe külge.
Võib-olla valame oma viha välja süütute kõrvalseisjate peale.
Võib-olla põgeneme nii kaugele, et ei oska enam tagasi tulla.
Võib-olla...
Küllap on võimalusi tuhandeid, mida võivad teha sügavas kriisis inimesed, kes oma olukorrast väljapääsu ei näe.
Ja ma sain uue mõtte.
Ma sain kinnitust ka sellele, et ma ei tohi oma IDEED maha matta. See on nii aktuaalne ja see on asi, mida hoitakse varjul, sest häbenetakse.
Tegelikult täiesti asjatult.
Sellistele naistele oleks vaja tugigruppi, et saada julgust rääkida asjadest nii, nagu nad on; et kuulda - ka teistel on samasugused probleemid; ka teised püüavad toime tulla oma jõududega; millised abinõud on aidanud; jagada kogemusi; mitte olla üksi.
Ma PEAN oma idee ellu viima.
Kasvõi selle naise pärast. Ja nende nelja naise pärast, keda tema tunneb, kes samasuguse vägivalla all kannatavad.
Ja minu enda pärast. Mis sellest, et minu elus on see minevik (ma vähemalt loodan), aga ma olen ise kogenud asju, mida tahaksin unustada.
Ma PEAN oma idee teoks tegema.
Tüürügüjä
Täna olin üsna korralik töötegija.
Rügasin nii mis hirmus, päris palju asju sain tehtud ja haarasin härjal sarvist ka kõige hullematel asjadel.
Olin nii tegevuses, et unustasin põhilise - pean praeguse ajutise kabineti homseks vabastama.
Õnnetuseks polnud enam aega kauemaks tööle jääda, sest pidin kindlasti veel ühte ametiasutusse jõudma, pärast enam tööle tagasi ka minna ei tahtnud.
Eks ma loodan hommiku peale. Mul on päris palju asju praegusesse peatuspaika veetud, tähendab - kõik tuleb jälle tagasi vedada.
Lisaks arvuti, mis on põhiline töövahend. :)
Üritus, mille olime homseks kavandanud, jääb ära, sest etteteatamisaeg jäi napiks. Tuleb see siis järgmisel nädalal ära teha.
Probleem on koosseisu kokkusaamise osas. Meil kipub osalejaid napiks jääma, aga see tähendab automaatselt ürituse hinna kallinemist. Kuid keegi ei taha rohkem maksta.
Nii kogunes igasuguseid põhiasju ja kõrvalasju ja lisategemisi nii palju, et koju tulles jätkasin tööga veel päris kaua.
Rügasin nii mis hirmus, päris palju asju sain tehtud ja haarasin härjal sarvist ka kõige hullematel asjadel.
Olin nii tegevuses, et unustasin põhilise - pean praeguse ajutise kabineti homseks vabastama.
Õnnetuseks polnud enam aega kauemaks tööle jääda, sest pidin kindlasti veel ühte ametiasutusse jõudma, pärast enam tööle tagasi ka minna ei tahtnud.
Eks ma loodan hommiku peale. Mul on päris palju asju praegusesse peatuspaika veetud, tähendab - kõik tuleb jälle tagasi vedada.
Lisaks arvuti, mis on põhiline töövahend. :)
Üritus, mille olime homseks kavandanud, jääb ära, sest etteteatamisaeg jäi napiks. Tuleb see siis järgmisel nädalal ära teha.
Probleem on koosseisu kokkusaamise osas. Meil kipub osalejaid napiks jääma, aga see tähendab automaatselt ürituse hinna kallinemist. Kuid keegi ei taha rohkem maksta.
Nii kogunes igasuguseid põhiasju ja kõrvalasju ja lisategemisi nii palju, et koju tulles jätkasin tööga veel päris kaua.
S...sis... sistiilne....
Täna küsiti minult, et kuidas ma oskan nii stiilselt riietuda, mind olevat väga hea vaadata - alati kõik sobib omavahel ja on kooskõlas.
Seda oli kena kuulda. Seda enam, et küsijaks oli meesterahvas. Tavaliselt mehed ei väljenda kiitust niimoodi. Ainult ühte meest olen kuulnud sellises stiilis komplimente tegevat.
Riietumine on minu jaoks põnev protseduur, sest ma ei saa eelmisel õhtul valmis mõelda, mida ma järgmisel hommikul selga panen, ma ju ei tea, milline meeleolu on mul hommikul, milliseid värve ma tahan enda ümber näha, milliseid aksessuaare...
Nii ma siis seisan hommikuti oma garderoobi ees ja mõtlen, mida ma tahan. Vahel on see päris aeganõudev.
Mõnikord panen ühed rõivad selga, aga mingil põhjusel need ei sobi - kas pole meeleolu või ei sobi riietusesemed omavahel või pole värvid õiged.
Siis katsetan midagi muud. Ka see ei pruugi sobida.
Vahel proovin niimoodi kolm-neli komplekti rõivaid, enne kui leian midagi selleks päevaks sobivat.
Ja aksessuaarid peavad paigas olema. Ja sobivad kingad. Ja sobiv kott. Ja loomulikult sobivad sukkpüksid!
Riietus võib olla väga lihtne ja konkreetne, aga kui on mõni võluv lisand või aksessuaar, siis annab see vajaliku aktsendi.
Minule meeldib sukkpükstega rõivastust ilmestada, see annab huvitava tulemuse.
Loomulikult ei ole mul kõike, mida ma ise täiuslikkusena enda ümber näha tahaksin, aga ma annan olemasolevate võimaluste juures parima.
Paistab, et see on õnnestunud. :)
Ma ei arva, et väline on kõige tähtsam, aga kui tead, et kõik on korras, annab see ikkagi hea enesetunde.
Veel oli tänane kompliment, et ma olevat väga "matemaatiline" - ringid, rombid, kolmnurgad must-valge kombinatsioonis. :)
Päris põnev, mida märgatakse ja kuidas nähakse. :)
Ise poleks osanud end selle pilguga vaadatagi. :)
Ei maksa sellest jutust arvata, et ma ainult sellele mõtlengi, mida selga panna ja kuidas silmatorkav välja näha. Palju olulisem inimese juures on tema isiksuseomadused ja see, mida ta seestpoolt kiirgab.
Sisemine rahu ja jõud teeb inimese ilusaks, olgu tal seljas mis tahes.
Aga hoolitsetud inimest on lihtsalt kena vaadata.
Ja nagu ma ütlesin - enesetunne on märksa parem, kui kõik omavahel hästi sobib ja mugavalt seljas istub.
Kena, kui seda märgatakse ja ka öeldakse. Sellest on ainult rõõmu.
Aitäh julgetele!
Seda oli kena kuulda. Seda enam, et küsijaks oli meesterahvas. Tavaliselt mehed ei väljenda kiitust niimoodi. Ainult ühte meest olen kuulnud sellises stiilis komplimente tegevat.
Riietumine on minu jaoks põnev protseduur, sest ma ei saa eelmisel õhtul valmis mõelda, mida ma järgmisel hommikul selga panen, ma ju ei tea, milline meeleolu on mul hommikul, milliseid värve ma tahan enda ümber näha, milliseid aksessuaare...
Nii ma siis seisan hommikuti oma garderoobi ees ja mõtlen, mida ma tahan. Vahel on see päris aeganõudev.
Mõnikord panen ühed rõivad selga, aga mingil põhjusel need ei sobi - kas pole meeleolu või ei sobi riietusesemed omavahel või pole värvid õiged.
Siis katsetan midagi muud. Ka see ei pruugi sobida.
Vahel proovin niimoodi kolm-neli komplekti rõivaid, enne kui leian midagi selleks päevaks sobivat.
Ja aksessuaarid peavad paigas olema. Ja sobivad kingad. Ja sobiv kott. Ja loomulikult sobivad sukkpüksid!
Riietus võib olla väga lihtne ja konkreetne, aga kui on mõni võluv lisand või aksessuaar, siis annab see vajaliku aktsendi.
Minule meeldib sukkpükstega rõivastust ilmestada, see annab huvitava tulemuse.
Loomulikult ei ole mul kõike, mida ma ise täiuslikkusena enda ümber näha tahaksin, aga ma annan olemasolevate võimaluste juures parima.
Paistab, et see on õnnestunud. :)
Ma ei arva, et väline on kõige tähtsam, aga kui tead, et kõik on korras, annab see ikkagi hea enesetunde.
Veel oli tänane kompliment, et ma olevat väga "matemaatiline" - ringid, rombid, kolmnurgad must-valge kombinatsioonis. :)
Päris põnev, mida märgatakse ja kuidas nähakse. :)
Ise poleks osanud end selle pilguga vaadatagi. :)
Ei maksa sellest jutust arvata, et ma ainult sellele mõtlengi, mida selga panna ja kuidas silmatorkav välja näha. Palju olulisem inimese juures on tema isiksuseomadused ja see, mida ta seestpoolt kiirgab.
Sisemine rahu ja jõud teeb inimese ilusaks, olgu tal seljas mis tahes.
Aga hoolitsetud inimest on lihtsalt kena vaadata.
Ja nagu ma ütlesin - enesetunne on märksa parem, kui kõik omavahel hästi sobib ja mugavalt seljas istub.
Kena, kui seda märgatakse ja ka öeldakse. Sellest on ainult rõõmu.
Aitäh julgetele!
Subscribe to:
Posts (Atom)
